Eesti beebigrupp vs Norra beebigrupp

Kuidagi langes meie Eestisolekuga nii hästi kokku meie Märtsi tibude kohtumine. Tähendab minul olid piletid juba olemas, kui grupp kuupäeva paika sai. Eelmisel neljapäeval kohtusime aga Norra emmede-beebidega. Sündis idee postitus kirjutada.

Siinse grupiga saame me valdavalt kokku kellegi kodus. Igaüks võtab kaasa midagi söödavat, mis peab olema nii gluteeni- kui laktoosivaba, sellest olen varem kirjutanud, (mina muidugi küpsetan). Saadakse kokku ja ollakse diplomaatilised.

Lapsed panime mängumatile mängima. Nüüd on nad juba täitsa asjalikud, ronivad üle üksteise ja kemplevad niisama mänguasjade pärast. Vahepeal imbusid beebid laua äärde, emad võtsid nad rüppe ja lasid neil kõike, mis laual süüa. Oliivid, soolahelvestega (gluteenivaba) foccacia, praetud baklazhaan – kõik läks. Ainult minu Ben jätkas mängimist. Eks ma nende meelest veidi äärmuslik ole, ei annagi lisatud soola/suhkruga toitu. Ääretu tolerantsus aga ei luba oma arvamust kõva häälega pasundada.

Eesti grupiga kohtudes märkasin peagi, et beebid on palju vähem sotsiaalsemad. Mitu neist istus ema küljes, ega saanud üksi ehk teiste beebidega oldud. Ei oska öelda, mida Maarjamaal teisiti tehakse.. vist käiakse vähem väljas? St me Norras käime trennis, ujumas, kohvikutes. Minu Ben igatahes ronis seal mitmele emale omaalgatuslikult sülle. Seepeale küsiti mult, kust ma nii sotsiaalse lapse sain😃

Üks erinevus on ka emade vormis. Jah, võivad need norrakad trennis käia ja beebit lastehoius sotsialiseerida – Eesti emmed on ikka paremas vormis.

Läheb sujuvalt söögiteemale üle. Ka Eesti kokkusaamisele võttis igaüks toidumoona kaasa. Kui aga lastele midagi näppu anti, oli selleks eranditult vaid porgand või kurk. Kiitus! Isegi mingeid tuubikaid mu silm ei tabanud. Tundsin lausa veidi halvasti, et seal Benile Organixi porgandi-maisikrõpsu pakkusin. Asjata, võin õelda, sest tol oli käsil elu esimene ja seniks viimane tissistreik (ja üleüldine söömisstreik), mis vältas 9h(!!!). Läbi häda ta siiski teiste beebide kombel kaks mikrogrammi porgandit sõi.

Lisaks veel palgati kokkutulekut jäädvustama fotograaf. No selline asi oleks Norras vist ennekuulmatu.

Lahedad on need beebigrupid ikka. Ja aina lahedamaks kokkusaamised lähevad 🙂

Advertisements

Baklava paneb piima vohama

Mul oleks vist Twitterit vaja, sest mul ei olegi hetkel rohkem öelda, et ma armastan väga baklavad ja kuna seda Abus nii laialdase valikuga oli, sõin ma seda reisu ajal muidugi iga päev. 

Panin tähele, et piimatootlikkus, mis on mul muidu ka jumala hea, suurenes seal päikese all veelgi. 

Üks neist, baklavaa või loomulik d-vitamiin, igatahes piima vohama pani. Lausa nii, et üks wc hoidja (selliseid ameteid pannakse Emiraatides kolmanda maailma immigrandid tegema) ei jõudnud ära imestada, kuidas mul piima pritsib 😀 küsis, et kas ma söön ise hästi palju.

Pasanteeria basseinis

Eile oleks pidanud aset leidma järjekorras viies ujumistund. Olime vastupidiselt varasematele kordadele hilinemata kohale jõudnud. Kui meie ja Viikingi teed erinevatesse garderoobidesse lahku läksid, teatas mulle üks ema, et ujumistund jääb ära, sest keegi oli oma jumpstükid basseinivette valla lasknud.

Värskendan teie mälu. Kempluste postituses kirjutasin: 

Selgus, et beebidel peavad nende spets ujumispükstega olema. Et ei ole nii, et lähed omadega. Ilmselgelt on eesmärgiks rahakoorimine, sest need läbikumavad püksid ei ole kuskilt otsast paremad kui meie omad. Sõbranna sõnutsi pole seal mingit võimalust, et sind “valede” pükstega üldse vette lastakse. Peas mõtlesin juba kogu kempluse välja, et küsin treenerilt, kas ta ei tea, kui tähtis keskkonnasõbralikkus on. Et ma ei hakka uusi ostma, kui meil ühed korralikud juba on. Nojah, nüüd oleme me kolm korda suplemas käinud ja ostma meid sunnitud pole..

Ja kujutate ette, tuli välja, et need marli-õhukesed püksid polegi efektiivsed 😮 Lihtsalt viis kuidas iga grupi pealt veel tonnike juurde teenida. 

Ju ma tundun piisavalt kõva pähkel, sest mul paluti vaid kord need püksid soetada. Selle palve lasin ma ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Meile eelnenud ujumistund oli mingine 3-4aastastele, kes kohaliku kombe kohaselt mähkmeid kannavad. Muidugi ütlesin ma ooteruumis kõva häälega, mida ma sellises vanuses püksis*ttumisest arvan.  (Eeldan, et kõhugripiga seal tegemist polnud. Haigena ei tulda ujuma ju.) 

Strong Mama

Reedel jõudsin viimaks nimatatusse trenni. Hästi meeldiv, et lisaks lapsehoiuteenusele on meie spordiklubis reedeti trenn emadele ja beebidele. Et ei ole nii, et käin oma trennides ja siis pean veel kuhugi registreerima (ja maksma), et lapsega käia. 

Plaanisin ma juba ammu sinna minna, möödunud nädalal sai see teoks ka. 

Enne tundi selgus, et üks mu beebigrupist on ka kohal. Alustuseks sõitsime kärudega saali, parkisime vankrid-kärud seinaäärde, kesk ruumi sai pandud hulgaliselt matte, millele igaüks omakorda veel beebitekikese pani ja kõigele kroonils siis asetati kõik beebid sinna selili. Emad treenisid ringis võsukeste ümber. 

Vaevalt sai muusika mängima hakata, kui minu Ben esimesena end juba ümber pööranud oli, ning liikus naabri poole. Enamused olid seal natuke nooremad, mistõttu nad kauem vagusi-selili püsisid. Emandad seisid piisavalt kaugel, et mitte silmapilkselt kõigele jälile saada. Ben oli jõudnud teise beebi juurde, mõtles ilmselt: “Mis asi see sul näos on? Ei ole mul sellist – pole ka sul vaja,” ja kiskus tollelt luti suust. 

Läksin ja suskasin selle tagasi. 

Kõik ülejäänud ca 17 beebit olid endiselt vagusi. 

Edasi hakkas Ben teiste kõrvallebajate poole roomama ja neilt kõike, mis sai endale kahmama. Ega seal muud teha polnudki, kui aegajalt teda eemale suunamas käia. Minu õnneks muutusid peagi ka teised beebid rahutumaks, mis tähendas, et enamus emasid sagisid edasi-tagasi. 

Kui kaks harjutusteringi tehtud sai, tulid lisaharjutused kõhule. Nendeks haarasime beebid raskuseks ja hoidsime enda kohal. Minul muiduhi kõige suurem raskus😄

Tund kestis 45min ja oli tõhusam, kui ma arvata julgesin. Mõtlesin, et saab selline tilu-lilu olema, aga ei. 

OOTD: selga sai Ben oma issi – Viikingi – 30aasta vanused dressid:

Viimase aja kemplused

Tele2ga. Suvel Eestis olles paigaldasin nagu ikka telefoni Eesti Tele2 sim-kaardi. Mul on selline pakett, et maksan kuus 2€, nett on piiramatu, aga helistamine maksab lisaks. Olles seda kuskil nädal kasutanud, sain sõnumi, et arve on 45€! Pidin rabanduse saama, helistasin infoliinile, kust vastati, et nemad midagi ei näe-tea. Kasutasin kaarti edasi, kuniks see arve 60€’ni küündis ja kaart blokeeriti. Juba siis otsustasin, et ei maksa seda. Hiljem selgus, et nemad olid omaalgatuslikult mu lepingut muutnud ja sellest mulle meilitsi ka teada andnud. Algas kemplus. Väitsin, et mina pole meili saanud, veel vähem kuhugi allkirja andnud, nõustumaks lepingu muudatustega. Esialgu lubati mulle 4€ hinnaalandust teha, et maksan 68€ asemel 64€. Johhaidiii! Keeldusin sellest ahvatlevast pakkumisest ja lubasin Tarbijakaitsega ühendust võtta. Seepeale ei saanud ma ühtki vastust, lihtsalt 2eurise järgmise kuu arve. 

Autoga. Mõnda aega tagasi selgus, et uus mootor ja selle vahetus läheb maksma 76 000kr. Oli plaan eelmise omanikuga seda kulu jagada. Tegelikkuses leidsime meistrimehe, kes selle 30 000ga ära teeb. Jändamine advokaatidega päädis sellega, et algul libas vana omanik pool kulust kanda, hiljem kolmandiku (arvates, et see 76tonni maksma läheb). Lõpuks oligi nii, et vana omanik maksis 22 000kr ja meie ülejäänu. 

Mootori vahetus alles käib. Kolm nädalat juba käib.

Kemplus ujumispükstega. Ben sai ujuma registreeritud. 10x pooletunnist kümblust maksab 165€ me maal. Esimese tunni magasime maha (olime Abus), teisel läksin kohale. Selgus, et beebidel peavad nende spets ujumispükstega olema. Et ei ole nii, et lähed omadega. Ilmselgelt on eesmärgiks rahakoorimine, sest need läbikumavad püksid ei ole kuskilt otsast paremad kui meie omad.  Sõbranna sõnutsi pole seal mingit võimalust, et sind “valede” pükstega üldse vette lastakse. Peas mõtlesin juba kogu kempluse välja, et küsin treenerilt, kas ta ei tea, kui tähtis keskkonnasõbralikkus on. Et ma ei hakka uusi ostma, kui meil ühed korralikud juba on. Nojah, nüüd oleme me kolm korda suplemas käinud ja ostma meid sunnitud pole..

Kemplus arstiarvega. Mille andsin pooleldi alla, sest tunnistan süüd. Sel päeval, kui me Geilosse põrutasime, oli mul tegelikult aeg perearstile, et SATSi tõend saada. Kahjuks unustasin ma aja tühistada ja kohale mitteilmumise eest on neil karistus – trahv 30€. Algul ma mõtlesin, et hakkan kemplema, ei maksa, sest iga kord kui ma kohale lähen, ootan 20min ajast üle. Saatsin meili. Arve ootas. Ükspäev tuli juba uus trahv munemis eest: 40€. Veits munesin veel, siis maksin selle kolmekümpise ära. Edaspidi mind inkassoarvetega enam tüüdatud pole.

Omalaadi kemplus käib mr.Beaniga, kes ajab mu hulluks oma sooviga Benile pidevalt midagi magusat sööta. Teisipäeval kohvikus hakkas ta juba noaotsapealt pojale saiakeselt võetud munakreemi andma. MINULT KÜSIMATA! Järgmine päev ämma sünnipäevalauas üritas mind ära rääkida, et me jäätist annaks. “Sa parem ära anna, ma olen emalõvi,” ütlesin. “Vanavanemad võivad,” vastas Bean. Sorry, aga tegelt sa pole isegi vanavanem, vaid Viikingi ema järjekordne elukaaslane. Täiesti marru ajab! Ja minu jutt on nagu seinale. Viiking arvas, et ma võiks ju mõnikord trenni ajaks Beni ta emale (ja Beanile) hoida anda. Hahhaaa NEVER pärast seda!

Kemplus juveeliäris. Ben sai ristseteks mitmeid graveerimist vajavaid kinke. Üks oli selline pildiraam, mille raamile sai sünnikaal ja -mõõt jt andmed kirja. Siis oli veel üks nuga, millele läks ainult nimi. Viisime need siis ehtepoodi, seletasime ära, mis ja kuidas ning nädala pärast sain sõnumi, et tule järgi. Kohapeal selgus, et teenus läks maksma üle 80€! Lahti läks selline kemplus, et hoidke alt. Sajatasin müüale, kui ebanormaalne see on ja lubasin järgmine kord kõik asjad Eestis graveerida lasta. Muidugi oma viga, et hinda enne ei küsinud, aga ma tõesti ei osanud arvata, et 2,5cm pikkuse nime graveerimine 40€ maksta võib. 

Kui kellelgi on küsimusi, miks ma nii paljudesse kemplustesse satun, siis vastuseks on Variku-geen. Selle vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi, ammugi siis abielu.

Lahkhelid lapsekasvatamises

Poolnaljaga võib neid nii kutsuda, sest tegelikult oleme me Viikingiga üsna üksmeelsed, kuidas sest Benist inimene kasvatada. 

Pühendan teid meie õhtustesse rutiinidesse (vihkan seda sõna ja selle tähendust). Ühesõnaga on Ben meil siiani vabakava järgi elanud, nagu mulle ikka öelda meeldib: ei salli ma ise rutiini, miks peaksin seda lapsele peale suruma, pealegi kuluks mu päev siis ainult kella vaatamisele ja näpuga järge ajamisele. Ära jääksid kõik spontaansed minekud ja tripid ning depressioonile olekski tee valla.

Äkitselt hakkas Viikingile see Beni vahest poole kümneni ülevalpassimine vastukarva olema. Neljapäeval, kui me pojaga ujumisest koju jõudsime, kell oli kaheksa läbi, hakkas peale: “Tuleks ikka kindel kellaaeg kehtestada.”

Tõden, et nüüd, kus Ben suurem on ja kõigest osa saada soovib, on teda kröömike raskem magama saada. Ei saa ta tissipiimagi söödud, kui midagi huvitavat ümberringi toimub. 

Norras on kõigil mingi kihk lapsi kell 19 magama saata. Leppisin Viikingiga, et hakkame siis Beni kell 20 magama panema, muu päevakava võib jätkuda nii kuis beebi soovib. Üleeile saime ta vist pool üheksa pärast pooletunnist kussutamist (jah, ta uinub vaid kussutades või tissiosas) magama. Kell 4:40 oli uni läinud ja pidin tund aega ta selga silitama, et ta uuesti magama jääks. Lõpuks magas poole üheksani.

 Aga eile oli parim: Ben oli 15:30st üleval olnud ja jäi enne kaheksat tissiotsas magama. Ma juba juubeldasin: “Näed, mus, täna saimegi ta õigel ajal magama!” Nii kui ma poju võrevoodisse asetasin, selgus, et tegemist oli vaid 5minutilise power nap‘iga. Seepeale võttis Viiking Beni ja läks talle kalamaksaõli manustama ja unekaid selga panema ja siis otsustasime juba, et anname talle avokaado-banaanipüreed ka, et äkki magab paremini. Ben muidu selline beebi, et tuju on hea ka siis, kui üleval oldud tunde viis. Pärast isukalt söödud õhtusööki, mahtus piimasõõme vaid paar. Natuke üritasime mõlemad teda magama kussutada. Ma võtan asja väga kergelt, las olla siis üleval, jumala eest. Viiking seevastu oli peaaegu ahastuses, et mida ikkagi teha? Miks ta ei maga? Ei saa lasta teha tal kõike mis tahab. Täiesti üle käte lastud!

Niisiis seisime me võrevoodi serval ja vaatasime kuidas Ben vigurdab ja meile näkku itsitab. Selgus et viieminutiline jõuuinak ja banaani-avokaadopüree olid lapsele nii palju rammu andnud, et järsku haaras Ben voodiäärtest kinni ja TÕUSIS PÜSTI!

Viiking lõi käega ja läks keldrist tööriistu tooma, et voodipõhi madalamaks lasta, mina irwitasin, Ben sai elutuppa mängima pandud. Seal hakkas ta riiulinajal ka end üles vinnama. Naersin, et õhtul hilja hakkab tema uusi asju õppima. 

Magamistoast kostis Viikingi sajatamist voodi suunas. Minule tegi ainult nalja 😆 

Lõpuks kell pool kümme jäi Ben mu süles (ikka tissiotsas) päriselt magama, nii et ka haamriga kopsiminegi ei segnud. Natuke hiljem sai voodi ka valmis ja poeg sinna pandud. 

Loo moraal: “Näed, Ben jääb magama siis kui tahab, lase elada tal,” 😄 ütlesin naljaga Viikingile. Mõttetu ju 2h õhtust kulutada sellele, et täiesti ärksat last magama kussutada. Ja muud lahendust mul ka pole – Ben magab öösel ca 11h ja päeval 2-3korda ning mitte just eriti pikalt. 

Täitus 7kuud!

Ja ma saan teist kuud järjest kinnitada, et kõige suuremate muutustega kuu on olnud. Üllatus missugune, eksole😜 

Siit-sealt on ikka kuulda olnud, et reisidel lapsed kõie rohkem arenevad. Meie (loe: Beni) teine tripp kinnitas seda. Kui suvise Eestireisi viimasel päeval hakkas ta seljalt kõhule pöörama, siis Abureisi viimasel päeval hakkas Ben roomama! Tegelikult pole ma aru saanud, kumb on roomamine ja kumb käputamine, ei viisi guugeldada ka, igatahes Ben liigub ihaldatud asjadeni (nt tolmuimeja, vurr, vaip jne) kõht maas. Käpuli ajab kah Abust saadik, aga seal ei oska ta esiteks veel midagi muud peale enese edasi-tagasi õõtsutamise teha. Paar korda on ta end ka poolistukile ajanud, toetades ühele käele.

Lisatoidust huvitub aina enam. Olen talle paar korda hommikul hirsihelbeputru teinud, peale püreestasin banaani ja mangot ja seda sai sama palju kui putru ennast. Siiski tundub, et kõrvits on parimast parim – miskit muud ei lähe nii suurtes kogustes. Suur kogus tähendab siinkohal kahte jääkuubiku suurust 😄 Kuigi banaani peale läks ta ka esimest korda pööraseks. 

Abus olin sunnitud Benile tuubikaid ostma, seal olid Ella’s Kitcheni sarjas hoopis teised maitsed. Sai nii köögivilja-läätsede, kui banaani-kookose magustoiduks või nii. Puhkus ju ikkagi. Kuigi maitseeelistusi on, pole Ben siiski ühtki toitu täiesti ära põlanud. Et ajab suu kriipsuks ja keeldub, sellist asja pole. 

Kui me reisilt tagasi jõudsime, saime mööda saata ühe rahuliku ehk tavalise öö. Järgmine oli täis nihelemist, Ben ärkas 10korda ja mina pidin teda ühtelugu paitama ja uinutama. Ei ole nagu igaöine värk. Järgmisel päeval avaldus ka põhjus: Beni suhu oli kaks alumist riisiterasuurust hammast ilmunud👏 Jumal tänatud, et palavikud, rohelised roojad ja nohud, millest kõik räägivad, ära jäid. Ma poleks üldse arugi saanud, kui ma Benile näppe suhu poleks pannud.

Korvi kasutusaeg hakkab kahjuks ümber saama

Igapäevaelu on meil nüüd siis selline, et Ben liigub igal pool. Esialgu ahvatlesod teda väga pistikupesad, sinna panime need spets titeblokid. Suurem hirm on mul selle ees, et ta midagi väikest leiab ja kurku tõmbab. Seetõttu käin ma teda nt köögis süüa tegemast pidevalt kontrollimas. 

Vahelduva eduga kasutame nüüd käru istumisosa. Isegi magatud on seal. Siiski, kui ma tean, et väljaskäimise aja sisse jääb uneaeg, paigaldan pigem vankrikorvi, sest kõhuli magamine on parim. 

Samal nädalal kui me Abus olime, toimus beebiujumise kursuse esimene tund. Jäime ilma. Eelmine nädal siis käisime, kuna Viiking oli haige, oli Ben ainus ainult-emmega-laps, kõigil teistel olid mõlemad vanemad, eile sama, sest Viiking tegi ületunde. Eks ta selline tilu-lilu tund ole, laulame ja laseme beebidel äärepealt vette potsatada, pead vee alla ei pannudki. Loodan, et järgmine kord. 

Garderoobi vahetasin pärast reisi 74 vastu välja. Hea, et sai veel mõned kasutamata suveriided reisil ära kanda. 

Üliarmas on see, et Ben on nii naerusuine. Piisab vaid kui ma teisest toast vaatan ja ta mu nägu näen. Ahhhhjuma😍 ja kõik naljad, mis ma teen on lausa maailma parimad naljad ta jaoks. Lisaks meeldib talle mind nunnutada, kuidagi teisiti ma seda nimetada ei oska. Igatahes hõõrub ta enda nägu minu oma vastu, hammustab lõuga, nina, kulmu, kõike seda saadab selline armas lalin. Musitab vist enda meelest. Vahest läheb nii hoogu, et haarab käega põsest ja teeb natuke haiget, aga ikka on nunnu. Ei ole teisi niimoodi tegemas näinud 😃