Kuidas ma Bergenstestil ei käinud ja lennupiletite ostmine minu moodi

Bergenstest on norra keele test, mida läbides on minusugustel võimalik näiteks Norras ülikooli minna või niisama CVsse kirjutada. Tõendamaks, et ma ikka oskad.

Kuskil novembris registreerisin ma end 13.jaanuariks seda sooritama. Ettevalmistuskursusele ma kahjuks ei saanud, sest gruppi ei saadud kokku. Seega õppisin ma Viikingi abiga ise. Tõlkisin talle küll blogiposte ja isegi ühe muinasjutu. Tema siis luges ja parandas. Mul nimelt raskusi rohkem ise tekstide moodustamisega kui lugedes arusaamisega.

Nii. Jõudis siis kätte laupäev 13. jaanuar. Oli teada, et test kestab 5h. Vahepeal 20-30min pausi. Viiking ja ämm olid linna aetud. Ammugi siis Ben. Pidid nemad Oslo peal aega parajaks tegema, pausi ajaks mulle lapse tooma ja pärast koju minema.

Folkeuniversitet’i jõudsime 12:45. Valvelauast öeldi, et test juba algas, aga mingu me vaatama. Läksime teisele korrusele, kus ma läbi klaasuste kirjutavaid inimesi nägin, kohe aru sain, et 13.jaanuarile lisaks olin ma enda peas “kell 13:00” meelde jätnud. Tegelik aeg oli 8:30. Ohhhhgaaaaad! Kuidas sai jälle just minuga juhtuda??! See test, raibe, maksab 250€ ja oma viga kui kohale ei ilmu. Paar pisarat.Läksime sama targalt õppehoonest välja. Ämm oli käru lükates alles kohale jõudnud. Sai selgitatud, mis juhtus ja ega nagu muud üle ei jäänud, kui tagasiteele asuda. Tagantjärele olime muidugi kõik: “Kuidas me aru ei saanud, et kell 13 kahtlaselt hilja on? Norras alati kõik nii varajased ju..”Järgmine võimalus on aprillis. 3 korda aastas ainult saabki. Aga ega ma oma vigadest (alati) ei õpi. Eile tundsin, et on viimane aeg piletid Eestisse külaskäiguks ära tellida. Hindadel olen ikka silma peal hoidnud. Need muutuvad pidevalt ning eilse seisuga, oleks kõie targem 18.veebruaril reisida olnud. Tagasi vaatan, et ohhhoooo 26ndal õige hea hind: 281NOKi. Kärmelt ostsin ära. Kuna Viiking tuleb meile natsa hiljem järele (ja kõik koos-käsikäes naaseme Norramaale) siis hakkasin talle ka kohe pileteid bookima ja mis ma näen: 26ndal äkitselt pilet 581NOKi. Ohkisin ja hädaldasin, et mis ma ikka teen ja ei taha nii palju maksta. Igaks juhuks kaesin üle oma bookingu ja mida ma veel nüüd nägema pean: tagasipileti olen ma endale hoopis märtsiks ostnud. No kurrrrrrrrrrrat! Viiking: “Ma ei mõista, kuidas sa juba ei õpi 😃”Selgus, et pileti vahetamine läheks 500NOKi pluss hinnavahe maksma. Ei nõustu! Vaatasin juba, et äkki reisiks Riia või Helsinki kaudu. No ikka ei tasu ära. Viimaks mõtlesin, et helistan Norwegianisse ja kurdan, mis mul ikka kaotada. Peagi vastaski mu kõnele üks kenahäälne noormees, kes mu mure ära kuulas ja lausus: “Ma näen, et Te olete tõesti just äsja selle bookingu teinud. Ma tühistan siis selle ilma igasuguse trahvita/maksuta ära.” Jeeeii! Nii head lahendus ei julgenud lootagi. Kuna kell oli hiljane, ei viitsinud ma uue piletiga sehkendama hakata. Ootasin hommikuni (loe: tänaseni). Pidi targem olema, kui õhtu. Avasin Norwegiani lehe ja ohhoo – uus meeldiv uudis: tagasipileti hinda on suisa 100NOKI alla lastud.Ja see aasta saabki siis Viiking näha, kuidas käib Eesti “17.mai” tähistamine☺️

Advertisements

Beni talverüü

“Milleks ühele mittekõndivale beebile talveriided? Piisab ühest villakombest ja Voksi soojakotist,” oli mu arvamus jõuludeni välja. Kuna aga meil see aasta valged jõulud ja üleüldse korralik talv, siis mõtlesin, et Ben peab lumes möllata saama. Kes teab, mis aastal jälle talv tuleb.

Kammisin beebipoodide netilehti. Apaatselt lappasin, kuniks ühe kombe kohe ära tundsin. Molo beebikombe. Mologa on mul selline “suhe”, et mõned asjad on minu maitse jaoks odava kirkavärvilise välimusega, mõned asjad meeldivad täiega. Viimased on pigem üksikud.

Siis oli veel kindaid ja papusid vaja. Esimesed leidsime Po.P’ist sellised ja jalavarjud Stonzid. Stonzid tõi Viiking alles eile päälinnast, aga ma ei jaksanud enam oodata, käisin Beniga lumes juba üleeile. Kombe on niikuinii natsa suur (Molo vist alla 80cm pikkustele ei toodagi), kattis jalalbad ära 😀 igaks juhuks panin muidugi villasokid ka ja no ega me üle 15minuti ei möllanudki.

Aahjaa – mütsi ostsin enne jõule. Mu meelest on ülepeamütsid äärmiselt ebaaktraktiivsed, aga Joha on osanud ühe nunnu disainida 🙂

Tuleval nädalal peaks kohale jõudma ka beebikelk. Kingitusena Eesti vanavanemate poolt. Vot siis alles möllame!

K-vitamiin

Mul on kaua olnud hingel üks lugu. Enne rasedust ei teadnud ma midagi k-vitamiini süstimisest kohe pärast beebi sündimist. Mingil ajal hakkasin selle kohta lugema ning üsna kohe sündis otsus seda Benile mitte teha lasta. Esiteks on see sünteetiline, teiseks pole looduse poolt midagi sellist ette nähtud ja kolmandaks, see doos, mis vastsündinu lihasesse süstitakse on 20 000kordne täiskasvanu päevanorm.

Ja omg, kui närvi ajab endale vasturääkimine “rinnapiimas on KÕIK vajalik beebile olema! Väljaarvatud k-vitamiin.” Loodus tegi sellise feili või?

Lisaks on sadism pooletunnisele beebile, kellel on niigi raske, kes õpib parasjagu hingama ja kohaneb kõige uuega, haiget teha.

Igatahes ma kirjutasin sünnitusplaani, et mingit torkimist ei tule. Oii, mis siis saama hakkas. Rootslannast ämmaemad hakkas mind tuhude vahel peedistama: “Sa plaanid rinnaga toita?” Ma: “Muidugi!” Tema: “Rinnapiimas ei ole ju k-vitamiini. Su laps võib ära surra! Tekib ajuverejooks, mida me ei näe ja sureb ära!” Hakkas meile mingeid infolehti andma. Ma ei vaadanud neid korrakski. Viiking luges ja hakkas arsti poole hoidma.

Tead, inimkond oleks välja surnud, kui ilma sünteetilise k-vitamiini süstita ellu ei jääks. Ja rinnapiimas on seda ka!

Lõpuks kui laps sündis, hoidsin tal megakiivalt silma peal. Olime kokku leppinud (mida ma siiani kahetsen), et anname suukaudsed k-vitamiini tilgad. Selle Ben sai.

Suukaudselt antakse beebile siis kordades väiksem kogus. Esimest korda pärast sündimist, edaspidi 1tilk (!) nädalas. Arstil oli kohe muidugi ütlemist: “Ta sülitab selle välja. See on halva maitsega” jne. Kas ei kõla kahtlaselt? Hullult sügeles seda süsti tegema. Võin kinnitada, et ei sülitanud. Ta sülitab kalamaksaõli iga päev välja. Kas peaks d-vitamiini siis ka hoopis süstima hakkama?

Pärast ma neid iganädalasi tilkasid ei andnud, muideks.

Nii, edasi läksime me ühispalatisse, kus ma olin koos emaga, kelle beebi röökis ja röökis ja röökis. Ma röögiks ka, kui ma sellise üledoosi saaks. Ja no edasist lugu te juba teate. Ben kaotas esimeste päevadega vaid 10g, misjärel kosuma hakkas, palatikaaslasel nii tore polnud.

Kallid (tulevased) emad, olge valvsad! Keegi ei küsi teilt sünnitusmajas, kas te oma lapsele seda süsti tahate. Kui te enne beebi väljutamist end selgeks teinud pole, teeb selle osuse teie eest omavoliliselt ämmaemand.

Siit leiab rohkelt infi. Ja emad, kes te otsustate oma lapsele selle 20 000kordse sünteetilise süsti oma vastsündinule teha, võite kirjutada, miks see teie meelest parem on, kui valutul viisil ajapikku manustades 🙂

9kuune Ben

Viimane kuu on jõulukuu tähe all muidugi eriti kiiresti läinud. Kasvab laps ka kiiresti, teisipäeval oli meil füsioterapeut ja kuna juba kohal, lasin lapse kaaluda-mõõta ka. Tulemused: 10 140g ja 72,5cm.

Füsioterapeudi juures käisime sest Emu täheldas Eestis olles, et Ben roomates jalgu natuke erinevalt kasutab. Ise poleks ma tähele pannud, aga mainisin eelmises arstikontrollis ära. Öeldi, et see pole midagi hullu aga kui ma TÕESTI VÄGA soovin, siis laseb üle vaadatagi. Pandigi aeg. Läksime kohale, ning asetasin mähkmeväel Beni matile, kus ta roomas-askeldas, mida siis spetsialist jälgis. Pärast painutas ja väänutas igatepidi.

Lõppeks kiideti Beni, et on väga hästi arenenud ja et ta jalgu erinevalt hoiab, on lihtsalt tema viis tasakaalu hoida. Kõndimine ei pidavat mägede taga olema. Muu hulgas sain teada, et beebidel polegi jalalabades lihaseid, on vaid rasvapadjakesed. Lisaks ütles spetsialist: “sa oled kindlasti uhke!” See ajas mu mõistagi puhevile. Muidugi olen sellise poja üle😌

Kätte on jõudnud periood, mida ma arvasin vahele jäävat. Võõrastamine nimelt. Hiilis ta niiviisi tasa ja targu kohale. Äkitselt hakkas Ben MiniSatsis protestreerima, siis polnud nõus Viikingi õe süles olema ja no jõuluajaks oli asi juba nii “hull”, et külalised tohtisid teda vaid eemalt vaadata. Rüppe asetades kisa taevani. Paari tunniga ta siiski harjus ja lasi tädi ning vanaisa ligi. Natuke piirab mu tegemisi aga ikkagi niiiiiiii armas kuidas Ben mus kinni on. Koguaeg tahab süles olla. Üksi elutuppa jäädes, roomab poolnuttes-poolhädaldades järele. Ergobabyt ma enamjaolt külge panna ei viitsi, mistõttu olen ma nii vilunud, et sain piparkoogid ka kohati ühe käega tehtud😆

Nii kui 8kuud kukkus, hakkas Benil see “laamendamise”periood. Kõik alumised riiulid tõmbas tühjaks. Algul ma koristasin miljon korda neid DVDsid ja raamatuid tagasi, ei tahtnud lapse rõõmu rikkuda, eksole, kuniks enam ei jaksanud, surusin need sinna kinni. Veel meeldis talle mingit Viikingi mängukonsooli nuppu vajutada. Häält tegi teine. Muud selle seadeldisega niikuinii viimased 3a tehtud pole.

Veel õppis Ben ise istumaminemise ära👏 Sellest ajast ta istubki nii mängides kui roomamise vahepeal. Viimane käib vilkalt. Täitsa kiirelt paneb edasi.

Üks päev juhtus jälle selline asi, et Ben keeldus tissist. Ja ka püreest. Ainult näputoit sobis. Mõtlesin juba, et hakkab suureks saama. Aga ei, õhtuks oli mu beebi tagasi. Jumal tänatud!

Oi neid uusi asju on veel. Pead õpiti vangutama. Vangutan minagi. Siis naerame koos 😀 üks mäng on meil ka. Beni panen enda voodile, kus ta põgenema asub ja mina siis kinni püüan. Taas nalja nabani.

Hästi pikalt oli Ben Viikingi kojusaabudes üsna neutraalne. Vaatas umbes kes-sa-selline-oled. Aga vot 6.detsembril juhtus nii, et Viiking astus uksest kui ma parasjagu Beni toitsin. Viimane hakkas oma toolis hüppama ja kilkama. Nii lahe on neid muutusi näha 🙂

Söögi ajal peab Ben alati mängida saama. Vastasel juhul on pudrukauss liialt ahvatlev ja seda ma väga enda ei saa – keerataks koheselt tagurpidi. Olen proovinud ja tegelikult ma lasen tal ikka võimalikult palju teha, mitte keelata. Minu mugavus (st vähem koristamist) on teisejärguline. Igatahes abiks on meil nt pudrukausi iminaparõngas, mida ta loobib ja mina ampsude vahel üles korjan ja Benile pähe panen. Ja no jälle nii uskumatu on näha, kuidas nii väike õpib ja järele teeb. Nimel pani Ben mulle pärast kaks korda oma tamburiini pähe, kui ma temaga maas mängisin. Veel oskab ta küsimise peale mulle käesolevat asja ulatada. Nii õpetan palun ja aitähi. Loomulikult rabab Ben asja kohe tagasi, kui mulle andnud on.

Sama ulme on, et ise nii beebi, aga oma nime teab ja kutsumise peale kohale roomab. Oh ja see kuidas ta käed minu poole sirutab ja sülle küsib – ütlemata armas😍

Oijumal, neid uusi kombeid tuleb (ja ka läheb). Vahepeal hammustati mind õlasti iga kord kui ma lapse sülle võtsin. See möödus mõne päevaga iseenesest. Nüüd on Benil kaks ülemist hammast ka väljas. Peagi avastas ta, et vastamisi olevaid hambaid saab krigistada. Loodan, et see ka möödub.

Väga agar on Ben end toe najal püsti ajama. Ikka üsna koguaeg, kui millestki kinni hoida on. Meie najal sobib ka. Tagasi maha läheb ka hõlpsalt.

Haa, ja üks naljakas asi. Kui keegi naerab/irwitab. Ja neid hulle naere siin ikka kuuleb (mina ja ämm nt), siis Ben teeb sellist kähisevat naeru järele. See ajab meid veel rohkem naerma ja siis irwitavadki kõik😁

Ööd on siiani väga erinevad. Vahest magab 6ni, siis niheleb ja magab tissiga edasi 8-9ni. Vahest sööb öösel 10x. Ega ma ei loe, aga tunne on selline 😀 On mis on, ikkagi ei tunne ma et raske oleks või et väsinud olen. Nagu Jurman ütles, koguaeg on armunud tunne. Ma ei oskaks paremini kirjeldada. Kõik on megatore ja lahe ja armas selle beebinduse juures🙃

Jõulud

See aasta olid jõulud mõistagi kõigist eelnevatest hoopis uue moega. Esmakordselt oli mul üldse aega jõule nautida, muidu olen novembri keskpaigast uue aastani ainult rabanud. Ja muidugi on meil ju Ben❤️ oma päkapikk.

23ndal tuli kohale Viikingi isa, talle see aasta last (jõuluks) ei antud, Viikingi õde oli Kristiansandi sõitmiseks liiga rase ja nii see äi end siia sättis, või noh Viikingi õe juurde, sest tolle mees (lapse isa) esimesega (ega ka meiega) jõule veeta ei soovinud.

Jõuluks olin valmistunud rohkem kui ei iial varem. Panin nädal varem lausa kapsa hapnema. Elu esimene ise riivitud-soolatud-köömnetatud-surutud kapsas. Vannitoa põrandal ta soojas hapnes. Kindel ma polnud, et asja saab aga sai. Ainult soola paneks järgmine kord rohkem.

Viikingiga olime vanasti ikka Norramoodi “hapukapsast” teinud, mis tähendas, et värske riivitud kapsas pandi potti, keedeti äädika ja suhkruga (mitte äädikas ainsa vedelikuga eks, vett ikka ka). Ma seda hinnata ei osanud, aga sõin. A nüüd sügisel, kui Emu Eestimaalt ÕIGET hapukapsast tõi, ning ma seda tumeda õllega hautasin, ning abikaasale serveerisin, teatas ta telefonitsi äiale, et kapsas tuleb Eesti moodi.

Mis meil siis veel jõululaual? Ikka ribid – kohalik traditsiooniline. Kartulid, brüsseli kapsad, porgandid. Seitsme küpsise traditsiooniga sain ka maha. Enam ei tee. Aitab. Liiga palju köögis seismist, liiga palju küpsiseid.

Terve selle va 24nda ma köögi vahet saalisin, teised käisid vahepeal surnuaias, enamus ajast oli üks siiski hülgena diivanil, isa jalgu hoidmas. Benil mingi võõrastamisperiood käsil – peab küljes rippuda saama.

Hommikul käsutasin ma kõik kuuse alla ja hakkas pilditegu. Läks paremini kui siis kui ma Beniga üksi jändasin. Algul kartis too kuuske, siis tähekujulisi tulukesi. Paar head kaadrit 70st sain:

Muidu olid sellised:

Aga perepildi juurde. Selle sain ma ka 🙂

Kinkidega oli meil jälle teema, et teeme sümboolsed 20€ kanti. Et lähme hoopis reisile. Jah, sama jutt mis mullu. Ma ei vaevu plaanimagi, niikuinii me lõpuks ei lähe 😀

Ben, karmi emme poju, sai enamjaolt raamatuid. Mõne lelu ikka ka. Vanniloomakesed ja autotee, kus masinas ülevalt alla sõidavad. Norra rahvarõivad ja veel mõned riided. Ikkagi on meil mänguasjakasti vaja – asju igal pool.

Järgmine päev olime Viikingi tädi juures. Sõime pinnekjøtti ja ohtralt magusat. Äi ajas hinge täis, tahtis Benile tarretist anda. “Sa parem ära aja mind närvi!” ütlesin. Ja kommentarid stiilis “Vaene laps, peab rohelist sööma,” kui Ben rahulolevana oma brüsseli kapsast sööb, ei mõju ka hästi. “Vaene su laps, pidi pulbripiima jooma,” oleksin vastata võinud, aga jätsin ütlemata, mulgi mingi filter säilinud.

Lõppeks on mul selline tunne, et peaks trenni minema. Viimased päevad on minu jaoks ebanormaalselt palju vedeletud. Täna me trennitasime ka. 25minutit lausa 😂 sest lastehoid pandi vara kinni. Lucky Ben, sest enam talle seal ei sobi. Ainult mina sobin 😁

Kussutamissõltuvus

Mulle tundub, et Beni näol anti mulle laps, kes oleks olnud algusest peale nõus oma voodis magama. Aga vot ma juba sünnitusmajas tarisin ta kaissu, kuigi Ben rahulikult selles ratastega karbis olema nõustus.

Aeg läks. Kuidagi kujunes kombeks ta magama kussutada. Muudkui laulsin ja hüpitasin kuni ühel päeval ta kaal 10kiloni küündis. Vahest tekkis öösel ka vajadus teda kussutada, kui ta ärkas, tissi ei tahtnud ja muudmoodi uinuda ei suutnud. Siis ühel päeval, pärast kemplusi Viikingiga Beni unede suhtes jõudsime kompromissile, et meie voodis magagu, aga kussutamine lõppegu.

Üks öö siis Ben jälle ärkas, tissi peale keeras pea ära, niheles, ega osanud magama jääda. Mina aga olin otsustanud, et enam ei kussuta. Laps protesteeris, mina silitasin ta selga, Viiking ahastas. Sest ta (ehk me mõlemad) oleme harjunud nii hea magajaga, et see 3minutikest öist jauramist oli mehele liig😂

Nii mõnigi oleks ehk öösel unise peaga alla andnud, lapse haaranud ning kussutama asunud, aga ma olin järjekindel. Paar korda vist ärkas sel ööl Ben veel ning ootas kussutamist. Ikka ei saanud. Teine öö oli leebem, aga ikka oli kussutamine meeles. Kolmandal ööl leidis aset allaandmine. Beni poolt.

Ja nii me kussutamissõltuvusest vabanesime🙃

Kilekotid

Eks ikka olen siin-seal maininud, et keskkond mulle korda läheb. Beni majjatulekuga panin peale keelu kilekotte koju tuua. Prügikasti ostan spets kotte ja poes käime korduvkasutatavatega. Mulle käivad kooohutavalt pinda ignorantsed inimesed, kellel on SUVA. Reostavad, tarbivad, viskavad toitu ära. Ja siis tahavad planeedilt puhast toitu vastu saada või?

Nii kui ma teada sain, et Eestis puuviljade-juurikate kojuvedamiseks võrgud müügil, pidin need saama. Suvel ma unustasin, aga nüüd novembris ma nende omanikuks sain. Viiking ka kiitis. Asusin ma siis nendega siin poodlemas käima ning paar päeva tagasi juhtuski lugu, mis mind seda postitust kirjutama ajendas.

Ladusin lindile oma võrgud, milles siis paprikad-sibulad-sidrunid vms sees olid. Müüa: “Kas need on sinu omad?” Mina: “Jah,” müüa: “Oi, ma teen sulle selle eest allahindlust! Tahaksin ka selliseid, aga pole kuskil näinud..” Sai räägitud, et ma need Eestis tõin ja et Norras näinud pole.

Meenub ka üks vanem juhtum. Läksin umbes kahekuuse Beniga Lillestrømi värske kraami varusid täitma. Võrke mul siis veel polnud, viljad olid lindil “paljalt”. Mees(türklane)müüja hakkab kilekotte sokutama. Peatan ta tegevuse, ütlen, et soovin keskkonnasõbralikum olla. Müüja viidates Beni poole: “Aga laps sünnib ka ju siia ilma (loote)kotis.”

😶

“See inimene peab küll idioot olema,” olid mu ämma sõnad, kui ma lugu temaga jagasin. Ma nõus.

Ja lõppu mis mind veel ükskord marru ajas:<<<<<<<
i, et müüsid Meny's singipakki, milles 3 viilu🤦‍♀️.