Peagi lasteaialaps

Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

Andke herpes andeks

Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

(Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

“Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

“Oookeii!” vastab Ben.

Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?

 

 

 

 

Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks :/

 

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂

Eraldi arved

Jutustan ühest perekonnast, kes meil täna söömas käisid. Et mitte arusaamatusi külvata, mainin kohe ära, et juhul kui nad ikkagi polnud üks leibkond, pole ses juhtumis midagi iseäralikku. Paraku kõik ikkagi sellele viitas, et nad üks pere olid.

Tulid siis ema-isa/mees-naine oma kahe pojaga sööma, sõivad ja jõivad, pärast mida arvet palusid. Viisin. Arvet nähes selgus aga, et nemad koos ei maksa, mees maksvat ühe ja naine teise lapse eest. Olin pehmet öeldes jahmunud, fixisin selle “probleemi” ja läksin juhtunust köögitoimkonnale pajatama. Selgus aga, et hoopis mina olen imelik, mõlemad kokad arvasid, et on jumala normaalne, kui neil paaril eraldi arved on, siis nad ka lastekulusid jagavad.

Vabandage mind, aga minu jaoks on selline juuksekarva lõhkiajamine ütlemata kummaline. Ei kujuta ette, et paari aasta pärast lähen Viikingi ja võsukesega koos sööma, mina maksan enda eest, Viiking enda ja lapse arve teeme pooleks või?

Aga las nad elavad kuidas soovivad, mina ainult arutlen 🙂

Eesti ehitajad 

Üks asi, millega mul täiega vedas, oli see, et ma eestlasena just tüdrukuna sündisin. Miks? Sest see maine, mis Eesti meestel näiteks siin Norramaal on, on kohutav!

Põhjuseks, miks see jutuks tuleb, on eilne seik. Nimelt saabus mu tööpaika jälle üks Eesti ehitaja, mitte Tarmo, vaid see kes Ikea all 50€ tunnis teenib. Nime ma ei tea. Alustuseks kaanis ta rummikokse ja käitus rahuldavalt. Õige pea hakkas täis jääma, võimalik, et tal juba saabudes promill sees oli, ma ei tea. Ei pannud teda puhuma.

Tüüp hakkas mu tisse ja peput kommenteerima. Vahtis, peagi räuskas. Palus, et ma 3minutit temaga õues juttu puhuks. Läksin. Sai jälle kuulata, kui rikas ta on, kuidas ta naerab teiste Eesti ehitajate üle, kes ainult(?!) 20€ tunnis teenivad, kuidas ta last tahab ja tollele juba 60 000€ kõrvale pandud on. Et ta ise kasvas lastekodus ja soovib, et tema võsuke kõik saaks, millest tema puudust tundis. No sellise poja oleks ma ka lastekodusse andud!

Kui ma tööle naasesin, istus baaris ja nõudis, et ma temale kogu oma tähelepanu pühendaks. Siis hakkas mul juba üle viskama. Kaks teist tsikki, kellega töötasin, olid ka häiritud. Järgmisena lubas ehitaja kõik mu töötunnid kinni maksta, et ma ainult temaga autoga sõitma läheks. Mul oli teiste ees nii piinlik, kõik raudselt mõtlevad, et eestlased ongi sellised.

Õnneks pääsesin ma varsti, sest Viiking tuli mulle järgi. Ehitaja helistas mulle mingi 100x FBs. Mõistagi ma ei vastasnud. Kodus arutasin Viikingiga, et mis kurat nende Eesti meeste ego nii kõrgeks ajab. Välimust neil pole, mõistust veel vähem aga ometi ei ole ma ainsatki teist rahvusest meest nõnda (rahaga) kiitlemas kuulnud. Viiking: “Me oleme ju sellest rääkinud, see on loodus, koledatel meestel ongi kõrgem ego.”

Ja ma ei viitsi kuulata kellegi targutamist, et kõik Eesti mehed ei ole sellised. Kõik polegi, aga need vähesed normaalsed ei töllerda siin ehitajatena ringi.

Rahast

Mulle on raha alati meeldinud. Raha peabki armastama, siis ta ka sinuni tuleb.

Ma olen õnnega koos, et mul nö rikkumata silmad on. Ehk siis minus on siiani säilinud tänutunne, et Norras palgad säärased on. Norrakad sellest aru ei saa. Nende meelest on ikka häda – Nike tossud liiga kallid jne.

Mina võtan asja nii: Eestis on palgad ca 4x madalamad. Seega kui ma omal ajal Tallinnas elades Stradivariusest 20€ teksad ostsin, on see sama kui ma siin 80€ Levi’s püksid soetan. Loogiline ju!

Säästmisest ka. Seda olen harrastanud sama kaua, kui tööl käinud. Kuskilt naisinvestori artiklist lugesin, et sealne tegelane iga kuu pool palgast kõrvale panen. Seda teen ka mina. Isegi kui mu palk Eestis (ametlikult) 400€ oli, sai pool “mustadeks päevaseks” hoiule pandud. Eks ma olen piisavalt näguripäevi ka oma elus näinud, et miski alalhoiuinstinkt mind seda tegema sunnib.

Lisaks olen ma äärmiselt kalkuleeriv. Mingeid emotsioonioste ei eksisteeri. Kui, siis õige harva. Toidu peale ei kuluta ma kuus rohkem, kui eestlased Eestis. Riietega on meil see õnnitus, et Viikingiga saab soodsamalt, mis aga ei tähenda, et me ülearu seda võimalust kasutaks. Ikka pigem harva ja korralik rõivas kui tihti ja mingi H&M. Tark inimene üldse ei reosta planeeti nende odav-hilpudega.

Üürikoreris ei elaks iial. Pole 24aasta jooksul midagi üürinudki. Surnud hobuse eest maksmine ju.

Reisimine. No see on koht, kus kulutada kahju pole. Neli nädalat meil palgalist puhkust on ja las siis elada need üürikesed hetked nagu kuninga kass. Nagu ma öelda tavatsen – Norras on raha alati rohkem kui puhkepäevi, et reisida. Kui elada oskad.

Et selle jutu põhjal vale arvamust ei tekiks, siis mainin ära, et Norra mõistes on mu palk “mitte midagi”.

Kaalust

Kunagi jutustasin ma kogu oma kaaluhistory, praegu tahan lihtsalt öelda, et ainuõige otsus oli aasta tagasi beebiillidest loobuda – sellest ajast peale on mu kaal langenud ja täna on mulle kõik mu 10 paari lühikesi pükse liiga suured:

Viiking ei seedi üldse, kui ma vales suuruses pükstest ringi chillan ja käsib mul need ära visata, aga ma ju ei raatsi :/