Põrand

Me ostsime majja põranda!

Nagu ikka saan ma alati loo rääkida. Ei olnud nii, et astusime ehituspoodi sisse, ladusime käru täis ja tulime tulema.

Algas kõik Pinteresti sirvimisega, nagu tavaks. Kaalusime kahevahel, kas laudpõrand või fish bone parkett. Nagu ikka peab meil oleme puit, mitte plastik ja vanaaegne laudpõrand oleks eriti äge. Seekord tegi elu meie eest valiku ära. Uskuge või mitte, aga finn.no’s müüvad inimesed isegi kasutatud parketti. Ok, tegelt antud olukorras oli tegemist ülejäägiga. Üks leedulanna müüs ca 1650€’ga ca 50ruutmeetrit fish bone tammeparketti. Üks teine müüs kena tumedat nö tavalist puitparketti ka sama kogus aga ca 550€’ga.

Mõlemaga algasid läbirääkimised. Aga see odavam napsati peagi me eest ära. Mis seal siis ikka, panustasime siis sellele, et fish bone odavamaks tingida. Kahjuks oli leedulanna kõva pähkel: “Ennem saadan parketi Leetu tagasi, kui odavamalt müün.” Nojah siis, ostsime selle nõutud summa eest ära. Niikuinii kaldusime seda eelistama. Muidugi vaja ju seda mida teistel pole😁

Aga… parkett asus meist vähemalt 4h sõidu kaugusel ja mitte sinna suunda kus uus kodu. Kõik ametlik maksab Norras palju. Niiet ma panin eestlaste gruppi kuulutuse, et ehk keegi sõidab (pool)tühja kaubikuga sealt kas siis Olso või Åndalsnesi. Kaks päeva vaikust ja võeti ühendust. Saime kaubale ja tänasest ootab uus põrand meid esikus.

Ja oii kuidas me jälle säästsime! Ma pean pärast remonti vist postituse tegema, kui palju finn.no meil kokku hoida aitas😂

Advertisements

1aastane Ben

Enne kui 13 kuud täitub (mitte et ma seda tähistada plaaniks), sain ikka aastase Beni elulood kirja. Ütlen kohe ära, et kõigile ei pruugi see just kõige köitvam teema olla, aga selle esmane eesmärk ongi enda jaoks asi kirja saada 🙂

Väga äge ikkagi, et ta meie perre tuli. Vedas! Üldiselt on temast ainult rõõmu, ei ole ta mulle/meile erilisi raskusi või muret kaasa toonud.

Tohtri juurde minek ununes mul ära. Seepeale saadeti postkasti kiri, kus juhiti tähelepanu, et me tulemata jätsime ning määrati uus aeg. Viikingi sünnipäeval, kui huvitama peaks. Sellest tulenevalt ei oska ma mõõtu ja kaalu hetkel öelda. Viimast ma tegelikult vilksamisi nägin, kui Ben mu vannitoakaaluga mängis – 10,7kg, aga kui õige see on, ei oska öelda.

Tahaks rääkida nö tavalisest päevakavast, aga viimasel ajal meie elus sellist nähtust ei esine, kõik on kuidagi rändom. Hommikul ärgatakse 6:30-8:30. Ben hakkab voodis ukerdama, enamasti surun ma ta tissiotsa, või leiab ta ise tee selleni. Nii saan ma oma 10minutit toibumisaega. Kui Ben liiga vara ärkab, chillib ta Viikingiga, kuniks too lahkuma peab, siis ajan end voodist välja.

Edasi vannituppa, laps potile ja riidesse, seejärel kööki putru keetma. Sel ajal ripub Ben mul küljes. Ei sobi talle, et tema peab maas olema, kui askeldused kõrgemal pinnal toimuvad. Ta vaja kontrolli olukordade kulgemiste üle. Kuidagiviisi me pudru valmis, puuviljapüree selle peale ja söönuks saame. Hiljem saan ma ka palukese hamba alla. Sel ajal – üllatus – ripub Ben mul küljes. Ei meeldi talle, et tema sama toitu ei saa. Sobivuse korral ma mõne ampsuga teda õnnistan. Kõigi toimetuste keskel tuleb teda korduvalt potile ka panna, sest kodus on ta mähkmevaba. Ei salga, et õnnetusi juhtub, aga ma ei anna alla, ma saan ta normaalses vanuses potile! Tihtipeale asume me kohe pärast hommikueinet trenni. Vahest jalutame, vahest sõidame rongiga. Sageli on Ben pärast 2,5tundi ärkvelolekut juba valmis esimesse päevaunne minema. Aga vahest pole ka. Kõik on täiesti kaootiline. Meile nii sobibki 🙂

Ben on hästi äge tegelane. Suht koguaeg on tal hea tuju ja sellisega on ju puhas rõõm. Ei ole minul veel tunnet olnud, et temast puhata vaja.

Kõne.

Ei ole mulle üllatus, et Beni sõnavara nii mõnegi samavanuse omast väiksem on. Ta on siiski kolmekeelne. Ja seda nii kaua, kuni ma suvatsen Viikingiga norra keeles kõnelema hakata. Mina räägin Beniga rangelt ainult eesti keeles, Viiking norra. Poja oskab öelda: aitäh, mamma, mme (emme vast), mämmmämm, dada (issi? vahest tunudub, et kõik on dada), iss (heal lapsel mitu nime – käib seegi Viikingi kohta) ja se. Viimast arvasin ma esialgu eesti keele see olevat, aga selgus, et see siiski norra keele “Se!” (tõlkes “Vaata!”). Samal ajal näitab näpuga ka. Veel on Benil kombeks keset tissitamist istukile tõusta, “tiss” öelda ja edasi süüa😂 vahest mitu korda järjest.

Kehaline areng.

Ben liigub endiselt käputades. Sealjuures väga väledalt. Igal võimalusel ajab end püsti – peab ikkagi ülevaade olema. Samme teeb toe najal. Erinvalt paljudest emadest pole ma mitte kunagi muretsenud, et miks juba seda või teist ei tee. Küll Ben areneb oma jaoks parimas tempos.

Hambaid

…on Benil jätkuvalt 8. Ei tundu, et lähiajal lisa oodata oleks. Hammastepesust ei leidu rohkem põlatud toimingut. Kisa taevani, nagu oleks kallale tuldud. Mõned arvavad, et siis ei tohiks pesta, kui lapsele vastumeelt. Mis te arvate? 🙂

Söömine.

Alles sai postitus sellest, aga topelt ei kärise. Ben sööb kõike, kui ta tegevusse kaasata. Kui talle eraldi lusikat ei anta, ei ava ta ka minuhoitud lusikale suud. Kui kõht täis, raputab pead ja ajab käed õieli, et ma ta toolist päästaksin.

Mängimine.

Ben on sotsiaalne laps. Ei ole ta huvitatud üksinda klotside ritta seadmisest. No eks neid hetki leidu kah, aga eelistab ta siiski seltsi. Kasvõi et ma kõrval istuksin, kui ta mängib. Lemmikuks on Benil tagaajamine. Kui mina või Viiking käpukile laskume ning Beni kombel mööda korterit ringi laseme. Oh seda rõõmu ja kilkamist. Ja kui me veel nurga taga “varitseme”, Ben täiesti võpatab ja karjatab ehmatusest, aga tundub, et talle meeldib, hakkab kohe naerma ka 😀

Muusika.

Väiksest (loe: looteeast) peale on teda muusika ümbritsenud. Iseäranis agar on mussi nö taustaks panema Viiking. Benil hakkab jalg kohe tatsuma, pead hakkab küljelt küljele õõtsutama.

Potitamine.

Lapsed/beebid saavad rohkem aru kui me arvame. Seetõttu keeldun ma uskumast, et Ben ei mõista, mis eesmärk potil on. Tal lihtsalt läheb vahest mänguhoos meelest. Siiski hoiame me teda kodus mähkmeteta ja asetame korrapäraselt potile. Algul sai ta kraanikaussi pissutama õpetatud, aga mingil hetkel hakkas ta puiklema ja nüüd nõustub vaid potiga. Päevauned on ta alati mähkmeta, ükskõik kas magab meie või enda voodis või kärus.

Iseloom.

Ben on nagu mainitud üsna koguaeg heas tujus. Eks see Viikingilt ole 😀 tema olevat väiksena alati kohe pärast ärkamist laulma hakanud 🙂 paraku tuleb mul päevast päeva tujurikkuja olla. Kui ikka laps keelatud asju kiskuma läheb ja emanda poolt see “ei” vallandub, on lärm garanteeritud. Beni meelest tehakse talle liiga. Mõnikord õnnestub mul aitäh’iga ese oma kätte saada ja siis võib ka Ben kohe oma loobumist kahetseda ja kisa tuleb ikka. Piire katsetab korralikult. Näiteks läheb Ben telekakapi kallale Viikingi kasutuna seisvaid PS pulte võtma. Iss ütleb “ei”. Ben tardub soolasambaks, heal juhul laseb lahti, tavaliselt vaatab sulle lihtsalt silmaauku ja proovib uuesti. Tuleb järgmine “ei”. Benil näost näha dilemma: aju ütleb, et võta, issi ütleb et ei tohi võtta. Lõpuks on Viiking ikkagi sunnitud Beni sealt minema tõstma, mispeale Ben häälepaelad valla laseb. Siis tullakse alati minult lohutust küsima. Ja kui haiget saab, sobib ka ainult minu süli. Vahets kui Ben vihastab, nt kui me teda lusikat õigesti käes hoidma suuname, viskab ta hambaid tigedalt kokkusurudes, lusika maha. Ausaltöeldes meganaljakas vaatepilt kui nii väike inimene vihane on.

Uned.

Öösel ca 11h, päeval 1-2x, pikkused varieeruvad 45minutist 3tunnini. Algul kehtestas Viiking kell 21 ööunne mineku, praeguseks paneme poja magama vastavalt sellele mitu päevaund on olnud, aga mitte enne seitset ja mitte pärast üheksat. Öösel võib 5x süüa kah.

Uinutamine.

Esmalt siirdume me kõik koos vannituppa, kus Viiking poega lõbistab ja mina kalamaksaõli manustan. Siis unekad selga, lonks vett ja voodisse.. hambaid pesema. Et Ben kogu hingest sellele vastu võitleb, peame me seda tegema nii, et ta siruli on. Viiking harjab, ma üritan lõbustada, aga kasu sest pole, sest Beni kisa summutab kõik. Kui kikud harjatud, on Ben sekundipealt vakka ja saab kiitustega üle valatud. Edasi lahkub Viiking toast, akna teen lahti, kardinad ette ja hakkab tissitamine. Üks tiss, ukerdamin, teine tiss, jälle roomatakse voodis ringi, tagasi esimese tissi juurde, taaskord otsitakse uut asendit. Poole tunniga jääb magama. Vahest läheb nii libedalt, et sööb üht tissi, keerab mulle selja ja uinub.

Tiss.

Beni lemmikasi maailmas. Harva kui ta sellele ei ütleb. Annan nii kaua kui nõudlust on.

Beni toidulaud

Tänaseks päevaks on meie poeg natuke üle kahe kuu lisatoitu saanud. Kui alguses ei olnud Ben vaimustuses, siis nüüd andke ainul kätte.

Alustame hommikusöögist. Iga päev algab meil pudrukeetmisega. Valikus on hirsihelbe-, tatra- (tangu ja helbe vahepealne mass) ja kinoahelbe puder. Esimest soovitas hullult arst, et sisaldab palju rauda. Teise ostsin ma lihtsalt ükskord Rootsist kaasa. Kinoa ja hirsi tellisin netist ökod. Tundub, et Beni lemmik on kinoa, järgmisele kohale asetaks tatra ja siis tuleb hirss. Peale panen erinevate puuviljade püreesid. Ökosid loomulikult 😁 Õudasalt meeldib Benile ploomikas ja kookose-banaani. Viimase tõmbas ükskord Eesti reisi ajal tervenisti tuubist hinge alla. Ei ole hiljem ega varem juhtunud. Söögi ajal peab Benil tühi kauss mängimiseks olema, muidu ihaldab ta liialt seda, milles puder. Ja seda ei saa ma anda – ta keeraks selle kohe tagurpidi. Tühja kaussi virutab ta 20x põrandale. Minule jääb üleskorjamise rõõm. Lõunaks annan talle mõnd tuubikat kala, kana või lihaga. Õhtul saab kõrvitsapüreed sügavkülmavarudest. Või puuvilju. Või eile näiteks tegin endale ja Viikingile püreesuppi, Ben sai sama, ainult et ilma brokkoli ja soolata. Maitsestasin rohelise sibula ja rosmariiniga. Sööb ilusti! Meil on kombeks, et sel ajal kui mina õhtusööki valmistan, söödab Viiking Beni. Neil läheb see kuidagi libedamalt, vahest lausa tühja kausita. Aga noh, Viiking teeb talle rohkem showd ka.

Nagu ma juba maininud, sööb Ben absoluutselt kõike. Siinkohal pean silmas ikka beebile sobilikku. Ei ole nii, et sülitab välja. Küll aga on vahe sees, kui talle näputoitu pakkuda. Siis läheb kõik VEEL libedamalt. Eile sõi enamvähem terve pirni ära! Pärast püreesuppi😮 mandariinid, mustikad, hurmaa, melon – kõike armastab.

Poepüreedest. Meil siin esindatud Semper, Ella’s Kitchen, Nestle, Hipp, Organix ja poodide omatoodangud. Võibolla midagi veel, ei meenu. Semper. Jama. Miks on muidu pöörfisse lõhe-köögiviljapüreesse maisijahu lisatud? Nuumamiseks? Ee, mul tissipiim ka nuumab. Eilse seisuga Ben 10,1 kg. Nestle. Need nuumavad nisujahuga. Tõe huvides meil neid 3purki on. Naaber tõi, tema laps olevat välja kasvanud. No 50g annan ja seda ka mitte iga päev. Ise neid ei osta. Hipp. Lisatud c-vitamiin. Tänan ei. Organix ja Ella’s Kitchen – need sobivad.

Eelnev on kirjutatud detsembris. Ootas draftis, mil ma selle ära lõpetan. Nüüd ma saan selle hoopis uute juttudega lõpetada.

Aastasena on hommikusöök sama. Lisandunud riisihelbed. Need sellised mitte-lumivalged, aga mitte täitsa pruunid ka. Vahepealsed 😀 jälle ökod. Peale käib nagu varemgi puuviljapüree. Sööb Ben siiani vaid meelelahutusega. Võimalusel sudib käega kausis. Loomulikult eelistaks ta täitsa ise, aga siis sööb ta kolm ampsu ja edaspidi lendab toit kahte lehte.

Viskamist keelame alati. Aga Ben on väga isetark, tema tahab ja viskab edasi. Ja kui Viiking juba kolmandat/viiendat/kümnendat korda “Ei tohi!” ütleb. Sealjuures range häälega, hakkab Ben nõnda haledalt nutma, nagu oleks talle õudset ülekohut tehtud, sirutab käed õieli minu suunas ning küsib sülle ja lohutust.

Nüüd saab Ben tihtipeale lõuna- ja õhtusöögiks sama mis me Viikingiga. Võtan Beni portsu varem välja, et ta ikka soolata eine saaks. Sealjuures caynni pipart, kurkumi ja ürte lisan talle ikka. Pirtsutamist pole siiamaani ette tulnud.

Ükskord tegime katse. Beni ette sai pandud riis, porgandisalat ja ahjulõhe. Mis te arvate, mille järele ta käsi esimesena sirutus? Salati! Ilmselgelt oleme heaks eeskujuks olnud.

Teist osa olen ka nüüd paar päeva kuni nädal kirjutanud. Jälle Benil uued kombed tekkinud.

Nimelt peab pojake kõigest osa saama. Äsja said talle ostetud beebilusikas ja -kahvel. Sellised väiksed ja kõverad, et ta ise hoida saaks. Paraku soovib ta just seda, mis minu käes on, niiet ma võin ise seda lusikajuppi hoida. Sellega ma siis Benile palukesi suhu poetan, tema ise surgib pikema lusikaga ka söögis ja katsub liigutusi järele teha. Enamasti hoiab ta lusikat valepidi ja ei saa muffigi kätte, aga las õpib. Igakordne põranda-, laua- ja lapsepesu on niikuinii soolas.

Vett Ben ei joo – ajab suu kriipsuks. Me küll pakume vahetevahel, aga kui ei, siis ei. See-eest ollaks kaevul tissiotsas. Siiani vist 20x ööpäevas 😀

Mingisuguseid komme, limonaade, mahlasid ega kooke meie poeg ei saa. Ämma ja Beaniga on (sõbralikult) kembeldud, sõnad peale loetud, sest korra juhtus, et viimane minu juuresolekul Benile lusika suhkruga kohupiimakreemi andis. Kõik juhtus nii kiirelt, et ma ei jõudnud reageeridagi. Äi ei jõudnud ära imestada, et Benile konserv-maksapasteeti leivale ei määrita. Mingu per*se! Ja see oli veel enne aastast sünnipäeva.

Tänu sellele mu laps kõike ilusasti sööbki, et ma ei ole ta maistemeeli ära rikkunud.

Arusaamatuks jääb kustkohast on tekkinud nii palju rumalaid-ignorantseid emasid, keda ma pidevalt piltidelt näen, kus alla aastased kreemitorti või Kindermune söövad. KES NEED ON??! Kuidas nad 9raseduskuu jooksul omale selgeks teha ei suutnud, mis ühe beebi organismile sobilik on? Miks teavitustööd ei tehta?

Kus on lastekaitse?

Norra on teatavasti karm oma lastekaitsega. Igasugu lugusid kuuldud kuidas väidetavalt liiga kergekäeliselt lapsed käest võetud. Ja ma usun, et nad veits liiale läinud, sest oma sõbrannagi põhjuseta lastekaitsjate huviorbiiti sattunud. Täna alustasime me siinse viimase ujumiskursusega. Enne meid ujuvad vanemad lapsed, kuskil 2-5 äkki? Nende seas on mulle alati silma jäänud üks asiaadist ema, kel kaks tütart, paistavad nii 3a ja 5a, ja kel on probleemid enesevalitsusega. Räuskab ta oma võsukeste peale alati. Aga täna. Astume meie Beniga uksest sisse ja asume riideid vahetama. Asiaat tütardega meie vastas umbes meetri kaugusel. Väiksem kisas, suurem istus niisama. Ema mölises nagu alati. Äkitselt virutas ta vanemale lahtise käega. Olin rabatud 😮 Ben vaatas ka ammuli sui, et mida nad õige marutavad siin. Kohe sai väiksem ka oma jao. Kolm+ laksu piki kätt. Siis ma hakkasin juba demonstratiivselt “OMG!” ohkima. Kuigi mis kurat sellest kasu. Kahetsen, et suud lahti ei teinud. Nii kahju lastest. Suurem hakkas ise ennast peksma pärast emalt saadud laksu, väiksem kisas hüsteeriliselt. Benile selgitasin, et paha emme on see ja et lüüa ei tohi. Mulle ei jõua kohale, kuidas ta üldse norrasuguses riigis nii vabalt kätel käia lasta julgeb. Ja kas ta kurat ei saa aru, et ta pole Aasias enam!?? Norras ei lööda lapsi. Riietusruumis oli veel kuskil 5 meie grupi ema (norrakad), kes olid ka nähtust shokis. Pärast jätkus kõneainet basseiniski.

Majaremondist ja sisustamisest

Päev pärast Beni sünnipäevapidu toppis Viiking auto täis ja vuras Åndalsnesi võtmeid kätte saama. me Bwniga ei hakanud minema – 11h autosistumist selleks, et paar tundi kohal olla – tänan ei! Me hoopis peesitasime rõdul.

Kuna Emu viis endaga meie pere ühe toimiva telfilaadija ja teise võttis kaasa Viiking, polnud väga kursis, mis seal põhjapool toimus. Ühel hetkel sain pildi, kus seinalt tapeet kisutud. Suht kogu lugu 😀 õhtusöögilauas (loe: kebabilauas) viidi mind siis kurssi, et Viiking oli pool tundi maja ette kohale jõudnud. Läks poolaka juurde, see kurtis, et majas sipelgad ja pakkus õlle. Märjuke jäi siiski mekkimata, vaja siiski tagasitee ka ette võtta. Poolakal oli tüdruksõber külas olnud. Minuvanune. Äkki saan sõbrantsi?

Sipelgate üle me veel hakkame kaebama-kemplema, kuigi Viiking seda maaklerile mainis. See tummahammas ei osanud midagi kosta. Lurjus. Lisaks nentis Viiking, et elutoapõrand tuleb siiski ka uus panna ja köögiseina saab vast ikka maha võtta. Mina: “Mis tunne oli siis Åndalsnesis olla? Oli sama hea aura nagu viimati päikesepaistelise ilmaga?” Viiking: “Kui ma sinna sõitsin, paistis päike mägedele ja mõtlesin, et vauu, nii ilus ikka! Aga kohale jõudes – pilved. Mida hullu me ikkagi teeme?! Kolime kõigi juurest minema tundmatusse maakohta.” Nojah, enam pole midagi teha. Ma küll ei muretse 😀 Alati saab lahkuda, aga pärast eluõhtul nentida, et midagi ei proovinud, passisin ühes kohas.. ei soovi.

Viiking on nädalate viisi erinevaid sisustamisideid igalt poolt ammutanud. Väga asjas sees. Süüdistab, et ma liiga vähe huvitatud. No temaga annab sammu pidada. Ma pigem mõtlen, et kui ehituspoes oleme, küll siis värvi valitud saab 😀 Muidugi on tegelikult targem ette valmistada 🙂

Nii ongi meil juba enamus seinatoonid valitud. Veel enam, Viiking ostab juba mööblit kokku. Samal ajal muidugi müüme korterist kõik ebasoovitu maha. Majas elamise üks eeliseid on see, et saab muusikat kõvemini kuulata. Oslos elamise eelis on see, et inimesi, kel raha nagu muda, leidub nii mõnigi. Inimesed ostavad endale igast asju kokku, mida kas ei kasutata, või mis osutub mittesobivaks vms. Me kasutame sajaga seda olukorda ära. Viiking mu meelest viimasel ajal tööd ei teegi, tegeleb finn.no lappamisega. Eile tuli ta koju kõlarite ja laelampidega. Pange nüüd tähele, KUI PALJU saab säästa.

Kõlarid: Nõuandjaks oli Viikingi rootslasest sõber. Finnis olid siis mingid üsna uued kõlarid müügil. Ca 700euri eest. Miks müüs? Sest naisele ei meeldinud nende välimus. Viiking kauples need 550euri peale. Vastupanu eriti ei osutatud. Tegemist on ülikvaliteetse kraamiga ja ma ei tuvastanud neilt kriipsu ka mitte. Ja mis nad uuena maksavad? 2000euri! Palju õnne meile, ma ütlen. Loodetavasti ei lükka Ben neid ümber.

Laelambid: Kui maja puhul oleme kokkuhoidlikud – ei hakka sinna liialt investeerima, sest midagi tagasi sealt ilmselt niikuinii ei saa, siis esemed, mis me endaga ka järgmisesse kohta kaasa võtta saame, need tuleb korralikud soetada. Niisiis leidis Viiking ühed laelambid, täitsa disainivärgid, mille me ka poolesoodsamalt skoorisime. Nõnda uued, et polnud karbistki välja võetud. Uuena tükihind üle 300euri. Müüjaks sisearhitekt, kelle kodu Viikingi sõnutsi äärest ääreni disainikraami täis oli. Mis inimestel viga on? Miks nad ostavad, ei kasuta ja poolmuidu ära annavad? 😮

Vot siinmaal me omadega oleme, ise pole veel seinugi lõhkuma hakanud, aga vot laelambid on olemas :p

 

 

Sünnipäevanädal

Möödunud kolmapäeval jõudiski siis kätte see päev, mil meie esikpoeglaps aastaseks sai. Õigel päeval piirdusid pidustused ämma, mr. Beani ja ühe vana sugulase külaskäiguga. Suurtele (ja pildi tarbeks😁) sai tort tehtud, Benile tegin spetsiaalselt temale passivad muffineid. Magustuseks banaan ja raasuke mett. Kaunistasin maitsestamata vahukoorega. Ben HULLUS.

Üldse algas see päev pangaskäiguga, majamaakler üritas meile nimelt käru keerata ja me pidime asju joonde ajama, aga sellest eht teine kord. Kui üldse.

Sel päeval sai Ben endale esimese tulede ja viledega plastikauto. Mina sääraseid majja pole toonud, ämma soov. No mis sa ära teed? Laps muidugi õnnelik oma sõiduki üle.

Laupäeval oli pralle. Külalisi kutsusin üle 30, kohale tuli vast 20. Ja see oli täpselt paras. Toole pidime muidugi ämma juurest juurde tooma. Ja kui päikesepaistelist ilma (mis võimaldas pooltel rõdul istuda) olnud poleks, oleks kellad olnud.

Eelneva päeva öö olin küpsetamisele pühendanud, magada sain 5h. Ja see andis peopäeval tunda. Ei tahtnud mina kohalike kombel külalistele vorsti ja kokakoolat pakkuda. Sellest siis vaev. Pidulauale said:

  • Juusturullid
  • Juustu-päikedekuivatatud-tomati-rullid
  • Täidetud filosuupisted
  • Gluteenivaba quiche
  • Kaneelirullid
  • Makroonid
  • Kahed muffinid
  • Mango-passioni moussee tort

Külalised tulid jooksvalt, lahkusid eri aegadel, väga mõnus. Õudselt meeldivad sellised koosviibimised. Ütleks et enne meie pulmi neid üldse ette ei tulnudki. Lapse sünd ühendab perekondi veel enam 🙂 vaatasime, et Benile ka meeldis. Kui ta muidu mul küljes ripub, siis külalistest ümbritsetuna on kui kala vees, emand ei tule meeldegi, piima üle kolme sõõmu ei soovitud. Ja ta muidu väga tissimaias. Käib sülest sülle ja on rahul. Ainult et kahte külalist ei võtnud omaks. Põhjust ei oska öelda.. ei saa ta ju hambega mehi ometi karta?🤔

Kingiks sai:

  • Jalgratta
  • Brio mänguasju
  • Adidase tossud
  • Rahhi
  • 2 raamatut
  • Riideid

Nagu ma varem väljendanud, ei meeldi mulle laste kinkidega ülekuhjamine. Usun, et väga hull polnud, mõni saab ju 20+ pakki.

Ise me, häbitud, ei kinkinudki Benile midagi. Aga plaanin nii pool-talle-pool-endale jooksukäru soetada. Ja rattatooli oleks vaja. Ja kiirvit…

Kuskil kuueks oli plats puhas ja mina täiesti läbi, mul pole viimase aasta joosul nii unevaest ööd olnud. Pole 21 enam. Olin täiesti apaatne. Viimaks tundsin kuidas palavik kah tekkima hakkab. Vegeteerisin tugitoolis, Viiking koristas korteri.

Ütlemata meeldiv!