Elutuba

Üsna uskumatu kui kaugele me 3nädalaga jõudnud oleme. Või tõele au andes 5nädalaga, sest mais veetsime ju mu isaga ka siin pool kuud.

Avameelselt korralagedusest

Minu jaoks on parim motivatsioon asjaga kiirelt ühele poole saamiseks kõik see ebamugavus, mis sellise kaose keskel (lapsega) elades kaasneb. Kööki pole – nõusid pese käsitsi vannitoas. Igal pool on ehitustolm, millega Miele hakkama ei saa – pühi harja ja kühvliga põrandat. Põrandat, mida tegelikult isegi pole, linoleum on poole toa ulatuses maha kisutud, pärast sentimeetri haaval liimi maha kraabitud, aga ikka kõik kleepub. Jumala õnnistusena saabus meile möödunud nädalal Emu (ja Mona). Võtsid selle 13tunnise rongisõidu ette, et abistada. Tänu sellele oleme me saanud üsna palju teha. Emu, Ben ja Mona chillivad aias, kõnnivad majade vahel, mina pahteldan-lihvin-võõpan. Hetkel lahutab meid valmis elutoast:

  • Parkett
  • Kaks seina peavad veel ühe kihi värvi saama – ostetud värvipott osutus liiga väikeseks.
  • Igast liiki liistud
  • Keraamilised plaadid kamina alla
  • Pistikud-lülitid seinas

…ja kõik 😀 ok, treppi tahaks ka uut, aga see vast ootab natuke. Viimasel ajal oleme seinad ja aknad võõbanud. Seinad peavad olema võimalikult matid ja aknaraamid võimalikult läikivad. Viimane puhtalt Viikingi soov. Värvivalik tuli jällegi Jotun LADY ridadest. Dark Teal tooni nimeks (pildilt esimene). Saame endale nõnda tumedat lubada, sest nagu mainitud, ruum on tänu avatud köögile 55ruutmeetrit suur ja seintes paikneb 9 akent. Kaks seina, mille hulgas üks, mis alla korrusele esikusse viib, otsustasine valgeks võõbata. Lettheti värvipott sai koju toodud. Tabeli järgi valisime, mis selle Teal’iga sobib. Vaatamata kõigele on meil ikkagi aega keskuses ja metsades jalutamiseks. Ja kuigi Ben on enamus ajast minuga samas ruumis või siinsamas aias, on mul pidevalt süümekad, et lapsele varasemaga võrreldes sama palju tähelepanu pühendada ei saa. Õnneks on ta Emuga väga rahul 🙂 Lisaks oleme köögis ja magamistoas üht-teist teinud, aga piirdun selles postituses elutoaga.

Advertisements

Jutte Ben-pojast

No kuidas ma küll nii kaua oma väikesest Benist kõnelnud ei ole? 😯 Häbi..

Pojake on meil tänase seisuga natuke enam kui 1aasta ja 2kuune. Kaalutud-mõõdetud pole teda tükk aega, järgmine kord alles juulis (15kuu kontroll, mis toimub pigem 14kuu vanusena😃). Eks arstidel ole puhkus. Molde sünnitusmajas ei pidada suve keskel ka sünnitada saama – tohtrid puhkavad, ole hea, mine sõida Kristiansundi. Kaldun teemast kõrvale nats. Sorry, not sorry.

Uusi asju, mis Ben teeb tuleb nõnda tihti peale, et ma kardan, et kõik pole meeles üles märkida. Annan siiski oma parima. Hommikud siin toores-poolikus majas algavad uute äratamisvõtetega. Voodi on meil (ajutiselt) akna all. Ben tõuseb seina najale, et õue vaadata. Selle käigus trambib ta mu näos, peas ja juustes. Kui ma piisavalt kiirest ei virgu, hakkab üks näppude silma ja ninna ja suhu suskamine. Juukseid sikutab ka või annab paar lahtise käega obadust silmnäkku. Keelamine ei ole tulemusi andnud. Tõhusaim on talle ääretult kurba nägu teha ja öelda, et emme sai ai-ai. Seepeale on poeg paar korda kaastundest suisa nutna puhkenud ja kallistanud. Paraku jätkab vägivallatsemisega õige pea.

Söömine on alati intervallidena käinud. Praeguseks pole ma talle juba 3 nädalat hommikuputru teinud, sest huvi hajus enne kui kauss tühi. Enim ahvatleb Beni ikka see, mis emandal taldrikul/kausis. Nopib mustikaid mu müslist, surgib kahvliga mu omletis, näppab võileiba jne.

Koguaeg tuleb uusi asju peale, ma olen viimasel ajal nii halb ülesmärkija, elu nii kaootiline ja sada muud asja. Seda ma vist kajastanud pole, et Beni esimene mähkmevaba (ja kuiv) öö on seljatatud. Ei olnud see taotluslik, vaid kuna ilmad olid mai lõpus jube palavad, siis sai ta miskipärast puhta paljana ööunne pandud. Hiljem ei hakanud torkima. Hommikul oli üllatus suur, et voodi kuiv. Aset leidis see meie viimasel ööl vanas kodus. Potil pole siiski ammu-ammu käidud. Keeldub ja kõik. Järgmine öö oli ka mähkmeta ja kuiv ja siis… läksid ööd jahedamaks, mängu naasesid pidzhaama ja mähkmed.

Nunnutaja on Ben meil. Eks teda saab pidevalt musi-kallistatud – teeb järgi. Ütlemata armas! Praegu mil meil Emu Monaga külas, näitab Ben oma õrna poolt ka koera peal. Teeb pai, toetab pead looma vastu ehk siis kallistab. Paraku pole loom vaimustuses, mõtleb, et Ben on üks nuhtlus ja pageb alailma. Eile õppis Ben Monat söötma, andis mureleid näpu vahelt. No jälle nii armas et anna otsad.

Appi milline tissisõltlane meil on! Aastaselt õpiti pluusi kiskumine ja tehakse seda kohta valimata. Samal ajal vaatab mulle hambad ristis otsa ja teeb “õõõõõhh!” Hommikul kui ärkab, sööb oma kolm-neli korda piima, enne kui kargu alla saame.

Sõnadega on nii, et lisandunud “Mõmmõ”, mis on selgelt vaid Mona kohta käiv. Alati pärast imetamist küsin Benilt: “Mis sa sõid?” Ben tavaliselt naeratab kelmikalt ja kui mahti saab, vastab “Tiss” Jälle sulan.

Hullult õuelapseks on poeg meil saanud. Kriiskamise saatel saab teise tuppa. Kõige lemmikumad on trepid – neist minnakse küll üles, küll alla. Küll neljakäpukil, küll minu/Viikingi/Emu abiga.

Ise Ben ei kõnni, aga sellega on suurem teema, ei tea kas ja millal seda üldse lahkan. Nädal tagasi hakkas vähemalt käimistoega. Too oli mõnda aega silma alt ära ja otstarbeliselt polnud Ben seda kunagi kasutanud. Nüüd tõime üles, Ben haaras toest ja hakkas vudima. (Mööda laua- või diivaniääri on ta juba kuudeviisi kõndinud.) Viimase nädala jooksul on sagenenud ise seismised. Tundub nagu ta kardaks kõndida, sest seista võib tükk aega, aga edasiliikumiseks laseb end ikka neljakäpukile.

Kolmerattaline meeldib ka. Oskab ise maha tulla, pealesaamiseks vajab abi. Kahjuks ei saa ta veel lenksust aru, et seda tuleks otse hoida, aga kõrvalise abiga vurab ikka ringi.

Veefoobiat mainisin? Kestab siiani. Täispuhutavas basseinis sai siiski käidud, kuna ma ees sisse hüppasin. Lõpuks sobis ka täisriietes minna. Enamus ajast solberadab niisama kätega üle ääre. Vann oli veel eelmine nädal nii hirmus asi, et kui ma juukseid pesin, kisas Ben kõrval. Täna võttis rahulikumalt, viskas mulle oma mängukilpkonna ja -kaheksajala seltsiks.

Beni lemmiksöök on (praegu) pirn ja murelid. Kõik muu lendab käest, kui need silmapiirile ilmuvad. Söömahakkamise hetk meeldib ka. Kui talle keset mängu ta muumitaldrikut näidata, ajab kohe käed õieli ja ootab laudaviimist.

Lõptan praegu selle jutu. Niigi pikk, kuigi paljutki jäi dokumenteerimata. Teinekord 😉

Uus elu

Milline see uus elukorraldus siis õige on? Võiks kirja panna, praegu selline värske tunne veel, ei mingit rutiini 😀

Me pole siin Põhjas veel nädalatki elanud, aga pea on juba teataval määral omaks võtnud, et see ongi nüüd kodu. Kuigi mõnel hetkel lipsab “kodus oli nii..” üle mokkade. Ja no muidugi, praegu siin keset remonditolmu ja prügikottidesse pakitud riideid (sest sisseehitatud Elfat väga kaasa ei võtnud) tekib igatsus tavamugavuste järele. Üle poole elust on siiani kastides-kottides ja jäävad sinna ka veel mõneks ajaks, sest nagu mainitud – pole panipaiku. See tähendab, et iga kord kui midagi spetsiifilisemat vaja, läheb tuhnimiseks.

Ben on elanud 5 päeva käruta. Kuna lähim pood asub meist 3,5km kaugusel (ja alati ma ei lähe just sinna lähimasse😁) ja vahepeal sai ostetud rattatool (ja Thule jooksukäru (mis muideks siiani karbis)) siis oleme igapäevaselt kahel rattal liigelnud. Ka Viiking. Ja ma ei pea mitte ta Harley’t silmas.

Õnneks pojale rattatoolis meeldib. Ma omal ajal röökisin nii mis kole, nii et ma olin pikalt veendunud, et väljend “karjub nagu ratta peal” on meie pere nali😃 Ben protesteeris vaid kui me ta toolist eemaldasime. Lisaks oli tal suur vimm kiivri vastu, loopis seda juba poes karistuseks, et ma julgesin seda talle pähe proovida. Nüüdseks on ta oma üliägeda turvavarustusega rahu teinud.

Juba tunnen puudust SATSist😔. Pean dagmamma leidma, et siin trenni käia. Ja noh suvel piirdun niikuinii jooksmisega, selleks siis Thule. Ja no alustagem üldse sellest, et meil on sada muud asja enne teha vaja.

Viikingil oli eile esimene tööpäev uues kohas. Sai oma kabineti ja puha. Ja uue telefoni ☺️ Inimesed pidid ülitoredad olema, kõik tulid juurde “Sina oled siis see uus Oslost?” Toiduga pidid kehvemad lood olema, tuli Viiking ju kohast kus iga päev uhke buffee (20euri (!) eest kuus) kaetud. Nüüd on iga päev salat, va kolmapäeval, siis saab kalakooke😄

Majas oleme nende viie päeva jooksul puuduvad kipsplaadid elutoa seina paigaldanud, pahteldanud-lihvinud-pahteldanud-lihvinud-pahteldanud-lihvinud.. repeat. Eilne õhtu möödus vuugivahesid teipides ja neid eemaldades😒 selgus, et pahtel vale ja teip valepidi. Eile lasin Viikingil magama minna ja töötasin ise kella 1ni. Raske on lõpetada, sest polaarpäev pole kaugel ja õues oli ikka veel valge. Et meil kardinaid pole, siis toas ka. Benil on iga hilisõhtu kella 23 paiku tunne olnud, et hommik käes ja me siis näeme vaeva, et ta ikka edasi magama soostuks.

Isver kuidas tahaks vähemalt köök-elutoaga ühel pool olla. Ei mina saa aru, kuidas mõni oma remondi aastatepikkuseks venitab. Ma ei suuda!

Neljapäeval tuleb torulukksepp. Sellega oli ka nali. Mul ju neid 3 tükki kodus käinud. Viimase otsustasime usaldada torude kallale. Oli öeldud, et võtame temaga ühendust kui sisse kolinud oleme. Eile tegingi siis kõne. Nii palju sain aru, et ta pani mu ootele, et välja selgitada, millal ta tulla saab. Pärast seitset minutit ootamist küsisin, millal siis. Vastuseks vaikus, katkestasin kõne.

Pärast Beni lõunaund sõitsime keskusesse ja mis ma näen – meile tuttav torulukksepp redutab vannitoapoe ees, külaelu värk, varem või hiljem põrkad kokku. Astusin ligi ja pärisin aru. Tema: “Millal ma siis tuleks?” Mina: “Nii ruttu kui võimalik,” tema: “noo, neljapäeval,” mina: “Enne pole kuidagi võimalik?” Tema: “Mul on homme tegemist.” Mina: “Ok, teeme siis neljapäeval. Mis kell?” Tema: “Vara.” Ma muiates: “Selge 😀 ma olen niikuinii kodus ja Sul on mu tel nr.”

Vot nii busy on ta. Tööpäevad mööduvad poe ees suitsu tehes ja naiskolleegiga lobisedes.

Aga! Ega me ainult remonti ka tee. Juba on tutvust tehtud üle-fjordi-eestlastega. Väga tore perekond kahe lapsega. Pühapäeval lendasid nad Åndalsnesi laivi ja koos võtsime ühe fjellturi ette. Pilte saate mu instast vaadata😉 3,5h ja vallutatud sai veerand mäe kõrgusest aga no kamoon, meil olid lapsed kaasas. Need teise pere omad – ülitublid, väiksem pole veel kolmgi ja kõndis. Vahepeal küll oma issi kukil jalga puhates, aga enamjaolt ikka kõndis! Ben muidugi oli terve tee oma esivanemate kanda. Mineku magas veel maha kah.

Õõh! Varsti Ben päevaunne, siis kasutan neid tunde ekstraintensiivselt ära.

Tsau💋

Kolimispäev

Oooooomaigaad, kui palju juhtunud on!😱 Ma ei hakka üldse vatrama, et hiljem kirjutan, sest ma niikuinii ei jõua selleni😁

Viimane nädal ja peale veel on pakkimise peale läinud. Absoluutselt uskumatu kui palju asju meil on. Ma kolisin Norra kahe kotiga (üks neist kohver siiski) ja mis siis nüüd. Ütlen nii palju, et meile saadeti kolimisautoks täitsa rekka ja see sa ÄÄRENI täis. Ma ei mõista kuidas seda kõike ikkagi nii palju oli. Toas ju polnud🤔

Viiking hakkas meid juba kaks nädalat tagasi pakkima utsitama. Ma muidugi, et aega on. Tegelikkus oli ikka nii, ämm ja Bean käisid meid kolmel korral aitamas ja veel täna hommikul oli mida pakkida.

Lisaks oli vaja kõigiga kokku saada ja hüvasti jätta. Ok, tegelt nii traagiline pole – me hakkame ikka Oslosse ka sattuma ja nimekiri, kes kõik meile külla tulla lubanud, on üüratu😄

Siis oli vaja igasugu asju kaasa osta. Mõned ehitusasjad, aga ka toitu, mida ma tean, et põhjas saadaval pole.

Kõiki tegevusi kummitas pidev süütunne Beni pärast, kes kogu selle hulluse keskel mu tähelepanu nimel sada imet tegi.

Oh, eelneva kirjutasin teel uute koju. Praegu on juba teine õhtu siin. Koguaeg toimub midagi, ma ütlen noh.

Njaaah, vaene Ben. Viimasel ajal tähelepanupuuduse all kannatanud. Sekka kõik need ringitraavimised.

Viimaks koitis see päev, mil me majaesise kottide ja kastidega üle kuhjasime. Kui rekka kohale tagurdas, hakkas kõik see mees, sealhulgas kohalekutsutud abivägi, asju peale laadima. Mina pidin Benil silma peal hoidma, sest ta on vabapidamisel ja üritas rekka alla roomata..

kuskil 1,5-2h pärast oli masin täis. Mootorratas sai isegi peale. Me olime juba valmis, et Viiking sõidab sellele hiljem järele. Mõned maasikataimed võtsime siiski oma autosse – elusolendid ühte kohta 😉

Ämm on meil see Suur Korraldaja. Pakkis mu suveriided ära, välja jättis aluspüksid ja pikad sokid, ütles ja näitas, et need mulle homseks. Well, esimesi ma suvel ei kanna ja pikad sokid – wtf, väljas on 28kraadi. Lisaks pakkis ta meie Prampacki nii ära, et seda pole siiamaani leitud. Sõbrantsi mees pidi selle enda valdusesse võtma. Käis samal hommikul meil. Piinlik, aga pidin ta tühjade kätega minema saatma. Lisaks kasutasin teda lapsehoidjana sel ajal mil ma garaazhis ja keldris tuuseldasin.

Kogu selle melu keskel hakkasid ju ämm ja Bean ise meie korterisse sisse kolima. Need olid ka oma haagisega kohal. Ühed asjad välja, teised sisse.

Lõppeks me autosse saime ning Ben meid 2tunnise sõiduga (5 ja poolest) õnnistas. Seks ajaks olime üsna väsinud, aga esimese ja ainukese peatuse tegime alles 70km enne kodu. Kõige hullem, et töö alles algab. Nüüd oli meid ainult kaks, kes kogu kraami tuppa tassima peavad, sest rekkajuhist polnud töömeest.

Taevale tänu ilmus kohale naabrimees, kes vabatahtlikult oma õhtu meie aitamiseks ohverdas. Mina ei saanud paraku jälle eriti kaasa lüüa, sest Ben oli poole ööni üleval. Käisin teda hoopis uinutamas, ehk jalutamas. Kuna mägede vahel oli äike, siis oli mida vaadata. See ja kes-teab-mis-veel tõi kaasa probleemi, et Ben ei suvatsenudki uinuda. Kui me koju naasime, olid kastide hunnikud kõik ummistanud ja naabrimees minema pannud. Ben nõustus ka peagi magama jääma.

Üks mure siiski jäi: külmkapp, va 100+kilone, jäeti garaazhi. Mul oli side by side’i vaja ja too oli liiga pirakas.

Ja õhtul. See suuuuuur rammestus. Viikingil olid käed tuimad, istus põrandal, ma tegin vorste. Igaüks kes kolinud, vast teab, kui ebamugav on, kui kõik asjad pakitud, kirjad küll kastidel peal, aga ikkagi ei tea kus mis asi täpselt on. Ja äkki on veel kõige alumises kastis. Väsimus kah veel ja tekibki küsimus, et kas me oleme hullud, et sellise sammu ette võtsime?

Vaene Ben, kes peab ripakil olema.

Hommikul oli muidugi meel selgem. Ja tänasega sai üllatavalt palju tehtud. Taimed turgutasin elule, Viiking niitis muru, köögiasjad sorteerisin ära. Õhtul käisime veel ratastega sõitmas ja ujumas. Ok, tegelt olime vaid jalgupidi vees 😄 külmkapp sai ka sisse toodud. Selleks puhuks saadeti meile Viikingi töökohast abikäsi.

Homme alustame äkki remondiga☺️

Veefoobia

Lastel tuleb ette igasugu etappe. Üks, mis Benil peaaegu läbitud, on vanni-/vee-/pesemisfoobia.

Ben on olnud algusest peale kaunis veelembeline. Ei ole tal kunagi midagi vannitamise ega ujumistundide vastu olnud. Kuniks me kaheks nädalaks Åndalsnesi läksime..

Kodus on meil kasutusel Flexi Bath, sest suurt vanni meil polegi. Ilmselt on Ben selle mõõtmed omaks võtnud, sest nö tavavanni pannes pistis ta kisama, klammerdus ääre külge ja tahtis välja. Kärmelt lasin ta ikkagi veega üle, aga mingist sulistamisest polnud juttugi.

Peale seda meenus mulle veel kaks juhtumit Eestis ja Speinis, mil Ben tavavanni põlanud on🙄

Edasi läks aina hullemaks – Ben kisas juba ka kraanikausis käte loputamise üle. Taanikruiisi ajaks röökis ta ainuüksi vetsu sisenemise peale.

Olime Viikingiga nõutud ja mures – kust selline hirm? Ja mida teha, et sellest üle saada?

Üks, mis proovisime oli koos dushi alla minna. Läksin ise ees ja jäin poega ootama. Varem oli sekundite küsimus, mil ta täisriietuses kohale tuli, nüüd võtsin ta paljaks ja jäin ootama. Esialgu Ben vaatas. Mitu head minutit. Seejärel julges näpuga märga põrandapinda katsuda ja pärast mõningast julguse kogumist roomas üle ääre. Peagi nõudis ta sülle, lõi nina vastu mu õlakonti (?) ära ja hakkas üürgama. Siis mõistsin, et nüüd on mokas. Enam sest pesemisest head nahka ei tule. SUUUUUURE kisaga sai laps loputatud, isale ulatatud ja ise tissidega lohutama tõtatud.

Eelmisel nädalavahetusel hakkas valgus tunneli lõpus paistma. Nimelt käisime me järve ääres, kus Ben veekogu vastu huvi üles näitama hakkas. Õige pea oli laps paljas ja hullas vees. Ise läks, tasa ja targu.

Varajane see Ben meil, mais käib juba ujumas. Vesi oli võibolla 15kraadi ning EI, ta EI JÄÄNUD haigeks! Ärge nüüd rabandust saage. Need, kes arvavad, et enne äikest paljajalu käia ei või.

Nii ta meil siis oma foobiast, mis osutus siiski vanni- mitte veefoobiaks, üle sai.

Pulmad Norra moodi

Uhhhhh, viimaks saan ma hinge tõmmata ja elu on oma tavapärases rööpas. Kaks nädalat Åndalsnesis, pulm, öö Drammenis ja kaks kruiisilaevas. Sekka päev Taanis.

Keskendugem pulmale, sest juba esimesest minutist tundsin, et mul on palju öelda.

Nii. Päev algas sellega, et saatsin oma isa lennujaama, pidin muidu sama rongiga minema, aga munesin liialt. Siis selgus, et järgmine rong läheb alles tunni pärast. Andke kodusele emandale võimalus end lille lüüa ja ta haarab kümne küünega! Küüned ma muideks esmalt korda tegingi – käisin päev varem tai(lannade) pesas. Sain geelikad.

Aga selle tunniga, mis mul kodus “üle” oli, jõudsin ripsmed paigaldada, natuke veel nägu mukkida ja juba ma lahkusin. Ben jäi mu Emuga ja ei protesteerinud mu lahkumise üle üldse. Teel avastasin, et silmalainer jäi koju. Draama. Ben oli sellega viimati mu silma all mänginud ja oma hommikupudru sees sonkinud.

Saatsin Viikingile juhised, et ta enne minu rongijaamast pealekorjamist aja kokkuhoiu mõttes mulle uue soetaks. Paraku ei leidnud ta selles maakohakeses kosmeetikapoodi..

1,5h rongireis läks linnulennul. Imestades kui veider ikka lapseta olla on 😀 muidugi sai Emuga kontakteeritud ja võsukese käekäigu järele aru päritud.

Lõpuks ma siis Sandes rongist maha sain ja Viikingiga ühinesin. Koos läksime Menysse kus mu suureks rõõmuks lainer leidus. Edasi sõitsime kuttide peatuspaika, milleks oli hytta, mis täitsa maja mõõdu välja andis. Sealjuures tutika ja kena merevaatega. Oma rand lisaks. Kahju kohe, et ma seal redutada ei saanud.

Lille lüüa sain. Peale mida oligi aeg juba kirikusse minna.

Nüüd siis pulma juurde.

Vist on mind lapsesaamine ikka muutnud, et ma laulatuse ajal nõnda härdaks muutusin. Kõik oli nii kena – muusika, see kuidas pruutneitsid sisse jalutasid, kuttide käevangus, viimaste hulgas ka minu Viiking. Ohhh, mina, kes ma kunagi ühegi filmi ajal nutnud pole, tahtnuks pisara poetada. Mitmed härradki poetasid. Ulme, mul polnud enda pulmas ligilähedasigi emotsioone.

Ja siis ma mõtlesin pärast lauas (kus oli neli paari) istudes, et statistiliselt ei ole meist kaks lõpuni koos. Õudne, lubatakse kõigi ees armastada ja austada ja truu olla ja siis pooled on pärast “haaa, me tegime NALLLLJA! Me tegelt ikka ei tahagi elu lõpuni koos olla!” Lame.

Pidu oli säästukas. Esiteks jagati tervitusjooki ja puuvilju, lõhesuupisteid. Siis istuti lauda, pulmavanemaks oli pruudi sõbranna (Norras tavaline), see kamandas külalised riburadapidi teise ruumi taldrikuid täitma. Toidus olid fooliumkarpides, kõik said kaks ringi käia, kõik käis kava järgi. Teisel ringil kõigile enam krevette ei jätkunud. Kolmandat ringi ei tulnud, toidujäägid korjati enne ära. Jookideks sai igaüks kolm talongi, edasi mine osta ise baarist oma märjukesed.

Enamus ajast pidas keegi kõnet. Pidi istuma, kohati oli igav, üht meest nägin lauas tukkumas. Meie lauas tuli 5+ korda jutuks, et meie pulm oli aegade lahedaim.

Norrakad ikkagi kõnedeta ei saa. Kõik peavad neid igavaks, aga traditsioone ei muudeta. Pruutpaari vanemad olid nii agarad, et kogu oma järeltulijate lapsepõli jutustati ära. Ja mitte ainult: kaasas olid isegi lutipudelid/kaisumõmmid, mida nende tütar/poeg omal ajal imes/kaisutas. Ma ei tee nalja! Need asjad olid vanematel kaasas ja neid tuli külalistele demonstreerida.

Lõpuks läks läbumaks ära. Viimased tunnid ei jõudnud ma hotelliminekut ära oodata. Tissid olid pungil täis, ma küll üritasin end vahepeal lüpsta aga väga edukas see polnud.

Külalistele oli tellitud mikrobuss, mis meid Drammenisse viis (muidugi oma raha eest). Seal siis läks see bussitäis rahvast hotellidesse (muidugi oma raha eest). Kell pool kolm astusin hotellituppa. Eest leidsin ärkvel Emu ja Beni. “Piimapaisust” vabanesin. Aga… 3 drinki oli liig. Magu tühjendas end terve öö. Sealjuures täis polnud ma üldse, lihtsalt keha on tark, tõrjub alkoholi välja. Ma muidugi lõpetasin selle trimpamise tunde enne peo lõppu ära. Mingi pohmakalaadse tunde sain karistuseks järgmiseks päevaka ikka.

Kuidas sai hakkama Ben?

Pojal on meil enesekehtestamise periood peal. Minul ripub küljes ja undab. Kõigi teistega on muidugi pöörfi, seda tunnistavad need kõik teised. Emu oli Beni tissita oma kõhul magama kussutanud, pärast oli 10minutit jauranud, aga uuesti uinunud. Ja kell 2 siis enam tissita olemiseta ei leppinud. Siis oli Emu ta täielikult äratanud ja öelnud, et emand tuleb ning vastu võttiski mind üks naeratav Ben.

Aahjaa. Laulatuse ja peo vahepeal tuli Emu Beniga Sandesse, siis oldi miskipärast mu peale solvutud. Ei tahtnud mulle sülle, ei tahtnud esiti tissi. Õnneks ta siiski lõpuks leppis 😀

Vett ei joo poeg meil siiani, aga sööb kõike ja suure isuga. Emu ei jõudnud ära imestada. Niiet kuskilt kuskilt ta ikka oma vedeliku kätte saab 😛