Raseduse avastamine

Kõik vist teavad, et ühe lapsega piirduda pole ma kunagi plaaninud😛 samas kiiret polnud. Selline 1-1,5a vanusevahe pole minu teema. Minu soov oli, et teine laps sünniks kui Ben on 2,5-3aastane. Et saaks ühe korragi ühele lapsele pühenduda ja seda aega nautida.

Kuna Norras ei ole sellist hüve üldse, et saad aga 3 last järjest ja sama emapalk säilib, teadsin ma algusest peale, et vähemalt 6 kuud tuleb kahe lapsesaamise vahel tööl käia.

Mingi matemaatikageenius ma pole, aga sellest ma ikka aru saan, et vahepealne töölkäimine elu järgmiseks kaheks aastaks tunduvalt kergemaks teeb😄.

Vastasel juhul saab ühekordse toetuse, mis on hetkel 6000€ ja kogu moos. Enne oli see üldse 4000€ aga tõsteti. Tean, sest Viikingi õde just täpselt pooleteise aastase vahega lapsed valmis vorpida otsustas. Kaks kuud elad selle rahaga, siis vaata ise mis edasi teed.

Ok, tagasi oma tulevase beebi juurde. Otsustasin (jah üksi😆sest Viiking on niikuinii nõus ja ta oli niikuinii ammu valmis), et jaanuarist peab uuele lapsele vaba voli tulla antama. Et mul tsüklit taastunud polnud, ei teadnud ma muffigi, millal ovulatsioon olla võib ja millistele päevadele power panna.

Rasedusteste mõtlesin enne veebruari üldse mitte teha. Ja kui ma esimese negatiivse sain, tellisin netist hulganisti ovulatsiooniteste et veidi rohkem oma kehaga toimuvast aimu saada.

Munatestid olid sellised kahtlased. Alati oli neil kaks triipu. Üks nõrk, teine tugev. Algul mõtlesin, et ohohh, kohe tabasin õige päeva, varsti taipasin, et koguaeg ka “õige päev” olla ei saa.

Vahepeal olid meeleolulangused, et kuidas see ikkagi nii kaua aega võtab. Aga tegelikult – keha on tark. Ma ju imetasin järkuvalt Beni. Keha teab, et prioriteet on olemasolev laps tugevaks sööta, mitte uut hakkama panna ja iseennast energia-, vitamiini- ja kes-teab-mille-defitsiiti jätta.

Ja siis ühel päeval aprillikuus tuli see ÕIGE positiivne ovulatsioonitest. Kaks rasvast triipu, kohe taipasin, et nüüd! Andsime Viikingiga oma parima💪 😂 ning täpselt kahe nädala pärast selgus, et Viiking, täielik tõutäkk, oligi kohe esimese ovulatsiooni kinni püüdnud👏

Kusjuures ma arvan, et kui Viiking poleks eelnevalt aprillikuus Beniga 6 päeva Oslos olnud, ootaks ma seda esimest ovulstsiooni siiani😃

Advertisements

Järgmisel aastal hakkan paljunema

Ei tundud seekord kihku kohe pärast 12 nö kriitilise nädala möödunust seda suurt uudist maailmaga jagama. Alles praegu tundus õige aeg🙂

Pilt sest ajast, kui nädalaid oli täpselt 20:

Mis mul raseduse kohta öelda?

  • – Möödub märkamatumalt kui esimene.
  • – Tähtaeg on jaanuari lõpus. Ehk siis hetkel käsil 26. nädal
  • – Soo jätame üllatuseks ja ma mõtlen siinkohal ka meid endid 😉
  • – Kaalu on juures 2kg. (Ok, nüüd siin reisil carbside peal elades enam ei teagi🙄)

    – Kõht on suurem kui esimesel korral aga ikkagi väiksem kui keskmisel esmarasedal😜

    – Enesetunne on hää. Aga seda alles alates kuskil 20ndast nädalast.

    – Trennitegemises oli paus pea poole raseduseni, siis hakkasin uuesti pihta, sest lodevus ja viiekilose imiku sünnitamine ei ahvatle😂

    – Liigutusi hakkasintaaskord võrdlemisi hilja tundma. Ca 18.nädalal vast?

    – Tundub aktiivsem tita kui Ben kõhus oli. Doplerile virutas mitu korda jalaga ja üldse üks kemplus pidevalt käib😄

    Welcome to my house vol2

    Vaatasin just järgi, et eelmine kord demostreerisim meie elamist/remondi kulgemist oktoobris. Viimasel ajal tekkis musse selline tunne, et võiks uuesti näidata. Siis mõtlesin, et mis siin ikka nii muutunud on, aga.. no ikka on küll. Lihtsalt esimene õhin möödas ja silm harjunud. A teie ju ei tea kuidas kõik nüüd välja näeb 😃

    Möödunud nädalal kutsusin töökaaslased (1 spanish, 1 lõuna-aafriklane, 1 norrakas) meile õhtustama, mispuhul kodu eriti korda sai. Millal siis veel kui mitte nüüd pilte teha?

    Ja siin nad on:

    Elutuba. Ainus mis siin veel teha, on paigaldada ühe seina põrandaliistud. Ootab see selle taga, et me otsustaks mida trepiga peale hakata. Lisaks muidugi keset tuba “ilutsev” kortsen, mis vajab veel natuke pahtlit ja võõpamist. Siis saab kamina oma kohale tõsta ning ühendada.

    Köök

    Hiljuti said seina kaks väikest valget riiulit.Peale selle tuleks kapijalad ära peita ja olekski valmis!

    Magamistuba

    Jube keeruline on sealt pilte saada, sest tuba nii väike (tegelt tavaline ehk ca 13 ruutu), et kõik peale ei mahu. Jällegi on puudu mõni liist. Lisaks liuguksed riidekapile. Tegelikult võin varsti uusi pilge näidata, sest kummut lendab välja, asemele tuleb uus, juba on paigaldatud konksud kardinaid hoidma ning liuguksed ootavad allkorrusel ette panemist.

    PS! Viimane pilt on selleks, et seinavärvist aimu saaksite.

    Beni tuba

    No siin oli veel hullem midagi kaadrisse saada😑 Ainus tuba, mis täielikult lõpetud, kui ma siin sisustuselemente arvesse ei võta. Ma vist ei ole kirjutanud meie akende vahetusest. Igatahes Beni tuba oli üks, mis uue akna ette sai. Ukse jätsime samaks, lihtalt võõpasime valgeks (loe: Viiking võõpas). Suht kõik ongi Viikingi tehtud, võib nimetada isapuhkuse projektiks, sest just selle toaga mu Viiking Beni uneaegadel vaeva nägi. Tänaseks on päral ka uus voodi ning õhtul proovime poja esmakordselt oma tuppa magama saada🤞

    Oh aga sest ruumist võin ma veel pajatada. Tegemist on nii väikese toaga, et põrandapinna maksimaalseks kasutuseks olime kohe ühisel meelel, et voodi peab kuskil kõrgemal olema. Kui see aga valmis sai (üllatus! Taaskord puhtalt Viikingi kätegöö😄), olime sama kindlad, et Ben on ikkagi liiga väike, et seal magada. Või noh, magatud ta seal saaks, aga unise peaga alla ronima ma teda ei usaldaks.

    Varikas haiguslehel + shokeerivad kaadrid

    Varasemalt olen ma oma elu jooksul täpselt üks kord haiguslehel olnud. Siis kui mandlid ära naksati. Pluss vist paar korda haigepäevi võtnud, ükskord siis kui mul rasedana pahkluud äkitselt vett täis kogunesid ning Viiking ja ämm mul tungivalt koju jääda soovitasid. Ma ise pigem see tüüp, kes “poolsurevana” ka end tööle veab.

    Nüüd aga võib mu olukorda ületöötanuks nimetada. Alates veebruari algusest olen ma kahel kohal rabanud, samal ajal kodus remont ja väikelaps kah veel. Ei salgagi, et on olnud väsitavad ja pingelised ajad. Minu jaoks pole näiteks Beni imikuiga ega miski muu iga iial midagi ligilähedastki olnud kui kirjeldatud olukord viimasel poolel aastal.

    Terve suvi olin ma tööl apaatne, unistasin ainult kodus siruli vedelemisest, mis tekitas lahkhelisid Viikingiga. Tema, kes ta 8h kontoris ISTUB, tahab koju jõudes kohe asjalik olla, midagi remontida või trenni teha ning kasvatus oli tal selline, et kui üks askeldab, ei tohi teised niisama laiselda 😃

    Ahjaa, lisaks mu vahest 13tunnistele tööpäevadele sõidan ma ju ka 11km päevas rattaga, niiet midagi ma ikka liigutan. Kuigi trennina seda ei võta, nagu ka liikuvat tööd mitte. Ah no mis, kohvikus oli pigem 8tundi püstiseismist.

    Jõuangi sinna, et augusti lõpuks olin ma läbi nagu läti raha. Tühjas pressitud sidrun, nimetage kuidas tahate. Kõige tipuks hakkas keha näitama, et enam ei jaksa nii kaua seista. Vahetult enne 27aastaseks saamist tekkisid põhimõtteliselt üleöö mu vasemale sääremarjale veenilaiendid!

    Ma ei tea, kas ma olen liiga hull, et ma sellist pilti näitan. Sest reaktsioon, mis ma töökaaslastelt olen saanud, on umbes: “😱😱😱OMG!!!” Kaasa noogutavad kõik – nii noorel pole nad midagi nii hullu veel näinud. Ja see kuidas nad tulid.. nii kiirelt, et ma arvasin esimese hooga, et sinikad, Viiking arvas üldse, et ma peaks pesema minema.

    Nii. Otsustasin arstile minna. Esimene, noor nägus meesarst, mudis mind veits ja ütles, et see normaalne, igal neljandal Norra noorel sellised. Ära nad kunagi ei lähe, op aitaks, aga seda nii noortele ei tehta. Naiss! Ta võtaks ise ka nii rahulikult, kui ta oma jäse selline välja näeks?

    Läksin uuele katsele. JÄLLE nägus kena noor meesarst (siiski üks teine, nime kannab sama mis mu Viiking😄) Samuti mudis mu säärt ning kirjutas haiguslehe.

    Viikingile praalisin, et vähemalt teised mehed teevad mulle massaazhi 😂 hahahha

    Pideva apaatsuse tuvastamiseks tehti mulle ka vereanalüüs 😖 Ja mis ma teada sain? Rauapuudus! Ausaltöeldes olin rabatud – mul on eluaeg olnud väga kõrge hemoglobiin, mis väljendub muuhulgas hõlpsas lihaskasvus. Ilmselt tuleb siinkohal süüdistada 2a3kuud väldanud imetamist. Ben on võtnud minust viimse, mis võtta andis. Muud ma kahtlustada ei oska. Sööme korralikult nii igasugu kaunvilju, peeti, marju. Ei ole söömist muutnud, kui siis ainult tervislikumaks.

    Loomulik kah, asi millega pole kunagi probleeme olnud, seda ei oska kahtlustada. Vähemalt on nüüd selgus. Kuude viisi ei saanud ma aru, miks ma nii väsinud olen, mõtlesin, et mu keha pole lihtsalt loodud nii vara ärkama. Kartsin, et jäängi kogu ülejäänud eluks keskmisest apaatsemaks, et vb mingi ealine iseärasus 😐

    Mis ma peale hakkan? Üritan VEEL ENAM rauarikkaid toite süüa ja taltsutada oma iha toidu kõrvale keefirit juua.

    Praegu vaatan peeglist küll, et huuled jumala värvitud. Ja keha läheb lodevaks kui rauatase madal 😒

    Beniga kahe-aasta kontrollis

    …mis leidis aset kui lapsuke juba 2a4kuu vanune. Põhjuseks suvi ning tohtrite suvepuhkus. Ma olen siin põgusalt ikka märku andnud oma nii mõneski vallas arstidega mittenõustumises, niiet ma võtan iga visiiti kui kerget kemplust 😄 haha

    Esiteks tuli meile juba kuskil kuu varem koju kiri, milles mingi täidetav paber, mis sõnu peaks üks kaheaastane oskama. Et meie Ben on siiski kakskeelne, on sellise listi saatmine meile täiesti mõttetu. Aga siiski – nii algelisi asju teab isegi mitmekeelne laps. Kui mul ükskeelne ehk norrakeelne laps kodus kasvaks, oleks ma puhta mures, kui ta sõnavara taolisega piirduks. Mis mul aga harja punaseks ajas, olid sõnad nagu “limonaad”, “saiakesed”, “maksapasteet”*. Miks peaks üks kaheaastane teadma toitude(?) nimesid, mida normaalne lapsevanem talle üldse ei paku?

    *Norrakate jaoks on ainumõeldav maksapasteet lastele see pask (pildil). Valmistatud searasvast, ohtrast soolast ning naatriumnitritist. Ma hindan ise head maksapasteeti küll, nt Matsimoka oma, nii et üleüldiselt mul maksapasteedi vastu midagi pole, a miks on vaja lastele seda kõige odavamat anda? Lapse tervis peaks olema viimane, mille arvelt kokku hoitakse. Või ei?

    Loomulikult ei hakanud ma nii rumalat lehte täitma, ootasin hoopis, et saaks arstile öelda, mis ma sellest arvan!

    Jõudis kätte visiidipäev. Ben end mõõta-kaaluda ei lubanud, astus kabinetti ja asus mängima. Proovis arsti/õde enda juurde mängima tirida, rääkis nii minu kui õega juttu. Osavalt ühelt keelelt teisele minnes. Ta teab nimelt algusest saadik, kelle poole mis keeles pöörduda 🙂 Isegi kui nt haiget saab ütleb mulle “Ai-ai!”, vaatab siis oma issile otsa ja teatab norraka kombel “Au-au!”

    Arst muudkui kiitis, kui ilusti räägib, vaatasid koos raamatud, sekka ajasime me omavahel poju arenguteemal juttu. Siis hakkas põnevaks minema. “Kas laps lasteaias käib?” mina: “Augustis hakkab, me eestlased oleme tihtipeale suisa 3a lastega kodused.”

    Tõdesime koos, et tegelikult meil siin maal pole olukord veel nii hull kui Oslos, kus mõni vanem leiab, et 6kuune on TÄIESTI VALMIS lasteaeda minema.

    Siis läks jutt potitamisele. “Kas olete proovinud lapsel ka mähkmeteta olla?” Ajasin silmad suureks: “Ben on juba 9kuud mähkmevaba.” Te oleksite pidanud nägema.. see nägu ei lähe mul niipea meelest, arstil oli lõug põhimõtteliselt põrandale kukkunud. “See et siin Norras 3aastased mähkmeid kannavad ja lutte imevad – see on naeruväärne! Laps hakkab ju ca 1,5aastaselt põit kontrollima.”

    Kogu jutt käis siiski sõbralikult, liialt ei paukunud 😉 Nendega ei saagi, nad ju alati nii sõbralikud.

    Mis siis veel? Toitumine. “Kas Ben sööb võileibu ilusti?” Mina: “Ben sööb hommikuti täisterakaerahelvestest putru (jätkuvalt ta lemmiktoit), sellist nisujahusöömist nagu Norras, ma ei poolda. Me, eestlased, sööme rukkileiba.” Tõesti noh! Arst, kes on minust 20kg raskem, ülekaaluline, tuleb õpetama, millega ma oma poega söötma peaks. Takka targemaks! Aga nagu ikka, viinamarjad on hapud, arst kohe: “Ega see liigne nisujahu hea ei ole jah,” ja soovitas mulle hoopis Moldest üht pagariäri, kust head rukkileiba saab 😃

    Viimane, parim kild: “Kui Ben pärast lasteaiapäeva liiga ülevas meeleolus on, võib talle rahustuseks iPadi anda.” Ma ausalt tahaks tagantjärele plahvatada, kui seda kirjutan. Meil ei olegi iPadi!! Kujutate ette, isegi mina ja Viiking kasvasime ilma üles. Tänapäeval, kus laste passiivne ekraanide vahtimine on suur probleem, julgeb üks arst seda soovitada. Mulle ei mahu pähe. Ütlesin, et me mehega ei poolda selliseid kasvatuseetmeid ja et me suutsime nt isegi 12tunnise lennu ilma igasuguste ekraanideta Beniga üle elada. Sellest iPadi soovitamisest tuleks tegelikult kaebekiri teele saata. Paraku ei jõua ma kunagi selliste asjadeni 😃 Töökaaslane oli ka shokis, kui talle rääkisin.

    Oeh, aga see oli alles pool seiklustest. Edasi läksime nö päris arsti juurde. Vahepeal saime Beni moositud, et too end mõõta-kaaluda laseks. 88cm ja 13kg. Niiet mu kunagisest hiigelbeebist on saanud väiksemat sorti põnn. Meeldetuletuseks: Ben oli terve esimese aasta ning veel hiljemgi keskmisest nii suurem kui raskem. Loogiline, et kunna tal juba 1,9meetriseid vanemaid pole, ta sellise tempoga kasvama ei jää. Arsti mõistus paraku seda ei võta. Ütles, et peame 4 kuu pärast lisakontrolli tulema ja kui siis kasvanud pole, tuleb allergiatestid teha. Allergiatestid!!?!?! Mu lapsel pole mitte kunagi mingeid seedejamasid ega nahaprobleeme olnud. Isegi gaase pole imikuaes olnud. Jumal appi! Peaümbermõõt võeti, kopse kuulati, silmi kontrolliti, lisks jutuajamine meditsiinilistel teemadel.

    Eks me siis paari kuu pärast uuesti kasvukontrolli, aga kui see arst arvab, et ma oma poega naljavikuks surkima luban hakata, eksib ta rängalt.

    Pärast rääkisin veel ülemusele ka sellest. Siin väike koht, kõik teavad kõiki, ütles, et see arst veidi imelik jah, et temaga võibki bitchida, esimese poeg saadeti linna suurde haiglasse uuringutele. Põhjuseks suur pea. Sõitnud siis 100km ära küsisid haigla tohtrid, et nalja teete või, lapsel ju täitsa normaalmõõtmetes pea!

     

     

    Esimene lasteaiapäev edukalt seljataga

    Kuidas siis läks?

    Alustame sellest, et lasteaed asub meie kodust 11km eemal. Bussidele loota ei saa, ühega oleks 7:35 kohale jõudnud, järgmisega pärastlõunal. Me pidime minema 9ks. Esimesel päeval soovitati lapsega koos aias viibida 9-12.

    Tagasi ei oleks ka enne kella 14:00 bussiga saanud. Algul mõtlesin rattaga minna, mis see tunnike väntamist ära ei ole. Aga siis oleks probleem, et kuidas ja kus Ben oma lõunaune teeb (mis peaks tegelikult juba 11st aset leidma).

    Ma ei viitsi kunagi kaua selliste mõtete käes vaevelda, sest alati tuleb mingi lahendus. Seekord oli selleks Viikingi sissemagamine. Anoh tõe huvides – ta magab ülepäeviti sisse..

    Igatahes laadisime me Emmaljunga autole ning Viiking viis meid kohale. Oli natuke meiega ja siis lahkus. Tagasi jalutasin need 11km. Ilus ilm, teepeal kasvavad vaarikad, sõime – mis nii viga? Kui Viiking oma naiskolleegidele sellest rääkis, olin need jälle rabanduse äärel: “Ohh! Kuidas sa võisid? Kui mu mees mul 11km jalutada laseks, oleks ma megapissed” Oeh, jube kui mõni mees sellise vingatsiga lõpetab..

    Esmalt ei teadnud me kust uksest ja mis korruselt sisse minna. Siis ei mäletanud rühmanime. Esimene väga professionaalse lähenemise osaks saime siis, kui suht suvalt ühte rühma sisse astusime ja meile öeldi: “Tema on Ben, jah? Siis on teie rühm kõrvaluksest.” Vot niimoodi!

    Õige uks lahti tehtud, vaatas Ben mänguasju, ja hüüatas: “Se på den bilen!” (“Vaata seda autot!”). Ja läinud ta oligi.. autode ja mootorratastega mängima. Järgmisel kolmel tunnil oli tal minust üsna ükskõik. Teiste lastega ta ei mänginud, nad veel nii väiksed (Ben siiski kõige vanem), et mingit ühismängu ei toimu. Üks alla kahene poiss tundus Beniga samasugune autofanatt olema ja temale tundus mu poja muidugi huvitav 😀

    Vahepeal tehti meile lasteaiatuur. Ma olen siin Norramaal erinevates lasteaedades ikka viibinud ja top3 mahub ta kindlasti. Ah mis ma ajan, esikoht! Ilus, kõik on uus, maja on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, olemas köök ja kokatädi. Enamustes lasteadades määrib lihtsalt üks kasvatajatest saiale maksapasteeti ja sellega kokkamine piirdub. Tegemist suurima lasteaiaga, mida ma Norras näinud. Ja kõige suurem aed on ka😌

    Ühel hetkel palusin Benile pissipotti. Ütlesin, et käib potil, mähkmeid ei kanna. Kuna enamus norra emadel on jumala poh kaua nad oma laste ühekordsete mähkmetega planeeti reostavad, selgus muidugi, et Ben on ainuke mähkmevaba ja potti tuli maja pealt otsida. Nüüd on see igatahes olemas👍

    Lõuna lasin ka Benil seal ära süüa. Pakuti midagi ühepajatoidulaadset. Sellega olin rahul. Mis mulle aga mokkamööda pole, on see arutu nisujahuga nuumamine. Ikka kuklid kõrvale ja rapsiõliga margariin peale🤦‍♀️. Annan endale aru, et ma ei saa hakata tuuleveskitega võitlema ja et see lasteaed on oma menüüga võrreldes teistega kuldne, aga no ikkagi mulle ei meeldi.. Viiking lohutas, et kodus oleme tervislikud. Et lausa ebanormaalselt tervislikud😂

    Nõndaks! Kirjutan mõne aja pärast kuidas Benil edaspidi läks👋

    Peagi lasteaialaps

    Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

    Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

    Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

    Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

    Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

    Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

    Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

    Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

    Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

    Andke herpes andeks

    Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

    Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

    Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

    See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

    Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

    Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

    Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

    Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

    (Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

    “Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

    “Oookeii!” vastab Ben.

    Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

    Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

    Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?