Hull nädalavahetus & Hull lihasvalu

Reedel tehti mulle ettepanek laupäevaks kellegi 50.juubelil ettekandja olla.Kella 18st ca 22ni. Pakkumisest ei keeldunud, kuigi ma laupäeval ühes Viikingiga tema rootslasest kolleegi ning sõbra 30ndale juubelile kutsutud olin.

Tegin siis laupäeval oma hariliku tööpäeva, pärast mida tuldi mulle järgi ja viidi kuhugi peomajja, kus ma mind esmalt shampat valama pandi, siis muid jooke serveerima ning kui külalised toidud ette said, sõime peokorraldajatega ise ka 😀

Korraldaja abikaasaga läks jutt rasedusele ja lastele, nagu ikka, kui minuga praegusel eluperioodil jutustama satutakse. Too naine ütles muuhulgas, et sai esimese lapse 29aastaselt ja et tagantjärele ta kahetseb, et nii hilja sai, oleks võinud kuskil 24aastaselt saada. Mina: “Ma olengi 24!” 😀 Viiking, kes meil 29a on, arvas, et see võib üsna tüüpiline olla – see tagantjäreletarkus. Ta vist ise oleks ka varem tahtnud 🙂

Igatahes oli see lebo töö, kuigi ma seal hoopis kella kaheni “raissisin”.

Koju jõudsin samal ajal kui Viiking ning kell 3 algas mul morning sickness ja ma pidin enne und vetsu kettima minema.

Pühapäev oli ka tööpäev, mistõttu jäi trennitamisesse kolmepäevane vahe. Eile käisin tunnis nimega Shape, mis oli jõhker! Mingi kükid ja poolkükakil asendihoidmised viisid mu selleni, et täna on mul säärane lihasvalu üle terve kere, mida ma vähemalt aasta tundnud pole. Kahekuulise trennipausiga olid mu kõik musklid vist ära kärbunud, enne poleks taolise trenni peale silm ka pilkunud. Kui tuharalihaste harjutuste tegemiseks läks, täheldasin, et kõhuli põrandal olla ma enam ei saa – mingi mulks on kõhus ees 😀 Polnud varem proovinud, voodis kõhuli magada pole mingi probleem. Treener siis näitas mulle alternatiivharjutused 🙂

Õhtul kolisime oma voodiga teise tuppa, sest meie magamistuba näeb välja selline:


Viiking võõpas primeriga seinad, mina täitsin pahtliga auke, kuniks ma taburetilt tagurpidi – tahavaatamata muidugi – ämbrisse astusin:


Nüüd on uus päev, mina trennist tagasi, tegin 30minutit intervalljooksu, pärast muidugi saun. Lastehoiu uksetaga ei saanud ma pilti tegemata jätta. Nii äge, mammad treenivad, lapsed hoitud:

 

Üks kolleeg

Meil on tööl värvikas seltskond. Täna pajatan ühest 21aastasest kutist kelle elulugusid kuulan ma kui igapäevaseid järjejutte.

Noormehe traagika seisneb selles, et kodune elu on peapeal. Otseloomulikult on selles süüdi girlfriend. Eltakse neiu vanemate juures ning tsikil on varasemast suhtest 2aastane poeg. Milles siis probleem? Naine vigisevat iga asja üle, küll ei sobi, et härra tööl on, küll, et väljas käib, samas koos mehega välja minna ei taha, tahab et kodus kätt hoida.

Eilne draama seisnes selles, et kutile meeldib enne und voodis šokolaadi süüa, tüdruk keeldus seda talle köögist toomast. Tüli majas!

Täna tulin õhtust vahetust üle võtma, esitasin oma igapäevase küsimuse: “Kuidas tüdrukuga läheb?” Sain teada, et tüübil soov iganeljapäevasele muusikaarvamise mängule minna, tüdruk aga tahtis koos kodus vegeteerida. Tüli majas!

Küsisin kutilt, et äkki tuleks tüdrukuga rohkem seksutada. See ei aitavat, neiu olevat kui meritäht.

Ma ausaltöeldes irwitan iga kord kui ta oma muresid kurdab. Miks ta nii loll on? Ootab, et tsikk imeliseks naiseks hakkab? Elu raiskamine..

Mis narkopesas ma töötan?

Eile kui ma taaskord tööpostil olin, sadas sisse mingi araablase välimusega.. isend ja küsis kellegi Kristofferi kohta. Kirjeldas, et pikk tüüp. No meil neid nädalavahetuse töötajaid vahetatakse nagu sokke, ma kõigi nimesid-nägusid-pikkuseid ei tea. Küsis 10x üle, et kindel, et ei tea, ei tunne, ei tereta? Siis palus luba kokaga rääkida. Too ka Kristofferi ei tundnud. Korra hakkasin mõtlema, et tegemist Jumpstüki 18aastase vennaga, aga ei julenud teist igaks juhuks välja anda.

Seepeale teatas araablane, et Kristoffer olevat kellegi (tema enda?) kokaiini sisse vehkinud ja tagatipuks naise üle löönud. Siis ma lihtsalt lootsin, et see mees siit kiiremas korras minema tõmbaks. Helistasin Jumpstükile, rääkisin loo ära ja küsisin, mis kurat siin majas toimub?? Pärast on mul jama, et kurikaela varjan. Tuli välja, et Kristoffer Jumpstüki vend siiski pole ja viimane käskis mul kohe politsei kutsuda, kui närukael ennast veel näole annab.

Tunni pärast tuli mind turvama – nagu ta ütles – seesama tuhvel, kellest viimases postituses juttu oli. Väitis, et teab toda araablast ja et nendega jamada ei tasu.

Issand, mis narkopesa see siin on?!?!

Eesti ehitajad 

Üks asi, millega mul täiega vedas, oli see, et ma eestlasena just tüdrukuna sündisin. Miks? Sest see maine, mis Eesti meestel näiteks siin Norramaal on, on kohutav!

Põhjuseks, miks see jutuks tuleb, on eilne seik. Nimelt saabus mu tööpaika jälle üks Eesti ehitaja, mitte Tarmo, vaid see kes Ikea all 50€ tunnis teenib. Nime ma ei tea. Alustuseks kaanis ta rummikokse ja käitus rahuldavalt. Õige pea hakkas täis jääma, võimalik, et tal juba saabudes promill sees oli, ma ei tea. Ei pannud teda puhuma.

Tüüp hakkas mu tisse ja peput kommenteerima. Vahtis, peagi räuskas. Palus, et ma 3minutit temaga õues juttu puhuks. Läksin. Sai jälle kuulata, kui rikas ta on, kuidas ta naerab teiste Eesti ehitajate üle, kes ainult(?!) 20€ tunnis teenivad, kuidas ta last tahab ja tollele juba 60 000€ kõrvale pandud on. Et ta ise kasvas lastekodus ja soovib, et tema võsuke kõik saaks, millest tema puudust tundis. No sellise poja oleks ma ka lastekodusse andud!

Kui ma tööle naasesin, istus baaris ja nõudis, et ma temale kogu oma tähelepanu pühendaks. Siis hakkas mul juba üle viskama. Kaks teist tsikki, kellega töötasin, olid ka häiritud. Järgmisena lubas ehitaja kõik mu töötunnid kinni maksta, et ma ainult temaga autoga sõitma läheks. Mul oli teiste ees nii piinlik, kõik raudselt mõtlevad, et eestlased ongi sellised.

Õnneks pääsesin ma varsti, sest Viiking tuli mulle järgi. Ehitaja helistas mulle mingi 100x FBs. Mõistagi ma ei vastasnud. Kodus arutasin Viikingiga, et mis kurat nende Eesti meeste ego nii kõrgeks ajab. Välimust neil pole, mõistust veel vähem aga ometi ei ole ma ainsatki teist rahvusest meest nõnda (rahaga) kiitlemas kuulnud. Viiking: “Me oleme ju sellest rääkinud, see on loodus, koledatel meestel ongi kõrgem ego.”

Ja ma ei viitsi kuulata kellegi targutamist, et kõik Eesti mehed ei ole sellised. Kõik polegi, aga need vähesed normaalsed ei töllerda siin ehitajatena ringi.

Motiveerimine tööl

Kass läinud, hiirtel pidu ehk siis meie boss on kolmenädalasel puhkusel ja Jumpstükk asendab teda.

Muidu olen rahul, tüdruk organiseerib ja on muidu asjalik, aga eelmine nädal kolmapäeval tööle saabudes, pandi mulle nina alla märkmik ning tutvustati uut motiveerimise süsteemi. Nimelt saame me nüüd kleepse. Väikseid, keskmiseid või suuri – vastavalt sellele, kui tublid oma vahetuses olnud oleme.

Ma ei tea kas nutta või naerda. Mis lasteaed see on? Keda see kleeps moriveerib? Küsisin, kas me palgalisa ei võiks saada, motiveeriks rohkem.

Aga noh ma tean, et ükski muudatus meil ei püsi ja ilmselt on Jumpstükk paari nädala pärast kleepsu-motiveeringu unustanud.

Jälle eestlased tööl 

Reedel külastas meie tööpaika Turvamees-eestlane. Tarmo on ta nimi. Tellis aga rummikokse ja hakkas koheselt ühele blondile keskealisele norralannale külje alla ujuma. Minu silme all. Mina pidin pidevalt tõlkima, sest inglise keel on Tarmol puudulik. Minuti pärast nad juba kaelustasid.

Õnneks siirdusid nad peagi terrassile istuma-jooma-jutte rääkima. Varsti pöördus Tarmo jälle minu poole, et tahaks naise numbrit küsida. Aga ei saa hakkama. Mina muigi utsitasin tagant: “Pane käpp peale talle!” Tarmo: “Arvad või?” Mina: “Muidugi! Sellega on lihtne ju. Paar jooki ja lähetegi koos koju.”

Võtsin siis minutit viis puhkeaega ja küsisin blondiinilt numbrit. Üllatuseks andiski ta selle. Paraku aeles see naine peagi uue mehega ja Tarmo pidi üks koju minema. Vähemalt sain ma ühe selfie temaga:


Laupäeval ilmus baari jälle üks Eestlane. Oli minust kuulnud ja otsustanud AINULT MINU PÄRAST kohale tulla, kuigi ta muidu Oslo kesklinnas elavat, nii ta väitis.

Esimene asi oli muidugi praalimine, kui hästi ta ikka teenib. Väidetavalt 50€ tunnis, töötavat Ikea all, omavat oma äri ja tööpäevad lõppevat kell 16:00. Tüüpiline neil ehitajalaadsetel. Siis hakkas teist eestlast kiruma, seda kes mul “Turvameest” laulmas käis. Tarmo oli muideks esmakohtumisel samasugune. “Sa Viru väravaid tead? Mul on seal Vanalinnas kolmetoaline korter,” oli üks tema esimesi lauseid.

Kaua ma temaga lobiseda ei saanud, sest ülemus piidles mind kurja pilguga. Ma ei kujuta ette mis ta arvab, et mul siin mingid mehed pidevalt külas käivad.

Enne lahkumist tuli eestlane mu FB’d küsima. Kirjutasin talle oma nime ja ütlesin, et mul nüüd Norra perekonnanimi. “Issand, miks sa abiellusid?” Mina: “Noh, tead, maailma parim mees ja tuli käpp peale panna.” 😉

Järgmine hommik kella 10 paiku helistas ta mulle fb kaudu ja palus endale kaine autojuht leida…

Esmaspäev

Appi mis nädal(avahetus) mul seljataga on. Üle 40h rassimist. Kaks ligi 12h öövahetust ja eilne õhtune veel otsa. Täna magasin südamerahuga kella poole üheteistkümneni, oleks kauemgi, aga Viiking helistas, et keegi on ukse taga. Meil miskipärast selline süsteem, et kui alt uksest keegi siseneda soovib ja meie korteri nr valib, siis heliseb Viikingi telefon ja selle kaudu siis lastakse inimene sisse.

Ajasin kähku mingid hilbud selga ja tormasin õue. Selgus, et iss oli mulle paki saatnud, uhke lillelise. Sünnipäeva puhul. Naasesin voodisse seda avama:

Koonerdatud siin pole

Viiking käis laupäeval 30ndate teemalisel peol. Kolleegil oli 30. juubel nimelt.
Umbes kolme ajal me mõlemad kodust lahkusime, mina tööle siis. Tagasi koju jõudsin kolme ajal öösel, Viiking oli endiselt Oslos ja ootas ööbussi. Ostsin teisele teepealt kebabi kaasa – nii hea abikaasa olen ikka 😀

Kui mina juba unne suikunud, saabus Viiking, kes mind oma nunnutamise-kudrutamisega üles ajas. Saatsin ta kööki kebabi sööma ja uinusin taas.

Aga tagasi tänasesse: pärast hommikusööki asusin murakamoosi keetma. Ostsin 18€ eest 650g murakaid. Mõtlesin, et vaevalt ma metsast neid leian. Sain paar moosipurgikest.

Lõppu mu esimene Harley t-särk. Ostsin selle juba Dublinist tegelt, aga unustasin enne näidata: