Kuidagi on siis aeg juba sinnamaale jõudnud, et kolmas beebi on kolmekuune. Täpselt täna sai. Täpselt samal päeval kui me oma pikaltplabeeritud Eat_Welli avatud saime. Sellest ehk mõni teine kord, praegu peatuks siiski beebil.
Ma õudselt naudin beebiaega nagu ma igal pool öelnud olen. Kõige lihtsam iga ja kuidagi väga eriline mu jaoks. Kolmandaga on muidugi juba vägagi selge kui kiirelt see aeg möödub. Hea meelega elaks rahulikku emapuhkuse elu aga kus sa sellega – ikka on nii palju muud ka teha. Eelnevad nädalad on mul vist kõige teguderohkemad mu terve elu jooksul. Kohviku ettevalmistused ja 3 last kelleks üks beebi. Kui Beni beebiaeg tähendas mulle mõnusat kulgemist siis praegune on nii erinev kui üldse olla saab.
🌸 on selline unistuste beebi. Magab öö läbi, sööb läbi une tissi, päeval magab ka pea koguaeg. Aga selleks peavad tingimused täidetud olema😁 tingimusteks on kehakontakt või liikuv käru. Punkt. Kuhugi üksinda ära pannes tal und kauaks ei jätku. Mina võtan seda kui normaalsust ja ei taipa miks mõnel sellega probleeme on. Beebi arvab et on tükk emast ja loomulik, et eemale pannes kisa tõstab.
Meie 🌸 kisab ainult siis kui üleväsinud on või kui autosõidu ajal ärkvel olema juhtub. Esimest vahest juhtub (aga aina vähem) sest ma pole eriline rutiini pealesuruja ja vahest jääb ärkveloleku aeg pikale. Mis seal ikka. Panen teise siis Tulasse ja õõtsutan unne. Teine kisa põhjus on palju hullem. Kuigi meie igapäevased autosõidud pole pikemad kui 11minutit, on see kisa meile mõlemale kohutavalt traumeeriv. 🌸 arvabki vist et ta on hüljatud ja nutab meeleheitlikult. Suurte pisaratega. Seda on nii kohutav kuulda, et ma jätan ta tihtipeale Emu juurde kui suuri vendasid lasteaeda viin-toon. Nüüd on ilmad ilusad ja sain tellitud rattatooli beebiistme, südamest loodan et beebi seal meelsamini olema nõustub. Saaks autosõitu vähemaks. Nüüd on mul load aasta olnud ja tuleb tõdeda et mulle üldse ei meeldi autoinimene olla. Ma olen alati palju jala käinud ja rattaga sõitnud ning nii olen omas elemendis. Paraku pole elu ettevõtluse ja kolme lapsega enam muretu kulgemine kus mul 10kilomeetrist poeringi terve päev aega teha on. Nüüd nagu iga minut liigagi arvel ja jube nõme et paljud tegemised peab tehtud saama vabas õhus liikumise arvelt ☹️
Oii kui paljud kurdavad juba esimese lapsega et pole aega vetsuski käia. No ma nüüd kolmega tajun ka seda ajapuudust. Või tegelikult oodake, oleks ainult lapsed, oleks aega küll ja veel 😃 rööprähklemise tekitavad ikka kõik need muud kohustused mis ma endale kaela võtnud olen.
Jälle kaldun teemast, st 🌸’st kõrvale. Hakkas teine 6.mail ennast kõhuli keerama. Varem kui Kaaren. Beni kohta ei mäleta. Lisaks jagab meile hulganisti naeratusi ja vahest jutustab ka, aga tundub et eriline jutupaunik pole. Vennad on ta järgi hullud – lämmatavad nunnutamisega, võtavad sülle, musi-kallistavad. Midagi pole teha, 🌸 lihtsalt on väga armastusväärne😌
Paneks pidupäeva puhul pildi ka, aga pole teinud. Olen ju alati torti teinud ja sellega veebi kaadrisse püüdnud aga nüüd pole nagu erilist indu kohviku kõrvalt veel lisaks midagi küpsetada. Nii et antagu andeks.
Jeei! Veel parem sünnituskogemus kui eelmine🤩 2tundi, 100% loomulik ja null rebendit. Olen kindel et haiglas poleks nii lebolt läinud.
Viimati kirjutasin et mul oli 3 tähtaega. Esimene (10.02.) oli möödas, järgmisel päeval sain Emult kaks sünnitamapanevat õli – jasmiin ja salvei. Kui muidu olid toonused igapäevased, siis nendega kadusid ära. Pididki emakat/emakakaela lõdvestama. 12.02. panin õlid jälle peale: mõlemat alakõhule ja jasmiini pahkluudele. Läksime jalutama ja toonuseid ei tekkinud isegi siis mitte.
Tegelikult oli see vaikus enne tormi. Nii kui koju jõudsime tabas mind seljavalu. Ilmselt närvivalu ja ainult ühelt poolt. Õhtul diivanil lebotades kaasnesid ka toonused. Vaid kergeltvalusad aga ilmselt senini kõige valusamad.
Ma arvasin koguaeg et laps sünnib öösel. Iga päev mõtlesin et täna öösel sünnitaks ära ja õhtu saabudes pigem et ei, ikka magada tahaks. Kuulekas beebi – saingi magama mindud aga unekvaliteet oli kehvake. Sellist seljavalu polnud enne olnud, pidin isegi ühe pikliku lastepadja külje alla panema, leevendas natukenegi ja oldud sain vaid valusal küljel.
Hommikul vast 4:50 ärkasin ma siiski tuhudega mis intensiivsemad kui möödunud õhtused. Ma ei võta sünnituse algust vist kunagi liiga tõsiselt, ikka mõtlen, et äkki libakad ja kaovad ära. Käisin dushi all, seadsin end korda, kõndisin tunnike valudega elutoas edasi-tagasi, tõmbasin äppi, tõdesin et vahed jälle kohe algusest ca 2min ja äpp soovitas kohe haiglasse minna. Viikingit ei hakanud äratama, mulle sobibki tuhudega mingi piirini omaette olla ja niikuinii teadsin et tal äratus kell 6:00 😃
5:50 ei pidanud enam vastu, panin vannivee käima ja äratasin Viikingi. «Kas sa pead sünnitama hakkama?» oli ta esimene lause😂 «Vist jah, ma igatahes vanni.» Valutasin siis seal, paari valu pärast jõudis Viiking ka seltsi. Valud läksid järjest intensiivsemaks aga ma ei mäleta et kas ka tihedamaks🤔 Igatahes mingid vahed olid neil lõpuni. Pidevalt tuletasin endale meelde, et see pole veel see kõige hullem valu, aga mõnel korral kurtsin Viikingile küll et enam ei suuda😅 «Tahaks presse juba!» lisasin. Ja hakkasingi üsna pea pressilaadseid tundma. Vahepeal tuli verist lima ka mis vees heljus ja mille ma Viikingil vetsupotti visata käskisin😂
Viiking küsis mitu korda kas ma tahaks et ta kellegi (st kiirabi kutsuks). «Ei, pole sellist tunnet,» vastasin.
Vahepeal ärkas Ben. «Mine pane talle multikas,» ütlesin Viikingile sest ma väga ei soovinud et ta alla meie juurde oleks tulnud.
Järsku läks kõik eriti intensiivseks. Tuli uskuma hakata et ongi presside aeg käes! Esimeste päris pressidega tundsin et kuidagi tahapoole pressib see värk. Korra läksin paanikasse «Mus, helista kuhugi!! Midagi on VALESTI!» Mus haaras juba telefoni ja hakkas sünnitusmajja helistama, ise rahustas mind et kõik on VÄGA ÕIGESTI! Järgmiste pressidega tundsin ise ka, et ongi õigesti😂 Siis käis «blump» ja veed tulid ära ja no siis kohe kahe pressiga beebi järgi ka.
Kui ma eelmise sünnitusega mäletan et valud olid hullemad kui pressid, siis viimasega tegi ilmselt vesi oma töö pluss vana hea puristamine. «Sünnituspiibli» nipp mille tõhusust ma tunnistama pean – ei ole olnud parimat abimeest valust üle hingamisest🙌 Seekord olid siis pressid see nö raskem osa. Tundsin seda paljukirjeldatud kõrvetavat tunnet. Aga see polnud kõige hullem. Hullem oli see tunne, et kui valudega saad veel hingata ja puristada siis presside üle pole mitte mingit kontrolli. Keha lihtsalt täiesti ohjeldamatu 😃 Mõlemal viimasel korral olen presside ajal mõelnud et mul jumala suva kui katki ma rebenen, ma pean selle lapse lihtsalt välja saama! Esimese «õigesti tunduva pressiga» tundsin pead. Katsusin veel ka ja mõtlesin et issver kuidagi pehme, on see ikka pea? (Ise teadsin ju et pea oli fikseerunud🤦♀️ mis see muu olla sai?) järgmise pressiga tuli kogu ülejäänud laps. Viiking oli telefoni otsas ja sai juhiseid mida meil absoluutselt vaja polnud. Ausalt öeldes oleks ma tahtnud et ta kõne kinni oleks pannud – see med.töötaja segas ainult 😃 Haarasin siis veest oma uue beebi ja tõdesin et ta tüdruk – tema ma ju meie perre manifitseerinud olingi, ma lihtsalt ei öelnud seda kellelegi peale Viikingi😌
Siis hakkasime kiirabi ootama. Tädi telefoni otsas ikka meiega. Käskis nabanööri tõmmata et platsenta välja tuleks. No sellele mulale jätsin reageerimata. Usun oma «piiblit» rohkem kui telefonitädi. Lasin asjal olla. Umbes poole tunni pärast pressis keha selle ise välja. Ilma mingi minupoolse tahtliku pingutuseta. Selleks ei peagi midagi ise tegema!! Nabanööri sain ka pikalt hoitud.
Aa ja kohe kui beebi rinnal, ütlesin Viikingile et Beni alla tooks. Nii kui ta alla sai, ärkas ka Kaaren ja ta toodi ka alla 😊 Väga nunnu ju hommikul suure vennana üles ärgata😍 Kohe jõudis ka kiirabi. Õnnitlesid ja siis hakkasin vannist välja sättima. Nabanöör sai ka siis lõigatud. Algul jäeti see 15-20cm pikkuseks😄 Siis soovitati mul oksütotsiini süst saada. «Tänan ei, ma soovin naturaalne olla,» Targad nad enda meelest, enne käsivad platsentat välja tirida, et verejooks esile kutsuda ja siis pakuvad «raviks» seda sünteetilist jama. Laskem asjadel loomulikult kulgeda🙌
Kella kaheksa ajal jõudis ka ma mu oma kohalik ämmakas. Ülimeeldiv inimene. Oligi teada et ta saaks ainult E-R 8-16 tulla. Ta muidu kodusünnitusi vastu võtmas ei käi. Nii äe kui kiirabitöötajad veetsid meie juures tunnikese. Ei mingit tagantkiirustamist, et neil uus väljakutse vms.
Ämmaka panime ka pilti tegema.
Siis sündis otsus et lähen ikkagi kiirabiga haiglasse. Mõtlesin et äkki on vaja mind õmmelda. Muidu ei ole see kohustuslik, haiglasse minek siis. Beebi pandi mingi kilbi sisse ja sellega mulle sülle ja nii me läksime. Teekond oli 1,5h ja kui haiglasse jõudsime tervitas mind meie eelmine äe kes mind Kaareni ajal jälgis. Oli haiglasse tööle läinud. Esimese asjana tuli üle vaadata kas ma nõelumist vajan. Lasin juubelduse valla kui kuulsin et ei vaja! Tore see õmblemine pole, seda ma mäletan kuigi Kaareniga paar pistet vaid tehti. Ben sündis kahjuks nii nagu med süsteem tahab ehk et epiduraaliga ma nii väga õmblemist ei tundnud.
Ma üldse ei talu vastsündinute liigset surkimist. Une pealt temperatuuri mõõtmised ja pigev segamine. Mingid andurid jne. Kaalutud ja mõõdetud laps siiski sai: 3560g ja 49cm. Täiesti keskmine st suur vend oli väiksem ja keskmine laps suurem kui väikeõde. Norras austatakse ilma igasugu kommentaarideta su soove aga et sisse astus lastearst kes oli aktsendi järgi idaeurooplane, teadsin kohe et siit tuleb survestamine. «Sa ikka tead et su lapsel võib ajuverejooks tekkida kui sa k-vitamiinist keeldud,» irvitas ta kergelt. «Mu esimene poeg sai juba sellest kõrvalmõjud.» Ma ikka ei saa. Inimene arvab et arsti õpingud on teinud ta targemaks kui evaolutsioon! Johhaidii! Loodus on teinud nii kohutava vea, jätnud ühe imetaja liigi st inimese ilma k-vitamiinita. Aga jumal tänatud et farmaatsiatööstus sellest veast aru sai. Muidu oleks me välja surnud nagu dinosaurused. Viimastel jäigi vist inimese hoolest vajaka 😕
Haiglas olingi ma kokku mõned tunnid. Sõin hommikust ja kui Viiking kodus ka poeglastega söönuks ja riidesse sai, hakkasid nad mulle järele tulema.
Takkajärgi tõden, et poleks pidanud haiglasse üldse minemagi. Lisaks tahtsid nad et ma 2 päeva pärast imikuga tagasi läheks. Keeldusin. Ebanormaalne nii väikest niimoodi solgutada. Paar päeva hiljem tuldi teda niikuinii koju üle vaatama.
Lõppkokkuvõttes: mulle sobib selline sünnitamine kus kõik kulgeb loomulikult. Mul pole vaja mingeid ülevaatusi mitu cm avatust on. Mingeid käsklusi millal pressida. Mingeid andureid ümber kõhu ja lapse peanaha alla, et äe saaks oma raporteid teha. Pressid tekivad ise. Keha väljutab lapse ise. Kahju et inimesed on hakanud masinaid rohkem uskuma kui enda sisetunnet. Õnneks on igaühel võimalus ise valida mida ta usub 🙂
Mõtlesin et seda aega ei tule enam kunagi aga näed sa! Viimasel ajal (pigem nagu viimasel aastal) pole enam õiget Instagrami isu olnud. Küll aga tekkis hiljuti soov taas blogilwht lahti võtta ja igasugu mõtteid jagada. Olgem ausad, instas jääks niikuinii tähemärkidest puudu.
Tegelikult on mul väga kurb, et nii kaua midagi kirjutanud ei ole. Süümepiinad suisa et eluolu lastega jäädvustanud pole 😢 Vahepeal kirjutasin küll paremaid palu paberile aga see ka koguaeg meeles pole. Kuna viimane postitus on pea 2aasta tagune, ei ole juttugi mingist sündmuste tagantjärele kajastamisest. Hakkan lihtsalt praegusest hetkest pihta.
Hetkel olen ma omadega siruli Tiglkåki apartemendis. Viisin just lapsed aeda, ilm on nii masendav et aknast välja vaatamist väldin ja üritan genereerida ideid kuidas järgnevad talved parematel jahimaadel mööda saata.
A miks Tiglkåkis olen? Sest esimesele korrusele plaanime me juba mitmendat hooaega kohvikut või midagi sellelaadset ehitada ja täna pidid tulema torumehed kes kohvimasina paika panevad. Tulema pidid nad kell 10, nohh, praegu on kell 10:34 ja ma ikka ootan🙄
Loodame et nad ikka enne jõuavad kui ma sünnitama hakkan. Olen nimelt lõpurase, täpsemalt 37+6 ja just täna on mind kimbutanud kerge iiveldus. Kuna ma mõlemad eelnevad sünnitused vahelduva eduga oksendanud olen, siis hoiatasin Viikingit kohe, et nii kui ma oksendan, hakkan sünnitama ka 😄
Nagu kõigil emadel/tulevastel emadel, on sünnitus üks ammendamatu teema. Sellest võiks lõputult rääkida, mis siis et juba kolmas kord terendab. Nagu varasemad lugejad teavad, on mul 2 eelmist kogemust nagu öö ja päev. Esimese puhul kuulasin med.töötajaid ja ei jäänud rahule. Õnneks sattus mu teele õige raamat mis avas mu silmad niivõrd et teine sünnitus oli ilma igasuguse sekkumiseta ja ühtegi valget kitlit ei pidanud ka nähema. See sünnitus oli nõnda tore, et arusaadavalt usaldan ma nüüd ainult enda keha, mitte ravimitööstuse sünteetilisi aineid, ilma milleta tänapäeva enamus ämmakaid väidavad naiste kehasid mitte hakkamasaavat.
Kui välja arvata see tänane kerge iiveldus, olen ma lõpuraseda kohta üsna kõbus. Kilosid on juurde tulnud 4, st ma ei tunne ennast vaalana, magan öösiti 10-11h, ka poolkõhuli muideks. Kõrvetised kimbutavad harva. Eelmistel kordadel oli igaõhtune laks. Tablette ma nende vastu ei võta, sest parim abimees on jäätis – reaalselt kahe ampsuga PÜHIB kõrvetava tunde ära💁♀️
Väiksesest kaaluiibest ka: igale ämmakale on ju pähe pandud mingid numbrid, mis nende meelest normaalne on. Nädal tagasi kontrollis käidud, mõõdeti epk ja ka see oli liiga väike. Ämmakal kohe häirekellad, saatekiri Ålesundi haiglasse ja lisa aeg UH’sse. Meil muidu tehakse raseduse jooksul vaid üks UH. Sest mis neist ikka veel teha? 😀 pigem võiks NIPT teste teha.
Juba kahe päeva pärast olin teel Ålesundi. See meil terve päeva ettevõtmine. Nagu ikka, enne siruliviskamist manitsesin tohtrit mulle mitte beebi sugu ütlema ja mõõtmine algas. Pea, kere ja kintsuluu said normaalmõõdulisteks tunnistatud, lapse oletatav kaal ca 2800g ja kõik hästi🙌 Niiet ei ole nii et kui su rasedakõht kellegi kirjutatud raamistikku ei mahu, siis on kohe lootel midagi viga vms. 2800g isegi üllatas mind 😃 ma oleks väiksemat eeldanud.
Tegelt veider et mul nii väike kõht on ja nii väge kilosid juurde tulnud. Ma nimelt liigun kahjuks vähem kui enne – juhiload ikkagi. Aga jah, iga järgmine rasedus on mul väiksem kõht ja vähem lisakilosid aga vaatamata sellele oli teine laps sündides esimesest suurem🤷♀️
Võiksin pikemaltki rasedusest ja sünnitusest pajatada aga aitab ehk kah. Praegu olemasolevatest lastest nii palju, et mõlemad käivad nüüd lasteaias. Ben viimast aastat ja Kaaren esimest (3x nädalas ja üritan et mitte rohkem kui 6h päevas).
Edit: Jäin diivanile magama ja ärkasin kl 15:04. Torumeest ei tulnudki.
Tegelikult on mul neid kolm: 10. ; 13. ja 17. veebruar. No ma tahan seda esimest uskuda 😄
Raseduse lõpu kirjalik jäädvustamine on mulle seekord õige oluline. Kahetsen et eelmisest korrast veidi detailsemalt asju kirja ei pannud – oleks hea praegu võrrelda olnud.
Nii palju ma mäletan et teise ja kolmanda lapseootuse lõpud on pigem sarnased. Nii kui 37. nädal kukkus, hakkasin vaarikalehe teed kulistama ja libakad ainult tihenevad. Viimasel nädalal on mul iga päev mingi ajavahemik mil kergete valudega toonused kimbutavad. Aga ma juba karastanud, ei tee väljagi ega hellita lootust et nüüd päriselt sünnitama hakkan. Nagu eelmiselgi korral – kui päriselt asjaks läks, siis ma igaks juhuks ka veel dushitasin ja ootasin tund aega enne kui Viikingi üles ajasin😄
Lugesin selle raseduse ajal veel «Loomuliku sünnituse teejuhi» läbi ja pean seda jätkuvalt pühakirjaks😄 Aina rohkem saan aru miks mulle haigla ei sobi. Kahju et ma kodusünnitust planeerida ei saa – väikese koha paratamatus😒 aga äe sai kokku räägitud küll et kui tuhud jälle kohe 2min vahedega hakkavad, siis kutsume kiirabi meile ja palume ämmaka «kaasa panna». Parem ikkagi kodus kui autos. Kiirabi autos ka ei sooviks. Äe seevastu eelistaks seda. Miks keegi mu eelistust ei küsi?
Üleeile käisin äe vastuvõtul. Ütles mulle et 13ndast on mulle pakkumine Ålesundi haigla hotellis elada. Lükkasin tagasi selle – no ma ei jäta ju oma kahte last teadmata ajaks emahooleta. Pole minu teema selline asi 😀
Eile veel utsitas Emu mind jasmiiniõli pahkluudele ja alakõhume määrima. Salveiõli ka. Panin mõlemat ja mõju tundus vastupidine. Toonused mis mul päeva jooksul mitu korda tulevad-lähevad, kadusid sootuks. Täna panin ikkagi uuesi peale ja läksime kõik koos jalutama. Toonused jälle null. Ja siis kodus, maigaad! Kõigepealt sigines mingi veider terav ühepoolne seljavalu, järgnesid la valusad toonused, sellised et kl 19 ajal mõtlesin et sellises olekus ööunest küll midagi välja ei tule. Lasin Viikingil endale teist õli selgale panna ja viskasin pikali. Valud nõrgenesid aga nii kui püsti tegutsema hakkasin, naases ka valu. Praegu kl 21:31 siruli olles, tunnen vaid nõrka seljavalu ja aegaajalt toonuseid. Tundub et saab selle olekuga magama jääda küll😁
Viiking imestab koguaeg kui tragi lõpurase ma olen. Et nii mõnigi lebab selles staadiumis ainult. Nooh, ma olen ennast kergena hoidnud, juurde on tulnud 5kg ja kõht ka väiksemapoolne. Raske tunne on ainult õhtuti peale sööki. Äe ahhetab alati kui kerge on läbi mu kõhunaha beebit tunda. Kõrvetistest olen üsna puhtalt pääsenud võrreldes kahe eelmisega.
Mitte mu elus muidu midagi märkimisväärset ei toimu, aga järgnev tuleb kohe kindlasti kirja panna.
Eelmisel aastal hakati meie tüdrukutepundis ühe sõbranna tüdrukuteõhtut planeerima. Esialgu oli plaan aasta alguses peoga maha saada, siis lükkus märtsi ja kuna siis ka koroonapiirangud ei lasknud, lükkasime juuni alguseks.
Enamus neide tulid kohale Soomest, nende tulek oli kindel ja nende koduriik neid niimoodi ei peedista nagu Norra mind. Minu minek oli viimse hetkeni kaheldav kuniks ma umbes kaks nädalat enne pidupäeva kõik miinused ja plussid kokku lõin ja ikkagi minna otsustasin. Et mul on mullusest Eesti külastusest siiani trauma, otsustasin kohe et kui liialt takistusi teele tekib, jätan asja katki.
Mis need mu takistused siis olid?
Esimeseks ei saanud Emu meiega reisida. Pole temal Norra ID numbrit ning teda poleks pärast tagasi lastud, pole Emu, pole lapsehoidjat. Teiseks karantiin – ok, kodus elan 10 päeva üle, maju meil ka kaks – mees peab ju eraldi olema aga hotellis 1,5 nädalat? Tänan ei! Kolmandaks koroonatest: minu ninaneel pole surkimiseks! Kas ma lahendasin takistused? Jah, ma palkasin lapsehoidja, helistasin nn koroonatelefonile ja sain selles reeglite virrvarris selgeks, et kolme hotellipäevaga võib ka pääseda ning testi sooritasin kurguloputamisega.
Niisiis, kuna mu ootused olid väga madalad, osutus aeg Tallinnas ääretut meeldivaks. Rentisime korteri Toompeale samale aadressile kus tüdrukuteõhtu aset leidis ja kõik läks libedalt👌 ma ju ei teadnud kuidas Kaaren pool ööd minuta hakkama saab, pidin igaks juhuks lähedal olema.
Aga ega ma peost (mis muideks ülimalt meeleolukas oli) rääkima ei tulnud. Hüppame kohe tagasi-reisile. Test pidi olema mitte vanem kui 24h. Niiet ma oleksin pidanud selle tegema ideaalis pühapäeva hommikul kl 6:00. Lend oli esmaspäeval kell 6:00. Eelmisel (st laupäeva) õhtul tehtud test ei tulnuks kõne alla, siis on too ju lennu väljumise ajaks aegunud. Broneerisin pühapäevaks kella 9:35ks aja ning uskusin, et eestlased on kärmed ja vastuse saab üsna kindlasti enne 24h täitumist. Mul oli õigus – negatiivne vastus saabuski kuskil 7-8tundi pärast proovi andmist.
Kõik kuni Oslos maandumiseni läks ladusalt. Norra oli kuulutanud, et kui riigist kust sa tuled, on nakatumise määr alla 150/100 000 kohta, saad karantiini koju pidama. Nii et ma olin suht kindel, et nii lähebki, kuniks mulle passikontrollis teatati, et «koroonahotelli lähete!». «Mida? Kahe väikese lapsega? Mul on väiksemale 2 mähet kaasas! Ja kes võtab vastutuse kui me hotellis haigestume?» daam letis näitab mulle oma listi, et Eesti seisab ohtlike riikide hulgas, ütles et hotell muretseb mähkmed ja võtab ka vastutuse koroonasse haigestumise osas enda peale.
Läksin närvi: «Ma tegin just negatiivse testi, ma olen terve, sa tead, et ma olen terve ja tahad meid ikka hotelli saata!» Passikontroll: «Miks sa nii vihane oled? 😮 Olgu, ma vabastan sind karantiinihotellist.» paneb mulle ette lehe kuhu pean nime ja e-maili kirjutama. Hakkan kirjutama, mispeale passikontroll näkku irvitab «…aga siis maksad 20 000noki!» mina: «Lõpetage ära! Las ta jääb siis, lähme koroonahotelli.» (Imekspandav, et kui 20tonni välja köhid, siis enam teistele ohtlik pole.) Sealt edasi oled sa kurjategijaga samal pulgal. Meid viidi range valve all pagasilindini. Igal sammul hoiti silm peal, et jumala eest minema ei jookseks. Väga alandav! Ma pole end kunagi nii diskrimineerituna tundnud. Miks koheldakse negatiivse testi sooritanut nagu kriminaali? Ime et käsi raudu ei pandud.
Pagas käes, «talutati» meid covid testile. Norras ei halastata ka lastele, ole või vastsündinu, orgi sa ninna saad. Täitsin mingid paberid ja registreerisime mingi arsti/med töötaja juures, kes oli meiesuguste ohtlike nakatajate eest klaasi taga aga kui oli mu lapsega nukke vaja visata, siis oli suva, et puutus kättpidi kokku ja ega tal kindaid ka käes polnud. Loogiline mõtlemine ma ütlen… see kadus inimkonnal koos koroona tulekuga.
Edasi testile. Ninasügavustesse keelasin ma kohe endale midagi toppida. See õõnsus ei ole mõeldud igasugu objektide sisestamiseks. Punkt! Veidi kahe ninassurkijaga (loe: testijaga) kemplemist ja nõustuti kurgust testima. Ja natuke ninast ka, nii 1-1,5cm sügavuselt. Sellega nõustusin. Lapsi testitakse niikuinii ainult sentimeetri ulatusest.
Näete mis ülal toodud pildil seisab? Bullshit mu 1a4kuune Kaaren protesteeris küll aga kedagi see ei huvitanud. Testija ulatas vatipulga minu kätte ja palus mul sellega oma poja ninas ise surkida. Võibolla oligi parem, sest ma ei saa haiglast rahuldust teiste hingamiselundites kompamisest, natukene sõõrmesiseküljelt ja aitas kah.
Testid sooritatud, läksime ootama. Ootasime oma veerand tundi. Siis noogutati meile, midaiganes see tähendama pidi ja viibati järgmisesse lindiga piiratud alasse ootama. Nagu kariloomi, ainult elektrikarjus puudus. Viimaks eskorditi meid vähemalt viiepealise saatjaskonnaga bussini. Sest jumala eest kogu see kari oli viimase kahe päeva jooksul ainult kaks negatiivset testi andnud – see on ikka megaohtlik neid teistega kokku lasta. Jumal hoidku veel selle eest et minema jooksevad!
Bussis loeti pead üle, uks kinni ja hotelli poole. Oma pool tundi läks sealgi järjekorras, et tuba saada. Kui me lõpuks sinna saime, jäime kõik magama.
Õhtusöögi aeg. See käib nii, et iga hotellitoa ukse taga on laud, sinna asetatakse söök, koputatakse uksele ja minnakse kärmelt ära. Muidu veel nakatame. Söögiks saime:
Esimene mulle, teine lastele. Vabandust aga mis asi see on?? Te pakute 1a4kuusele ja 4aastasele lapsele rämps«toitu»! Õõvastav lihtsalt. Kuidas on võimalik, et pool-taldrikut-köögivilju-salatit-reegel on kellestki tänapäeval nii mööda läinud? Poolfabrikaadid väikelastele! Andke abi!
Kumbki laps mul sellist asja niikuinii ei tahtnud ja see mass läks prügikasti. Teine küsimus – kuidas on võimalik, et jäätmete probleem on kellesti nii mööda läinud. See metsik ühekordsete nõude-pakendite kasutamine.. ainuüksi meie kolme söömisest tekkis päeva jooksul kotitäis plastikut ja muud:
Jube! Selline prügitekitamine on planeedile kordades hullem kui mingi viirus. Aga ei, keskmine inimene arvab ju, et kõik muu on suva, peaasi, et ÜKS liik päästetud saab. Aga noh seesama loogiline mõtlemine – mõni pea ei võta, et kui pole enam elu meres ega vihmametsi, siis pole ka meid, inimesi.
Esmaspäevast neljapäevani tiksusime, käisime õues mängimas, õnneks oli seal liivakast ja veel suurem õnn, et ma olin lastele just Eestist rannamänguasjad ostnud. Paljud päevitasid õuemurul hotelli ees. Tegelikult tohtis õues max 2h viibida aga keegi reaalselt ei kontrollinud. Ahjaa, saabumise päeval palusin hotellitöötajal meile mähkmeid tuua, oli meil ju neid vaid kaks ja kuigi Kaaren on peaaegu mähkmevaba, mõtlesin, et võiks igaks juhuks rohkem olla. Mähkmed lubati kohe tuua. Ütlen juba ette ära, et neid ei toodud mitte kunagi.
Õnneks aga tuli Ärni ja tõi meile päris sööki ja ka mähkmeid:
Hotellis ei huvita kedagi et sul külalised käivad. Ainus mis neid huvitab, on see, et sa maksad. Külalised pole keelatud ega midagi.
Söömine käib looma kombel põrandal, sest sul pole ei lauda-toole ega taldrikuid ega midagi. Aastasega on lihtsalt piin niimoodi süüa – kõik on lagastatud. Kui võimalik, sõime edaspidi õuemurul. Ca 20grammi värset oli nende kõrgeim tase. Ma arvan, et plastikut sai ka rohkem gramme.
Teisel päeval otsustasin ma igaks juhuks Terviseameti lehelt üle vaadata, et mis see number siis Eestis ka on:
Helistasin kohe ka Norra nö koroonanumbrile ja küsisin, et mis Eesti nakatumismäär nende meelest on. 111/100 000 teatati. Update’itud reedel. «Tohoh! Ma vaatan, et tegelikult on ikkagi 64/100 000» Vaidlesin seal veel veidi aga ega see tulemusi ei andnud.
Kujutate ette, Norra lihtsalt ignoreerib päris numbreid mis terviseamet.ee’s üleval, panevad endale oma suva järgi suuremad numbrid kirja ja siis veel järgivad ka neid!
Ausaltöeldes oli kiusatus lihtsalt minema minna aga teadvustasin endale et siis oleme meie seaduserikkujad. Niiet ootasime kannatlikult kolmanda päeva testini . Neljapäeval kl 11 heliseski mu telefon ja meid kutsuti teisele korrusele testima. Seekord õnneks ainult kurgust ja lapsi ei puututud üldse. «Lapsi testime kui sinu tulemus positiivne tuleb,» öeldi.
Nagu ikka on kõik plaanitud. Kui vaja, tuleb testitulemus 15minutiga. Aga hotellis on vaja, et sa pigem veel ühe öö eest maksaksid. Seega tuleb vastus mitte enne kui järgmisel päeval.
Loomulikult oli seegi test negatiivne. Otsekohe panin asjad kokku, vaatasin et kl 9:59 läheb rong kodulinna, kutsusime Ärni järgi ja lahkusime sealt «haigemajast» kellelegi midagi ütlemata.
Reedest esmaspäevani olime kodused. Hea et meil kaks maja on, tänapäeval tundub, et muudmoodi ei saagi. Ilma selle va teise maja olemasoluta meid minema lastud poleks. Sest kolm negatiivset testi viitab sellele, et abikaasa on ohustatud kui temaga sama katuse all elate.
Esmaspäeval helistasin kohe meie kohalikku polikliinikusse (kui nii võib öelda). «Tere, käisin välismaal ja täna on seitsmes päev mil Norras viibime. Kas peame testi tegema tulema? Kas lapsed peavad ka testitud saama?» «Jah ja jah,» tuli teiselt poolt toru. Nii oligi, läksime kohale. Kohapeal selgus, et täitsa kohale poleks tohtinudki minna, oleks pidanud õues ootama, sest me siiski OHTLIKUD!
Siiski-siiski, ma ei kahetse Eestis käiku. See oli MEGA! Kord aastas sotsiaalne olla ja sõbrannatada ei peaks olema säärane surmapatt.
Kahetus, süümepiinad ja meenutus helgematest kirjutamisaegadest – just need märksõnad tulevad esile kui blogi peale mõtlen. Ma ei saa aru kuidas teistel nii palju aega koguaeg on. Küll loetakse massiliselt raamatuid, postitatakse sotsiaalmeediasse ja mina ei suuda poolt tundigi leida, et nagukenegi eluolu kirja panna.
Nii paljud emad räägivad kuidas ikka ainult emaks olemisest jääb vajaka, vaja ennast muudmoodi teostada. Minul on vastupidi, ma oleks suurima hea meelega teatud aastad ainult ema. Ja muidugi on just mulle antud elu (ok, ise olen selle sellisels kujundanud), kus ma rööprähklen ja nö vaba aega on nii vähe, et ühte raamatut loen kaks kuud😄
Esiteks on mul muidugi kaks keskmisest suuremat tähelepanu soovivat järeltulijat. Teiste juttudest on selline mulje jäänud. Omaette mängimine on meil harv nähe ja emanda tähelepanu nimel tehakse mis iganes. Kui vend ka läheduses siis kakeldakse füüsiliselt.. Kui üks on süles, on teisel ka vaja. Kui üks alles hakkab sülle tulema, hüppab teine vahele. Aga ega ma teistsuguseid lapsi tahta ei oskagi, pole erakutega kogemusi.
Väikem on eriti kleepekas. Oleks tema teha, oleks ta koguaeg küljes, va õues, siis ei tohi käestki kinni hoida. Kaarnapojal elu esimene palavik. Kestis 2-3ööd (päeval taandus) ja päädis täppidega. Vast see kurikuulus kolme päeva palavik. Benil säärast kunagi polnud. Palaviku temperatuuri ma öelda ei oska. Mis see mõõtmine mulle annaks? Käitumiselt oli ta nagu ikka, va söögiisu langus ja rohkem kaisutamist. Viimast ma suisa nautisin. Pärast õhtusööki viskusin diivanile, Kaaren tissiotsa ja nõnda ta ööunne uinus. Ei mingeid kemplusi magamajäämisega. Ja see komme mu kõhu peal tissitades magama jääda jäigi talle külge.
Vahest juhtub mingi ime ja Kaaren mängib üksinda. Selleks peab talle kastitäie lelusid ette valama, ise ta neid iial võtma ei lähe, kuigi need nina all elutoas. Siis laob ta kettaid torniks ja plaksutab iseendale. Veel on ta viimasel ajal niiviisi korralikult tugevalt kaelaümbert kinni hoides kallistama hakanud. No meganunnu! Kõnnib Kaaren kuskil 1a1kuu vanusest saati. Siiamaani heietan kui nunnu on see värskelt tatsama hakanu 😍
Päevi täidavad veel Tiglkåk ja autokool. Esimene hakkab vaikselt valmis saama. Vahepeal elasin Tiglkåkis, sest siis sai õhtul lapsed magama pandud ja Emu hoolde jäätud ja me Viikingiga saime seinu värvida, köögimööblit ehitada, plaatida jm. Lisaks säästis see aega Beni lasteaiast toomise arvelt. Ja vahepeal kui Lihavõtteaegu linn hullus ja koroonat igaks juhuks ette kartma hakkas, pandi Viiking kodukontorisse. Too seati püsti Tiglkåki tulevasele kohvikualale. Kodus keset tuba töötamine ajaks kõik hulluks – laste jaoks issi nagu on kodus aga nagu ei ole ka. Lõpuks ei saa keegi midagi tehtud. Tean, mullu läbi elatud – ütleks et keerulisim aeg mu lapsevanemastaazist.
Autokooliga on nii, et järgmisel nädalal peaks Moldesse eksamile minema. Võimalik, et ma siiski lükkan selle edasi, sest raamatulugemine mitteemakeeles ja veel spetsiifiliste terminitega võtab vähe rohkem aega ja netitestidega pole ma veel alustanudki. Oehhh kui tore kui selle tehtud saaks ja Tiglkåki ka käima. Mis ma siis kogu selle süllekukkunud vaba ajaga peale hakkan? 😆
Tiglkåki vuntsides on mind aina häirima hakanud kodumaja lõpetamata tööd. Vannituba ajab ahastusse! Me tellisime 2,5kuud tagasi sealseks remondiks vajamineva ja täna tuli kõne, et homme hommikul kell 7 tuuakse asjad ära. Wohhooo! Black Fridayst saadik vannitoaplaadid mis me esikus seisavad juba õige harjumuspäraseks saanud. Lammutama hakkas Viiking juba hilissügisel. Vot nii kaua olema seintetu ja pooleldi põrandaplaaditu vannitoaga läbi ajanud.
Teine asi on esik. No ei saa ma ennast kokku võetud, et pool seina ära värvida. «Pole aega,» tahan jälle öelda. Tegelikult mulle üldse ei meeldi selle vabanduse kasutamine. Kõigil on sama palju aega. Ma pean lihtsalt valima, kas ma jalutan, sorteerin pilte, valmistan ette õhtusööki, värvin midagi Tiglkåkis või teen trenni selle 2h jooksul, mil Kaaren päevaund teeb. Kõike ei saa ning seetõttu on mul pidev nimekiri asjadest mis tegemata on🤦♀️ aga vat palgatöö ei tuleks kõneallagi. Selleks poleks mul päriselt ka aega! 😃
Isegi kui me siin pooleldi sees elades Tiglkåkis askeldasime, oli tempo alla arvestust. Möödunud nädalavahetusel tulid pärale ämm ja mr.Bean ja nende paari päevaga saime palju rohkem tehtud. Jõudsime lausa nii kaugele, et mööbel ja muud esemed said õigetesse tubadesse paigutatus. Suurenes kohe ka õhin, sest koheselt tekkis tunne, et oleme peaaegu valmis. Tänusõnad ka Emule, sest kui ta lapsi (või vähemalt ühte neist) ei valvaks, ei saaks üks meist (mina või Viiking) midagi tehtud. Ben on tihti meil kaasas, ta juba piisavalt asjalik ja suur, et aru saada mida puutuda tohib ja mitte. Ja loomulikult tahab ta ka alati võõbata või naelu kuhugi lüüa. Siis annamehi talle suvalise puutüki kätte ja saame ise kõrval midagi tehtud.
Ilmast kah! Meil on reaalselt pool aastat talve olnud ja kuigi mulle muidu meeldib ja valdav osa on see õiget tüüpi winter wonderland olnud, siis aprilli lõpuks mul ausalt kopp nii ees, et kui Viikingit töölt lastaks, oleks ammu minema pagenud.
Nagu teate on reisimine mulle tähtis teema. Ja ma olen niiiiiiiii tänulik, et kui üks nõnda tähtis asi elust ära kukkus, siis tuli asemele Tiglkåki projekt. Miski, mis meid tegevuses hoidnud on ja et see miski veel nii õigel ajal ja õiges kohas juhtus, on lihtsalt õnnistus🙌
Lisaks tunnen ma end megaõnnistatuna, et me selle koroonaaja just siin läbi elame. Meil on elu siiani nagu tavaliselt. Va need lühikesed kodukontori perioodid. Ma ei leia mitte ühtegi mõjuvat põhjust miks praegusel ajal linnas elada? Olen kuulnud mõnest kes 30ruuduses korteris kuskil Oslos kuude viisi kinni istub. Mis elu see on? Viikingiga ikka räägime, et siin võib koroona üldse meelest minna kui autos raadiot käima ei pane. Paradoksaalsel kombel ei levi meil see va covid, mis siis et maske ei kanta. Meil toimus eelmisel nädalavahetusel isegi üks lasteüritus ja no ikka ei levi 😃
Lõppeks jah, tuleb tõdeda, et pean ajaplaneerimist õppima, muidu jääb igasugu asju tegemata. ✨
Istun siin Tiglkåkis ja hoian elektrik-kuttidel silma peal. Tulid teised hostelitubadesse pistikupesi paigaldama. Mitte et mu Viiking ise seda teha ei oskaks, lihtsalt dokumenti on vaja, et spetsialistide fixitud. Kell on alles 12 niiet Kaaren magab õues lõunaund. Midagi muud mul teha polegi, kirjutan siin 😁 Päev on muidu tihe – hommikul tuli meie endi koju kindlustusest torumees kes alumise lekkiva laega vannitoa kallal askeldas. Ausaltöeldes polnud mul aega vaadatagi mis ta täpsemalt tegi. Õhtul näen. Ja enne veel kui Beni aiast ära toon on meil 1aasta kontroll Kaarnaga..
Rääkigem siis peopäevast. 5. veebruar ja reede. Viiking oli terve nädala niikuinii kodukontoris, reedel võttis pool päeva üldse vabaks. Oeh, paraku ei saanud Kaaren-pojale samasugust esimese sünnipäeva pidu pakkuda nagu omal ajal Benile☹️ õnneks tulid Emu ja ta kaasa. Vähemalt paar külalistki.
Sünnipäeva puhul sai Kaaren elu esimest korda tavatoitu. Ehk siis samal kujul nagu ülejäänud laudkond. Toiduks oli peedisalat ja see oli pojule nii mokkamööda et söödi kohe rekordportsjon. Lisaks tegin üle kreveti-spinati quiche’i. See sai ka õige hää!
Tortidega olin ma juba eelmisel päeval (ja pool ööd) möllanud. Oli vaja teha beebisõbralikud muffinid (st suhkruta) hommikusöögiks, et oleks kuhugi küünal torgata. Siis üks beebisõbralik tort mida Kaaren pidulaua taga süüa saaks ja üks nö peamine tort mida kõik ülejäänud sõid.
Tordiideeks sain inspi Pinterestist. Pea oli täiesti tühi, tegin tolle lehe lahti ja suht esimene tort mis ette kargas oli Gelatine Bubble cake. Kohe otsustasin, et selle teengi. Mulle ei meeldi samasuguseid kooke teha, ikka alati midagi uut.
Öösel vihtusin mulle teha ja panin tordi kokku, järgmisel hommikul kaunistasime Beniga.
Aastasest Kaarnast kah. Tuleb ju dokumenteerida. Täpselt 8 päeva enne sünnipäeva seisis Kaaren esimest korda ilma toeta ja paar päeva pärast sünnipäeva tegi esimesed sammud. Kõndimiseks seda ikkagi ei nimeta, poolkogemata lasi toolist lahti ja astus 2 sammu. Veel mõned päevad hiljem tegi Emu silme all juba 4 sammu. Aga kui ma ta püsti seisma panen, ise eemale lähen ja teda enda juurde kutsun, laskub ta ikkagi käpuli ja kiirustab minuni.
Vist tavaline värk teise lapsega, et ta ju tundub ja jääbki esmasündinu kõrval tunduma väikse titabeebina. Noh niikaua kuni kolmas tuleb😃 Sellepärast ma muudkui imestan, et ise nii väike ja nii tark. Teeb kõike järele. Nii tihti mõtlen, et issand ise pisike beebi ja proovib juba mütsi pähe või sokki jalga panna. Kui keegi naerukrampides pea kuklasse viskab, teeb seda kohe ka Kaaren. Hambaid proovib ise pesta, kraanikaussi sülitada ja no kaklemine on ka selgeks saadud. Pidevalt kaklevad Beniga ja ei ole see väiksem (enam) mingi inglike, ikka virutab suuremale vennale ka!
Me ei ole spetsiaalselt Kaarnale mänguasju ostnud aga nüüd tal mõni oma isiklik auto/lennuk ja raamat on. Benile ei mahu see pähe, et äkitselt on Kaarnal omad asjad ka 😂 Kui Eestimaalt Kaarnale sünnipäevaks pusleraamat saabus, hakkas Ben seda kohe endale ihaldama. Muidu keelasime kõikidel pereliikmetel kinkide tegemise ära – meil pole majas mänguasjapuudust. Küll aga võtsime rõõmuga vastu kõikide rahaülekanded, sest poisid saavad kahepeale ühe suure asja: Thule Cross 2 nimelt.
Seda saab kasutada nii ratstega kui suuskadega. Me oleme siiski võrdlemisi tegus ja aktiivne perekond ja meile kulub selline sõiduk väga ära. Kui Ben lasteaeda vahetab, hakkan justnimelt sellega tal (ja hiljem ka Kaarnal) järel käima.
Eks nagu iga ema, olen mina ka oma lastest megavaimustuses ja rahul et JUST SEE laps meile sündis😄 Kaaren on selline nunnutaja ja pöörane samaaegselt. Võtad ta sülle siis kallistab, ükskord nägi mind ka Viikingit noklemas ja lähenes kohe mulle ammulisui musi tegema😂 Kohe matkib, ma räägin. Samal ajal on ta niiiii hulljulge ja pöörane. Turnib ja kukub 100x rohkem kui suurema ohutundega õnnistatud esmasündinu. Ja kui sa tal ronimist keelad, viskab kõhuli ja kisa taevani! Ma ütlen, tal hakkas kohutav kahene juba 10kuusena😂 Ei tema juba näitamata jäta kui midagi vastukarva on.
Vahepalana kuskil nädalavanune Kaarnake
Öösel magab see linnupoeg ikka veel mu kaisus ja mulle see meeldib😌 Viiking on ta küll treeninud võrekas uinuma aga hiljemalt 1,5h pärast ta ärkab ja nõuab suurde voodisse. Selleks ajaks pole me Viikingiga muidugi magama veel läinudki, lapsed uinuvad ju siinmaal kl 19. Kaaren on vahest juba kl 18 nii väsinud, et ei jaksa enam üleval olla. Magab ainult ühe korra päeval. Kaaren on mõistnud, et minuga on lihtsam protesteerida, kui ma teda voodis magama panna üritan, läheb selleks tund. Sööb tissi, tõuseb istuli, itsitab, hüppab ringi, sööb jälle jne. Viikingiga on hoopis teine teema. Esiteks teeb ta kohutava protesteerimiskisa kui ma toast lahkun aga jääb kohe vakka ka. Viiking siis laulab talle ühe (!) laulu, asetab ta võrekasse kõhuli, tekk peale, natuke vist patsutab ja lõõritab veel ja laps magab. Selline erinevus siis. Sellepärast ei pane mina kunagi Kaarnat magama kui Viiking kodus 😃 Emuga sama asi, viimati uinus laps vist mingi pooleteise minutiga. 90% juhul lähen ka päevaunne last õue uinutama. Kärutades on kõik hõlpsam, siis saan ka mina lapse 10-15minutiga magama🙌
Koroonaaja laps nagu ta on, pole ta kuskile väga reisinud, pole isegi ujuma saanud😫 ja üldse palju vähem inimesi kohanud. Sellepärast on ta ujedam kui Ben samas vanuses. Viimane käis ju juba esimesel eluaastal 6 eri riigis ja nägi paljusid eri inimesi. Võõra näo eest peidab Kaaren ennast esialgu minu või Viikingi õla varju.
Oh, aeg on sealmaal, et pean otsad kokku tõmbama.
Edit: Arstil käidud, Kaarnake ei luba ennast teistel puutuda ka mitte, viskab kohe silda ja virutab jalgadega😅 kaaluks sai 11,95kg ja pikkust 81cm. Mõlemaga on ta seal kõvera tipus, pikkusega isegi üle kõige kõrgema joone.
Täna juhtus jälle igasugu asju. Nagu alati meiega. Sest kes teeb, sellel ju juhtub. Kodus istudes ei juhtugi midagi😜
Kuue ajal hakkas Ben mulle jutustama, et tahab ärgata. Ei jaksa enam oodata, kõht ka tühi. 6:30 hakkas Kaaren ka nihelema ja noh talle piisabki paarist Beni öeldud sõnast, et ta üles ärkaks.
Vahetasin väiksema mähkme ja läksin voodisse tagasi, sest ma lihtsalt vajan seda toibumisaega. Kaarenit üritasin veel tissiotsas magama suruda aga ei õnnestunud. Viiking asus Beniga müslit sööma, väike poeg sai ka «Pepu ees,» manitsuse saatel voodist valla lastud. Toibusin edasi. Viikingit muidugi häirib, et tema peab iga jumala hommik kõigega enese töö jaoks kordaseadmise kõrvalt tegelema, aga pole parata, mul vaja TOIBUDA😂
Mingil hetkel kuulen, et Viiking räägib uue aasta peost, mis täna lasteaias aset leiab. Aaah muidugi! Ma ju unustan koguaeg kõik ära🤦♀️ mäluprobleemid on mul sage imetamise kõrvalnäht. Nüüd meenus, et laps tuleb (vist?) kella 9:30ks aeda viia ja et ma vist võtsin mingi paberi ka lasteaiast kaasa. Sõnumis polnud kellaaja kohta midagi kirjas, tavaliselt läheb Ben kaheksaks. Otsisin lehe välja ja kirjas «..palume lapsed kella 9:30ks tuua.» Ok, selge, Viiking tuli voodisse tagasi – aega ju kui palju! Ben sai multikad, magada meil muidugi Kaarnaga ei õnnestunud.
Kui Viiking ja Ben uksest välja sai ja juba pool tundi möödaski oli, heliseb telefon, Viiking: «Kõik teised lapsed olid juba kohal, nad olid ikka mõelnud, et lapsed tuleb HILJEMALT 9:30 tuua,» 🤦♀️ Ok, seal polnud isegi minu viga (et äkki sain norra keelest valesti aru), me mõlemad saime valesti aru. Anoh üks kordki sai laps õigel ajal aeda, muidu on alati hilinemine ja Viiking süüdistab selles kõiki meid😂 Küll on autovõtmed kadunud, küll magan mina liiga kaua ega aita😂 Siin ju see lunchboxi teema. Vihkan seda! Ei saa siis lastead (iga päev) süüa tehtud? Nüüd vähemalt muudeti ära, raha kasseeritakse küll rohkem, aga T, K ja R ei pea mingeid võileivakarpe kaasa vedama.
Niisiis, päeva kohta pole midagi meeldejäävat pajatada. Nagu ikka kl 13:00 minek, et poest läbi ja 14:30 bussile jõuda. Kaks varjanti: üliäge pikajuukseline tatoveeritud meesbussijuht, kes teeb ukse lahti ja hüüab: «Kes tahab minuga kaasa tulla?» või üks pahur vanamees, kes pööritab silmi, et jälle see tuleb oma käru/beebiga. Selliseid tigedaid inimesi on Norras nõnda vähe, et kohe eriti hakkab silma. Pooltel kordadel ma jätangi käru Tiglkåki ja lähen kandekotiga edasi. Hea, et see Tiglkåk ikka nii kesklinnas asub. Hahhaa LINNAS😆
Lasteaias läks tükkaega et Ben üles leida, leidsin teise lõpuks kuskilt koridorist mattide pealt puuvilju söömas. Rühmaga siis, mitte üksipäini.
Nii, asjad kokku ja tagasi bussipeatusesse. See pikajuukseline bussijuht küsib kohe Benilt et kuidas lasteaias läks ja on üldse igati tore ja abivalmis. Ben kutsub teda minuga rääkides vanaisaks😄 Åndalsesis oli meil 45min, et jõuda Emu apartementi, sealt õlid otsida ja teisele bussile jõuda. Paraku võttis mu rajalt maha majaomanik ja kui see juba laterdama hakkab, siis omg, sa ei saa lihtsalt minema. Korteris läks siis otsimiseks, lapsed laamenasid, Benil oli 30cm pikkune jääpurikas teepealt kaasa nuiatud, ausaltöeldes ma ei teagi kuhu see sulama jäi. Või sõi ta selle ära? Kaaren olevat terava otsaga kääre suhu pannud, vähemalt Ben rääkis mulle sellest järgmised kaks päeva. Külmikust tuli veel baklazhaanid ka võtta ja jumal tänatud, et Emul shokolaadi oli. IME, et oli, arvestades tema magusalbust ja et ma polnud õieti lõunat söönud. Äkitselt vaatan, et 11min on bussini ja mul tuli veel Kaarna mähe vahetada ja lapsed riidesse-alla saada. 3-4minutiga sain tehtud!
Algas hullem jooks, kaks last käru peal, tee lumine, seljakott seljas, mingi raske kott veel kärukorvis ka aga kui vaja, sa lihtsalt suudad. Tormasime kuis suutsime ja kaks minutit oli vel aega ja mida ma näen – taamal veereb meie minibuss minema. Esmakordselt liiga vara ja siin ei ole mingit «järgmist bussi» Järgmine on järgmisel päeval.
Las ma selgitan tagamaid: bussid jäävad siin tihti hiljaks, kui sa just alguspeatuses peale ei lähe. Mina, elupõline kempleja, tõmban kõne kohe peale, st kui 15:15 buss tulema peab ja seda 15:17 veel näha pole, helistan ja mölisen. Ütleme, et 2-3x nädalas ma ikka helistan. Mullu oli eriti hull – bussid jätsid suvalt tulemata, minu marutamise peale saadeti muidugi takso aga ikka tuli 20-30min niisama oodata 😒 rasedana + väikelapsega või beebi ja väikselapse miinuskraadides polnud tore😬
Igatahes jah, iga jumala kord jääb buss hiljaks ja see üks kord kui meie TÄPSELT õigel ajal jõuame, läheb too varem minema😑 Kohe kõne! Nõuan taksot, öeldakse, et ei saa. Wtf! Vabandab aga ütleb, et tema bussijuhiga ka ühendust võtta ei saa – polevat kontakti. See buss muidu ainult meie pärast sõidabi. Kord kvartalis on seal vb 1 reisija peale meie ka😆
Mis seal ikka, helistasin Viikingi järele, läksime poodi ja Emule õlisid saatma. Aega jäi muidugi veel ülegi nii et me hakkasime kodupoole astuma.
See päev oli mulle viimane piisk ning kohe järgmisel päeval võtsin ma ühendust autokooliga. Sest kuigi Beni lasteaiavahetusega muutub elu poole kergemaks (siis hakkan jalgrattaga järel käima😌 ☝️et mul meeles püsiks, et järelkäru tuleb soetada☝️) ei saa ma lubade tegemist enam edasi lükata, elu tõotab nimelt ainult busymaks minna. Sealjuures ei poolda ma absoluutselt pidevat autoga liiklemist. Väga loodan, et ma liiga mugavaks ei muutu kui mul viimaks load käes ja masin kanni all.
CRääkides busy’dusest. Nagu näete, läks mul selle postituse kirjutamiseks 5 päeva😮 Vist oleme liiga suure ampsu võtnud. Kui ma vaatan siin igasugu blogijaid-vlogijaid-instagrammereid, siis nood ostavad ühe maja ja neil on palgatöölised, kes seda kõike fiksivad. Meil on 2 poolikut maja ja abi palkame me vaid siis kui kohe kuidagi ise ei saa😅
Elumajas juhtus jälle midagi. Nagu teada, hakkasime me teosammul vannitoa remonti tegema. Kuskil novembris alustasime lammutamisega aga sinna see jäi. Hakkasime plaate jahtima. Leidsime ühed teise inimese jäägid aga nendega jäi asi transpordi taha. Neidsamu olime netist uuena ka nillinud aga ca 80€/m2 ei kutsunud ostma. Aga saabus Black Friday ja plaadid hinnati 50% alla. Muidugi tellisime!
Terrazzo
Tarnele läks ka kuukene. Siis käisime neil linnas järel ja järgmisena tuli kutsuda torumees, sest säherdused tööd on täpselt need, mida me ise ei tee/teha ei tohi.
Esmaspäeval helistasin torumehele, ütles, et tuleb homme. Kähku käis, arvestades, et ämm ajab teda vahest nädalate viisi taga, et sa Tiglkåki saada😂 Selsamal esmaspäeval võõpasin ka kuskil kl 22 esiku seinu, Viiking tegi trenni ja läks duzhi alla. Äkitselt kuulen, et alumises vannitoas (mis on täpselt ülemise, kus Viiking duzhitas, all) kostub veepladinat. Ignosin. 10min pärast otsustasin, et kaen üle ja mida hellllllii! Keset lage tilgub vett alla. Kiljatan, kutsun Viikingi, kes algul tõsiselt ei võta aga alla jõudes lekkivat lage ja suurt veeloiku põrandal nähes ahastab: «Mida fakkkkkiii!» «Vedas, et meil juhuslikult just homme torumees tuleb,» ütlen.
Igaljuhul on asi seal, et kindlustus tegeleb..
Vot selline see elu on. Igav pole, miljon lõpetamata asja ja kemplused igal sammul.
Siiski toimus midagi toredat ka: palju palju õnne veelkord kallile sõbrannale, kes tol päeval tanu alla sai👰♀️♥️
(Siin ja praegu sündis otsus, et R. nimiblogis on edaspidi Kaaren. Kaua võib lihtsalt R.olla?)
Nimelugu
Läksin neljapäeval Kaarnaga Benile lasteaeda järele. Minek näeb välja nii, et jala keskusesse, sealt bussile, laps lasteaias kaasa haaratud, lähme uuesti bussile, samasse kusjuures. Ok, praegu tagasi jalutamisosa juurde. Ostsustasin Kiwipoest läbi minna. Kaubad haaratud, siirdusin kassasse, ladusin need lindile ja ootasin oma korda. Meie ees oli kuskil 80aastane proua. Vaatab Kaarnale otsa: «Oi millised punased põsed! Sa käid vist õuelasteaias?» ma: «Ei, ta on minuga kodune :)» tädike lapse poole pöördudes: «Jah, sa pole vist veel nii vana..» mina: «Ta on 11kuune.» Proua lapselt: «Ja mis su nimi ka on?» Mina: «Ta nimi on Kaaren» Tädike megaüllatunud, lehvitab kätega imiteerimaks tiiva«ripsutamist» «Kas sa ka tead, mida Kaaren tähendab?😯» mina: «Ikka! Mu mees norrakas, tema selle nimega lagedale tuli😁 Tädike pöördub kassapidaja poole: «Tänapäeval pannakse ikka väga imelikke nimesid, kujutad ette – ronk – sellist asja pole ma veel enne kuulnud!» Kassiir muheleb, mina naeran, proua jätkab: «Ükskord olin Rema1000’s ja kuulsin, et ühe lapse nimi oli Milo. Jumal küll, see on ju pesupulbri nimi**!!»
Tädi olek oli lõbus ja tore, absoluutselt mitte kritiseeriv, lihtsalt vanainimese imestus. 😃
* meie teise poja nimi on tõlkes tõesti «ronk»
** Norras kindlasti kõige populaarsem villapesuvahend kannab Milo nime
Uni murrab
Samal päeval kui olin juba kahe lapsega tagasiteel koju, istusime mikrobussis, mis meid kodujuurde viib. Kuskil 5km enne meie peatust uinus Ben. Lasteaias ta ju ei maga aga päevad on tal ilmselt ikkagi liiga intensiivsed ja koduteel uinub kohe kui võimalus avaneb. Mõtlesin, et pole mõtet teda vägisi turgutada, las tukub siis need mõned minutid. Kui meie peatus käes, võtsin kogu tavaari, mida jagub mitmele istmele, Kaarna kaenlasse ja ütlesin Benile, et oleme kohal. Aitasin ta püsti, tüüp tegi silmas lahti, astus ukseni, astus isegi ühe istme allapoole ja.. pani silmad kinni ja magas püstijalu edasi😂 «Benike, me peame ikkagi ärkvel püsima ja koju saama. Tule, astu maha,» Ben virgub, astub bussilt teepervele, sammu edasi ja heidab ennast lumehange MAGAMA😂😂😂 Täitsa lõpp, naeran ja võtan telefoni, et olukord jäädvustada:
Lõpuks ta siiski ärkas, istus oma kärupingile ja saime koju.
Limonaadi ostmas
Kui me viimati Ålesundis käisime, ostsime õllepoest selliseid vähe väärtuslikumaid limonaade kaasa. Ben valis rohelise (klaasiga) greibi oma, teise võtsime roosa guajaavaga. Ega selles midagi iseäralikku polnud. Aga kui me uuesti linna ja sellesse samasse ostukeskusesse sattusime ja sellest õllekast möödusine – mina käru ja Kaarnaga ees, Viiking järel ja Ben kõige lõpus – märkasime äkitselt, et poega polegi sabas. Muidugi astus Viiking õllepoodi sisse ja mis pilt talle avaneb: Ben on kaks limonaadipudelit kassasse viinud ja enda arust ostab neid. Juba vajutas kaarditerminalil rohelist nuppu. 😄 Tema jaoks oli loomulik, et me uuesti samasse poodi läheme ja samu jooke ostame ja nii armas kuidas lapse jaoks on kõik lihtne – lihtsalt vali kaup ja vajuta kaardimasina nuppu. Kaarti tal muidugimõista pole. Müüja vaatas pealt ja imestas ja Ben ootas vist, et talle mõista antakse, et makse sooritatud ja võib minna😂
Ma hakkasin säärast postitust tegelikult juba 1,5a tagasi kirjutama😄 Siis sai kirja:
«Esimene eluaasta ei pannud ma erilist rõhku sellele, mida mu Benike kannab. Lõviosa tõi Viiking oma tollasest töökohast Cubusest koju, kojutoomise riideid käisime koos samuti Cubusest ostmas, meeldis, et olid ökod teised. Lisaks veel Nextist 3 paari kinniste jalaosadega (selliseid oli raske saada) unekaid, üks villabody ja villafliisist õuerõivaks. Oligi nagu suht kõik 😀 Polnud üldse sellist hullumist nagu paljudel, et kogu esimese aasta garderoob poole raseduse ajal juba ette ostetud. Mulle oli pigem kõrvu jäänud, et “ära osta liiga palju, kiiresti kasvav beebi ei jõua kõike ära kanda”. Strømmenis elades juhtus muidugi vahel spontaanseid oste, kuid maale kolides muutus kõik. Kui ikka ainus riidepood on Cubus ja sul enam -40% kaarti kah pole (muul juhul ma sealt tõenäoliselt üldse midagi soetanud poleks), avaneb netipoodide maailm. Ja siis juba hakkad uurima, et mis äge on. Mulle meeldib, et ma saan mehega lasterõivastest rääkida. Kunagi pole tal suva, et “osta midagi, vahet pole”. Talle läheb ka ikka korda kuidas poeg välja näeb.»
Ega mu põhimõtted väga muutunud ole. Aga nüüd otsustasin punktidena mulle olulise kirja panna:
1. Rõivad võiksid olla mitmele lapsele kanda. Ma pole kunagi hetkekski kahelnudki, et ma võrdlemisi palju lapsi tahan. Kuna ma olen väga seda usku, et osta tuleks võimalikult vähe võimalikult kvaliteetset, et riideesemet mu mitut (aga võibolla ka kõiki 😁) lapsi teeniks, soetan ma rõivad enamasti uuena ja sellised brändid, millest ma tean, et nad kestavad. Nt PO.P, Molo ja ka Nexti kohta võin öelda, et selle raha eest on kvaliteeti rohkem kui rubla eest.
2. Sooneutraalsus. Okei, 100% pole see võimalik, ikka on mu poiste riided pigem siiski poisilikud aga enamused sobivad täiesti vabalt ka vastassoole kui tulevikus tütreid juhtuma peaks. Ja muidugi kui keegi riideid kingib, siis täiesti poisilikke.
3. Ei kiirmoekettidele. Seda, et ma astun H&M’i, Cubusesse, Lindexisse, KappAhli vm sellisesse ja kukun shoppama, ei juhtu. Muidugi on siin erandeid, nt kui me ostukesuse vahetus läheduses elasime, siis ikka vahel harva midagi spontaanselt soetatud sai. Aga nüüd kui toimub 100% netipoodlemine, ei trüki ma iial googlesse «H&M». Omad vitsad olen ma Lindexist tellimisega kätte saanud ka. Nende eesmärk on vist võimalikult õhuke riie toota, et kindlasti pärast esimest kautuskorda augud järel ja tarbija uuele ostutuurile tuleks. No ei ole soovi selliseid ettevõtteid toetada. Ma olen väga palju Viikingi poolt mõjutatud ka – ta ei salli üldse kiirmoekette, ta ju on ühes neist töötanud ning teab nö telgitaguseid.
4. Väljanägemine. Keegi vist ei taha ise ega ka oma laste puhul, et riided oleks sellised nagu kõigil teistel. Nii ka meie. Võibolla just eriti meie 😃 Viiking teab alati trende ette ja kui miski on liiga populaarne, võib kindel olla, et meie neid asju ei taha. Muidugi siin tulebki mängu see, et kui sa kiirmoeketid välja jätad, oledki juba teistsugune😝 Paar korda olen ma kvaliteedi puhul silma kinni pigistanud, sest asi nii äge. Näiteks The Animal Observatory, riided väga ägedad, hinnad päris krõbedad aga kvaliteet sama mis Lindexil. Või tegelikult, kuna ma kempleja ja katkiläinud 50eurose mütsi kohta kaebuse esitasin, sain pool raha tagasi ja saadeti veel uus müts kauba peale, siis see konkreetne peakate läks ju iseenesest vaat et vähem kui H&Mi müts maksma😂 Edaspidi ma siiski väldin seda va TAO’d.
Üleni TAOs lumes püherdav Ben
5. Väldin sünteetikat. Mingid fliisid ja polüestrisisaldusega riided – EI, EI, EI! Iseäranis oluline on, et naha vastas mingit plastmassi poleks. Kui fliis, siis ainult villafliis 😉 Õueriietega on muidugi teine teema. On juhtunud ka, et olen kogemata 50% polüestriga Molo püksid tellinud, sest ma olen harjunud, et muidu on neil 100% puuvillased dressikad.
6. Vill olgu kvaliteetne. «Villal ja villal on vahe» nagu kuulutab Nøstebarn. Odaval villal pidi olema polüestrikiht peal, nende omal mitte. No selge! Mulle meeldibki Nøstebarn enim 😁 Muud pärast seda shokeerivat paljastust ostnud pole.
Neile punktidele lisaks tahan peatuda teise ringi riiete ostmisel. Norra on tõenäoliselt parim koht kus seda viljeleda. Kus veel inimestel liiga palju raha, et ostetakse kõike üleliia kokku ja pärast poolmuidu edasi müüakse? Mul käib hooti see finn’is shoplemine. Igasugu pärleid olen leidnud. Mu põhimõte on kindlasti, et pigem ostan kasutatud HH jope kui uue Lindexi oma.
Ja lõppu toon ikkagi mõned brändid ka ära. Kaalusin tükk aega et kas ikka hakkan. Protentuaalselt leiab meie laste riidekapis kõige enam Molot, beebiriietest tuleb järgmisena PO.P, Benile ostan sealt pigem ainult pikki pükse – peavad hästi vastu. Viikingile meeldib spordibrändides käia ja mind on ta ka lastele neid ostma utsitanud. Natuke leidub muidugi Lindexit ja H&Mi ka. Viimane ainult kingitustena saadud. Õueriietest seaks esikohale HH, vihmariided Didrikson nagu vist pooltel lastel. Kombekaid on meil ka nii Molot, HH kui Didriksoni olnud. Viimane meeldib mulle neist kõige vähem😶
Aa ja jalatsid. Nt mingeid Superfite ei suuda ma osta, olgu nad nii kvaliteetsed kui tahes, nood näevad lihtsalt kohutavad välja. Samas ei välista, et kui nad mingi ime läbi kenad jalavarjud toodavad, siis vb isegi ostan😁 R. veel ei kõnni, temale oleme ainult Stonzid varba otsa saanud, aga Benil on olnud talvekatest nt Vikingid, Timberlandid, Sorelid, Kavatid. Lemmikut neist välja tuua ei oska.
varikasblog.wordpress.com 