Varikas tõstab pead

Kahetus, süümepiinad ja meenutus helgematest kirjutamisaegadest – just need märksõnad tulevad esile kui blogi peale mõtlen. Ma ei saa aru kuidas teistel nii palju aega koguaeg on. Küll loetakse massiliselt raamatuid, postitatakse sotsiaalmeediasse ja mina ei suuda poolt tundigi leida, et nagukenegi eluolu kirja panna.

Nii paljud emad räägivad kuidas ikka ainult emaks olemisest jääb vajaka, vaja ennast muudmoodi teostada. Minul on vastupidi, ma oleks suurima hea meelega teatud aastad ainult ema. Ja muidugi on just mulle antud elu (ok, ise olen selle sellisels kujundanud), kus ma rööprähklen ja nö vaba aega on nii vähe, et ühte raamatut loen kaks kuud😄

Esiteks on mul muidugi kaks keskmisest suuremat tähelepanu soovivat järeltulijat. Teiste juttudest on selline mulje jäänud. Omaette mängimine on meil harv nähe ja emanda tähelepanu nimel tehakse mis iganes. Kui vend ka läheduses siis kakeldakse füüsiliselt.. Kui üks on süles, on teisel ka vaja. Kui üks alles hakkab sülle tulema, hüppab teine vahele. Aga ega ma teistsuguseid lapsi tahta ei oskagi, pole erakutega kogemusi.

Väikem on eriti kleepekas. Oleks tema teha, oleks ta koguaeg küljes, va õues, siis ei tohi käestki kinni hoida. Kaarnapojal elu esimene palavik. Kestis 2-3ööd (päeval taandus) ja päädis täppidega. Vast see kurikuulus kolme päeva palavik. Benil säärast kunagi polnud. Palaviku temperatuuri ma öelda ei oska. Mis see mõõtmine mulle annaks? Käitumiselt oli ta nagu ikka, va söögiisu langus ja rohkem kaisutamist. Viimast ma suisa nautisin. Pärast õhtusööki viskusin diivanile, Kaaren tissiotsa ja nõnda ta ööunne uinus. Ei mingeid kemplusi magamajäämisega. Ja see komme mu kõhu peal tissitades magama jääda jäigi talle külge.

Vahest juhtub mingi ime ja Kaaren mängib üksinda. Selleks peab talle kastitäie lelusid ette valama, ise ta neid iial võtma ei lähe, kuigi need nina all elutoas. Siis laob ta kettaid torniks ja plaksutab iseendale. Veel on ta viimasel ajal niiviisi korralikult tugevalt kaelaümbert kinni hoides kallistama hakanud. No meganunnu! Kõnnib Kaaren kuskil 1a1kuu vanusest saati. Siiamaani heietan kui nunnu on see värskelt tatsama hakanu 😍

Päevi täidavad veel Tiglkåk ja autokool. Esimene hakkab vaikselt valmis saama. Vahepeal elasin Tiglkåkis, sest siis sai õhtul lapsed magama pandud ja Emu hoolde jäätud ja me Viikingiga saime seinu värvida, köögimööblit ehitada, plaatida jm. Lisaks säästis see aega Beni lasteaiast toomise arvelt. Ja vahepeal kui Lihavõtteaegu linn hullus ja koroonat igaks juhuks ette kartma hakkas, pandi Viiking kodukontorisse. Too seati püsti Tiglkåki tulevasele kohvikualale. Kodus keset tuba töötamine ajaks kõik hulluks – laste jaoks issi nagu on kodus aga nagu ei ole ka. Lõpuks ei saa keegi midagi tehtud. Tean, mullu läbi elatud – ütleks et keerulisim aeg mu lapsevanemastaazist.

Autokooliga on nii, et järgmisel nädalal peaks Moldesse eksamile minema. Võimalik, et ma siiski lükkan selle edasi, sest raamatulugemine mitteemakeeles ja veel spetsiifiliste terminitega võtab vähe rohkem aega ja netitestidega pole ma veel alustanudki. Oehhh kui tore kui selle tehtud saaks ja Tiglkåki ka käima. Mis ma siis kogu selle süllekukkunud vaba ajaga peale hakkan? 😆

Tiglkåki vuntsides on mind aina häirima hakanud kodumaja lõpetamata tööd. Vannituba ajab ahastusse! Me tellisime 2,5kuud tagasi sealseks remondiks vajamineva ja täna tuli kõne, et homme hommikul kell 7 tuuakse asjad ära. Wohhooo! Black Fridayst saadik vannitoaplaadid mis me esikus seisavad juba õige harjumuspäraseks saanud. Lammutama hakkas Viiking juba hilissügisel. Vot nii kaua olema seintetu ja pooleldi põrandaplaaditu vannitoaga läbi ajanud.

Teine asi on esik. No ei saa ma ennast kokku võetud, et pool seina ära värvida. «Pole aega,» tahan jälle öelda. Tegelikult mulle üldse ei meeldi selle vabanduse kasutamine. Kõigil on sama palju aega. Ma pean lihtsalt valima, kas ma jalutan, sorteerin pilte, valmistan ette õhtusööki, värvin midagi Tiglkåkis või teen trenni selle 2h jooksul, mil Kaaren päevaund teeb. Kõike ei saa ning seetõttu on mul pidev nimekiri asjadest mis tegemata on🤦‍♀️ aga vat palgatöö ei tuleks kõneallagi. Selleks poleks mul päriselt ka aega! 😃

Isegi kui me siin pooleldi sees elades Tiglkåkis askeldasime, oli tempo alla arvestust. Möödunud nädalavahetusel tulid pärale ämm ja mr.Bean ja nende paari päevaga saime palju rohkem tehtud. Jõudsime lausa nii kaugele, et mööbel ja muud esemed said õigetesse tubadesse paigutatus. Suurenes kohe ka õhin, sest koheselt tekkis tunne, et oleme peaaegu valmis. Tänusõnad ka Emule, sest kui ta lapsi (või vähemalt ühte neist) ei valvaks, ei saaks üks meist (mina või Viiking) midagi tehtud. Ben on tihti meil kaasas, ta juba piisavalt asjalik ja suur, et aru saada mida puutuda tohib ja mitte. Ja loomulikult tahab ta ka alati võõbata või naelu kuhugi lüüa. Siis annamehi talle suvalise puutüki kätte ja saame ise kõrval midagi tehtud.

Ilmast kah! Meil on reaalselt pool aastat talve olnud ja kuigi mulle muidu meeldib ja valdav osa on see õiget tüüpi winter wonderland olnud, siis aprilli lõpuks mul ausalt kopp nii ees, et kui Viikingit töölt lastaks, oleks ammu minema pagenud.

Nagu teate on reisimine mulle tähtis teema. Ja ma olen niiiiiiiii tänulik, et kui üks nõnda tähtis asi elust ära kukkus, siis tuli asemele Tiglkåki projekt. Miski, mis meid tegevuses hoidnud on ja et see miski veel nii õigel ajal ja õiges kohas juhtus, on lihtsalt õnnistus🙌

Lisaks tunnen ma end megaõnnistatuna, et me selle koroonaaja just siin läbi elame. Meil on elu siiani nagu tavaliselt. Va need lühikesed kodukontori perioodid. Ma ei leia mitte ühtegi mõjuvat põhjust miks praegusel ajal linnas elada? Olen kuulnud mõnest kes 30ruuduses korteris kuskil Oslos kuude viisi kinni istub. Mis elu see on? Viikingiga ikka räägime, et siin võib koroona üldse meelest minna kui autos raadiot käima ei pane. Paradoksaalsel kombel ei levi meil see va covid, mis siis et maske ei kanta. Meil toimus eelmisel nädalavahetusel isegi üks lasteüritus ja no ikka ei levi 😃

Lõppeks jah, tuleb tõdeda, et pean ajaplaneerimist õppima, muidu jääb igasugu asju tegemata. ✨

Kui Kaaren sai üheseks

Istun siin Tiglkåkis ja hoian elektrik-kuttidel silma peal. Tulid teised hostelitubadesse pistikupesi paigaldama. Mitte et mu Viiking ise seda teha ei oskaks, lihtsalt dokumenti on vaja, et spetsialistide fixitud. Kell on alles 12 niiet Kaaren magab õues lõunaund. Midagi muud mul teha polegi, kirjutan siin 😁 Päev on muidu tihe – hommikul tuli meie endi koju kindlustusest torumees kes alumise lekkiva laega vannitoa kallal askeldas. Ausaltöeldes polnud mul aega vaadatagi mis ta täpsemalt tegi. Õhtul näen. Ja enne veel kui Beni aiast ära toon on meil 1aasta kontroll Kaarnaga..

Rääkigem siis peopäevast. 5. veebruar ja reede. Viiking oli terve nädala niikuinii kodukontoris, reedel võttis pool päeva üldse vabaks. Oeh, paraku ei saanud Kaaren-pojale samasugust esimese sünnipäeva pidu pakkuda nagu omal ajal Benile☹️ õnneks tulid Emu ja ta kaasa. Vähemalt paar külalistki.

Sünnipäeva puhul sai Kaaren elu esimest korda tavatoitu. Ehk siis samal kujul nagu ülejäänud laudkond. Toiduks oli peedisalat ja see oli pojule nii mokkamööda et söödi kohe rekordportsjon. Lisaks tegin üle kreveti-spinati quiche’i. See sai ka õige hää!

Tortidega olin ma juba eelmisel päeval (ja pool ööd) möllanud. Oli vaja teha beebisõbralikud muffinid (st suhkruta) hommikusöögiks, et oleks kuhugi küünal torgata. Siis üks beebisõbralik tort mida Kaaren pidulaua taga süüa saaks ja üks nö peamine tort mida kõik ülejäänud sõid.

Tordiideeks sain inspi Pinterestist. Pea oli täiesti tühi, tegin tolle lehe lahti ja suht esimene tort mis ette kargas oli Gelatine Bubble cake. Kohe otsustasin, et selle teengi. Mulle ei meeldi samasuguseid kooke teha, ikka alati midagi uut.

Öösel vihtusin mulle teha ja panin tordi kokku, järgmisel hommikul kaunistasime Beniga.

Aastasest Kaarnast kah. Tuleb ju dokumenteerida. Täpselt 8 päeva enne sünnipäeva seisis Kaaren esimest korda ilma toeta ja paar päeva pärast sünnipäeva tegi esimesed sammud. Kõndimiseks seda ikkagi ei nimeta, poolkogemata lasi toolist lahti ja astus 2 sammu. Veel mõned päevad hiljem tegi Emu silme all juba 4 sammu. Aga kui ma ta püsti seisma panen, ise eemale lähen ja teda enda juurde kutsun, laskub ta ikkagi käpuli ja kiirustab minuni.

Vist tavaline värk teise lapsega, et ta ju tundub ja jääbki esmasündinu kõrval tunduma väikse titabeebina. Noh niikaua kuni kolmas tuleb😃 Sellepärast ma muudkui imestan, et ise nii väike ja nii tark. Teeb kõike järele. Nii tihti mõtlen, et issand ise pisike beebi ja proovib juba mütsi pähe või sokki jalga panna. Kui keegi naerukrampides pea kuklasse viskab, teeb seda kohe ka Kaaren. Hambaid proovib ise pesta, kraanikaussi sülitada ja no kaklemine on ka selgeks saadud. Pidevalt kaklevad Beniga ja ei ole see väiksem (enam) mingi inglike, ikka virutab suuremale vennale ka!

Me ei ole spetsiaalselt Kaarnale mänguasju ostnud aga nüüd tal mõni oma isiklik auto/lennuk ja raamat on. Benile ei mahu see pähe, et äkitselt on Kaarnal omad asjad ka 😂 Kui Eestimaalt Kaarnale sünnipäevaks pusleraamat saabus, hakkas Ben seda kohe endale ihaldama. Muidu keelasime kõikidel pereliikmetel kinkide tegemise ära – meil pole majas mänguasjapuudust. Küll aga võtsime rõõmuga vastu kõikide rahaülekanded, sest poisid saavad kahepeale ühe suure asja: Thule Cross 2 nimelt.

Seda saab kasutada nii ratstega kui suuskadega. Me oleme siiski võrdlemisi tegus ja aktiivne perekond ja meile kulub selline sõiduk väga ära. Kui Ben lasteaeda vahetab, hakkan justnimelt sellega tal (ja hiljem ka Kaarnal) järel käima.

Eks nagu iga ema, olen mina ka oma lastest megavaimustuses ja rahul et JUST SEE laps meile sündis😄 Kaaren on selline nunnutaja ja pöörane samaaegselt. Võtad ta sülle siis kallistab, ükskord nägi mind ka Viikingit noklemas ja lähenes kohe mulle ammulisui musi tegema😂 Kohe matkib, ma räägin. Samal ajal on ta niiiii hulljulge ja pöörane. Turnib ja kukub 100x rohkem kui suurema ohutundega õnnistatud esmasündinu. Ja kui sa tal ronimist keelad, viskab kõhuli ja kisa taevani! Ma ütlen, tal hakkas kohutav kahene juba 10kuusena😂 Ei tema juba näitamata jäta kui midagi vastukarva on.

Vahepalana kuskil nädalavanune Kaarnake

Öösel magab see linnupoeg ikka veel mu kaisus ja mulle see meeldib😌 Viiking on ta küll treeninud võrekas uinuma aga hiljemalt 1,5h pärast ta ärkab ja nõuab suurde voodisse. Selleks ajaks pole me Viikingiga muidugi magama veel läinudki, lapsed uinuvad ju siinmaal kl 19. Kaaren on vahest juba kl 18 nii väsinud, et ei jaksa enam üleval olla. Magab ainult ühe korra päeval. Kaaren on mõistnud, et minuga on lihtsam protesteerida, kui ma teda voodis magama panna üritan, läheb selleks tund. Sööb tissi, tõuseb istuli, itsitab, hüppab ringi, sööb jälle jne. Viikingiga on hoopis teine teema. Esiteks teeb ta kohutava protesteerimiskisa kui ma toast lahkun aga jääb kohe vakka ka. Viiking siis laulab talle ühe (!) laulu, asetab ta võrekasse kõhuli, tekk peale, natuke vist patsutab ja lõõritab veel ja laps magab. Selline erinevus siis. Sellepärast ei pane mina kunagi Kaarnat magama kui Viiking kodus 😃 Emuga sama asi, viimati uinus laps vist mingi pooleteise minutiga. 90% juhul lähen ka päevaunne last õue uinutama. Kärutades on kõik hõlpsam, siis saan ka mina lapse 10-15minutiga magama🙌

Koroonaaja laps nagu ta on, pole ta kuskile väga reisinud, pole isegi ujuma saanud😫 ja üldse palju vähem inimesi kohanud. Sellepärast on ta ujedam kui Ben samas vanuses. Viimane käis ju juba esimesel eluaastal 6 eri riigis ja nägi paljusid eri inimesi. Võõra näo eest peidab Kaaren ennast esialgu minu või Viikingi õla varju.

Oh, aeg on sealmaal, et pean otsad kokku tõmbama.

Edit: Arstil käidud, Kaarnake ei luba ennast teistel puutuda ka mitte, viskab kohe silda ja virutab jalgadega😅 kaaluks sai 11,95kg ja pikkust 81cm. Mõlemaga on ta seal kõvera tipus, pikkusega isegi üle kõige kõrgema joone.

Tänasest päevast võiks raamatu kirjutada

20. jaanuarist käib jutt.

Täna juhtus jälle igasugu asju. Nagu alati meiega. Sest kes teeb, sellel ju juhtub. Kodus istudes ei juhtugi midagi😜

Kuue ajal hakkas Ben mulle jutustama, et tahab ärgata. Ei jaksa enam oodata, kõht ka tühi. 6:30 hakkas Kaaren ka nihelema ja noh talle piisabki paarist Beni öeldud sõnast, et ta üles ärkaks.

Vahetasin väiksema mähkme ja läksin voodisse tagasi, sest ma lihtsalt vajan seda toibumisaega. Kaarenit üritasin veel tissiotsas magama suruda aga ei õnnestunud. Viiking asus Beniga müslit sööma, väike poeg sai ka «Pepu ees,» manitsuse saatel voodist valla lastud. Toibusin edasi. Viikingit muidugi häirib, et tema peab iga jumala hommik kõigega enese töö jaoks kordaseadmise kõrvalt tegelema, aga pole parata, mul vaja TOIBUDA😂

Mingil hetkel kuulen, et Viiking räägib uue aasta peost, mis täna lasteaias aset leiab. Aaah muidugi! Ma ju unustan koguaeg kõik ära🤦‍♀️ mäluprobleemid on mul sage imetamise kõrvalnäht. Nüüd meenus, et laps tuleb (vist?) kella 9:30ks aeda viia ja et ma vist võtsin mingi paberi ka lasteaiast kaasa. Sõnumis polnud kellaaja kohta midagi kirjas, tavaliselt läheb Ben kaheksaks. Otsisin lehe välja ja kirjas «..palume lapsed kella 9:30ks tuua.» Ok, selge, Viiking tuli voodisse tagasi – aega ju kui palju! Ben sai multikad, magada meil muidugi Kaarnaga ei õnnestunud.

Kui Viiking ja Ben uksest välja sai ja juba pool tundi möödaski oli, heliseb telefon, Viiking: «Kõik teised lapsed olid juba kohal, nad olid ikka mõelnud, et lapsed tuleb HILJEMALT 9:30 tuua,» 🤦‍♀️ Ok, seal polnud isegi minu viga (et äkki sain norra keelest valesti aru), me mõlemad saime valesti aru. Anoh üks kordki sai laps õigel ajal aeda, muidu on alati hilinemine ja Viiking süüdistab selles kõiki meid😂 Küll on autovõtmed kadunud, küll magan mina liiga kaua ega aita😂 Siin ju see lunchboxi teema. Vihkan seda! Ei saa siis lastead (iga päev) süüa tehtud? Nüüd vähemalt muudeti ära, raha kasseeritakse küll rohkem, aga T, K ja R ei pea mingeid võileivakarpe kaasa vedama.

Niisiis, päeva kohta pole midagi meeldejäävat pajatada. Nagu ikka kl 13:00 minek, et poest läbi ja 14:30 bussile jõuda. Kaks varjanti: üliäge pikajuukseline tatoveeritud meesbussijuht, kes teeb ukse lahti ja hüüab: «Kes tahab minuga kaasa tulla?» või üks pahur vanamees, kes pööritab silmi, et jälle see tuleb oma käru/beebiga. Selliseid tigedaid inimesi on Norras nõnda vähe, et kohe eriti hakkab silma. Pooltel kordadel ma jätangi käru Tiglkåki ja lähen kandekotiga edasi. Hea, et see Tiglkåk ikka nii kesklinnas asub. Hahhaa LINNAS😆

Lasteaias läks tükkaega et Ben üles leida, leidsin teise lõpuks kuskilt koridorist mattide pealt puuvilju söömas. Rühmaga siis, mitte üksipäini.

Nii, asjad kokku ja tagasi bussipeatusesse. See pikajuukseline bussijuht küsib kohe Benilt et kuidas lasteaias läks ja on üldse igati tore ja abivalmis. Ben kutsub teda minuga rääkides vanaisaks😄 Åndalsesis oli meil 45min, et jõuda Emu apartementi, sealt õlid otsida ja teisele bussile jõuda. Paraku võttis mu rajalt maha majaomanik ja kui see juba laterdama hakkab, siis omg, sa ei saa lihtsalt minema. Korteris läks siis otsimiseks, lapsed laamenasid, Benil oli 30cm pikkune jääpurikas teepealt kaasa nuiatud, ausaltöeldes ma ei teagi kuhu see sulama jäi. Või sõi ta selle ära? Kaaren olevat terava otsaga kääre suhu pannud, vähemalt Ben rääkis mulle sellest järgmised kaks päeva. Külmikust tuli veel baklazhaanid ka võtta ja jumal tänatud, et Emul shokolaadi oli. IME, et oli, arvestades tema magusalbust ja et ma polnud õieti lõunat söönud. Äkitselt vaatan, et 11min on bussini ja mul tuli veel Kaarna mähe vahetada ja lapsed riidesse-alla saada. 3-4minutiga sain tehtud!

Algas hullem jooks, kaks last käru peal, tee lumine, seljakott seljas, mingi raske kott veel kärukorvis ka aga kui vaja, sa lihtsalt suudad. Tormasime kuis suutsime ja kaks minutit oli vel aega ja mida ma näen – taamal veereb meie minibuss minema. Esmakordselt liiga vara ja siin ei ole mingit «järgmist bussi» Järgmine on järgmisel päeval.

Las ma selgitan tagamaid: bussid jäävad siin tihti hiljaks, kui sa just alguspeatuses peale ei lähe. Mina, elupõline kempleja, tõmban kõne kohe peale, st kui 15:15 buss tulema peab ja seda 15:17 veel näha pole, helistan ja mölisen. Ütleme, et 2-3x nädalas ma ikka helistan. Mullu oli eriti hull – bussid jätsid suvalt tulemata, minu marutamise peale saadeti muidugi takso aga ikka tuli 20-30min niisama oodata 😒 rasedana + väikelapsega või beebi ja väikselapse miinuskraadides polnud tore😬

Igatahes jah, iga jumala kord jääb buss hiljaks ja see üks kord kui meie TÄPSELT õigel ajal jõuame, läheb too varem minema😑 Kohe kõne! Nõuan taksot, öeldakse, et ei saa. Wtf! Vabandab aga ütleb, et tema bussijuhiga ka ühendust võtta ei saa – polevat kontakti. See buss muidu ainult meie pärast sõidabi. Kord kvartalis on seal vb 1 reisija peale meie ka😆

Mis seal ikka, helistasin Viikingi järele, läksime poodi ja Emule õlisid saatma. Aega jäi muidugi veel ülegi nii et me hakkasime kodupoole astuma.

See päev oli mulle viimane piisk ning kohe järgmisel päeval võtsin ma ühendust autokooliga. Sest kuigi Beni lasteaiavahetusega muutub elu poole kergemaks (siis hakkan jalgrattaga järel käima😌 ☝️et mul meeles püsiks, et järelkäru tuleb soetada☝️) ei saa ma lubade tegemist enam edasi lükata, elu tõotab nimelt ainult busymaks minna. Sealjuures ei poolda ma absoluutselt pidevat autoga liiklemist. Väga loodan, et ma liiga mugavaks ei muutu kui mul viimaks load käes ja masin kanni all.

CRääkides busy’dusest. Nagu näete, läks mul selle postituse kirjutamiseks 5 päeva😮 Vist oleme liiga suure ampsu võtnud. Kui ma vaatan siin igasugu blogijaid-vlogijaid-instagrammereid, siis nood ostavad ühe maja ja neil on palgatöölised, kes seda kõike fiksivad. Meil on 2 poolikut maja ja abi palkame me vaid siis kui kohe kuidagi ise ei saa😅

Elumajas juhtus jälle midagi. Nagu teada, hakkasime me teosammul vannitoa remonti tegema. Kuskil novembris alustasime lammutamisega aga sinna see jäi. Hakkasime plaate jahtima. Leidsime ühed teise inimese jäägid aga nendega jäi asi transpordi taha. Neidsamu olime netist uuena ka nillinud aga ca 80€/m2 ei kutsunud ostma. Aga saabus Black Friday ja plaadid hinnati 50% alla. Muidugi tellisime!

Terrazzo

Tarnele läks ka kuukene. Siis käisime neil linnas järel ja järgmisena tuli kutsuda torumees, sest säherdused tööd on täpselt need, mida me ise ei tee/teha ei tohi.

Esmaspäeval helistasin torumehele, ütles, et tuleb homme. Kähku käis, arvestades, et ämm ajab teda vahest nädalate viisi taga, et sa Tiglkåki saada😂 Selsamal esmaspäeval võõpasin ka kuskil kl 22 esiku seinu, Viiking tegi trenni ja läks duzhi alla. Äkitselt kuulen, et alumises vannitoas (mis on täpselt ülemise, kus Viiking duzhitas, all) kostub veepladinat. Ignosin. 10min pärast otsustasin, et kaen üle ja mida hellllllii! Keset lage tilgub vett alla. Kiljatan, kutsun Viikingi, kes algul tõsiselt ei võta aga alla jõudes lekkivat lage ja suurt veeloiku põrandal nähes ahastab: «Mida fakkkkkiii!» «Vedas, et meil juhuslikult just homme torumees tuleb,» ütlen.

Igaljuhul on asi seal, et kindlustus tegeleb..

Vot selline see elu on. Igav pole, miljon lõpetamata asja ja kemplused igal sammul.

Siiski toimus midagi toredat ka: palju palju õnne veelkord kallile sõbrannale, kes tol päeval tanu alla sai👰‍♀️♥️

Kolm lugu

(Siin ja praegu sündis otsus, et R. nimi blogis on edaspidi Kaaren. Kaua võib lihtsalt R. olla?)

Nimelugu

Läksin neljapäeval Kaarnaga Benile lasteaeda järele. Minek näeb välja nii, et jala keskusesse, sealt bussile, laps lasteaias kaasa haaratud, lähme uuesti bussile, samasse kusjuures. Ok, praegu tagasi jalutamisosa juurde. Ostsustasin Kiwipoest läbi minna. Kaubad haaratud, siirdusin kassasse, ladusin need lindile ja ootasin oma korda. Meie ees oli kuskil 80aastane proua. Vaatab Kaarnale otsa: «Oi millised punased põsed! Sa käid vist õuelasteaias?» ma: «Ei, ta on minuga kodune :)» tädike lapse poole pöördudes: «Jah, sa pole vist veel nii vana..» mina: «Ta on 11kuune.» Proua lapselt: «Ja mis su nimi ka on?» Mina: «Ta nimi on Kaaren» Tädike megaüllatunud, lehvitab kätega imiteerimaks tiiva«ripsutamist» «Kas sa ka tead, mida Kaaren tähendab?😯» mina: «Ikka! Mu mees norrakas, tema selle nimega lagedale tuli😁 Tädike pöördub kassapidaja poole: «Tänapäeval pannakse ikka väga imelikke nimesid, kujutad ette – ronk – sellist asja pole ma veel enne kuulnud!» Kassiir muheleb, mina naeran, proua jätkab: «Ükskord olin Rema1000’s ja kuulsin, et ühe lapse nimi oli Milo. Jumal küll, see on ju pesupulbri nimi**!!»

Tädi olek oli lõbus ja tore, absoluutselt mitte kritiseeriv, lihtsalt vanainimese imestus. 😃

* meie teise poja nimi on tõlkes tõesti «ronk»

** Norras kindlasti kõige populaarsem villapesuvahend kannab Milo nime

Uni murrab

Samal päeval kui olin juba kahe lapsega tagasiteel koju, istusime mikrobussis, mis meid kodujuurde viib. Kuskil 5km enne meie peatust uinus Ben. Lasteaias ta ju ei maga aga päevad on tal ilmselt ikkagi liiga intensiivsed ja koduteel uinub kohe kui võimalus avaneb. Mõtlesin, et pole mõtet teda vägisi turgutada, las tukub siis need mõned minutid. Kui meie peatus käes, võtsin kogu tavaari, mida jagub mitmele istmele, Kaarna kaenlasse ja ütlesin Benile, et oleme kohal. Aitasin ta püsti, tüüp tegi silmas lahti, astus ukseni, astus isegi ühe istme allapoole ja.. pani silmad kinni ja magas püstijalu edasi😂 «Benike, me peame ikkagi ärkvel püsima ja koju saama. Tule, astu maha,» Ben virgub, astub bussilt teepervele, sammu edasi ja heidab ennast lumehange MAGAMA😂😂😂 Täitsa lõpp, naeran ja võtan telefoni, et olukord jäädvustada:

Lõpuks ta siiski ärkas, istus oma kärupingile ja saime koju.

Limonaadi ostmas

Kui me viimati Ålesundis käisime, ostsime õllepoest selliseid vähe väärtuslikumaid limonaade kaasa. Ben valis rohelise (klaasiga) greibi oma, teise võtsime roosa guajaavaga. Ega selles midagi iseäralikku polnud. Aga kui me uuesti linna ja sellesse samasse ostukeskusesse sattusime ja sellest õllekast möödusine – mina käru ja Kaarnaga ees, Viiking järel ja Ben kõige lõpus – märkasime äkitselt, et poega polegi sabas. Muidugi astus Viiking õllepoodi sisse ja mis pilt talle avaneb: Ben on kaks limonaadipudelit kassasse viinud ja enda arust ostab neid. Juba vajutas kaarditerminalil rohelist nuppu. 😄 Tema jaoks oli loomulik, et me uuesti samasse poodi läheme ja samu jooke ostame ja nii armas kuidas lapse jaoks on kõik lihtne – lihtsalt vali kaup ja vajuta kaardimasina nuppu. Kaarti tal muidugimõista pole. Müüja vaatas pealt ja imestas ja Ben ootas vist, et talle mõista antakse, et makse sooritatud ja võib minna😂

Mida ma lasteriiete puhul silmas pean?

Ma hakkasin säärast postitust tegelikult juba 1,5a tagasi kirjutama😄 Siis sai kirja:

«Esimene eluaasta ei pannud ma erilist rõhku sellele, mida mu Benike kannab. Lõviosa tõi Viiking oma tollasest töökohast Cubusest koju, kojutoomise riideid käisime koos samuti Cubusest ostmas, meeldis, et olid ökod teised. Lisaks veel Nextist 3 paari kinniste jalaosadega (selliseid oli raske saada) unekaid, üks villabody ja villafliisist õuerõivaks. Oligi nagu suht kõik 😀
Polnud üldse sellist hullumist nagu paljudel, et kogu esimese aasta garderoob poole raseduse ajal juba ette ostetud. Mulle oli pigem kõrvu jäänud, et “ära osta liiga palju, kiiresti kasvav beebi ei jõua kõike ära kanda”.
Strømmenis elades juhtus muidugi vahel spontaanseid oste, kuid maale kolides muutus kõik. Kui ikka ainus riidepood on Cubus ja sul enam -40% kaarti kah pole (muul juhul ma sealt tõenäoliselt üldse midagi soetanud poleks), avaneb netipoodide maailm. Ja siis juba hakkad uurima, et mis äge on.
Mulle meeldib, et ma saan mehega lasterõivastest rääkida. Kunagi pole tal suva, et “osta midagi, vahet pole”. Talle läheb ka ikka korda kuidas poeg välja näeb.»

Ega mu põhimõtted väga muutunud ole. Aga nüüd otsustasin punktidena mulle olulise kirja panna:

1. Rõivad võiksid olla mitmele lapsele kanda. Ma pole kunagi hetkekski kahelnudki, et ma võrdlemisi palju lapsi tahan. Kuna ma olen väga seda usku, et osta tuleks võimalikult vähe võimalikult kvaliteetset, et riideesemet mu mitut (aga võibolla ka kõiki 😁) lapsi teeniks, soetan ma rõivad enamasti uuena ja sellised brändid, millest ma tean, et nad kestavad. Nt PO.P, Molo ja ka Nexti kohta võin öelda, et selle raha eest on kvaliteeti rohkem kui rubla eest.

2. Sooneutraalsus. Okei, 100% pole see võimalik, ikka on mu poiste riided pigem siiski poisilikud aga enamused sobivad täiesti vabalt ka vastassoole kui tulevikus tütreid juhtuma peaks. Ja muidugi kui keegi riideid kingib, siis täiesti poisilikke.

3. Ei kiirmoekettidele. Seda, et ma astun H&M’i, Cubusesse, Lindexisse, KappAhli vm sellisesse ja kukun shoppama, ei juhtu. Muidugi on siin erandeid, nt kui me ostukesuse vahetus läheduses elasime, siis ikka vahel harva midagi spontaanselt soetatud sai. Aga nüüd kui toimub 100% netipoodlemine, ei trüki ma iial googlesse «H&M». Omad vitsad olen ma Lindexist tellimisega kätte saanud ka. Nende eesmärk on vist võimalikult õhuke riie toota, et kindlasti pärast esimest kautuskorda augud järel ja tarbija uuele ostutuurile tuleks. No ei ole soovi selliseid ettevõtteid toetada. Ma olen väga palju Viikingi poolt mõjutatud ka – ta ei salli üldse kiirmoekette, ta ju on ühes neist töötanud ning teab nö telgitaguseid.

4. Väljanägemine. Keegi vist ei taha ise ega ka oma laste puhul, et riided oleks sellised nagu kõigil teistel. Nii ka meie. Võibolla just eriti meie 😃 Viiking teab alati trende ette ja kui miski on liiga populaarne, võib kindel olla, et meie neid asju ei taha. Muidugi siin tulebki mängu see, et kui sa kiirmoeketid välja jätad, oledki juba teistsugune😝 Paar korda olen ma kvaliteedi puhul silma kinni pigistanud, sest asi nii äge. Näiteks The Animal Observatory, riided väga ägedad, hinnad päris krõbedad aga kvaliteet sama mis Lindexil. Või tegelikult, kuna ma kempleja ja katkiläinud 50eurose mütsi kohta kaebuse esitasin, sain pool raha tagasi ja saadeti veel uus müts kauba peale, siis see konkreetne peakate läks ju iseenesest vaat et vähem kui H&Mi müts maksma😂 Edaspidi ma siiski väldin seda va TAO’d.

Üleni TAOs lumes püherdav Ben

5. Väldin sünteetikat. Mingid fliisid ja polüestrisisaldusega riided – EI, EI, EI! Iseäranis oluline on, et naha vastas mingit plastmassi poleks. Kui fliis, siis ainult villafliis 😉 Õueriietega on muidugi teine teema. On juhtunud ka, et olen kogemata 50% polüestriga Molo püksid tellinud, sest ma olen harjunud, et muidu on neil 100% puuvillased dressikad.

6. Vill olgu kvaliteetne. «Villal ja villal on vahe» nagu kuulutab Nøstebarn. Odaval villal pidi olema polüestrikiht peal, nende omal mitte. No selge! Mulle meeldibki Nøstebarn enim 😁 Muud pärast seda shokeerivat paljastust ostnud pole.

Neile punktidele lisaks tahan peatuda teise ringi riiete ostmisel. Norra on tõenäoliselt parim koht kus seda viljeleda. Kus veel inimestel liiga palju raha, et ostetakse kõike üleliia kokku ja pärast poolmuidu edasi müüakse? Mul käib hooti see finn’is shoplemine. Igasugu pärleid olen leidnud. Mu põhimõte on kindlasti, et pigem ostan kasutatud HH jope kui uue Lindexi oma.

Ja lõppu toon ikkagi mõned brändid ka ära. Kaalusin tükk aega et kas ikka hakkan. Protentuaalselt leiab meie laste riidekapis kõige enam Molot, beebiriietest tuleb järgmisena PO.P, Benile ostan sealt pigem ainult pikki pükse – peavad hästi vastu. Viikingile meeldib spordibrändides käia ja mind on ta ka lastele neid ostma utsitanud. Natuke leidub muidugi Lindexit ja H&Mi ka. Viimane ainult kingitustena saadud. Õueriietest seaks esikohale HH, vihmariided Didrikson nagu vist pooltel lastel. Kombekaid on meil ka nii Molot, HH kui Didriksoni olnud. Viimane meeldib mulle neist kõige vähem😶

Aa ja jalatsid. Nt mingeid Superfite ei suuda ma osta, olgu nad nii kvaliteetsed kui tahes, nood näevad lihtsalt kohutavad välja. Samas ei välista, et kui nad mingi ime läbi kenad jalavarjud toodavad, siis vb isegi ostan😁 R. veel ei kõnni, temale oleme ainult Stonzid varba otsa saanud, aga Benil on olnud talvekatest nt Vikingid, Timberlandid, Sorelid, Kavatid. Lemmikut neist välja tuua ei oska.

Jõul ‘20 ja aastavahetus

Eelmise postituse lõpp oli järsk, sest sügelesin juba jõuludest ja vanaaastaõhtust rääkima😁

Kogu sügis oli õige teguderohke. Kemplused Tiglkåki teemadel, ehitusmehe siiaorganiseerimine, ise abiskäimine, pidev laste Emule sokutamine. Äkitselt oli käes detsembri keskpaik, Tilkåk jäi tühjaks ja kuigi me seal veidi veel nokitsesime, rahunes meiegi elutempo maha. Kuna Viikingil oli veel nädala jagu puhkusepäevi välja võtmata, tegi ta seda nüüd. Kuhu sa neid ikka enam edasi lükkad. Muidugi megamage puhkust kodus (või samas riigis) pidada, aga mis sa ära teed. 23ndal pakkisime enesed autosse ja sõitsime Oslo lähistele ämma uude koju jõule pidama.

Alles kodulinnast välja sõites taipad, et jumal kui kaua me siin olnud, pool aastat juba viimasest pealinna väisamisest 😯 Lisaks see kultuurishokk, et kõik maskides. Meil sellist asja pole. Ja imelikul kombel – arstide meelest lausa võimatul kombel – ei ole meil ka eriti nakatanuid. Paar nädalat tagasi uurisin, et pandeemia algusest saati on meie maakonnas 16 positiivset juhtumit. Kõik käivad poes maskita, bussis istutakse kõrvuti maskideta, käiakse spordiklubises aga vot haigeid pole🤷‍♀️ Lähed Oslosse, kõigil maskid ees ja haigeid kordades rohkem.

23nda õhtuks jõudsime Fjellhamari. Vanaisa endisele krundile oli 3 paarismaja püsti pandud, millest ühe maja üks osa on siis ämma ja mr.Beani uueks kodust. «Hea, et vanaisa seda kunagi ei näe,» tõdes Viiking kui krundile keerasime. Jaah, too keeraks vist hauas teist külge kui teaks😬

Samal õhtul seadsime ennast sisse, sõime ja oligi peagi uneaeg. Järgmisel hommikul algasid ettevalmistused õhtuseks pidusöömaks. Jalutamas käisime ka, nimelt oli mul poest vaja üks pakk ära tuua. Viiking muidugi keeldus sissegi tulemast😆 Siis tekkis isu siidri järele, et ikkagi pidupäev ja äkki pool klaasi pärast laste magamaminekut on lubatud. Sammusin juba Vinmonopoli ette aga selgus, et see kinni ja muidugi järgmised ma-ei-tea-mitu-päeva niisamuti.

«Õhtu»söök oli otsustatud kella 15ks, sest mõned on oma laste kell 19 magamapanemises nii vankumatud, et isegi Jõululaupäeval mingeid erandeid ei tehta☝️ Norra jõulutoit on minu (ja ka Viikingi) jaoks küllaltki keskpärane niiet mingit ülesöömist küll karta pole😝 Õige pea tuli jõuluvana, pakkide hulgaga oli tõsine areng tehtud – ei olnudki enam 20tk per face. Üldiselt oli väga meeldiv õhtu, tantsiti, trallitati, lapsi oli hulgi, pakke siiski veel enam, täiskasvanud rüüpasid glögi, lapsed maiustasid, ma jäädvustasin nii video- kui tavalise kaameraga sündmuste käike.

Pildijada:

«Algul ei saa vedama, pärast pidama» on meie tavaline. Ehk siis pärast jõule vedelesime paar päeva veel ämmamajas ning tagasitee jagasime kahele päevale. Esimesel päeval ajasime ostukeskuses asju ja sõitsime Lillehammerisse. Teisel päeval sai tolles linnas ühest poest kauatahetud koogivorm -50%ga ostetud ja koju sõidetud.

Aastavahetus olnuks esimene kord kodus veeta, aga me otsustasime ikka, et see aasta pole puhkust olnud ja meile meeldib hotellis ööbida – saab «põgeneda» kodutööde eest ja keegi teine teeb süüa😛 Niiet me sõitsime niisama spontaanselt Ålesundi. Saab restotada, lille lüüa ja ilutulestik ka suurem. Jah, Ålesund on ka üks veider linn kus vaatamata maskide mittekandmisele viirus ei voha. Restod on lahti ja elu ligilähedane tavapärasele.

Pärale jõudes, tegime kõigepealt ostukeskuse tiiru, edasi hotelli ja suunasime Beni lisaks R.’le lõunaunele. Muidu ta ju päeval ei maga aga kuna saluuti näha soovis, pidi. Laste uneajal käisime Viikingiga kordamööda trenni tegemas. Meie hotellivalikul on alati kindlaks kriteeriumiks jõusaali olemasolu. Haha ja Viiking käis veel enne JA pärast trenni vannis. 😂

Sööma siirdusime indiakasse sest üks ihaldatum – Zuma – oli kinni. Ja sinna vist lastega ei läheks. Mõtlen just sellises vanuses lastega, muidu ei tuleks aeglasest gurmaanitsemisest midagi välja 😅

Indiakas, kus me muidu mitu korda varem ka käinud olime, me seekord pettusime ja rohkem oma jalga sinna ei tõsta kah. Pärast õhtusööki oli veel aega hotellitoas shokolaadi söömas käia 😁 Ja ilutulestikuks olime väljas tagasi. Tuleb ära märkida, et me ei teadnud väga kuhu suunas minna. Pead laiali otsas läksime vahepeal kuskile künka otsa, siis mereäärde. Benil oli kõige suurem rõõm vist hoopis säraküünlast.

Update

No kuidas ma ometi kuude viisi pole suutnud ennast kokku võtta, et eluolusid kirja panna?😩

Öeldakse, et lapsevanematena on päevad pikad aga aastadad lühikesed? Misasja? Meil on aastad lühikesed ja päevad VÄGA lühikesed.😅 Mina olen see ema, kes tahab esimestel aastatel 100% ema olla. Töölkäimisest ei taha midagi kuulda, mingit eneseteostust ei igatse aga nüüd olen siiski sellises olukorras, et on see uus maja mida tuleb vuntsida ja ma pean end ikkagi vähemalt ülepäeviti kohale vedama, et midagi võõbata. Ja muidugi kogu see tegusus paneb aja veel kiiremini mööduma.

Mõelda vaid, et teised R. vanused käivad juba lasteaias, ma ei suudaks eal nii väikesest nii kaua eemal olla. Ei mõista. A noh empaatiavõime polegi mu tugevaim külg😂 See nädal on R. nii mõnelgi korral paar tundi Emuga olnud. Reedel, mis on muidu minu ja laste päev, pidin mõlemad hoida andma ning kuskil 3-4h hiljem olid mul süümekad, pagesin Tiglkåkist, tunne nagu oleks lapsed hüljanud😬

R. ei saa minust eemal olles mingit pudelit, tavaliselt saab ta kaasa hommikupudru, peale joob tassist vett. Taaskohtumisel haakub tissiotsa. Täispäeva me ju teineteisest eemal pole ja üldse on ta üsna lähedal.

Tänasest olen shokis, et beebi juba 10kuune. 2 kuu pärast polegi enam beebi. Ei tea kuidas suudan leppida. «Ben, R. kasvab nii kiiresti, varsti polegi enam beebi. Kes mu beebi siis on?» Ben: «Siis pead uue beebi ostma.» 😆

Oh, vahepeal oli ikka väga intensiivne see elu. Maja, ehitaja, ise abiskäimine või Viiking majas ja mina lastega kodus mis on ka õige intensiivne. Hommikul äratab emb-kumb venna üles, seepeale ärkame meie Viikingiga. Vahest on Ben lausa kolmeajal ärganud ja jõulukalendrit paluma hakanud. Siis kui kogemata liiga vara magama jääb😅

Hõlpsaim on, et me kell 6 üles saame. Jõulukalender, mees tööle enesele kohv ja söök mulle ning Benile. R. saab ka midagi näksida. Kui ma kaheksa ajal esimese kohvitassi lõpetatud saan, on juba aeg R. magama saada. Selleks panen ma Beni teleka ette ja lähen väiksemaga jalutama. Kiireim viis. Õues ka veel pime, veerand tunniga ta üldiselt uinub. Siis tuppa tagasi ja viimastel päevadel asume Beniga kohe jõulutoimetuste kallale – piparkoogid, maja, glasuuritamised jne.

R. magab 1,5h. Ärgates saab hommikuputru. Kui tema teha, oleks ta kogu aeg süles. See aga ei lase mul ühtki toimetust teha. Maha pannes protesteerimiskisa. Heidab end kõhuli nägu vastu maad. No ikka väga varakult näitab vägagi selgelt kui miski ei sobi. Ja kui ta ka mõne aja maas olema nõustub, tuleb pidevalt neid Beniga ohjeldada, et kraaklema ei läheks. Klassikaline sama mänguasja ihaldamine. Sama levinud on see, et kui üks mu süles, on teisel samal ajal vaja.

Lisaks on R. selline hulljulge. Turnib ja kukub. Ohutunne pea olematu. Eriti võrreldes Beniga, kes oli ja on siiani kaunis ettevaatlik. Õnneks on R. vähemalt õppust võtnud, et voodist minnakse maha pepu ees😌 Lisaks on ta väga «karmikäeline» hahaa😄 Ei oska muudmoodi kokku võtta tema kogemata haigettegemist. Tavaline, et ta süles olles näkku lajatab, juukseid kisub jne. Ja uskuge mind, sel poisil on rammu💪 Paar päeva tagasi, muide, oli mu hommikuseks äratuseks R.’i peaga mulle näkku hüppamine ja ninaverejooks😅

Viimasel ajal meeldib R.’ile teistele asju pakkuda, «aitäh» ölelda ja ese kohe tagasi haarata. Ja kõndida. Vanema kätest kinni hoides siiski. Kui lapsukesele midagi keelata, piisab ainult «ei» ütlemisest, et R. nutma puhkeks. Samasugune on ka Ben. Näide hommikusöögilauas: «Kas ma võin kommi võtta?» Mina/Viiking: «Ega ikka ei või! Me ei alusta hommikut kommidega.» Ben kisades: «Ei ole niii!» Üks meist: «On küll! Kommi saad pärast õhtusööki kui kõik söödud on.» Ben: «Eiii! Mine ära!😡 Ma tahan üksi olla!» Ja ongi tüli käes… Igavene kange tükk. Mida me ka ei prooviks, ohjeldatud teda ei saa.

Aga sama kiiresti nagu need tülinad tekivad, nad ka lahtuvad. Vahest võtab mult kaela ümbert kinni; «Emme, ma ei jäta sind üksi.» aw🥰 Kuigi ma isegi ei tea kust ta selle lause võtnud on 😀 R.’i hellushood väljenduvad süles olles kallistamisest ja pea süleshoidja õlale toetamisest.

Uned. Vahepeal läks see neljakesi ühes voodis magamine päris hulluks. Lapsed ju kasvavad ja laiutavad aina enam. Mingil hetkel tuli Beni oma voodis püsima saada. Haahaa, nagu me poleks seda varem 100x proovinud ja alla andnud😂 Igatahes eelmine nädal kolis Viiking Beni tuppa madratsile kui viimane öösel ärkas. Muidu tuli ta automaatselt meie voodisse nii et keegi arugi ei saanud ja siis hakkas kitsutamine. Ja nii iga öö! Kuidagi teritas Viiking oma kõrva Beni esimese piuksu peale reageerima. Siis hakkas mul uus häda – 2 ööd hiljem olin ma igatsusest suremas, et Ben enam kaiusus ei käi😂 Jälle probleem! Aga – lapsed magavad lausa kuni 3h kauem kui nad eraldi tubades on. Ja ma arvasin, et R. on «kerge unega». Noh, ta ongi kergema unega kui Ben, aga ta on siiski võimeline paremini magama 🙂

Minu jaoks on endiselt hommikul vara ärkamine täielik piin. Kell kuus on ebainimlik. Õnneks muutub olemine pärast esimesi kohvisõõmusid heaks ja see kui vähe/palju ma öösel maganud olen, ei mõjuta mu tuju ega olekut päeval.

Lapsed on praegu nii mõnusas vanuses – Ben teeb nalja ja temaga saab igasugu jutte rääkida. Mõlemas keeles ja väga hästi lülitub ümber, ainulr teatud sõnad jätab miskipärast keset eestikeelset lauset tõlkimata, nt «Me võime selle hengida seinale,» ( å henge – riputama) …

Siis on tal teemas mis on tervislik. «Issi, me teeme täna omletti!» siis pöördub minu poole: «Emme, kas omlett on tervislik?» mina: «Jaa, ikka on,» Ben issile: «Issi, omlett on tervislik!» 😃 Söögilauas ka küsib kõik üle. Täna nt ei tahtnud ta väga sööma hakata. Ütlesin, et kala tuleb ikkagi süüa, siis on juuksed, nahk ja küüned tugevad/ilusad. See kohe aitab, taldrik sai tühjaks söödud ja veel demonstreeris meile kui tugevaks ta ennast sööb. 💪 Väikevennaga oli eriti armas, soovis tema kõrval istuda, toitis teda lõhega ja kiitis, et R. saab ka tugevaks ja kasvab suureks. Aa ja see hundiisuga väikevend sõi üldse kokkuvõtteks rohkem kala kui Ben😄

Miks me veel ühe maja ostsime?

Kui arvate, et me kolima hakkame, siis.. valesti arvate😃

Kohe selgitan. Ükspäev juunis jalutasin ma parasjagu keskusesse, Ben oli öö Emu juures veetnud, mõtlesime natuke chillida ja siis igaüks oma koju pöörduda. Viiking oli mulle hommikul saatnud lingi ühest majast kesklinnas. Korra tekkis õhin, aga tegin endale selgeks, et me pole veel praeguse majagagi 100% valmis. Ja ma lubasin endale, et järgmised 10aastat ei taha ma remondist midagi kuulda.

Rääkisin Emule. See hakkas ka tagant utsitama. Kõndisime kõneall olevast majast mööda ja õhin naases. Chattisin veel Viikingiga, et näed, 5 magamistuba – igale (tuleviku)lapsele oma😄

Aga ikkagi. Üks meie kinnisvaradest peaks siis müüdud saama, kolmandaks me vaevalt laenu saaks. Strømmeni korteri müümisele olin ma kategooriliselt vastu. Selle väärtus tõuseb rohkem ja kiiremini kui maja oma. Samas maja ei saanud müüa, enne kui 2aastat täis saab ja see 2aastat tuli alles jooksma panna (ehk see läheb käima päevast mil me end sisse kirjutame). Sest kui me müüksime maja ilma siin ametlikult vähemalt kaks aaatat sees elades, jääksime ilma kogu vahetahast, mis me siia investeerinud oleme. Selline on kord juba seadus. Lisaks on see maja NIIIII OMA kodu. Täpselt oma maitse järgi tehtud.

Niiet me matsime selle mõtte ikkagi maha.

Kuniks ma paar nädalat hiljem täiesti niisama suusoojaks seda Strømmenis ämmale mainisin. Too läks kohe põlema: «Ma olen vägagi huvitatud!»

Ei võtnud seda ülearu tõsiselt, läksin peagi lastega Eestisse ja unustasin selle jutu üldse ära. Äkitselt oli kogu kamp (Viiking, ta ema, ema mees ja õde perega) Åndalsnesis maja kaemas. Ja otsustati see üheskoos ära osta. Õnneks mitte õde oma mehega siiski, muidu oleks ma kohe tagasi astunud😅

Sama loomulikult tuli mõte müüa Strømmeni apartement. Järsku oli lausloogiline, et müüme ära kinnisvara, mida välja üürida ei tohi, mis asub järjest ohtlikumaks muutuvas piirkonnas, kuhu me ise kunagi tagasi kolida ei soovi ja mille eest on veel võimalik hea summa saada. Veel, sest küll need covidi mõjutused paari aastaga endast märku annavad.

Esimesena ostsime siiski keskuse maja. Me oleme alati kauplejad ja küsitud 2,8miljoni (NOKi) asemel saime selle omale 2,2milliga. Odavamalt kui selle turuväärtus on. Üks kohalik vanade kivimajade spets ei jõudnud ära imetada kui odavalt me selle 400ruuduse eramu endale napsasime.

Majal oli veel teisigi huvilisi, aga inimesed on ju valdavalt mugavad, ei julge suurt remonti ette võtta jne. Me see-eest naudime, kui taoline projekt käsil. Vaevalt et see viimane😜

Mis selles majas toimub ja toimuma hakkab? Esimesel korrusel on 100ruutmeetrit äripinda. Seal toimetab Joogastuudio. Teisel korrusel on nö peamine elupind + üks eraldiseisev tuba. Kolmandal on 5 tuba, kööginurk ja wc. Keldris kaminaruum ja hulganiselt panipaiku. Igale korrusele on oma sissepääs. Siit saate vist välja lugeda, mis meil plaanis😁

Alustan ümmarguselt: Åndalsnesis on praegu ülihead ajad. See suvi voolas siia nii palju rahhi kui ei iial varem. Meie linnakeses filmitakse juba teist hooaega mingit telesaadet, mis on teinud hea promotöö. Lisaks veel koroona ja sellest tulenev siseturism. Ütleme nii, et see platvorm, millel iga turist pildi teeb, seal tuli suvel 2tundi järjekorras seista, et see pilt üldse saada😃 Lisaks Tom Cruise, kes siin pool suve pesitsenud. No ja kõigele lisaks ehitatakse selle peamise mäe otsa restorani ja sinnaviivat rippraudteed.

Selline ehitis mäe otsa.
Ehitajatel seal selline elu ja vaade.

See on ikka päris ulme, mis toimub. Õitseng toimub! Tänavu olid kõik majutusasutused täis. Niiet mis muud me oma uue majaga peale hakkame, kui et Hosteli teeme 😌 AGA. Ainult kolmandast korrusest, sest kui me alla 50% majast välja üürime, pääseme maksudest😅 Teisele korrusele kolivad niisiis ämm ja mr.Bean, sest hosteliga hakkab tegelema neist esimene.

Kusjuures kui me selle maja ostsime, ei teadnud me veel, et siia sellised turistihordid saabuvad.

Ja esimene korrus? Joogadaami pidime ta stuudioga välja viskama, hakkas teine nõutama, et me KOHE aknad ära vahetaks. Ja kuigi ta head üüriraha maksis (mitu korda nii palju kui me pangalaenu kuus tagasi maksame), ongi nii parem, sest sinna rajame me nimelt kohvik-resto. See on siis minu rida. Tööd mul ju pole – tuleb ise tekitada ja seda olen ammu mõelnud, et teiste heaks enam ei taha. Proovin kuidas oleks omaasja ajamisega☺️ Ja asi pole teps mitte ainult idee tasandil? Meil nimelt on juba pea kogu suurköögi tehnika ostetud. Kõik tänu mr.Beanile, kes onlihtsalt KULDNE inimene✨ koigi eelduste kohaselt peaks soodne aeg olema ja mulle meeldib, et ma kellelegi renti maksma ei pea. Nønda on alustava ettevøttega julgem.

Muide, majal on ka nimi: Tiglkåk tigl = telliskivi, kåk = uberik/maja. Viiking pani ja kõik olin kohe nõus.

Kuna pinda on ehitisel veel, siis on plaane ka veel, aga neist hiljem. Praegu on prioriteet nr1 hostel, et raha sisse tulema panna ja nr2 kohvik, sest head toitu pole Åndalsnesis kuskil süüa. Nagu Viikingil igal õhtusöögil mulle öelda kombeks: «Sa peaksid restorani avama,» siis vot järgmisel aastal avangi😁

Korteri müümine

Tahaks jutte rääkida. Tegelt mul igasuguseid varuks aga ette võtan ühe suurema sündmuse. Nimelt selle apartemendi, mis Viiking aastal 2014 soetas, kus me järgnevad neli aastat koos elasime, kaks korda remonti tegime ja mis oli ka Benile esimeseks koduks.

Korter asus siis Strømmenis, umbes 18km Oslost. Oli kolmetoaline. Kui me põhjapoole kolisime, otsustasime korteri välja üürida, sest ainult loll müüb pealinna lähedal kinnisvara ära ja ostab selle eest maale. Maal ju ei kasva kinnisvara väärtus nii kiiresti.

Kõik see Olso ümbrus on valdavalt ihaldusväärne ja kui midagi müüa soovid, on tavaliselt tahtjaid rohkem kui üks, mis laseb enampakkumist korraldada. Viiking üritas juba enne minuga kokkukolimist korterit osta, aga alati napsati eest ära. Tolle korteriga vedas – müük toimus juulis, kõik olid puhkusel ja meie ainsad huvilised. Tuleb märkida et meie olime ka tegelikult puhkusel. Kohas kus me tutvusime ehk speinis. Lasime Viikingi õel korteri üle vaadata ja ostsimegi siis tolle niiviisi nägemata ära 😃

Torreviejas

Suve lõpul kolisime sisse ja tegime kerge remondi. Ma ei tea mis meil arus oli, et sellise pooliku tegime. Paari aasta pärast tuli ikka korralikult üle teha.

2018-2020 elasid korteris ämm ja mr.Bean. Kuna nad osa ajast Hispaanias viibisid, saime meie aegajalt ikka korteris peatutud. Üks asi veel – kui Norras kinnisvara müüa, tuleks seal vähemalt 2aastat sees elada, muidu maksad selle pealt makse kui palju su korteri väärtus tõusis. Me jätsime sissekirjutuse sinna, sest teadsime, et enne müüme maha selle kui uue kodumaja.

Mingil ajal tekkisid ühistu poolt jutud, et tegelikult pole korteri väljaüürimine üldse lubatud. Tegelikult hea reegel, siis ei teki mingeid suvalisi töllerdisi ja ei hakka mingi elanike liigne vahetumine. Ja kuna ämmal saab oma fäänsi piirkonna majaosa ka selle aasta lõpus valmis, sündis otsus, et mis me tast ikka hoiame, niigi maksame peale (korter läks meile iga kuu koos pangalaenuga ca 1200€ maksma, ämmale üürisime 800€ eest kuus).

Kuidas Norras müüakse? Norrakas on tüüpiline «teen nii, sest kõik teised teevad ka» lammas. Sorry, aga nii on😃 niiet siin ei kujutata veel ette, et mis oleks kui müüks kinnisvara ilma maaklerita. Minu Viiking on teistsugune ja no eks ma ikka ka avaldan arvamust. Otsustasime, et me müüme ise. Ise tegime pildid, korraldasime «lahtiste uste tunni» ja panime kuulutuse üles. Oma tutvusringkonnas pole ma veel kedagi nõnda tegemas näinud.

Nii. Naaberkorter oli just hiljuti 330 000€ maha müüdud. Alla selle ei tahtnud nagu leppida 😃 meiega samal päeval müüdi veel üht võrdväärset korterit samas majas ehk see külastustund oli samal päeval.

Ma olen juba rääkinud, et Strømmen kisub selliseks, et norrakad lahkuda soovivad. Ämm paneb minema, mehe õde perega plaanib ka. Loonulikult olid ka korteri huvilised igasugu lähis-ida nimelised. Üks norralannast naaber, kes ühte huviliseperet nägi, teatas neile juba rõdult, et selliseid naabreid me siia ei taha😆😆😆

Ütlen kohe, et just nemad sinna oktoobris sisse kolivad😂

Tol pühapäeval käis meie korteris neli huvilist, ja järgmine päev läks lahti enampakkumine. Panime müüki 320 000€ga. Esimene pakkus 280 000€. Teine ütles kohe, et ostab alghinnaga ära. Viiking siis helistas esimesele tagasi ja ütles, et kui apartementi tahab, tuleb üle alghinna pakkuda. Pakkus siis 325 000€ ja me olime nõus!

Me säästsime 7000€ selle pealt et me maaklerit ei palganud. Sest mu mees pole mingi hädakägar, et ta ise pilte tehtud või müügipäeval telefonikõnesid tehtud ei saa 😉

Ja parim: see kõrvalkorter mida maakleriga müüdi – nad ei suutnudki seda maha müüa😄 7000€ korstnasse kirjutatud. No ma ei tea… mul oleks küll rahast kahju🙄

Aga hindade juurde. Need ju ikka huvitavad? Ja miks ma neist nii vabalt räägin? Sest see informatsioon on niikuinii internetis kõigile kättesaadav. St mis hinnaga aegade jooksul üht ja sama korterit müüdud on. Me ostsime selle korteri 2014ndal aastal 180 000€ eest ja müüsime 2020ndal aastal 325 000€ eest maha, teenides 145 000€ vahelt, mis tegi meid laenuvabaks!! Ma poleks iial uskunud, et 28aastaselt laenuvaba olen ja et meil sealjuures kodu ka on😀 ma olen kohanud inimest, kes ütles et võlg on võõra oma ja tema ei võtaks iial võlgu, isegi kui see oma kodu ostmist tähendab. Kas meie tegu oli siis rumalam kui elu aeg üürida? Ei arva nii.

Aa ja see, et me 2017. aastal remonti tegime – see panigi korterile ca 40 000€ otsa. Mu Viiking ise tegi💪 minu väiksese abiga.

Tagasiulatuvalt. Piltides.

No tere, ma tagasi. Mõtlesin välja, et ainus viis kuidagigi järje peale saada on teha selline pildipostitus lühikeste tekstidega.

Juuni lõpus sai läbi Helsinki Eestisse mindud. Ülimõtettu tripp. Ainus tõeline rõõm ja toredus oli sõbrannadega Saaremaal suvitamine. Pärast seda oleks võinud tagasi Norra pöörduda.
Loomaaias oli vaja kindlasti käia. Pildil R. ühe teise rongaga.
Saaremaal (pildil Mändjalas) oli väga meeldiv. Saime õnnistatud kõige paremate suveilmadega ning mõned väljavalitud (mina, Ben ja üks sõbranna) kimalaste/kihulaste rünnakuga.
Natuke söön oma sõnu. AINULT Saaremaa ka nüüd tore polnud. Haapsalus ikka ka. Polnud sääl ammu käinud. Vb mingi 8a 😅 Varemed olid ägedad. Paljukiidetud Kärmes Küülikus pettusime täielikult, üks teine kohvik, nime ei mäleta, aga koogid olid hõrgud, ja läheks teinekord hoopis sinna sööma.
Ok, juuli algul jõudsime läbi suurte raskuste tagasi Norrasse. Koju me minema ei hakanud – seal aint sadas, jäime pealinna. Tähistasime R.’i 5ndat minisünnipäeva. Pildil Ben pildi tarbeks ostetud külmutatud koogiga. Taamal paistavad värviämbrid, millest saab järeldada, et alanud oli korteri vuntsimine, et see müüki panna. Oeh, meie esimene ühine kodu😭 aga noh, Strømmenist on saanud nii rõve koht, et sealt plaanivad ära kolida nii mu ämm kui ka mehe õde perega.
Nädal Strømmenis (Viikingil oli kodukontor, edasi algas tal puhkus) ja põrutasime lõunasse. Esimesel päeval jõudsime küll ainult Drammenisse, kus me öö hotellis veetsime. Nagu kombeks, siis otsus ja booking leidsid aset alles autoga teel olles. Tegemist oli kõige hullema hotelliööga – neljakesi kahes kokkulükatud voodis. Mitte küll terveks ööks, sest Viiking hullus pärast esimest tundi ja kolis põrandale😂 Aahjaa, pildil oleme juba Kristiansandi lähistel krabisid püüdmas. PS! Ühtegi krabi ei saanud ja kui ka oleks, oleks nad pärast vette tagasi lasknud.
Järgmisel päeval olime jälle rannas. Aga pigem peatuks sellel pildil. Nimelt sai instasse postitatud üks samast seeriast ja oiiiiiiii mis kemplus lahti läks. Kirjutasin sinna alla, et mind häirib oma rasedusest tekkinud venitusarmide eksponeerimine. (Mingite USA influencerite postitused.) Ja noh kuna kasvav ülekaal on maailmas SUUR probleem, siis selle tolereerimine + liikuva elustiili puudumine ei ole mulle samuti mokkamööda. Ja mida lugesid sellest välja osad jälgijad? «Varikas ütleb, et venitusarmid on hälve!» vist midagi sellist, arvestades mis kommentaare ma sain. Ma võtan vastutuse, sest mina selle jutu sinna toksisin ja vabandan siiralt kõigi ees keda solvasin. Selgitan veel, et venitusarme ma ebanormaalsuseks ei pea, mul neid endalgi. Tissidel. Aga ma ei pea vajalikuks nendest lähikaardit jäädvustada, et see sotsiaalmeediasse tekstiga «Vaadake mida see rasedus/imetamine minuga teinud on!» üles panna. Ja veel – tänu taolistele postitustele (tõsi tol ajal pigem kirjutistele), olin ma kindel, et lapsed rikuvad mu keha igaveseks. Nüüd ma tean, et see ei pea nii olema. Kõik on meie endi, emade, kätes💪
R’i esimene telgiöö. Paraku oli telk kolme inimese oma ja Viiking…. tema pidi jälle mujalt ulualust otsima. Ühtlasi ostsime ka kiiremas korras uue telgi. Kahetoalise ja viiele inimesele. Siiani pole me isegi selle lahtivõtmiseni jõudnud. Kuna magamiskottidega oli ka jama – nimelt peab mul üks all ja üks peal olema, sest mul kaks poisiklutti, kellele kaisus olla meeldib. Teine öö oli üsna hull, sest madrats oli külma õhku täis, hakks R. lihtsalt nutma kui ta seal oli. Pidin ta endale kõhule magama panema – siis ostsin oma eelmise aasta jõulukingi (käpikute) eest (st vahetasin) ühe korraliku puffis magamiskoti.
Pärast Kristiansandi läksime ühele saarele, kus Viikingi tädi suvitab. Noh üks nendest kohtadest, kus ta suvitab. Ma ei mõista absoluutselt seda norrakate puhkamiskommet, mis tähendab kuskil tundras hyttas konutamist. Merd pole. Randa pole. Viimastel aegadel pole vist lund ka. Veel veidram on hingamisruumi armastavatele eestlastele kämpingud. Elatakse nädalate viisi meetriste vahedega üksteise otsas. Tihtipeale veel aastast aastasse samas kämpingukohas, mõni ehitab terrassi lausa karavanile ümber. Aga ok, saare juurde – vot selline puhkamine mulle meeldib. Täiesti vaimustuses olen, täpsemalt öeldes. Autovaba saar, mõned majad. Idüll! Paraku maksab üks säärane maja kuskil 2 000 000€ niiet ma olen õnnelik, et mehel selline tädi on😁
Paar meetrit maja välisuksest saab vette hüpata. Vees elavad krabid, suured meduusid ja meritähed.
Pärast hommikusööki terrassil päikesevanne võttes. Päikesevanne NÄOLE😆
Tagasi kodus – selles kõige ilusamas paigas Norras😌 kokku olime siit ära üle kuu. Ja see kuu pani mind tavarütmi isegi igatsema. Minuga ongi nii, ma lähen totaalselt segi kui elus igasugune variatsioon puudub. Päevast, mil selle pildi tegin, jääb mulle ilmselt üks parimaid mälestusi oma poegade lapsepõlvest. Sest see oli selline ülitavaline päev, mil me poes käisime. Lihtsalt need poeskäigud kestavad meil 4-6tundi. Sest me peatume kui R. tahab tissi, kui Ben tahab mängukale või liivahunnikus hullata või metsas vaarikaid süüa ja selleks, et R. ka natuke murul roomata saaks. Tavaliselt liitub Emu ka meiega ja lõpuks ongi 12km käidud ja koju jõuame napilt enne Viikingit😅
Kui R. kuuekuuseks sai ja oma esimesi ampse võttis. Benil on juba selge, et kõike tuleb jäädvustada.

Vahest jääb Ben pärast lasteaeda Emu juurde ööseks. Oh neid öid – voodis vaid 3 hingelist, ruumi kui palju! Järgmisel hommikul saame linnapeal kokku, chillime ringi ja tagasi koju pöördun kahe lapsega.
Hommikumantlid on kõige nunnumad riietusesemed beebidele😍 kuramus, et see Viikingi seljakott taamal pildi ära rikub😒
Olgu see meenutuseks, et peaks ühe postituse tegema, miks mu laps siiani istuvana beebiosas kärutama peab. #kemplus
Tänane hommik. Söövad mangot. Poisid on mõlemad üksteise fännid. Kui R. tuju nullis, suudab vaid Beni nägemine ta naeratama panna. Minu ja Viikingi nägemine ei suuda😀 Ben aga tuleb lasteaiast ja küsib esimese asjana «Kus R. on?». Nüüd kui viimane meiega lauas istub, vedas Ben oma tooli tema kõrvale, et ikka vennakesega koos olla♥️