Koogimasin

Nii ma seda kutsun.

Algas asi sedasi, et kui ma vahepeal kahekümneviieseks sain, ulatas Viiking mulle kingi asemel A4 paberi pildiga kingist, mis oli netist tellitud ja mis postiteenuste aegluse tõttu õigeks ajaks kohale ei jõudnud. Kingiks oli roosa Bosch MUM5. Muidugi olin rõõmus, aga hing oli ikkagi aastaid juba Kitchen Aidi ihaldanud. Ütlesingi abikaasale, et soovin vahetada. Probleemi sellest ei tekkinud, küll aga seisis Boschi karp mul pea kaks nädalat toanurgas, sest ma ei suutnud otsustada, millist Aidi ma ikkagi tahan.

Vahepeal hakkasin üldse Smegi järele ihalema, aga teadjamad andsid mõista, et Kitchen Aid on ikkagi ülim.

Eile võtsin ennast nii palju kokku, et viisin masina poodi tagasi ja olin juba riiulite vahel mõtlemas, millist värvi Aid koju tuua. Paraku katkes meie kannatus enne kui klienditeenindus saabus (ei saanud aru, mis vahe on Classicul ja Artisanil ja et miks maksab mõni masin 300euri ja teine 700. Guugeldades ei saanud ka aru).

Viiking oli väga aldis igasuguseid Best-in-test videoid vaatama. Ühe neist võitis seesama Bosch, mille me kauplusesse tagastasime. Smeg sobib rohkem iluasjaks ja Kitchen Aid on ütlemata nõrk (300W (!), teised üle 1000). Kõikides testides jäi aga silma, et kui ikka täitsa proffikat vaja, siis Kenwood, selle välistasin kõige ebaaktraktiivsema välimuse pärast.

Täna läksime jälle poodi. Mõttes vaarikaroosa Aid, kuniks mind tabas selgus, et kurja, ma ei saa ju osta üle kolme korra nõrgemat masinat ainult selle pärast, et too kööki kaunistab.

“Suva see KitchenAid, see oligi ju 5aastat tagasi moes,” ütlesin Viikingile.

Ja nüüd on mul kodus Kenwood Chef Elite XL, mille mootor on neli ja pool korda võimsam, kauss pea poole suurem ja garantii 5 aastat.

“Enam ma leiba poest ei osta!” teatasin Viikingile.

 

Advertisements