Mu kahekuune

Mis ta teeb:

Hoiab pead kui viitsib
Vastab nunnutamisele naeratusega
Teeb vahelduva eduga potti hädasid
Läks üle suuremale (5-9kg) mähkmenumbrile
On suures tissisõltuvuses
Ei tunnista ilma kõrvalise abita lutti
Vihkab kalamaksaõli (ja mina vihkan, et pean seda kisa saatel iga õhtu manustama)
Teab, et ööd on magamiseks (eile öösel leidis aset rekord 21:00-04:40 und)
Kannab valdavalt 62suuruse riideid
Sööb pea iga tund
Sõtkub jalgadega, proovib “seisata”
Ei armasta ärkvel olles pikaliasendit
Ei saa ta üleval olles ka vankris oldud
Uinumiseks on kolm võimalust: süles, liikuvas vankris või tissiotsas
Eelistab muusikat vaikusele. Ka magades.
Ergobabys hängib kookonita.
Kaalub kuskil 6,5kg (ise kodukaaluga kaalusin 😀 )
kasvab nii kiirelt, et lausa sokid on väikseks jäänud. Ümar ja voldiline.
On nii nunnu, et kohe kutsub pidevalt musitama

SAMSUNG CSC
Norra-vanaemaga

Pühapäeval tegin nagu kord ja kohus kooki. Soovisin siinsetele küpsisetorti tutvustada. Ja just ümmargust, seetõttu nägin ka rohkem vaeva. Türgikas müüakse Laima küpsiseid – jeii!
Pärastlõunal tegime kohustusliku pildi:

…asetasime tordi vankrikorvi ja tatsasime ämma aeda maiustama. Kõik kiitsid mu kooki 🙂 isegi mr.Bean, kellele magus muidu ei lähe. Nagu ka Viikingile 😀

Baby Blues, Emainstinkt, Imetamine ja niisama jutte

Hormoonidega on mul selline lugu, et need ei mölla. Viiking tõdes, et isegi raseduse ajal eriliselt ei möllanud. Tujude mõttes, iiveldust ja algusaja väsimust esines ikka. Olin valmis ka baby bluesiks, seda aga ei tulnudki, vähemalt nii ma arvasin. Pisardanud ma küll kordagi pole, aga meeleolu oli esimene nädal selline.. hell. Nimelt oli mul seletamatu “hirm”, et mu väike imik kasvab suureks ja mul polegi enam beebit. Et tahaks, et mul alati üks selline beebi kodus oleks. Nüüd on see peaaegu üle läinud ja ma arvan, et tegemist oligi minu moodi baby bluesiga.

Mitmelt poolt on kuulda olnud, kuidas esmakordselt emakssaanud ei tunne otsekohe pärast sünnitust ääretut õnne ja armastust oma lapse vastu. Minuga nii ei olnud, mul tuli kohe hullem instinkt. Ma ei tea, äkki, et ta oli meil nii kaua oodatud ja planeeritud. Samas, mõni üritab aastaid ja on pärast ikka depressioonis. Igatahes on minul praegu käsil senise elu parim aeg 🙂IMG_2884

Nüüd on poju meiega peaaegu kaks nädalat olnud ja minust on saanud täielik kanaema. Ma hoiaks teda koguaeg süles – enamjaolt ta ongi. Kiiku panna ei raatsi, miks ta peab seal omaette lakke vahtima, mõtlen ma. Päevased uned ta siiski seal osaliselt teeb, aga üksi ei uinu. Oma voodis pole kordagi viibinud, magab meie juures ja on rahul. Öösel tralli ei tee, välja arvatud paar korda. Sööb kolm korda ja laseb meil 9-10ni magada. Hea laps, ma ütlen.

IMG_2906-2.jpg

Teisipäeval, kui poeglaps nädalane oli, käis meil koduvisiidil pereõde. Rääkis jutte, mida ma 100x kuulnud olen ja kaalus beebit. Piimaga on mind õnnistatud ja see ilmus üsna kiirelt pärast sünnitust. Enne haiglast kojusaamist oli beebi vaid 10g sünnikaalust kaotanud ning nädal hiljem juba üle 300g juurde võtnud. IMG_2894.JPG

Ja mina? Ma kaalusin 6 päeva pärast sünnitust vähem kui enne rasedust. Ma pole iial varem nii peenike olnud 😀 Vaatamata sellele, et ma söön kõike, mille järele isutab.

Nii hea, et Viiking meiega üle kolme nädala kodus on: kaks nädalat isapuhkust ning ükspäev helistas ta ülemus, kes teatas, et olgu mees rahulikult 18ndani kodus, sest 13.-17. on Lihavõtted ja 11.-12. niikuinii poolikud tööpäevad.

Õllekalender

Sain teise peaaegu valmis täna. Jooksvalt lisan veel mõned pudelid. Täna paigutasin kasti 11 erinevat õlle ja natuke muud nänni.

SAMSUNG CSC
Pudelid ülesrivistatud
SAMSUNG CSC
Igaüks oma pesas

Kaunistuseks lisasin pudelitele mõeldud päkapikumütse ja kleepse 😀

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Viiking on mul järjekordselt niiiii hea mees olnud, et nõnda õllega üle külvatud saab. Eelmisel aastal meisterdasin talle varastatud ideega six packi, millest viimane pudel ootab õiget päeva, et avatud ja kulistatud saada:SAM_4484.jpg

Deit

Kuna ma siin kaks viimast õhtut tööl olen olnud, tekkis suuremat sorti igatsus Viikingi järele. Et kena olla, ostsin talle teatamata piletid The Shallowsile kinno. Ajavaruga, et enne restosse ka jõuaks.

Eile kui ma juba tööl olin, kirjutab mulle Viiking: “Võibolla läheks kinno täna?” Mina: “Haa, ma just ostsin eile piletid!” Saatsin traileri, Viiking tunnistas selle mitte just oma esimseks valikuks aga ega tal muud üle jäänud kui nõustuda.

Pärast tööd ilmus ta mulle tööle, lõin ennast kergelt lille ja koos suundusime pitsat sööma. Kõrvale rüüpasin milkshakei, sest mulle meeldib magus ja soolane koos 😀

Filmist nii palju, et jäime mõlemad rahule. Viiking ütles, et ületas ta ootused. Jumal tänatud!!

Üldse oli tore niiviisi välja minna, et paar päeva näinud polnud – armastus oli kohe suurem ja juttu jagus 😀

Õhtu kulmineerus sellega, et võtsime Lillestrømi rongijaamast mu päev varem sinnajäätud ratta ja vantsisime koju. Ja ma olin megaaaaväsinud ja pidin veel järgmine hommik vara (ehk enne üheksat) ärkama.

Viimased 48h 

Alustan siis üleeilsest õhtust. Tegemist oli mu teise tööpäevaga kolmest. Kahe “puhkuse” vahel 😀 Maganud olin 12:45ni. Väga harvaesinev nähtus see poole päeva magamine, aga noh, režiim oli Hawaiist veel mõjutatud (ajaerinevus Norraga täpselt 12h).

Koju saabusin hiliseima rongiga kell 00:45 ning hiljemalt 2:30 olin ma voodis ja lugesin. Und polnud ega tulnud. Peagi oli kell juba 4:00. Üritused uinuda ei kandnud vilja. Väljas juba valge, linnud laulsid, akent kinni panna ei saanud – liiga palav muidu, kardinad lasid liiga palju valgust läbi ja mis kõik veel.

Ausalt see oli üks imelikumaid öid mu elus. Ma lihtsalt ei jäänud magama!! Hakkasin uuesti lugema ja seda sinnani välja, kui Viikingi alarm kell 7:00 üürgama hakkas. Kuna ma niikuinii tunni pärast ärkama pidin, siis ajasin ka ennast üles, tegin omletti ja kohvi ning läksin tööle.

Isegi mu kuldsetel pidutsemisaegadel magasin ma vähemalt paar tundigi kui kahe 12tunnise tööpäeva vahel pidu oli ja nüüd siis nõnda – minutitki magamata tööle. Kõige imelikum, et ma isegi väsinud polnud.

Õnnistatud sain ma sel päeval uues töötüdeukuga, kellega kõik elulood ära räägitud sai. See aitas virk olla, kui kolme ajal uni peale tuli 😀

Kell kuus oli Viiking ekstra-kiivriga platsis, sõitsime ämma juurde koorikloomi sööma. Pudel veini kadus ka ämmaga kahepeale hinge alla.

Aiaroheluses istuses ja lobisedes, tabasin ennast mõttelt, et nii tore, et lõpuks ometi on mu norra keel piisav, et enamvähem kõigest aru saada, no nii 80% 😉 Elu kohe hulga kergem. Mainisin seda Viikingile ka, soovitasin tal eesti keelt õppida, oleks tal ka kuldsem Eestis käia/olla. Ta nõustus, et võiks.

Jõuan siis tänaseni. Ärgatud sai 7:10 ja üsna kohe opipaika sõidetud. Mootorrattaga muidugi 😀 keegi mulle mingit infot ei jaganud, seega guugeldasin ma ise, et 6h enne mandlite küljestnaksamist süüa-juua ei tohi. Kohalejõudes kirurg muidugi küsis, ega ma söönud ole..

Viiking oli töölt vaba päeva võtnud ja ma võisin teda enda huvides nii palju kui soovisin ära kasutada, nagu ta ütles 😀 sinna ruumi, kus mu mandlid üle vaadati ja asju selgitati. Abiellumise puhul saime ma arsti poolt õnnitletud.

Siis saatsin mehe minema, kuigi ta võis minuga kuni narkoosi mõjumuseni chillida. Aga ma tublim, kui üksi olen 😀

Asetati siis kanüül käeseljale, ilustikenasti esimese korraga, mitte nagu mõnel Eesti arstil kombeks on olnud. Järgmisena suruti sinna suur süstlatäis valget vedelikku, mis veenipidi mööda käsivart üles liikus. Ma reaalselt TUNDSIN selle liikumist, sest see oli külm. Õla juurde jõudes, ma uinusin. Võttis ca 3sek. Väga imelik tunne oli kontroll enda üle kaotada.

Kui ma pooleteise tunni pärast luugid lahti tegin, istus Viiking voodi kõrval ja silitas mind 🙂 kurguvalu meenutas koheselt, mis just juhtunud oli. Õde käis küsimas, kuidas tunnen ennast ja andis loa koju minna niipea, kui enesetunne lubab. Kolmveerand tunni pärast olin piisavalt toibunud, Viiking oli vahepeal motika vanaisa vana auto vaatu vahetanud ja sellega me esmalt poodi, kus Viiking maailma parima hubbyna mulle kahte sorti jäätist ja jogurtit ming 3 sorti valivaigistit ostis. Ma jäin autosse, ei tundnud, et soovin kõndida – kere peapööritus.

Olin Laura blogist lugenud, et tal opi käigus keelest TÜKID LAHTI tulid. Ühel sõbrannal olid huuled PURUKS. Ma ei saa aru, kas tohtrid surkisid seal suvaliselt? Kui ma seda Viikingile ütlesin, tuli sealt: “Tundub, et need Eesti arstid… jne…..” 😀 Minul oli õnneks kõik terve.

Terve päeva lebotasime rõdul, ma sofal varjul, Viiking päevitas põrandal. Ma magasin kuskil kolm korda ja kui päike madalamale laskus, heidsin pikad püksid jalast ning lasin ka veidi päikest ligi, kuigi ITK kodulehelt sai välja loetud, et päevitada ei tohi. Kah mul asi! Mu õde käis vaatamata keelule veidi pärast pimesooleopi Pirita rannas ujumas 😀 ega me papist poisid pole!

“Ma hoolin Sinust nii väga, ma kellestki teisest nii palju hoolinud. Nii imelik oli sind pärast opi näha, kui sa magasid seal. Ma olen ju harjunud sind alati aktiivsena nägema,” tuli Viikingilt. Oh, mu kallis MusiLove 😍. Siis rääkis ta, et mul oli enne ärkamist mingi sügav jurakas suus olnud, mille eesmärk oli ilmselt keelt mitte haavale lasta. Selle olin ma une pealt eemaldanud 😀

Õhtuks tegin Viikingile kotlette (ise avaldasin soovi), ise sõin jogurtit. Viiking:  “Kas see on ebaõiglane?” Mina: “Elu ongi ebaõiglane!”

SAM_3929.jpg
Ei, see väike kausike, pole mingi lisand vøi kaste Viikingi roale – see on minu øhtusöök: maitsestamata jogurt.

Pulmapäev: õhtusöök ja pidu

 

Kogu külalisemassil lasti saali voolata ja omad kohad leida. Seejärel sisenesime aplausi saatel me Viikingiga. Leidsime ka omad kohad.

Algul võttis Ikevald sõna, seejärel lasi sööma hakata. Ise kadus taharuumi. Igaühele serveeriti personaalselt praad, milleks oli seitse tundi Merlot veinis mooritud veiselihapraad kartuligratääni ning blanšeeritud juurviljadega. Va mu õele – ta sai liha asemel veel rohkem juurikaid 😉 Serveeritud praad oli Viikingi soov, tema meelest jätnuks buffee liiga argise mulje (vist sellepärast, et tal iga päev tööl buffee on 😀 ). Algul pakkus Carmen Catering pearoaks sealiha, Viiking:”Kamooon, me ei söö siga pulmas siga!”. Sai siis pakkumist muudetud.Pärast sööki ilmus Ikevald tagasi meie ette. Selgitas mõned Eesti ja Norra kombed, nt “Kibe”-hüüdmise, noaga veiniklaasi koksimise ja jalgade trampimise. Viimaseid kahest sain ma alles sealsamas teada. Ühe puhul pidi toolidel seistes, teise puhul peadpidi laua all noklema. Ahjaa, üks oli veel tegelt: kui Viiking ruumist lahkus, võisid kõik mehed mind musitama tormata ja vastupidi 😀 See komme aga inimestel peaaegu ununes, vaid paar korda õnnistati mind mõne musiga, kui Viiking lännu.


Siis pidas Viiking oma esimese kõne, mis suunatud külalistele, jagasime mõned tiitlis külalistele – kibe-karjuja ja musitaja jne. Neid ma väga ei mäleta, need olid viimasel hetkel välja mõeldud 😀

Lisaks suunati külalisi kõrvalruumi, kus rootsi laud asus, juhuks kui keegi veel näljane oli. Ja enamused olid, ainult mina mõtlesin, et kui ma veel söön, siis kleiti ei mahu Smiling face with open mouth and tightly-closed eyes. Jõin see-eest šampust, veini ja viina segamini. Mõistlikuse piires siiski, kemplema ei hakanud.

Järgnes selline chillimise aeg, käisin erinevates laudades inimestega juttu rääkimas. Nunnutasin ühe sõbranna beebit ja ajasin enda beebiisu suuremaks 🙂

Mõne aja pärast pidasime Viikingiga oma kõned teineteisele. Mu oma oli selline lühike ja konkreetne, aga mu mehe – ma ütleks, et see oli üks õhtu pärlitest. Ma vist vahtisin teda ammulisui, kui ta kõneles. Panen siia (lõpu)katkendi:SAM_2780.JPG

Ma võin mürki võtta, et vähemalt minu tutvusringkonnas kellegi mees mu Viikingit üle ei trumpa 😉 Pärast kõne sattusin teel vetsu Ikevaldiga kokku. Tema: “Norrakad on uskumatud kõnedepidajad. Neil kohe tuleb see kergelt. Eestlased nagu kardavad teiste ees nunnud olla..” Pärast kuulsin veel mitmelt, et neil pisar silmas olnud.

Pulma”valss” oli meil niisama tants omamoodi 😀 Mängis “I wanna be yours“. Ohh, praegu kuulan seda, tekitab ikka veel värinaid.

Algas tants ja trall, mu suureks rõõmuks olid peaaegu kõik aktiivsed jalakeerutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem alkholi mõju näha sai. Hakkas tulema teateid, et küll keegi wc´s ketib, kes on niisama kuhugi kõrvalruumi ära vajunud, kes magab Buddha asendis aknalaual..

Catering oli meid õnnistanud sellise kelner-noorhärraga, kes päris kobe välja nägi ja kes ise sellest väga hästi teadlik oli, niiet flirtis ta kõigi neidudega, tundus, et ka minuga. Algul proovis AM teda mu õele sokutada, viimane oli aga juba Ikevaldile silma peale pannud. Samal ajal käis üks Viikingi kolleeg, kena pikk rootslane, teda möödaminnes silitamas/ümbert kinni hoidmas. Endal tal tüdruksõber Londonis ootamas.

Vahepeal sai ämma ja Gossipiga õues istutud. Viikingi ema on üks nendest, kelle seltskond kõigile meeldib. Tekkisid igasugu ideed, küll tema juurde tsikkidega tripp teha jne. Siis sai kimp visatud, sellest on hea video, mis hetkel sõsara käes. Lasen mina siis lilled lendu, pööran ennast ringi ja mis ma näen: mingi inimkogu püherdab maas, M. oli saanud mingi osa kimbust, ülejäänud Emu. AM vannub ja jalutab minema.

Mõisa küljest oli alla võetud Eesti ja Norra lipud, nendega vehkisime ja tegime pilte. Varsti kutsuti mind ühe kelneri poolt tualetti – keegi oksendavat jälle. Lähen sinna ja tõden, et vähemalt pole midagi rikutud. Kohe WC ukse kõrval oli trepp, kust sadas minu silme ees alla Viikingi vietnamlasest kolleeg. Pöördun kelneri poole: “Ma pole väga pulmades oma elus käinud, aga kas selline asi on normaalne?” Kelner: “Noooh, Teie pidu on natuke teistmoodi..” Hahahhaa.

Järgmisena jõudis minuni teade, et üks noor paarike (vast kõige noorem kohalviibijatest, hea kui 20a täis), kes veel alkoholi händelimise kunsti ei valda (nagu ma ise seda teeks 😀 ), olid endale suvalt oma äranägemise järgi ülakorrusel toa valinud ja sisse seadnud. Juhtumisi oli see AM´i tuba. Hetkel kui ma sisse astusin, leidsin eest veel ühe tüübi – rootslase nimelt, aga tema puhul ma kahtlustan, et AM teda enda tuppa sooviski 😉 Igatahes noore paari kupatasin välja ja veidi kurjustasin ka, et see siis pole kellegi 15nes sünnipäev, et ennast NII kooma jooma peab. Ega midagi, tsikk magas peoruumis laua taga edasi. Mingi hetk asusid nad minekule, täpsemalt Kallastele. Pärast kuuldsin, et õues olid nad veel kembelnud ka.

Meil aga möll jäktus. Peagi kutsus kelner mu kõrvale:”Mis kell tort saabuma pidi” Ma:”Kas see polegi veel siin?” Sain kerge rabanduse, kell oli ju kuskil pool 11, Marikaga leppisime kokku, et toob selle meistriteose kella 20-21ks kohale. Kaine mõistus ei lasknud mul siiski uskuda, et temasugune Suur Tegija kedagi üle laseks. Ja poole tunni pärast me pulmatort kohale jõudiski. Uhkelt veeretati see saali, kus me Viikingiga seda lõikama asusime.

Suureks kurvastuseks, ei ole mul tordist ühtegi korralikku kaameraga tehtud pilti. Ma pissed, et V. kes pidi pärast Laurat fotograafirolli üle võtma, filmis sel ajal. Miks ta filmis, krt, kui mu onu juba filmis?! Telefonikaadrid, mis külalistelt kokku olen luninud:

See eriline udukogu

Kui kõigil suud magusaks tehtud, läks pidu edasi. Ikevald tegi kohe mitu lugu rohkem, kui jutt oli 🙂

Ja kui pidu kuskil 3 ajal läbi sai, märkasin, et õde ja Ikevald koos bändiruumi libisevad. Nonii, midagi toimub. Vahepeal käis bändi ninamees veinide pruukimiseks luba küsimas. Selle ta sai. Ülejäänud olid juba tubades, va Viikingi isa, kes mu eksi õega pikemalt lobisema jäi. Viiking kandis mu sviiti, kus me üldse mitte magama ei läinud, hoopis mullivanni. Vaja ju kogu päevast muljetada. Juba oli kahju, et see imetore päev läbi sai :/

Meie toa kõrval oli ühiskasutatav ruum, kust rõdule sai. Kuulsin kolinat sealt. Valgukiirusel avasin ukse – lõhutud lillepott ja ukselink põrandal. Vaatan koridori – Ikevald põgeneb. Tõrelesin natuke ja läksin adminnile teatama, mis juhtunud.

Enne hommikut sai sõba silmale.

 

Viikingi 29

Kolm päeva pumadest ja juba uus pidupäev!

3.mai sai siis mu värske abikaasa aasta vanemaks. Kingitusest ta keeldus ja ma võtsin kuulda ka – pole vaja tarbetuid asju osta. See-eest olin meile pärast pulmi toa Swissôtelis võtnud, et midagi kena siiski oleks 🙂

Päev varem olin terve õhtu T.-ga Tallinna peal tuuritanud. Tagastasime inventaari ja nii muuseas sai koogike, lilled ja säraküünlad, mis ma administratuuri hoiule jätsin, ostetud. Viiking võttis seni hotellis vanni.

Sünnipäevahommik. Mul kell 7 uni läinud. Natuke üritasin veel, aga asjata. Panin oma puuvilla-hipi-kombeka selga, sõitsin alla, naasesin tuppa, torkasin küünla koogikesse ja asusin süütama seda. Läidan ja läidan seda aga ei midagi. Pool pakki tikke läinud juba. Mis toimub!? Olin valmis guugeldama, et mis imemoodi neile tordi-särakatele tuli otsa saada. Viiking hakkab ka selle väävlika peale ärkama juba. “Tudiduu, maga edasi,” ütlen talle.

Lõpuks tegin otsuse, et jooksen poodi ja ostan normaalsed küünlad. Stock kinni, Kaups kaugel, aga olin valmis minema, õnneks nägin, et poolel teel oli uus mini-Rimi avatud. Müüjanna abiga said siiski samasugused särakad leitud-ostetud. Lippasin tagasi hotelli. Ja mis ma näen, meie ukse ees käib ringi töörõivais naisterahvas ja räägib raadiosaatjasse: “26.korrusel on tunda põlemislõhna.” Segan kohe ennast vahele: “See olin mina, ma tahtsin ainult küünalt põlema panna. Mu mehel on sünnipäev.” Inimene rahunes maha, hakkas astuma juba, ma jätkasin tikutõmbamisega. Siis aga ilmusid meie ette kaks mundris meest, üks neist: “See on paberipõlemise lõhn.” Too naine põhjendas neile, mis toimub, aga ega see mehepoegi ei rahustanud: “Kõrghoones on lahtine tuli rangelt keelatud. Alarmid hakkavad kohe tööle ja sellest tuleb suur jama.”

Lõin käega. Sisenesin tuppa, lähenesin voodile, soovisin sünnipäevalapsele õnne ning ulatasin lilled ja koogikese (küünlata mõistagi).

Nunnutasime ja jutustasin talle oma hommikused seiklused.

Varsti läksime hommikusöögile. Hiljem saime linnas õega kokku, siis Lauraga, sest ta oli pulma oma mingisuguse kaamerajupi unustanud ja tundsime, et peaks selle tagastama 😀

Järgmisena tuli CCst alkoholiülejäägid ära tuua. Kuna seda oli liiga palju, et isa juurde viia, võtsime takso ja sõitsime maale vanaema juurde.

Teel saime ühe pulmakülalisega kokku, kelle käes oli ühe teise, norrakast külalise telefon.

Kui maale vanaema juurde jõudsime, oli grill juba püsti pandud, vanama, kes muidu iial ei joo, soovis abielu puhul miskise maasikase vahuveini avada. Keeldusime. Viiking ainult jõi õlle natuke.

Vanaema oma tervise pärast mu pulma ei tulnud, seega sai muljetada. Me õega olime kõigest, mis lähiajal üle elatud, apaatsed. Vegeteerisime siruliasendis murul teki peal.

Pärastlõunal asusime linna tagasi. Seekord rongiga. Jaama oli paar kilomeetrit teed, kuid meie õnneks tuli üks külamees vanaema poodi viima ja pakkus meilegi auto kaubikuosas küüti. Kulus marjaks ära, sest Viiking otsustas, et 12 pudelit veini saame me Norra kaasa võtta ja sellise laadungiga me pool tundu jalutada ei oleks soovinud.

Õde oli too päev taakord kodutu aga rongisõidu ajal leidis internetist sobiva rendikorteri Rotermannis. Balti jaamast sai siis trammile mindud ja “kodudesse” jõutud.

Enne õhtuseid plaane lebotasime Viikingiga vannis. Kuna maal sai paljajalu käidud, oli selline teenuf kui rusikas silmaaauku. Siinjuures palun tähele panna Viikingi nägu:


Õhtusöögiks saime õe, Ikevaldi, isa ja tema kaasaga kokku Komeedis. Kõik oli chill.


Kõhud täis, meil õega iirikad peale rüübatud, saatsime issi ja kaasa koduteele ja siirdusime Empi. Kujutate ette, baar, kus ma 2-3aastat tagasi nädalas 5õhtut/ööd veetsin, oli Viikingile tutvustamata. Talle seal meeldis. Mängisime neljakesi piljardit. Ühel hetkel haaras laval ohjad Ikevald, kuskilt ilmusid tema bändikaaslased ja hakkasid kontserti andma.

Paraku ei lasknud see apaatsus meil kaua väljas olla ning kuskil 1:00 paiku me lahkusime.

Vot selline sünnipäev.