“Esta noche todo differente”

Alati kui me õega skaibime, jõuame vanade lugude meenutamiseni. Nii ka viimane kord. Pühalikult lubasin, et tuleb üks päev neid vanu lugusid kirja panema hakata.

Kõne all olev lugu leidis aset 2014 aasta märtsis, päev enne Viikingiga tuttavaks saamist. Ma ütlen, ma oskasin viimase hetkeni elu nautida, kuniks ma siis päitsed pähe sain.  Sest ajast olen viks.

Igatahes, ma ju tundsin Viikingiga kohtumist ette, ilmselt siis miski mind veel kemplema ajendas. Olin nädalapäevad tagasi Speini saabunud, plaani järgi nädal Emu, nädal õe juures. Esimene nädal sai läbi, rändasin Alteast Torreviejasse, õde mul ull, kohe kamandas pidutsema. Lõime lille, tegime nii mõnelegi joogile päkad silma ja asusime sõsara tööpaika kokse trimpama.

ristiløødud

Nüüd ma hüppan nädal varasema sündmuse juurde. Kui ma Eestist Hispaaniasse lendasin, siis need lennuajad olid, nagu nad olid – öösel jõudsin pärale, vaja autojuhti, Emu organiseeris. Sohvriks sai üks, kellega ta kunagi kurameeris, ca 50aastane hispaanlane Jose. Teema oli ammu läbi, aga pärast juhiteenuse osutamist ei kavatsenudki too apartemendist lahkuda. Emu siis tegi talle teise korteri otsa aseme ning alles hiljem paljastus, et Jose oli Emu kabistama hakanud, kutsus oma tuppa magama, lubadusega esta noche todo differente (tõlk. täna öösel on kõik teistmoodi). Emu saatis pikalt. Ma naersin segi end, kui sellest kuulsin ning “Esta noche todo differente”-lausest sai üleüldine nali peres.

Tagasi õe töökohta. Tegu polnud nädalavahetusega, rahvast vähe, siiski leidsime end kärmelt ühe kenakesega Tšiilist. Polnud tüüpiline inetu 1.50meetrine latiino, hoopis teist masti. Naljaga ütlesin tüübile ilma mingi sissejuhatuseta selle kuulsa Esta-noche..-lause. Oleks ma aimanud, mis edasi saab – kutt muutus takjaks! Millalgi, kui kojuminek (sest see polnud see KORRALIK pidupidamise päev) kätte jõudis, jalutas ta meiega midagi lausumata kaasa. Øde: “Sa pead midagi tegema. Ütle, et ta ei saa meie juurde tulla!” Mul polnud eriti selge hetk, lisaks raskused killerkontsadel püsimisega. Äkitselt olime me juba koridoris. Sõsar sõitis liftiga kõrgustesse, mina jäin tüübiga, kes mind korduvalt koridori seina vastu surus ja nokelda üritas. Kolm korda lükkasin teist eemale, ise irwitasin. Viimaks käis ta vist õelt küsimas, kas saab öömajale, minul oli suva, vaba tuba oli olemas, aga sõsar keeldus.

estanoche
No pole parema kvaliteediga pilti sest kutist
Hahaha, ma siiani muigan, kuidas üks mehehakatis saab nii optimistlik olla.

Aasta hiljem uuesti Torreviejas üht resto-ööklubi külastades, kus tšiilikas töötas, eitas ta kogu juhtunut ja nillis vaid mu õde. Häbematu! Ja viimati kui me septembris samas kohas mu õe ja Viikingi pere + vanaisaga õhtusöögil käisime, keeldus ta meie lauda teenindamast..

EDIT: Juba jõudis minuni inf, et tegemist oli hoopis argentiinlasega ning SIIT leiab juhtumist video.

Kui Muhamed ei tule mäe juurde..

Ehk eelmine nädal teatas teatas sõsar et jõuluks meile ei tule. Häbematu. Küll aga teeb ta sõbraga Põhja-Euroopa tripi: Kopenhaagen – Stockholm – Amsterdam.

Seega LÄHEB MÄGI MUHAMEDI JUURDE, sest mina juba kasutamata ei jäta, et õde nii “lähedale” tuleb. Oli valida kas lennata Rootsi või Hollandisse. Taani langes välja, seal peatuvad nad nii vähe, pealegi lähme me Viikingiga jaanuaris niikuinii sinna. Noo ja Stockholm on nähtud.. Hollandis olen ka tegelikult käinud, siis kui 16aastasena Eestist Hispaaniasse hääletasin ja valele teele sattusin 😀 Rekkast ma tookord maha ei saanudki, veel väheb turistitasin Amsterdamis.

Avasin Norwegian Airi ning tõdesin, et minek on soositud: Oslo – Amsterdam – Oslo piletid said alla 60euroga lunastatud, samal päeval kui idee tekkis. Viiking oli Londonis ja sai mu minekust alles hiljem teada. Tänasin seekord ka õnne, et mu ülemus graafikute tegemisega selline looder on, siis pole tal ehk ütlemist, et ma liiga vähe ette teatasin.

Oh, mulle nii meeldib spontaanselt reisima hakata 😀 Natuke kahju, et ajastus selline, muidu kempleks nii, et maa must, seal suva ju, keegi ei tea-ei tunne-ei tereta. Eks siis teine kord.

Kes see veel rasedana Amsterdami läheb? Ja veel jõulude ajal!? Naeran, et laps reisib mul üsas rohkem, kui mõni teine elu jooksul 😀

OOTAN DETSEMBRIT!!!

Long weekend Speinis

Reedel, kui Gardermoneni jõudsime, selgus peagi, et lennuk veel paar tundi hiljem väljub. Sõime siis seal ja ootasime. Peagi saabus lennuk, aga siis oli uus häda – polnud piloote. Kui nood ka pärale jõudsid, tehti neile üks irooniline aplaus ja algas pardalepääs.

Veidi enne seitset maandusime Alicantes. Ämm ja mrBean olid autoga vastas, algas sõit La Matasse, teekond ca 50km pikk. Keset sõitu avastasin, et olen rahakoti kaotanud. Oh rist ja viletsus! Seal olid ju kõik tshekid sees, mis Norwegian meile kompenseerima pidi. Lisaks panga- ja muud kaardid. Sula oli õnneks vaid saja krooni ringis. Lisaks polnud mul aimugi, kas unustasin selle lennujaama või lennukisse. Algas helistamine ja meilide saatmine. Kõik lohutasid, et pole hullu, reisikindlustus maksaks niikuinii kinni selle.

Miskit suurt me sel õhtul enam ette ei võtnud, vaid dinner Aasia restos ja joogid Bahia Blancas. Viimane on norrakate joomakoht, noid Torreviejas/La Matas ju murdu.

Järgnevad päevad sisaldasid endas tsillimist, randa, sõsaraga juttude rääkimist, irwitamist, nagu ikka, noh. Ilm oli koguaeg ilus – 30kraadi, merevesi soe kui Hawaiil. Ja kõik tundub nii odav, kui Norras tulla.

Reis sai GoProga üles filmitud, üks päev ma luban, ma selle monteerimise ette võtan. Hahaha, endal ootavad veel Hawaii videod kokkupanemist 😀 Praegu näitan pilte:

SAMSUNG CSC
Ämmakodu
SAMSUNG CSC
Minu Viiking – ikka samal kohal, kui 2,5a tagasi
SAMSUNG CSC
Kodulähedane öine turg
14248011_1176521152408430_658296585_o
Øega head elu hindamas

14248043_1176521175741761_1581497586_o14273505_1176521245741754_121342598_o

14274372_1176521262408419_1876727770_o
Oiii, kuidas meid raputati!
SAMSUNG CSC
Miskipärast polnud Viiking mu use pluusiga rahul :/

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC
Jalutamas
SAMSUNG CSC
Viiking Pokemoniparadiisis

Long weekend in Dublin

Pajataks siis raasuke sellest reisist. Neljapäeval ajasime end kell 4:15 üles, et kella 7:40 lennule jõuda. Viikingi isa, õde ja viimase kutt tulid meile taksoga järele ning ca poole tunni pärast olime Gardemoenis, kus me üheskoos hommikust sõime.

Paari tunni pärast olime Dublini lennujaamas ja sõitsime taaskord taksoga hotelli. Oii, küll on tore Norras elades reisimas käia: kõik on alati mujal odavam 😀 Kohvrid tuppa maha raputatud, asusime lõunasöögiks paika otsima. Leidsime teise kähku, nimeks oli Farm ja menüüs oli palju orgaanilist, kohapeal küpsetatud leivad – ühesõnaga soovitan seda kohta kõigile, kes Dublinisse satuvad.


Pärast tšillisime niisama linnapeal, õhtul käisime mingis Eesti Baby Backi-laadses kohas söömas, muu oli ok, aga ribid nii jubedad, et pidin tagasi saatma.

Järgmine päev külastasime St. Patricks katetraali ja Guinessi õlletehast. Juba õrnas eas oli mul selge, et Guiness üks õllemaailma kunn on, paraku selle maitsmiseni jõudsin ma vist alles siis kui vanust üle kahekümne. Tumedad õlled on alati minu teema olnud, niiet Guinessi külastamine oli must-do Dublinis. Nagu ikka seltskonnaga reisides, siis keegi pole kunagi rahul. Viikingi õe kutil on krooniline nälg ja õlletehases viibimine köitis teda vaid nii palju, et maksis sissepääsu eest 20€ et siis ülakorrusel süüa ja lahkuda. Meie jäime Viikingi ja ta isaga kauemaks. Viiking proovis õlle vaadist lasta ja puha:

Vahepeal tõmbasime hinge, rüüpasime Guinessi ja vaatasime steptantsu.


Tagasiteel sõime ühes kenas kohas, mina lambaneere, Viiking mingid toorest liha ja tolle isa luuüdi. Kõik olid enam kui rahul:

Et aga kohe selle resto kõrval Dublini vanim Fish and Chips paiknes, tuli ka see ära proovida. Seinal oli seal õige pikk list staaridest, kes seal einestanud oli. Meile too tänavatoit erilist muljet ei avaldanud.

Hotelli ees

Järgmiseks käiguks paarsada meetrit edasi oli jäätis, mida süües me ka hotelli jõudnud olime. Viiking viskas kohe pikali, aga ma ajasin ta pikema jututa jalule, sest meie hotellis oli võimalus basseini ja sauna külastada ja selles viimases juba eestalne käimata ei jäta! Suureks rõõmuks oli see ÕIGE saun: 80+ kraadi. Viiking kiitles ühele saunalisele: “Minu naine on Eestist ja seal on saun igas majas. Isegi kui neil wc väljas on, siis saun on ikka olemas.” Haha 😀 rääkis mu vanaema elamisest.

Ok, sai saunataud, tunne hea, aga nälg ennast ei ilmutanud. Küll aga Viikingi õde kutti. Seega pidime me ikkagi kõik koos ühte Itaalia restosse minema. Me vaid näksisime, aga magustoidud tellisime ausad.

Laupäeva veetsime osaliselt Põhja-Dublinis shopates.

Mehega shoppamas, ma kabiini piilumas

Õhtul käisime Dublini vanimas baaris tipsutamas. Ja veel ühes live-mussi kuulamas. Viikingi õde ja tolle kutt suutsid seal kemplema hakata. Valati pisaraid, armukadetseti, lõpuks panid meile teatamata leekima.

Üks kerjas KÜÜLIKUGA
Iirimaa ja need tüüpilised pubid

Enne und käisime tacosid söömas. Õigemini võtsime need hotelli ja õgisime voodis. Viikingi oma oli nii terav, et süüa see väga ei sündinud.

Pühapäeva hommik. Saime jälle hotelli ees kokku, et koos hommikusöögile minna. Viikingi õel oli jube pohmakas ja väidetavalt ta eilsest kemplemisest midagi ei mäletanud. Oh, mis kergendus on ärgata ja mõelda, et mina ei olnudki see kempleja! 😀
Öisest tacost polnud kõht veel tühjaks minna jõudnud, seega tellisin tavalise Full Irish Breakfasti asemel väikse pudru:

Peale einet tegime kiire tiiru paaris poes. Kuna Norras kõik kallim, siis ostsin selliseid tervisevärke kaasa:

Hakkan peagi pesupähkleid proovima

Ja oligi aeg jälle taksole minna ja lennujaama sõita. Seal me sõime jälle 😀 lend jäi hiljaks, rong peale seda samuti. Lõpuks olime kodus kella 19 aseml kell 22. Egas midagi – tellisime pitsa ja sõime (jälle!).

Kokkuvõte: mulle meeldib Dublin 100x rohkem kui Oslo, täitsa elaks seal 😉 Ülejäänud Norrat see siiski ei puududa – see liiga äge.

Ja reisimine on happiness! Aamen!

Milline oli shopihgusaak Hawaiil?

Kuigi ma Paradiisi pooltühja pagasiga lendasin, ei olnud mul metsikult poodelda plaanis. Riideid on mul rohkem kui piisavalt, ruumi kappides seevastu pole.

Ükspäev kui me minu haiguspäevil Lahainas jalutasime, asutusime nii muuseas kõikidesse normidesse poodidesse sisse. Niisama vaatasime ja avastasime, et hinnad on hoopis rahakotisõbralikumad kui Norras ja Eests. Seal olid sellised lahedad mitte spordi-, vaid surfipoed. Algul arvasin, et tahaks Hawaii särki, aga ükski polnud päris SEE, lahtiseid kingi ja bikiine. Tol päeval naasesime me hotelli hoopis Billabongi kübara, Roxy pükste ja CK aluspesuga. Viimane oli hinnad  terves poes 50% alla lasknud.

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC
Mul alati teema lilleliste pükstega olnud. // Pilt 8h pärast oppi tehtud

SAMSUNG CSC

Läks mööda Kauai aeg, see saar oli metsik, shoppamine ei sobinud sinna 😀 Polnud eriti poodegi. Jõudsime omadega Honolulusse ja no see on USA ju. Pood poe otsas. Üks päev, kui me juba mitu tundi rannas vedelenud olime, otsustasime, et kaeme selle suure La Moana ostukeskuse ära. Sinna meie ülejäänud päev ka läks. Victoria´s Secretis veedsime kõige enam aega ja ma olen niiiiii tänulik, et Viiking viitsib minuga vaadata ja otsustada, mis sobib, “See on ju kompliment mulle, kuidas Sa välja näed,” vastas Viiking, kui teda tänasin. Müüjad pakkusid talle korduvalt istumisvõimalust, aga Viiking keeldus. Üks mu soovidest täitus – omastasin bikiinid ja need olid -40% allahindlusega. Sobisid kui valatult. Ja kuigi mul metsikult pesu on, siis ühe komplekti ostsin ikkagi, selle, mis Viiking tahtis  + spordirinnahoidja – sellise, mis MINA tahtsin 😀

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC
Tagant lukuga
SAMSUNG CSC
Spordikad

Vahepeal sõime. See oli omamoodi vaatamisväärsus: keset ostukeskust oli suur-suur ala, mis igast äärest erinevaid söögikohti täis oli. Hinnad olid võrreldes muude kohtadega madalad, hiiglasliku pitsa sai 13dollariga. Nagu ikka, siis pärast toitu mul midagi head vaja. Asusin Häagen-Dazsi, sain megahea ananassi-kookosejätsi valitud (maksis 7dollarit! Üle poole pitsa hinnast!!!), asusin maksma. Järsku vaatan, et teenindajatsiki nimeks Kaire. NO ma teadsin, et vähemalt ühe eestlase ma ära näen. Rääkisime veits, ütles, et on Student Touriga suveks tööle tulnud. Nii äge!

Siis käisime veel paaris poes, mille nimed on teadmata. Viiking sai lühkarite omanikuks, teda tuleb alati tagant utsitada, et ta midagigi ostaks. Ma ostsin sellised vidinad:SAM_3963.jpg

Paar päeva hiljem sattusime nö ostutänavale, kõik Tiffany & Co, Louis Vuitton ja säärased olid esindatud. Neisse me ei põiganud, leidsin hoopis ühe ägeda poe. Nimeks on Brandy & Melville sel. Momentaalselt hakkas see nii mulle kui Viikingile meeldima. Ei ole tihti nii, et kuskile sisse astudes ma rohkem kui raatsin osta tahaks. Kunagi varem oli kallis abikaasa mulle ühe samabrändilise basic särgi toonud. Kõik ülakehga katvad rõivad oli seal one size. Tulema saime nendega:

SAMSUNG CSC
Hawaii särk! Ma mingit tüüpilist Aloha-särki ei soovinud, see valge oli täpselt øige
SAMSUNG CSC
See oli suisa imeline leid

Järgmisena sisenesime Urban Outfitters´isse. See meile täitsa oma jope, väga lahe pood, leidub nii koduasju, kui riidehilpe. Viiking ostis kunagi Londoni Urbanist meile tulukestega LOVE-lambi(?) koju. Ja mulle tibu pildiraami 🙂 Seekord valisin välja ühe koti. Närmendava, nagu mu vanaema ütleb 😀 Viiking sai särgi ja võibolla veel midagi.SAM_3971.jpg

Sellega meie poodlemised Hawaiil piirdusid. Aga siis tuli LA. Ei plaaninud midagi osta, aga kui ma Adidase kaupluses seda dressikat nägin ning see ainuke järelejäänud ja veel S-suurus ka oli, ei saanud seda sinna jätta. Ahjaa, -30% oli soodukas ka. Just seda mul jahedamate ilmadega õues jooksmiseks vaja oligi: SAM_3967.jpg

Tänasest ka midagi: meie koduköögis valmis täna supp. Külm avokaado-kurgisupp, et midagi peale jäätise ka mu kõhtu jõuaks. Solidaarsusest sõi Viiking sama kraami ning üheskoos jõudsime järeldusele, et seda suppi teeks teinekordki:

SAMSUNG CSC

Mina: “Sa oled küll ainuke mees, kes sellist suppi sööb.”
Viiking: “Mulle maitseb avokaado ju.”
Ma: “Tavaliselt mehed ütlevad, et ega ma jänes ei ole.”
Viiking: “Enne sinuga kohtumist ütlesin ma ka.” 😀

Tagasi kodus

Ja ongi meie mesinädalad läbi – täna õhtul maandusime Oslo lennujaamas, ämm korjas meid auto peale ja tõi koju. Tegelt me võtsime hoopis vanaisa vana auto temalt enda valdusesse, viisime tema koju ja tulime ise oma koju 😀

Kuna meil kodus süüa polnud, ostsime erandkorras vorstikesi sõime neid lompega. Rootsi maasikaid soetasin ka, olid teised nii soodsad. Üldiselt on mul hea meel, et Hawaiil käidud sai, enam ei tundugi Norras toiduhinnad nii kõrged. Hahaha.

Hawaii juurde tulles – kajastamist vajavaid lugusid jagub, andke ainult aega, kuni ma reedel kaheks nädalaks mandliopijärgsele haiguslehele jään, küll ma siis kirjutan.

Siis algas lahtipakkimine. Riideid ja kõik muu katsid pool elutoa, esiku ja blue roomi põrandaist. Viimaks said asjad omadele kohtadele ning selgus, et pooled riided mulle reisi vältel selga ei jõudnudki.

Mulle on alati tähtis väljamaalt uusi maitseid kaasa osta. Siin kraam millest me osa oma vanematele/õdedele jagame:

Selline hunnik!! Leidub nii õlle, magusat, kohvi jne. Ega me iga päev kohvi- ja makadaamiapähklifarmis kohapeal ei käi. Sellep KRABASIN.

Riideid sai ka ostetud. Eriti ostsin neid mina, sest Viiking teab enda sõnul liiga hästi, mida tahab aga kuna kõik meesterõivaste disainerid pidada naised olema, siis ta ülemäära tihti midagi ei osta. Aga ok, uutest hilpudest teen eraldi postituse 😉

“Kes meist on esimene julge, kes oma pangakontot vaadata julgeb?” küsisin. Nimelt olime mõlemad interneripanga koodid maha jätnud ning saartel olles puudus igasugune ülevaade, kui palju kulutatud sai. Ja tagasi me end seal ei hoidnud (ikkagi elu esimene ja ainuke ja viimane pulmareis). Viiking kadus duši alla ja ma tundsin, et tahan üksi selle tõega silmitsi seista.

Suureks kergenduseks selgus, et ma polnudki rohkem kui ühte kuupalka sirgeks tõmmanud. Ainult poole vähem 😀 Läksin koheselt vannituppa Viikingit teavitama. Hiljem vaatas ta enda oma ka. Nooh, sealt oli veidi rohkem läinud, aga pool oli autorent ja see oli ju paratamatu.

Veel üks asi, millega ma silmitsi seista ei julgenud: kaalule astumisega. Viikingi kupatasin muidugi kohe sinna ja ma ei saa aru, kas ma toidan teda kodus LIIGA hästi või mida, aga ta kaal oli sama. Rasvaprotsent isegi langenud. Mida helli?? Trenni tegime me mesinädalatel ühe hädise korra.

Ahjaa, pulmapildid said ka valmis! Nendega me megarahul 👍 Nood saavad ka kajastatud, kui Õige Päev kätte jõuab.

Nüüd üritan ajamuutust ära händelida ja magama jääda 🙂 Tudiduu!

Here we come, Kauai!

Sõime hommikuks viimsed viilud musta leiba, rüüpasime kohalikku kohvi peale ja oligi aeg lahkuda. Viiking oli meile väikese Mazda-masina uuel saarel juba broneerinud ja kuna selle hind oli tunduvalt odavam (ca 200€) kui Mauil renditu (ca 400€) ning meie lootused olid, et kõik muu ka Kauil odavam oleks. Tegelikult öeldigi meile juba Mauil autot rentides, et too saar kõigist kallim on, “võibolla sellepärast, et Maui on parim,” ütles meile too neiu 😀

Igatahes sõitsime tund aega lennujaama, tagastasime auto, sõime ühte rõvedat pitsat, saime viimaks pardale. Ma jäin suht kohe magama. Kui silmad avasin, oli 47minutiline lend läbi saamas. Tavaliselt ma selliseid pilte ei tee, aga see siin on lahedaim vaade, mis mulle lennukiaknast avanenud:Viiking muretses, et äkki meile Kauail ei meeldi, “mis siis kui Maui oligi parim saar?” küsis ta. Tuleb tunnistada, et Maui tekitas meis mõlemais enneolematuid emotsioone. Ma saan veel aru, et mind ahhetama panna pole raske – terve elu nagu silmaklappidega ainult Euroopas (peamiselt Hispaanias 😀 ) reisinud, aga Viiking – tema on nii Miamis, Hong-Kongis, Bangladeshis kui Kariibidel käinud. Jumal teab kus veel. Ja tema puhul loeb ka, kui ta ütleb, et Hawaii the most amazing on.

Aga tagasi Lihuesse, kus me maandusime, pisikese Mazda saime ja hotelli sõitsime. Kohe oli selge, et saar on eelmisest metsikum. Igal pool ja ma mõtlen tõesti igal pool, jäid silma kanad, kuked, tibud. Neid oli lennujaamas, tee ääres, parklates, mere ääres. Vabad kanad, peremeesteta. Max 15min sõitu ja olime hotellis. Ülejäänud päeva lesisime basseini ääres, pärast läksime poodi – vaja mehele õlle, mulle “midagi head” nagu ikka 😀 Raha läks ikka palju, aga hinnad tundusid siiski madalamad kui Mauil. Poe parklas kaagutasid kanad, osal tibukesed kannul, kellest nii mõnigi autorataste all oma eluga hüvasti jätnud. Algul olin ma šokis, tibu laibad keset parkalt, kanad-kuked neid nokkimas. “It just happen,” ütles mulle üks mees, kes autoaknast mu kohkunud nägu nägi.

Hotellirand

Õhtusöök oli hiinakas. Liha maitses, nagu oleks seda hulgalise suhkruga marineeritud. Polnud rahul. Siidrilaadne jook, mille ma koju vedasin, sisaldas 8% alkoholi, ei läinud libedalt, Viiking pidi aitama 😀