Autosaaga vol.4

On selgunud, et mootor on nii pekkis, et vaja on uut. Algul imbus meieni info, et tutikas maksaks 3000€ + vahetamine. 

Eestis on mul paar autohulludest sõpra ning välja sai selgitatud, et päris maja ees ise mootorit ei vaheta, vaja tõstukit ja et protseduur võtab max 16h. Viiking teadis öelda, et töökojas on tunnihind 150€ ringis. Ehk siis 16×150=2400€ Kokku viis ja pool tonni, mis ületab juba pool auto hinnast, mille eest see ostetud sai.

Kirjad said saadetud tarbjakaitsesse ning masina eelmisele omanikule. Üldiselt selgus, et kaks aastat on kaebamiseks aega ja kuna vigu veel leidsime, lootsime, et olukord on meile soodne. 

Nii kui eelmine omanik kirja kätte sai, võttis meiega ühendust tema advokaat, mis oli üllatav. Samas sai kohe pilt selgeks – tüüp teab, et on jamas, et süü lasub temal ja et ta omade jõududega hakkama ei saa. Kuna teenused on kallid, siis peab see jama seda suurem olema, et isegi advokaadi palkamine auto fiximisest odavam tuleb.

Jumala närvi ajab, et tuleb üks moslem NORRA ja kukub NORRAKAT petma!😡 Aga noo ma just lugesin ühe peast sooja rootslase “Ma armastasin terroristi”-nimelist üllitist, kus oli must-valgeks kirjas, et moslemitel ongi lubatud “uskmatute” tagant varastada, nii et mida me imestame?

Mida meie taotleme on see, et eelmine omanik kas võtab auto tagasi ja kannab raha meie arvele või laseb masina oma kulu ja kirjadega korda teha.

Nii kaua, kui see kemplus käib, oleme me äia-ämma abiga ühe kasutatud mootori leidnud (1800€) ja Kristiansandis vahetaks keegi tuttav selle 1000€ eest ära kah. Tipuks teatas ämm, et soovib meid 80€ga toetada. No tere-tore! Abiks ikka! 

Tänan kaasa elamast 💛

Kuradi jama

Ülepeakaela see masin ostetud saiÜks jama ka sellega üle elatud, pärast mida tundus, et kõik on korras. Kuni üleeilseni.

Pärast ristimist lahkusid Emu Geirangerisse ning iss ja ta +1 Lillestrømi. Viiking pakkus küüti. Tagasiteel (lennujaamast) hakkas auto jälle tujutsema ja lakkas töötamast TÄPSELT SAMAS KOHAS, kus eelmine kord. Oh rist ja viletsus! Mina, kes ma juba uinunud olin, sain poole kaheteist aeg kõne, et mees autoga teepervel, keegi abikätt ei ulata – kõik magavad. Ütlesin, et helistagu mr.Beanile. See saadi telefonitsi kätte ja sõitis ämma hipibussiga kohale, sest enda masin kah remondis. 

Midagi nad seal askeldasid aga lõppes asi ikka sellega, et maanteabi viis meie auto minema. 

Millalgi öösel astus Viiking tuppa, neoonvest seljas. Eile teatas autoremonditöökoda, et jama on mootoris (pole seotud eelmise korra jamaga) ja käigu me 7000€ välja. 

Ma lasen ainult ühe korduma kippuva küsimuse valla: MIKS KÕIK JUST MEIEGA JUHTUMA PEAB?!?!!

Ristimispäev

Väike eellugu ka. Nii kui ma Eestist tagasi jõudsin, tabas mind oksehaigus/rota viirus/toidumürgitus.. ei tea täpselt. Igatahes möödus teisipäev siruli suredes. Esmakordselt palusin ämma ja mr. Beani abikätt, et nad väikese Beni jalutama viiks, sest sellises olekus beebi meelt lahutada oli ilmvõimatu. Mr. Bean muidugi arvas, et ma olen jälle rase. Ära olid nad 3,5h ja kõik oli kena. Ma sain magada ja pärast elasin tunni üle, paludes Viikingil siiski varem töölt tulla.

Ülejäänud nädal läks nõrkusest toibumiseks ja oligi käes päev, mil külalised saabusid. Reede läks tervenisti toidushopingu nahka. Algul mingi hulgiladu, siis Rootsisõit, kuhu me ikkagi nii hilja (17:20) jõudsime, et alkohol jäi saamata. Mingid ummikud olid teel ja ära eksisime kah.

Laupäeval ehtisime peopaika, ostsime dekoratsioone ja peamine – küpsetasime kolm kooki.

Ristimis-pühapäev. No ma mainin veelkord, et ristimine on minu pere jaoks täiesti võõras asi. Muigama ajas, et mul selline viikinginimega poeg, viikingid teatavasti käisid kristlasi maha nottimas ja siis ma lasen poja ära ristida 😀 Aga no peo pärast! Sain veelkord kinnitust, et ma naudin ääretult seda peokorraldamise protsessi ning tulemust ja et pere saab kokku. Jube kahju ainult, et mu õde tulla ei saanud 😦 Ta sai just Abu Dhabis end sisse seatud ja uuel tööpostil alustatud. Ei anta puhkust kohe.

Ok, tagasi ristimispäeva juurde. Pühapäev tervitas meid vihmaga. Ärkasime vara, lõime end niimoodi lille, nagu ei kunagi varem. Mina ajasin selga ämmalt laenuks saadud norra rahvarõivad. Tundsin, et petan Eestit ja et on jube feik, kui mittenorrakas neid kannab, aga neelasin selle tunde alla. Ben sai selga oma vanavanaema käsitööna valmistatud kleidi, millega kõik klanni beebid ristitud on. Nimi tikiti ka peale:

10:15 pidanuks kirikus olema, aga selgus, et mu kingad on keldris, võti Emu käes ning too boyfriendiga hotellis. Imekombel jäime me ikkagi ainult 5minutit hiljaks. Kohapeal selgus, et ristitud saavad kaks beebit. “Hea, et me kahekesi abiellutud saime,” sosistasin Viikingile.

Ristivanemateks said Viikingi õde ja parim sõber. Viimasega olen rahul – ta korralik, abiellub järgmine aasta ja nii, aga õde – jah ta on ääretult heasüdamlik ja tore ja meeldiv ja abivalmis inimene, aga ma olen tal viimasel kolmel aastal rohkem mehi näinud, kui mul elu jooksul olnud. Paraku pidid ristivanemad olema keegid kohalolnutest ja ega tegelt nende nimesid kuskil kirjas pole.

Ristimistseremoonia kestis 1,5h. Lõõritati, palvetati, õnnistati. Nii kui Ben vee pähe sai, magma ta jäi. Magas lõpuni, haigutas juba enne:

Järelpidu oli selline lühike, pühapäevale omane. Mr.Bean ja ämm olid seal sellise toidulaua püsti pannud, et mu ootused olid mitmekordselt ületatud. #ääretulttänulik

Tagasi suvepuhkuselt

Nüüd on siis suvepuhkus/blogipuhkus/puhkus Eestis läbi. Kolm nädalat Maarjamaal möödusid linnutiivul. Esmakordselt jõudsin ma kokku saada kõigiga! Pärast Viikingi lahkumist eelmisel esmaspäeval, kolisin ma maale vanaema juurde, kus pesitsesin täpselt nädala. Kuna Eestis on selline kuldne võimalus, et maakoharõõme saab nautida vaat et kohe, kui linnapiir lõppeb, olingi Tallinnast vaid 25km kaugusel ja sõelusin vastavalt vajadusele pealinna vahet. 

Maavanaema juurde oli end lisaks meile ka mu nõo tütar (minu vanaema tütretütretütar) sisse seadnud. Seitsme aastane teine. Olin juba ette õhinas, et kuidas see elu kahe lapsega on😃 Nüüd saan kinnitada, et väga lahe. A. on juba piisavalt suur, et poolekohaga lapsehoidja olla. Valdas vajadusel Beni*, laulis talle ning meelelahutas muudmoodi. 

(*Sekka nüüd jutt, kuidas mu poja bloginimi sündis. Vanaemal oli algul raskusi säärase keerulise viikinginime meeldejätmisega. Ükspäev astus ta aeda ning beebit kohe mitte märgates küsis: “Ja kus see väike Ben on?”😂 Nii et kutsugem teda siin nüüdsest Beniks.)

Meil oli maal tõesti tore. Käisime jalutamas, tiigis suplemas, tegime trenni, sõime ohtralt tikreid, metsmaasikaid ja muid marju,  Tõsi, suples küll ainult A. – mina end kaanide koduvetesse ei heida😀 Lõppeks: veel kindlam, et mida rohkem lapsi, seda uhkem.

Oleme ühe sõbrannaga rääkinud, et lapsed arenevad reiside ajal. Väike Ben sai maal seljalt kõhule keeramise selgeks. Paar korda oli ta ennegi harjutust sooritanud, kuid viimasest reisipäevast alates käib see õige libedalt, paari sekundiga. 

Veel kasutasin ilusat ilm ja tervet päeva õuesolemist ära nõnda, et laps sai 3 päeva mähkmevabana hoitud ning selgines veelkord, et tal on piisavalt kõrge intelligents, et unepealt ta ennast täis ei lase. Eriti uhke olin ma olukorra üle, kus ta magas aias juba mõnda aega. Ilma mähkmeta, rätike all. Mingil hetkel hakkasin linna minema (pool tundi rongile jalutamist), Kitseküla rongipeatusest kõndisin Kristiine keskusesse, ostsin sõbrannale, kelle sünnipäevale teel olin, kingi ja lilled. Viimases poes ärkas Ben. Palusin tal natuke oodata ning vurasib tualetti ja hoidsin teda kraanikausi (sorry, kui kellelegi ei meeldi) kohal ja piss ei lasknudki end kaua oodata👏 Ikka märgin ära, et ärkvelolles pole 2tunnisest kinnipidamisest juttugi, siis sirtsutab vähemalt iga poole tunni tagant. Ja muidugi pissis ta nii minu kui vanaema peale korduvalt😆 A mis seal ikka – see nagu vesi. Ikkagi mulle meeldib, et potiga tuttavad ollakse. 

Juhtum bussis: Minu kõrval seisab teine ema, samuti käruga, pöördub minu poole, küsib Beni vanust. Mina: “Kohe neljakuune.” Tema: “😮 Meil on kuuekuune, aga noo… saledam.” 😄 Näitas enda oma. Jah, priske see beebipoeg meil on: 

Lisaks Beni neljandale minisünnipäevale väisasime veel kolme pidu. Esimene oli kuskil Tallinna ja Pärnu keskel metsade vahel, kuhu sõites oleks ma otsad anda tahtnud. Esiteks see Tallinna liiklus, vahepeal läks libedalt, aga lõpus lasi Google Maps meid julmalt üle. Ben karjus, me sõitsime kuskil kruusateel 5x edasi-tagasi, võõrustajad muffigi meie asukohast ei jaganud. Lõpuks jäime peole 3h hiljaks. Vähemalt kompenseeris poeg oma magamisega kõik kannatused, lastes vanematel rihmad lõdvaks lasta. 

 Teise puhuks sõitsime neljapäeva hilisõhtul Pärnusse. Kolm daami, kaks last (Ben ja üks 2aastane tirts). Järgmisel päeval lisandus neljas sõbranna. Ben pidas ennast jälle nii kenasti üleval, naeratab kõigile, lust on sellisega, alati käib ta sülest sülle ja kõik nunnutavad-kiidavad. Tahan, et ta harjuks varakult erinevate nägudega🙂. 

Pärnus käisime mu lemmikus Mahedikus, poodlesime, õhtul grillisime & sõime paksuks.     Ööbisime karavanis. Ben küll teab, et ööd on magamiseks, aga piisavalt pimendavate kardinate puudumise tõttu ärkas liialt vara (kell 7). 

Kolmanda sõbranna pidupäev leidis aset Sauel. See oli nagu suurem möll. Lookas laud ja vägijoogid. Algul oli Ben minuga, käis jälle erinevates süledes ning oli viks ja viisakas. Tõesti uhke, kui sulle tullakse ütlema, et su poeg on selline, keda kõik hoida tahavad. Küsiti, kas ta nutab ka kunagi. Vahepeal magas Ben vankris, ööuneks panin ülakorrusele, kus ma teda korduvalt kontrollimas käisin. 

Oh, mul oli üle pika aja nii lõbus! Sai eesti keeles jutte rääkida ja üldse oli nii palju tagantjärgi arutada, sest ma polnud kedagi pulmadest saadik näinud. Pool kolm sain ise ka magama. Rekordhilja viimase nelja kuu jooksul. Hommikul ei halastatud – äratus pool 8. 

Mainin ikka ära, et sellised seltskondlikud koosviibimised on mul alkovabad, välja arvatud viimane, kus natuke klaasipõhjast Rieslingut limpsisin.

Esmaspäeval saabusin koju. Lend läks veel libedamalt, kui eelmine, Benil oli ööuni ja kui ta enne lennukile saamist ka veidi vääksus, kuulsin seljatagant: “Ta on ikka armas, mis siis, et nutab,” 😍 On ikka toredaid inimesi. 

Esimene lennureis ja puhkuse algus

Eile sain rõõmsalt Lillestrømi ajutist passi tegema minna. Maksma läks see lõbu täpselt sama palju kui tavapass ja koju jalutades (rongid jälle ei sõitnud) mõtlesin, et kurja, kui nüüd õige pass ikkagi postkastis on, kirun end maapõhja. Aga ei olnud seda uut kuskil 😅

Reisiks pakkimine võttis mul kaks päeva – kõik need beebiasjad… igale poole kuhu sain, surusin mähkmeid, et mitte mingeid 16euriseid Eestist osta. Täitsa ma niikuinii ei pääse, aga abiks ikkagi. 

Varasemalt oli otsustatud, et oma vankrit me kaasa ei võta, spets transpordikotti meil pole ja kilekotiga ei riskiks eal. Kirjutasin hoopis sõltlastegruppi ja sain ühe laenuks. Seda kuuldes pidi juhust kasutama mu sõbranna, kes mulle enda oma (spets kotiga, haha) kaasa andis. Sinna sai veel mähkmeid susata, nii et olin nõus😝. 

Turvahälli kaasatarimisest pääsesime kah, sest pere, kes meile korterit rendib, pakkus enda oma 🙂. 

Niisiis, oli meil vaja astuma hakata, aga algas padukas ning me jõudsime tõdemuseni, et kõik kotid-kohvrid meile kätte ei mahu. Kutsusime Viikingi nõo appi. Ta viis meid siis kohale. 

Lennujaamas nagu ikka: suur kohver ühte kohta, käru teise, ise turvakontrolli. Viimase läbides oli B. uinunud. Veidi ootamist ja algas pardaleminek. Enne õhkutõusu olime ärevil, kuidas B. ikkagi reageerib. Andsin tissi teisele, nagu igal pool soovitatud. Ei teinud teist nägugi, naeratas ainult nippel hambus. Ülejäänud reis läks ka libedalt, lennukis on ikka palju lihtsam, kui autos, saab hüpitada ja vajadusel vahekäigus jalutada. Viimase veerandi lapseke magas. 

Õhtul oli meil (va B.) näljahäda. Oli plaan seda kuulsat mychef’i kasutada aga nood nii hilja ei tööta. Söönud olime me viimati lõunaaegu ja hommikuni oodata ei kannatanud. Olime sunnitud Viru tänavale rämpsu sööma minema. Ma ei tea eriti, mis veel Tallinnas pärast ühteteist lahti on. Korteriomanik laenas meile oma pesamuna EJ ja asusime teele. Hesburgerit kirus Viiking veel järgmine päevgi 😂 oli niiiiiiii kohutav olnud. Nojah.

Räägin siis korterist ka. Asub see Kalamajas ja mulle/meile nii meeldib siin. Täiesti perf koht kus pealinnas elada. Jalutamine on meile mokkamööda, täna tuuritasime terve päev linnapääl, astusime spontaanselt ilusalongi sisse ja lasime mõlemad ennast kärpida, minul laps süles😃. 

Pole kohe harjunudki ennast nii lühikeste juustega nägema

Negatiivsena tooks ära selle, et Eesti pole kuigivõrd lapsesõbralik. Alles nüüd ma ju taipan. Norras on iga nurga peal liftid, siin tarime vankrit treppidest. Imetamisruumidest ei oska puudust tunda, sest mul puudub ka valehäbi oma beebit kõige rahvarohkemaski kohas sööta. Kellelgi ütlemist on, annan turpi. Hahaha, nali!😂

Viiking on väga rahul, et autota oleme, pidi palju õigem puhkusetunne olema. Ei mingeid parkimisprobleeme.

Rasedaid ja lapsega emasid on linnapildis PALJU vähem. Tehke midagi, te surete välja muidu! 

A tegelt kõik emandad olid Po.P.’i poodi koondunus. Tundus, et Eestis oldi (vähemalt selles poes) allahindluse tähendus ära õpitud, sest tõepoolest – pool poodi oli -50% ja -70%. Mammad rabasid, nagu viimne päev oleks käes. Rabasin minagi: kaks paari sokke, 2body ja mütsi. Hind oli ajaliselt kõrge, sest ma veetsin seal järjekorras pool tundi. Kõik ohkisid “hospadi boshemoi” sest lisaks teistele muutustele tundub, et Tallinnasse on ainult venelased elama jäänud. 

Teiste muutuste seas täheldasin, et toiduhindade poolest hakatakse Norrale järele jõudma. Palju õnne! 👏

Ok, ma lõpetan, homme tihe mittespontaanne päev ees.

Potijutt

B. on mul hakanud öösiti rohkem pissima. Varasemalt pole me kunagi mähkmevahetusega öösiti jamanud, aga viimased hommikud kerges loigus (tegelt on aint tudukad natuke märjad 😀 ) ärgates, on vihjanud, et nüüd võiks. Täna kell 2 ärgates eemaldasin mähkme, Viiking oli kohe üleval ja tõi vannitoast uue, aga.. ma olin nii laisk, et ei viitsinud panna, asetasin pojale rätikese alla ja jäime kõik see mees uuesti magama. Viis läbi ärgates vaatan: OHHOOO! Laps täitsa kuiv! Ütlesin Viikingile. Tema, kes mu imiku potilepanemisi veidi skeptiliselt vaatab, ütles: “Võibolla paneks ta potile?” Läksin siis lapsega vannituppa, asetasin potile (loomulikult toetasin teda) ja ei läinud kolme sekunditki, kui piss platsis.

Oijumal seda uhkust, millest ma pakatan!

Kirjutatud üle-üleeile. Või üle-üle-üleeile.

Passilood

Meie peres on geneetiline probleem passidega. Mul endal on neid ohtralt olnud – küll on kadunud, küll läheb sojakastet peale, küll vahetan abielludes nime. 

Mu õel oli veel hullem. Hakkas teine Abu Dhabisse kolima ning pileteid bronnides-ostes selgus, et dokumendi kehtivus saab 2päeva enne lendu otsa. Naljaasi see pole, see uue Eesti passi muretsemine Speinis. Oli valida kas sõita Madridi (800km) ja oodata uut passi paar kuud või lennata Eesti kiirpassi taotlema. Just paar kuud tagasi leidis aset see juhtum. Lõpuks ostis ta hingehinnaga piletid Eesti ja sai kahe päevaga oma passi kätte. 

Ok, ja nüüd beebi-B. juurde. Me lendame 6 päeva pärast Eesti ja ma käisin alles üleeile Norra passi tegemas…. Eesti oma hetkel ei tee – saatkond on suvepuhkusel. Pass pidi max 2 nädalat aega võtma, ma lihtsalt palvetan, et võtaks vähem. 

Politseis sain kaks korda käia. Esimene kord bronnis Viiking meile aja samaks päevaks. Läksin kohale, kus kõigepealt leidis aset selline juhtum, et mulle jalutas vastu üks töötaja: “Kas ma saan teid aidata?” 

Mina: “Jah, kus ma saaksin passi taodelda?”

Abipakkuja: “Kas teil on aeg broneeritud?”

Ma: “Jah, kella 16ks”

Ta: “Näidake.”

Näitan siis sõnumisolevat bookingut

Ta: “Me oleme juba suletud ja see on eilne kuupäev.”

Ma: “Ei, see on tänane.”

Näitan telefonist kuupäeva.

Ta: “Minge sealt järgmisest uksest. Aga nemad sulgesid ka juba kell 14.”

Läksin õigest uksest õigele korrusele ja nad EI OLNUD suletud. Jälle inimesed ei tea midagi.

Igatahes seekord tulin sama targalt tulema, sest polnud mul Viikingi dokumenti ega avaldust, et ta lubab lapsele passi teha (luba vaja, et ei oleks mingeid lapse minemaviimise juhtumeid) ühes. 

Järgmise aja sain alles kuskil 10päeva pärast. Läksin jälle kohale, B. muidugi magas oma päeva parimat ja sügavamat und. Pidin vaesekese äratama, algul ei suutnud ta silmi lahti hoida, aga natuke  turgutamist kandis vilja. Boksis pilditemine oli omaette komöödia. Suu pidi kinni olema, silmad kaadrisse vaatama, mind mitte näha olema. Minu ja B. vahel oli mingi valge plaat, millest üle ääre ma kuidagiviisi ekraani nägema pidin. Samal ajal beebit ergutama ja nupuvajutusega tuli ka hakkama saada. Kolmanda korraga (ise ka imestan, et nii libedalt läks) sain enamvähem pildi, mis töötaja poolt ka heaks kiideti. 

Muuhulgas küsiti B. pikkust – läheb seegi passi kirja, mis sest, et iga kuu muutub.