Trigger Point

Käisin möödunud nädala neljapäeval (minu jaoks) uutmoodi trennis nimega Trigger Pont. Valik langes tollele, kuna see algas täpselt pärast tööd. Vaatasin tutvustavat videot ja mõtlesin veel, et miks kõigil nii hapud näod ees – mis seal siis rasket end veits rullida.

Esimest minutitega sai selgeks, et trenn on hoopis midagi muud, see oli nagu valus lihasmassaaz vaikuse saatel. St treener rääkis, aga muusikat polnud. Selgus, et iga kehaosa rullimine peabki valus olema, sinikad on ka hiljem okeid, pidigi kõige valusama punkti otsima ja seda rullima. Kui ma ühe kanni rullitud sain ja enne teise kallale asumist põrandale istusin, tundus, et sellest kannist polnudki midagi järel, nagu tambitud liha..

Tunnistan, et võttis endalgi hapu näo ette. Et selline rullimine “õige” trenni alla ei käi – pulss vist üle 80 ei tõusnudki, siis on mul hea meel, et enne pool tundi jooksin.

PS! Sinikaid ei saanud.

Advertisements

Hull nädalavahetus & Hull lihasvalu

Reedel tehti mulle ettepanek laupäevaks kellegi 50.juubelil ettekandja olla.Kella 18st ca 22ni. Pakkumisest ei keeldunud, kuigi ma laupäeval ühes Viikingiga tema rootslasest kolleegi ning sõbra 30ndale juubelile kutsutud olin.

Tegin siis laupäeval oma hariliku tööpäeva, pärast mida tuldi mulle järgi ja viidi kuhugi peomajja, kus ma mind esmalt shampat valama pandi, siis muid jooke serveerima ning kui külalised toidud ette said, sõime peokorraldajatega ise ka 😀

Korraldaja abikaasaga läks jutt rasedusele ja lastele, nagu ikka, kui minuga praegusel eluperioodil jutustama satutakse. Too naine ütles muuhulgas, et sai esimese lapse 29aastaselt ja et tagantjärele ta kahetseb, et nii hilja sai, oleks võinud kuskil 24aastaselt saada. Mina: “Ma olengi 24!” 😀 Viiking, kes meil 29a on, arvas, et see võib üsna tüüpiline olla – see tagantjäreletarkus. Ta vist ise oleks ka varem tahtnud 🙂

Igatahes oli see lebo töö, kuigi ma seal hoopis kella kaheni “raissisin”.

Koju jõudsin samal ajal kui Viiking ning kell 3 algas mul morning sickness ja ma pidin enne und vetsu kettima minema.

Pühapäev oli ka tööpäev, mistõttu jäi trennitamisesse kolmepäevane vahe. Eile käisin tunnis nimega Shape, mis oli jõhker! Mingi kükid ja poolkükakil asendihoidmised viisid mu selleni, et täna on mul säärane lihasvalu üle terve kere, mida ma vähemalt aasta tundnud pole. Kahekuulise trennipausiga olid mu kõik musklid vist ära kärbunud, enne poleks taolise trenni peale silm ka pilkunud. Kui tuharalihaste harjutuste tegemiseks läks, täheldasin, et kõhuli põrandal olla ma enam ei saa – mingi mulks on kõhus ees 😀 Polnud varem proovinud, voodis kõhuli magada pole mingi probleem. Treener siis näitas mulle alternatiivharjutused 🙂

Õhtul kolisime oma voodiga teise tuppa, sest meie magamistuba näeb välja selline:


Viiking võõpas primeriga seinad, mina täitsin pahtliga auke, kuniks ma taburetilt tagurpidi – tahavaatamata muidugi – ämbrisse astusin:


Nüüd on uus päev, mina trennist tagasi, tegin 30minutit intervalljooksu, pärast muidugi saun. Lastehoiu uksetaga ei saanud ma pilti tegemata jätta. Nii äge, mammad treenivad, lapsed hoitud:

 

Pulsikellast

Nii lahe asi! Mul on nüüd see enamvähem 24/7 peal ja saan täieliku ülevaate kõigest, mida teada tahan.

No see pole mulle mingi uudis, et ma keskmisest rohkem liigun aga mõned päevad tulevad ikka sellised, kus ma 100% täis ei tee. Näiteks olin ma VÄGA imestunud, et 11h öövahetusega baaris vajalikke arve samme täis ei tulnud. Samas mu kell nõuab vist rohkem kui 10 000 päevas :/

Nagu need kellad ikka, siis liigse ühes asendis pikutamise peale tõstavad kisa. Ja sellist asja on nädala jooksul vaid korra juhtunud. See oli ka päev, kus ma ennast kõige paremini ei tundnud, ilm oli paha, tuju paha jne.

Eile aga oli mul selline tüüpine kell 10 üles, hommikusöök, 5km jooksu, 1km jalutust pulsi maharahustamiseks, matil lihasharjutused, 4km rattaga tööle, 7h vahetus, 4km (ülesmäkke) rattaga koju ja magama päev. Ja siis andis ustav Polar mulle teada, et liigutatud sai ennast suisa 40% rohkem kui “vaja”. 😀

Tagasi trennilainel

Algas see päev kenasti norrakeelekursusega, peale mida ma poest läbi põikasin – oli vaja jäätisevarusid täiendada (kuuspakk torbikuid maksab hetkel 24NOK samas kui sama jäts üksikuna 22NOK) – kodus end kärmelt bikiinidesse ajasin ja homemade burksi rõdule sööma kebisin. Selle hetkeni, kui ma kolmandiku oma lõunast kinni pistnud olin, läks ideaalne päevitusilm üle, kohale saabusid pilved ning eine lõpetasin ma taaskord kampsunisse mattununa.

Lohutuseks vaatasin blue roomis jäätist süües “Padjaklubi”.  Varsti saabus mu ellu uus takistus: internet lakkas töötamast. Sel hetkel ma otsustasin, et ju see on märk, et ma ennast liigutada võiks. Ajasin trennirüü (jee, mu uus Victoria’s Secret’i trennitissukas 😀 ) selga, panin kanatiivad marinaadi ja astusin õue. Muss kõrva ja hakkasin jooksma!

Esialgu sündis otsus ca 3km + natuke peale ring teha. 100m ma taipasin, et see 4nädalat on mu võhmaga oma töö teinud. Domineerisid siiski vaimustusetunded: trenni teha on ju jumalik! Õnnehormoonid siginevad kerre ja kõik jutud. Ei taha mina see tüüp naisi olla, kes pärast pulmapäeva end käest laseb. Ja ega Viikingile peki sees mürada ei meeldi. Vaatamata kõigele ma kaalule siiani astuda ei julge 😀

Aga jooksu juurde – mulle ei meeldi olla nõrk, nii et vaatamata suitsetaja võhmale (tundus, et mu kopsud samale tasemele taandarenenud olid, mitte et ma suitsetaks 😉 ) jooksin ma siiski pea 5km ringi. Ja no vaadake, kui õnnelik ma teekonna lõpus olin:

Kodus laotasin mati maha ning tegin lihasharjutusi otsa.

Nüüd olen veerand tunnikest päevitada jõudnud, vahepeal jõudis abikaasa koju, pean teda näljasurmast päästma minema (loe: kanatiivad ahju viskama).

Päikest!

Trennist

Paremat motivaatorit kui pulmad enese vormiajamiseks ei ole! Aamen.
Ma olen koguaeg keskmisest tervislikuma eluviisiga aga kuskil kuuke tagasi hakkasin ma ennast eriti “piitsutama”. Trenni teen enamvähem iga päev. Tavaliselt koosneb see jooksmisest (vastavalt päevale 5,5-6,5km), millele järgneb rühmatreening (BodyPump, BodyAttack, BodyVive jne).

Naljakas, et ma trennist nii vähe kirjutanud, arvestades kui tähtsat rolli see mu elus mängib 😀

Lisaks on ära kadunud komme vahest õhtul klaas veini või siider rüübata. See harjumus lahkus mu elust nii kui 2016 ette lõi. Täiesti iseenesest.

Suitsu ei tee. Snusi ei tee. Vesipiipu ei tee.

Carbs’e söön põhimõtteliselt* ainult hommikul võileibade näol. Lõunal ja õhtul jõuavad mu makku ainult köögiviljad ja liha/kala. Teinekord teen üldse vegetaarse päeva, millega ka Viiking kaasa tuleb 🙂

Õhtuti nuian mehelt kupumassaaži, mis pekke hävitama peaks.

Nii mis ma veel siis teen? Kasutan kookosrasva praadimisel ja hommikul uhan seda kohvisse. Sellega on aga selline lugu, et osad räägivad, et see megakasulik, Norras levib inf, et see kõige kahjulikum üldse. Hullem kui palmiõli ja Viiking keelab mul seda sisse süüa.

Tahan pulmapäeval tunda, et ma endast 100% andsin, et kena välja näha. Rääkides pulmadest siis:

Paar päeva enne või pärast pulmi (pigem enne) tahaks fotograafi juurde keha jäädvustama minna, enne kui lapsed sellele oma jälje jätavad 😀

*Paraku söön ma vahest magusat rohkem kui ma tunnistada tahaks :S

Trennist. Ei, kaalust hoopis

Ühest ilmatuma tähtsast asjast oma elust pole ma üldse rääkinud. Trennist nimelt. Kaalust võin ka siinkohal pajatada.

 Alustan sellest, et kunagi tegelesin aastaid iluvõimlemisega. Olgu kõrgemad jõud tänatud – lapsepõlves tekitatud harjumus on jumalaõnnistus, lisaks arvan, et mu keha oleks nooh, kuidas nüüd öelda… koledam(? 😀 ) kui ma õrnas eas trennitanud poleks.

Vahepeal ei teinud ma kaua trenni. Kuskil 13-20eluaastatel. Kehakaalust ja sellest, mis näost sisse ajasin oli ka pohYOLO. Aga siis ühel päeval (2011 sügisel) avastasin, et püksid on liiga ümber ning peatselt ostsin ma koju kaalu. Mäletan seda päeva hästi, elasin üksi Mustamäel ja mingil imekombel tegin kodus süüa: veiseliha-tomatisuppi 😀 Enne astusin kaalule ja see näitas 65kg. Mõtlesin, et wow! Ma pean endaga midagi tegema. Masendusest sõin mitu kaussi seda suppi ja astusin jälle kaalule, nüüd näitas see juba üle 66kg.

Järgmine päev kaalusin kohe hommikul ja oh üllatust, number mis ma seal nägin oli 0,8kg väiksem. Sealt algas metsik kaalumine enne ja pärast sööki. Esimene asi, mis ma hommikul tegin, viimane, mis õhtul. Toiduportsjoneid vähendasin korralikult. Niimoodi enesetarkusega võtsin ma aastaga alla ca 8kg. Loomulikult esines patustamisi, tõele au andes umbes iga päev 😀 Ehk siis sõin magusat tihti aga korraliku toidu kogused olid õige väiksed.

Keset seda kaalulangust hakkasin trennis ka käima. Maksimalistina tihti 5 korda nädalas. Elasingi sellist elu, et 3 korda nädalas kool, 3-4 töö ja 5 korda trenn. Lisaks iga nädalavahetus korralikku pidutsemist. Klassis olin edukaim ja neid, kes midagi “ei jõua”, ei mõistnud.

Detsember 2012 lõpesin oma kohutava 4aastase suhte ja kaalualanemine oli veelgi edukam 😀

Ühel hetkel hakkas aga kogu see ind kaalul silma peal hoida, raugema ja suveks 2013 olin ma paar kilo tagasi juurde võtnud.

Järgmised pool aastat ma kaaluga eriti sõber polnud. Patustasin kogu aeg liiga palju. 2014aasta hakul tundsin ma juba ette, et üks mees mu ellu peatselt tuleb. Hakkasin õues jooksmas käima, (ja sõin L-karnitiini)sain jälle kenamaks. Tutvusin Viiking, kellega kaasnesid östrogeeniplaastrid ja vot need rikkusid kõik!! Võisin trenni teha ükskõik kui palju, ikka oli kaal kuskil 63kg. Aasta hiljem loobusin neist lõplikult. Praegu on selles omakorda aasta möödas ja keha on alles nüüd normaalne tagasi. Esimsed märgid ilmutasid end ehk kuue kuu möödudes.

Praegu pole ma mitu kuud kaalule astunud, sest ma kukutasin selle katki ja uut ostnud pole.

Vahest vaatan vanu pilte ja küsin Viikingilt, et kuidas ta sai minuga üldse olla. Tegelt polnud see nii traagiline, tollasest minust on palju hullemaid. Siiski inimkeha pole loodud mingit tehislikku östrogeeni sisse sööma.

Mul nüüd jutt läks täielikult kaalu peale 😀 otsustasin, et trennist teen teine kord eraldi postituse.