Varikas haiguslehel + shokeerivad kaadrid

Varasemalt olen ma oma elu jooksul täpselt üks kord haiguslehel olnud. Siis kui mandlid ära naksati. Pluss vist paar korda haigepäevi võtnud, ükskord siis kui mul rasedana pahkluud äkitselt vett täis kogunesid ning Viiking ja ämm mul tungivalt koju jääda soovitasid. Ma ise pigem see tüüp, kes “poolsurevana” ka end tööle veab.

Nüüd aga võib mu olukorda ületöötanuks nimetada. Alates veebruari algusest olen ma kahel kohal rabanud, samal ajal kodus remont ja väikelaps kah veel. Ei salgagi, et on olnud väsitavad ja pingelised ajad. Minu jaoks pole näiteks Beni imikuiga ega miski muu iga iial midagi ligilähedastki olnud kui kirjeldatud olukord viimasel poolel aastal.

Terve suvi olin ma tööl apaatne, unistasin ainult kodus siruli vedelemisest, mis tekitas lahkhelisid Viikingiga. Tema, kes ta 8h kontoris ISTUB, tahab koju jõudes kohe asjalik olla, midagi remontida või trenni teha ning kasvatus oli tal selline, et kui üks askeldab, ei tohi teised niisama laiselda 😃

Ahjaa, lisaks mu vahest 13tunnistele tööpäevadele sõidan ma ju ka 11km päevas rattaga, niiet midagi ma ikka liigutan. Kuigi trennina seda ei võta, nagu ka liikuvat tööd mitte. Ah no mis, kohvikus oli pigem 8tundi püstiseismist.

Jõuangi sinna, et augusti lõpuks olin ma läbi nagu läti raha. Tühjas pressitud sidrun, nimetage kuidas tahate. Kõige tipuks hakkas keha näitama, et enam ei jaksa nii kaua seista. Vahetult enne 27aastaseks saamist tekkisid põhimõtteliselt üleöö mu vasemale sääremarjale veenilaiendid!

Ma ei tea, kas ma olen liiga hull, et ma sellist pilti näitan. Sest reaktsioon, mis ma töökaaslastelt olen saanud, on umbes: “😱😱😱OMG!!!” Kaasa noogutavad kõik – nii noorel pole nad midagi nii hullu veel näinud. Ja see kuidas nad tulid.. nii kiirelt, et ma arvasin esimese hooga, et sinikad, Viiking arvas üldse, et ma peaks pesema minema.

Nii. Otsustasin arstile minna. Esimene, noor nägus meesarst, mudis mind veits ja ütles, et see normaalne, igal neljandal Norra noorel sellised. Ära nad kunagi ei lähe, op aitaks, aga seda nii noortele ei tehta. Naiss! Ta võtaks ise ka nii rahulikult, kui ta oma jäse selline välja näeks?

Läksin uuele katsele. JÄLLE nägus kena noor meesarst (siiski üks teine, nime kannab sama mis mu Viiking😄) Samuti mudis mu säärt ning kirjutas haiguslehe.

Viikingile praalisin, et vähemalt teised mehed teevad mulle massaazhi 😂 hahahha

Pideva apaatsuse tuvastamiseks tehti mulle ka vereanalüüs 😖 Ja mis ma teada sain? Rauapuudus! Ausaltöeldes olin rabatud – mul on eluaeg olnud väga kõrge hemoglobiin, mis väljendub muuhulgas hõlpsas lihaskasvus. Ilmselt tuleb siinkohal süüdistada 2a3kuud väldanud imetamist. Ben on võtnud minust viimse, mis võtta andis. Muud ma kahtlustada ei oska. Sööme korralikult nii igasugu kaunvilju, peeti, marju. Ei ole söömist muutnud, kui siis ainult tervislikumaks.

Loomulik kah, asi millega pole kunagi probleeme olnud, seda ei oska kahtlustada. Vähemalt on nüüd selgus. Kuude viisi ei saanud ma aru, miks ma nii väsinud olen, mõtlesin, et mu keha pole lihtsalt loodud nii vara ärkama. Kartsin, et jäängi kogu ülejäänud eluks keskmisest apaatsemaks, et vb mingi ealine iseärasus 😐

Mis ma peale hakkan? Üritan VEEL ENAM rauarikkaid toite süüa ja taltsutada oma iha toidu kõrvale keefirit juua.

Praegu vaatan peeglist küll, et huuled jumala värvitud. Ja keha läheb lodevaks kui rauatase madal 😒

Hull nädalavahetus & Hull lihasvalu

Reedel tehti mulle ettepanek laupäevaks kellegi 50.juubelil ettekandja olla.Kella 18st ca 22ni. Pakkumisest ei keeldunud, kuigi ma laupäeval ühes Viikingiga tema rootslasest kolleegi ning sõbra 30ndale juubelile kutsutud olin.

Tegin siis laupäeval oma hariliku tööpäeva, pärast mida tuldi mulle järgi ja viidi kuhugi peomajja, kus ma mind esmalt shampat valama pandi, siis muid jooke serveerima ning kui külalised toidud ette said, sõime peokorraldajatega ise ka 😀

Korraldaja abikaasaga läks jutt rasedusele ja lastele, nagu ikka, kui minuga praegusel eluperioodil jutustama satutakse. Too naine ütles muuhulgas, et sai esimese lapse 29aastaselt ja et tagantjärele ta kahetseb, et nii hilja sai, oleks võinud kuskil 24aastaselt saada. Mina: “Ma olengi 24!” 😀 Viiking, kes meil 29a on, arvas, et see võib üsna tüüpiline olla – see tagantjäreletarkus. Ta vist ise oleks ka varem tahtnud 🙂

Igatahes oli see lebo töö, kuigi ma seal hoopis kella kaheni “raissisin”.

Koju jõudsin samal ajal kui Viiking ning kell 3 algas mul morning sickness ja ma pidin enne und vetsu kettima minema.

Pühapäev oli ka tööpäev, mistõttu jäi trennitamisesse kolmepäevane vahe. Eile käisin tunnis nimega Shape, mis oli jõhker! Mingi kükid ja poolkükakil asendihoidmised viisid mu selleni, et täna on mul säärane lihasvalu üle terve kere, mida ma vähemalt aasta tundnud pole. Kahekuulise trennipausiga olid mu kõik musklid vist ära kärbunud, enne poleks taolise trenni peale silm ka pilkunud. Kui tuharalihaste harjutuste tegemiseks läks, täheldasin, et kõhuli põrandal olla ma enam ei saa – mingi mulks on kõhus ees 😀 Polnud varem proovinud, voodis kõhuli magada pole mingi probleem. Treener siis näitas mulle alternatiivharjutused 🙂

Õhtul kolisime oma voodiga teise tuppa, sest meie magamistuba näeb välja selline:

Viiking võõpas primeriga seinad, mina täitsin pahtliga auke, kuniks ma taburetilt tagurpidi – tahavaatamata muidugi – ämbrisse astusin:

Nüüd on uus päev, mina trennist tagasi, tegin 30minutit intervalljooksu, pärast muidugi saun. Lastehoiu uksetaga ei saanud ma pilti tegemata jätta. Nii äge, mammad treenivad, lapsed hoitud:

 

Üks kolleeg

Meil on tööl värvikas seltskond. Täna pajatan ühest 21aastasest kutist kelle elulugusid kuulan ma kui igapäevaseid järjejutte.

Noormehe traagika seisneb selles, et kodune elu on peapeal. Otseloomulikult on selles süüdi girlfriend. Eltakse neiu vanemate juures ning tsikil on varasemast suhtest 2aastane poeg. Milles siis probleem? Naine vigisevat iga asja üle, küll ei sobi, et härra tööl on, küll, et väljas käib, samas koos mehega välja minna ei taha, tahab et kodus kätt hoida.

Eilne draama seisnes selles, et kutile meeldib enne und voodis šokolaadi süüa, tüdruk keeldus seda talle köögist toomast. Tüli majas!

Täna tulin õhtust vahetust üle võtma, esitasin oma igapäevase küsimuse: “Kuidas tüdrukuga läheb?” Sain teada, et tüübil soov iganeljapäevasele muusikaarvamise mängule minna, tüdruk aga tahtis koos kodus vegeteerida. Tüli majas!

Küsisin kutilt, et äkki tuleks tüdrukuga rohkem seksutada. See ei aitavat, neiu olevat kui meritäht.

Ma ausaltöeldes irwitan iga kord kui ta oma muresid kurdab. Miks ta nii loll on? Ootab, et tsikk imeliseks naiseks hakkab? Elu raiskamine..

Mis narkopesas ma töötan?

Eile kui ma taaskord tööpostil olin, sadas sisse mingi araablase välimusega.. isend ja küsis kellegi Kristofferi kohta. Kirjeldas, et pikk tüüp. No meil neid nädalavahetuse töötajaid vahetatakse nagu sokke, ma kõigi nimesid-nägusid-pikkuseid ei tea. Küsis 10x üle, et kindel, et ei tea, ei tunne, ei tereta? Siis palus luba kokaga rääkida. Too ka Kristofferi ei tundnud. Korra hakkasin mõtlema, et tegemist Jumpstüki 18aastase vennaga, aga ei julenud teist igaks juhuks välja anda.

Seepeale teatas araablane, et Kristoffer olevat kellegi (tema enda?) kokaiini sisse vehkinud ja tagatipuks naise üle löönud. Siis ma lihtsalt lootsin, et see mees siit kiiremas korras minema tõmbaks. Helistasin Jumpstükile, rääkisin loo ära ja küsisin, mis kurat siin majas toimub?? Pärast on mul jama, et kurikaela varjan. Tuli välja, et Kristoffer Jumpstüki vend siiski pole ja viimane käskis mul kohe politsei kutsuda, kui närukael ennast veel näole annab.

Tunni pärast tuli mind turvama – nagu ta ütles – seesama tuhvel, kellest viimases postituses juttu oli. Väitis, et teab toda araablast ja et nendega jamada ei tasu.

Issand, mis narkopesa see siin on?!?!

Eesti ehitajad

Üks asi, millega mul täiega vedas, oli see, et ma eestlasena just tüdrukuna sündisin. Miks? Sest see maine, mis Eesti meestel näiteks siin Norramaal on, on kohutav!

Põhjuseks, miks see jutuks tuleb, on eilne seik. Nimelt saabus mu tööpaika jälle üks Eesti ehitaja, mitte Tarmo, vaid see kes Ikea all 50€ tunnis teenib. Nime ma ei tea. Alustuseks kaanis ta rummikokse ja käitus rahuldavalt. Õige pea hakkas täis jääma, võimalik, et tal juba saabudes promill sees oli, ma ei tea. Ei pannud teda puhuma.

Tüüp hakkas mu tisse ja peput kommenteerima. Vahtis, peagi räuskas. Palus, et ma 3minutit temaga õues juttu puhuks. Läksin. Sai jälle kuulata, kui rikas ta on, kuidas ta naerab teiste Eesti ehitajate üle, kes ainult(?!) 20€ tunnis teenivad, kuidas ta last tahab ja tollele juba 60 000€ kõrvale pandud on. Et ta ise kasvas lastekodus ja soovib, et tema võsuke kõik saaks, millest tema puudust tundis. No sellise poja oleks ma ka lastekodusse andud!

Kui ma tööle naasesin, istus baaris ja nõudis, et ma temale kogu oma tähelepanu pühendaks. Siis hakkas mul juba üle viskama. Kaks teist tsikki, kellega töötasin, olid ka häiritud. Järgmisena lubas ehitaja kõik mu töötunnid kinni maksta, et ma ainult temaga autoga sõitma läheks. Mul oli teiste ees nii piinlik, kõik raudselt mõtlevad, et eestlased ongi sellised.

Õnneks pääsesin ma varsti, sest Viiking tuli mulle järgi. Ehitaja helistas mulle mingi 100x FBs. Mõistagi ma ei vastasnud. Kodus arutasin Viikingiga, et mis kurat nende Eesti meeste ego nii kõrgeks ajab. Välimust neil pole, mõistust veel vähem aga ometi ei ole ma ainsatki teist rahvusest meest nõnda (rahaga) kiitlemas kuulnud. Viiking: “Me oleme ju sellest rääkinud, see on loodus, koledatel meestel ongi kõrgem ego.”

Ja ma ei viitsi kuulata kellegi targutamist, et kõik Eesti mehed ei ole sellised. Kõik polegi, aga need vähesed normaalsed ei töllerda siin ehitajatena ringi.

Motiveerimine tööl

Kass läinud, hiirtel pidu ehk siis meie boss on kolmenädalasel puhkusel ja Jumpstükk asendab teda.

Muidu olen rahul, tüdruk organiseerib ja on muidu asjalik, aga eelmine nädal kolmapäeval tööle saabudes, pandi mulle nina alla märkmik ning tutvustati uut motiveerimise süsteemi. Nimelt saame me nüüd kleepse. Väikseid, keskmiseid või suuri – vastavalt sellele, kui tublid oma vahetuses olnud oleme.

Ma ei tea kas nutta või naerda. Mis lasteaed see on? Keda see kleeps moriveerib? Küsisin, kas me palgalisa ei võiks saada, motiveeriks rohkem.

Aga noh ma tean, et ükski muudatus meil ei püsi ja ilmselt on Jumpstükk paari nädala pärast kleepsu-motiveeringu unustanud.

Jälle eestlased tööl

Reedel külastas meie tööpaika Turvamees-eestlane. Tarmo on ta nimi. Tellis aga rummikokse ja hakkas koheselt ühele blondile keskealisele norralannale külje alla ujuma. Minu silme all. Mina pidin pidevalt tõlkima, sest inglise keel on Tarmol puudulik. Minuti pärast nad juba kaelustasid.

Õnneks siirdusid nad peagi terrassile istuma-jooma-jutte rääkima. Varsti pöördus Tarmo jälle minu poole, et tahaks naise numbrit küsida. Aga ei saa hakkama. Mina muigi utsitasin tagant: “Pane käpp peale talle!” Tarmo: “Arvad või?” Mina: “Muidugi! Sellega on lihtne ju. Paar jooki ja lähetegi koos koju.”

Võtsin siis minutit viis puhkeaega ja küsisin blondiinilt numbrit. Üllatuseks andiski ta selle. Paraku aeles see naine peagi uue mehega ja Tarmo pidi üks koju minema. Vähemalt sain ma ühe selfie temaga:

Laupäeval ilmus baari jälle üks Eestlane. Oli minust kuulnud ja otsustanud AINULT MINU PÄRAST kohale tulla, kuigi ta muidu Oslo kesklinnas elavat, nii ta väitis.

Esimene asi oli muidugi praalimine, kui hästi ta ikka teenib. Väidetavalt 50€ tunnis, töötavat Ikea all, omavat oma äri ja tööpäevad lõppevat kell 16:00. Tüüpiline neil ehitajalaadsetel. Siis hakkas teist eestlast kiruma, seda kes mul “Turvameest” laulmas käis. Tarmo oli muideks esmakohtumisel samasugune. “Sa Viru väravaid tead? Mul on seal Vanalinnas kolmetoaline korter,” oli üks tema esimesi lauseid.

Kaua ma temaga lobiseda ei saanud, sest ülemus piidles mind kurja pilguga. Ma ei kujuta ette mis ta arvab, et mul siin mingid mehed pidevalt külas käivad.

Enne lahkumist tuli eestlane mu FB’d küsima. Kirjutasin talle oma nime ja ütlesin, et mul nüüd Norra perekonnanimi. “Issand, miks sa abiellusid?” Mina: “Noh, tead, maailma parim mees ja tuli käpp peale panna.” 😉

Järgmine hommik kella 10 paiku helistas ta mulle fb kaudu ja palus endale kaine autojuht leida…

Esmaspäev

Appi mis nädal(avahetus) mul seljataga on. Üle 40h rassimist. Kaks ligi 12h öövahetust ja eilne õhtune veel otsa. Täna magasin südamerahuga kella poole üheteistkümneni, oleks kauemgi, aga Viiking helistas, et keegi on ukse taga. Meil miskipärast selline süsteem, et kui alt uksest keegi siseneda soovib ja meie korteri nr valib, siis heliseb Viikingi telefon ja selle kaudu siis lastakse inimene sisse.

Ajasin kähku mingid hilbud selga ja tormasin õue. Selgus, et iss oli mulle paki saatnud, uhke lillelise. Sünnipäeva puhul. Naasesin voodisse seda avama:

Koonerdatud siin pole

Viiking käis laupäeval 30ndate teemalisel peol. Kolleegil oli 30. juubel nimelt.
Umbes kolme ajal me mõlemad kodust lahkusime, mina tööle siis. Tagasi koju jõudsin kolme ajal öösel, Viiking oli endiselt Oslos ja ootas ööbussi. Ostsin teisele teepealt kebabi kaasa – nii hea abikaasa olen ikka 😀

Kui mina juba unne suikunud, saabus Viiking, kes mind oma nunnutamise-kudrutamisega üles ajas. Saatsin ta kööki kebabi sööma ja uinusin taas.

Aga tagasi tänasesse: pärast hommikusööki asusin murakamoosi keetma. Ostsin 18€ eest 650g murakaid. Mõtlesin, et vaevalt ma metsast neid leian. Sain paar moosipurgikest.

Lõppu mu esimene Harley t-särk. Ostsin selle juba Dublinist tegelt, aga unustasin enne näidata:

Juhtumised tööl

Eelmise posti video ajendas mind ühest seigast pajatama.

Eelmine nädal astus sisse üks mehemürakas ja tellis 8 rummikoksi. Eesti keele aksent ta jutus oli NII RÄNK, et ma sain sekundi murdosa jooksul aru, kust ta pärit. Aga ennast ma ei paljastanud. Tegin koksid valmis, viisin need õue nende lauda ja vaatan, et neid ainult neli: 1 keskealine eestlane, 4 noorukest lätlast. Omavahel rääkisid mõistagi vene keeles. Vene keelt saan ma mõneti ka aru. Üks lätlastest kommenteeris nimelt, et mul kena pepu 😀 hahaa

Tippi jätsid nad korralikult. Tegelikult see eestlane ainult, ta plekkis kõik kinni neil. Üks hetk tulid nad sisse uusi jooke nõutama, ning miskipärast otsustasin neid oma rahvusest teavitada. Ja kus siis alles jahvatama hakati! Tegemist siis ehitajatega, pidid 16millises majas elama, aga palgad hilinevad. Ainult et eestlasel mitte. Üks lätlastest tahtis mind välja kutsuda, küsis, kas mul boyfriendi on. No ei ole ju tegelikult 😀

Siis sain ma kui psühholoog olla, eestlane rääkis mulle kõik oma elulood, kuidas ta Hispaanias tööl oli, naine Eestis tiiba ripsutamas. Jäi veel võõrast mehest rasedaks ja tema pidi poisi üles kasvatama. Oh häda! Ja nüüd käib uue naise otsing, aga eestlannat ehitaja ei soovivat – nad olevat liiga rahaahned.

Lõpuks pidin ma baari pool tundi kauem lahti hoidma, sest nii häid jotsimaksjaid ei saanud välja visata – krt, ma vist ka rahaahne.

Laupäeval lubasid nad tagasi tulla, paludes mul seks ajaks neile naiste kontakte otsida..

Perekeskne nädalavahetus

Juba neljapäeval saabusid meile (tegelikult Viikingi õe juurde) mu äi oma 3aastase tütrega. Titt, keda muidu vati sees hoitakse, toodi siis lõpuks Kristiansandist välja ka.

Õhtul olime paar tundi kõik koos, aga kuna väikeõde punkt kell 20:00 magama minema pidi, siis midagi erilist me ei teinud.

Reedel käisin nagu ikka jooksmas, vahepeal eksisin kodumetsades ja tagasiteel kohtasin trobikonda pereliikmeid, kes lapsekesega mänguväljakule liikusid. Titt ise on jumala lahe, ütleb igast naljakaid asju ja eelistab mind oma vennale 😀 tegime eile Polaroidiga pilte ja  tsikk valis endale selle, kus ta minuga oli 😀 Kunagi ta üldse kartis Viikingit – polnud habemes meestega harjunud.

Laupäeva õhtul chillisime Viikingi tädi terrassil, pärast käisime ämma aias vaarikal. Ta ise on Mr. Beaniga oma hipiautoga Norra peal tuuritamas, niiet keegi pidi neid marju ju noppima. Saagiks oli kaks suuremat topsi vaarikaid ja hulganiselt sääsekuppe. Kõrge hind neil marjadel, ma ütlen. Lisaks pidev hirm, et rohu sees end mõni 10cm nälkjas peidab.

Päev lõppes neljanda hooaja viimase “Viikingite” episoodiga. Ainumas sari, mis ma vaatan, pole väga teleka ees lebotaja tüüpi.

Laupäeval jalutasime alla Lillestrømi, kus jälle kogu B. klann end basseiniäärde rätikutele visanud oli. Seal oli mingi välibasseinide kompleks. Kuna ilm just kõige päikesepaistelisem ei olnud ja varsti hakkas tibutama ka, tulime peagi meile, et Viikingi väikeõele meie elamist näidata ja koos jäätist süüa. Sel ajal oli Viikingi tädi massiliselt grillinud ning peagi istusime jälle üheskoos nende terrassil ja lasime heal maitsta.

Kuna siin Norramaal kasvavad vist kõik lapsed selles vaimus, et laupäev on magusapäev, siis anti tirtsule pärast ühe vorstikese ja Coca-Cola Zero joomist kommid näppu. JAH, TE LUGESITE ÕIGESTI – 3AAASTASELE VALATAKSE SEDA ASPARTAAMIGA SOLKI NII ET SILM KA EI PILGU! Ma muidugi andsin Viikingile märku, mis ma sest arvan. Hiljem küsisin, miks faking kõik 9 laua taga istuvat täiskasvanut seda heaks kiidavad. Aga norrakatele on tähtsaim konflikte mitte tekitada, naeratavad näkku ainult. Kus see megakarm Norra lastekaitse nüüd on?

Õnneks ma kaua selliseid nilbusi nägema ei pidanud – kella kuuest hakkas töö. Kell 4 hommikul lõpetasin. Kus see Viiking vahepeal patseerinud oli, polnud mulle teada, aga paarsada meetrit kodumajast helistas ta mulle, et ta jõuab kohe koju. Neil oli kuttidega Oslos veits käest läinud, väidetavalt ostsid kõik Viikingile jooke ja nõnda ma ukse eest oma purjakil abikaasa leidsin.

Mees on mul siiani selline, et kui promill sees, tapab mind oma jutuga kui palju armastab, kuidas ilma minuta üldse ei saa ja kui eriline armastus meil ikka on. Ma muidu nõus kõigega 😉 Lõpuks uinusin oma alko-kebabi-lõhnase mehe kõrval.

Kauaks seda und ei jätkunud, sest kell kolm pidin jälle tööl olema.

Järgmine nädal lendame viiekesi (mina, Viiking, tema isa, õde ning viimase poisssõber) Dublinisse. Tööl sai üks Jumpstükk (kutsun Viikingiga üht lühikest ja paksukest kolleegi niiviisi) tigedaks, et Varikas jälle vaba nädalavahetuse sai. “Fain, see pidi mu esimene vaba nädalavahetus olema, aga kui sa Dublinisse lähed, eks ma siis töötan!” ütled ta. Ma vastu, et sry, aga mul need piletid detsembrist juba.

Lõppu tõestus, et nalja saab mul tööl kah:

Viga

This video doesn’t exist