Padurase

Minu poolest oleks beebi juba 37nädala täitudes tulema hakata võinud. Võinoh tegelt ma tahtsin ikka platsenta asukoha enne teada saada. Muid piiranguid polnud.

Üleeelmise nädala ämmakakülastus on mul tegelikult kajastamata. Alustan siis sellest. Hommikul tuli kaalule astuda. Mis ma teada sain? Et lisandunud on 6,8kg. Wow, olen tubli, mõtlesin. Rasedust oli 37+2.

Ämmaemadaga nagu ikka jutud. Küsisin mis siis kui kodus sünnitama hakkan. Vastas, et kui on päevane aeg, tuleb appi😀 Autos sünnitajaid olevat palju. Ütlesin, et ma parem sünnitaks siis juba kodus kui autos. Veel katsus, et mispidi beebi on. Ilusti pea all, aga sellest olin ma juba ise varem aru saanud. Aga mitte veel fikseerunud☝️

Kehast. Kõik rääkisid, et teise lapsega läheb see rohkem “käest ära”. Olin minagi selleks valmis, sest kõht hakkas ju varem välja paistma. See, et ma eelmine kord lõpuks siiski suurem ja raskem olin, tuli preeklampsiast. Tegemist oli kogunenud veega, mitte rasvaga. Mul olid ju lausa põlved paistes.

Trenni tegin ma eelmine kord kauem ja rohkem, seekord aga kõnnin maha vahemaid, mida Strømmenis iial ette ei tulnud.

Peeglist tundub kogu ülejäänud keha võrdlemisi kena, lisanunud vaid kõht. Nii mulle meeldib. Kehavärk on mulle oluline, ei ole aru saanud mida peetakse silmas selle all, et suva need paarkümmend lisakilo, mida lapseootus kaasa tõi, ikkagi on mu keha NIIIIIII TUBLI, sest ta sai ju lapsekandmisega hakkama. . Nagu et kuna nii tubli keha, siis poputan seda passiivse eluviisi ja rämpstoiduga? Ülekaalulisus on EBATERVISLIK ja selle õigustamine väär!

Aga ikkagi. Kuigi ma peeglist midagi mammutilaadset ei näe, on tunne siiski raske. Kõht jääb vahest ette. Õnneks mingit pingviinikõnnakut pole 😃 Viiking ütleb ikka, et tagantpoolt ei saa arugi, et rase.

Ämmakas ütles, et ega minul mingeid suuri lapsi ei sünnigi. Viiking lisas et jah, meie omadel on komme pärast sündimist metsikult kosuma hakata😄

Venitusarmid. Kunagi nooremana pohmasena tehtud kõhuneet vms oli mu suurim hirm. Et tolle arm tulevikurasedustega rebenema hakkab. Aga ei. Kummagagi pole midagi muutunud. Seekord ma aga oma esimese venitusarmi sain!😫 Nabaneedi kohta ja 1,5mm pikkuse. Imelik. Beniga oli kõht suurem ja ei tulnud midagi. Kreemitamisega pole ma seekord paraku tubli olnud ja nahk on mul elukestvalt kuiv. Äkki ongi (paar aastat) vanemana nahk vähemelastne?

Libakad. 3x olen ma täheldanud, et midagi toimub. Esimest korda täiskuuga 10ndal. Kohe hakkas metsik pesitsemine, koristasin südaööni, et igaks juhuks korras koduga valmis olla. Teine kord oli eelmine nädal, siis oli ikka paar tundi vahedega kokkutõmbed ja eile oli pool päeva ühtlane kõhuvalu.

Täpselt nagu Beniga, on mul seekord ka tunne, et ega pärisasjaks veel ei lähe, ainult et Beniga läks😂

Vahepeal olen uuesti äe vastuvõtul käinud. 39+2 oli siis. Lõpus kutsutakse iga kahe nädala tagant:

Ma nii lootsin, et seda külastust ei tule ja et saan kaljukitse ajal lapsega maha 😃

22ndal poleks kah poolduda tohtinud – Viikingi väikesel õel on siis sünnipäev ja nende isa sõnul ei meeldiks tüdrukule oma päeva jagada😶 no comments…

Ämmaka visiidist. Käisin jälle kaalul ja ohohhhh! 800g maha läinud! Ehk siis kaal näitas täpselt 64kg ja juures võib öelda, et on alla 6kg. ÄE ütles et saavutasin oma kõrgeima kaalu ja enam juurde ei tule. No ma megarahul. Ainult et Emu sõnutsi on mu tagument kadunud, ehk lihased kärbunud. Õudne! See tähendab ilmselt täiesti lamedat pepsi pärast sünnitust. Ma ei tea.. pean vist iga päev kükke enne sünnitust tegema hakkama, sest pärast ju ei saa 6nädalat trenni teha ja vormitu ja lödisev istmik on üks rõvedamaid asju. St teistel võib olla, aga endal ei salliks silmaotsaski😖

Ps! Soovitan mitte ette heita, et välimusele keskendun. Igale inimesele on erinevad asjad tähtsad, minu jaoks on võrdusmärk vormis olemise ja enesekindluse vahel🤗 Mõnele teisele hoopis mõni muu faktor, eksole.

ÄE sõnas, et kõht on mul keskmisest väiksem, kuulas veel loote südametööd, ja mõõtis mu vererõhku. Viimane on endiselt pöörfi. Aa ja laps on nüüd täielikult peadpidi vaagnas kinni😁

Uue aja pani 3ndaks veebruariks. No kui ma selleks ajaks ka sünnitanud pole.. siis ma ei tea.

Eile kõndisime Beniga käruga kuskil 7km. Üldiselt on kõndides ainsad “ebamugavused” toonused. Aga vat eile hakkas mingi ühe-poole-seljavalu pihta. Kodus jätkus ja õhtul oli selline tunne, et enam see beebi peanupp küll madalamale vajuda ei saa. No selline surve 😯 Neid seespidiseid vaagnaluu närvivalusööste on mul poolteist kuud juba kindlasti aegajalt ette tulnud, aga eile hakkas laiaulatuslikum kemplus – liigutusi tundsin seal kus peaks pea olema (ja igal pool mujal ka), ühtlasi tunne nagu keegi mu vaagnaluid laiali lükkaks. Seljavalu sinna otsa. No sellist asja Beniga küll polnud. Eriti seda, et lõpuvaevused nii kaua kestavad. Temaga hakkasin ükspäev valutama, järgmine päev haigasse ja kogu lugu. Nüüd on pidevalt valehäireid🤷‍♀️

Kuidas see haigavärk siin käib? Ämmakas küsis kas kott ja sünnitusmaja tel nr valmis. Jah! Minu sooviks on haigalasse võimalikult hilja minna. Pärast sünnitust peab 48ks tunniks sisse jääma. Olemas on perepalatid aga et käimas on jaanuari-veebruari beebibuum, pole teada, kas ka jaole saab. Ben jääb Emuga ja tuleb koheselt Ålesundi kui beebi käes. Kui perepalatit ei saa, tuleb vist AirBnb võtta. Kuna Viiking oma ema peale omal ajal sügavalt solvus, kui too õe sünni pärast haiglasse kadus, on ta veendunud, et Ben peab kindlasti meiega olema 😀 Arvan sama, ei saa last mitmeks päevaks ripakile jätta ja siis pambuga koju ilmuda.

Vahepeal sain ma Emmaljunga uuesti müüdud ja otsustasin, et esimesed kuus kuud kärutan beebit Beni lasteaia Brioga, sest ta ju enam ei maga. Sai käru kojugi toodud ja siis teatati aiast, et too võiks seal ikka edasi olla – et Benil üleminekuaeg, vb veel magab mõne korra. Nüüd olengi olukorras, kus on paar päeva tähtajani ja vankrit pole🤷‍♀️ See odav Brio on muidu siiani meie oludes parim olnud, saab kõige hõlpsamini lumistest metsateedest läbi. Mõtlesin, et kui uus laps istub, siis soetan midagi mida saab nii SSS kui NSS kasutada. Beniga oleks siiani SSS vaja, sest me räägime alati jutte ja jube ebamugav seda teha kui me lapsega teineteist ei näe.

Nüüd läks pikaks ära. Praegu lõpetan ja palvetan, et see viimaseks rasedusepostituseks jääks🙏

Hee, ma ikkagi lisaks veel eile õhtu ja öö vaevused juurde. Kui ma siin juba kaks nädalat ühte postitust kirjutan😄 KOHUTAV – võib viimase 16h kohta öelda. Olin pärastlõunal 5-6km jalutanud ja seljavalu taas platsis. Ainult et seekord ei lasknud see enam ei ühel ega teisel küljel olla. Ben tuli ka üle ootuste vara meie sängi ja tal ju komme otsustada, kuhupoole ma näoga olema pean😂 kuskil 3h olin kindlalt üleval, ägisesin ja kemplesin pojaga. Ülejäänud tunnid hommikuni ka just elu parimad polnud.

Eks see nii olema peabki, et lõpuvaevused ületavad sünnitushirmu. Öösel mõtlesin, et teeks midaiganes, et täna ära sünnitada, et mitte veel üht samasugust ööd läbi elada.

PS! Eile oli 39+4. Ben sündis täpselt sel ajal. Paraku meeldib sellele veevalajale liialt lootevetes loksuda, ei plaani vist niipea väljuda🙄

Benist üldiselt

Esiklaps on meil kohe 2a ja 10 kuu vanune.Ben ja pärdikud

Ben ja pärdikud

Beni jaoks on Brannman Sam kõikvõimas kangelane. Ei ole probleemi, millele too lahendust leida ei suudaks. Kui midagi läheb katki, tuleb kutsuda Sam, kui Viiking kaminasse tuld teeb, on Ben oma mängutuletõrjeautoga kohal ja “pritsib vett“. Ja kui midagi nt maha läheb, tuleks ka Sam kustuda – koristab ära.

Ben pole siiani väga üksimängija. Vahest jah unustab end autodega sõitma, aga lühiajaliselt. Siis kui see juhtub, on mäng püha ja sel ajal ei tasu Beni magama/pissile/õue saata/kustuda.

Sellist asja nagu ma mõne vlogist näen, et ema üksi köögis süüa teeb, ei juhtu meil IIAL. Koos lõikame sibulat, potis segab asju Ben, mune peab katki lüüa sama Ben, ahjuust ei tohi ka ma lahti teha – ikka Ben.

Üldiselt on Ben väga mõistlik laps, keda saab üsna kõike tegema panna, kui ilusti põhjendada. Iseasi, kas alati kannatust on. Pigem ikkagi tasub see aeg võtta ja kannatus tekitada, sest siis saavad asjad kokkuvõttes kiiremini tehtud. Näiteks oleme me viimasel ajal pidanu terve “Sööbiku ja Pisiku“ pildid ära vaatama, et Ben hambaid pesta nõustuks.

Ben hakkas meil sellest aastast uues lasteaiarühmas käima. Emasüda muidugi pakatab uhkusest, et teda nii arenenuks peeti, et kohati 5aastastega kokku pandi – ei salgagi. Nüüd on ta siis kõige noorem rühmas. Juba poolest detsembrist oli Ben puhevil, et läheb suurte lasteaeda. Esmaspäeval oli siis esimene päev, Viiking viis ja Ben oli otsejoones rõõmuga sinna jäänud. Järgi läks Emu ja tol hetkel, kui ta kohale jõudis, istus Ben kiigul ja suured lapsed lükkasid hoogu. Kiigutatav oli muidugi väga rahul ja nautis.

Reaalselt pärast esimest päeva suurtega tundus Ben ka kohe suurem. õhtusöögilauas haaras ta midagi, mida poleks pidanud, ei mäleta täpselt mis see oli, ja Viiking takistas teda. Sellepeale ütles Ben “Unnskyld.“ Me Viikingiga suud lahti, niimoodi (suht tühja asja pärast) pole ta küll kunagi vabandanud.

Järgmisel hommikul hüppas Ben voodist välja ja kuulutas kõva häälega, et läheb suurte lasteaeda autodega mängima. Viiking ta nagu ikka kohale viis ja pool rühma jooksis neile vastu “Beeeeenn!“ Ohhh, ma lihtsalt pisarateni heldinud, kuidas nad mu pojut hoiavad. Ta neil nagu väike pesamuna. Tore, et kui kodus on Ben varsti suur vend, siis lasteaias saab ikka pisi olla.

Kuidas läheb oma voodis magamisega? Noooh, kuude viisi teist harjutatud, aga terve öö oma toas magamisest siiani juttu pole. Mis teha, kui su vanemad just kõige rutiinsemat elu ei ela ja vahepeal kuu ja veel peale eri riikides, eri voodites, eri inimestega (ok, see nüüd kõlab kahtlaselt, aga pean silmas oma õde) viibid.. muidugi läheb lappesse. Kodus oleme siiski alati Beni oma voodis uinutamisega järjepidevad olnud. Küll aga jõuab ta varem või hiljem meie voodisse aga selle vastu pole mul otseselt midagi. Selliseid öid, mil Ben terve öö oma voodis maganud, on juhunud 2-3.

Magamajäämisrituaal on erinevate sõidukite raamatute vaatamine, paar unelaulu, mille ajal Ben õpetab kust teda paitama peab. Kõditama, nagu ta ise ütleb. Laulude puhul tohib teinekord ainult refrääni laulda, vahest ainult ühte kindlat salmi. Toast enne lapse uinumist lahkuda ei saa. Iseäranis ei lasta minema mind.

Kolmapäevad ja reeded on minu ja Beni päevad. Eile tajusin ma seda suurte laste hulgas viibimise muutust eriti hästi. Juba esmaspäeval ja teisipäeval oli ta õhtul väga tubli laps. Nüüd siis terve kolmapäev otsa – ei ühtki kemplust, nuttu, jauramist. Isegi lõunaunne saime koos jääda. Tagantjärele nii iseenesestmõistetav, et lapsel nende titade rühmas igal oli, detsembri alguses esines isegi mõni hommik, mil Ben aeda minna ei tahtnud.

Usun, et laps, kes ema-isa kallistamisi-nunnutamisi näeb, on ise ka selline läheduselembene. Meie Ben igatahes on. Kui me kirikus Viikingi õetütre ristsetel olime, lasi Ben kõlaval häälel üle saali kuuldavale: “Elsker deg!” (eesti k. Armastan sind) samal ajal võttis Viikingi lõuast kinni ja suunas teda endale silma vaatama. Ja nii mitu korda. Pool saali oli “Awww😍”

Lõunaunedest kasvas Ben 2020ks aastaks välja. Vaakus juba pikalt seal üleminekuperioodis. Ja kui nüüd uude rühma läks, pandi ta seal ükspäev ka magama, aga magama ta ei jäänudki. Pikutas ainult. Enam teda ei panda kah. Norras ei maga üle kolmesed lõunaund. Meile sobib, siis jääb ta õhtul kell 19 magama ja me Viikingiga saame kas mingit remondiasja teha või seriaale vaadata.

“Kui laps aias käima hakkab, hakkavad haigused pihta. Nädal aias, kaks nädalat kodus,” ..oleme kõik kuulnud. Ben on poole aasta jooksul lasteaiast haiguse tõttu puudunud NULL korda. (Samas reiside pärast vist mingi 2kuud kokku😆) Lapse tervis on suuresti tema vanemate teha🙌

Ben üritab kõike otsustada. Alates sellest kas emand voodit teha tohib, lõpetades sellega kas autos muusikat käima panna tohib. No täielik diktaator, kui me vaid laseks. Eriline teema on autodega mängides: ise ta mind mängu palub ja siis ainult pahandab, et ma kõike valesti teen. Õudne😂

Nädal telefonita ehk seiklused seoses sellega

Tänaseks on mu uus telefon üle nädala teel olnud, mina erinevate Ice Netti töötajatega küll meilitsi, tsätitsi kui telefonitsi kembelnud, igalt klienditeenindajalt erineva vastuse saanud, ähvardanud, palunud, aru pärinud.

Viimane kontakt oli täna (Emu telefoniga) mil ma ähvardasin, et kui homme telefon mu käes pole, läheb asi tarbijakaitsesse ja et ma lõpurase ja linnast eemal ja ma ei saa telefonita oldud.

Ok. Igatahes, vahepeal sai Ålesundis käidud. Viiking saadeti päevaks Stavangerisse üht mmm-kui-mesimagusat lepingut sõlmima ja kuigi see Stavanger teab mis kaugel pole, siis maadmööda sinna ikkagi ei lähe, tuli lennata. Lend oli aga hommikul kell 7, mis tähendab, et kodus oleks ta kell 3 ärkama pidanud. Võetud sai hotell ja juba hakkas Viiking meelitama, et ma kaasa tuleks. Mõtlesin, et jah, tegelt mul olekski vaja haiglasse KEMPLEMA minna, sest kaua ma kannatan seda, et ei telefonidele ega meilidele ei vastata. Tol päeval oli Viiking oma tööajast mitu-mitu korda haiglasse helistada üritanud, aga kellelgi nagu ikka aega polnud. Öelge, kuidas ma saan usaldada oma lapse sündima sellises asutuses, kus kõik nii hõivatud on, et telefonile ka vastatud ei saa?

Emu on juba ammu  Beni lasteaiast toomise oma õlule võtnud, tulid siis koos pärast meile ja me Viikingiga pakkisime veits asju ja lahkusime. Teel imestas abikaasa selle üle, et kuidas ikkagi niimoodi 110km tuhudega haiglasse sõidetakse. Kusjuures ta on ainus inimene, keda ma Norras selle üle imestamas kuulnud on. Üldiselt on kõik harjunud. Mind imestab hoopis eestlaste häbematus viriseda, et nad peavad üle 30km sünnitama sõitma. Nalja teevad või? Koli haigla kõrvale või ära tee lapsi, kui sünnitusmaja lähedus on prioriteet su elus.

A ja muidu kui ma viimati – eelmine teisipäev – ämmaka juures käisin, ütles ta, et PALJUD sünnitavad teel haiglasse. Ja nendest PALJUDEST pole ma mitte üht ainsat ka kurtmas kuulnud.

Tagasi eilsesse. Viiking oli meile hästi kena hotelli vanalinnas bookinud. Samasuguse põrandaga nagu meil kodus. Pärale jõudsime hilja ja õige näljastena. Ei teagi millal järgmine kord nõnda kahekesi olla saame, õhtustasime India restos, mis oli äärmiselt meeldiv elamus nii toidu kui selle poolest, et me üht kahest ohjeldama ei pidanud.20200113_220705

Järgmine päev algas siis Viikingi lennule saatmisega, igaks juhuks pani haiglakoti mulle tuppa ja luges sõnad peale, et täna sünnitama ei hakka. Haa, nagu olid neljapäev-laupäev eelmisel nädalal “keelatud“. Kella seitsmeni olin üleval, siis paraku uinusin ja ärkasin 9.12. Jamasti. Sest hommikusöök lõppes 9.30 ja koju läks viimane buss 14.25 ja keegi ei teadnud kuidas see päev kujuneb. Kõik oli tänu telefonile suurem planeerimine, esmalt tuli kõik bussiajad nagu muiste paberile kirjutada, bussijaama leidmiseks hotelli vastuvõtust linnakaart saada.

Kuskil kella 12ks olin ma igatahes haiglas ja võtsin esmalt ette EMO. Dramaatiliselt: “Ma olen 38+3 nädalat rase, mulle pole tehtud ühtegi ultraheli ja mul on reesuskonflikt! Keegi teil siin telefonile ei vasta. “Ütlemata sõbralik tädi saatis mu 9ndale korrusele, et seal kindlasti aidatakse.

Liftis oli kirjas, et 9ndal korrusel puudub läbipääs – ainus info korruse kohta. Vaatasin, et 8ndal on sünnitusosakond, otsustasin sinna minna. Tundus väga vaikne seal muideks. Rääkisin sama loo ja ikkagi selgus, et 9ndal korrusel on naistearstid ja ultraheli. Sai treppimööda sinna tõustud ja kuna ma juba kolmandat korda sama asja seletama pidin, hakkasin veits marutama. Marutasin registratuuri tädiga ja sain lõpuks asja nii kaugele, et mind saadeti istuma ja ootama. Ma pidin muidugi korduvalt sajatama, et mul reesuskonflikt ja süst tegemata ja et ma 110km tulnud ja et küll te mulle selle 5min leiate. Paar korda arvasin juba, et ega siit head nahka ei tule, aga lõpuks saadeti mind mingi ankeediga istuma ja ootama. Ankeedis oli muuhulgas küsimus, et ega ma lapse isaga suguluses pole. WTF?

Üsna pea tuli õde ja viis mu vererõhku mõõtma, siis pidin jälle ootama, siis kutsus registratuuritädi, et leidis mu saatekirja, kus oli kirjas, et mul aeg 22.jaanuar. Ütlesin, et selleks ajaks olen ma ilmselt sünnitanud ja et ma olen täna kohal ja tahan asjades selgusele jõuda. Ainus asi, miks tegelikult läksin, oli soov teada saada, ega platsenta all ei asetse. Ei saa võtta riski, et haiglast niivõrd kaugel olen ja sünnitama hakkan ja siis võibolla verest tühjaks jooksen, eksole. Kuna platsenta võib liikuda, oli mu teadlik valik see ultraheli pärast 37nädala täitumist teha.

Ühel hetkel kutsus mu enda ruumi seesama õde, süstal sõjakalt laual ootamas. “Seda ma küll endale teha ei lase! Mul vaja teada saada, kus platsenta asub,“ teatasin. Veel küsiti, ega ma muudes riikides, st Ida-Euroopas, st Eestis viimase aasta jooksul arstil pole käinud, mine tea, mis patsillid kaasa tuua võisin. Saadeti uuesti ootama.

Nii, vahepeal siis istusin natuke veel ja peatselt kutsus üks meesarst mu kaasa, oli täiega chill, naljatas, et ma nii keeruline patsient, et tulen millal tahan ja kui aeg on, ei ilmu kohale. Lebasin lauale ultraheli saama: “Ütlen kohe ära, et ei soovi teada kas tegemist on poisi või tüdrukuga.“ Arst: “Ahaa, selge, siis selle uurimisest pääseme.“ mõõtis ja vaatas ja teatas, et kõik parimas korras, vett piisavalt ja platsenta jumalast kõrgel. Ja parim – mitte ainsamatki märki preeklampsiast. No selle eest võin küll ainult ennast tänada. Ise vaatasin igaks juhuks minimaalselt ekraanile, et mitte lapse sugu kogemata näha.

Siis rääkisime natuke, küsis, kas plaanin ikka loomulikult sünnitada, kui suur esimene laps oli ja veel et mul on kena nimi ja norra nimi sinna otsa veel kah saadud, ja et kas mulle vereanalüüsi on tehtud.. Siinkohal oleks ma tahtnud silmi pööritada, sest alles ma andsin verd ja ma juba tean, et on reesuskonflikt. Aga Norra, eksole, nemad Ålesundis oma süsteemis ei näe, et ma kodulinnas analüüsitud olen. Taevas appi! Üritasin minema põigata, et mul läheb buss ja pole aega, aga arst: “Ei, me tulime sulle vastu ja võtsime su väljaspoolt järjekorda, nüüd teed selle analüüsi ära :D“ Vereanalüüsi järjekorra nahka läks 20minutit ja ostukeskuses jäi shoppamata, sest juhuslikult sõitis kohe see viimane otsebuss haigla ette, mis mu koju tõi. Võinoh kodust 5km, edasi võtsin takso, sest wohhoo, Norras läheb sellisele seiklusele (ehk ühele otsale) 50euri ja see kompenseeritakse!

 

Pärisprobleeme* mul pole, aga…

…igasuguste asutustega kemplen küll igapäevaselt. Ma nimetaks seda oma päevatööks, sest kõik asjad juhtuvad ju alati minuga.

Kõige hullemat ei viitsi ma isegi täies mahus lahkama hakata, sest lahenduse leidmine võib võtta kuni kuus kuud, aga ütleme nii, et NAV arvab, et haiguslehel olles mulle neli korda vähem raha maksta on täiesti okei. Praeguseks olen igatahes poolel teel, et õiglus jalule seada. A las ülejäänu jääb.

Kui on vaja ultraheli aega, et välja uurida, kus platsenta e EMAKOOK asub, siis kaob saatekiri jäljetult. Ja mitte nii, et ma oleksin mingi paberi saanud, oh ei, ta kaob jäljetult virtuaalselt. Ämmakas väidab, et saatis selle sünnitusmajja, sünnitusmaja väidab, et pole saanud. Varikas helistab nädala pärast uuesti sünnitusmajja – ikka pole kätte saadud. Saadan ämmakale sõnumi, vastab, et tema saatis ära, käin veel visiidil kah ära, ütleb mulle silmnäkku, et on ära saatnud. Helistan paari tunni pärast sünnitusmajja, KEEGI POLE NäINUD, KEEGI EI TEA. Saadan sõnumi ämmakale, et ikkagi ei ole seda va saatekirja. Ämmakas vastab, et ta ikkagi saatis selle juba 3.jaanuaril ära…

Kogu see HELISTAMISEvärk oli üldse raske, sest meil kukkus Beniga kahepeale mu telefon vetsupotti. Oli too niigi armetus olukorras, sest ma sõitsin sellest suvel jalgrattaga üle, õnnetuseks pidurdasin just sel hetkel, kui telf tagaratta all oli. Pool aastat ei raatsinud uut telefoni osta (aeg läheb kiirelt noh), nüüd ei jäänud enam muud üle. Uurimustöö tehtud, tellisin ühe õuna ära. Netilehel kirjas, et kohale jõuab 2-4 päeva pärast. Eile oli kolmas päev ja sain meili, et telefoni saab kätte homme STRØMMENIST. Saatsin range kirja, et kuna te omaalgatuslikult kauba valele aadressile saatsite, siis teete mis võimalik, et telefon homme ikkagi mu kodukohas oleks, et oleks 2-4 päeva, nagu netilehel lubatud.

Vahepeal otsustasin ma Emmaljunga ära müüa. Läks nagu soe sai, 10+ tahtjat ja hinnaks veel 700euri, kuigi käru kohe 3a vana. Tuli siis üks pere Ålesundist kohale, proovida ei soovinud, panid käru autosse, vippsisid raha ja sõitsid minema. Paari päeva pärast algas hullem kamm. Nende laps ei saavat kärus hingata, istumisosa olevat praak. Me olime suht kohe, et ok, dav, tooge siis tagasi, ma maksan raha ka tagasi, pole hullu. Aga ei, nemad tahavad, et me neile uue istumisosa ostaks. Ma andsin kempluse Viikingile üle, teiselpool oli ka kemplejaks pereisa. Nädal vähemalt jaurasid, kuniks teatasid, et tagastavad käru. Kui vana istumisosa olid nad nõus meile koju tooma (110km), siis käru üleandmiseks nõudsid, et me neile poolele teele vastu sõidaks. Keeldusime. Kui sa midagi ostad, ei saa sa eeldada, et kui sulle ei meeldi, siis pood tuleb ise sinu juurde. Viimaks saatsid nad selle käru bussiga meile. Paraku oli buss pool tundi liiga varajane ja Viiking jõudis peatusesse kui too juba uuele ringile läinud oli. Maruvihasena saabus koju. Siis selgus, et 3h pärast on buss koos käruga uuesti Åndalsnesis. Teisel korral läks õnneks ja raha sai tagastatud. Veits toibusime, aga lahti me neist inimestest ikka ei saanud. Peagi tuli sõnum, et nad unustasid mingid jullad kärule külge. Sellised mille külge kott riputada. Palusid, et ma neile postiga need saadaks, olid 50euri maksnud. Täna sain ma need siis saadetud, läks aega, sest telefon, milles aadress oli, uppus ju ära. Nüüd peaks rahu olema. Ülehomme tulevad uued ostjad ja ma hoian hinge kinni ja palvetan. Tõesti ei saa seda praagiks nimetada, lihtsalt olid keerulised inimesed.

Uuele lapsele pole ikka veel nime. On see normaalne, et ma ikka veel ei muretse?

Veel haiguslehe probleemidest. Kuna mul kaks töölepingut, peab tohter iga kord uut haiguslehte kirjutades need mõlemasse kohta saatma. Ühel hetkel avastan, et haigusleht 10.detsembrist 5.jaanuarini on saadetud kaks korda samasse kohta, sellesse töökohta, mis ei olnud täiskohaga. Hakkab jälle helistamine NAVi ja polikliiniku registratuuri külastamine. Üks ajab ühe, teine teise peale. See jama veel nii vähe kestnud, et ma pole veel marutama hakanud, annan neile veel natuke aega.

Igapäevaselt painab mind veel list, mis tegemata on. Ise kirjutan endale ja see on väga vajalik, sest raseduse ajal pidigi mäluga natuke teisiti olema. Näiteks tuleb mul sünnitusplaan kirjutada, mingeid ankeete veel NAVile saata, pilte sorteerida jne. Paar päeva tuleb Viikingita ka hakkama saada, läks Ålesundi tähtsaid asju ajama.

SAMSUNG CSC
Pilt ka ühest heast ajast, mil me Viikingiga värske abielupaarina Hawaiil paarutasime

Kõigele vaatamata on meeleolu õnnis. Sellised pisiasjad mind juba rivist välja ei löö. 2020 on juba praegu hea aasta ja läheb veel paremaks!

*Pärisprobleemid on (surma)haigused, see, et süüa/katust pea kohal pole, see, et partner on s*tt ja nii, eksju.

Lõpujutud ehk 36+4

Kirja sai 02.01.2020

Ma pean end 36ndast nädalast lõpurasedaks. Või kes tegelt teab millal see TA ikkagi on, sest üks arst oli mulle hoopis 02.02.2020 kirja pannud. Minu arvutuste järgi täiesti vale, kuigi kuupäev aasta ägedaim.

Mis siis lõpus muutunud? Täpselt 31ndal detsembril hakkasin uuesti oksendama. Lõpueelne puhastus? Vist. Beniga mäletan ka, et lõpus uuesti oksendasin. Eile oksendasin veel ka teel Oslost koju. Täna enam mitte..

Eile kui me siis jälle ca 8h (pausidega) autos viibinud olime ja kell 22 magama saime, hakkas mu üsas selline möll, et und ei tulnud kaua ja kui tuli, oli öö läbi hõre. No see hõre uni on juba pikalt mind saatnud. Viiking oli meiega pea 2nädalat kodune ja lasi hooliva isase kombel mul iga päev kümneni magada ja tegeles ise Beniga.

Aaaga jah see eile möll. Järsku tundus, et laps oli ennast täiesti teistpidi keeranud, selili olles tundus alakõht täiesti madal ja kõik kuidagi üles koondunud. Mul pole muidugi õrna aimugi mis pidi beebi oli või on, aga muutus on tuntav. Samas püsti tundus naba vähem nähtav, niiet äkki siis see paljuräägitud kõhu allavajumine? Ma üldiselt arvan, et trimmis kõhuga pole palju aru saada ja Beni ajast ei mäleta ma ka mingit kõhu langemist🤔 Positiivsena see, et kõrvetised on leebemad. Samas ulatuvad hoobid ikka ribideni – pidevalt tunne nagu keegi neid sõtkuks. Põiele avaldub mingi täiesti uutmoodi surve, kergelt valus, ütleks lausa.

Vanaaastalauas tulid ka rasedakõhud jutuks. Viikingi õde lasi oma kõhu ju vägagi valla, mistõttu oli lapsel liiga palju ruumi ja pea ei tahtnud fikseeruda, ämmakas oli nii öelnud. Lisaks oli laps üle 4kg. 😬 ma nii ei tahaks. Lapsele karuteene ju – kõrgem diabeedirisk hilisemas elus.

Veel läks jutt kehakaalule – et on ikka tükk tegu, et keskkooliaegne rahvarõivas selga saada. Ma ei viitsinud enam nendega kaagutada (nagu vanasti) aga ma isiklikult paneks ka põhikooli lõpukleidi probleemita selga. Kaal peaks täpselt sama olema – räägin siis raseduseelses ja oletatavast järgsest ajast 😊 sest tundub, et ma olen seekord vähem juurde võtnud kui Beniga ja Beniga olin ma ju 6päeva pärast sünnitust 56kg. Enne rasedust oli kaal 58kg.

Üks põhjusi, miks eelmine kord rohkem juurde tuli, oli see va preeklampsia ja kogunev vesi. Nii hea see blogipidamine – ainus koht kuhu oli jäädvustatud, et olin juba kuu enne sünnitust nii paistes, et karju appi.

Siiski on vist seekord ka natsa kõrgem, sest viimase 24h jooksul on mul 3x ninast verd jooksnud😱 see võib üks kõrge vererõhu tagajärgedest olla😑

Meenus, et on aeg nõmm-liivateed rüüpama hakata, eelmine kord olin agar ja seekord on ka pakk ootamas.

Vahest on kurb, et Ben polegi varsti enam ainus laps. Elu ju ühega nii lihtne, tähelepeanu saab ta 100%, hiljem on paratamatu jagamine. Ilmselt on need tavalised teisele lapsele eelnevad mõtted ja kui uus beebi käes, mõtlen, et kuidas sain üldse nii mõelda.

Igatahes on see eluolu nüüd ootamise tähe all. Kulgen igapäevas ja naudin Benile täit pühendumist.

Lisatud 03.01.2020:

Käisin täna spontaanselt arstil ja pärast kolme vererõhumõõtmist (pluss kahte ebaõnnestunud, sest pidin Beni ohjeldama) tõdes tohter, et too on ikkagi täiesti keskpärane.🎊

Viimane vana kirjutis: 21+4

Alles viimastel nädalatel olen ma jõudnud omadega sinnamaale, et rasedust vabalt välja näitan. Ei teagi miks see seekord nii on. Samas muidugi enam ei anna midagi varjata ka. 20nda nädala täitumisel hakkasin spets rasedapükse kah kandma. Ikka suurus 36 ja needsamad teksapaarid, mis eelmisest korrast alles olid.Lisaks ostsin veel ühed korralikumad heledad teksad ja leggingsid 🙂

Nüüdseks teavad Viikingi vanemad ka. Ämm juubeldas, äi oli niisama õnnelik 🙂 Kõik muidugi küsivad kas poiss või tüdruk. Vastame, et ei taha veel teada. Osade reaktsioon on muidugi, et “ma küll ei suudaks”. Ütlen ausalt, et ma esimesega ka suutnud poleks, aga nüüd vabalt.

Vahest küsin Benilt ka, kas tuleb vend või õde. “Õde,” vastab ta. “Kas sa saad endale õe või venna?” küsin uuesti. “Venna,” ütleb Ben. Ehk siis ta vastab alati selle, mis ma viimasena ütlen😆

Üritan teda ikka ette valmistada. Räägin, et kui beebi tuleb, võtame ta ka kaissu magama ja anname tissipiima. Et ta shokki ei saaks, et keegi “tema” tissi kallal. Sest kuigi ta enam piima ei saa, siis mäletab ta tolle olemasolu väga hästi ja küsib selle järele iga päev. Vastan, et mul praegu pole, aga kui uus tita saabub, tuleb uus piim ☺️

Arstil lasin enda haiguslehte pikendada. Mõnuga naudin seda kodusolemist. Oksendamised ja peavalud saadavad mind siiski endiselt, las ma olla rahus😄

Teise lapse tulek tundub nii kauge tulevikuna, et ma ei mõtle sellele isegi üleliia. Vist ei mäletagi pool ajast, et rase olen. Loode on terve päev vagusi, ainult õhtul hakkab kemplema. Üleeile tundis Viiking kah esmakordselt liigutust.

Nimest

Njah. Seekord on otsuse langetamine raskem. See meie silmis parim poisslapse nimi on ju juba kasutuses. Tüdruku puhul on märksa lihtsam. Tuleks liitnimi, mille ühte osa olen ma pool elu teadnud, ainult teine pool tuleb leida. Nimeskandaali mäletate? Vot nüüd ihaldan ma ise üht, mis Viikingi õe lapsest “üle jäi”. Loomulikult küsime me üle, ega nad seda ise tulevikuks jätta soovi, ja kui mitte, on see liidripositsioonil.

Poisile on kaks varjanti. Ühe leidsin mina, teise Viiking. Tema oma taaskord viikingimütoloogiast, minu oma üldse Prantuse päritolu 😃 Siiksi kummagagi pole seda sama õiget tunnet nagu Beni omaga.

Tüdruk seevastu viikinginime ei saaks. Nagu ma (pool)naljaga ütlen – poegadest kasvatame norrakad (sest norra mehed on parimad, uskuge, mul kogemus muudega ka 😂) ja tütardest eestlased, noo sest Eesti naised ikkagi! Igati hinnatud ka muudes riikides.

Rahustuge! Muidugi leidub ka nii lurjuseid norra mehi kui jubedaid eesti naisi🙌😉

Aga jah nimedest veel – need peavad olema sellised, et ma teisi nendekandjaid ei tea 🙂

Veel ma ei põe. Ma ei usugi, et see õige nimi enne lapsele otsavaatamist selgub.

Beni (2a8kuud) kõne

Teate, ma hakkasin mitu kuud tagasi postitust Beni kõnest kirjutama ja täna tõdesin, et see on mustanditest kadunud😫 Halb! Sest seal oli ikkagi list sõnavarast ja nii. Kuna Ben on omadega seal maal, et iga paari nädala tagant võiks update’i teha, on eriti kahju.

Selles kadunud postituses alustasin ma igatahes sellest, et pärast suvist Eestimaal käiku lõppes Beni komme mind mammaks kutsuda. Väga meeldiv on juba pool aastate emme olla😁 Kartsin juba, et seda ei tulegi.

Kuidas see Ben meil siis praegu räägib?

Ütleks, et nüüd mil ta 2a8kuu vanune on, saab teisega täitsa vestelda. Eriti hästi on näha arengut reisidel. Kui me pärast ühist perereisi nädalaks lapse-issi eraldasime, siis tagasi tulles tõdes Viiking, et kuigi Ben valdavalt eesti keele sees elas, arenes seitsme päevaga mingit moodi ka norra keel. 🤔

Enam ei anna sõnavarast listi teha, aga üles soovin märkida, mis poeg öelda oskab. Muidugi räägib ta vähem kui keskmine sama vana ükskeelne laps, aga tubli on ikka 😊

Ben teab:

  • Nimetada igasugu sõidukite nimesid. Nii eesti kui norra keeles. Kaua aega ütles ta lennuki kohta “neigus” ma veel mõtlesin, et tuleb see kindlasti videole saada. Ja siis.. hakkas ta üleöö lennuk ütlema😭 sai suureks. Ja vaatas mind ja mu õde imelikult, kui me neigusest rääkisime. Muud sõidukid on õigete nimedega olnud.
  • Omaette mängides jutustab pigem norra keeles.
  • Nii kui ma pojale lasteaeda järele lähen, lülitub ta sel momendil eesti keelele kui ma uksest sisse astun.
  • Üks hübriidsõna tal ikkagi on: “Pröövi” – proovi + prøve (proovi norra keeles). Ajaa, 1 on veel: “holle”. Eesti keele hoia + norra keele holde (samatähenduslik).
  • Vahest on tekitanud elevandi ja issi elefant’i erinevus segadust. Et kas emand ei oska f-tähte hääldada?
  • Numbrid. Tavaliselt loeb: “Üks, kaks, neli, viis..” kolme jätab ära mõlemas keeles.
  • “Pärast” ja “etterpå” Ükskõik mis ettepaneku teed, nt et lähme lasteaeda, Ben vastab: “Pärast.” Vahest hakkab keset õhtusööki lauast minema, ütleme, et toit tuleks lõpuni süüa. Ben: “Pärast.”
  • R-ütleb ammuilma ilusti välja. Jääb ehk olemata see jube dialekt, mille viljelejad r-i öelda ei oska ja mida siin ikka aegajalt kuuleb.
  • Ütleb “mina” asemel “sina”. “Kas ma annan sulle mandariini?” küsin. “Sina võta(b),” vastab Ben. Nagu selgub, on ka vormidega segadus😄
  • Sinist ja rohelist ajab aegajalt mõlemas keeles sassi.
  • Siinne jada pole loomulikult kaugeltki kõik. Lihtsalt mõned märkmed. Sellise teemaga on võimatu “käsupeale” kõik asjad kirja panna. Niiet ma postitan selle, aga lisan meie pere jaosk juurde, kui muud asjad meelde tulevad 😉