Merekarbid rinnahoidjasse?

Eksole ju eestlane selline looduseusku rahvas, kelle nii mõnigi komme võib muumaalase kulme kergitama panna. Värskeim näide on mul kapsalehtede näol – mr.Bean oli siiralt hämmeldanud, et me, eestlannad, need piimapaisu ajal tisside ümber lapime. Ja ega ta ainuke pole, kes siinmaal sest kombest midagi ei tea. Ainult et perevälistele ma ei hakka rääkimagi – mõeldaks ilmselt, et ma peast soe.

Eile läksime apteeki, mul oli uut niplikreemi vaja. Kõigi nende salvide ja rinnapadjakeste keskel jäi mulle midagi kummalist silma. Minu jaoks kummalist:

Tegu mingit laadi ühepoolsete merekarpidega, teisel pool on mollusk, kes kivi külge kinnitub. Tean, olen Speinis näinud. Söögiks kõlbavad kah. 

Karbikesed paigaldatakse nipleid katma. Hoiavad need niiskena ega lase kärnkoorikutel tekkida.

Olin leiust nii üllatunud, et ei suutnud seda varjata. Viiking sellest kombest varem kuulnud polnud, küll aga otsisime välja info, et karpidelt said abi juba vanad norrakad. Ma siiski ahhetasin õhtuni välja, et misasja ikkagi – merekarbid nibukateteks!?!?

Viiking: “Ma ei saa aru, miks see nii imelik tundub. Ja kapsast on okei kasutada?”

Nime lugu

Nagu ma juba korduvalt kirjutanud, oli meil poisi nimi otsustatud juba üle kahe aasta tagasi. Nimedega on mul alati “teema” olnud. Aastaid juba igasugu varjante üles kirjutanud, õnneks käiku ükski ei läinud, sest Viiking tuli lagedale Selle õigega 😀

Nii kui ma Norramaale kolisin, hakati ming viikingite mütoloogiaga kurssi viima. Hakkas meeldima mõte, et nimi sellise päritoluga võiks olla. Imekombel leppisin kiirelt, et eesnimesi tuleb ainult üks – enne tahtsin vaat et kolme . Viikingi arvamus on, et tüdrukul võib mitu nime olla, poisil aga olgu vaid üks, muidu tunduvat, et too on otsustusvõimetu.

Mõni päev tagasi sai nimi ka ametlikult ära pandud ja ametiasutuse poolt heaks kiidetud. Selleks sai:

Tegemist siis Odini pojaga, SIIN on juttu rohkem. Ohh, see viikingite teema on nii äge! Ja me pole abikaasaga ühtki oma pojanimelist varem kohanud. Vahepeal jäi mulle silma ka selline nimi nagu Baldrian, mis on ka väga kena, aga me ei kujutanud enam ette, et me beebi mõne teise nime saaks.

 

Baby Blues, Emainstinkt, Imetamine ja niisama jutte

Hormoonidega on mul selline lugu, et need ei mölla. Viiking tõdes, et isegi raseduse ajal eriliselt ei möllanud. Tujude mõttes, iiveldust ja algusaja väsimust esines ikka. Olin valmis ka baby bluesiks, seda aga ei tulnudki, vähemalt nii ma arvasin. Pisardanud ma küll kordagi pole, aga meeleolu oli esimene nädal selline.. hell. Nimelt oli mul seletamatu “hirm”, et mu väike imik kasvab suureks ja mul polegi enam beebit. Et tahaks, et mul alati üks selline beebi kodus oleks. Nüüd on see peaaegu üle läinud ja ma arvan, et tegemist oligi minu moodi baby bluesiga.

Mitmelt poolt on kuulda olnud, kuidas esmakordselt emakssaanud ei tunne otsekohe pärast sünnitust ääretut õnne ja armastust oma lapse vastu. Minuga nii ei olnud, mul tuli kohe hullem instinkt. Ma ei tea, äkki, et ta oli meil nii kaua oodatud ja planeeritud. Samas, mõni üritab aastaid ja on pärast ikka depressioonis. Igatahes on minul praegu käsil senise elu parim aeg 🙂IMG_2884

Nüüd on poju meiega peaaegu kaks nädalat olnud ja minust on saanud täielik kanaema. Ma hoiaks teda koguaeg süles – enamjaolt ta ongi. Kiiku panna ei raatsi, miks ta peab seal omaette lakke vahtima, mõtlen ma. Päevased uned ta siiski seal osaliselt teeb, aga üksi ei uinu. Oma voodis pole kordagi viibinud, magab meie juures ja on rahul. Öösel tralli ei tee, välja arvatud paar korda. Sööb kolm korda ja laseb meil 9-10ni magada. Hea laps, ma ütlen.

IMG_2906-2.jpg

Teisipäeval, kui poeglaps nädalane oli, käis meil koduvisiidil pereõde. Rääkis jutte, mida ma 100x kuulnud olen ja kaalus beebit. Piimaga on mind õnnistatud ja see ilmus üsna kiirelt pärast sünnitust. Enne haiglast kojusaamist oli beebi vaid 10g sünnikaalust kaotanud ning nädal hiljem juba üle 300g juurde võtnud. IMG_2894.JPG

Ja mina? Ma kaalusin 6 päeva pärast sünnitust vähem kui enne rasedust. Ma pole iial varem nii peenike olnud 😀 Vaatamata sellele, et ma söön kõike, mille järele isutab.

Nii hea, et Viiking meiega üle kolme nädala kodus on: kaks nädalat isapuhkust ning ükspäev helistas ta ülemus, kes teatas, et olgu mees rahulikult 18ndani kodus, sest 13.-17. on Lihavõtted ja 11.-12. niikuinii poolikud tööpäevad.

Kaks esimest päeva

Haiglast saime minema täpselt 48h pärast sünnitust. See miinimumaeg, sest täpselt kahe (öö)päevavanusena võetakse vereproov.

Et mul oli nö raskem sünnitus, pidime jääma haiglaosasse ja Viiking saadeti ööseks koju 😞. Muidu kui kõik korras, minnakse haiglahotelli, kus siis perega olla saab. Jagasin palatit ühe poola naisega, kelle imik nuttis pidevalt. Meie oma oli nii rahulik, et see poolakas aina imestas. Teisel ööl ma juba kergelt ärritusin, et kellegi teise beebi pärast unevaeseid öid kannatama pean.

Juba esimesel õhtul tulid ämm ja mr. Bean. Ukse taha tulid, sest külastajad (peale lapse isa/partneri) polnud lubatud. Ämm oli nii õnnelik, tänas meid, et lapse saime 😀 Kell 22:00 lahkusid nad ühes Viikingiga. Öö saime beebiga veedetud, polnud midagi kontimurdvat.

Hommikul saabusid Emu ja Viiking, viimane tõi mulle Nesquicki hommikukrõbinad. Miskipärast isutas mul kooohutavalt nende järele. Varasemalt ma ei tea, kas ma neid üldse kunagi ostnud olen 😀 Emu pidi taaskord väljaspool osakonda ootama kuniks me titat näitama läksime. Hiljem külastasid meid veel Viikingi õde, ema ja tädi. Saime kingitusi ja lilli 🙂 Ülejäänud päev kulus beebi nunnutamisele ja imetlemisele.

SAMSUNG CSC

Järgmisel päeval sama. Ainult et 11 paiku tegi lastearst lahkumiseelse kontolli ning tunnistas meid kojusaamiskõlblikuks. Siis veel vereanalüüs ja saimegi tulema! See 5minutit autosõitu polnud lapsekesele mokkamööda – kisas terve tee.

Tahan veel haiglast rääkida. Ahusis on Norra suurim sünnitusosakond, haigla on väga modernne, viimne kui üks töötaja, kellega kokku puutusin, meeldiv. Olen päris palju lugenud ITK ja Pelgulinna kogemustest ning tihti on kõrvu jäänud, et poldud millegagi rahul või et midagi jäi puudu. Siin ma midagi säärast ei kohanud. Järgmised lapsed toon meelsasti Ahusis ilmale 🙂

Beebi saabumine

Sellest tuleb nüüd rekordpikk postitus. 

Alustuseks – mu enda jaoks sünnitasin ma kolm päeva. Laupäeval (25.03.) hakkasid tuhulaadsed. Vältasid terve päeva, õhtul kadusid, ei tahtnud end liiga elevile ajada – palju ju neist libavaludest kuuldud. Valutades saime auto pestud. 

Pühapäeval algasid tuhud/libakad uuesti. Otsustasin, et jalutades kergem, läksime 10km tuurile:

Valud ägenesid. Ja arvake mis? Õhtul siruli visates HAIHTUSID. Läksime sushit tellima. Viikingi soovil, mul isutas vaid marlelaaditükkidega pirnijäätise järele, mida siin loomulikult ei müüda. Hiljem läksime magama nagu poleks muffigi juhtunud. 

Hommikul – oh sa sunnik! – ärkasin valudega. 6-7 ajal. 8:30 utsitas Viiking mu haiglasse, ma ei julgenud endiselt lootust hellitada, et midagi tõega juhtuma hakkab. 

Adminn küsis, kas soovime A või B osakonda. Ma: “A!” Selge, heitsin peagi siruli, sain üle vaadatud, ämmakas: ” Avatust 2cm. ” TÄPSELT mu kardetud lause. Lisaks liiga kõrge vererõhk, KTG ka külge. Õige pea hakkasin maomahlu kettima. Pidime seal ämmaka kabinetis olema, sest ette me oma tulekust ei teatanud, kevad kõrghooaeg, ruume nappis. Ja see va kõrge vererõhk – sellega ei tulnud A’s sünnitamine kõne allagi. Saadeti B osakonda 😐 

10:00 ajal olime sisse seadnud, mind oldi oma 15korda kanüüliga torgitud. 2 tk saadi sisse ka. Pidevalt käis surkimine – võeti verd, süstiti midagi. 

Kui 4h pärast valutamist 2-3cm oli, anti mulle kaks tabletti, mis tuhud kaotas ning me saime Viikingiga unne vajutud, et ma ometigi puhata saaks. Õhtul ärkasime, nagu ikka, tuhudeta. Läksime sööma. Haiglas oli mingi säästurezhiim vist – aint’ võileibu sai. 

Tagasi palatis. Anti tablett, et sünnitegevus taastada. Esimesed tunnid ei toimunud muffigi, 22:00paiku, kui me (telefonist 😆) üht seriaali vaatama hakkasime, tekkisid valud. Avatust sama hädised 2-3cm. Ja siis hakkas kõik pööraseks minema. Järgnevad tunnid oli sünnituse kohutavaim osa. Ma ei saanud paigal püsitud, Viiking oli nii tubli, masseeris valu ajal. Panin tähele, et valu ajal hingasin täpselt 20korda sisse-välja. Ja kui lõpuks valu vahe 1min oli, suutsin ma istukil, Viiking mind hoidmas, magama jääda. Mingil ajal tahtsin, et ta valu tulles ja minu edasi-tagasi tatsates nähtamatu oleks. Lihtsalt ütlesin viisakalt, et istu maha. Kordagi ei karjutud ega öelnud midagi siivutut. 

Jõin hästi palju vett, sest mulle meeldis oksendada, see kõõksumine lõdvestas niiiiii mõnusalt seljalihaseid 😆

Kõige hullem oligi valu seljas. Kahtlustan, et seetõttu, et see on mu “õrn koht”. 

Viiking ütles, et kella 02:30ks oli mind kohutav vaadata, ma olin nagu transis, omas maailmas. Ja kui avatust kontrolliti, mis 4cm saavutanud, ma murdusin. Esialgu peaaegu, nõudsin neid samu tablette, mis magada lasid. Ei antud. Sain hoopis steriilse vee süstis selga. Need olid tõhusad, aga ainult 15minutiks. Mõõdeti vererõhku – 187/111. Siis juba soovitati epiduraali, alandavat vererõhku. Tuletan meelde, et valutanud olin vahelduva eduga 17h. Kõik mu põhimõtted lendasid vastu taevast ja mul oli täiesti suva. Palusin lausa keisrit.

Pika munemise tulemusena saabus anestesioloog, kes mulle selle kuradi nõela seljaajju suskas. Viiking ja ämmakas mind hoidmas. Saabus õndsus. Saime kuueni magada, siis tuli ämmakas ja tahtis valud mingi hormooni abil tagasi tuua. Saatsin ta pikalt. Magasime veel tunni, äratasin Viikingi ja nuuksusin, et nüüd selle epiduraali tõttu ennast katki pressin. Hormoon sai mu veeni voolama pandud. Avatus üle vaadatud: 5cm. 

Tundsin emakakokkutõmbeid aga mitte valusid. Saabus neljas vahetus, vahepeal veel tühjendati mu põit, sest selle täisolekut ma ka ei tundud. 

Nõnda ma presse aina enam tundes tiksusin ja avanesin. 8cm ajal oli juba raskusi nende ülehingamisega. Tahtsin vetsu, aga ämmaka abiga püsti tõustes kukkusin maha – üks jalg ei töödanud üldse. 

Viimased sentimeetrid niisiis piinlesin, kuni 9-10 vahel enam ei suutnud. “Mul suva, hakkan pressima!” Imekombel lubati. “Äkki ma pressin siin 2h?” Ämmakas: “Ei, siin seda ei juhtu. Esmasünnitaja pressib 30-40min ja kui üle tunni läheb, sekkub arst.”

Ilmunud oli veel üks ämmakas, kelle ülesanne spetsiaalset võtet kasutada, et sünnitaja ei rebeneks.

Algas Suur Pressimine. Asendis, mida ma mingil juhul ei tahtnud – selili. Oehhh… Presside puhul oli tegemist väljapääsmatuse tundega. Kisasin, et lähen katki, paar mahlakamat väljendit lipsas nii eesti kui inglise keeles üle huulte. Kohati mõtlesin, et mina seda last välja ei saa. 15min pressimise tulemusena ikkagi sain👏


3210g & 50cm. 

Sain natuke nõelutud, mida ma ei tundnud, sest kasutati tuimestavat spreid. Beebi sai esmakordselt tissi. Tunni päras kepslesin juba ringi, käisin dushi all, imestasin, kui norm mu kõht välja nägi😃 

Annan märku

Mõtlesin, et tuleks endast natuke märku anda. 

28.märtsil kell 15:00 liitus meiega see viikingibeebi:3210g ja 50cm. 

Pikemalt pajatan sest millalgi hiljem, sest õnnejoovastus on nõnda suur, et ma ei raatsi beebi arvelt väga arvutis/telefonis istuda. 

Sünnitus oli muidu täiesti vastupidine, nagu ma soovisin, aga suva 😆 

Vähemalt trennist oli kasu, sest kolm päeva hiljem (tegelikult kohe pärast sünnitust) olen sellise kõhuga:

Läinud on pea 8kg, 3-4 algkaaluni ☺️

Ja ma tahan veeeeeeeel mitut last!!😃

39.nädalat rasedust

Beebi miniarbuusisuurune, ütleb äpp. 

Sai ämmakal käidud, teist korda sel nädalal muideks, sest vererõhk aina kõrgub. Esmaspäeval lähen uuesti – olen nüüd tihedama jälgimise all. Ei midagi kriitilist, lihtsalt et kuna kaks viimast korda on tõusnud, hoitakse silma peal. 

Aga eile oli küll kriitiline. Juba poole öö pealt kimbutas mind peavalu, mida ma viimati raseduse algul kogesin, ja enne hommikusööki lahmas üles selline kogus maomahlu, et ma ei osanud midagi kosta.

Lootsin tabletivõtmisest pääseda, jõin tassi kohvi. Ei aidanud. Helistasin igaks juhuks sünnitusmajja, äkki vaja kontrolli tulla. Ei peetud vajalikuks. Tõmbasin väiksesse tuppa kerra, võtsin Paraceti sisse ja vegeteerisin kella kolmeni. Siis tuli nagu mingi eluvaim sisse ning kraamisin kogu kodu, pesin pesu, sorteerisin pabereid, mille käigus ilmus välja leht, kuhu sünniplaan või midagi sellelaadset kirja panna. 

Nüüd on Viiking kindel, et nädalavahetusel läheb tegudeks. Naiskolleegidega olid arutanud 😃

Emu ei jõua ära imestada, et mul “nii palju” hädasid küljes. Et kuidas ikka iga järgmine põlvkond kehvem on 😆 Ma ütleks, et pole mu olukord nii hull midagi. Mitte piisavalt vaevaline, et sünnitusehirm kadunud oleks.  

Eile peaaegu arvasin, et hakkabki peale – mingid emakakrambid/-kokkutõmbed/-valud kimbutasid mind öisel ajal, aga hommikul oli kõik jälle möödas, nagu ikka😒 

PS! Just saime “sünnitusplaani” ka valmis👏