Mango-valge shokolaadi moussee tort. (Gluteenivaba)

Millal ma viimati mõnd retsepti jagasin?🤔

Ikka vist enam kui aasta tagasi. Kuigi just viimasel ajal olen ma rohkem erinevaid (koogi) retsepte proovinud kui kunagi varem.

See siin on vast kuldseim neist. 😉 Valmistasin selle Viikingi sünnipäevaks. Algne plaan oli mangomousseekook selle “tüüpilise” tarretisekihiga, aga kuna see plaan feilis. Nimelt eemaldasin ma koogivormi enne viimast kihi, mistõttu tarretis koogi pealt lihtsalt minekut tegi. Esialgu olin ma ahastuses, mõtlesin, et kook ongi hukas. Siiski lootsin seda marjakaunistustusega päästa. Viimasel hetkel otsustasin aga, et nii ikka ei saa. Kärmelt – sest meisterdasin toda kooki tööl muude asjade kõrvalt🙈 – segasin kokku valge shokolaadi moussee ja kroonisin sellega mangokoogi. Hapukas mango ja magus valge shokolaad tundusid mu peas eriti hea kombona. Ja just nii, et mango domineerib. Mul oli õigus😁

Nüüd retsepti juurde:

PÕHI:

4 munavalget

150g tuhksuhkrut

150g mandleid

MANGOMOUSSEE:

300g mangot

3 dl vahukoort

3 plaati zhelatiini

75 g suhkrut

VALGE SHOKOLAADI MOUSSEE:

100g valget shokot

65 ml + 125 ml vahukoort

1 tl toorjuustu

1 leht zhelatiini

Valmistamine:

Katsun vähem nisujahu süüa. Vahepeal läks nimelt väga lappama😅 ja avastasin ühe mandlipõhja, mis mulle nt küpsisepõhjast ka palju enam mokkamööda on. Niisiis on tegemist gluteenivaba maiusega.

Löö neli munavalget tugevalt vahtu. Purusta mandlid ja sega need tuhksuhkruga. Seejärel sega kõik omavahel kokku. Õrnalt, et vaht säiliks. Saadud mass läheb 24cm läbimõõduga küpsetudpaberiga vooderdatud koogivormi ning ühes sellega 30-35minutiks 160kraadisesse ahju.

Kui põhi jahtunud, saab mangokihi sellele asetada. Esmalt pane zhelatiinid külma vette likku. Mangotükid (kasutasin külmutatud nö smuutimangosid, värskeid ja valminuid polnud saada) suhkruga potti. Kui kogu värk kuum, surista saumiksriga ühtlaseks. Lisa ligunenud zhelatiinilehed ja sega.

Kausis vahusta vahukoor ja kui mangosegu on kergelt jahtunud sega too ettevaatlikult vahukoore hulka. Jälle niimoodi tasakesi, vahtu säilitades.

Kogu kupatus läheb mõistagi mandlipõhjale ja siis võid selle vahepealseks ajaks külmkappi panna.

Viimase kihi esimeseks sammuks on jälle zhelatiinide uputamine. Samal ajal pane vahukoor tulele. Kuumuta keemiseni ning võts tulelt. Lisa nõrutatud zhelatiin. Sega. Lisa tükeldatud valge shokolaad, oota veidi ja jälle sega. Lisa toasoe toorjuust. Sega uuesti.

Eraldi kausis vahusta vahukoor, mis taaskord õrnalt eelneva massiga kokku segada tuleb.

Kook kapist välja, viimane kiht peale ja uuesti kappi. Paar tundi peaks ta seal nüüd olema, veel parem kui üleöö.

Kaunistuseks marjad/shokolaad/või mida iganes soovid 🙂

Advertisements

Kaheaastane Ben

No ikka tuleb üks kokkuvõte ära teha😜

Meelega panen sellise tuunimata pooljuhusliku kaadri

Kus ma siis alustan? Tavaliselt alustan kaalust ja mõõdust. Seekord jään nood andmed võlgu, nimelt ei ole me kontrollis käinud. Tavaliselt tuleb meile koju kiri, mis kutsub arstile (enamjaolt tegelt viib õde seda visiiti läbi). Ootasin ja ootasin, ümbrikut ei kuskil. Helistasin ja pärisin aru. Vastuseks teatati, et neil nii palju tööd, et võib paar kuud aega minna. Okeii😄

Ise ma mõõtnud ei ole ja ei viitsi ka. Kaalule asetan pojakese vahest, aga pooltel kordadel ei püsi ta seal nii kauagi, et number ette tulla jõuaks. Mingi 12kg äkki? Üldse ei mäleta. Riideid ei ole mõtet alla 92 suuruse osta.

Ben sööb kõike ja mitte midagi. Ehk ta on nõus kõike maitsma aga reaalsed kogused on õige väikesed ja nii mõnegi asja sülitab üldse välja. Lemmikud on mustikad, vaarikad, mango, melon, apelsin. Kõige lemmikum toit on kaerahelbepuder rohke võiga. Võipakil meeldib niisama ka kallal käia. Leib võiga läheb libedalt. Kui õhtusööki sööme, sööb Ben mingit ühte väljavalitud asja sealt seest. Nt ainult tatart või ainult porgandeid. Ahjaa, porgandi-ananassisalat on megalemmik.

Ben joob lisaks tissipiimale keefirit ja nö tavapiima. Ise läheb külmkapi ust avama: “Piima! Piima!” võtab paki, keerab korgi pealt ja siis… valab vahest keefiri maha, et näha kuidas Mona seda maast limpsib. Takkapihta viskab kõhuli ja hakkab ise ka maad lakkuma😂 okok, ega ta iga kord nii ei tee, laseb endale tassi ka kallata. Poes kui ta uhkelt minikäruga ringi käib, on ka juhtunud, et läheb omavoliliselt kapist keefirit võtma.

Ben mängib meelsaimini autodega. Mul pole küll võrdlusmomenti tütre näol aga kui keegi tuleks mulle rääkima, et poiss ja tüdruk on algusest peale TÄIESTI ÜHESUGUSED ja TÄIESTI SAMADE huvidega, siis… ma ei hakka midagi ütlemagi😃 Ben on vaimustusest igast autodest, masinatest, muudest sõidukitest. Miski ei köida teda neist enam.

Ben räägib rohkem eesti kui norra keeles. Oi kui paljude puhul on see, et väljamaal üles kasvav pooleestlane eesti keelt rääkida ei taha. Või lihtsalt domineerib elukoha riigikeel. Meil nii pole. Eesti keeles on tunduvalt suurem sõnavara ja kui algul oli nii, et ühe asja kohta ütles ühes keeles, siis nüüd teab mõlemad keeles vasteid. Keegi kirjutas beebigrupis, et 2aastane peaks ca 50 sõna oskama. Tükk aega arvasin, et peab ime juhtuma, et Ben need kõik enne 2. sünnipäeva ära õpiks, aga reaalselt kuu enne “aja täistiksumist” tegi ta nõnda suure arengulise hüppe, et täpselt 2aastasena oskaski 50+ sõna. Iga päev tuleb uusi sõnu. Enda nime saab ka öeldud, aga ainult siis, kui issi seda norra keeles küsib😁

Igatahes täiega äge, et kakskeelne laps. Ma tahtsin juba õite noorena, et tulevikulapsed kodust mitu keelt kaasa saavad.

Ben on täiesti mähkmevaba. Juba pool aastat.

Magab kaisus. Kõikide imetajate normaalsus.

Ben vurab oma kolmerattalisega nii vilunult, et teeb mõnele vanemale ratturile ka silmad ette. Lapsratturile muidugi 😄

Ben on väga hea tervisega laps. Ta pole oma elu jooksul kordagi ühtki ravimit saanud ega tõsiselt haige olnud.

Hakkab issikamaks muutuma. Pole selge kas isanda eelistamist teatud olukordades soodustab suuremaks saamine või ühine Oslotripp, mis venis suisa 6päeva pikkuseks. (Oh, mul siiani südamevalu, et nii kaua lahus olime😢)

Iseloomust. Ben on väga suur nunnutaja. Unne jääb kaisus ja tihtipeale ka kätt mul kaela ümber hoides. Juhul kui üldse mina teda magama panen. Muidu on lihtne laps, tahab küll palju tähelepanu ja et asjad tema soovide kohaselt kulgeksid, aga enamjaolt laabub kõik kenasti. Issiga on musterlaps, minuga kempleb. Aga noh, ma oleks pigem mures, et mis tast edaspidises elus saaks, kui ta kõigele kaasa noogutaks ja oma arvamust ei avaldaks. Emu ütleb, et nii chill laps, no eks pärast mind ongi😂 beebigrupivõrdlus näitab ka, et mul lebo. Mingeid tänaval/poes pikaliviskamisi pole siiani olnud.

Mänguasjadele eelistab, et teda suurte tegemistesse kaasataks. Ja me lasemegi tal putru segada, peenart “kõblata”, tolmuimeja nuppu vajutada jne.

Kui siiski juhtub, et asjad Benile meeltmööda ei kulge, kuulevad sellest kõik. Kisa taevani! Puikleb sülest minema, järgmine hetk tahab ikkagi sülle tagasi ja kallistada. Natuke lohutamist ongi jälle hästi 🙂

Sellised lood. Tahaks veel igasugu asju kirjutada aga eks näis millal uuesti soonele satun.

Home alone

Kuude viisi olen ma pikisilmi oodanud, et Viiking Oslos ära käiks. Algas sellest, et ma Black Friday raames ihaldatud Brooklyni ära ostsin. See siis ootab mind juba detsembrist laos. Lisaks mõned ehitusmaterjalid (keraamilised plaadid kamina alla ja korstna ümber, puitpõrand allkorruse tuppa, igasugus sorti liiste jne).

Plaate oleme me samuti aasta algusest otsinud. Idee sain ma Ikeast:

Ja mulle lihtsalt et mahu pähe, et mitte üks pood niivõrd lihtsalt musti ruudukujulisi plaate ei müü. A muideks, alumise korruse toas on meil sama tooni sein. Pole Ikeast saadud värviidee, too pütt oli meil juba maikuust ootamas.

Sama tuba on ikka veel põrandata. Korgiidee matsin maha, sest Norras ülehinnatud. Parketti enam ei taha. Ei puitu ega laminaati ammugi mitte. Puitparkett sai meie magamistuppa pandud ja see on koguaeg niikohutavalt külm, elutoa fishbone’iga ei anna võrrelda. Otsustasime laudpõranda panna. Seda muidugi kah meie lähistel ei müüda, tuleb ikka kuhugi sõita.

Vaikselt hakkab mul kogu sellest remondist kopp ette saama. Tahaks et kõik valmis oleks, aga näiteks kõik elutoas ootab nende va plaatide taga. Enne ei saa seda pooletonnist kaminat nihutada ja parketti ka täielikult lõpetada. Samal ajal on motivaatsiooni langus, megaraske on ennast selleks viimase toa pahteldamiseks-lihvimiseks kokku võtta. Jumal tänatud, et külalised tulemas on, tänu sellele ma lihtsalt PEAN😃

Rohkem veel kui elutoa ebavalmidus, häirib mind hulluksajavalt see mis meie magamistoas toimub. (Paneks pildi, sga häbi😂) Pean tunnistama, et meil on probleem riietega. Neid on haiglaselt palju. Eriti Viikingil. Garderoobkapiga on jama – ei mahuta piisvalt. Samas ei saanud seda pikemaks ka ehitada, muidu varjaks akna ära. Otsustasime, et tuleb kummut soetada. Ja piisavalt madal, et ta aknaääest üle ei küündiks.

Aga see olukord jah.. riided igalpool põrandal, küll virna lapituna, aga ikka kohutav niiviisi. Ehitustolm igal pool. Võehhh!

Muidugi pole kummutit siit kuskilt osta. Oli vaja mainida? 😄

Minul siiakolimisest peale olnud kindel visioon suurest söögilauast. Ikka sellisest kahe ja poole meetri pikkusest. Ruumi meil ju jagub. Uuena me asju (loe: mööblit) ei osta.

Oslos on jalaga segada inimesi, kes ala oma 2700€ eest ostetud söögilauda 500€ga maha müüvad. Kuulutusi lisanub mitukümmend päevas. Pigem on raske käpp peale saada. Lähevad nagu soojad saiad.

Ei soovi meie neid eestlaste poolt palavalt armastatud Ikea saepurutoodanguid. Pigem kasutatud korralik. Aamen!

Nõndaviisi kogunes hulgim asju, mille järele pealinna sõita. Algul oli plaan, et Viiking läheb üksi, aga siis tuli see jama Audiga. See nüüdseks müüdud. Siis lahkus Emu Speini, plaanid tuli teha nii, et Viiking (kellel just hakkas kolmekuuline isapuhkus) reisib Beniga.

Ükspäev oli juba minek täiesti kindel. Viikingil oli vaja ainult Subarul mingi õli ära vahetada. Hakkaski seda tegema. Lasi õli välja ja… täiesti p*rses! See oli vale õli!

Otseloomulikult ei olnud uut õli ja õlifiltrit kuskilt siit osta. Ma olin juba ahastuses. Kuidas kurat me kaks kuud seda minekut planeerime ja kuidagi paigalt ei saa? Viiking tellis vajamineva netist ja hakkasime ootama. Paraku ei pidanud mu närv vastu ja ma karjatasin ta kohalikkude grupist abi küsima ja oh sa imet! – üks kolleeg oligi parasjagu samal ajahetkel Moldes ja tõi sama päeva õhtuks vajaminema meile koju kätte. Keset ööd hakkas siis Viiking autot fixima. Ma ise olin tööl. Paraku ärkas Ben ja lõpule ta oma toimingutega ei saanud. Järgmine päev oli tuli takus. Enne veel kui ma tööle sain minna, pidi Viiking auto korda tegema.

Suureks rõõmuks nad pärast minu lahkumist Olso poole ajama panidki. Kohalikust tanklast laenutasid veel haagise kah kaasa.

Päevad tõotasid tulla tihedad. Reedel sõidavad, laupäeval ehituspoodlevad, pühapäeval toovad kummiti koju..

Noh pühapäevas me praegu olemegi.

Räägin nüüd natuke enda poole pealt. Reede päikesepaisteline hommik. Pakin Beni asjad autosse, löön end ise lille ja väntan tööle. Kella neljaks olen tagasi tühjad kodus. Kogu see uus olukord tekitab eufoori. Olen üksi! Üle kahe aasta.

Üks põhjusi, miks nii teha otsustasime, oli ka Beni öise tissimaiustamise lõpetamine. Olen juba maininud kui mitu korda me sellega feilinud oleme😂

Mis ma siis kogu selle vaba ajaga peale hakkasin? Esiteks panin jalga tossud ja läksin hooaja esimest jooksuringi tegema. Seejärel sõin kanarooga, mis Viiking eelmisel päeval teinud oli. Siis veinitasin, kuulasin muusikat, vastasin seriaali, pahteldasin-lihvisin Beni toa ära. Magama läksin vara. Järgmine hommik sõin töölt toodud croissanti, rüüpasin kohvi, vaatasin sarju, pahteldasin-lihvisin jälle seda tuba, käisin veelkord jooksmas ja lõpuks sõitsin ratta seljas kella kolmeks tööle.

Kujuta pilti. Mul pole olnud kunagi tunnet, et lapse kõrvalt midagi teha ei jõua, alles nüüd lapseta toimetades, saan aru, et saab ikka kordades efektiivsemalt ja kiiremini asjad valmis küll.

36h üksi ja mul oli juba kaks korda jooksmas käidud, tuba põhimõtteliselt värvimisevalmis tehtud, tööl käidud ja lebotatud-veinitatud veel kah.👏

Eilseks õhtuks oli siiski igatsus pööraseks läinud. Mul on VÄGA tugev emainstinkt. Poolteist päeva on piir ja eile ei suutnud ma oma Benita uinuda. Olin neljani üleval ja mõtlesin kui õudne, et ilmselt veel kaks ööd ees on😥

Kuigi me skaibime Viikingi ja Beniga mitu korda päevas, ei leevenda see väga igatsust. Õnneks on palju teha – viib mõtted mujale ja aeg läheb kiiremini.

Lisaks kardan ma, et Ben tagasitulles mu peale solvunud on😬

Edit: paar tundi hiljem. Teel tööle korjas mu peale naabrimees mistõttu jäid 10 000sammu tegemata. Kurjam! Ja aega oli ülearu. Vestlesime siis Viikingiga telefonitsi. Ben magas õige hilist lõunaund. Kõik kuidas ja mis sai ära arutatud. Nüüd kuulake mu õpetussõnu, kuidas 1000€ säästa.

Me olime ju peaaegu valmis 550€ ühe laua eest välja käima (ja selle jaoks ekstra 200km sõitma). Nüüd leidis Viiking hoopis ühe mis tasuta loovutamist ootas. See saigi juba meie valdusse. Wohhoo! Sellega aga õnn ja vedamine ei lõppe. Viiking, mr.Bean, kes oli just merelt tulnud (jeii, värsket kala saab) ning väike Ben olid läinud vanaisa garaazhi. Maja hakatakse peagi maha võtma ja kuuris seisvate asjadega tuleks midagi peale hakata. Niisiis tuulasid nad seal ja mis leidsid? Täiesti uue puitparketi. Ca 18ruutu. Alles pakis. Tuba on max 15ruutmeetrit. No ma ütlen, mu inglid ikka aitavad. 😊

Eks laudpõrand oleks siiski eelistatum olnud, aga me ei hakka ju parketti minema viskama. 1000€ nagu maast leitud🎉

Täispuidust kummut ka 20€ga lunastatud. Uus lakk ja uued nupud ja jälle üks äge asi juures.

Nüüd on jäänud veel keraamilised plaadid. Palun palvetame, et need ka homse jooksul saaks🤲

Ben saab nelja päeva pärast 2 !!!

Eks need lapse sünnipäevad tähtsad päevad ole. Eriti esimesed. Ja eriti esiklapse 😀 Kõik toimub ju esmakordselt.

Tuleval neljapäeval siis täpselt kaks aastat lapsevanemaks olemist meil Viikingiga täis saab. Sel puhul olen otsustanud mitte üle kolme tunni (12-15) töötada (muidu ei ütle ületundidele ei ja neid mulle ka üle päeva pakutakse😁) ning ka abikaasal palusin hiljem tööle minna, et me ühe pika hommiku perekeskis veeta saaksime.

Tellitud sai kuldne number-kahe-õhupall ja lipsuga triiksärk, valmistan ka koogi ja plaanin Benist ühe kena pildi dark teal seina tausatal jäädvustada. Vaatame, kas läheb libedamalt kui mullu.

Mis Ben sünnipäevaks saab?

  • Mõtlesin ja mõtlesin, aga tegelikult olin üsna kohe kindel, et neljale seisvale mänguasjakastile ma sisu juurde ei soovi. Ben mängib ikka vaid oma 3-4 väljavalitud autoga. Isegi paljukiidetud legorong seisab😕 too röövel võtab jube palju batareisid. 5 tk ja siis kestab ka vaid nädala. Ikka jäävad mulle silma mida erinevad blogijad kiidavad. Olgugi siis, et nad need kingitustena saanud. Igasugu pikaajaliselt ma mitutmoodi kasutatavad vigurid on meie majas teretulnud. Nii saigi Benile Pikleri kolmnurk tellitud. Muidugi jäin ma sellega hiljapeale, sest aega läheb valmistamine (6-8nädalat) + transport (nädal?) ja et sünnipäevalaps puhta tühjade pihkudeta ei jääks, tellisin kohe Kiigesellide linnukiigu ka:
  • See meil juba käes, tuleb vaid enne õiget päeva kokku panna.
  • Siis meenus mulle, et selle väärt kolmnurga eest tuleb mul tollimaksu tasuda. Muidugi polnud see mokkamööda, maksta niigi kalli asja eest 80-90€ juurde. Saatsin meili, et saatku nad palun too ikkagi Norra asemel Eesti 😃
  • Kuidas tähistame?
  • Erinevaid osapooli ülekuulates tuli välja, et täitsa õigel ajal pidu pidada ei saagi. Ikkagi inimesed eri riikidest vaja kokku karjatada. Pidu tuleb hoopis aprilli keskel. Pärale tulevad nii Eesti vanaisa kaasaga kui Abu Dhabi tädi. Terve pere saab kokku! Ja seda muideks esimest korda pärast mu pulmi. 3aastat, mõelge.
  • Viikingi perekonda me samaaegselt kutsuda ei saa. Meil lihtsalt pole nii paljusid korraga majutada võimalik. Pealegi on ämm vist suveni Hispaanias. Eks kui mees soovib, kutsub nad millalgi.
  • Sellised lood siis täna. Kena pühapäeva jätku😘
  • Kuidas Varikat kuritarvitati

    Mul on elukestvalt ja pidevalt alati mitu kemplust tules. Küll peab mingeid tagastatud kaupade rahasid taga nõutama, küll saadetakse mulle ilma küsimata lasteraamatuid ja nõutakse raha, küll on keegi unustanud meie netitellimuse vormistada jne.

    Eelmine nädal oli kahtlane vaikus. Ei olnudki enam märkmikus igaks päevaks listi, kuhu helistada. Haaa! Mõistagi oli tegemist vaikusega enne tormi.

    Viimasel aja on mul kombeks endale igapäevaarvelduse kontole esmaspäeval 100€ jätta ja sellega tuleb siis nädal läbi ajada. Netipanka “kammides” jäi silma, et iTunes on mu kontolt mõni päev varem 250kr tuuri pannud. Lisaks veel 4 korda 250kr ilma mingi selgitusega. Olgu, tegelen sellega ülehomme, mõtlesin. Ja sättisin nädalaraha arvele.

    Suur oli mu üllatus kui ma taksoga koju jõudes arvet maksma hakkasin ja tehing teps mitte läbi ei läinud. Avan mina netipanga ja ohhoo! Kaardile on jäätud armetud 6krooni.

    Taksoarve ma siiski tänu tagavarakontole makstud sain ja tuppa panka helistama läksin. Selgus, et iTunes, kurinahk, on mu arvelt 10x 250kr eraldanud. Muidu oleks ok, ainult et ma pole iial elus iTunes’i kasutanud. Kartsin juba, et äkki on Beni näpud millelegi vajutanud, aga paar päeva hiljem iTunes’i abitelefonile helistades selgus, et ikkagi pole.

    ..oodake, ma räägin ikka põhjalikumalt. Tagast panka helistamise juurde. Nood palusid mul panga kodulehelt mingi ankeet otsida, ära täita ja neile saata. Ma täitsin, aga olin suht eelarvamuslik ja helistasin kohe igaks juhuks iTunes’i ka. Pool tundi rääkisin ja koos saime tuvastatud, et mina tõesti midagi ostnud pole. Keegi teine oligi mu kaarti kasutanud! A noh, ega nad ei saa öelda kes. Igatahes teatati, et hiljemalt kuu pärast on kaks ja pool tuhhi tagasi mu arvel.

    Tegelt päris hull. Kuu aega. Mis siis kui see oleks mu ainumas viimane söögiraha olnud? Intressidega peaks sellisel juhul summa tagasi saama. Suureks üllatuseks oli raha juba kahe päeva pärast mu arvel tagasi.

    Vot nii. Nüüd on mul see kaart blokitud ja kuhugi kadunud kah. Vist peaks uue tellima. Haa, see kaart oli mul veel vana perekonnanimega😃 3aastat abielus ja panka teavitada pole viitsinud.

    Illustratsiooniks Ben õues magamas:

    Mu aasta ja kümnekuune

    Viimane päev 1aasta 10kuusena. Las ma räägin.

    Mul palju öelda.

    Aasta ja kümme kuud oli meil selline verstapost, et ma teadsin ALATI, et nii kaua imetan ma kindlapeale. Just täpselt nii kaua sain mina kunagi emapiima ja tundus loomulik, et nii kaua kindlalt. Et mul aga mitte iial pole mitte vähimatki oma lapse läheduse ja talle selle elueliksiiri andmise vastu olnud, siis on sama loomulik, et me imetamisteekonnaga jätkame. Elukohariigi kaaskodanikega (ok, tegelt ma ise pole veel kodanik ja tõele au andes enamikus mind ümbritevad ka mitte) on vedanud – siin kõõrdpilke “nii suure” lapse imetamine ei põhjusta. Minu meelest shokeeriv, et inimesed kes mõnel WHO soovitusel näpuga järge ajavad, sülitavad sellele, mis kahe (ja peale) aasta imetamise kohta käivad. Topeltmoraal? Tundub küll!

    Jah, tean küll, et rahval võib mu tissipiimakaagutamisest siiber olla, aga sellest peab rääkima. Nimelt nt Norras on alates 2014aastast imetamise protsent ainult langenud ja Eestis on asi veel nukram.

    Aga Beni juurde. Öisest tissist vabanesime ja päevast hakkab ka vähemaks jääma. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ju väikesviisi tööl käin. St eile oli teine päev 😀 Ben pidi minuta musterlaps olema, ei mingit jauramist ega vingu.

    Eks ta muidu ka chill laps, keeruline temaga pole, mis aga ei tähenda, et tal iseloomu poleks. Kohati tunnen ikka ennast ära küll. Näiteks kui ma naljaga käsi puusal näppu viibutan, et “enne õue tuleb KINDLASTI pissil ära käia!” siis Ben lihtsalt röögatab, et mida sa õige kamandad! Issand, kui naljakas see oli.

    Nalja saab temaga koguaeg. Kõige enam tema näoilmetega. Tal pole ju lutti, mis poolt nägu ära halvaks, ta ikka oskab naljakaid näguseid ette manada. A noh, selliseid “nalju” ei saa niikuinii sõnadesse panna.

    Kirjutasin enne, et ta parketilt tolmukübemeid prügikasti viib. Vähe sellest, nüüd ta viib mustad nõud ka masinasse. Kõikide masinatega on tal eriline kiindumussuhe. Ja me laseme tal nii palju kui võimalik kõike proovida. Olgu selleks siis laua masinaga lihvimine või tolmuimejaga abistamine. Last tulebki kaasata, sellist kommet, et panen talle multika ja jätan ta vaatama, ei ole. Et endal mugavam oleks WTF.. Aga koos vaatame Sami küll. Üksi ta mul väga ei tahagi.

    Hommikuti vaatan ma siin eesti seriaale. Vahepeal reklaamid, iga teine ravimioma. Viiking imestas ka mis tabletipropaganda see on. Käis siis mingi valuvaigisti reklaam, mina nii muuseas ütlesin Benile, et tabletid on æsj ja meie neid küll ei söö. Järgmine päev, täiesti lõpp, tuleb sama reklaam, Ben kohe näpuga ekraanile “Æsj!” Maigaad, kui uhke ma olin!

    Kõne.

    Beebigrupist selgus, et selles vanuses laps peaks 50 sõna oskama. Noo Ben ei oska veel. Küll aga on ilmunud kahesõnalised laused nagu passe på ja se der. Eesti keeles mitte. Emakeeles pole nimelt mingeid uusi sõnu juurde tulnud peale auto, mis on ühtlasi esimene, mida ta nii norra kui eesti keeles teab. Tihtipeale paneb ta need kokku ja ütleb autobil. Veel ütleb spise (sööma), tog (rong), Moma (meie mops Mona, keda Ben norra hääldusega nimetab), Sam (lemmikkangelane), nei (ei), tadai (Mingi omakeelne eriti konkreetne EI, samas tähendam ka headsega), muumi, æsj (ütleb alati nina krimpsutades) jm.

    Ülalolev sai kirja pea kuu tagasi. Järgneva lisan nüüd.

    Tänaseks on Emu meil üle nädala elanud ja mina 1,5kohaga tööl käinud. Muutuseid on igasuguseid. Suurim vast see, et iga päev koju tulles on laps uue sõna omandanud. Eesti keel on selgelt domineerima hakanud. Bil kostub palju harvemini kui auto. Lisaks veel: kala, süüa, kiisu, tule,

    Selle üle kuidas su ihuvili areneb ja uusi oskusi/sõnu omandab, võib imestama jäädagi.

    Emu ja Ben käivad mul vaat et üle ülepäeva kohvikus einestamas. Esimene kord kartsin ma, et Ben klammerdub mu külge ega lasegi enam “käest”. A ei! Ben istus vagusi laua taga lastetoolis, sõi kanawrappi ja jõi klaasist vett! Ta ei istu minu ja Viikingiga iial kuskil vagusi! Sai nii kenasti aru, et mina olen tolles kohas teises rollis. Lahkudes ei mingit tralli.

    Uuesti kokku saades on kohe käsi pluusi all: “Tissi! Tissi!”

    Öise tissisöömisega on nii et.. pole vähe neid öid mil ma ärkan ja avastan, et Ben on end mulle külge haakinud ja mul pole aimu ka kuidas see juhtus. Ronib üliettevaatlikult üle Viikingi nii et too ka ei märka.

    Mona on Beni suur lemmik. Hommikul kell viis ärgates hakkab kohe “Moma, Moma” saatel allakorrusele astuma. Ja see kell viis pole veel kõige hullem. Mõni aeg tagasi ärkas järjepidevalt kolm või neli. Lõpuks saime pihta, et laps näljas. Siis kui ta mul ükskord kättpidi kell pool neli kööki talutas, kapipealt banaani palus, selle püstijalu ära sõi ning siis uuesti uinuma soostus.

    Nüüd ärkame me niikuinii kõik kell 5😁

    Veel lemmikutest rääkides ei saa üle ega ümber söögist. Eriti meeldib Benie just see söömahakkamise hetk, kui taldriku ette saab. Meelistoidud on: porgandi-ananassisalat, mustikad, kõik puuviljad, kirsstomatid, kaerahelbepuder rohke võiga. Üle ega ümber ei saa ka keefirist. Seda käib ta 10x päevas külmkapist võtmas:

    Väga meeldib ka veega mängida. Pool tundu võib dushinurgas istuda või köögis kraanikausis sulistada.

    Ja kirg sõidukite vastu tundub olevat elukestev. Üleeile sai laps issi mootorratta otsa istutatud. Ei enam ta sealt ära tulema soostunud. Kõik autod ja muud rattalised köidavad ning nende nägemisest annab Ben meile alati teada.

    Raamatud meeldivad samuti. Enamasti paneb Viiking Beni magama ja neil omad rituaalid. Vaatavad raamatuid ja laulavad.

    Brannman Sam on siiani teemas. Arvutiekraan seostub ennekõike Samiga ja kui ta toda nime korrutama hakkab, panen ma vahest naljavikus hoopis Sam Smithi käima. “Sam on Sam”. Selle järgi siis Ben keerutab-tantsutab.

    Lõppeks:

     

    Uus autobil*

    * Beni hübriidsõna

    Ma olen kahe aasta jooksul teid meie Audijamadega kursis hoidnud. Lühikokkuvõte: Ostsime 8500-9000€ (ei mäleta täpset hinda) eest 2007a Audi A6’e. Vähem kui aasta pärast läks selle mootor pekki. Põhjuseks mingi õlijama. Läbi raskuste saime uue mootori soetatud (3000€) ja vahetada lastud. Õliasi ei andnud järele ja s*ttus uue mootori ka ära. Vahepeal on masin korduvalt parandustes käinud. Ja Viiking on ka seda üle nädala putitanud. Nüüd aitab! Enam me raha selle auto alla ei pane. Mingi kohalik leedu autoärimees pakkus, et ostab selle 1000€ eest ära. Keeldusime. Hakkasime hoopis ise netis müüma. 3000€ eest😁. Huvi on suur. Ainult et keegi ei taha üle 2000€ maksta ja no olgem ausalt – tegelt me ju 2000’ga juba rahul😆

    Ma pean veel nendel huvitujatel peatuma. Igasugu immigrandid kirjutavad. Et on homme SULAGA (seda meeldib neile eriti rõhutada) ukse taga kui 1000/1300/1500’ga kätte saab. Parim oli mingi väidetav mehhaanikuks õppija, kes saatis meeleheitlikke tekste, et tal pole rohkem raha kui 700€ ja ta PEAB selle saama, sest tal on millegi peal oma mehhanikupraktikat harjutada vaja. Lõppu pani veel nutuemojid😂😂😂

    Aga, aga.. meil oli ikkagi autot vaja. Viiking lasi vist viimased 3 nädalat end kolleegidel tööle sõidutada. Minu elu ei muutunud, va see, et öösel olin sunnitud takso hotellitöölt koju võtma. Ei taha nagu enam väga pimedas ja läbi metsa seigelda..😬

    Hakkasid otsingud. Kriteeriumid uuele sõidukile:

    • Nelikvedu
    • Max 4000€ (Kaalusime pikalt, kas tõesti uue ja korralik auto, et võtame lausa laenu, kuigi see meie põhimõtete vastu või siis “pann”, millest suva) #maksimalistid
    • Et pagassi ka midagi mahuks
    • Asian
    • Mitte väga suur läbisõit
  • Paari päevaga oli mingi selektsioon toimunud. Äia ja mr.Beaniga korduvalt ja korduvalt asja arutatud ja veel kaks päeva hiljem istus Viiking rongis teel Trondheimi, et juba samal õhtul uue vana autoga koju pöörduda.
  • Ma oleks niiiiiiiiii tahtnud ka Trondheimis ära käia. Oleks Beni Emuga jätnud ja Viikingiga laupäevast pühapäevani seal chillinud, poodlemas käinud, väljas söönud, hotellis lebotanud.. aga oeh! Ei saanud😢 meil randus laupäeval kruiisilaev ja vaba päev kohvikust ei tulnud kõne allagi.
  • Laupäeva õhtul kui ma juba hotellivahetust tegin, saatis Viiking mulle sõnumi, et on tagasiteel ja et ma ootusi liiga kõrgeks ei seaks😝 “Ei ole seadnudki,” vastasin.
  • Tegemist on ikkagi shitt car’iga. Lihtsalt millegagi, mis siinsetes oludes hakkama saab. Autoks Subaru Forester 2004a väljalase.
  • Nüüd saab siis Oslo sõita ja igasugu ehituskaupu pluss mu Brooklyn koju tuua.
  • Ja no Audi – see laiutab siiani garaazhis. 😃