Pärlipesu

Olen alati mõelnud, et 30selt võiks hambaid valgendama hakata. Fotovalgendusega siis. Leebemat varianti – pärlipesu – soovisin sellegipoolest juba tänavu veebruaris. Siis ei saanud, sest enne oli parandamist.

Eile ma selle protseduuri ära tegin. Esiteks on mul siiani selgusetu, kas pärlipesu ja soodapesu on samad asjad või ikkagi ei ole? Ühe kliiniku veebilehel olid neil eraldi kirjeldused ja kui ma Sakala hambaravisse aru päriva meili saatsin, ütlesid nad, et neil on sooda-, mitte pärlipesu.

Lõppeks broneerisin ma aja Olümpia hotellis paiknevasse hambakliinikusse pärlipesuks. Hiljaks jäin ma pool tundi, sest arvasin, et mu aeg on 10:30. Oli hoopis kell 10. See neid ei heidutanud, sest tundus, et neil pole üldse kliente.

Sisse astudes hambaarst: “Teil oli soodapesu?” Mina: “Pärlipesu,” tema: “See on sama asi.” Kui ütlesin, et lugesin, et need eri asjad, naeris ta, vangutas justkui peadki.

Istusin tooli, ajasin lõuad õieli. Midagi seal 10minutit suristati ja nõuti 64€.

Suur oli mu pettumus, kui ma peeglisse vaadates TÄPSELT SAMA naeratust nägin. Mitte et see nüüd nii jube oleks😃 aga no, mingit erinevust ma ootasin.

Ausalt öeldes olen nõutu. Tahaks kaebekirja saatma hakata, aga enne oleks vaja täitsa kindel olla, et ma vale teenuse sain. Sest pärlipesu on ju efektiivsem kui soodapesu?

Kommenteerige, palun, kes teavad või emba-kumba omal nahal proovinud🙂

Advertisements

Jälle olin ühe hulluhoo tunnistajaks

Eilsel palaval pärastlõunal sõitsime me Beniga linna.

Sain vaevalt maha istutud ja pileti ostetud, kui seljataga mingi möll lahti läks.

Asi oli nii, et ühelt poolt lähenes erariietes (nais)piletikontroll ja teiselt poolt vormirõivais (mees)piletimüüa. Kokku saidki nad selle hullu juures. Peagi kostis: “Ma ei osta piletit!” ja röökis “teid huvitab ainult raha! Kaks eurot! Mul on vaja sõbra juurde sõita. Jätke mind rahule!” Töötajad üritasid teda rahustada, sga tulutult. “JÄTKE MIND RAHULE!” sajatad hull, “mul on kümneeurine, ma ei hakka seda lahti vahetama!” Vahepeal keegi käratas, et osta pilet. Ma ise ei näinud midagi, kõik toimus kuskil selja taga. Vist hirmus, et hull täitsa märatsema hakkab, andid nad alla ja jätsid rahule😃

14h rööbastel, ratastel ja õhus

Me tulime eile Eestisse!👏

Päev algas nii, et 5:30 oli äratus. Pakkisin viimased asjad ning 7:38ks olime kohalikus rongijaamas, et kahe rongiga sõitsime Oslo lennujaama. Esimene reis, kus pean tõdema, et Beniga natuke keerulisem oli, seda aga mitte seetõttu, et ta mingi raske laps oleks, vaid hoopis sellepärast, et ta ma teda õigel ajal magama ei saanud ja ta pärat üleväsinuna kisas. Liiga palju huvitavat oli ümberringi ja viimaks seisimegi silmitsi probleemiga, kus laps ei suutnud magama jääda, karjus ja lõpuks uinus kah keset karjumist.

Õnneks on inimesed nii toredad, mitmed aitasid Beni lõbustada 🙂

Eraldi pean jutustama oma kompsudest. Meiega olid: käru, Prampack, käsipagasikohver, seljakott ja väike üleõlakott. Reisime Thulega, sest see on 9,9kg ja lasi mul rõõmustada, et ma tervelt 15kg muud tavaari Prampacki toppida saan. Suur oli mu üllatus, kui pagasit ära andes mulle 30kg kaalult vastu vaatas. Õnneks lasi töötaja sel olla😅

Lennujaamas liiklesin Thulet ja pagasikäru samaaegselt lükates. Üldiselt tuldi mind pidevalt aitama, küll ühest rongist teise, küll perroonilt üles lennujaama. Lennulike minnes kohtusin Marise mehega, kes edaspidi Beni vedas, naabriks oli mul üks Eesti mees, kes Beni lõbustas, hiljem tollele oma koha loovutas ja takkatippu veel kohvrit ka kandis😄

Niiet lennukist väljudes tassis üks Beni, teine mu käsipagasit ja no mina.. mul olid käed ikka täis.

Lennujaamas selgus nagu ikka, et Eesti peredes (vähemalt meie omas) pole oma pere prioriteet, ehk siis polnud mul öömaja, pidin taksoga otse maale vanaema juurde sõitma. Aga no mulle/meile sobibki siin looduse rüpes🙃

Ainult et vanaema maja on pisike ja juba pühapäevast hakkab siia inimesi lisanduma (nõbu, Emu, Viiking.) Seetõttu ostan ma ilmselt telgi ja õhkmadratsi ja kolin meid Beniga õue😄 Jumal tänatud, et siin NII valged ööd pole, ehk mu poeg ikka halastab ja magab vähemalt poole kaheksani🙏

Külalistest ja jälle Benist

Et ma praegu teel Ålesundi olen, ja et kõik autosolijad uinuvad, mõtlesin jutte pajatada.

Neljapäevast on meil full house. Kõik saabusid suvitama, kõigepealt Viikingi isa, õed ja õetütar, järgmisel päeval lisandusid ämm ja mr.Bean. Kokku oli meid 9. Majas, kus vaid üks voodi. Ok, kaks viimast külalist tulid oma elamisega (loe: karavaniga). Nood ei soovigi tuppa kolida. Kommuunielu vältas pühapäevani. Siis lahkusid enamused. Kuna viimane hommik päädis draamaga, siis ma ei hakka tagasi ajama – nüüd on kõik chillim.

Loen hetkel Parve raamatut “Mees” ja seal jutustas ta ühes kohas, kuidas ta naisega metsatalus elas ja kui külalised tulid, oli majas kohe teine hingamine. Nii nõus! Hoopis teistmoodi on selline võõrustamine, tullakse ju nii kaugelt ja ammu pole nähtud.

Praegu on mõnus, ämm ja Bean aitavad, kraamivad, kokkavad-grillivad, me Viikingiga saime tänu sellele eile köögi põrandaplaatidega alustada. Finally noh! Kõik need elektrikuvisiidid ja põrandasegu ebaõnnestumised lükkasid toda tööd edasi. Ilma lapsehoidjata me ka väga midagi ära ei tee – kohe on Beni näpud segus.

Põrandasegu ebaõnnestumine? Köök on 10ruutmeetrit, segukihti oli vaja 1,5cm. Loomulikult ei saanud me seda tonni (peaaegu?) ühekorraga segada ja valada. Pidime jupikaupa ja vaatamata kaalumisele tulid eri ämbritäied eripaksusega. Lõpuks oli nii, et järgmisel päeval oli põrand kõva ja laineline. Ahastus. Seda segu väga ei kraabi ka. Õnneks olin ma just Ålesundi minemas, sealses ehituspoes määriti mulle kõigepealt mingi 60eurine lihvimiskauss pähe. Aga kooner nagu ma olen, läksin kõrvalpoodi ka vaatama ja sain sealt 14euriga analoogi, mis toimis kenasti, kui sündmustest ette rutata.

Oh seda lihvimist. Toad olid PAKSU tolmupilve täis. Õnneks oli meil ämm, kes lapiga kõik üle käis.

Ja see ütlus, et lapse kasvatamiseks on tervet küla vaja. No tõsti on kergem. Ben on kui ära vahetatud. Muidu ju ripub mul küljes, nagu ma varem maininud, aga vot nüüd on muud huvitavamat. Teised lapsed, eriti vanemad köidavad. Ja Beni 6kuune nõbu on muidugi temast väga vaimustuses. Jooksma ka nii lebo minna: riided selga ja uksest välja versus mina sean end valmis, Ben tähelepanu nõutamas, panen lapse ka valmis, käru välja..

Ben on viimasel ajal hästu pöörane. Mingit keelamist ei talu silmaotsaski. On hakanud kiljuma ja seda nii kiledalt, et trummikilele hakkab. Kui ikka Benile miski ei meeldi, peavad sellest kõik kuulma. Vahest kui ta midagi lubamatut teeb, on see nii naljakas, et ma tahaks naerma pursata, aga ei saa, muidu mõtleb, et äge, teeks veel. Manan siis tõsise ilme ette ja keelan. Tavaliselt see ei aita😒

Igasugused asjad käivad hooti. Vahepeal hammustas Ben mind pärast igat söömist niplist. Õnneks mitte kõvasti, aga sellegi poolest soovisin seda kommet välja juurida. Emu õpetussõnade järgi talitades võtsin pojalt ninast kinni, mispeale Ben nipli vabastad ja mulle näkku naeris. “Ei tohi hammustada!” peale naerab edasi ja hüppab minema. Huligaan selline.

Vahepeal läksid õhtused uinutamised täiesti käest ära. Tund kulus vabalt sellele kemplusele. Ben sööb küll üht tissi, küll teist, kargleb ringi, ei leia sobivat asendit jne. Lõpuks panime me kaks tekikotti (kardinapuid ju pole) akendele ette ja see kergendas Beni magamapanekut. Ei osanud arvata, et valge tuba probleem on, sest alles paar nädalat tagasi ei olnud.

Unedest veel. Ben magab nüüd ühe pika une päevas. 2h ja teinekord pealegi. Õhtul aitame ta magama 19-21 vahel, olenevalt kui vara/hilja lõunauni oli.

Vahepeal oli mul piimapais. Jah, nii suure lapsega. Ma arvan, et asi oli selles, et meile pudelitoidul olev 6kuune majja toodi. Mul vist tärkas mingine emainstinkt, sest samaks õhtuks oli tiss kivikõva ja Ben ei saanud sealt muffigi kätte. Õnneks ööga mure lahenes☺️

See 6kuune Beni nõbu on nii luti- kui pudelilaps. Kõik saime naerda, kui Ben lutti uudistas, hakkas suhu panema, aga enne vaatas mulle otsa, et mis ma arvan või nii, siis raputas pead ja pani selle ära😂

Veel feikasjadest. Ma lugesin, mida sellele lapsekesele sisse söödetakse🙁 pärast panin selle Nestle paki Viikingile nina alla: “vaata, mida su ristitütrele söödetakse!” Viiking natuke hiljem: “Ma olen õnnelik, et just sina mu lapse ema oled.” Aga et oma õega törts tõsist juttu rääkida – selleks on norrakad liiga diplomaatilised.

Sorry, et beebipolitsei olen, aga ei salli lauslollust.

Okok, nüüd olen seda postitust juba esmaspäevast kirjutanud ja oleme omadega üldse Eestisse maale vanaema juurde jõudnud. Kuidas on 1a3kuusega 14h järjest reisida? Sellest pajatan järgmine kord😎

Osloskäik

Veidi aega tagasi sai Viiking teada, et peab nii mõnigi kord kuus oma jala Oslo kontorisse tõstma. Esimene kord leidis aset just nüüd.

Kui ma esmaspäeval jooksu-, poe-, elektrikutiirult tagasiteel olin, saabus mehelt sõnum, et ma pakkima hakkaks – kohe kui ta koju jõuab, ajame autole hääled sisse. Tegin nagu kästud ja enne südaööd olimegi Lillestrømis. Algul pidime ämma juures ehk siis meie linnakorteris maabuma, aga no mis, kui juba töökoht maksab, siis võtame ikka hotellitoa! Ikka selles kõige uuemas ja suuremas, sest hotellihommikusöögid on mulle mokkamööda.

Aga oleks ma vaid teadnud…

Üks söömaaeg jäi meil ikka esmaspäeva õhtule ka: burgerid teeäärsest bensukast, nagu ikka. Ja muide, minul lasti pool teed masinat juhtida😌 Ben oli niiiiiii tubli. On selgunud, et kui ma eesistmel istun, peab ta end üleval nagu üks paipoiss muiste. Vaatab raamatut, jutustab (, ja ei mingeid ekraane!!)Kohale jõudes oli kell pea südaööl ja poeglaps virk ja kraps. Me see-eest rampväsinud, kuigi ma osa ajast kuidagi külitades tukastasin. Nii kui tuppa saime, voodisse vajusime. Ben küll kalpsas mõnda aega üle meie, aga soostus peagi tissiotsas magama jääma.

Äratus oli 8:30. Viiking äratajaks ja Ben see, kes kõige vähem virguda soovis. Ehh, tegelt oleks ma ka hea meelega kauem maganud, sest mingi pahaolla oli peale tulnud. Seltsiks kerge peavalu. Oleks oksendada tahtnud, aga vinnasime end ikka alla sööma. Mõtlesin, et kohv aitab. Reaalsuses suutsin ma ainult puuvilju nokkida. Takkatippu teatas Viiking, kes üsna kasina taldrikuga lauda naasis: “Mitte millegi järgi ei isuta,” paotas veel mokaotsast, et halb olla. Nojah siis, kogu see uhke buffee jäi proovimata. Ben sõi leiba, puuvilju, näkileiba, kirsstomateid. Võtsin talle kausiga veel neid tomateid ja arbuusitükke kaasa 😄

Õnneks minu puhul kohv aitaski. Viiking utsitas meid nii kärmelt minema (pidi ta ju teisele poole Oslot ja sealt veel edasi sõitma), et ma olin täitsa stressed. Lisaks ei teadnud ma oma plaanist – kas saan Oslos ühe inimesega kokku või lähen ämma juurde. Viimasel hetkel tuli vastus, et ikka pealinna. Nii mul kui Benil olid selle sehkendamise käigus mingid suvakad riided selga jäänud ja hambaid ka pesta ei jõudnud. Vannun, et muidu ei astu ma iial nõnda kodust välja.

Roolis hakkas Viikingil õige paha. Süüdistame teeäärseid burkse ja väsimust!

Oslos oli soojakraade 28 ja nii kui ma oma kokkusaamisega ühele poole sain (võttis alla poole tunni), ooperimaja vetsu ma hambaid pesema, meikima ja riideid vahetama suundusin. Ben oli rahutu, ikkagi tissitamata. Sama asutuse fuajees ta piima sai ja nii me kesklinna redutama läksime.

Mul oli suur soov suvekingad ja laiad püksid leida. Esimesed leidsin, aga ei raatsinud 200€ välja käia. Ikka juhtub. Pükse ei leidnud ei kalleid ega odavaid. See-eest Ben juba tühjade kätega ei jäänud. Leemuriunekat Po.P’ist, mida ma tükk aga nillinud olin ja mis nüüd -50%ga meid stangel ootasid, ma ka ära ostsin. Tüüpiline ema, endale ei osta, aga lapse asju poodi jätta ei raatsi. Aa ja teel poodidesse meenus mulle, et panin oma sularaha hotelli lauale ja et hunnik münte oli ka, need olid eelmisel õhtul põrandale kukkunud ja üles korjata ei viitsinud. Helistasin kohe hotelli, ega ma väga ei põdenud, Norras peaks ausad inimesed ju olema? Lubati uurima minna ja tagasi helistada. Igaks juhuks pärisin Viikingilt ka aru, ega ta sulli saatusest midagi tea. Hotellist helistati tagasi, et mingit raha pole. Mõttes kirusin Viikingit, et ta mind ülepeakaela hommikul hotellist välja oli ajanud. Õnneks taipasin ma rahakotti vaadata ja kohe saabus ka abikaasalt sõnum, et oli sula mu rahakotti susanud.

Siis saabus aeg ämma juurde minna. Beni ju nõnda igatsetakse. Selleks ajaks olin ma niiiikuramuse väsinud, et mr.Bean saatis mu nende (vaba)abieluvoodisse pikutama. Veerand tunni pärast kuulsin Viikingit saabuvat, see lisandus ka mu kõrvale 😃 lasime heaga teistel Beni vaadata.

Muideks väga omamoodi on näha, kuidas teised su vana kodu sisustanud on. Need jumala sisse elanud, samas kui meie kodu valmimiseni kulub veel omajagu aega.

Mugav elu, samal ajal vaaritati õhtusöök, meie asi oli ainult lauda ilmuda. Kaalusime, kas võtta kodutee ette täna või homme, aga siin me nüüd oleme:

Tagaaed

Hakkasin aiapidajaks

Kuna oli teada, et aiamaa omanikeks me saame – “tervelt” 490m2 omaks – hakkasin aegsasti seemneid ja istikuid varuma. Aprillist (?) tõin koju kuus ühte sotri maasikataimi ja kuus teist sorti. Lisaks kurgi, kollaste kirsstomatite, punaste kirsstomatite, kurkide, suvikõrvitsate ja erinevate ürtide seemned. Parem oleks kui mingit ikaldust ei tuleks, sest see lõbu läks üle 70€ maksma.

Ja see oli algus.

Läbi häda sai neid taimi nagu pilpa peal hoitud, aknalaual kasvatatud. Mõni leidis paraku ikkagi oma lõpu Beni käe läbi. Maasikataimi tuli samuti kullipilgul jälgida, kui poeg rõdul nende läheduses juhtus olema. Kolides said kõik taimed solgutatud, aga elasid üle. Aga õiged räsimised olid alles ees😒

Esiteks ei saanud ma kuidagi kasvuhoonet tellitud, samal ajal karjusid taimed juba suuremate elupaikade (loe: kastide) järele. Viimaks sain Julast hea hinnaga aga nigelale kasvuhoonepakkumisele käpa peale. Paraku asub kauplus meist 110km. Tuli koju tellida. Lisasin virtuaalsesse ostukorvi muudki: Benile liivakasti, aiavooliku, maasikatle kastid. Paraku ei pakutud vaatamata suurele ostule tasuta transporti. Vaagisin ja kaalusin, lõpuks vandusin alla ja maksin selle va 45€ kojutoomisele🙄

Kui Emu pärale jõudsin, sain viimaks mahti ka kasvumajake püsti panna. On teine selline pealt kilest ja metallraamiga, kaks ja pool ruutmeetrit suur.

Vahepeal harvendasin maasikaid, neil hakkas kitsas ja punaseõieline sort hakkas paljunema – sigitati kaks taime juurde. Köögiviljad said ka kes madalatesse pottidesse, kes suurematesse kastidesse ümber istutatud. Vahepeal oli 3 järjestikust päeva, mil ma Viikingil pärast tööd veel mulda palusin tuua.

Üks päev, kui kõik taimed peale maasikate juba kasvuhoones pesitsesid, jõudis Åndalsnesist meile mingi tuuleiil. Muidu oli vagur ilm, ainult see üks tuul ja.. Emu, kes akna juures juhtus olema, karjatas: “Kasvuhoone lendas minema! :o”

Kui kõik see pere õue jõudis, oli vaatepilt armutu. Kuna taimekastid ise olid kasvuhoonele nö raskuseks pandud, olid kõik mu suvikõrvitsad ülepeakaela lennanud. Siunasin kõike, Viiking rahustas, Emu pani juba abikäed külge, ma mõtlesin juba, et sellist solgutust nad mul üle ei ela.

Kivid said õigeks raskuseks pandud, juured uuesti mulda susatud, ise maha rahunenud.

Ahjaa, ma olin just päev enne seda kolme erineva rohelise seemned – tilli, basiiliku ja koriandri – minikastikestesse poetanud. Seda, mis seeme kuhu sai, ei tea keegi, aga üks neist lendas ka ülepeakaela vot ei mäleta enam, kas tomati- või kurgikasti. Nüüd on viimasel mingid udemed mullast väljas, ei julge välja juurida, äkki ikkagi pole umbrohi.

Kolmapäeval juhtus see taas. Ei aidanud kivid, kasvuhoone tahtis ikka lendu tõusta. JÄLLE olid mu vaesed suvikõrvitsad uperkuudis. JÄLLE sai neid tagasi istutatud. Ime, et veel elavad.

Siinkohal tõdengi, et kui ma muidu neid odavaid ajutisi lahendusi ei soosi, siis selle kasvuhoonega ma karistuseks vastu näppe saan.

Ja maasikad.. valgeõielise kohta pole mul midagi öelda, aga punaseõieline toodab mingeid kärbatanud “maasikaid”

Ma ei tea kas see on mingi haigus või? Paremal juhul saab mõne pikliku või nipliga punase söödava marja ka.

Elutuba

Üsna uskumatu kui kaugele me 3nädalaga jõudnud oleme. Või tõele au andes 5nädalaga, sest mais veetsime ju mu isaga ka siin pool kuud.

Avameelselt korralagedusest

Minu jaoks on parim motivatsioon asjaga kiirelt ühele poole saamiseks kõik see ebamugavus, mis sellise kaose keskel (lapsega) elades kaasneb. Kööki pole – nõusid pese käsitsi vannitoas. Igal pool on ehitustolm, millega Miele hakkama ei saa – pühi harja ja kühvliga põrandat. Põrandat, mida tegelikult isegi pole, linoleum on poole toa ulatuses maha kisutud, pärast sentimeetri haaval liimi maha kraabitud, aga ikka kõik kleepub. Jumala õnnistusena saabus meile möödunud nädalal Emu (ja Mona). Võtsid selle 13tunnise rongisõidu ette, et abistada. Tänu sellele oleme me saanud üsna palju teha. Emu, Ben ja Mona chillivad aias, kõnnivad majade vahel, mina pahteldan-lihvin-võõpan. Hetkel lahutab meid valmis elutoast:

  • Parkett
  • Kaks seina peavad veel ühe kihi värvi saama – ostetud värvipott osutus liiga väikeseks.
  • Igast liiki liistud
  • Keraamilised plaadid kamina alla
  • Pistikud-lülitid seinas

…ja kõik 😀 ok, treppi tahaks ka uut, aga see vast ootab natuke. Viimasel ajal oleme seinad ja aknad võõbanud. Seinad peavad olema võimalikult matid ja aknaraamid võimalikult läikivad. Viimane puhtalt Viikingi soov. Värvivalik tuli jällegi Jotun LADY ridadest. Dark Teal tooni nimeks (pildilt esimene). Saame endale nõnda tumedat lubada, sest nagu mainitud, ruum on tänu avatud köögile 55ruutmeetrit suur ja seintes paikneb 9 akent. Kaks seina, mille hulgas üks, mis alla korrusele esikusse viib, otsustasine valgeks võõbata. Lettheti värvipott sai koju toodud. Tabeli järgi valisime, mis selle Teal’iga sobib. Vaatamata kõigele on meil ikkagi aega keskuses ja metsades jalutamiseks. Ja kuigi Ben on enamus ajast minuga samas ruumis või siinsamas aias, on mul pidevalt süümekad, et lapsele varasemaga võrreldes sama palju tähelepanu pühendada ei saa. Õnneks on ta Emuga väga rahul 🙂 Lisaks oleme köögis ja magamistoas üht-teist teinud, aga piirdun selles postituses elutoaga.