Ahistamine

Viimase nädalaga on välja tulnud hulganisti ahistamislugusid. Algul ma mõtlesin, et no on asi, tagantjärele kurdavad, muidu on vakka. Riburadapidi tuli järsku välja, et pooli kuulsusi (ok, ilmselge liialdus) on ahistatud. Nagu mõni aasta tagasi selgus, et pooli kuulsusi on koolikiusatud. 

Aga… kahjuks pean ma tõdema, et kuulun nüüdsest ka ise ahistatute ridadesse. Siit tuleb minu lugu:

Teisipäeval olime me kolmekesi – mina, mu õde ja väike Ben – tõelised turistid. Olime päev varem Dubaisse saabunud, ning pidime nüüd linnast maksimumi võtma, mis tähendas ohtrat metrooga liiklemist. Metrood sõidavad Dubais ilma juhtideta ning olemas on eraldi naistevagunid. Meestevaguneid pole, ongi ainult naiste ja sega. Meie ühte sellisesse sattusime. Näha oli ainult mehi ja neid oli seal murdu. Olime seal nagu kilud karbis, mehi tuli igas peatuses aina juurde. Naljatasime veel, et ühel soeng nagu õlised nuudlid:

Ainult et tolle puhul oli neid halle nuudleid veel ainult kuklasse jäänud.. 

Kogu selle melu ja Beni lõbustamise keskel tundsin ma, et midagi on mu kanni vastas/kannide vahel. Ei pööranud koheselt tähelepanu, mõtlesin, et äkki kellegi kott vms, me olime seal tõesti kokkulitsutud. Samas see tunne kuklas püsis ja lõpuks ma vaatasin ja mis ma näen – nuudlipea käsi😲 

Kuradi häbematu!!! Rõve tüüp, kasutab minu kanni oma ihade jaoks. Nii kui ma kõrvale tõmbusin ja ta kämmalt seal nägin, hüppas tüüp otsemaid uksest välja. Politseisse ka minna ei saa, oma süü kui ahvatled. Üks sai 7aastat, sest “ahvatles” ja grupivägistatud sai. Noo ega ma niikuinii poleks läinud, me pigem irvitasime selle vahejuhtumi üle. 

Advertisements

Tasuta lõunad on olemas

Ükspäev, kui me Abus olime, sattusime Beniga mu õe töökohta. Tegelikult oli minek planeeritud, sest uhke tädi tahtis kolleegidele oma õepoega tutvustada ja ma lasin sel ajal ühel väikesel filipiinlasel oma kulmud korrigeerida. Reeglid on seal paigas: mehed ja alla kolmeaastased ilusalongi lubatud polnud. 

PS! Mu sõsar ei tööta ilusalongis. Hotellis hoopis ja sellised uhkemapoolses, mitte mingis hostelilaadses.

Siis kui õel tööaeg algas, hakkas mind nälg kimbutama. Istusin lobbysse maha, Ben magas kärus, tellisin hapukapsa-feikpeekoni-võileiva ning mündikakao. Ettekandja oli mu õele teatanud, et allahindlust ei tee, kuigi viimane isegi ei küsinud.

Kogu see kombo viis keele alla. Pole midagi öelda, mainin ainult et hind oli krõbe, kokku 25€. Emiraatides on väga suur kontrast, võid keskpärasest kohast eelroa, pearoa ja joogi 9€ eest saada ja siis lähed fänsisse kohta ja saad 20€ eest ühe sandwichi. Jõudsin vaid omaette kiruda (kooner nagu ma olen), kui kohale ilmus egiptlasest manager või keegi muu tähtis, küsis, kas mulle allahindlust tehti. Ütlesin, et pole veel maksnud. Seepeale läks ta puhevile – selline asi on lubamatu, et minusuguselt (töötaja lähikondlasele) täishinda küsitakse, läks letiäärde, vist kurjutas sealsega natuke ja maksis arve! 

Jälle ulatati abikäsi. 

Tänulik. 

Tinder Emiraatides

Pole mul kunagi olnud õnne seda kurikuulsat äppi proovida, küll aga küpses peas mõte, et teeks seda Abus. Õelt olin igasugu lugusid kuulnud, tahtsin ka nalja.
Vannun, et uut meest ei otsi ja Viikigiga seda pulli jagada pole probleem. 
Tegin siis üleeile kasutaja. Pildi panin õige, nime väikese muudatusega. Olime sõsaraga kõrvuti siruli ja muudkui lappasime ja irwitasime. Superlike’e tuli 99.
Jagan parimaid.
Kas siin peaks meest või autot valima?
Siin “müüakse end” six-pack’i abil:
Mõnel on juba naine (ja laps) olemas, aga tahaks veel:
Mõni võib ise nii mehe kui naise eest olla:
Enne veel kui ennast näitab, tutvustab tulevase ämma ära: 
Ja absoluutne lemmik:

Jälle üks spontaanne reis

Jätan praegu kõik muud aktuaalsed teemad kõrvale ja räägin, kuhu me omadega ehk siis Beniga jõudnud oleme. Sest me oleme temaga hetkel kahekesi hotellitoast, telekast tuleb suht ainult Harry Potterit ja mis veel teha neil õhtutundidel. Muidu inimesed jäävadki nuputama, et mida see Varikas küll teeb 😜

Spontaansed reisid on parimad reisid. Niimoodi poolmuidu otsustades ja piletid ostes, olen ma reeglina kõige lahedamad reisimälestused saanud. 

Seda, et Viiking oktoobris poistega üllatusreisile läheb, teadsime juba kaks kuud. Mina vaagisin ja vaagisin, et mida teha, kodus üksi jama, võiks Hispaaniasse, et ämma apartement ju seal. Midagi ahvatlevad see mulle pole – 2a seal elanud ja 10+ korda reisil käinud. Siis vaatasime sõbrannaga paketikaid. Aga no ikka, ei tundunud SEE. 

Ja nii juhtus, et ühel õhtul umbes kaks nädalat tagasi läksin lehele norwegian.no ja ostsin piletid esmalt Dublinisse. Siis sattusin hoogu ja ostsin novembriks Tallinnasse ka 😀 aga praegu räägime Iirimaa pealinnast. Miks sinna? Sest Etihad Airways lendab sealt Abu Dhabisse! Ja kes teab kaua mu õde Abus veel elab, tuli Beni näitama tulla.

Suht KÕIK arvasid, et ma hulluks läinud, ämm arvas vist et ma Kongosse lähen. Too omakorda hirmutas Viikingi ära, kes mulle viimased päevad sõnu peale luges. Las ma jagan fakti: Emiraadid on 2017aasta seisuga maailma turvalisem riik. Seljatades ka Islandi.  Pole kuulnud, et siin rekkad rahva sekka sõidaks vms.

Üleeile viisid ämm ja mr.Bean mu Oslo lennujaama, keskpäevaks olime Dublinis, kus kahe lennu vaheline 7tundi läksid imekähku. Käisime Farmis lõunal, jalutasime veidi vanalinnas, käisime poes peaaegu peekonit ostmas* ja naasime lennujaama. 

Lend kestis ca 7h. Teenindus oli ääretult meeldiv, esiteks anti mulle terve vaba rida, kogu cabin crew nunnutas mu Beni, pakkusid nii mähkmeid kui beebitoitu, hoidsid teda süles, kui ma wc’s käisin, tegid pilti ning kinnitasid Benile seina külge beebipesa. 

Sellise lapsega on 99% ajast lust reisida, ta on sünnist saati erinevaid nägusid näinud ja erinevaid kohti väisanud 🙂

Ajavahest tingituna jõudsime kohale kolmapäeva varahommikul. Sõsar tuli meile lennujaama vastu. Nii kui me uksest välja saime, lõi lämbe leitsak vastu. Ja kell oli alles 6 hommikul! Sõitsime hotelli, mille ma spontaanselt õel valida lasin ja mis vaid 10h varem broneeritud sai. Olime probleemi ees: check-in alates kell 15:00. Käisime välja ca 20€ ja saime varem. Ainult tund tuli oodata, sest hotelli ainus vaba tuba oli koristamata. Seniks saadeti meid hommikusöögile 😀 

Kõhud täis, meeled rõõmsad, väsimus siiski alles, läksime paariks tunniks magama. 

11ajal ärkasime. Väljas ilus ilm (ohhoo, mis üllatus, kõrb siiski), oli vaja ümbrust uudistama minna. Ben sai kreemitatud ja välja me astusime. Appi, mis kuumus, ma polnud iial sellist leitsakut tundnud ja see on siin veel jahe, ma ei kujuta ette mis suvel on. Jala siin igatahes keegi ei käi. Me kuskil 7minutit käisime, kuniks me poe leidsime ja vett ostma asusime. Algul olin Beni pärast mures, läks teine kohe näost punaseks. Sai talle lutipudeliga vett joodetud, sealjuures peab pudelit pigistama, sest ta ei tunnista seda – tark laps, teab, et õige asi on tiss, mitte mingi kummijunn. Niisama pudelist või tassist saab küll joodud. 

Avalikult siin ju imetada ei tohi. Nii ranges araabiariigis ei tuleks selline tissipaljastamine kõne allagi. 

Kui me poest välja saime, asusime õige pea käega vehkima, mille tulemusena takso saime ning sellega ostukeskusesse sõitsime. Taksod on siinmaal odavad ja nende teenuseid kasutame tihedasti. 

Keskuses sõime ja käisime toidupoes (mu lemmik igas välisriigis). Ohh kui palju baklavad siin on😱 võtsin prooviks kaamlipiima, õhtuks süüa ning Benile Austraalia päritolu orgaanilist beebitoitu (esimene kord, muidu teen ise) siirdusime tagasi hotelli. Seekord jala. Hullud. 2km käia. Rõhutan veel, et õues on ikka jube palav. Nii et päikese käes seista on piin, et kui inimesed bussi ootavad, siis koonduvad kõik kobarasse ühte varjuriblakasse. Tegemist on lämbe palavusega, õhk ei liigu, tunne on kleepuv. 

Poodi põikasime muidugi ka – vett vaja ja jahutust vaja. Siseruumid kõik ju külmad. 

Järgmisel päeval ehk täna sõitsime pärast hommikusööki Sheik Zayed Grand mosheesse. Läänekombel seal rõivastuda ei tohtinud, sain ürbi peale, õel polnud vaja, ta juba kohaneb ja omab isklikku ürpi. Paraku kumasid ta sääred sealt läbi ning talle anti püksid alla. Kotid pidid enne turvakontrollist läbi käima, käia tuli paljajalu. 

Läheb pikaks? Suht. Jätan ülejäänu teiseks korraks. Coming soon: “Tinder Abu Dhabis” ja “Tasuta lõunad on olemas”.

* 10pakki peekonit tellisid mult Abus elavad tuttavad. Sealiha siin teatavasti ei müüda. Õnneks taipasin ma enne guugeldada ja välja selgitada et sealiha sissetoomine on keelatud. Riskima ei hakanud, pärast võetakse veel käsi või midagi maha😬

Liiga vara hõiskasin 

Täna läksin täiesti muretuna SATSi, talitasin täpselt nagu eile – pärast piimasõõme asetasin Beni lastehoiu põrandale tekikesele. Vaatasin juba siis, et vankreid aina voorib juurde ja seal juba oli mitu Benist nooremat + üks umbes aastane ja kaks ca 4-5aastast. Töötajaid oli nii eile kui täna kaks. 

Lahkusin siis treeningsaali ja tegin enne ABSolutionit lindil aega parajaks. 3minuti pärast tuli lapsehoidja (ei tea kuidas noid muudmoodi nimetada): “Ben nutab.” Tuppa astudes vaatas mulle vastu kerge kaos. Üks nuttis vankris, seda kussutas teine töötaja, minu Ben samaaegselt süles, mind kutsumaskäinu rüpes oli veel üks nuttev beebi, üks oli apaatne ja vaatas seda oma kärust pealt ja võibolla oli veel mõni nuttev tita. Ei tea, ei pannud tähele, haarasin oma beebi ja rahustasin maha. Ühesõnaga oli toimunud siis see, et üks hakkas ja teised kooris järgi. (Pole minu järeltulija puhul esimene kord.)

Paari minuti pärast oli Ben rahul ja rõõsa. Jõudsin kempsu minna ja avastada, et võti jäi maha. Naasesin lastehoidu, kus seekord minu Ben maas vaibal nuttis. Jälle rahustasin maha, läksin suisa ruumist välja, sest kui teised kooris nutavad, ei ole asjal tolku. Asetasin poja lamamistooli ja lahkusin seekord juba rühmatrenni. Vahepeal tuli veel kolm beebit juurde. Seal jõudsin ma 5minutit treeneri loengut “Kui tähtsad on kõhulihased” kuulda, kui mind jubajälle kutsuma tuldi. 

LÄKSIN ja RAHUSTASIN. Küsisin veel, et kas ma peaks oma trennist loobuma, sest kaua ma edasi-tagasi saalin. Öeldi, et minu valik. Andsin lapse hoidjale sülle: “Ok, proovime veel. Kui nüüd veel nutma hakkab, on viimane kord… täna,” ütlesin.

Pole vist vaja öelda, et ma jõudsin poolteist harjutuseseeriat ära teha kui ma ukseklaasi taga tuttavat nägu nägin. Panin mati ja raskuse tagasi ja lahkusin. Selleks ajaks oli Ben juba mu eilse jooksutreeneri sülle kussutada antud, sest lastehoius valitses tõsine tööjõupuudus. 

Ma pean järgmine kord ikka valima sellise aja, kus teisi titasid vähem. Ben pole harjunud massinutmisega, veel vähem sellega, et tal end hingetuks nuuksuda lastakse. Ta oli tõesti pisarates ja neid kordi saan ma ühe käe sõrmedel üles lugeda, kus ta niimoodi silmad märjad kõõksub. 

Vaene laps. 

Kudrutasin temaga tükk aega garderoobis, peale mida ta vankris uinus ja ma rahus saunatada sain. 

Homme jälle 😀 

Esimene lastehoid

Oli otsustatud, et oktoobrist jätkan Satsis treenimisega. Mul on vaja seda kambavaimu ja treeneri utsitamist. Õues omapäi joostes nüristun mingi ajaga. 

Täna hommikul otsustasin puhtalt kellaaja järgi, et Inside Run‘i ma lähen. Ben, kes kiik-korvis õigase und magas, sai vankrisse tõstetud ning ajapuuduse ja paha ilma tõttu Lillestrømi sõidetud (muidu käiks jala). Kohal olles vahetasin järeltulija avokaadosed-bataadised eilse-päeva-riided puhaste vastu, söötsin kõhu täis ja ulatasin ta lastehoidu. 

Täitsa kohe väga veider oli ta niiviisi ärevus sees võhivõõraste valvata jätta. Äärmiselt tänuväärne, et meie trenniklubis selline võimalus on. Vastukarva oli mulle vaid see, et beebid (seal oli veel üks Benist ei tea kas noorem, aga väiksem, beebi) pandi teleka ette. Ja siis veel see, et äkki need mänguasjad pole puhtad, st kõigi tittede suust läbi käinud. Aga see vist paratamatus. Kemplema ei hakanud, pool tundi elab üle. Ja tegelikult olin ma ju kõrvalruumis ja seal pannakse kirja, kus emad treenivad, et häda korral laps vanema juurde toimetada.

Niisiis, Ben pandi põrandale tekile ja anti mänguasi ette. Ei pannud ta tähelegi, et ma lahkusin. Mina siis jooksin oma sünnitusjärgse rekordi – 6,5km – ja läksin kaema, kuidas poeg kulgeb. Ok, vahepeal olin klaasi taga piilumas ka käinud. Istus teine nagu kukununnu sealsel neiul süles, vaatas ammulisui mu poole, mina: “Kas kõik läks hästi?” Neiu: “Väga hästi!” Mina: “Siis ma lähen ja olen natuke saunas.” Lahkusin. Benipoolset pretensiooni ei järgnenud. 

Saunas hakkasid niplid kiirelt tulitama ja piimast tilkuma, aga kuuma sain üle pika aja kerre. 

Nii kui Beni kätte sain, me diivanile nunnutama-sööma läksime. Sõi siis Ben, eksole, mitte mina. Peale trenni lasen ikka 2h rasvadel põleda. 

Uhke tunne, et mu beebi nii eeskujulikult käitub, sain mis tahtsin – sotsiaalse beebi. Tänada saan ennast, et olen temaga algusest peale erinevates kohtades käinud/erinevaid nägusid näidanud 😀 

Edasi oli mul suur soov nädala värske kraam ära osta. Mis aga koju ununenud, olu rahakott. Meenus, et vanas töökohas jäi mul poole aasta eest viimane tipp välja võtmata. Läksin kohale. Seal olid kõik uued inimesed ja bossid Hispaanias puhkamas. Johhaidiii! Raha jäi saamata. 

Pool aastat

Kõik emad/lapsevanemad ahhetavad kui kiiresti aeg läheb. Nii ka mina. Siin mu kuuekuune Ben-poiss:

Pildistamisega sai sellist kino! Imastan, et üldse enamvähem okei kaadri saime. Emu oli meil, ilma temata oleks alla andnud. Sai vurri, tamburiini ja telefoniekraaniga (mida ma tavaoludes jõllitada ei luba) vehitud. Küll ei saanud Ben kaamerasse vaadatud, siis ei tahtnud selili, siis vehkis jäsemetega, vahepeal käisid 10x ta varbad-sõrmed koogis. Esimest pidin puhtaks tegema, teist köögis siluma. Enne veel meisterdasin muidugi muumikoogi ka, niiet täismöll. Aa ja täitsa enne hakkasin kell 7 hommikul gluteenivaba õunakooki vorpima, sest hiljem oli beebikatega kokkusaamine, aga see teine teema. 

Kahtlemata on viimane kuu senistest kõige suuremate muutuste aeg olnud. Miskit pole järel sellest vagurast beebist, kõike on vaja näha/katsuda/patsutada/suhu panna 😀

Tegelt on mul nii palju pajatada, et ei tea kust alustada. Ma kirjutan alati üles, kui Ben midagi uut teeb. Ja ma saan peaaegu iga päev midagi kirjutada.

 Alustagem siiski 6-kuu arstlikust kontrollist. Mõõtmise-kaalumise tulemused: 9130g ja 68cm. Hakkab pidurduma see kosumine. Vastu võttis meid hoopis teine arst, kes tavaliselt. Vaatas seal kõrvu ja silmi, kuulas kopse, muud nagu midagi. 

Vahepeal on Ben nö päristoitu saanud. Kõrvitsat, bataati, avokaadot ja lillkapsast. Seda kõike 2-3 päeva jooksul. Ei ahvatle miski, pool tuleb välja, kuigi mitte tahtlikult. Minu ootustes hakanuks Ben ise oma käekesega toitu haarama ja suhu pistma. Parku ei soovinud ta kõrvitsat käes hoidagi. Appi võtsime lusika ja midagi nagu kõhtu jõudis.

Arsti jaoks oli ilgem probleem: “Proovi ühte putru ja siis teist ja kolmandat, ehk üks ikka läheb? Või smuutit.” Eee, ei anna ma mingit putru veel, köögiviljad ikka põhilised ja smuuti – milleks teda kohe magusaga harjutada? Ja üldse, järelikult pole Ben siis valmis. Lasen tal tempo ise valida.

Koridoris põrkasin ühe grupi beebiga kokku. Too kaalub 6kg millegagi. Smuutisööja 😀 

Beni ahvatlevad hirmsamal kombel ajakirjad ja raamatud. Võimalusel hekseldaks kõik ära, aga emme, va kuriloom, ei luba. Veel meeldib talle kõike patsutada. Olgu selleks siis raamat, tamburiin või minu nägu. Näost, kõrvast või ninast kinnihaaramine sobib ka. 

Mõneks ajaks võib poja rahumeeli babygymi alla jätta, seal ta valdavalt rõõmustab oma lehmakese üle, keerab siis kõhuli ja hakkab kuidagimoodi (mida roomamiseks nimetada ei saa) liikuma. Ümber oma telje ning mingit moodi edasi saades. Tore kui vaibas olevaid nahkribasid mekkida saaks. 

Magada sobib ainult kõhuli. Seda nii voodis kui vankris. Muret tekitab see, et käru on tal ju lohuga ja kui me selle ükspäev kasutusele võtame ja ta siis ka selili uinutud ei saa, võib selle maha müüa. Kuigi Ben juba vankriosa peaaegu täielikult ära täidab, ei plaani ma seda veel istumisosa vastu vahetada, sest ta jätkuvalt ei istu veel iseseisvalt. Vajub lääpa. Mõningal määral ma siiski lasen tal poollääpas olla, sest jumal teab kuidas see laps ärkvelolles lebamist põlgab. Ei saa ju teisel terve aja kisada lasta. 

Vahest juhtub nii, et Ben magab paar tunnikest ööunest oma voodis. Et ta aga vahest lausa 5x öösel sööb on tal vaba voli meie sängis olla. Mõnikord kui Ben taaskord pool voodit ristipidi laiutades enda alla võtab ja Viiking ääres kitsutab, mainib viimane mokaotsast, et äkki oleks aeg pojake oma voodisse kolida, aga saab aru, et see pole eriti mõeldav. 

Uue kombe kohaselt on äratus 7:30-8:00. Ei peta teda ka pimendavate kardinatega ära. Ei kurda, sellise rõõmsameelse beebi kõrval on lust päeva alustada. Benil on enamvähem koguaeg hea tuju, jutustab ja naeratab. Ohh, me Viikingiga lihtsalt sulame, kui nunnu titaga me hakkama oleme saanud. Igapäevaselt üks heietamine, kuidas meil ikka vedanud on. Viikingi poolest võiks juba järgmisele mõtlema hakata.

Oeh, tahaks võimalikult palju praegustest eluoludest kirja panna, aga ei tule kõik käsu peale meelde. 

1 asi veel: kodust tuleb iga päev välja saada. Eelmine pühapäev olime vist esimest korda Beni elu jooksul terve päeva toas ja õhtuks oli meil laps, kes polnud millegagi rahul. Ei iial enam, mõtlesime! Eks ma saan aru, ma lähen ise ka selliste päevadega lolliks. Järgmine päev oli sama, olime tubased ja lausa magasime lõunat koos. Kui me siis lõpuks kahe ajal välja saime, istus väike Ben vaguralt vankris terve tunni ja vaatas ümbrust. 

Beebigrupikohtumisel selgus nagu ikka, et vaid üks isend on Benist suurem ja see üks on kuu vanem 😀 Kõik teised söövad püreesid, mõni juba üle kahe kuu. Vahepeal polnud me kolm kuud näinud ja nende pooleaastaste sellidega on hoopis teine tera. Juba tahetakse just seda mänguautot, millega teine mängib. Ühe teise beebiga vaatas Ben jälle tõtt, tegid teineteisele haput nägu ja siis hakkasid koos nutma. Ma ei saanud midagi teha, natuke naerma ajas😃

Benile on äkitselt nii palju juukseid tekkinud. Minu arvelt ilmselt, sest ma kaotan neid ohtralt. 

12.oktoobrist hakkame me viimaks ka beebiujumises käima. Natuke halvasti tunnen, et varem ei alustanud. Lisaks alustan oktoobrist oma trennidega. Reedeti on meil ema-beebi trenn, mille pärast ma juba ette elevil olen. Muul ajal plaanin lastehoiuteenuseid kasutada. Mõistagi, kui see Benile vastukarva pole.