Liigutamisest

Nagu kõik mind-tundjad teavad, pean ma regulaarselt trenni teha saama. Pealinna lähistel elades kuulus mu ellu kuskil ülepäevane SATSi külastus. Põhja kolides teadsin, et trenniklubi siin küll on, aga lastehoidu pole. Tuli jooksukäru osta.

Viikingiga vanaema aiamaal lippamas

Ma ei tea, mis ma külmal ajal tegema hakkan (pole talviti kunagi õuesjooksja olnud), aga praegu ma nädalas kuskil 2-3x jooskma jõuan.

Paar aastat (tegelt juba 6a😄) tagasi poleks ma uskunud, et ma jooksmist nautida suudan. Lapsena sai meil iluvõimlemises piitsutatud ja jumal tänatud selle eest – eluks ajaks enesedistsipliiniga kõik korras.

Alustasin ma jooksmisega Revalis lindil. Intrervallidega, 1,5min jooksin, 1,5min kiirkõndisin. Ees telekas, et mõtteid jooksuraskustest eemale saada.

Mingil ajal hakkasin õues jooksma. Siis enam mitte intervallidega, vaid ühtlaselt 3-6km.

Raseduse keskel sai astutud suur samm: läksin jooksurühmatrenni. Kõrvalt vaadates oli see mulle kõige julmem piinatrenn tundunud, aga nii kui ma ühe korra ära käisin, käima ma jäin. Jooksin 36nda rasedusnädalani. Ainus jubedus, mis sellega kaasnes oli kohutav pissihädatunne.

Aga tagasi tänapäeva. Mismoodi ma ennast siis vormis hoian? Esiteks remont. Ei ole sellist asja, et kui Ben magab, viskan jalad seinale. Tegemist on ju kõige produktiivsema ajaga päevas. Ma kas võõpan midagi, pahteldan midagi või lihvin midagi. Teiseks poeskäik. Olenevalt päevast tähendab see 8-12km jalutamist või rattaga sõitmist. Ma olen ühe ainsama korra külakeskusest koju bussiga sõitnud (seda ka siis, kui Emu kaamlikombel Monaga külla tuli) ja ega nende peale loota saagi – käivad pooleteise tunni tagant. Kolmandaks jooksmine. Ei ole harv juhtum, mil ma olen hommikul Beniga selle va 8km/12km poetuuri ära teinud, lapse lõunaunne pannud, ära toitnud, seinu värvinud ise söönud ja peale magusaga patustanud.. ja siis tuleb appi enesedistsipliin. Sõin kommi, vot nüüd jooksen!

Nagu enamustel on minulgi see kõige raskem uksest välja või trenniriiete selgasaamine. Selleks hea nipp: pane trennimatt maha, riided selga ja tee mõned kõhulihased, siis tuleb kohe trennimott sisse. Ja juba me näppamegi Viikingilt Spotify ja lidume mäest alla metsade poole. Vahest mõtlen, et täna jooksen natuke – 3km – aitab küll. Aga loomulikult ei lase enesedistsipliin mul eelmisest korrast kehvem olla ja 5km saab ikka kirja. Pulsi taastamiseks 1km jalutamist ja ongi kohe tunne sees, et täna võib veel magusat süüa😂

Jooksmine on täielik meditatsioon. Mul tulevad kõik parimad mõttet jookstes. Lisaks see kurikuulus aeg iseendale. Kõik emad ju jahvatavad sellest. Milles asi, küsin ma? Jookstes on laps jumala vagusi, oledki nagu üksi😁

Advertisements

Beni jäljendamisest ja muust

Üks ütlemata nunnu asi, mida lapsepidamise puhul näha saab on jäljendamine. Ja muidugi järjekordne imestus, kuidas ta ikkagi nii taibukaks saanud on.

Pühapäeviti käime fjellturidel. #mustikane

Et Ben on mitu kuud remondi keskel sirgunud, on tema mänguasjad tihtipeale näiteks kruvid. Ühe sellise kätte saades, läheb ta otsemaid sellega seina surkima. Üritab seda samasse kohta kruvida, kus üks juba ees on.

Kõrvatikke nähes, proovib Ben neid kohe kõrva panna. Sünnipäevaks sain ma hulgaliselt pulgakomme, mille pulkasid ka hiljem maja pealt leida võis. Olles ühe avastanud, olin kindel, et Ben ka seda kõrva ajama hakkab. Aga ei! Sai kohe aru, et see suhu käib😃

Seinu paheldades tatsab Ben pahtlipange ja seina vahet. Torkab näpud pahtlisse ja tuleb siis seda seinale määrima. Ma isegi et ei keela seda – laps ju siiralt arvab, et aitab. Kah mul asi natuke rohkem lihvida pärast.

Kui näppu jääb liivapaber, ulatab Ben jälle abikäe ja hõõrub sellega köögikapiuksi. Peame tegema nii, et kui uksed ees, ta näppu enam liivapaberit ei jää😁

Kui keegi vetsus käib, on Ben see, kes vett peale laseb. Pahatihti 2-3x järjest. Keskonnasõber minus nutab.

Täna üllatas mind sellega, et ise oma öömähkme prügikasti viis. Ilmselt on ajendajaks see, et nüüd võib teda täiesti kõndijaks nimetada. Päev pärast Jala ei käi ja vett ei joo postituse avaldamist hakkas.

Hah, ja mu laps, kes imemiseks ainult tissi tunnistab, sai eelmine nädal ka tuubipüree söömisele pihta. Reaalselt 10sekundiga tühjendas ühe😂

Sõnu tuleb ka riburadapidi. Peamiselt ütleb minu järgi midagi. Isegi “kükita” on järele öelda proovinud, kui ma talle seda kükita laulu laulan-tantsin. Enamus sõnad on eesti keeles, norra keeles ütleb “hei-hei” (tere) ja “se der” (vaata sinna). Ütlemata viisakas poiss, poes teretab alati kõva häälega müüjaid ja aitähi kuuleb ka nii midagi paludes või andes.

Iga päev kempleme me külmkapi kallal käimise üle. Tollel on käepidemed põrandani ja Ben käib neid pidevalt avamas ja kuigi masin piiksuma hakkab, juhtus üleeile ikka nõnda, et sügavkülm oli ööseks lahti jäänud. 🙄

Benile meeldib väga ise käia. Minu asi on seda tal nii palju kui võimalik teha lasta. Tihti käimegi erinevate poodide vahet jala. Ja poes ka, mis siis, et see mulle jubedalt lisaliigutusi põhjustab😄 minu mugavus ei peagi prioriteet olema. Poes peab Ben väikese ostukäru saama, mina laon siis sinna asju ja tema otsustab, mis võib olla😂 …ja vahest lisab näitseks 4 pakki kirsstomateid.Eelmisel nädalal taasalustasime ujumisega. Toimub igal laupäeval kell 9:00. Vara jah, aga ongi hea, tõmbab päeva kohe käima. Pealegi on tee sinna 10min. Basseinis tuldi kohe juurde küsima, kes me sellised uued oleme. Ja ega me ainsad uued näod ei olnudki. Nii mõnega tuli jutuks, et pealinnast siia koliti just sellepärast, et perega rohkem aega oleks ja et mitte ummikutes istuda. Nagu meie. Lisaks mõnele muule häirivale faktorile, mis Oslo lähedal elamisega kaasnes.

Oh ja purihambad. Kuskil kuu aega nad tulid ja nüüd on 3tk väljas. Kiidulaul veelkord Benile, kes asjast suurt numbrit ei tee, ainult natuke rahutumad ööd on olnud.Öödest ja unedest veel: viimasel ajal jumaldab Ben hommikul ärkamist. Kell 5 (Viikingi sõnutsi kell 3) avaldab ta juba soovi päevaga alusada. Kui kell 6 Viikingi äratuskell kõlab, on Ben maailma kõige õnnelikum! Siis on neil tund mil nad koos müslit söövad ja Ben mingit hiiremultikat vaatab. Selline hommikune tava neil. Ja kui Viiking kell 7 lahkub, toob ta Beni mulle voodisse, kus ma ta tissiotsa surun, iga kord lootes, et me koos veel edasi magame. Reaalsuses saan ma ehk 10minutit toibuda ja tuleb end püsti ajada, et siis Beniga hommikusööki valmistama hakata. Jah, ta sööbki kaks korda hommikust 😀

Lõpuks ütlen vaid kaht. Esiteks jäi veel palju ütlemata ja teiseks, sellise lapsega nagu Ben, on elu nagu lilleõis!

Minestamised

Teatud asjade suhtes olen ma väga nõrganärviline. Ma võin vabalt sünnitada, oma platsentat näha jms, aga järgevate juhtumite puhul, ma kardan, et võin kirja panemise ajal ka teadvuse kaodata.

Esimene kord olin ma võibolla 11a. Ehitasime nõoga maal puu otsa onni. Ühe haamrilöögi tegin ma eksikombel naelapea asemel pöidlale. Korralikult täisjõuga. Koheselt hakkas ümber terve küüne igast äärest verd immitsema. Kaua ma seda ei näinud, sest pilt kadus eest. Teadvuseta oleku ajal olin ma mööda aeda ringi jooksnud, karjunud ja sellesama haige näpuga peenrasse kukkunud. Ise ei tea midagi, nõbu ja vanaema rääkisid, lisaks siis mullane-verine pöial. Ja oh üllatust: teetanust ma ei saanudki! 😯

Järgmine kord oli 9aastat hiljem. Üks mu tolleaegne ausataja, kes mulle tihti sohvriks olles kasulik oli, sõidutas just minu ja mu sõbranna Hobujaama. Väljusime autost, lõime kumbki ukse kinni, täielikus vaikuses, mulle korra otsa vaadates, sai sõbrants murdsekundi jooksul aru, mis ta teinud oli. Nimelt minu nimetissõrme ukse vahele “kinni tagunud”. Kõik toimus nii märkamatult, et autojuht ei saanud midagi aru, sõitis minema. Meie sammusime sõbranna kahetsute saatel Narva mnt apteeki. Selle ees läks hulluks. Tuigerdasin oma kontsadel, samal ajal helistas mu eks, kes Soomes Kalevipojaks oli. Keset kõne kukkusin ma kokku, kuidagi seina ja prügikasti vahele. Sõbranna ei teadnud mida peale hakata, pidi mind püsti saama ja plaastreid ka ostma minema. Kui me lõpuks selle jubeda haava kinni kleebitud saime, sain ma eluvaimu ka sisse ning suundusime mäkki sööma. Tükk aega oli mu sõrmes mõlk sees.Kolmas kord leidis aset suve algul. Siin põhjas oleme me hakanud rohkem kartuleid sööma. Seetõttu on ette tulnud ka kartulikoorimist. Kahjuks koorisin ma endalt pöidlanaha ka maha. Ohsajumal mis lahti läks. Iiveldasin, pea pööritas, hakkasin ohkima, et ma ei suuda. Käsutadin Viikingi plaastrit otsima, ise läksin värske õhu kätte terrassile istuma. Viiking mõtles, et ma teen nalja, dramatiseerin üle, aga no ausalt ka, ma ei saa midagi teha, ma ei talu lahtisi haavu näppudel.

Viimatine oli nüüd kolmapäeval. Läksin küünekääris näpus (sest teisi ei leidnud) õue kasvuhoonet teipima. Haarasin sellest kilest, aga ups, kääride terav ots jäi näppu kinni. SÜGAVALE! Nägin reaalselt seda auku. Hakkas verd voolama. Samaaegselt oli Ben rattaotsas ja kisas appi. Pidin alla korrusele saama, et plaaster leida. Siis Beni aitama. Siis näpu külma vee alla saama. Teadsin, et kui kohe õue istuma ei saa, hinge ma heidan. Plaastripanek ei olnud ka kergete killast, sest iga kord kui ma näpule pilgu heitsin, tahtsin pildi tasku panna. Lõppeks läks kõik ikkagi hästi.

Loodame, et järgmist korda ei tule.

Mis muud?

Peaks-võiks-tahaks niisama juttu ka ajada. Päevad mööduvad nii kiiresti, et silma ka pilgutada ei jõua. Koguaeg olen rakkes, kui Ben üleval, käime poes, jooksmas, mänguväljakul, kui magab, on see kõige väärtuslikum aeg, et midagi kodu jaoks ära teha.

Tükk aega on mul kestnud kapiuste projekt. Küll sai neilt vana värvi eemaldatud, lihvitud, auke pahteldatud, taas lihvitud, võõbatud ja veel kord võõbatud. Nüüd hakkab lõpp paistma.

Nädalavahetusel alustasime kööki kolimisega. Veel sai köögi aknaraam värvitud, oli teine õige kollaseks tõmbunud.

Vaatamata sellele suurele tööle, mida me söögi alla ja söögi peale teeme, oleme üritanud siiski korra nädalas loodusesse minna.

Eelmisel pühapäeval sõitsime “linnast” välja. Käisime mägedes. Boonusena sain korraliku seenesaagi: kuuseriisikad, kaseriisikad, pilvikud, puravikud. Norrakas tunnistavad vaid viimaseid, niiet konkurente mul pole. Ja vihma on siin palju – seened vohavad. Neli aastat on ka Viikingiga oma töö teinud ja seekord julges ta mu kahtlaseid värvilisi seeni süüa.

Lisaks leidus metsas palju mustikad. Võite isegi arvata, mis Ben sellest arvas. Mõtles vist, et on paradiisis. Panin ta maha istuma ja marju noppima.

Ükspäev käisime Ålesundis. Viikingil oli koosolek seal, me läksime muidugi kah kaasa. Pärast hommikusööki Radissonis, suundusime Beniga meremaailma. Vaatlesime seal igasugu kalu, kuniks lapsel üleväsinusest tantrum peale tuli. Ma lasen tal tavaliselt ära marutada, mis ma ikka muud teha saan? Õnneks saabus abikäsi. Meie juurde astus üks ca 50a vene mees, kes mu luba küsis ja selle saades Beni maast üles korjas ning teda lõbustama hakkas. Laps jäi muidugi üllatusest vakka 😀 Minule selline abi meeldib, kellegi võõra tähelepanu pälvides läheb paha tuju meelest.

Ohhh, ja ma sain kinno vahepeal! Üle kahe aasta! Viimati käisime Viikingiga koos “Bridget Jonesi Babyt” vaatamas. Siis kui ma ise ka beebit ootasin. Nüüd sai “Mamma Mia” ära nähtud. Vaatasin, et laupäeval näidatakse seda meie ühinenud hotell-raamatukogu-kultuurimaja-kinos, teatasin Viikingile, et lähen ja et ta siis olgu Beniga.

Film nii meeldis. Ma ju ikkagi suurim armastuse&armumise fänn😍

Remondist rääkides pean jälle köögil peatuma. Tänaseks on kapid sees ja ootame, et kodumasinad, kraanikauss ja tööpinnaplaat ostetud saaks. Jäävad veel valgustid, seinaplaadid, riiulid. Aga no ikkagi, rõõmustamiseks on põhjust, sest me saime sisse kolitud

Number 1 mis ma igatsen on riidekapp. Siin ei olnud ju mitte ainsamatki ja Elfat me ka korterist kaasa kolida poleks saanud. Ja selleks, et see Elfa siia tellida, peab kõigepealt tuba valmis saama. Seniks elame riided kasides ja mustades kilekottides😄

Tegime unekooli läbi

Tegelikult mitte selle nö õige unekooli. Aga ühel õhtul käis mul klõps ja ma sain aru, et midagi me nende va uinumistegs ette võtma peame.

Enne oli nii, et kõik koos panime Benile unekad selga, Viiking pesi ta hambad, mina samal ajal kõdistasin-musitasin (ainus viis, et laps ei kisaks), seejärel lahkus Viiking ruumist ja Ben asus tissi kallale. Ja siis teise. Ja jälle esimese. Ise oli kohe magmamajäämise äärel, aga võttis veel viimasel energisraasud kokku, et lollitama hakata. Hüppas mööda voodit ringi, vehkis jalgadega, ei aidanud mu laulmine ega paitamine. Sekka oli ka neid õhtuid, mil ta veerand tunniga magama jäi.

Olukorras kus mul terve maja remonti vajab ja ma seda peaasjalikult Beni uneajal teha saan, ei saa ma endale lubada igaõhtuseid 1,5tunniseid lapse magamapanemisi.

Eelmisel nädalal mulle aitas. Jalutasin magamistoast välja, jätsin Beni karjuma ja saatsin Viikingi tuppa. Ta polnud iial varem niimoodi Beni magama pannud. Oi kus ta tõrkus. Varasemalt olin ma alati tundnud tungi “päästma” minna, aga selleks õhtuks oli mu piir ületatud, ma teadsin, et tal ei ole midagi häda, ta lihtsalt teab, et mina olen pehmem ja minuga saab trallitada.

Viiking mässis Beni teki sisse ja laulis talle. Viimane karjus algul kõigest üle aga lõpuks uinus.

Teisel õhtul oli sama, nii kui minuga lollitama hakkas, vahetasime Viikingiga kohad. Lõppes jälle magava lapsega.

Kolmandal õhtul juhtus midagi uut: Ben tõstis voodisse saades ise tekiääre eemale ja heitis pikali. Me olime nagu wow! Andsin tissi, laulsin ja paitasin. Natukese aja pärast soovis Ben niisama selili lebada, mässisin ta samuti kookoniks (käed väljas) ja jäime und ootama. Kui tekki eemaldada püüdsin, Ben pahandas. Tahtiski kookon olla. Niiviisi me seal lebasime kuniks Ben umbes 10minuti pärast magama jäi 🙂

Nüüd ongi iga õhtu Ben see, kes ise teki eest ära võtab ja pikali viskab. Ikka juhtub, et minuga tuju ülemeelikuks läheb, aga siis tulebki Viiking, kellega Ben tunduvalt kiiremini uinub.

Järgmine samm oleks ilma tissita magama jäämine. Seda me täna proovisime, aga see oli liiga hull, et seda lähiajal korrata😅

Eesti toidud mida igatsena

Iseäranis nüüd, mil ma suure Prampackiga reisin, topin selle Eestist tulles tihkelt (toidu)kraami täis.

Tavaliselt teen ma nimekirja jooksvalt juba enne äralendu. Poodi jõuan reeglina ikka alles vahetult enne lennujaama suundumist😅

Mis mul siis seal nimekirjas on:

Beebitoidud. Kuigi Ben on juba meiega sama toidu peal, on mul alati mõned valmispüreed varuks. Norras pole valikut ollagi ja aegajalt neid ikka vaja läheb.

Kamapallid. Tegelikult ostsin ma nüüd hoopis rukkipallid ja need osutusid palju paremaks! Nad on suuremad ja juba see, et seal on AINULT rukkijagu, on mulle meeltmööda.

Kohukesed. Neid on mul alati sügavkülmas varuks, et mõnele pühapäevasele hommikusöögile punkt panna. Hmm.. pole ammu sellist pühapäeva olnud🤔

Lapijuust. Juba lapsena sõime kõrvitsapüreesuppi justnimelt selle juustuga. Ilma pole õige!

Riccotta. No seda ostan enam kui 10korde hinnavahe pärast kaasa. Tõesõna, Norras maksab pakk ca 5€.

Suitsuvorst pitsasupi jaoks. Samuti retsept mu lapsepõlvesegadest. Ja sinna käib ikka Eesti suitsuvorst. (NB! E-vaba 😁)

Leib. Kuniks ma leivategu ära ei õpi, vean ma ka seda Maarjamaalt kaasa. Hoiustan sügavkülmas.

Eesti kommid. Imelik, et nad nii nimekirja lõppu jäid. Neid peab mul ikka ka kodus leiduma.

Lisaks veel tatar, tatrajahu, kamajahu, vürtsikilu, mida ma alati ei osta, aga mis siiski varnast võtta peab olema.

Jala ei käi ja vett ei joo

Jutt käib sõna otseses mõttes mu Benist.

Esmalt kõndimisest. Ma ei ole kunagi Beni pärast muretsenud ega võrrelnud kui kaua ta enne või pärast teisi pead hoidma/istuma/käputama hakkas. Siiski oli mul alati kuklas tunne, et enne aastat ta tatsama asub. Läks ikkagi nii, et oma esimesel sünnipäeval liikus Ben ringi neljal jäsemel. Paar kuud hiljem oli mu pere, eesotsas muidugi Emuga, tagajalgele aetud – lapsel jalg viltu all, arstid on pimedad, vaja spetsialisti juurde minna. Vanaema kiitis takka. Tegelikult küsisin ma meile aja füsioterapeudi juurde vist juba veebruaris (?). Seal jälgiti Beni ja öeldi, et kõik on ok, kohekohe hakkab kõndima. A vot ei hakanud.

Põhja kolides suudeti mind korraks endast välja ajada, mistõttu ma pereasrsilt ortopeedi vastuvõttu nõutama hakkasin. Algul öeldi, et novembriks saab, aga natuke karmim kõne perearstile (ma ikkagi emalõvi) ja sain järgmiseks nädalaks.

Ohjumal, siis sai Ålesundi sõidetud. 2h ikkagi meilt siit kodust. Ja milleks? Selleks, et üks meesortopeed Beni 1,5minutit vaataks ja röntgenisse suunaks. Pilt sai hirmsa kisa saatel tehtud. Kingiks sai Ben karjuva trolli. Veel ütles ortopeed, et tulge 4kuu pärast tagasi, siis ta kindlasti kõnnib. No mida?!

Olin valmis ka Eesti arstile minema, sest siin tunnistasid kõik Beni terveks. Ma ise tahtsin ka seda uskuda, aga Emu üritas mind järjepidevalt vastupidises veenda.

Viimasena sai ka Oslos tuttava lastearsti juures kodus Beni näitamas käidud. Too ütles kah, et kõik korras.

Juuli alguses tegi Ben esimesed iseseisvad sammud. Otse minu ja Viikingi õe silme all. Vahepeal oli muidugi Viikingiga diskussioone, et kas peaks teda käekõrval käima õpetama. Enne me seda ei teinud, ütlesin Viikingile, et ega me teda ju roomama ka ei õpetanud 😀

Mingil ajal hakkas Ben käimistoega ringi liikuma, aga seda, et ise kõnniks, ei olnud. Suure utsitamisega sai teinekord ta ühe vanema juurest teiseni käima pandud. Muidu kõnnib ainult käe kõrval, ja siis üsna vilkalt. Nii kui käe, tegelikult ainult sõrme, Beni haardest eemaldame, laskub too käpuli ja liigub edasi nõndamoodi.

Siiani liigub Ben käputades. Teeb iga päev küll samme kah, aga kuna ta neljakäpukil juba nii vilunud on, siis sellist kiirust ta kahel jalal ei saavuta.

Lisaks on Ben täielik jäär. Kui talt midagi oodata, siis just seda ta ei tee. Teinekord silmanurgast näen, et teeb samme, aga kui utsitama hakkan, lõpetab.

Eelmisel nädalal sai aga täiesti kindlaks, et Ben lihtsalt mugavusest ei käi. (Või siis on liiga ettevaatlik). Ta ju tahab alati käest hoida. Olime parasjagu jooksma minemas ja mul olid kõrvaklapid käes. Ben on neist väga huvitatud, otsustasin teda rõõmustada ja ühe otsa ta kätte ulatada. Seepeale kõndis mu pojake terved mitmed meetrid “nööri otsas”, sest hoidis ju kuskilt kinni. Juhtmest 😀

Aga veejoomisest. Ben on siiani väga tissimaias ja muud ta joogina väga ei tunnista. Kui (nokaga) tassist vett pakun, ajab ta selle 90% juhtudest välja. Viimastel nädalatel olen vee pakkumisega agaramaks läinud. Võiks ikka toidu kõrvale ju. Või kui palav ilm on. Või kui mägedes oleme.

Ma ei tea kui palju keskmine 1,5a rinda saav laps päevas rinda saab, aga kaldun arvama, et Ben saab üle selle. Ise tuleb ja hakkab kaapima. Viimasel ajal on komme ühest tissist süües teist ikka kaapida. Näitamaks, et see ka tema oma.

Praegu purihammaste tulemise ajal (no kaua need juba tulevad 😫) ollakse mul öösel ka küljes. Muidu poleks midagi, aga ma muretsen ta hammaste tervise pärast. Ja natuke oma une kvaliteedi pärast ka. Ma ei ole harjunud selle sahmiva lapsega, mul ta ju alati hästi maganud.

Läheb juba teemast välja 😀 igatahes ei kujuta ma ette, et selline tissiarmastaja ühel päeval vett eelistama hakkab. See rinnast võõrutamine saab midagi kohutavat vist olema, aga hetkel on see kauge tuleviku probleem. Ma ei raatsiks veel niipea.