Taanikruiis

Noorusaegadel sai ikka talviti kuskilt kupong hangitud ning Stockholmi kruiisitud. Arvasin, et need ajad on läbi, aga võta näpust: kui Viiking autojama pärast NAFiga liitus, saatsid nood meile ajakirja, mille vahelt vupsas välja StenaLine’i kruiis-kink. Algus ma eirasin, aga ühel hetkel mõtlesin, et mille kuradi pärast ma minema EI peaks.

Viikingit säärased tripid ei köida, nii et kutsusin sõbranne ja peagi oli pärast mõningaid takistusi reis bronnitud ning möödunud pühapäev leidis astet kruiisi algus.

Kontingent on seal selline, noh, upitan end taas – pundunud nägudega joodik-pensionieelikud, kelle peale isegi Ben kisama pistis. See reis ongi selleks, et odavalt joomas käia ja alkoholi kaasa osta. Mind ahvatlesid rohkem odavad shokolaadihinnad 😜

Esimesel õhtul ei jõudnud me suurt midagi teha kui mu kohvrit lahti muukida. Viiking oli selle kogemata lukustanud, muidu ma ei kasutanud seda koodilukku kunagi. Mõte 999 numbrikombinatsiooni läbi proovida ei ahvatlenud, kuigi ma algust tegin. Nett laeval kehv, et youtube’i muukimisvideoid vaadata. Helistasin Viikingile, kus kõigepealt siunasin teda, siis kaeblesin. Kõik asjad olid ju kohvris. Mähkmed isegi. Abikaasa vaatas mõned videod üle ning üritas telefonitsi aidata. Kahjuks ei saanud ma muffigi aru. Lõin käega. Saime hoopis M’iga wifi levialas kokku, ning pärast 45minutit nõelaga sudimist ja matemaatikat tadaaa: kohver avanes! Kogu au kuulub sõbrannale, mina vaid ohkisin kõrvan ning hoidsin lastel silma peal.

Kajut oli nõnda tilluke, et kui ma käru normaaloludes sisse oleks võtnud, poleks me liikuda saanud. Eemaldasin ühe voodi madratsi, panin selle keskele, et juhuks kui kitsastes oludes Ben öösel voodist kukub, elab üle. Ette ruttavalt võib öelda, et ta kukkuski ja magas edasi nagu poleks midagi juhtunud😂 lihtsalt mina märkasin üks hetk, et laps kadunud – ruumi kuidagi palju.

Emadus on mu nii pehmoks teinud, et ma kartsin laevasõitu või pigem kajutisolekut. Siuhukest asja küll enne olnud pole 😀

Esmaspäev möödus päikeselises Frederikshavnis. Tegemist väikelinnaga, üks jalutus-shopingtänav ja kogu lugu. Ok, elamurajoonid ja natuke poode eemal ka. Nii kui lapsed magama jäid, parkisime nad kärudes kohviku akna alla. Koogid läksid libedalt.SAM_7615.JPG Hiljem jalutasime kaugemale mänguasjapoodi. Kuna need esindasid seal Molot ja sõbrants on fanatt. Hulluks shoppamiseks ei läinud, aga uued kindad Ben siiski sai.

Süüa ostsin ma ka muidugi kaasa. Alati ostan, sest üks asi on Norra hinnad, lisame veel üksluise toiduvaliku, nii et loomulikult ma raban 😁

Õhtul toimus õgimine buffees, peale mida tegin ma veel viimase rabakanatiiru – rabasin Viikingile jõuluõlle ja akevitt’i.

Hommikul mõtlesin kaua magada. Äratust ei pannud, virgusin selle peale, et M ükse taga koputas. Selgus, et kell 8 pidi plats puhas olema ja kell oli 7:46! Enne veel pole ma nii kiirelt end ja Beni riidesse ning asju kokku pakitud saanud. Täistopitud käru lükates, kohvrit, millel õllekast otsas krooniks tagant tõmmates, me Oslo S’i tatsasime. Kui ma lõpuks enne üheksat koju jõudsin, oli mul tunne, justkui oleks maratoni läbinud.

Aa suht hea oli niiviisi korra ära käia 🙂 Viikingi sõnul olla Ben jälle kasvanud.

Advertisements

Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

SAM_5379.JPG
Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?SAM_5372.JPG

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

SAMSUNG CSC
Esimene käik
SAMSUNG CSC
Ribi 
SAMSUNG CSC
Veiseliha
SAMSUNG CSC
Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

“Esta noche todo differente”

Alati kui me õega skaibime, jõuame vanade lugude meenutamiseni. Nii ka viimane kord. Pühalikult lubasin, et tuleb üks päev neid vanu lugusid kirja panema hakata.

Kõne all olev lugu leidis aset 2014 aasta märtsis, päev enne Viikingiga tuttavaks saamist. Ma ütlen, ma oskasin viimase hetkeni elu nautida, kuniks ma siis päitsed pähe sain.  Sest ajast olen viks.

Igatahes, ma ju tundsin Viikingiga kohtumist ette, ilmselt siis miski mind veel kemplema ajendas. Olin nädalapäevad tagasi Speini saabunud, plaani järgi nädal Emu, nädal õe juures. Esimene nädal sai läbi, rändasin Alteast Torreviejasse, õde mul ull, kohe kamandas pidutsema. Lõime lille, tegime nii mõnelegi joogile päkad silma ja asusime sõsara tööpaika kokse trimpama.

ristiløødud

Nüüd ma hüppan nädal varasema sündmuse juurde. Kui ma Eestist Hispaaniasse lendasin, siis need lennuajad olid, nagu nad olid – öösel jõudsin pärale, vaja autojuhti, Emu organiseeris. Sohvriks sai üks, kellega ta kunagi kurameeris, ca 50aastane hispaanlane Jose. Teema oli ammu läbi, aga pärast juhiteenuse osutamist ei kavatsenudki too apartemendist lahkuda. Emu siis tegi talle teise korteri otsa aseme ning alles hiljem paljastus, et Jose oli Emu kabistama hakanud, kutsus oma tuppa magama, lubadusega esta noche todo differente (tõlk. täna öösel on kõik teistmoodi). Emu saatis pikalt. Ma naersin segi end, kui sellest kuulsin ning “Esta noche todo differente”-lausest sai üleüldine nali peres.

Tagasi õe töökohta. Tegu polnud nädalavahetusega, rahvast vähe, siiski leidsime end kärmelt ühe kenakesega Tšiilist. Polnud tüüpiline inetu 1.50meetrine latiino, hoopis teist masti. Naljaga ütlesin tüübile ilma mingi sissejuhatuseta selle kuulsa Esta-noche..-lause. Oleks ma aimanud, mis edasi saab – kutt muutus takjaks! Millalgi, kui kojuminek (sest see polnud see KORRALIK pidupidamise päev) kätte jõudis, jalutas ta meiega midagi lausumata kaasa. Øde: “Sa pead midagi tegema. Ütle, et ta ei saa meie juurde tulla!” Mul polnud eriti selge hetk, lisaks raskused killerkontsadel püsimisega. Äkitselt olime me juba koridoris. Sõsar sõitis liftiga kõrgustesse, mina jäin tüübiga, kes mind korduvalt koridori seina vastu surus ja nokelda üritas. Kolm korda lükkasin teist eemale, ise irwitasin. Viimaks käis ta vist õelt küsimas, kas saab öömajale, minul oli suva, vaba tuba oli olemas, aga sõsar keeldus.

estanoche
No pole parema kvaliteediga pilti sest kutist
Hahaha, ma siiani muigan, kuidas üks mehehakatis saab nii optimistlik olla.

Aasta hiljem uuesti Torreviejas üht resto-ööklubi külastades, kus tšiilikas töötas, eitas ta kogu juhtunut ja nillis vaid mu õde. Häbematu! Ja viimati kui me septembris samas kohas mu õe ja Viikingi pere + vanaisaga õhtusöögil käisime, keeldus ta meie lauda teenindamast..

EDIT: Juba jõudis minuni inf, et tegemist oli hoopis argentiinlasega ning SIIT leiab juhtumist video.

Kui Muhamed ei tule mäe juurde..

Ehk eelmine nädal teatas teatas sõsar et jõuluks meile ei tule. Häbematu. Küll aga teeb ta sõbraga Põhja-Euroopa tripi: Kopenhaagen – Stockholm – Amsterdam.

Seega LÄHEB MÄGI MUHAMEDI JUURDE, sest mina juba kasutamata ei jäta, et õde nii “lähedale” tuleb. Oli valida kas lennata Rootsi või Hollandisse. Taani langes välja, seal peatuvad nad nii vähe, pealegi lähme me Viikingiga jaanuaris niikuinii sinna. Noo ja Stockholm on nähtud.. Hollandis olen ka tegelikult käinud, siis kui 16aastasena Eestist Hispaaniasse hääletasin ja valele teele sattusin 😀 Rekkast ma tookord maha ei saanudki, veel väheb turistitasin Amsterdamis.

Avasin Norwegian Airi ning tõdesin, et minek on soositud: Oslo – Amsterdam – Oslo piletid said alla 60euroga lunastatud, samal päeval kui idee tekkis. Viiking oli Londonis ja sai mu minekust alles hiljem teada. Tänasin seekord ka õnne, et mu ülemus graafikute tegemisega selline looder on, siis pole tal ehk ütlemist, et ma liiga vähe ette teatasin.

Oh, mulle nii meeldib spontaanselt reisima hakata 😀 Natuke kahju, et ajastus selline, muidu kempleks nii, et maa must, seal suva ju, keegi ei tea-ei tunne-ei tereta. Eks siis teine kord.

Kes see veel rasedana Amsterdami läheb? Ja veel jõulude ajal!? Naeran, et laps reisib mul üsas rohkem, kui mõni teine elu jooksul 😀

OOTAN DETSEMBRIT!!!

Long weekend Speinis

Reedel, kui Gardermoneni jõudsime, selgus peagi, et lennuk veel paar tundi hiljem väljub. Sõime siis seal ja ootasime. Peagi saabus lennuk, aga siis oli uus häda – polnud piloote. Kui nood ka pärale jõudsid, tehti neile üks irooniline aplaus ja algas pardalepääs.

Veidi enne seitset maandusime Alicantes. Ämm ja mrBean olid autoga vastas, algas sõit La Matasse, teekond ca 50km pikk. Keset sõitu avastasin, et olen rahakoti kaotanud. Oh rist ja viletsus! Seal olid ju kõik tshekid sees, mis Norwegian meile kompenseerima pidi. Lisaks panga- ja muud kaardid. Sula oli õnneks vaid saja krooni ringis. Lisaks polnud mul aimugi, kas unustasin selle lennujaama või lennukisse. Algas helistamine ja meilide saatmine. Kõik lohutasid, et pole hullu, reisikindlustus maksaks niikuinii kinni selle.

Miskit suurt me sel õhtul enam ette ei võtnud, vaid dinner Aasia restos ja joogid Bahia Blancas. Viimane on norrakate joomakoht, noid Torreviejas/La Matas ju murdu.

Järgnevad päevad sisaldasid endas tsillimist, randa, sõsaraga juttude rääkimist, irwitamist, nagu ikka, noh. Ilm oli koguaeg ilus – 30kraadi, merevesi soe kui Hawaiil. Ja kõik tundub nii odav, kui Norras tulla.

Reis sai GoProga üles filmitud, üks päev ma luban, ma selle monteerimise ette võtan. Hahaha, endal ootavad veel Hawaii videod kokkupanemist 😀 Praegu näitan pilte:

SAMSUNG CSC
Ämmakodu
SAMSUNG CSC
Minu Viiking – ikka samal kohal, kui 2,5a tagasi
SAMSUNG CSC
Kodulähedane öine turg
14248011_1176521152408430_658296585_o
Øega head elu hindamas

14248043_1176521175741761_1581497586_o14273505_1176521245741754_121342598_o

14274372_1176521262408419_1876727770_o
Oiii, kuidas meid raputati!
SAMSUNG CSC
Miskipärast polnud Viiking mu use pluusiga rahul :/

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC
Jalutamas
SAMSUNG CSC
Viiking Pokemoniparadiisis

Long weekend in Dublin

Pajataks siis raasuke sellest reisist. Neljapäeval ajasime end kell 4:15 üles, et kella 7:40 lennule jõuda. Viikingi isa, õde ja viimase kutt tulid meile taksoga järele ning ca poole tunni pärast olime Gardemoenis, kus me üheskoos hommikust sõime.

Paari tunni pärast olime Dublini lennujaamas ja sõitsime taaskord taksoga hotelli. Oii, küll on tore Norras elades reisimas käia: kõik on alati mujal odavam 😀 Kohvrid tuppa maha raputatud, asusime lõunasöögiks paika otsima. Leidsime teise kähku, nimeks oli Farm ja menüüs oli palju orgaanilist, kohapeal küpsetatud leivad – ühesõnaga soovitan seda kohta kõigile, kes Dublinisse satuvad.


Pärast tšillisime niisama linnapeal, õhtul käisime mingis Eesti Baby Backi-laadses kohas söömas, muu oli ok, aga ribid nii jubedad, et pidin tagasi saatma.

Järgmine päev külastasime St. Patricks katetraali ja Guinessi õlletehast. Juba õrnas eas oli mul selge, et Guiness üks õllemaailma kunn on, paraku selle maitsmiseni jõudsin ma vist alles siis kui vanust üle kahekümne. Tumedad õlled on alati minu teema olnud, niiet Guinessi külastamine oli must-do Dublinis. Nagu ikka seltskonnaga reisides, siis keegi pole kunagi rahul. Viikingi õe kutil on krooniline nälg ja õlletehases viibimine köitis teda vaid nii palju, et maksis sissepääsu eest 20€ et siis ülakorrusel süüa ja lahkuda. Meie jäime Viikingi ja ta isaga kauemaks. Viiking proovis õlle vaadist lasta ja puha:

Vahepeal tõmbasime hinge, rüüpasime Guinessi ja vaatasime steptantsu.


Tagasiteel sõime ühes kenas kohas, mina lambaneere, Viiking mingid toorest liha ja tolle isa luuüdi. Kõik olid enam kui rahul:

Et aga kohe selle resto kõrval Dublini vanim Fish and Chips paiknes, tuli ka see ära proovida. Seinal oli seal õige pikk list staaridest, kes seal einestanud oli. Meile too tänavatoit erilist muljet ei avaldanud.

Hotelli ees

Järgmiseks käiguks paarsada meetrit edasi oli jäätis, mida süües me ka hotelli jõudnud olime. Viiking viskas kohe pikali, aga ma ajasin ta pikema jututa jalule, sest meie hotellis oli võimalus basseini ja sauna külastada ja selles viimases juba eestalne käimata ei jäta! Suureks rõõmuks oli see ÕIGE saun: 80+ kraadi. Viiking kiitles ühele saunalisele: “Minu naine on Eestist ja seal on saun igas majas. Isegi kui neil wc väljas on, siis saun on ikka olemas.” Haha 😀 rääkis mu vanaema elamisest.

Ok, sai saunataud, tunne hea, aga nälg ennast ei ilmutanud. Küll aga Viikingi õde kutti. Seega pidime me ikkagi kõik koos ühte Itaalia restosse minema. Me vaid näksisime, aga magustoidud tellisime ausad.

Laupäeva veetsime osaliselt Põhja-Dublinis shopates.

Mehega shoppamas, ma kabiini piilumas

Õhtul käisime Dublini vanimas baaris tipsutamas. Ja veel ühes live-mussi kuulamas. Viikingi õde ja tolle kutt suutsid seal kemplema hakata. Valati pisaraid, armukadetseti, lõpuks panid meile teatamata leekima.

Üks kerjas KÜÜLIKUGA
Iirimaa ja need tüüpilised pubid

Enne und käisime tacosid söömas. Õigemini võtsime need hotelli ja õgisime voodis. Viikingi oma oli nii terav, et süüa see väga ei sündinud.

Pühapäeva hommik. Saime jälle hotelli ees kokku, et koos hommikusöögile minna. Viikingi õel oli jube pohmakas ja väidetavalt ta eilsest kemplemisest midagi ei mäletanud. Oh, mis kergendus on ärgata ja mõelda, et mina ei olnudki see kempleja! 😀
Öisest tacost polnud kõht veel tühjaks minna jõudnud, seega tellisin tavalise Full Irish Breakfasti asemel väikse pudru:

Peale einet tegime kiire tiiru paaris poes. Kuna Norras kõik kallim, siis ostsin selliseid tervisevärke kaasa:

Hakkan peagi pesupähkleid proovima

Ja oligi aeg jälle taksole minna ja lennujaama sõita. Seal me sõime jälle 😀 lend jäi hiljaks, rong peale seda samuti. Lõpuks olime kodus kella 19 aseml kell 22. Egas midagi – tellisime pitsa ja sõime (jälle!).

Kokkuvõte: mulle meeldib Dublin 100x rohkem kui Oslo, täitsa elaks seal 😉 Ülejäänud Norrat see siiski ei puududa – see liiga äge.

Ja reisimine on happiness! Aamen!