Esimene lennureis ja puhkuse algus

Eile sain rõõmsalt Lillestrømi ajutist passi tegema minna. Maksma läks see lõbu täpselt sama palju kui tavapass ja koju jalutades (rongid jälle ei sõitnud) mõtlesin, et kurja, kui nüüd õige pass ikkagi postkastis on, kirun end maapõhja. Aga ei olnud seda uut kuskil 😅

Reisiks pakkimine võttis mul kaks päeva – kõik need beebiasjad… igale poole kuhu sain, surusin mähkmeid, et mitte mingeid 16euriseid Eestist osta. Täitsa ma niikuinii ei pääse, aga abiks ikkagi. 

Varasemalt oli otsustatud, et oma vankrit me kaasa ei võta, spets transpordikotti meil pole ja kilekotiga ei riskiks eal. Kirjutasin hoopis sõltlastegruppi ja sain ühe laenuks. Seda kuuldes pidi juhust kasutama mu sõbranna, kes mulle enda oma (spets kotiga, haha) kaasa andis. Sinna sai veel mähkmeid susata, nii et olin nõus😝. 

Turvahälli kaasatarimisest pääsesime kah, sest pere, kes meile korterit rendib, pakkus enda oma 🙂. 

Niisiis, oli meil vaja astuma hakata, aga algas padukas ning me jõudsime tõdemuseni, et kõik kotid-kohvrid meile kätte ei mahu. Kutsusime Viikingi nõo appi. Ta viis meid siis kohale. 

Lennujaamas nagu ikka: suur kohver ühte kohta, käru teise, ise turvakontrolli. Viimase läbides oli B. uinunud. Veidi ootamist ja algas pardaleminek. Enne õhkutõusu olime ärevil, kuidas B. ikkagi reageerib. Andsin tissi teisele, nagu igal pool soovitatud. Ei teinud teist nägugi, naeratas ainult nippel hambus. Ülejäänud reis läks ka libedalt, lennukis on ikka palju lihtsam, kui autos, saab hüpitada ja vajadusel vahekäigus jalutada. Viimase veerandi lapseke magas. 

Õhtul oli meil (va B.) näljahäda. Oli plaan seda kuulsat mychef’i kasutada aga nood nii hilja ei tööta. Söönud olime me viimati lõunaaegu ja hommikuni oodata ei kannatanud. Olime sunnitud Viru tänavale rämpsu sööma minema. Ma ei tea eriti, mis veel Tallinnas pärast ühteteist lahti on. Korteriomanik laenas meile oma pesamuna EJ ja asusime teele. Hesburgerit kirus Viiking veel järgmine päevgi 😂 oli niiiiiiii kohutav olnud. Nojah.

Räägin siis korterist ka. Asub see Kalamajas ja mulle/meile nii meeldib siin. Täiesti perf koht kus pealinnas elada. Jalutamine on meile mokkamööda, täna tuuritasime terve päev linnapääl, astusime spontaanselt ilusalongi sisse ja lasime mõlemad ennast kärpida, minul laps süles😃. 

Pole kohe harjunudki ennast nii lühikeste juustega nägema

Negatiivsena tooks ära selle, et Eesti pole kuigivõrd lapsesõbralik. Alles nüüd ma ju taipan. Norras on iga nurga peal liftid, siin tarime vankrit treppidest. Imetamisruumidest ei oska puudust tunda, sest mul puudub ka valehäbi oma beebit kõige rahvarohkemaski kohas sööta. Kellelgi ütlemist on, annan turpi. Hahaha, nali!😂

Viiking on väga rahul, et autota oleme, pidi palju õigem puhkusetunne olema. Ei mingeid parkimisprobleeme.

Rasedaid ja lapsega emasid on linnapildis PALJU vähem. Tehke midagi, te surete välja muidu! 

A tegelt kõik emandad olid Po.P.’i poodi koondunus. Tundus, et Eestis oldi (vähemalt selles poes) allahindluse tähendus ära õpitud, sest tõepoolest – pool poodi oli -50% ja -70%. Mammad rabasid, nagu viimne päev oleks käes. Rabasin minagi: kaks paari sokke, 2body ja mütsi. Hind oli ajaliselt kõrge, sest ma veetsin seal järjekorras pool tundi. Kõik ohkisid “hospadi boshemoi” sest lisaks teistele muutustele tundub, et Tallinnasse on ainult venelased elama jäänud. 

Teiste muutuste seas täheldasin, et toiduhindade poolest hakatakse Norrale järele jõudma. Palju õnne! 👏

Ok, ma lõpetan, homme tihe mittespontaanne päev ees.

Potijutt

B. on mul hakanud öösiti rohkem pissima. Varasemalt pole me kunagi mähkmevahetusega öösiti jamanud, aga viimased hommikud kerges loigus (tegelt on aint tudukad natuke märjad 😀 ) ärgates, on vihjanud, et nüüd võiks. Täna kell 2 ärgates eemaldasin mähkme, Viiking oli kohe üleval ja tõi vannitoast uue, aga.. ma olin nii laisk, et ei viitsinud panna, asetasin pojale rätikese alla ja jäime kõik see mees uuesti magama. Viis läbi ärgates vaatan: OHHOOO! Laps täitsa kuiv! Ütlesin Viikingile. Tema, kes mu imiku potilepanemisi veidi skeptiliselt vaatab, ütles: “Võibolla paneks ta potile?” Läksin siis lapsega vannituppa, asetasin potile (loomulikult toetasin teda) ja ei läinud kolme sekunditki, kui piss platsis.

Oijumal seda uhkust, millest ma pakatan!

Kirjutatud üle-üleeile. Või üle-üle-üleeile.

Passilood

Meie peres on geneetiline probleem passidega. Mul endal on neid ohtralt olnud – küll on kadunud, küll läheb sojakastet peale, küll vahetan abielludes nime. 

Mu õel oli veel hullem. Hakkas teine Abu Dhabisse kolima ning pileteid bronnides-ostes selgus, et dokumendi kehtivus saab 2päeva enne lendu otsa. Naljaasi see pole, see uue Eesti passi muretsemine Speinis. Oli valida kas sõita Madridi (800km) ja oodata uut passi paar kuud või lennata Eesti kiirpassi taotlema. Just paar kuud tagasi leidis aset see juhtum. Lõpuks ostis ta hingehinnaga piletid Eesti ja sai kahe päevaga oma passi kätte. 

Ok, ja nüüd beebi-B. juurde. Me lendame 6 päeva pärast Eesti ja ma käisin alles üleeile Norra passi tegemas…. Eesti oma hetkel ei tee – saatkond on suvepuhkusel. Pass pidi max 2 nädalat aega võtma, ma lihtsalt palvetan, et võtaks vähem. 

Politseis sain kaks korda käia. Esimene kord bronnis Viiking meile aja samaks päevaks. Läksin kohale, kus kõigepealt leidis aset selline juhtum, et mulle jalutas vastu üks töötaja: “Kas ma saan teid aidata?” 

Mina: “Jah, kus ma saaksin passi taodelda?”

Abipakkuja: “Kas teil on aeg broneeritud?”

Ma: “Jah, kella 16ks”

Ta: “Näidake.”

Näitan siis sõnumisolevat bookingut

Ta: “Me oleme juba suletud ja see on eilne kuupäev.”

Ma: “Ei, see on tänane.”

Näitan telefonist kuupäeva.

Ta: “Minge sealt järgmisest uksest. Aga nemad sulgesid ka juba kell 14.”

Läksin õigest uksest õigele korrusele ja nad EI OLNUD suletud. Jälle inimesed ei tea midagi.

Igatahes seekord tulin sama targalt tulema, sest polnud mul Viikingi dokumenti ega avaldust, et ta lubab lapsele passi teha (luba vaja, et ei oleks mingeid lapse minemaviimise juhtumeid) ühes. 

Järgmise aja sain alles kuskil 10päeva pärast. Läksin jälle kohale, B. muidugi magas oma päeva parimat ja sügavamat und. Pidin vaesekese äratama, algul ei suutnud ta silmi lahti hoida, aga natuke  turgutamist kandis vilja. Boksis pilditemine oli omaette komöödia. Suu pidi kinni olema, silmad kaadrisse vaatama, mind mitte näha olema. Minu ja B. vahel oli mingi valge plaat, millest üle ääre ma kuidagiviisi ekraani nägema pidin. Samal ajal beebit ergutama ja nupuvajutusega tuli ka hakkama saada. Kolmanda korraga (ise ka imestan, et nii libedalt läks) sain enamvähem pildi, mis töötaja poolt ka heaks kiideti. 

Muuhulgas küsiti B. pikkust – läheb seegi passi kirja, mis sest, et iga kuu muutub.

End äraõigustanud ja -mitteõigustanud beebiostud

Annan aru. Esmalt asjad, mis enne lapse sündi varutud said:

Emmaljunga NXT90

Oleme mõlemad Viikingiga rahul. Näeb meie maitsemeelele kena välja, on kerge (trepist üles-alla minnes tõstan selle õhku), sanga saab reguleerida, korv mahutab kenasti mu poodlemissaake, kaasasolnud mähkmekott kõike muud. Autopagassi sisse- ja väljavõtmine käib samuti hõlpsalt. Seda ma tegelkult ise teinud pole, Viiking tarib. Ainult et vedrustust pole, aga ei oska puudust ka tunda, pole ju midagi muud proovinud. Nendin ka, et vankriosa on väiksem kui enamusel ja naguke isegi kahtlen kas 5kuune beebi talvel soojakotiga sinna mahuks. Me aga pääseme sellest, kuna ilmselt sept-okt hakkame istumisosa kasutama. Plaan on NXT90’ga kõiki meie järeltulijaid sõidutada. Adapteriga saab selle kahelapsekäruks ka teha 🙂 

Voodi.

Olgu tänatud kõrgemad jõud, et ma raha kookosmadratsile ei raisanud, B. oma voodis ju ei maga ning kui ma aega tagasi keerata saaks, ostaks ma selle alles lapse esimeseks eluaastaks. Kogub tolmu.

Turvahäll. 

Turvahäll nagu turvahäll ikka. Sai ohutustestide tuøemusi silmas pidades välja valitud. B. ei ole alati sealviibimisest vaimustuses, aga 100% kindel, et see oleks ükskõik millise hälliga nii. Adapterid käruraamile jäid meist poodi ja pole ka kunagi puudust tundnud, enamjaolt me jalamehed niikuinii.
BabyBjörni lamamistool.

Asendamatu abimees. Kuidas muidu B. mul silma peal saaks hoida kui ma süüa teen? Praeguseks on ka selgunud, et beebi eelistab seda oma Stokke toolile😒 ei ole temale probleemiks see madalal istumine, mulle on. Mänguasi BB küljes on köitma hakanud. 
Ergobaby kandekott

See on meil nüüd ALATI õue minnes kaasas, sest varem või hiljem saab pojal vankris lebamisest siiber ja teda tuleb vedada. “Käsitsi” seda 7,5kilost kaua ei jaksa. Ajal mil ma Ergobaby teiste seast välja sõelusin, ei teadnud ma muffigi brändidest nagu Liliput ja Tula. Pragu usun, et oleks viimasest kahe vahel valinud – näevad lahedamad välja.

Imetamispadi.

Esimesed nädalad olin ma veendunud, et selleta ei saa. Siis sattusin välja sööma ja kui B. tissi nõutama hakkas, pidin ilma hakkama saama. Avastasin, et nii on hõlpsamgi veel. Pärast seda seisab padi kasutuna lae all kapis.

Ripphäll.

Lapseke magab seal harva (nädalavahetusel mõni päevauni), sellegipoolest meeldib see mulle – kena sisustuselement😜. 

Medela rinnapump.

Ei ostaks ühtki teist, aga kasutust see väga ei leia. Algul piimapaisu ajal küll – isegi mitu korda päevas. Kui peaks juhtuma, et ma pojast kauem kui paar tundi eemal peaks olema, siis pumpaks mõistagi piima välja, aga praegu ei tundu miski nii tähtis, et selle nimel isegi pudelist söötmist proovida. 

Hiljem lisandunud asjadest väärib enim mainimist Dooky. Ei osanud ma sellist asja enne kärutamist tahtagi. Sõbrannalt sain. Isegi siin kliimas leiab tihti kasutust, et päike beebile silmnäkku ei siraks. Mõistagi on sama vajalikud vihmakile ja sääsevõrk – neid ma ka esimese hoobiga osta ei taibanud.

Stokke tool & veel gluteenivabu kooke/roogi

Iga kuu saab nuputada, mis kook siis ikkagi pildistamise ajaks B. kõrvale asetada. Seekord osutus valituks see Imeline sokokook. See, et tegemist gluteenvabaga, polnud taotluslik, lihtsalt lasin end mõjutada sõnast “imeline” ja mandlijahu seisab kah kaks aastat kapis. Ei morjendanud, et see mõru meki külge saanud oli, nagu ei morjenda mind ka putukad kaerahelvestepakis – ikka keedan putru. Kuum käib läbi ju. 

Ok, kook sai väga meeldiv, ainult see kate on külmkapist tulnuna kivikõva. 

PS! Martsipani lõikas Viiking kolm korda välja, sest mul väga kõrged nõudmised.

Stokke juurde.

Mind oli juba tükk aega häirinud, et kui me Viikingiga sööme, istub B. madalal lamamistoolis. Juhul kui ta muidugi nõus on, tavaliselt saab tal poole söögi ajal kannatus otsa. Mõtlesin, et kui me niikuinii ühel päeval selle va Stokke tooli koju tooma peame, siis teeme seda kohe ja soetame lisaks beebiistme. Sain eile ühe beebigrupi ema juures selle ära ka proovida ja tuleb välja, et kõigil neil Stokke kasutuses. Tark valik, sest LINK. Ühtki plastmassist söömistooli meie majja ei tule. 

Otsustasin, et juba see nädalavahetus peab beebi-B. meiega samal tasapinnal istuda saama. Õhtuks olin kahe kuulutuse ülesriputajaga kaubal. Sõitsime ühe 70km ringi ja siin ta on:

Sain ca 150euriga, uuena on see komplekt üle 250€. Saime lisaks istmekatte ja mänguasjahoidja. Tean, et beebiistet kasutame vaid paar kuud, tagantjärele tarkus ütleb, et oleks selle varem võinud hankida. 

Tagasi toiduteemadele.

Ühe uue asja tõin vahepeal veel koju. Spiraalimasina nimelt. No ikka aastat-paar on meeles mõlkunud, et ükskord suvikõrvitsapasta ära katsetan. Täna jõudsin sinna! Viiking polnud vaimustuses. Muidu rahul, kiitis maitset ja nii, aga väidab, et kõht ei saa lihata täis. Ütlesin, et tal see peas kinni. 
Kuidas tegin? Ribastasin tsukiini ehk puhmik-õlikõrvitsa (hahaha, mis nimi!), praadisin oliiviõlis, lisasin soola, pipart, kuivatatud basiilikut, pool purki pestot, kuivatatud tomateid, kirsstomateid, peale värsket basiilikut ja juustu. Viimast Viikingi meeleheaks. 

Gluteeni- JA laktoositalumatus

..mitte minul ja mitte ka Viikingil, vastasel juhul poleks B.´d olemas. Ühel meie beebigrupi emal hoopis. Täna saime tema pool kokku. Tavaks on meil, et igaüks söögipoolist kaasa võtab. Mina muidugi küpsetan. Olin juba leppinud, et gluteenivabu skolebollesid tegema pean. Hõikasin juba välja ka. Sellele tuli vastus, et proual on laktoositalumatus ka!

Sai siis uuesti poes käidud ja riisipiim koju veetud. Viiking on muidu igati tolerantsem kui mina, aga see oli vist liig: “Kuidas sa viitsid vaeva näha? Anna talle lihtsalt see jahupakk, las küpsetab ise! Kui hakkavad B. sünnipäevad olema, siis mind ei huvita, kui kellelgi mingid allergiad..” Jaaah, veider, et sajandeid söödud naturaalsete asjade vastu on talumatused, aga allergiatest igast E-ainete ja Coca-Cola vastu pole kuulda olnud. Mõtlemisainet!

 Eile hommikul leidsin end taignaga mässamast. Mass oli nagu mingi Play Doh’i plastiliin või midagi sellist, mis stressipallisisuks sobib. Kleepuv ja vedel ja see pidi veel originaalis kuklite retsept olema. Ei aidanud käte õliseks tegemine. Kuidagimoodi ma ikkagi need lapikud taignakogud ahjuplaadile sain. Vahepeal oli veel kaks kergitamisperioodi, mille ajal ma riisipiimast vaniljekreemi keetsin (seegi nägi läbikumav, lahja ja feik välja). 

Viimaks sai kreem tainasse lajatatud, kookoshelbed peale raputatud, 225 kraadises ahjus 12minutit küpseda lastud. Kõik käis megakiirusel, sest kui saiakesed ahju said, pidanuks ma juba 20min pärast kohal olema ja minna oli 2,6km ja B. oli oma toolis aina rahutum, aga imetamine on mind nii chilliks teinud, et võtsin rahulikult. 

Muidugi jäin ma hiljaks, aga vähemalt olin ahjusoojade (loe: -leigete 😆) skolebolledega platsis. Kuidas ma neid hindan? Kibekiirelt kuivaks minevad, seest liigagi õhulised ja hambaall kriuksuvad. Võõrustaja oli muidugi õnnelik, sõi 3 tükki! Teised kõik ühe. Ütles ka, et teab, et nendega hull mässamine ja et ta ise ei viitsi.  Ei usu, et minagi enam vaevun. 

 

B. 3 kuud

Käisime eile arstlikus kontrollis: pikkust on beebil 62,5cm ning kaalu 7305g. “Raske nagu tinatükk,” ütleks mu vanaema.

Arst mõõtis esmalt pead, see kasvab ilusti, siis asetas beebi selili ja hindas kuidas too kõristi järele vaatab. B. jutustas väga ilusti tohtriga🙂 Seejärel kõhuliasendis peahoidmise demonstreerimine, see sai võrreldes eelmise korraga paremini sooritatud, võibolla aitas beebimuusikavidin, mis talle ninaalla pandi. Uuesti selili, keeras B. end kahel korral küljele. Arst vaatas ammulisui: “Kas ta juba keerab end?” Ma: “Vahest.” Tegelt ma ei arva, see midagi ääretult erilist oleks, meil Eesti beebigrupis teisigi selliseid. Kiideti, et kiire motoorne areng. Veel oli arst rabatud, kui hästi laps maga, nii vähe öösel sööb, aga ikkagi mühinal kosub. Loomulikult on B. rinnapiimapeal ja nii see ka jääb.

Eluolu.

Jätkuvalt on meie poeg imelaps, magab pool päeva ja terve öö, süües vaid korra-kaks. Seetõttu pole ma kunagi väsinud, aitüma sulle selle eest, poju! Ärkame teinekord lausa kell 10:00 (pimendavad kardinad 😉).

Üks öö oli B.’l uus komme: momentaalselt kisada kui süüa ei anta. Niimoodi äkiliselt korraks kisada, mispeale ma üles võpatasin. Laiutab ka teine, üleeile oli end ristipidi meie keskele sättinud. Vahest olen loovutanud talle terve oma teki, ise jagan Viikingiga tema oma😄.

Kohati on olnud ka päevi, mil und napib, siis on õhtud tujukamad ja lepitakse ainult minuga. Viikingi süles kisa lahti..

Eile oli kena suveilm, panin lapsekesele esmakordselt päikesekaitsekreemi, no tõesti kõige ökomat, mis ma internetiavarustest leidsin, aga ikkagi oli kahju, sest ma polnud kunagi varem ta nahka millegagi rikkunud.

Pühapäeval sai ristimiskleidiproovis käidud. Viikingi tädi pool, kus paiknes siis kleit, milles Viiking, tema õde ning kaks nõbu omal ajal ristitud said. Algul oli mure, et äkki kleit väike, vanasti ristiti nad ju nii vara kui võimalik, muidu ei pidavat taevasse saama. Selgus, et mure oli asjata:…noh, mina jään ikka taevaväravate taha.

Pojal on uued tihedad blondid juuksed vohama hakanud. Mulle meeldib neid vastukarva siluda 😀 Mis veel uut? Panin Lapsele eile mänguasja lamamistooli külge ja ta on kergelt isegi huvitatud, kõdistamisele vastab naeratusega, peaaegu nagu naeraks, aga hääletult. Lamamistoolist veel – kui B. seal istub, siis üritab end seljatoest eemale vinnata, saab pea toolist 2cm eemale lausa 😀 eriti kui kätest kinni võtta.

Potile panen ka teda vähemalt kord päevas ning teinekord ei lähe 10sekunditki, kui piss platsis. Saab kiitustega üle külvatud.

Iseloomu jagub ka ja mulle see meeldib. Ikka peab beebi koguaeg süles saama olla ja ainult püstiasendis, kõike on vaja näha, ei ole nii, et jätan selili kuhugi lebama. Ma lausa hädas – ei tohiks tal ju näiteks istuda lasta.

Sünnipäevahommik oli natuke raskemate killast. Vist üleväsimus, aga magama ei osanud jääda. Kõhuli kätel õõtsutamine oli ainus, mis häid tulemusi andis, muidu lihtsalt nuttis. Täppe käisime ka seinal vaatamas – vähemalt miski, mis alati naeratuse me beebile näole toob 🙂 Lõpuks panin Entel-Tenteli laulud käima. Muidugi oli ka seal üks soositum lugu: Mõmmilaul, muudega säilis kõver suu.