Uus elukorraldus: Nädal pealinnas, nädal mägedes

Juba eelmine/üleeelmine kord Oslos olles teatati Viikingile, et nad Olso kontoris sooviks, et too iga teine nädal nende juures töötaks. Ütlen nii, et minisuguse varistsiooniarmastaja jaoks oleks see kuldne.

Oktoobri juba olemegi elanud nii, pool ajast siin, pool seal. Sekka reisid. Viiking muide käis Münchenis. Veits pettumus, Saksamaa.. ütles, et oli tore, eelkõige seltskonna pärast, aga uuesti vast ei läheks. Polevat just lemmiklinn maailmas. Eelmine aasta oli ikkagi midagi, mille peale ei osanud tulla. Oli üllatusmoment, sest isegi kui Budapest teatavaks tehti, ei osanud keegi midagi arvata.

Budapestis jõudi ühel ööl stripiklubisse. Ma olen ülichill abikaasana. Ei keela (nagu oleks üldse minu asi keelata) Viikingile säherdusi käike, ütlesin enne Münchenit lausa, et mu poolest telligu või sületants 😀. Seal seltskonnas olid enamus räigelt tuhvlid – helistasid naistele, et kas võivad üldse minna. Misasja nagu? Mul küll enesehinnang nii madal pole, et ma kardaks, et mingi rumeenia l*ts minust parem oleks🙄 Viiking ütles, et sületantsu ta ikkagi ei võtaks, et lame kuidagi sellise asja eest maksta. Aga vot 32aastane nõbu, kellel naist pole ja üldse kunagi olnud pole, tema võttis. Lausa kaks tantsu võttis 😛

Uuesti elukorralduse juurde. See nädal oleme me ilmselt reedeni Oslos. Mis mu eriti rõõmsaks teeb, on see et ma saan jälle SATSis treenida. Kuna ma enam liige ei ole, helistasin sinna ja küsisin, kas on olemas ühekorra pileti ostmise võimalust. Vastuseks teatati, et see nädal on üldse lahtiste uste nädal ja ma võin niisama kohale minna.

Läksimegi, sest ma olen veel nii hea naine (😌), et lasin Viikingil, kes eelnev öö oli vaid 3h maganud ja oma seltskonnaga mingi Müncheni rokiklubi peapeale pööranud, ja nendest varasemad kaks ööd ka väga vähe maganud, hääle ära karjunud ja kaela peaga kangeks vehkinud, välja magada. Ja magada on parem, kui väike Ben kõrvalruumis ei paikne😅 Nii et kaks ühe hoobiga.

(Jah, tööl oldi nii mõistvad, et anti vaba päev, et end puhkusest välja puhata.)

Varem tuli aegajalt tõrkumisi ette, aga seekord läks Ben mängutuppa meeleldi. Leidis kohe autod ja tal polnud sooja ega külma, et ma otse ta nina all minema.

Pooleteise tunni pärast oli mu PowerStep tehtud ja oli aeg Ben kaasa haarata. See aga polnud talle meeltmööda, hakkas kätega vehkima, kui teda sülle haarata soovisin. Minema me ikkagi saime, aga et kõik liiga lihtne poleks, tehti pärast tissitamist peaukse ees üks tantrum ka.

Eile olime hommikul pool kümme jälle SATSis platsis. Rääkisin retseptsioonis oma loo, et saada hea pakkumine, et ikka linnanädalatel trennis käia saaks. “Murega” lubati peakontorisse pöörduda ning minuga hiljem ühendust võtta.

Seekord jalutas Ben nii kui kärust välja sai, mängutoa ukse ette sisse nõutama. Minu lahkumine ei liigutanud temas taaskord midagi ja kui ma 10minuti pärast veepudelile, mis lastehoidu ununes, järgi läksin, heitis Ben mulle põgusa pilgu ning lehvitas.

Järgi minnes istus Ben laus taga ja mängis legodega. Siiski selgus, et vahepeal oli nutnud 😦

Advertisements

Väike pedant

Benis on tärkanud korraarmastus. Ilmselt minult, kes ma mingeid purusid voodis ega põrandal silmaotsaski ei salli.

Samas riideid võib siin-seal maja peal ikka ripakil olla, need silma ei riiva..

Esimene juhtum nägi välja selline, et Benil tuli piss põrandale. No mis teha, ikka juhtub. Aga mis ta seepeale tegi? Haaras esimese ettejuhtuva hilbu, milleks osutus Viikingi trennisärk ja asus sellega loiku kuivatama😂 naersime, imestasime ja kiitsime.

Kui Beni sõrmel juhtub raasukenegi toitu olema, sirutab ta oma õieli käekese minu poole ja annab mõista, et see tuleb kohe ära puhastada. Või siis et see tuleb mul ära süüa😁

Nägupidi viinamarjadesse sukeldumas

Kui Beni mänguautole satub püreepritsmeke, pühib ta selle salvrätikuga ära.

Kui Beni lelule on söömise käigus näkileivapuru kiht tekkinud, näitab ta seda mulle. Ja kui ma selle minema puhkusin, puhub igaks juhuks Ben veelkord üle 😀

Käpuliliikumisest peopessa kleepunud rohulibledest antakse mulle märku, et ma need viivitamatult eemaldaksin.

Selline laps.

Varikas hoiatab: Selles hotellis ära peatu!

Hotell Virginia Rhodosel

Ega ma ülemäära rabatud polnud, lugesin ju Tripadvisorist feedbacki ja see 4,5päevane long weekend, kui nii võib öelda, pidigi säästureis olema. Vaene abirahade peal olev idaeurooplane siiski😂

Eks ma panin ennast hullemaks valmis, aga ei pannud piisavalt, sest olukorra täbarus suutis mind ikkagi shokeerida.

Okei, tegelt väljast oli kõik kena. Basseiniala oli puhas (Tripadvisorist lugesin vastupidist). Toad olid alla keskmise ja toit oli samal tasemed Keila Algkooli söökla omaga 1999. aastal. Ehk siis õudne!

Oleks ju võinud rohkem väljas süüa, kuid kõik ahvatlevad kohad asusid kesklinnas või vanalinnas, mis tähendas kokku ligi tund bussis loksumist.

Hotell ise oli ka täielik säästukas. Iga liigutuse eest prooviti raha kasseerida. Tahad wifit? 7€ ööpäev! Soovid hommikusöögi kõrvale apelsinimahla? 1€ klaasikese eest. Õhkkonditsioneeri tööle panna? Jälle maksa! Sööklas oli veeautomaat, silt kõrval, et pudeleid täita ei tohi. Nõmedad keskonnavaenulikud!

Vähemalt muidu on Kreeka odav. Makse makstakse siin kuuldatavasti 5% palga pealt ja seda on igal pool näha. Eriti kui tuled Norrast😝 meie hotelli lähdal puuduvad näiteks jalakäiateteed, inimesed on ise midagi sisse tallanud lihtsalt.

Näljas rahvas siiski pole – ma ei jõudnud ära imestada kui suureks kohalikud naised ennast söönud on😮 mida nad söövad? Vahemeredieeti peavad või?

Aga ikkagi olid nad kõik nii toredad, et paneb heldima😍

Peatuks veel toidul. Valikut buffees oli, selle kallal ei saa võtta. Kirun vaid kvaliteeti: ma ei saa aru, kuidas neil õnnestus kõik NII halvaks kokata. Kui olid makaronid, olid pudiks keedetud, ahjukartulid olid ahjus õlis keedetud, pannkoogid olid maitsetud ja vist pulbrist tehtud, kõigel imelik kõrvalmaitse. Kõige hullem oli puuviljadega.. ma lootsin, et saame siin Beniga end värskest segi süüa, aga see valik😖 viinamarjad olid käärimise äärel, mingid lahtised jäägid, mitte kobaras. Õunad oli nö vigadega. Pirnid olid toored. Ühe korra sai arbuusi, see oli hea.

Vähemalt tehti iga õhtu grilli, sealt saadud liha kõlbas süüa. Välja arvatud kana – seda oldi vist milleski leotatud enne.

Võibolla ongi paketikatega s*ta toidu paratamatus. Kuigi kunagi Egiptimaal, kui ma 13aastane olin, aastal 2005, ma sellist jama küll ei mäleta.🤔

Ühel töötajal peatun ka. Üks kohalik mees, pikk ja vormis, keskmisest kenakesem. Töötas lauakoristajana. Sattus pidevalt just minu lähedale, proovis kontakti saada. Kui väikesed lusikad otsas olid, puges nahast välja, et mulle siiski üks leida. Viimasel hommikul tuli rääkima, et tal viimane tööpäev. Ma vastu, et meil ka viimane päev. Ütles, et Benil kenad silmad, nagu minu silmadki. Lahkus. Paari minuti pärast tuli jälle ükshaaval klaase koristama. Küsis mis kell me ikkagi lahkume. Ma: “Kell 1 läheb lend, pean välja selgitama, millal bussid lähevad.” Tema: “Kell üks päeval?” Ma: “Jah,” tema: “Kas sul facebook on?” Mina: “Jah, aga..” Tema: “On või ei ole?” 😄 selle peale surusin talle viimased taldrikud pihku ja panime Beniga leekima. Tuppa, kust me kompsud haarasime ja kohe edasi bussipeatusesse. Rohkem ma sellest kutist ei kuulnud ja armukesest ma huvitatud pole. Tema võibolla ei tahtnudki kellegi armuke olla, mõtles, et ma üksikema, sest ega üks korralik katoliiklik naine niiviisi meheta ei reisi.

Mõtlesin terve aeg, et miks see Ben mul nii närbi isuga on. Palavusest või? Lennujaamas selgus, et ta ikkagi polnud hotelli toiduga rahul, sest me ostsime teepealt head kreeka kraami (tomat, oliivid, feta, kurk) sisaldavat täisterabaguette’i kaasa ja seda sõi isukalt.

Lindos

Kuigi ma uskusin ise ja lubasin Viikingile, et Beni ringisolgutama ei hakka, ei saanud ma midagi parata, et ma lihtsalt pidin hotellialalt ja pealinnast kaugemale jõudma. Kuidas sa tuled saarele kus on akropolid, allikad, liblikaorud jm ja siis veedad kogu aja lebades?

Üleeile õhtul hakkas idanema mõte, et kas liblikate org, 7 allikat või Lindos. Viimase poole kaldusin. Samas ei vaevunud isegi kohalesaamise kohta uurima. Ka tavaline mu puhul – vaatan siis kui aeg käes.

Järgmisel päeval, kui olime kogu kodinad kokku pakkinud ja mulle pärast 20eurose ekskursiooni pähemäärimist (mis ei õnnestunud), näidati mulle ka kohalike busside sõiduaegu. Ja 20minuti pärast oligi buss minemas. 5.50€ eest.

Lindosest lahutas meid 45km. Buss oli täiesti tühi ja kuna käru tuli alla panna, suskasin ma Beni bussijuhi sülle. Mõlemad olid selle üle õnnelikud: juht, sest nad lihtsalt jumaldavad siin lapsi ja Ben, sest sai nii kaua (seisva bussi) rooli keerata, kui ma käru kallal askeldasin.

Ulme oli see, et 45km läbimiseks läks 1,5h. Iga posti juures peatuti ja paari peatuse järel oli buss korralikult täistopitud. Pean Beni kiitma, sest ta pidas ennast järjekordselt kenasti üleval, vahepeal proovis ainult kõrvalistuja vist saksa onu prille haarata, aga seda talle pahaks ei pandud 😉 ühtegi raamatut ega mänguasja meil kaasas ei olnud, sest elu on näidanud, et kõik muu on huvitavam kui enda lelud.

Bussist maha saades oli mul uus peavalu- ja iiveldushoog. Sest vähe vett. Kohe kulistasin ühe kaasavõetud pudelitest tilgatumaks. Ben oli bussis unemärke näidanud ja mul oli plaanis ta teel randa tuttu kussutada. Otsustasin, et päevaaja oleme rannas, õhtul lähme vanalinna ja akropoli kaema. Paraku nii kui Ben randa nägi, ta kärust välja saama pidi. Lasin siis. Ja et ta kohe teiste laste rannamänguasjade järele käsi sirutama hakkas, otsustasin talle oma kühvi-ämbri-liivavormid soetada. Palli ka. Paraku rauges ta huvi nende vastu 5minuti möödudes. Pärast ikka mängis õnneks veel. Muidu me talle niimoodi spontaanselt midagi ei osta, aga tundus teine nagu vaeslaps.

Mingil ajal sain ma Beni ikkagi magama. Siis sai rahus päevitada. Väga kena rand, kõige kenam kuhu me Rhodosel sattusime.

Ben magas õige kaua, mul jõudis juba kõht tühjaks minna. Kui ta ärkas läksime lähimasse rannarestosse, sest asjad jätsime randa ja ma tahtsin neil silma peal hoida. Sõime gyrost. Väga hää! A noh kõik on hää pärast seda hotellibuffeed😖

Kuidagi sai kell juba nii paljuks, et pärast kerget suplust ja liiva kühveldamist pidime minema asuma. Vahepeal sai Ben tähelepanu ühelt paarikeselt. Meespool talutas mu poju merevette ja naine rääkis samal ajal, et ta mees tahab väga lapsi saada. Julgesin neile seda sammu soovitada küll 😉

Bussiaegadega olin seekord kursis: 18:00 , 19:15 ja 20:00. Otsustasin, et esimene, et pärast on niikuinii pime ja siis jõuame sööma ka.

Kahjuks tähendas see seda, et akropoli me ei jõunud 😦 Vanalinnas jalutasime see-eest küll. Käisim viinamarju ostmas, mida Ben jumaldab. Samal ajal kui ma maksin, nunnutasid kaks kreeka vanaema teda, söötsid kreeka pähklitega ja musitasid (!) Ma tõesti pean veelkord mainima, et kreeklased on minu kogemuse põhjal kõige lapsesõbralikum rahvas. Isegi noored mehed nunnutavad! Bussis, poes, hotellis, tänaval – alati on keegi kes tähelepanu pöörab. Ben on muidugi väga eksootilise välimusega nende jaoks ka, võibolla sellest suurem huvi.

Lindose vanalinn oli sihuke ehtne kreekakas – valged majad ja kitsad tänavad, ise laiub mäejalamil. Väga meeldis. Tahtsingi seda õiget Kreekat näha.

Tagasiteel lõbustasid Beni meie ees Kreeka neiud ja meie taga vene paar. Kõrval vene naine.

Nii see päev oli. Reisi lahedaim päev.

Rhodose vanalinn

Teine päev Rhodosel oli linnapäev. Hommik algas hilja, pool üheksa suisa. Sõitsime täistuubitud bussis pealinna (6km hotellist) ja veetsime kella kaheni aega rannas.

Teejuht siin saarel on mul rhodos.ee ja Rohelise saarepostitus ja toidupostitus. Vaatamata all inclusive’ile oli kindel soov ka nö heades, korralikes kohtades einestada. Tamamile oli hea promo tehtud, sinna siis läksimegi. Juhtumisi oli see meist vaid 450m kaugusel.

Kuigi ma üritasin Beni pärast toidu tellimist magama saada, et rahus gurmaanitada, see ei õnnestunud. Toiduaroomid olid vist juba ninasõõrmeis😂. Sõime siis koos. Tellisime pitat oliivipasteedi (?) ja spicy juustumäärdega, kaheksajala aprikoosi ja apelsiniga ning pearoaks lambakoodi. Ka aprikoosi (ja ploomidega).

Kõik see ette vuristades, vastas kelner/omanik, et ta jätab pita ära. Et liiga palju on. Ütlesin, et las jääb, lapsele maitseb 😄

Kahjuks jah aelgasest toidunautlemisest ei tulnud midagi välja, sest Ben on nagu ta on, sõi meeldasti kõike, lisaks soovis lauanõudega mängida. Kõik oli sellegipoolest väga maitsev ja julgen Tamami külastamist teistelegi soovitada.

  • Magustoitu oleks tahtnud, aga ei mahtunud. Maja poolt serveeriti vaatamata arveküsimisele jäätis. Ma ei pea vist mainima, et kogu personal, kaasaarvatud kokad ja nii mõnigi klient Beni vahetpidamata nunnutas.
  • Lahkudes uinus Ben kärus. Norm. Tavalise kella 11 asemel 15:45. Ah suva see rutiin puhuse ajal. Uneajal jalutasin kaloreid maha. Tiirutasin tükk sega mingite kindluste vahel, otsides tegelikult vanalinna, teadmata, kas sealt üldse välja saab. Kohalike jaoks tundus see olevat meelispaik koertega jalutamiseks. Kui me sealt ca tunni möödudes välja saime, imestasin, et olemegi vanalinnas. Peagi ärkas Ben.
  • Vanalinn on äge! Seiklesime seal pimedani välja. Vahepeal Ben kärus, vahepeal käis ise. Korra võttis jälle ühelt vanaonult käest kinni. Jalutas mõned meetrid, siis tulin ma meelde.
  • Vähe sellest, et hotelli toit on mannetu, kohv on seal allapoole igasugu arvestust. Ma ei uskunud, et ma seda teen, aga pärast paari sõõmu otsustasin ma ilma kohvita päeva alustada. Ränk viga! Ma olen ikkagi sõltlane ja õhtuks oli peavalu platsis. Vett jõin päeva peale ka liiga vähe. Mõtlesin, et igaks juhuks tuleks kohv tuntud kohast ala Starbucksist osta. Säherdust siin aga ei leidu, aga nii kui ma Illy silti nägin, mu instinktid mind tollesse kohvikusse sisse viisid. Kohe läks olukord paremaks. Kahjuks mitte jäädavalt.
  • Kui ma vanalinna keskmest veidi eemal baklavaad meeldivama hinnaga (kui seal va keskmes) nägin, ostsin sedagi kaasa.
  • Õhtul kell 8 jõudsime hotelli. Käisime õhtusöögil, kus me mõne palukese ikka hamba alla saime (Ben muidu sõi AINULT arbuusi) ning taas ligihiiliva peavaluga magama läksin.
  • Mõttel on õnneks suur jõud. Ma olen alati öelnud, et vot peavalu ma ei kannata, see halvab mu. Ma ainult vegeteerin selle all kannatades. Kodus võtan ma, kes ma muidu ravimeid lähedale ei lase, nendel puhkudel ibuka. Eile öösel polnud seda kuskilt võtta. Palvetasin/lootsin/sisendasin endale, et peavalu läheb üle. Öösel veel vaevlesin, aga hommikuks, jumalale tänu, oligi häda läinud 🙂
  • Aa ja enda veast ju ikka õpid. Teist korda? Kolmandat? Kümnendat korda? Ma polnud ainuke, kes seda tegi, aga täna hommikul olin ma söögilauas oma isikliku Nescafe lahustuva kohviga😄
  • Oh, teate, ma pean vist pildid hiljem lisama või eraldi postituse tegema, sest parimad neist on kaameras, selle aku aga otsakorral ja laadija jäi koju. No kes nii teeb? Mina!🤦‍♀️
  • Päralejõudmine ja esimene päev

    Olime just eelneval hilisõhul Oslokoju jõudnud. Ööuni jäi üürikeseks, sest 4:00 oli äratus. 5st sõitsime juba lennujaama, kust siis 6:45 Rhodose poole lendu tõusime.

    Pool lendu magas Ben maha. Nii oligi mõldud. Turvarihmade üle protesteeris nagu alati ja enne maandumist lasin tal veidi vahekäikumööda liikuda. Pärast mida oli meelehärm suur, et jälle istuma pidi. Õnneks on abikäe ulatajaid alati, nii ka seekord ning maandudes istus Ben juba ühe (eeldatavasti) kreeka vanaisa süles, kes enne veel neli korda risti ette lõi ja vaatas aknast välja.

  • Ben on mul ju väga sotsiaalne. Ütleb möödujatele tere (norra keeles siiski) ja arvab, et kui keegi midagi sööb, siis võib ta ka võtta. Nii oligi, et vetsust omadele kohtadele minnes, pani Ben peatumata ühe neiu kommikotti käe. Värvilised M&M’sid olid seal. Ja olekski peotäie võtnud, kui ma jaole poleks saanud. Täiesti möödaminnes.
  • Kreeka papi oleks talle Kvikk Lunsji (Norra KitKat) ka pakkunud, kui ma lubanud oleks😃
  • Nii kui lennukist maha saime, kuum õhk meile silmnäkku lõi. Täitsa imekspandav, Dubrovnikus oli seks ajaks soojad möödas.
  • Hotellitransfeeri ma ei võtnud, sest guugeldamisoskus on mul olemas – ise saime ligi 7x odavamalt kohale😜
  • Bussipeatuses nägin kuidas kohalikud mehed või türklased mind nillisid. Mis siis, et laps seljas. 1 nali ka. Küsisin infoletist mis buss kesklinna sõidab. On sel mongi number ka? Teenindaja: “Ei ole numbrit, mõnel on “Rhodos Old Town” kirjas. Vahest inglise, vahest kreeka keeles” 😂
  • Kahe bussi ja kahe ja poole tunniga me hotelli saime. See teine buss peatus ca 150m hotellist. Laps seljas, kohver ja Prampack kummagi käe otsas, olin juba peaaegu kohal, kui meie kõrval peatus kohalik näitsik: “Kas Sa vajad abi? Kas buss jättis su niimoodi tee äärde? 😮 ta oleks pidanud Su hotelli ette tooma!” Oli teine täitsa rabatud, jättis oma auto tee äärde, haaras mu mõlemad kotid ja aitas meid need viimased paarkümmend meetrit hotelli fuajeesse. Väga armas. Selleks ajaks oli selge, et inimesed on siin väga abivalmid ja vist oleme ühes lapsesõbralikumas paigas.
  • Enne veel kui me tuppa saime, läksime lõunabuffeesse. See oli jama. Aga ma olin selleks valmistunud ka. Kaalule ongi parem😝
  • Pärast veetsime aega hotelli alal. Basseini ääres ja mänguväljakul ja enne õhtusööki jalutasime veel toidupoodi, kus ma rabanduse sain: hinnad hullemad kui Norras. Võibolla sattusin valesse poodi, loodan midagi paremat leida, et ikka baklavaad kaasa saaks.
  • Rhodosele!

    Seekord murrame nädala selgroogu Rhodosel. Lendame Beniga kahekesi. Kui kellelgi küsimus, et miks nii, siis annan aru. Igal aastal (tegelikult see aasta teist korda) läheb Viiking ühe poistepundiga üllatusreisile. Neid on vist kuskil 10. Iga aasta korraldab üks reisi, teiste asi on raha – igaaastane fikseeritud 500€ (kui huvitama peaks) – üle kanda, vastavalt juhistele pagas pakkida ja õigeks ajaks lennujaama ilmuda. Eelmine aasta käidi siis Budapestis. See aasta minnakse kuhugi, kus on 20 soojakraadi. Muud ei tea.

    Mu meelest see ettevõtmine niiiiiii lahe, et ma tahaks ka tüdrukutega sellist traditsiooni. Aga no vähemalt mina oma sõbannadega ei jõuaks iial nii kaugele😜.

    Aga. Ma mõtlesin, et miks ometi peaks meie Beniga kodus olema. Õigemini vahet ju pole, kas oleme kahesi kodus või kahekesi kuskil mujal. Üritasin sõbrannat ka kaasata aga no ei saanud me 2 nädala jooksul pileteid ostetud. Eks läheme temaga teinekord 🙂

    Selline ilmaennustus kohe anub paketikat bronnima

    Bookisin siis meile Beniga ühe päikesereisi. Koha osas polnudki muid kriteeriumeid kui päike ja ujumisvõimalused. Täitsa algul kaalusin Itaaliat, Kreeka, Portugali, Ukrainat.

    Rhodosel jäin pidama, kuna see pidi ametlikult Euroopa kõige päikesepaistelisem paik olema. 26 kraadi kah. Sobib! Kõike muud toredat lugesin hiljem juurde. Iseasi palju me seal seiklema hakkame. Ma ei taha Beni solgutada. See reis on eeskätt mõeldud, et ma saaks talle aega pühendada ja me koos kvaliteetaega veeta, ilma et ta pidevalt peaks mind remonditööde tagant ootama.

    Eks ma annan peatselt laiema ülevaate olukordade kulgemistest. Hetkel oleme alles õhus.

    Lisamärkus: mingi vanamees nillib mind pikemat aega. Istub meie kõrval kohe pärast vahekäiku. Sõrmed rohkelt massiivseid klotsereid täis. Ei huvita teda vist seegi, et mul ka sõrmus sõrmes – abielu oma nimelt, kihlakast rääkimata.