17.mai & Palju külalisi & Tønsberg

Ohohhohoo! Nii palju on siin vahepeal toimunud, et ei teagi kohe, kust alustada.

Eelmisel kolmapäeval leidis aset Suur Päev 17.mai – Norra sünnipäev. Päeval sai rongkäiku vaatamas käidud, juba hommikul vara liitus meiega Viikingi rootslasest sõber, kes muuhulgas mainis, et Rootsis on Rootsi sünnipäev nagu iga teine päev. Ei tähistata, sest see solvavat moslemeid. Mul pole sõnu… ma üldse ei hakkagi.. Krt, ma ikka ei saa – HAIGE!!!!Samal õhtul saabusid Maarjamaalt mu iss ja naiska. Vot siis näitasime kuidas spagettide ja lompega vorste süüakse. Viikingikombel spagetid vorstiga ühes lompe sisse keeratuna. Pääle ebaõnnestunud kreemiga Palova:

Reedel tulid Speinist ämm ja mr.Bean ning Kristiansandist Viikingi isa. Minu iss ja T. olid juba minema lahkunud (spetsiaalselt kirjutan nii) ning õhtusöögile pressisime end Viikingi tädi juurde. Ma alati kasutan selliseid võimalusi, et ise süüa tegema ei peaks. Kuigi mulle vaaritada väga meeldib, siis vahest on puhkust ka vaja.

B. grämpsiga Lillestrømis. Varareedene õlle ees

Laupäeval käisid meil ämm ja Bean – lapselaps oli kaua nägemata ju. Dinneriks imbusime taaskord tädi majja 😀 Seekord tegid seda kõik  – kolm generatsiooni suisa, saan öelda.

Pühapäeval palvetasime, et auto tujutsema ei hakkaks. Palveid võeti kuulda, saime kenasti Tønsbergi sõidetud. Teele (Sandes) jäi Viikingi sõbra, sellesamuse fotograafi, kodu, kuhu me üllatusena kümneks minutiks sisse sadasime. Magasid teised alles eelmise päeva pohmakat välja, äratasime nad, päevavargad, üles.

Hästi chill päev oli, Tønsberg on nii kena, kuuldatavasti Norra vanim, Viiking oli valmis kohe sinna kolima, viikingilinn ikkagi 😀 B. magas põhimõtteliselt terve päeva maha, me saime ringi jalutada ja rannarestoranis (mu lemmikud) lõunatada. Ettekandjaks oli üllatuslikult eestlanna. Või äkki ikka mitte nii üllatuslikult, igas sadamas üks ju, nagu Hemingway ütles. Ütles, et Eesti turiste seal 5aasta jooksul üks kord näinud.

Ütlemata nunnud aiakesed. Muidu mind jubedalt need Norra klaustrofoobiliselt pisikesed aiad häirivad, aga vot sinna sobis.
Imeline krevetiroog🤤
Tagasiteel mähkmevahetus-service

Suht hull poeskäik 

Hiljuti jagas Lilli üht kena vahejuhtumit poes, kus ta kisava lapse tõttu kassajärjekorras ette lasti. Mul juhtus täna midagi sarnast, ainult et Norra moodi 😉 

Täna siis võtsin selle suure poodlemise ette – nädala toit. Esiteks ei soovinud B. magada, Meny-poes oli mul süles, maksmise ajaks panin vankrisse. Kisas. 

Järgmiseks hiinakakülastuseks, mis muideks vaid 200m kaugusel asub, oli ta juba poolunes, sest toitsin teda mingil poetoolil ja õõtsutasin süles. Käru kussutades sai poodeldud. 

Paraku polnud neil avokaadosid ja Viikingi meeleheaks läksin veel ühte ületee asuvasse hiinakasse, kust skoorisin kolm avokaadot. Beebi magas.

Siis tatsasin pikema jupi teed Coopi-poodi, kust ma müslit ostan. Beebi jätkuvalt unes. 

Tagasiteel tuli see va pikim poekülastus, Rema1000’s kui täpsem olla. Ma ei oska öelda, mis juhtus, aga laps ärkas (tavaliselt magab sel ajal tunde) ja algas selline kisa, et kui ma oleks kõrvalseisja, oleks ma tapvaid pilke saatnud. Tundes oma pojukest, teadsin, et süüa tahab teine. No ei saanud seal ta soovi rahuldada, kaks asja veel nimekirjast vaja. Haarasin need ja seisin järjekorda. Kisa ikka taevani. Tegemist oli ainukese töötava kassaga ja enne mind ehk neli inimest. Keegi mulle neid tapvaid pilke ei saatnud, imetlus neile selle eest. Mu taha ilmus üks ca 80aastane proua, kes õpetama kukkus, pangu ma laps õlale. Näitasin siis, et see ei aita.

Äkitselt oli mu kõrval üks teine naine, kes kogu mu toidukraami lindile ladus ning müüja kutsus ühe noorukese “õpipoisi”, kel lasti kaup vankrikorvi laduda. Kõike seda, nagu ma juba ütlesin, saatis kisa. Müüja veel nunnutas mu B.’d, küsis kui vana ja nii.    Üliarmas 🙂

Nii kui poeuksest välja sain, jäi beebi vakka…

Ümber nurga vaatasin, et ohoii, hakatakse mingit pubi avama, võtsin koha sisse ja lasin vaesel näljahädalisel sööma asuda. 

Ja nüüd ta magab juba mitmendat tundi järjest. Igav hakkas lausa ja igatsema hakkan teda ka nii. Vähemalt saabus Viiking, konsentreerun nüüd talle 😌

Sõbranna-deit

Eile oli no nii tore päev, et tahaks kohe hõisata! Minuga võttis juba nädal tagasi ühendust üks ammune sõbranna-töökaaslane ühes isikus. Nimelt kui ma värskelt Norra saabunud olin, töötasin kuu aega ühes kohutavas Itaalia restos. Kõik oli seal paha (ülemus närvihaige itaallane, “manager” mingi eesti tsikk, kellega ta voodit jagas jne) , peale selle tüdruku. Ta ööbis isegi mõne öö meie pool, sest tegemist on sellise rändajaga, kes juba vist 5 viimast aastat kohvri otsas elab. Pärast mõningast aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Poolas ja Islandil jõudis ta jälle omadega Norra. Ja see on nüüd selline match, et me isegi ei tajunud, et 3aastat möödas on, nagu üleeile oleks viimati lobisenud 😀

Muljetasime siis kõik ära. See võttis iseenesest mõistetavalt terve päeva. K. on pärit Poolast, aga seal ta eriti ei viibi, viimastel aastatel on ta õppinud Itaalias ja Hispaanias, praegu omandab magistrikraadi. Meenutas, et kui me 2014aastal suhtlesime, olin ma värskelt armunud, rääkisin, et tahan abielluda ja lapsi ja K. oli omaette mõelnud, et heldus, paar kuud koos olnud ja juba sellised ootused 😀 Nooo ma teadsin juba siis, et ma need saan 😀

Kokku saime me hiliseks lõunaks. Hiljaks jäime ka mõlemad – ma, sest B. tahtis keset teed rongijaama (valisin Lillestrømmi rongijaama, seega 4km jalutamist) süüa ning ma pidin tee ääres bussipeatuses selle toimingu ette võtma 😀

Ilm oli selline, et ma paari tunniga Aker Brygges einestades endale randid päevitasin.

 

Outfit´id:

Leidsin endale BikBokist kitli, mis on nõnda veider, et lausa lahe. Viiking imestas, et see rohkem nagu ta ema stiil. Pojal on mu õe näol tädi, kellele Ralph Laureniga hellitada meeldib. Rüü pidi küll kolmekuusele olema, aga läheb praegu, enne kahe kuu täitumist.

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂

Mida muutsin rasedaks jäädes

Saan öelda, et minult lausa telliti, või nii, üks blogipostitus. Teemaks, et mida ma raseduse ajal varasemaga võrreldes muutsin.

Eks selle trenni ümber suuresti kõik keerleb. Erinevates spordiklubides (Tallinas Revalis, Norras Freshis ja Satsis) käisin juba aastaid varem. Ükskord 2014aastal Rootsis poodeldes  tekkis mul tungiv vajadus rasvapõletuse L-karnitiini kapsleid osta. Ei tea miks, kuigi ma 50kilone pole, ei ole mu rasvaprotsent kunagi liiga kõrge olnud, headel aegadel lausa 16(!), mis on naise kohta üsna hää. Igatahes sealt Rootsist ma Hispaaniasse lendasin (sel samal korral, kui Viikingiga kohtusin) ja vaat et järgmisel päeval kapsleid neelates jooksma läksin. Nagu ma aru sain, toimivad need nii, et panevad südame kiiremini tööle ning kalorid põlevad kiiremalt/rohkem/tõhusamalt.

Mul tuleb tunnistada, et ma ei näinud nende kasutamisel tulemust. Kui siis hästi vähe. Purk sai ühel päeval otsa, trenn muidugi jätkus. Mingil ajal tellisin kuskilt Eesti netipoest uue, aga teise firma. Need ei töötanud absoluutselt. Läks aeg, tuli kihlasõrmus, vaja pulmi planeerida ja no nagu ikka KØIK tahavad enne pulmi alla võtta. Oiiii kuidas viimastel kuudel trennitatud sai. Tablette neelasin juba nii hommikul kui õhtul. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, palju need mõjusid, sest kommisöömisest ei suutnud ma vist ühelgi päeval loobuda. Abielunaisena pole minu kõrist enam ükski L-karnitiin alla läinud.

Põhiline on see, et ma igal pool raiusin, et abielluda tahan sünnituseelse kehaga. HAHAHAH 😀 oleks ma teadnud, et ma pärast vähem kaalun.

Ja ma kahetsen, et enne pulmi ikkagi endast rohkem ei andnud ja magusasöömist ei ohjeldanud.

Pärast pulmi tuli trennipaus, sest et toimusid Hawaii ja mandliopp. Kui viimasest 2 nädalat möödas, läksin jälle jooksma (suvi ja soojaks ajaks panen alati trennilepingud pausile). Øige pea tuli rasedus, mille esimesed kuus nädalat ma kenasti jooksmisega jätkasin. Alati tegin lihasharjutusi otsa. Siis saabus iiveldus ja mingist trennist ei tahtnud kuuldagi. Samas teadsin alati, et ühel hetkel siirdun Satsi lepingut sõlmima. Nii läkski, seks ajaks olin 4kuud rase. Ja sealt edasi leidsin end vähemalt kolmel korral nädalas trennitamast. Kuni 38 nädalani. Tegin kõike nagu teisedki, muuhulgas kõhulihaseid, mille eest ma ennast nüüd tänan, sest nood ei läinudki laiali, kõht ei kasvanud hiiglaslikuks ja ma ei saanud ainsatki venitusarmi.

Venitusarmide puudumises võiks iseenesest ka kreemitamist “süüdistada”, aga ma ei saa öelda, et ma sellega väga usin olnud oleks, seega pigem ikka geenid. Mul pole varem ka venitusarme tekkinud. Mul on veel oma teooria, et mul on elastne nahk ja uskusin, et saan sünnitatud ka ilma altpoolt rebenemata. Nooh, arvestades seda lamavat asendit, arvan, et läkski päris hästi 🙂

Saunatamisel oli samuti tähtis koht minu elus-raseduses. Sinna sattusin ma täpselt sama tihti kui trennigi.

Söömisega järgisin enda kainet mõistust. Näiteks arstilt saadud infoleht lubas Cola Zerot juua, aga keelas sinihallitusjuustu ja pastöriseerimata piima tarbida. Viimast ma ei joonudki, aga oleks, kui ligipääs olnud oleks. Aga andke andeks, aspartaamiga joogid – ma ei joo mitterasedanagi, ei joo tavalistki Cocat, sest ma ei vihka ennast ega enda last.

Takkajärgi ütlen: kõik need ponnistused tagasid mulle ääretult kiire sünnitusest taastumise aga sünnitus ise – sellega ei saanud mu keha üldse iseseisvalt hakkama.

Jama autoga

Kunagi ma kelkisin, kuidas me ülepeakaela kontrollimata masina ostsime. Eelmine nädal hakkasid need vitsad nüpeldama. 

Käis siis Viiking jälle Londonis, 4.mail, kui täpne olla. Nagu ikka naases sama päeva hilisõhtul. Mainis veel, et jõuab veidi varem kui tavaliselt. Ootasin ja ootasin, kuni enam ei jaksanud ja magama läksin. Peatselt sain sõnumi, et abikaasa autoga hädas, 5km kodust ja ootab abi. Koju tuli Viiking keset ööd jala ja auto viidi Olsosse service‘sse. Terve nädalavahetuse praadisime, öeldi, et kui mingi õli-mootorijama (ma tõesti ei ea tea kuidas paremini seletada😂) võib see üle 4000€ maksma minna. Ega tegelikult ei tea siiani, kas probleem oli juba auto ostes või ilmus hiljem. 

Eile saime teada, et masinal hoopis mingi pisiviga ja Viiking võib järele minna, koju sõidutada ja on võimeline selle ise ära fixima. 

Uhh😅

Täna menüüs: mereannisupp suvikõrvitsamuffinitega

Vaatamata veidi “pöörasemale” päevale – nimelt oli B. paar tundi kuidagi rahutum – sain ma varakult õhtusöögiga ühele poole. Õige varakult kohe, sest praegu on kell 18, Viikingist pole kippu ega kõppu ning supp on jahtunud 😒 Lisaks on kuulda olnud, et meie korteriühistu ühise kraamimisõhtu puhul toidetakse koristajaid pitsaga.

Miiu eeskujul pajatan ka nädalamenüüst. Tegelikult minu puhul tubli, et ma eile tite ja koeraga nelja päeva toidugi koju suutsin vinnata. Nädala jagu oleks juba kõrgem pilotaazh. Nojah.. täna sain ikka uuesti minna – suvikõrvits oli puudu. 

Nii ma kokkan

Kalasupp.

Ükskord ammu tegi Viikingi isa meile Kristiansandipärast koorest suppi, kus sees krevetid, valge kala ja sinikarbid. Täna tegin ka midagi sellelaadset, võttes aluseks nagu ikka ühe Toidutare retsepti. Esmalt tükeldasin kaks porgandid, porru, kolm küüslauguküünt, mis potis kahe supilusikatäie jahu, 150g herneste ning kalamaitseainega kuumutatud said. Juurde läksid 3dl valget veini, 3dl puljongit ja 3dl vahukoort. Keetsin neid 10minutit. Siis oli mul ostetud kilone mereannipakk, millest pool potti valasin. Jälle keetsin, seekord minutit viis.

Suvikõrvitsamuffinid. Ah mis seal ikka, tegin üks ühele, ainult purupealse jätsin ära.