Köögipõrand

Ma ei mäleta kas ja kui palju ma meie köögist rääkinud olen, aga siit tuleb kogu lugu, sest topelt ei kärise.

Kui me maja üle võtsime, oli köök iseenesest kasutuskõlblik, kuigi mitte ilus. Sellistel puhkudel tuleb kohe asjale kallale minna, muidu Esimestel päevadel eemaldasime mööbli, tapeedi, patketi ning natuke hiljem läbi suuuuuure vaeva linoleumi, mis oli maha kleebitud ja mis sõna otseses mõttes sentimeetri haaval noaga küljest lõigata tuli.

Edasisest oli meil kindel nägemus: põrandasoojendus ja keraamilised plaadid, mis meil muideks juba olemas olid.

Siis algas jant. Et me ikkagi köögi avatuks tegime, tuli torud kraanikausi tarbeks teise seina viia. Torulukksepa-saagast pajatamist ma mäletan. Kuna ise seda teha ei tohtinud, pidime ühe koju kutsuma ja maksma läks see f*cking 600€😱 kahe tunni eest!

Edasi oli juhtmeid ka vaja mujale sättida. Seda arvet pole me siiani saanud ja ega ei taha ka, sest nood kutid töötasid siin kaugelt enam kui 2h.

Jant jätkus. Elektrik avaldas arvamust, et meie põrand sellise raskuse all alla vannub ja palus ehitusspets kutsuda, et too üldse plaatide panekuks loa annab. Sai tehtud. Mees, kes muide meie naabriks osutus, arvas, et võib ikka.

Me olime soetanud sellise matt-põrandakütte ja olime valmis selle põrandale heitma. Et elektrik kiidab heaks. Aga ei, tema pidi ise seda tegema. Algul tõrkus, et nemad kasutavad teistsugust ja tema garantiid sellele ei anna. Leppisime nii.

Muidugi võtsid kõik need etapid kaua aega, vastasel juhul oleks meil vist juba köök valmis.

Vahepeal valasime põranda. Sellega oli jälle jant. Puudusid teadmised ja see nagadega rull, mistõttu kuivas põrand laineliseks. Käega seda väga tasaseks ei lihvi, aga õnneks olin ma üks päev linnas ja sain ühe kaussotsiku, mis meid aitas.

Vahepeal käisid meil külalised ja kõik venis. Õigemini on meil terve suvi maja rahvast täis olnud. Külastatakse tihemini kui iial Oslos 😀

Kui ühel päeval põrand piisavalt tasaseks sai, hakkasime segu kokku keerama ja plaatima. Ämm ja Bean olid tol õhtul siin, niiet me saime Beni kõrvalt hõlpsalt toimetatud. Paraku ei olnud meil piisavalt plaatimissegu. Jätkasime järgmisel õhtul ja pidime siis ka valmis saama, sest järgmisel päeval reisisime me Beniga minema ja üksi ma Viikingile seda tööd ei usaldanud – ma liiga perfektsionist, pole kõigega rahul. Teate kuidas seguga läks? Seda jäi puudu TÄPSELT ühe viimase plaadi jaoks🙄

Siis jäi töö 3 nädalaks pausile. Muid asju Viiking ikka selle 10 päeva jooksul tehtud sai, kuigi tal kaks korda külalised käisid.

Puhkuselt naastes paigaldasime selle viimase plaadi pluss kõik ääreplaadid, mida lõigata tuli. Siis algas lihvimine, sest tegu on hoopis teistsuguste plaatidega. Need on valminud käsitööna Marokos ja need lihvitakse pärast paigaldamist tasaseks. Tegelikult nende mõte ongi, et nad ei pea ideaalselt rivis olema. Plaadivahed on väiksemad kui nö tavaliste plaatide puhul ning peale lihvimist tuleb nad üle teha mingi ainega, et nad vett sisse ei imaks. Ja pesta. Pidevalt, nii enne kui pärast. Seejärel täitsin ma seguga plaadivahed. Siis pesime neid jälle 5 korda ja tegime viimast korda ainega üle.

Oii me oleme uhked oma töö üle!

Dokumenteerin veel mil maal me oleme.

  • Elutoas on vaja paigaldada parkett ja põrandaliistud.
  • Köögis on vaja natuke pahteldada ja seejärel seinad võõbata
  • Köögilagi.. sellega pole veel otsusele jõudnud. Hetkel on mingid nõmedad paneelid seal.
  • Meie magamistoas on paigaldatud ja pahteldatud kipsplaadid.
  • Kummaski ülemise korruse magamistoas tuleb vahetada üks aken. Õnneks oli see toiming soositud ja meile vajalikud aknad müügil -45% soodustusega. (Nagu te teate, ei osta me suurt midagi täishinnaga😁)
    Muud aknad on nii seest kui väljast mitmekordselt võõbatud. Mul pole isegi täis ülevaadet, sest Viikingil tundub koguaeg pintsel käes olevat ja pidevalt on ta redeliga kuskil räästa all.
  • Ei jõua ära oodata, et köök valmis saab, sest siis saab elutoas ka edasi minna – vähem mööblit tõsta.
  • Advertisements

    Kuidas ta nii äkki nii suureks sai?

    Tegelikult toimum see muutumine pidevalt ja märkamatult, ühel hetkel mõtled, et kuhu kadus see väike beebi, kes suurt midagi peale söömise, magamise ja naeratamise ei teinud.

    Postituse idee turgatas mulle pähe just nüüd, kui ma naasesin vannitoast elutuppa ja avastasin, et Ben on ISE oma kiik-mootorratta otsa saanud. Hoo tegemise sai veidi varem selgeks 🙂

    Ma olen nüüd natuke kehv nende uute oskuste üleskirjutamisega olnud, aga katsun meenutada.

    Näiteks täna mängisime Beniga tema nööriotsas järelveetava koeraga. Mina haukusin ees, ja Ben proovis järele öelda😍

    Vot sellised väiksed asjad, teistele ei tähenda muffigi, aga mul vaja heietada ja kirja panna.

    Ben tahab meid kõiges jäljendada. Mingil ajal hakkas ta oma söögitoolis istumise vastu protesteerima. Tahtis ka meiega laua taga olla. Muidu poleks meil selle vastu midagi, aga sel juhul on ta näppupidi meie toitudes, sest ta tahab ju just seda, mis meie taldrikutel on.

    Praeguseks oleme ta enamvähem oma tooli tagasi õpetanud, aga ta suudab end sealt välja nihverdada, kui sel näiteks tugitool kõrval olema juhtub.

    Paar kuud tagasi loobus Ben hommikuputrudest. Sest minu omlett või mustikad müsli pealt läksid paremini. Endal mul oli ka pudrupaus. Üleeile tegin ma aga üle pika aja kaerahelbeputru ja arvake kes sellest vaimustuses oli? Ikka Ben!

    Poeg on meil ettevaatlik laps. Temaga pole (jumal tänatud) eriti õnnetusi juhtunud. Hiljuti õppis ta trepist alla minema. Tasakesi, mina kõrval manitsemas. Aga seda nii moe pärast 😀

    Beni ei huvita multikad. Nii et näiteks mingist (lennu)reiside ajal ekraaniga lõbustamisest pole juttu. Vaatamata sellele tuli viimase Tallinn-Oslo lennu maandudes üks Norra noormees mulle ja Viikingile ütlema, et meie poeg nii ilusti end üleval pidas. Oh seda uhkudest pakatamist!

    Siiani kestab Beni kirg marjade vastu. Mustikad on ta põhitoit. Viimasel ajal on avastanud ka gojimarjad. Tuleb ise “kööki”, avab kapiukse, haarab poolekilose gojipaki ja ulatab selle mulle, et ma tolle avaksin ja talle marju ulataksin.

    Ja Ben oskab nalja teha! Teeb naljakat nägu ja kui ma naeran, kordab seda😆

    Pärast pikka (äkki pooleaastast?) pausi, hakkasid Benil hambad tulema. Need va purikad, mille lõikumist ma veidi kartsin. Ja veel kõik korraga! Esiteks tuli palavik. Ei saanud me aru, milles asi. Ei nohu, ei köha. Ainult palavik. Üsna kõrge ka teine. Võibolla lausa 39, aga ei tea, sest ei leidnud kraadiklaasi.Loomulikesse protsessidesse pole minu hinnangul vaja sekkuda, sest teada ju on, et palavik teeb igemed pehmemaks/õhemaks ja nõnda saavad hambad paremini välja “tungida”. Milleks alandada palavik, et siis lõikumine vaevalisem oleks ja saaks VEEL ÜHTE ROHTU (igemegeeli) peale panna? Ben sööb külmutatud mustikaid – vist leevndab😅

    Ben on üsna vapper. Ei tee suurt draamat. Magas lihtsalt ühe öö suht non-stop tissi otsas. Mulle oli ikka hull oma last nii loiuna näha – esimene kord siiski nii kõrge palavik. Istus mul vagusi süles nagu koaalapoeg. Vahepeal ikka mängis ka, sest meil olid külalised Eestist ja üks neist – 8a tirts – meeldis Benile väga 🙂 Keskmisest virilam ta mõistagi on.

    Õudsalt meeldib meie pojale veega mängida. Kui leiab veeämbri, on kohe kättpidi sees. Õues ei häiri teda vihm, on isegi paduvihmaga räästa all seisnud😂 Keskuses on meil purskaev, ütleks pigem maast purskuvad veejoad. Sinna on Benil alati tung mängima saada. Ja mis siis kui ta veega vastu vahtimist saab, karjatab korra, siis põgeneb, aga lähb kohe tagasi, sest liiga põnev on. Mul pole südant keelata kah, ei võta ju tükki küljest tal veidi tihedamini riideid vahetada.

    Norrakate diplomaatilisus

    Millega mul kõige raskem Norra kolides harjuda oli? Ja millega ma tegelikult siiani täielikult harjunud pole?

    (PS! Ma isegi ei taha harjuda.)

    Eks ikka norrakate diplomaatilisusega.

    Toon näite. Istume beebigrupi emmedega lauas, meid on 5 ema. Üks ütleb, et lüpsab piima välja ja annab või laseb kellelgi teisel vahest pudelist beebit sööta. KÕIK kiidavad takka, et muidugi, tee nii, saad puhata, isa toidab. Siis küsitakse minult, kas ma ka pudelit Benile andnud olen. Tean, et olen ainus, kes ei ole, vastan: “Ei, pole vajadust olnud,” seepeale kaagutavad KÕIK: “Muidugi, milleks pudel, kammoon?”

    Näide 2. Üks siin suguseltsis leidis endale uue mehe. Hullu, kellel on varasemast kaks last erinevate naistega, ühele neist lähenemiskeeld kuni tolle 18aastaseks saamiseni. Terve klann kiidab kui tore, kuigi teavad, et mees ei tööta, istub kodus ja suitsetab igapäevaselt kanepit. Asi leidis aset 3a tagasi. Mina olin täiesti shokis, kuidas seda normaalseks peeti, mõni julges natuke seljataga iitsatada, aga keegi midagi neiule otse näkku ei öelnud. Asi päädis sellega, et psühh suutis neiu rasedaks teha. Oijumal seda rõõmu suguseltsis! Ma.. lihtsalt… ei suutnud oma kõrvu uskuda. Õnneks või kahjuks see narkost läbiimbunud rasedus pidama ei jäänud ja kui natuke hiljem selgus, et psühh on ikka väga psühh ja pussitab kodus vihahoogudes diivanit, siis viskas neiul üle. Viskas mehe kodust välja kah, mispeale talt tapmisähvardusi tulema hakkas. Selline mees oli siis tore? WTF. Ok, pärast lahkuminekut läksid kõigi häälepaelad muidugi valla ja kostus lausa vabandusi, et neiut ei hoiatatud.Näide 3. Viiking oli oma sõpradele rääkinud, et uude koju paneme ägeda fish bone’i parketi. Esimesel nädalal saatsin laiali instastory, kus oli juhuslikult uue kodu põrand näha. Ja see ei olnud fish bone. See oli 30aasta vanune rõve vakstu. Üks Viikingi semu oli muidugi jälle diplomaatiline ja saatsis viimasele lausa tekstsõnumi, kui vinge põrand meil majas on😂

    See kõige peale hea näo tegemine ajab mu hulluks. Ma ei saa siin isegi Viikkngi perega selliseid nalju teha, nagu ma Eestis omadega teen. Nad solvuk südamepõhjani.Häid külgi on asjal muidugi ka. Sest isegi kui sõbralikkus võõraste inimeste hulgas on feik, siis las ta olla. Parem kui mõnelpool lokkav morninäolisus😃 Arvan ma. Üldpilt ikka parem ju😊 Aga, rõhutan, et omadelt peaks ikka tõtt kuulda saama.

    Lõppu nali. Jalutas Emu oma kodukülas poest välja ja mis ta nägi: üks ema annab oma umbes pooleteiseaastasele lapsele coca-colat juua. Sellin asi oli Emule liiast, läks juurde ja küsis, kas too ema on peast segi. (Ok, mitte täpselt nii, aga midagi ta ütles😂). Coca-cola-lover-ema: “Mina töötan medõena ja tean täpselt, mis mu lapsele hea on!”

    Emaks sobin, aiapidajana jään hätta

    Nüüd kus me tagasi kodus oleme ja ma oma taimehakatised üle vaadanud olen, pean oma peas arutelu, kas mul on ikka seda kõike vaja.

    Minust jäi maha 12 maasikataime, 10 tomatitaime, 4 kurgitaime ja 3 suvikõrvitsa taime. Mõned maitserohelised ka.

    Viikingile sai sõnad peale loetud, kuidas kasta ja millal kasta. Vastutust tema enda peale juba eos võtma ei hakanud. Eks ma siis palvetasin ja lootsin parimat.

    Ega need taimekesed väga kaua inimse (abi)käeta olema ei pidanudki. Vahepeal käis Emu siin, aga ausalt öeldes oli seks ajaks juba suurem kahju sündinud. Vahepealt olid nimelt suveilmad, mis muidugi meie saabudes näivad lõppenud olevat.

    Emu avaldas telefonitsi arvamust, et ega see Viiking vist midagi kastnud pole. Viimane raiub, et on. Ok, las ta jääb.

    Eile õhtul avasin siis terassiukse, võtsin julguse rindu ja sammusin oma aianurga poole. Eemalt juba nägin, et kuidagi dzungliks on see olukord kiskunud. See tuli sellest, et tomatid olid pikkust visanud. Heitsin pilgu peale, seedisin ja mõtlesin, et homme tegelen.

    Täna siis oli homme. Nii kui ma oma rotipoju päevaunne sain, panin roosa lillelise aiakinda (ühe, sest teine on kadunud) kätte ja päästsin, mis päästa andis. Tomatid olid kõige paremini karmidele oludele vastu pidanud. Neid pidi vaid harvendama. Üks kurk oli täiesti surnud, ülejäänud õige kidurad. Kolmest suvikõrvitsast oli ka üks koolenud ja teise tapsin ma kogemata ümberistutamise käigus. Tegelikult pole ma veel loobunud. – ehk ta võtab ikka eluvaimu sisse.

    Maitserohelised olid ilmselt läbi Viikingi käe manalateele läinud. Sai talle öeldud, et kasta neid õrnalt, mitte survega voolikust. Ma ei hakka talt üldse küsimagi, raudselt lasi ta neile voolikust vett “silmnäkku”.

    Maasikad olid kohati kuivanud, kohati hallitanud, kohati üleküpsenud.

    Kõige hullem, et me ei saanud isegi murelite säilitamisega hakkama. Võrk on ammu olemas, aga ootab siiani pakis. Ega enam pole seda mõtet üle puu heita kah, sest tiivulised on viimsega marja pintslidse pistnud.

    Nii tore see olukord vähemalt on, et tomatitaimedel on väikesed rohelised tomatid küljes. Valmis saavad vist oktoobris:

    Lõhestunud isiksus olen. Vaatan vanaema juures seda suurt aeda, kus miljon sõstrapõõsast, maasikad, tikrid, kurgid, tomatid, herned ja mis veel. Tahaks kah. Aga adun, et ma ei hakka mitte kunagi tervet suve järjest kodus istuma, et ma neid elus hoitud saaks.

    No mida ma tegema peaks?😩

    Ben on niiiii poiss

    Ammustel aegadel olen ma juba oma arvamust sellest äärmuslikust võrdõiguslikkusest jaganud. Kutsuge mind vanamoodsaks kui tahate, aga mulle see mokkamööda pole.

    Alles hiljuti jäi mulle silma uudisnupp, kust lugesin välja, et Norras hakatakse nüüd vanemapuhkust 50:50 ema ja isa vahel jagama. Et ikka VÕRDNE oleks. Täiesti p*rses, seda ütles ka Viiking

    Isegi Rootsi pole vist veel nii segi? A muidu tean üht rootsi perekonda, kus ema otsustas oma beebile pudelitoitu anda, sest siis toidavad isaga VÕRDSELT. Antaku mulle andeks, et seda õrnat pulbripiimateemat puudutan, sest viimasel ajal saab ainult halvakspanu, kui selle tervislikkuses kahelda julged.

    Meie oma Beni kesksooliseks kasvatada ei plaani. Tähendab siin ei olegi midagi minul ega Viikingil teha, Ben on nii poiss, kui olla saab. Selgeim väljendus selleks on kirg kõige vastu, mil rattad all.

    Ma ei ole oma pojale mitte ühtegi mänguautot soetanud, (pole vaat et üldse mänguasju ostnud 😀) aga igas jumala mängutoas on Ben esimese asjana mõne masina ärandanud ja vurab sellega mööda põrandat ringi. Vahest põristab kaasa ja vahest on tal kummaski käes üks sõiduk.

    Ärge kartke, lelusid Benil ikka on, sealjuures autosid.

    Mu point on, et sa võid last sooneutraalselt kasvatada, aga kromosoomid teevad oma töö. Ühes vanas “Pere ja Kodus” oli jutt, kuidas ema kasvatas oma poega täiesti mänguautode vabalt ja üks päev leidis ta ikka võsukese küürismisharja maadmööda “sõidutamas” ja põrisevat häält tehes.Ühes mängutoas avaldas Benile muljet nukuvanker – selgi ju rattad all. Ainult et beebinukk haarati peadpidi pihku ja virutati põrandale maha.

    Ei tea kuidas Beniga Rootsis lasteaias käitutaks? Kasvataja läheneks keset autoga vuramist, et proovi ikka Barbiega ka mängida? Hahahaa😂

    Varikas jagab vaimustust

    Meie Beniga oleme Eestis juba üle kahe nädala viibinud. Möödunud kolmapäeval saabus me seltsi ka Viiking, tema pool suve chillida ei saa, tal uus töö ja tänavu vaid kaks nädalat puhkust. Kolmanda teeb tegelt juurde aga see selleks.

    “Kohustuslikke” käike nagu näiteks kulmud ja hambaarst tegin ette ära, et pärast rahus perekeskis olla. Küll aga jäi viimase nädalavahetuse sisse üks pidu, millest kah ehk edaspidi juttu tuleb. Pärast seda oli meil 4 vaba päeva, et täiesti niisama olla, ei mingeid plaane ega edasi-tagasi kottide ja käruga jooksmist. Üsna viimase päevani mõtlesin, et mis me siis nende päevadega peale hakkame. Kas kuhugi Eesti väikelinna? Või saarele? Või Lätti/Jurmalasse? Või Helsinkisse?

    Peojärgne pühapäev läks täitsa raisku ehk peost toibumisele. Ei olnud me võimelised rohkemaks kui end Piritale hotelli ajama, lõunaund magama ning õhtuks linna ebatraditsioonilist sushit sööma minema.

    Tol samal õhtul saigi selgeks, et me järgmisel hommikul Riia bussile asume. Järgmine dilemma oli, et kas Riia või Jurmala? Aga ikkagi viimane, sest rand.

    Nagu kõik kogenud, on see suvi erakordselt kena olnud. Nii ka möödunud esmaspäev. Tallinnas oli kena, Riias oli kena, teel Jurmalasse oli kena ja vot siis hakkas pilviseks kiskuma. Ja teel (300m) hotelli algas lauspadukas. Ahastus vol1000. Kord oli võimalus rihm lõdvaks lasta, lebotada, päevitada ja supelda ning siis on kõik mokas.

    Hotelli vastuvõtulauanaine juubeldas: “Lõpuks ometi! 90% inimestest on õnne tipul. Oli ka aeg vihmaks, see palavus oligi liiast! Homseks lubati tervet päeva vihmasadu,” Meil ahastus vol SADAmiljon Ma: “Aga mis meil Jurmalas teha, kui vihma sajab?” Tädike: “Mitte midagi!”

    Ohjumal!

    Keeldusin seda ilmateadet uskumast, aga pettunud tunne oli ikka. Viikingile ütlesin ka, et alati olen mina see, kes end valede valikute pärast halvasti tunnen, sest just mina olen see, kes meil neid va puhkuseplaane teeb.

    Tegelikult oli 1,5h pärast padukas läbi ja me valmis linnapeale paarutama minema. Jurmalasse tulime tühja lehena. Ei mingeid ootusi, mõtlesin, et rand ja minipood on ainsad, mis siin on. (Natuke liialdades.)

    Hotellide hinnad üllatasid küll. Hea eest oleks pidanud 500€ kahe öö eest välja käima. Ja kui Viiking on pigem varmas puhkuse ajal hindu mitte vaatama, siis mina OTSUSTASIN, et võtame keskpärase ja maksame 200€. Ja tegelikult oli kõik väga kena, hommikusöök ka hea, rand 300m, aias mänguväljak.

    Ilmast veel. Pärast toda padukat tuli päike jälle välja. Jalutasime peatänaval ja olime vaimustuses. Samuti eramajade rajoonist ja rannast. Viiking pole ju selliseid põhjamaa randasid väga näinudki.

    Aloha-ananassi-tita

    Nüüd ei saa ma absoluutselt aru, miks inimestele Pärnu meeldib kui on olemas Jurmala. Mind isiklikult pole esimene kunagi vaimustanud. Mõtlen siinkohal neid kohti kui kuurorte, mitte elamiseks, eksole. Jurmala on puhas ja ilus. Puhas tänu suurele igapäevasele koristustööle, sest see, mis slaavlased endast randa maha jätavad, on rõve! Viiking korjas vabatahtlikult prügi.

    Elumajade hulgas valitseb tohutu kontrast. Osad on nii tutikad villad, et ma ei julgeks unistadagi sellise omamisest, teised on kokkukukkumise äärel tondilossid. Aga mulle meeldivad mõlemad, viimased meenutavad nostalgilist vana Eestimaad.

    Meie päevad (täpsemalt 1,5päeva) Jurmalas möödusid turistide kombel peatänavat mööda jalutades, sealsamas süües (kuigi meid selle eest hoiatati, et jube kallis. Minu hinnalgul siiski keskmised Tallinna hinnad) ja rannas möllates. Sest ilmateade osutus vääraks, taevale tänu. Saime ideaalse rannailma ja ujuda ka üle aastate Põhja-Euroopas, looduslikes tingimustes.

    Lapsega on Jurmala ideaalne. Keset kuurortlinna laiutab hiiglaslik park, kus igas vanunses laps tegevust leiab. Enamus puhkajaid olidki lastega (vene) pered. Veeparki me ei jõudnud, aga sest pole midagi, küll me sinna veel läheme.

    Ei suuda uskuda, kui suur vaimustus mul Jurmalast on. Kahju oli lahkuda. Hoopis teine arvamus on Lätist, kuigi ma varem ca 20x seda riiki väisanud olen, sinna hulka üks kord Jurmalat😃Nalja kah. Mina: “Näed ju, et Eesti ja Läti on täiesti erinevad? Ja te, norrakad, panete meid ühte patta,” Viiking: “Mu meelest on need nii ühesugused ja väiksed, et ma ei saa üldse aru, miks nad sama riik pole.” Ma: 🤦‍♀️ Seepeale sai mult muidugi loengu, keeltegruppide ja muu kohta😆

    Varikas arvab: tatoveeringud

    Mina isiklikult pole näinud ühtegi tatoveeringut, mis meeldiks mulle nii väga, et ma sooviks seda enda kehale jäädvustada ning seda enamus elust hägusena kanda.

    Üksvahe oli mul küll soov meie logo (see mis meil Viikingiga abielusõrmustel on) endale tatoveerida lasta, aga kuna ma ei ole siiani kohta leidnud, siis seda vist ei tule 😀

    Üldiselt on mu arvamus tatoveeringutest leebunud. Enne mõtlesin ma umbes et emale ei sobi ju…

    Viikingil on 4 suurt tatoveeringut. Tõsi – kolm neist on nüüdseks ühendatud. Nagu enamused tatoveeringukandjad, soovib temagi neid veel. Abikaasa on mul alati trende ette teadnud, niisiis lasi ta kohe täisealiseks saades oma ühe käevarre täis tatoveerida. Õnnetuseks hakkas paar aastat hiljem pool skandinaaviat sama tegema. Nüüd ütleb Viiking, et kui uuesti otsustada saaks, ta seda enam ei teeks. Samas ei kahetse ka. Vähemalt on ülejäänud kehakaunistused hoopis teistsuguse tehnikaga tehtud. Täpitades, või kuidas öeldagi. Nüüd jõuan ma poindini. Ma olen aastaid Eestis käies 3D kulme tegemas käinud. Ühe konkreetse tehniku juures. Väga meeldib ta – tulemusega olen superrahul ja jutt jookseb meil ka. Kahjuks aga saan ma tema juurde harva ja pool ajast pean “kasimata” kulmudega elama. Seetõttu võtsin vastu otsuse, et teen püsimeigi. Kah omamoodi tatoveeringu 😀 Kui mehega oma pool aastat tagasi sellest juttu tegin, kostis too: “Ei tee neid! Mis siis kui ei meeldi?” Kujutate ette!? Tatoveeringusõltlane hakkab aga keelama😆 Vaatmata Viikingi vastuseisule broneerisin püsimeigiks aja, ämmal muideks rääkisin, ja ütlesin seda ka, et ta pojale idee vastukarva. Ämm vist hakkas ise ka tahtma😁 Lõpuks oligi nii, et jätsin Viikingi maale telki magama, Ben oli vanama hoole all, ise tulin linna, sain puudertehnikas kulmud näkku ja maale naastes teatasin Viikingile, mis nüüd tehtud sai. Mees naljaga: “Ma ei teagi, kas ma nüüd sind enam usaldada saan. Teed kulmud ette hoiatamata.” Mina: “Ma ütlesin, et tahan teha, aga sa ei arvanud sellest midagi ja ma otsustasin teemat edaspidi vältida.”