Kinkidest vol2

Issand, kuidas mulle meeldivad Miiu põhimõtted kingituste ja kinkimiste kohta.

Rohkem mõtlema hakkasin ma sellele tunamullu rasedana jõule Kristiansandis veetes. Siis oli meiega ainsa lapsena Viikingi väike õde. Tol ajal 4aastane. See laps oli just eelmine päev emaga jõulud veetnud ja hulgaliselt kingitusi avanud. Jõululaupäeval ootas teda isa juures jõulupuu all samuti 20+ pakki. Oli vist Madiken, kes kunagi kirjutas, et laps suudab rõõmu tunda vaid ühest kingist, iga järgnevaga on see rõõmuhetk vaid pakki avades. Edasi tuleb rutiin nö.

Ma annaks palju, et Ben saaks samuti vaid ühe paki. Kahjuks ei ole see lihtsalt võimalik. Sest kinki tahavad teha ka vanavanemad ja muud. Hea on see, et kõiki kinke ta siiski samal päeval ei saa. Jumal tänatud! Mul ei olegi midagi selle vastu, et keegi meie veel kinke teeb, mul on selle vastu, et neid KORRAGA nii palju saab. Just hajutamist erinevatele päevadele pn vaja.

Sarnaselt Miiule ei ole meil ka sellist kommet, et ostame niisama mänguasju. Asju ostetakse vajaduspõhiselt. Kahjuks ei toeta mind Viiking, tema meelest “Vaene Ben, tal pole mitte midagi!” Nooh, ma ütleks, et esiteks ta eelistab kõike muud mänguasjadele ja teiseks sellepärast ta nii loov ongi.

Üha popimaks see liigtarbimisele vastuhakk saab. Nii tore! Facebookis on ette tulnud artikkel Norra perest, kes poolte kinkide asemel lapse kogumisfondi raha kannavad. Võit seegi.

Tulevikus peab ikkagi selle jõuluasja kätte võtma, tuleb leida lahendus, sest ma ei luba oma Beni ära rikkuda.

Meilt saab Ben jõuluks Lego Duplo rongikomplekti. Ämmaga oli jutt, et kingivad elektrilise hambaharja. Väga rahul olin selle ideega. Ja siis tuli jutt, et tahab jalgratast kinkida. Andke andeks, aga Benil on juba rida sõidukeid, äkki aitab?

Eesti vanaisalt tuleb Boschi akutrell. Emult suusad, mis olid küll juba eelmine aasta olemas, aga pole kätte saanud.

Muude kohta ei tea.

Tegelt oleks vist rusikas silmaauku Brannman Sami auto ja mehike ise. “Brannman Sam” on Beni kõige lemmikum multikategelane. Isegi nimi on selge. Mitte üks muu multikas teda ei ahvatle, aga seda vaatab lausa 10minutit vagusi istudes.

Ükspäev oli meie postkasti tulnud mänguasjade ajakiri. Et ikka lapsi enne jõule hullutada. Ben leidis sealt Sami ja käis meile nädal aega järjest pilt nendest leludest näitamas. No tõesti vaimustuses! Kui keegi üritas lehte keerata, sai Ben kurjaks.

Sõbrannalt sain ühe raamatu, kus ka tuletõrjeauto figureerib. No appi, kuidas Benile meeldib, raamat hakkab juba kapsastuma, nii palju lehitseb seda ja käib samuti pidevalt mulle ja Viikingile näitamas.

Ühel lehel on pilt kuidas auto on katki, tossu tuleb välja. Sellele juhib Ben alati tähelepanu, näitab näpuga: “Naiaa!” ehk Oh, nei! (eesti k. Oh ei!) Mina siis annan takka: “Ohei, Ben! Auto läks katki, ta ei saagi enam edasi sõita. Oh, miks pidi nii juhtuma?😫” ise üritan elueest tõsiseks jääda, sest Benil silmad peaaegu veekalkvel ja ülimurelik ilme ees. Pean filmile selle saama.

(Me unustasime Beni jõulukingi koju. Aga võibolla ongi parem, leiab aset jälle see hajutamine. Ja Benile ütleme, et jõuluvana käis kui me ära olime ☺️)

Advertisements

Varikas perega Taimaale

2018aasta jooksul on meil sellist ehtsat perepuhkust kaks päeva olnud. Siis kui Jurmalas olime. Nagu mida!? Midagi tuli ette võtta, sest Viiking lihtsalt pidi puhkuse välja võtma. Ja väsinud kõigist oma töökemplustest looder-alluvatega ning lisa-täiskohaga tööst kodus remondi näol, oli ta ka.

Nagu ikka olin ma meile reisiplaneerimisega viimasel minutil. Algul olin üsna paketikausku. Vaatasin siin Roheneemesaarte, Tai, Maldiivide ja Seishellide vahel. Midagi oli vist veel🤔

Roheneemesaartele tahtsin juba mullu aga ei saanud planeeritud. Meeldib, et pole nii ärakäidud koht.

Tai kohta mõtlesin, et no sinna ei taha. Kõik käivad, liiga tüüpiline.

Maldiivid on sest ajast unistus, kui ma kuskil 12aastasena rate.ee’s ühe hoti kuti reisipilte nägin. Tol ajal oli see lihtsalt mingi ulme kättesaamatu koht. Unistan siiani, aga ühe teadjaga, kes pool maailma läbi reisinud on ja neljandat korda Maldiividele minema, sealjuures kinnitades, et lahedaim sihtkoht, tsättides oli pilt selge – sinna mine siis, kui koonerdama ei pea. Võta kõige kallim paketikas ja all inclusive, sest ega seal igal saarel poode ega restosid pole. Nii et sinna läheme me siis kui Ben piisavalt suur, et ma Viikingiga kahekesi minna raatsin.

Ja peale oodi Maldiividele – Seishellidega nats sama, võiks parematel aegadel minna 😀

Keskendusin siis Tai paketikatele, aga ei jäänud nagu midagi piisavalt pöörfit ette. Mõtlesin, et ega midagi kaotada pole – vaatan niisama lennupileti hindu ja ohhoo!kolmsada midagi eurot Oslo – Krabi – Oslo inimese kohta. Pole paha, eriti arvestades, et 9 päeva enne reisi väljumist need ostetud said.

Tai kasuks räägib fakt, et sinna saab otselennuga. Igale poole mujale minnes oleks seda solgutamist rohkem olnud. Ma ei tea, mis toreduses ma elasin, et arvasin, et Taisse saab 8tunniga. Nüüd vaatasin, et sinna saab 10h45minutiga ja tagasi 12tunniga – maigaaaad!! Ok, sinna on öölend, siis Ben magab sellepärast ei muretse, aga tagasi hakkame kell 11 lendama, siis peaks tal esimene päevauni olema. Edasi tuleb tema lõputu lõbustamine. Kell 19 peaks ta ööunne jääma. Paraku aga tuleb mängu ajavahe. Ehk siis maandumise ajaks on Tai aja järgi kesköö, aga Norras vaid kell kuus õhtul. Ohh, ma ei oska midagi arvata, mis sellest kõigest saab. Tuleb öö ärkvel olles mööda veeta? Suruda Ben ikkagi tuttu? Peaks nagu sel või järgmisel päeval Lõuna-Norrasse ka saama.

Kohapeal

Olen siin maad uurinud ja teinud omale selgeks, et kui Krabist räägitakse, peetakse Ao Nangi silmas. Ao Nangis aga pole ujumiskõlblikke randu. Elada seal, aga iga päev ühistranspordiga (ehk paadiga) mujale (pool)saarele randa sõita tundub ka nigel. Samas saarel elades pole muud kui ainult rand. Hetkel oleme broneerinud vaid kaks ööd lennujaama lähedal paljukiidetud hotellis, vaid 2km eemal, et reisist toibuda. Seal meil bassein ja treeningruum ja hea toit. Muud ei ootagi neilt päevilt.

Ülejäänud reisilt ootame randa, lebotamisvõimalusi, head sööki. Mina lisaks mani- ja pediküüri😂

Edasi.. on lahtine. Ühesõnaga oleme ripakil.😄 Kõik kes käinud, võivad kommentaaridesse kirjutada, kui midagi soovitada on😇

Musid😗

Omg, esimene lumi!

Ei taha küll kõlada nagu need, kes esimeste helveste pärast FB lumejuttudega ummistavad, aga pean veidi sel teemal siiski peatuma.

Üldiselt vist siin kus me elame on nigelad suved ja nigelad talved. Noo, suvi oli siin kuuldatavasti kuum olnud (me olime ju ära) ning takkapihta jõudis juba korralik talv ka kohale. Saan oma valged jõulud, mis ma küll see nädal siin kodustes oludes ära pean 🙂

Algas kõik teisipäeval. Meil beebikohvikus oli väike jõulukoosviibimine. Sinna jalutades oli ilm kuiv. Poolel teel hakkas lind/lörtsi tuiskama. Meil siin üks sõjaväeüksus, mistõttu linnake pidevalt hispaania ja itaalia kutte täis. Kaks italianot jalutasid mulle selle tuisu käes sillal vastu, vaatasid mind, nende pilk ütles rohkem kui tuhat sõna. Üks lausus “Mamma mia!”, mida ma tõlgendaks kui “Segane hull, tood lapse sellis maruga välja!” Muigasin 😀

Siiski olid ka beebikohvikukad üllatunud, et ma sellise ilmaga jalamees olen.

Terve aeg, mis me seal olime, muudkui sadas ja sadas. Kui tagasiteele asusime, jäi järgi. Seks ajaks olid aga teed kinni sadanud. Ja mitte ainult metsarajad vaid reaalselt kõik need 5,5km sain sellist vatti käru lükates, et pulss oli kõrgem kui rasvapõletuseks vaja. See väikenegi kõnniteejupp, mis meil kodujuures oli, oli käimiskõlbmatu. Maja juures nii palju lund, et poolakas ei saanudki hoovigi sõita.

Viikingi esimene asi kui koju jõudis – lumerookimine. Poolakaga kahekesi rassisid seal lõpuks.

Järgmine hommik ehk eile vaatasin ilmateadet: ou nouu! Tunni pärast hakkab vihma sadama. Kärmelt Ben riidesse ja kelgutama, kes teab, millal uus talveidüll saabub. Ben nautis kelgusõitu rohkem kui mullu ja limpsis lund. Koduaeda naastes otsustasin, et ebanormaalne, kui Viiking koju tulles jälle tööd – lumetöid – tegema peab ja lasin labidal käia. Elu esimene lumelükkamine muideks 😁 Pole nii hull midagi, nagu teiste kurtmisest mulje jäänud. Ahjaa, vihm jäi tulemata, siiani pole tulnud, idüll on ikka veel õues. Veel ilusam kui eile, sest taevas on selge kah.

Kolmandiku aiast sai roogitud, siis pidime tuppa siirduma, sest esiteks tuli Benil uneaeg peale ja teiseks on ta kaunis nõudlik laps – tähelepanu ja sülle on vaja kohe kui ta näeb, et miski muu mu tähelepanu pälvib. Samal ajal muidugi sadas lund nii et töö oli suht tühja.

Vaatamata sellele taagale, mis meile lumetööde näol kaela on sadanud, ei saa ma ikka neist aru, kes hädaldavad, et ohh, ähh, lumi, nii paha, nii raske. Mine ela Bergenis siis – saad 300 päeva aastas vihma nautida. Ilus vaatepilt aknast või metsas jalutades kaalub kõik üles 🙂

Õhtul olime uuesti õues ja saime üle poole eeshoovist puhtaks. Ikka kisa saatel, sest Ben oli veendunud, et nüüd ongi kõik, emand oli ta hüljanud ning eelistas mingit labidat temale. Häbitu!

Söömisstreik

Mäletate milline see Ben meil oli? Sõi kõike. Aedviljad, puuviljad, lemmikuks olid kirsstomatid. Mingil ajal hakkas ta rohkem valima, aga see oli pigem selline hea “pirtsutamine” ehk siis sõi taldrikult ära vaid salati. Viimased nädalad on asi aga kriitiline. Ben ei viitsi süüa. Ei viitsi närida või eelistab mängida ning ei taha söögitooli nähagi.

Üks õhtusöök, mida Ben EI SÖÖNUD

Ämma juures läks asi täiesti hulluks. “Ben, kas sa shokolaadi tahad?” küsib vanaema keset mänguhoogu. Milleks kurat? “Kas Ben vahvlit tohib saada?” küsivad minult.

Hommikust õhtuni on non-stop söömine, mis hävitab nii Beni isu kui ka hambad.

Üks õhtu olime kõik lauas. Ben nägi shokolaadikaussi. Enne ei osanud ta midagi sellist ihaldadagi, nüüd hakkas kohe näpuga näitama ja “mämm-mämmitama”. Ämm jälle, et kas võib anda. Mina ja Viiking koos: “Ei!” Mis teeb seepeale ämm? Murrab poolteist ruutu, ulatab Benile: “Ma andsin ainult tibatillukese.” Esiteks, sa ei austa ei oma poega ega mind. Teiseks, kas su matemaatika on nii fucking sitt, et sa ei hooma, et 1,5ruutu Benile on sama, mis 9 shokolaadiruutu sulle? Taevas appi!

Ja ma ei saa aru, mis toiduga lohutamine see on? Et kui lapsel väike ving, siis anname midagi head. Ja üldse – oma lastega oli nii karm, et kommi said paar tükki laupäeva õhtuti. Miks minu lapse tervis talle poh on?

Kui tahab kelleli rämpsu sööta, võtku oma teine lapselaps ette – see elab konservmaksapasteedi peal, mis naatriumnitriteid ja searasva täis. Ei seal enam üks komm asja hullemaks tee.

Kui meil Viikingiga datenight oli, jätsime me ämma ja Beani hoolde ööunne jäänud lapse. Nii oli mul süda (rohkem) rahul. Paraku aga poju ärkas ja kuna mind tissidega juures polnud, siis enam ei uinunud. Ja mida talle söödetud oli? Lõhna järgi tundsin ära: suhkruga jogurtit! Meie peres muidu selliseid asju ei tarbita. Me ostame maitsestamata (Kreeka) jogurtit ja paneme sinna maasikaid ja/või puuvilju. Seesama Kreeka jogurt oli ka külmkapis olemas, aga ei, ämma meelest on lisaainetega suhkrujogurt parem..

Nüüd meil siin külas olles oligi juba kõik nii traagiline, et Ben sõi paar hommikusöögi ampsu ja elas ülejäänud aja õhu, armastuse ja tissipiima peal. Päeva peale topiti talle mandariine, viinamarju, leivatükikesi. Õhtusöögil nõustus Ben vaid raasukese kuiva riisi sööma. Ämm ei näinud probleemi – ta sõi ju viinamarju enne. Väga tore jah, mul polegi midagi puuviljade vastu, aga oleks meeldiv, kui Ben neid pärast sooja sööki magustoiduks saaks.

Pärast sööki Benil ikka käed õieli. Nii kui kapi peal mandariini või gojimarju näeb, vaja saada. Mina pean õigeks, et kui söögiajal ei söönud, oma asi, ootad homset. Mida teeb ämm? Läheb külmkapi kallale, ulatab Benile singiviilu😠 Kõige tipuks ei söönud viimane isegi seda, mängis natuke ja sülitas maha. Ja ämm teab, kuidas ma toidu raiskamist ei salli😠

Järgmine hommik olin ma hullumas. Viimane ja ainuke roog, mida Ben veel suure portsu sõi, oli kaerahelbepuder. Meil Beniga omad tavad, istume koos ja mina söödan teda eraldi lusikaga, vahel samast kausist. Järsku oli ämm selle kausi oma kätte krabanud, sonkis seal küll lusikaga, küll oma näppudega ja räuskas üle maja. Ben kes oli pudru valmimist pikisilmi pliidi ääres oodanud, loobus oma söögist. Ma tahtsin kõik persse saata, ausalt!

Nädal on möödunud. Asi on veel hullem. Ben isegi ei maitse enam toitusid. Tahab ainult mandariine ja midagi magusat, midaiganes ta siis mind söömas näeb. Ma ei tea kuidas ta alati maiustused ära tunneb.. mainin ära, et ma siiski ei anna. Me ei käsi tal isegi enam söögitoolis istuda, arvasime, et vimm selle vastu, aga ei, taldriku ja toidu vastu on. Polnud pühapäeval nõus isegi pannkooke sööma (ei olnud suhkruga).

Igatahes, ma ei tea – on see tõesti kokkusattumus, et Ben nii nadiks sööjaks on saanud? Ja kas see söömisstreik möödub? Tahaks loota.

Jõulud see aasta

…tulevad hoopis teistsugused!

Jõulutoit kohalikku moodi? Sellist ribimüüki pole veel enne näinud🤨

Elamine keset remonti ei ahvatle just väga kodu dekoreerima, kuigi tahaks. Ja kuidagi kujuneski nii, et laupäevast lahkume me kodust ja naaseme alles järgmisel aastal 🙂

Jõulud veedame Kristiansandis, kuhu kutsutakse terve suur kärgperekond kokku. Kuna Viikingi õel on see aasta laps saadud, jääb ka ämm esmakordselt jõuludeks Norramaale. (Mitte et tal eelmine aasta juba ühte lapselast Beni näol olnud poleks 🤨). Äi ja ämm ja ei tea kes veel otsustasid, et nüüdsest hakkavad nad üle aasta koos tähistama. Ja ämm ning äi peavad seda koos tegema. Mis siis, et eksid ja mis siis, et ühel oma isiklik Bean kaasas😂 kõik hääd lambad peava samma majja mahtuma. Vastasel juhul hakkaks iga neljas jõul samade nägudega olema.

Niisiis: jõululaupäev Kristiansandis. Päev varem Emu juures, kahekümne viiendal jõululõuna Viikingi tädi juures (ka Kristiansandis), peale mida me Olsosse tagasi vurame. Sest, TADAA!, esimest korda Norras elamise ajal veedame me aastavahetuse Eestis! Muide jõule pole me kuidagi Eestis veetnud. Aga oma eesti tsikkidega jäi pärast sünnipäeva jutt, et uue aasta võtame vastu koos.

Piletid sain juba ammuilma ostetud. Viimati Strømmenis olles otsustasid ämm ja mr.Bean, et nad tulevad ka. Ämm elab raskelt üle, et Ben tast nii kaugel elab – kleepekaks hakanud.

Ja enne jõule? Palmi alla! Sihtkohast pajatan järgmisel korral. Nüüd võtan viimast. Hakkan piparkooke küpsetama, põletan jõululõhnalisi Yankee’sid, kaunistan kodu.

Ja pakkimisega tegin ka algust. Täiesti lõpp – ma pean kaasa võtma kõik mida Eestis vaja, Emmaljunga, jõulupiduriided Kristiansandi, kingid (mida pole palju), suveriided, reisikäru.. ohjumal!

(PS! Mul on nii palju videomaterjali, et ma ei tea, millal ja kas üldse ma kõigega valmis saan😶. Oleks väga tahtnud Vlogmasi teha, aga no ei ole aega ja puhkusel ei taha nina telefonis ka istuda.)

«Tänapäeval sunnitakse lapsi liiga kiiresti täiskasvanuks saama»

Ligi kolm nädalat tagasi otsustasin, et aitab Benil neist mähkmetest. Ta oli muidu ammu juba enamus ajast kodus mähkmeteta, aga õnnetusi ikka juhtus. Tol neljapäeval hakkasin ma aga eriti agaralt selgitama, et püksi pissida ei tohi. Benil oli vahepeal vetsupissimise streik, niiet ma ootasin temaga pikisilmi seda ühte pissi, et ta kiitustega üle külvata. Piss kinni püütud, juubeldatud ja plaksutatud, tundus, et Ben mõistiski.Beni jaoks pott

Beni jaoks pott

Samal päeval läksin temaga ka jalgrattaga poodi. Poodidesse täpsemalt. Kuskil 8km sõitu nagu te teate. Käisime ära ehituspoes, seejärel toiduomas ja enne koduteed küsisin, et kas pissile tahab, (oli võimalus kohalikku ostukeskusesse minna) vastuseks raputas Ben pead. “Siis kannatad koduni, püksi pissida ei tohi,” ütlesin.

Ja jõudiski mu poju kuivana koju, kus me kohe vetsu suundusime ja Ben pissitud sai. Paraku oli ta vist nii kaua kinni hoidnud, et hakkas takkajärgi “sirtsutama”. 10minutit hiljem tuleb mulle teatama: “Piss!” Njah, leidsingi köögipõrandalt loigu, aga ega see mind ei morjendanud, ma olin hoopis õnnelik, et ta esimest korda aru sai ja mulle teatama tuli. Andsin teisele rätiku kätte ja saatsin põrandat kuivatama.

Natuke raskem on linnaskäikudega. No ei saa alati õigel ajal jaole. Näiteks olin ma kärusmagava Beniga rõivapoes ning kui ta üles ärkas, ei jõudnud ma kohe vetsu tormata. Aga vähemalt taipab ta nüüd. Varem ei teinud väljagi.

Tavaliselt ikkagi üks õnnetus päevas juhtub. Mõni hullem päev on ka kuni kolm. Aga oleks jumala kummaline selle ühe õnnetuse pärast last 24/7 “kilessepakituna” hoida.

On kindlaks tehtud, et laps hakkab kuskil 1,5aastasene põit kontrollima. Seda miks paljud järgnevad 1,5aastat ikka veel mähkmeid kannavad, ei ole minu mõistus siiani võtnud. Samuti ei ole ju võimalik, et lääneriikides on lapsed hilisema arenguga. Ikkagi vanemate laiskus.

Viiking arvas algul ka, et ma liiga vara (hahaa, mu Eesti beebigrupis on mitu tublit ema, kelle lapsed kuid enne Beni mähkmevabad on) potitreeninguga alustan. Palusin tal guugeldada ja leidiski teine norrakeelse artikli, kus oli sulaselgelt kirjas, et parim aeg alustamiseks on lapse 12-18kuu vanuselt. Loogiline, et hiljem on laps segaduses. Kui ikka 3aastat on lapsele öeldud, et lase püksi ja siis ühel päeval teatad lapsele, et ajasin jama, tegelt ikkagi ei tohi püksi s*ttuda, siis ongi arusaamatus.

Või peaksin ma ootama, kuni 4aastane tuleb mu juurde: “Emme, ma olen nüüd valmis potil käima hakkama.” ?

Ämma pool peatudes, avaldas too arvamust, et tänapäeval sunnitakse ikka lapsi liiga vara suureks saama. Ma lihtsalt… vaatasin talle ammuli sui punnis silmadega otsa. Mõne hetke pärast sai öeldud: “Sorry, aga mina ei ole see, kes oma alla aastasele “kasi lasteada!” ütleb, eraldi tuppa magama saadab ja pudelit annab!”

Imelik küll, tuleb tõdeda, et poti jaoks on alla kolmene liiga väike, aga aastane on ikka LIIGA SUUR, et tissi saada🤔

“Ma olen Beniga kaua kodus, anna kaua rinda ja lasen enda juures magada. Potivärk on ainus asi, mis ma tahan, et kolmandasse eluaastasse ei veniks,” vastasin talle.

PS! Täna seda kirjutades, on Ben siiani (kell on 20:00) kuiv olnud👏 ja me käisime beebikohvikus, raamatukogus, poodides, mis tähendab 2h kärus istumist 🙂 Beebikohvikus seda mainides olid kaks ema väga üllatunud ja üks avaldas soovi samuti varakult potitreeninguga alustada. Meeldiv!

Teinekord käime Ikeas

Ikeaga on selline veider suhe, et kirun teist, aga samas vahest ikka käime ja midagi ostame.

Mingeid patju ja taimi ja küünlaid ikka ju võib.

Minu jaoks on välistatud igasugu “tüüpilised” Ikea pressitud saepurust mööblitükid mis igal teisel kodus olemas. Ei mõista seda vaimustust, et suisa teise riiki vaja ostma sõita.. isikupära ennekõike – arvame me.

Siiski-siiski. Mõne asja järele lähme meiegi sinna. Viimati laste potiistme. Ja tulime tagasi kõige sellega:

…ja ilma potiistmeta. Sest ma otsustasin, et vaja ikkagi käepidemetega😁

See selleks. Ostukorvi ja hiljem meie koju said:

  • Kraan. Sest kui asjal 10aastane garantii, siis ehk ta ikka väga jube pole. Kraani valides tuli lähtuda, et see kapinuppudega sobiks.
  • Klaaspurgid. Kuna mul on siin suurejooneline plaan müslimaterjale lahtisele riiulile sättima hakata, oli vaja anumaid. 1 suure ja 2 väikest ostsin, hiljem ostan teistlaadi paar tükki juurde.
  • Klaaskarbid. Aitab toidu säilitamisest plastkarpides ja nende mikroosakeste sissesöömisest! Kaaned sai vabalt valida. Valisin puidust.
  • Sahtlitesse söögiriistade hoidja(?). Strømmenikodus on plastikud, olin valmis, et tuleb samasugused osta. Suur oli mu õnn ja üllatus, kui puidust variante müügil nägin.
  • Stange pajalappide, köögirätiku ja nõudeharja riputamiseks.
  • Piparkooguvormid. Sest tunamullu oli ebamugav noaga suuri südameid välja lõigata. Tulid lapergused.
  • Piparkoogitaigen. “Palmiõlivaba” ja müüdud ma olin.
  • Sellise väikese listi peale läks pool päeva. Esimest korda sain ka kurikuulsad Ikea lihapallid ära proovitud. Pidi odav toit olema. Rahvast oli restoranis murdu. Minu hinnang on, et selle kvaliteedi kohta maksid need pallid hingehinda.