Mida rohkem elu seda vähem blogi

Päevad muudkui lähevad, aga blogida mahti pole. Mis ei tähenda et millestki rääkida poleks. Vastupidi!

  • Ma siin vahepeal kahel kohal tööle hakanud. 50% leping ühes, (veel) teadmata protsent teises. Mõlemad kohad meeldivad. Kohvikus saan iga päev küpsetada – no mis nii viga? Palk mõlemas parem kui Lillestrømis.
    • Tänu tööle olen tissitamist koomale tõmmanud. Täna öösel ei küsinud Ben esmakordselt tissi, vaid ronis lihtsalt üle Viikingi mu kaissu. Ütlevad küll, et võõrutamine on kolm ööd kisa, siis lepib. Beniga olin pigem nagu kolm nädalat protesteerimist. Kogu see aeg magas Viiking Beni kõrval, jube raske minusugusele kanaemale, kes last kaisus hoida tahab. Tundub, et nüüd saab (tissit) edasi kaisutatud. Kõrvalmagav laps pole mulle kunagi ebamugavusi valmistanud. Ega ta mingi tülgastav pole🙄 😄 Punkt kell viis hüppab Ben ikkagi üle Viikingi mulle tissiotsa, kus ta 30min maiustab ja siis Viikingiga reipalt uuele päevale vastu astub. Mina saan kauem magada, sest esiteks on Viiking temaga tunni ja pärast mängib Ben üksi, mina siiski poolunes ühe kõrvags kuulates. Kaua nii ei kesta, sest Ben tahab seltsi. Viimastel päevadel on ta hakanud mulle susse voodisse tooma. Proovib need isegi mulle jalga panna, et ma ailt kargu alla ajaks. Üliarmas.
      Auto on jälle katki. Ma ei tea mis (eelmise elu) pattude eest meid nuheldakse, aga selle va Audiga on kaks aastat katkematut jama olnud. Mingeid termineid ma ei oska öelda, aga praegu hakkab see mootor, mille me 30tonni eest panna lasime, üles ütlema. Ja mitte mootor polnud see, mis praak oli, vaid mingi õlijama. Igavene jama igatahes. Praegu on seda nii Norra kui Läti või Leedu tehnik vaadanud ja jutt on sama. Viimane tahaks selle 10 000NOKi eest ära osta, aga.. no äkki saab ikka midagi targemat ette võtta?
    • Auto puudumine põhjustab aga terve rea probleeme. Nimelt oleme me oma kalasabaparketiga rohkem kui poole peal. Kes pilte on näinud, teadav, et keset tuba on meil kamin ja korsten. Korten ja kaminaalune põrandapind on meil plaanis plaatidega katta. Jälle oleme me sealmaal, et netist tellida on megakallis, Oslosse sõita ka megakallis. Aga – meil on Oslost vaja juba nii mitmeid asju (kapp, parkett jm) tuua, et odavam on ikka see sõit teha. Sealjuures peab Viiking selle üksi tegema, sest teised sellisel juhul masinasse ei mahu. Okok, igatahes ei saa me parketiliimimisega edasi minna, enne tuleb plaadid osta-koju tuua-paigaldada. Selleks on autot vaja. Mis meist saab? Ei tea. Kas jumal ulatab meile oma abikäe?🤲
    • Laupäeval kolivad meile Emu ja Mona. Seda võibki jumala abikäena võtta, sest lapsehoidjat meie külas ei leidu ja kuidagi on vaja järgmised kuu ja natuke peale ära katta, mil tööl käin nii mina kui Viiking. Lasteada ei oleks mõtet Beni panna ja ega ei saa poole aasta pealt kah. Ja ega kohti ka pole😒
      Meist on siin maal suured netipoodlejad saanud. Pakke tuleb vahest vaat et üle päeva, noh remondiaeg, ega me muidu ostmisest sõltuvuses väga pole😜 Benile tellisin just alukaid ja sokke. Esimesi oli liiga vähe, teised olid kõik väikseks jäänud. Igal ühel oma kiiksud, mina nt ei salli silmaotsaski, kui mehel odavad ala Prisma bokserid jalas on. Ei saa parata, rõve lihtsalt. Õnneks Viiking kannab alati korralikke ja Benile ei saanud ma ka mingeid H&Mi trussikuid osta. Tellisin talle üliägedad Nununu bokserid. Ulme ainult, et kolme paari ja mõne sokipaari peale 60€ läheb. Küsisin Viikingilt ka, et on ikka normaalne selline raha magama panna, aga näitasin talle neid ja “Muidugi telli ära!” tuli talt. (Muideks samal ajal ise kannan küll Cubuse alukaid, (kui üldse kannan, eksole😂). Naiste puhul on kuidagi suva.) Teil ka mõni selline veider hilbukiiks?
    • Veel Beni garderoobist. Tellisin talle Molost riideid. Januarsalg eks, millal veel. Mis mind häirib, on see, et Molo ainult nende kolmeaastaste püksis*ttujatega arvestab. Tagumikuosad nii suured – Benil kukuvad kaks numbrit väiksemad püksid ka alla. No ma ei tea noh, netist tellides pildilt aru ka ei saa..
    • Et meile Emu tuleb, tegeleme allkorruse toaga. Mitu päeva olen pahteldanud ja lihvinud, täna õhtul loodan valge värvi peale saada. Võibolla aitab Viiking ka,?kui ta just Beni magama pannes ise ka ei uinu nagu igal teisel õhtul juhtub😆. Paraku peab Emu mingi aja põrandata hakkama saama, sest seesama autovärk.
    • Mis me veel koduvärkidest teinud oleme? Kardinad tellisime. Elutoa kaheksast aknast on kolm väikest valgete kardinatega kaetud ja terrassiuks-aken sai rohelised sametkardinad ette. Sein ka ses seinas dark teal.
  • Dav, tõmban otsad kokku. Homme tööpäev, tuleb kell 5 ärgata. Vara üles hilja voodi – nõnda rikkus majja toodi.
  • Advertisements

    Suur nimeskandaal 2019

    Kuskil samal ajal kui me Viikingiga tuttavaks saime, tekkisid meil nimed mida me oma tulevastele lastele panna tahame. Ma teadsin päev pärast tutvumist, et Viiking mu laste isaks saab, küsisin ju kohe ära ka, et on ikka lasteks valmis😁

    Kuna ma varasemalt poegi saada ei plaaninud aga Viikingi saabudes ümber otsustasin, olid meil eriti kindlad just kaks poisinime. Esimese sai siis meie esiklaps, teise koha pealt polnud ma kunagi päris kindel, aga Viikingile meeldis väga.

    Siit tuleb moraal: Ära kunagi ütle teistele, mis nimed sul mõtetes on!

    Me olime lollid, ütlesime Viikingi parimale sõbrale, kes muidu ka Beni ristiisa on. Ja ma ei tea, kas ta mängis lolli või päriselt ka unustas, aga hiljem väitis ta, et nood kaks poisinime on tema listis. Omg, kui närvi ajas. Need nimed ei ole mingid ala Karl ja Martin, et võivadki paljudele meeldida.

    Kui ma rase olin ja vist sugu ka selgunud oli, kutsusime me beebit kõigiga rääkides nimepidi. Ja siis… Viikingi semu vist vihastas, et me “tema” nime lapsele panna tahame. Kõige tipuks teatas ka Viikingi õde, et tema oleks selle poisile pannud. JAA MUIDUGI! 😡

    Nüüd siis on nii, et kohe-kohe hakkab sünnitama Viikingi sõbra abikaasa. Eelmine nädalavahetus sai helistatud ja küsitud mis nimeks saab. “Brage,” ütles. SEE ON SEE TEINE NIMI, VIIKING MEIE TEISELE POJALE OLEKS TAHTNUD!

    Issand kui nõme lihtsalt. Muidugi oli Viiking diplomaatiline ja ei öelnud midagi. Kiitis takka, et äge nimi🙄

    Suurimaks õnneks saime me selle parima nime endale aga mul tulevad külmavärinad, kui mõtlen, et oleks esimesena hoopis tütre saanud ja semu oleks tuimalt meie poja nime enda omale pannud. Õudne! Sest me ei tea teist poisinime, mis nii õige tunduks😀Ja noh see Brage.. see võibolla kõlabki natuke naiselikult.

    Teil on midagi sellist olnud?

    Aktuaalne täna

    Ma olen ikkagi kemplejaks loodud ja kemplejaks ma ka jään. Käesolev nädal olen ma absoluutselt iga päev Beni uneajad kuhugi helistades ja kellegagi kembeldes mööda saatnud.

    Meie põrand.

    Üheksa kuud sai selle paigaldamist nagu last oodatud😃. Eelmisel nädalavahetusel olime jõudnud arusaamisele, et võib pihta hakata. 10l liimi oli ka kolm korda soodsamalt Oslost kaasa kaubeldud, mis siis, et tegelt oli 30l vaja. Esiteks me vist joonestasime kaks õhtut põrandat, et saaks ikka täpselt 90 ja 45 kraadi kätte. Ma juba jõudsin lootuse kaotada, aga pühapäeval hakkasime ikkagi pihta. Tähendab mina hakkasin. Viikingi saatsin Beniga õue lund lükkama-kelgutama.

    Saimegi kuskil kolmandiku põrandat täiskleebitud kui äkitselt liim otsa sai. (Oh üllatust!) Olukord jama, parima hinnaga liimid Oslos. Järgmisel päeval otsisin netist poe, mis ka okei hinnaga müüs – 120€ 10l – tellisin kohe kaks potti ära. Transport oli tasuta, see siin tähtis, sest kui ei ole, maksab see õige palju, pean ma mainima?

    Miskipärast sain ma meilile tellimuse kinnituse, kus seisis, et poodi järele tulemine. Ok, homnepäev kõne peale.

    Helistan, räägin mure ära. Öeldakse, et see viga, et muidugi saadavad meile koju. Pärisin veel, et kaua aega läheb. “1-2 päeva,” vastati.

    Ei samal, ega ka järgmisel päeval ei kuulnud liimipüttide käekäigu kohta midagi. Jõudis kätte neljapäev ja mu sisetunne käskis jälle helistada. “Purgid ootavad teid, tulge järgi,” ütleb klienditeenindaja.

    Taevas appi!

    Sinna poodi on 11h autosõitu muidu.

    Ma räägin uuesti, kuidas kõik oli. Lubatakse uurida ja tagasi helistada.

    “Teil on õigus, me panime liimid juba eile teie poole teele,” kuulen järgmiseks. Valetab – tunnen kohe. Ja valetaski! Sest tunni pärast tuli mu telefonile sõnum, et mulle hakati pakki saatma… ja et see jõuab kohale 4päeva pärast. Kena siis, 1-2 päeva asemel 7 päeva.

    Muidu poleks midagi, aga oleme siin nädal aega kõik-asjad-ühte-toa-nurka-lükatud elanud. Naljatasin, et kui meil oleks nö tavamõõdus elutuba, vat siis olekski nii vähe ruumi 😀.

    Uue parketi peal ei tohi veel käia, sest see pole lõplikult viimistletud. Lakk on küll olemas, aga me pole veel toa keskelt seinani jõundud, et lakkimist ette võtta. Ja meie Ben on nii nii tubli. Ta pole mitte kordagi parketile astudagi proovinud, saab aru, et ei tohi veel ja käib vajadusel ümberringi. Täna hommikul nägi parketi peal tolmukübekest, läks juurde, võttis selle näpuvahele, edasi kööki ja viskas prügikasti. Ise, ilma mingi minupoolse suunamiseta. Mõistab, et rattaga ka ajutiselt toas sõita ei saa.

    Paberimajandus

    Mul on vaja sissekirjutust siia, aga ei saa, sest Norra lollaka seaduse kohaselt ei ole lubatud abielus mehel ja naisel eri kohtadesse sisse kirjutatud olla. Niiiiiii haige!

    Tänu sellele jamale olen ma igale poole igapäevaselt helistanud, kohal käinud, netis akneete täitnud.

    Ilma sissekirjutuseta ei saa Ben siia lasteaiakohtagi. Mul ühe teatud töökohaga natuke raskendatud olukord.

    A las see jääb. Las see postitus üldse jääb praegu, küll ma teinekord edasi kemplen😄

    «…sest lastesse ei suhtuta Norras kui probleemi.»

    Kuigi ma tean, et ma lubasin oma tulevikuplaanidest laiemalt pajatada, ei suuda ma siiski nii avameelne olla. Mul on liiga palju, mida ma ärasõnumise hirmus rääkida ei taha. Ja mu jaoks on see niiii lame, nagu osad kirjutavad nagu midagi, tekitavad küsimusi ja siis “ma ei saa sellest rohkem rääkida”. Maigaad, ära siis parem üldse alusta.🙄

    Ma kirjutan tööplaanidest. Ma mõtlesin ikka juba vähemalt pool aastat tagasi, et 2019 alguses võiks tööellu naasta. Pärast pikka puhkust võtsingi oma CV ette, vahetsin seal näiteks perekonna nime ära ja astusin ühel laupäeval linnapeal “igale poole” sisse ja küsisin tööd. Nädalavahetusel, sest nädala sees lapsega ei hakka minema ja tugivõrgustikku meil siin pole. Viiking ainumas varjant, kellele laps jätta.

    Intervjuudel või peaaegu intervjuudel olen praeguseks käinud kolmes: madratsivabrikus, kohvikus ja hotellis.

    Ei, ma ei taha eluks ajaks nö sellisele tööle jääda, aga mul oleks vähemalt esialgu vaja miskit, kus ma saan õhtuti/nädalavahetuseti töötada ja kuna minus on siiski säilinud lootus õppima minna ning seda tänavu kohe kindlasti ei saa, siis teen just seda tööd, kuhu mind tööle võetakse.

    Erinevused Oslos ja siin

    Mul tulevad õudusvärinad oma algusaegadele mõeldes. Keelt ei osanud, nimi oli ida-euroopa oma. Ma võisin 100 CV’d jagada, keegi ei vastanud. Minusuguseid oli jalaga segada. Elu esimesele neti teel saadetud CVle vastati alles pärast seda kui mul uus perekonnanimi oli.

    Mõtlesin, et nii hull enam olla ei saa ja mul oli õigus! Esimesena käisin seal madratsivabrikus. Beniga!

    Teeme veelkord selgeks: lapse pärast ei jää midagi tegemata.

    Jalutasin ta magama, astusin hoonesse sisse, ootasin ja teadsin nime, keda küsida. Juhuslikult just tema mu poole esimesena pöörduski. Kohe istusime maha ja ladusin kõik letti. Tundus kohe hea klapp, ütles, et neil kevadel uusi inimesi vaja 🙂

    Järgmisena tuli kohvik. No seal oli kohene äratundmine tööandja poolt. Ütles, et neil ongi just inimesi vaja. Saatis samal õhtul sõnumi, et teisipäeval intervjuule tuleks.

    Selleks päevaks võttis Viiking töölt vabaks. Niiviisi kokkulepitud intervjuule ma siiski ärkvel lapsega ei läheks.

    Tegemist on pereettevõttega ja ka nendega oli klapp ülihea.

    Raudu tuleb ikka mitu tules hoida. Eile pidin hotelli minema. Oli plaan, et jalutan Beni magama. Jalutan tund aega sinna. Paraku jumal irvitas ja Ben ärkas hotelli ees üles. Saatsin siis sealtsamast meili, et kas homseks saakd lükata. “Ikka,” vastati.

    Täna käisin ära. Esiteks magasime me 9ni. Ja kui ma siis elutuppa astudes aknast välja vaatasin, mõtlesin, oi kurjam, selline tuisk, see teekond saab karm olema. Aga kui ma olen lubanud, siis ma lähen. Mõlesin, et 11ks lähme beebikohvikusse, siis vaatan, kui Ben uinub kohe teepeal, lähen enne hotelli, kui pärast, siis teistpidi. Olin ka valmis paluma, et keegi poega vaataks, jätma ta beebikohvikusse ja hotelli lippama.

    Mis sai? Pärast tund aega jääajas vantsimist, (Ilmastikuolud pole naljaasi siin, metsik tuisk, pakane ja kohutavad teeolud. Sellist asja pole ma Eestis iial kogenud.) selgus, et beebikohvik ei toimu. Esialgu proovisin Beni magama saada, poole tunni pärast loobusin ja läksime hoopis lõunat sööma. Ben sai veidi mängunurgas mängida, pärast oligi piisavalt väsinud, et uinus üsna kohe.

    Hotellis parkisin Beni fuajeesse, küsisin bossi, too pakkus kohvi ja läksime minust ja tööst rääkima. “Väike sul ka kaasas, jah?” osutas manager kärule. Parandaga mind, kui ma eksin, aga Eestis vist ei taheta väga väikelapse emasid tööle värbata? Üsna palju on kõrvu jäänud. Et hakkavad lapse pärast haiguslehti võtma. Siin ei suhtuta lastesse kui probleemi. Lõpetuseks küsis, mis päeval proovi teha tahan. Ütlesin, et laupäeval.

    Kuidas edasi? Hoian kursis.

    Suur Teksadraama 2018

    Oli jutt, et kirjutan.

    Möödunud suvel Eestis maal vanaema juures kojusõiduks kotte pakkides ilmnes tõsiasi, et asju on liiga palju. Ei midagi uut iseenesest.

    Otsustasin siis, et osad riided jäävad maha: paar pusa, teksad ja Beni kohe väikseks jäävad riided. Tegin pilti ka, mis mind ootama jäid, et meelest ei läheks.

    Läks pool aastat enne kui ma uuesti kodumaale jõudsin. Rõõmuga asun siis koti kallale ja mis selgub? Kõik on muidu alles, aga teksapüksid läinud ja mingid vanad Adidase ujukad ja trennitissukad asemel. Shokk! Otsisime vanaemaga kõik läbi. Kõik kotid läbi, kõik kapi läbi. Tulutult.

    Teada oli, et vahepeal olid noored sugulased kapikallal käinud ja midagi ka kaasa võtnud. See oli okei, kõike muud võiski võtta, äkki olid siis mu teksad kogemata kellegagi kaasa saanud?

    Helistasime sugulased ei läbi. Keegi pole võtnud.

    Siis poetas vanaema, et Emu oli ühed teksased motivatsioonipükstena kaasa võtnud.

    Kõne kohe peale, aga selgus, et ikkagi valeinfo. Pärast selgus, et äkki ikkagi kogemata võttis.

    Kuuri all on vanaemal veel kottide viisi riideid. Need sai ka üle vaadatud, aga pükse ei kusagil.

    Pükstest ennastest ka: Viikingi õde andis mulle ühed teksad, mis nonii hästi istusid. Tegemist on inimesega, kes valdavalt korralikke brändikaid ostab. Olid noodki Acne sildiga. Hästiistuvad ja brändikad, mis sa hing veel teksadelt ootad?

    Vanaema tundis end süüdi, kuigi ma talle sada korda rääkisin, et ei süüdista teda. Siiski on meel mõru. Ma olen see tüüp inimesi, kes tahab omada vähe, kiindub oma vähesesse ja nutab kaotatut taga.

    Loodan ja palvetan, et need kuskilt kuurist ikka välja tulevad.

    Tissipiim

    Teiste poolt tehti ots lahti. Justkui telepaatia, sest ma pidin ka just sest teemast kirjutama. Siit tuleb meie lugu:

    Mina ei oska seisukohta võtta, kui hull see rinnapiim hammastele on. Mõni sööb mitu korda pooleteise aastaselt ja hambad jumala terved, teine ei söö ja hambad jamad.

    Statistikat mäletan peast: Eesti lastest 60% lasteaiaealisena hambad aukus. Skandinaavias 10%. Võibolla tuleb see sellest, et siinmaal fluori kummardatakse. Viikingile anti väiksena lausa floriiditablette närida. Artiklid väidavad, et fluor on TÄIESTI ohutu. Mina siiski usun, et ei ole. Nagu te mind teate – ma ei usu pimesi kõike mida (hamba)arstid räägivad. Mul oma pea.

    Tegelt ma usun küll, et see fluor äkki ongi hammastele hea. Aga ajule pole. Ja kui mul valida, valin viimase kasuks.

    Viimasel ajal on Ben ainult korra öösel tissi saanud. Tal on vaba voli valida, ise ta rohkem ei tahtnud.

    Ükspäev ta hambaid harjates märkasin, et esihambas on mingi madalam koht. PAANIKA!! ATAKK! Kõne Emule. Jutuajamine õhtul Viikingiga, mis päädis sellega, et tolsamal päeval otsustasin, et öise tissiga on lõpp. “Ma kolin 3+ ööks teise tuppa!” teavitasin Viikingit ja jätsin Beni protestid tema mureks.

    Nii jõudis kätte õhtu. Nii kui tuttuminekut mainida, klammerdub Ben (tavaliselt kisaga) mu külge, et Viiking teda voodisse viia ei saaks. Magama paneb nagu varem mainitud teda Viiking. Hambad puhtad, unekad selga, uks kinni.

    Muidu läks öö paremini kui me eeldasime. Kisa kuulsin kolm korda, aga vaibus oodatust kiiremini. Ebaloogiline koht oli seal, et Ben karistuseks(?) voodisse pissis. Mida ta pissis, ma ei saa aru, ise ei söönud isegi midagi. Ja ise on pikemat aega kuiv olnud.

    Hommikul kui Viiking tööle sättis, tõi ta Beni minu juurde. Oii, kui siiralt laps ikka välja näitab, kui hea meel tal oma emandat näha on😍 põhimõtteliselt hüppas mu juurde ja maandus tissi otsas. Pärast kallistas-kudrutas tükk aega. Omg, ma ei või🥰

    Tol päeval panin ma Benile hambaarsti aja. Ei saa muidu rahu. Ülejärgmine nädal on minek. Eks näis mis Ben, kes iga hambapesu peale pahandab, asjast arvab.

    Aga muidu imetamisest ja selle jätkamisest? Ma olen seda alati võtnud kui aega, mis läheb kiirelt ja mida tuleb nautida. On kedagi, kes ütleb, et küll need lapse esimesed eluaastad venisid? Ma pole kuulnud 😀 Sellepärast ei ole mul ka mitte ainsamat negatiivset emotsiooni seoses imetamisega olnud.

    Tagasi võõrutamise juurde. Teine öö oli kisa sama palju. Ma ise ei kuulnud, sain vist juba immuunseks, aga Viiking ütles. Kolmas öö oli parem. Ben jäi issilt kaela ümbert kinni hoides magama. Varem ta nagu niiviisi lähedust ei otsinud.

    Tagasilöök

    Neljas öö ja juba õhtud oli rahutu. Ben vajadt 2-3x taasuinutamist ja selle võtsin enda peale mina. Imekombel ei üritanudki ta enam piima saada. Sinnani oli siis hästi. Aga.. magama jäin ma kogemata tema kõrvale. Poeg kõvasti kaela ümber klammerdunud. Ja paraku juhtus öösel see, et Ben nihverdas ennast tissiotsa. Kogu töö luhtas! Kui proovisin end sentimeetri haaval eemaldada, surus Ben end kõvasti mu vastu ja enam minema ei lasknud.

    Viiking oli eriti nördinud, et kogu tema töö. Aga mis s*tasti see uuesti. Täna tulin ma siiski meie voodisse, aga vahetasin Viikingiga kohad, et Benil jälle piimalõhna nina all poleks.

    Vot niimoodi siis.

    Sellist talve küll oodata ei osanud!

    “Seal “läänemaal” (på Vestlandet) sajab k-o-g-u-a-e-g vihma,” ütlesid kõik. Et vihmane suvi ja vihmane talv on normaalsus. Eks me olime ka sellega arvestanud ja selleks valmis. Ainult et suvi oli siin võrratu olnud (ei tea, mind polnud kohal) ja talv hakkas sa detsembris rohke lumega.

    Kuulduste kohaselt oli meie lahkumisega ka lumi sulanud ja nüüd kui me tagasi tulime, saime mõned päevad lörtsi, aga kohe jõudis pakane ka kohale.

    Viimased 3-4 päeva oleme me lumerookimisele pühendunud. Pühapäeval hakkas kohe pärast hommikusööki pihta. Viiking ees, mina järel. Samal ajal muidugi sadas, nii et hommikul pidi Viiking esimese asjana lund rookima hakkama, et üldse garaazhist välja saaks. Päeval rookisin mina, pool sain puhtaks, edasi ei olnud Ben enam nõus tähelepanuta olema. Koguaeg sadas-tuiskas – pidin ma seda üldse mainima?

    See tuiskamine oli ikka nii hull, et jooksukäru, mis garaazhis seisab, sealjuures 10m uksest oli lumekihi all. MÕLEMALT POOLT. Ulme.

    Kui Viiking koju jõudis.. tähendab ta ei jõudnudki koju, sest auto polnud võimeline sellest järsakust mis meie majani viib, üles saama. Tuli stressates tuppa, et masin jäi keset teed hange kinni. Vahepeal rookis ta veel aeda, siis läksime terve perega käsikäes autot välja kaevama.

    Selge on igatahes, et jumala vale auto siia kliimasse ja teeoludesse. Mitte et sitad teed, aga mägised.

    See va kodutee, alt ja ülevalt:

    Küll üritasin mina autot lükata, Viiking roolis, ja vastupidi. Viimaks saime tolle liikuma. Meil on kodutee nii, et keset mäge läheb tee meie aeda, Viiking hakkas siis mäest alla veerema ja kui oli aeg paremale keerata jäi ta… uute hange kinni🤦‍♀️

    Sinna me selle masina jätsime ja tuppa sööma tulime. On vaja meenutada, et jätkuvalt sadas-tuiskas-marutas?

    Kui Benil uneaeg, siis mis vanemad teevad? LUND ROOGIVAD! Me rookisime keskööni ja me polnud ainsad meie naabruskonnas. Mina ei kurtnud, ma olin just enne suures koguses shokolaadi ära söönud ja oligi vaja see maha saada😁 Viiking serveeris endale enne und suure kausi kräppmüslit (loe: chrunchy müslit).

    Vaatamata kõigele, ei saa ma jätkuvalt aru lume üle kirumisest. Isegi peale selliseid päevi. Nii ilus ju!

    Järgmine hommik. Vaatan, et Ben hakkab virguma ja õues on kuidagi valge. A miks siis Viiking ikka veel hambad laiali magab? “Mus, kell on vist juba kaheksa,” Viiking: “Misasja! Miks sa siis varem ei öelnud?! :o” ee, ei olnud varem üleval. “Kell on pool üheksa!” ehmus abikaasa ja tekstis ülemusele, et jääb tulemata.

    Aga produktiivsed olime ikka. Tõime pliidi koju. Ja mu talvesaapad. Ja tööintervjuul käisin ka. Sellest järgmine kord 🙂

    PS! Lund täna ei rookinud – seda sadas täna vaid pool päeva.