Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks :/

 

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂

Eraldi arved

Jutustan ühest perekonnast, kes meil täna söömas käisid. Et mitte arusaamatusi külvata, mainin kohe ära, et juhul kui nad ikkagi polnud üks leibkond, pole ses juhtumis midagi iseäralikku. Paraku kõik ikkagi sellele viitas, et nad üks pere olid.

Tulid siis ema-isa/mees-naine oma kahe pojaga sööma, sõivad ja jõivad, pärast mida arvet palusid. Viisin. Arvet nähes selgus aga, et nemad koos ei maksa, mees maksvat ühe ja naine teise lapse eest. Olin pehmet öeldes jahmunud, fixisin selle “probleemi” ja läksin juhtunust köögitoimkonnale pajatama. Selgus aga, et hoopis mina olen imelik, mõlemad kokad arvasid, et on jumala normaalne, kui neil paaril eraldi arved on, siis nad ka lastekulusid jagavad.

Vabandage mind, aga minu jaoks on selline juuksekarva lõhkiajamine ütlemata kummaline. Ei kujuta ette, et paari aasta pärast lähen Viikingi ja võsukesega koos sööma, mina maksan enda eest, Viiking enda ja lapse arve teeme pooleks või?

Aga las nad elavad kuidas soovivad, mina ainult arutlen 🙂

Eesti ehitajad 

Üks asi, millega mul täiega vedas, oli see, et ma eestlasena just tüdrukuna sündisin. Miks? Sest see maine, mis Eesti meestel näiteks siin Norramaal on, on kohutav!

Põhjuseks, miks see jutuks tuleb, on eilne seik. Nimelt saabus mu tööpaika jälle üks Eesti ehitaja, mitte Tarmo, vaid see kes Ikea all 50€ tunnis teenib. Nime ma ei tea. Alustuseks kaanis ta rummikokse ja käitus rahuldavalt. Õige pea hakkas täis jääma, võimalik, et tal juba saabudes promill sees oli, ma ei tea. Ei pannud teda puhuma.

Tüüp hakkas mu tisse ja peput kommenteerima. Vahtis, peagi räuskas. Palus, et ma 3minutit temaga õues juttu puhuks. Läksin. Sai jälle kuulata, kui rikas ta on, kuidas ta naerab teiste Eesti ehitajate üle, kes ainult(?!) 20€ tunnis teenivad, kuidas ta last tahab ja tollele juba 60 000€ kõrvale pandud on. Et ta ise kasvas lastekodus ja soovib, et tema võsuke kõik saaks, millest tema puudust tundis. No sellise poja oleks ma ka lastekodusse andud!

Kui ma tööle naasesin, istus baaris ja nõudis, et ma temale kogu oma tähelepanu pühendaks. Siis hakkas mul juba üle viskama. Kaks teist tsikki, kellega töötasin, olid ka häiritud. Järgmisena lubas ehitaja kõik mu töötunnid kinni maksta, et ma ainult temaga autoga sõitma läheks. Mul oli teiste ees nii piinlik, kõik raudselt mõtlevad, et eestlased ongi sellised.

Õnneks pääsesin ma varsti, sest Viiking tuli mulle järgi. Ehitaja helistas mulle mingi 100x FBs. Mõistagi ma ei vastasnud. Kodus arutasin Viikingiga, et mis kurat nende Eesti meeste ego nii kõrgeks ajab. Välimust neil pole, mõistust veel vähem aga ometi ei ole ma ainsatki teist rahvusest meest nõnda (rahaga) kiitlemas kuulnud. Viiking: “Me oleme ju sellest rääkinud, see on loodus, koledatel meestel ongi kõrgem ego.”

Ja ma ei viitsi kuulata kellegi targutamist, et kõik Eesti mehed ei ole sellised. Kõik polegi, aga need vähesed normaalsed ei töllerda siin ehitajatena ringi.

Rahast

Mulle on raha alati meeldinud. Raha peabki armastama, siis ta ka sinuni tuleb.

Ma olen õnnega koos, et mul nö rikkumata silmad on. Ehk siis minus on siiani säilinud tänutunne, et Norras palgad säärased on. Norrakad sellest aru ei saa. Nende meelest on ikka häda – Nike tossud liiga kallid jne.

Mina võtan asja nii: Eestis on palgad ca 4x madalamad. Seega kui ma omal ajal Tallinnas elades Stradivariusest 20€ teksad ostsin, on see sama kui ma siin 80€ Levi’s püksid soetan. Loogiline ju!

Säästmisest ka. Seda olen harrastanud sama kaua, kui tööl käinud. Kuskilt naisinvestori artiklist lugesin, et sealne tegelane iga kuu pool palgast kõrvale panen. Seda teen ka mina. Isegi kui mu palk Eestis (ametlikult) 400€ oli, sai pool “mustadeks päevaseks” hoiule pandud. Eks ma olen piisavalt näguripäevi ka oma elus näinud, et miski alalhoiuinstinkt mind seda tegema sunnib.

Lisaks olen ma äärmiselt kalkuleeriv. Mingeid emotsioonioste ei eksisteeri. Kui, siis õige harva. Toidu peale ei kuluta ma kuus rohkem, kui eestlased Eestis. Riietega on meil see õnnitus, et Viikingiga saab soodsamalt, mis aga ei tähenda, et me ülearu seda võimalust kasutaks. Ikka pigem harva ja korralik rõivas kui tihti ja mingi H&M. Tark inimene üldse ei reosta planeeti nende odav-hilpudega.

Üürikoreris ei elaks iial. Pole 24aasta jooksul midagi üürinudki. Surnud hobuse eest maksmine ju.

Reisimine. No see on koht, kus kulutada kahju pole. Neli nädalat meil palgalist puhkust on ja las siis elada need üürikesed hetked nagu kuninga kass. Nagu ma öelda tavatsen – Norras on raha alati rohkem kui puhkepäevi, et reisida. Kui elada oskad.

Et selle jutu põhjal vale arvamust ei tekiks, siis mainin ära, et Norra mõistes on mu palk “mitte midagi”.

Kaalust

Kunagi jutustasin ma kogu oma kaaluhistory, praegu tahan lihtsalt öelda, et ainuõige otsus oli aasta tagasi beebiillidest loobuda – sellest ajast peale on mu kaal langenud ja täna on mulle kõik mu 10 paari lühikesi pükse liiga suured:

Viiking ei seedi üldse, kui ma vales suuruses pükstest ringi chillan ja käsib mul need ära visata, aga ma ju ei raatsi :/

Närvi ajab! 

Kurat, ma läksin täna suht närvi! Mille peale? Eks ikka keelekursuse. Tunnid toimuvad iga teisi- ja neljapäev 10:00-12:00. Kodutöid antakse ohtralt, aga selle üle ma ei kurda, mulle ei meeldigi liiga lihtne kulgemine.

Igatahes algas tänane tund nagu ikka kodutööde ettelugemisega. Kordamööda loeme. Üks ülesannetest oli mingi teks, kuhu me õigesse kohta vastavat sugu eessõna kirjutama pidime. Ja hakkab trall pihta. Horvaat: “Kas siia tuli en kirjutada?” Õpetaja: “Võib kirjutada, aga võib ka ilma olla.” Horvaat: “Ahsoo, et siis kirjutan en?” Õpetaja: “Jah, mõlemad variandid sobivad,” horvaat kritseldab midagi oma vihikusse. Teine õpilane jõuab juba 2-3 järgmist lauset lugeda, horvaat: “Vabandust, aga kuidas see üleüleeelmine lause ikkagi oli?” MA LÄKSIN HULLUKS SEAL!!!!

Lõpuks oli olukord selline, et kahest tunnist oli üks läinud VAID kodutööde kontrollimisele. Appi lihtsalt, ma maksan 700€ kursuse eest, kus ma tunnen, et olen koos inimestega, kes muhvigi aru ei saa. 5a Norramaal viibinud tailanna loeb norrakeelseid tekste nii aeglaselt ja osasid häälikuid eirates, et mul on tunne, et ta enne siia immigreerumist kirjaoskamatu oli. Isegi kreeklane, kellel on täiesti teistsugune tähestik ja on Norras 8 kuud elanud, loeb soravamalt.

Pärast tundi jalutasin koos aserist kursusekaaslasega Oslo S’i. Jutu sees tuli välja, et ta otsejoones B1-2 tasemele õppima asus ning tunnistas, et oleks kergema nivoo kasuks otsustama pidanud.