Esimene lasteaiapäev edukalt seljataga

Kuidas siis läks?

Alustame sellest, et lasteaed asub meie kodust 11km eemal. Bussidele loota ei saa, ühega oleks 7:35 kohale jõudnud, järgmisega pärastlõunal. Me pidime minema 9ks. Esimesel päeval soovitati lapsega koos aias viibida 9-12.

Tagasi ei oleks ka enne kella 14:00 bussiga saanud. Algul mõtlesin rattaga minna, mis see tunnike väntamist ära ei ole. Aga siis oleks probleem, et kuidas ja kus Ben oma lõunaune teeb (mis peaks tegelikult juba 11st aset leidma).

  • Ma ei viitsi kunagi kaua selliste mõtete käes vaevelda, sest alati tuleb mingi lahendus. Seekord oli selleks Viikingi sissemagamine. Anoh tõe huvides – ta magab ülepäeviti sisse..
  • Igatahes laadisime me Emmaljunga autole ning Viiking viis meid kohale. Oli natuke meiega ja siis lahkus. Tagasi jalutasin need 11km. Ilus ilm, teepeal kasvavad vaarikad, sõime – mis nii viga? Kui Viiking oma naiskolleegidele sellest rääkis, olin need jälle rabanduse äärel: “Ohh! Kuidas sa võisid? Kui mu mees mul 11km jalutada laseks, oleks ma megapissed” Oeh, jube kui mõni mees sellise vingatsiga lõpetab..
  • Esmalt ei teadnud me kust uksest ja mis korruselt sisse minna. Siis ei mäletanud rühmanime. Esimene väga professionaalse lähenemise osaks saime siis, kui suht suvalt ühte rühma sisse astusime ja meile öeldi: “Tema on Ben, jah? Siis on teie rühm kõrvaluksest.” Vot niimoodi!
  • Õige uks lahti tehtud, vaatas Ben mänguasju, ja hüüatas: “Se på den bilen!” (“Vaata seda autot!”). Ja läinud ta oligi.. autode ja mootorratastega mängima. Järgmisel kolmel tunnil oli tal minust üsna ükskõik. Teiste lastega ta ei mänginud, nad veel nii väiksed (Ben siiski kõige vanem), et mingit ühismängu ei toimu. Üks alla kahene poiss tundus Beniga samasugune autofanatt olema ja temale tundus mu poja muidugi huvitav 😀
  • Vahepeal tehti meile lasteaiatuur. Ma olen siin Norramaal erinevates lasteaedades ikka viibinud ja top3 mahub ta kindlasti. Ah mis ma ajan, esikoht! Ilus, kõik on uus, maja on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, olemas köök ja kokatädi. Enamustes lasteadades määrib lihtsalt üks kasvatajatest saiale maksapasteeti ja sellega kokkamine piirdub. Tegemist suurima lasteaiaga, mida ma Norras näinud. Ja kõige suurem aed on ka😌

    Ühel hetkel palusin Benile pissipotti. Ütlesin, et käib potil, mähkmeid ei kanna. Kuna enamus norra emadel on jumala poh kaua nad oma laste ühekordsete mähkmetega planeeti reostavad, selgus muidugi, et Ben on ainuke mähkmevaba ja potti tuli maja pealt otsida. Nüüd on see igatahes olemas👍

    Lõuna lasin ka Benil seal ära süüa. Pakuti midagi ühepajatoidulaadset. Sellega olin rahul. Mis mulle aga mokkamööda pole, on see arutu nisujahuga nuumamine. Ikka kuklid kõrvale ja rapsiõliga margariin peale🤦‍♀️. Annan endale aru, et ma ei saa hakata tuuleveskitega võitlema ja et see lasteaed on oma menüüga võrreldes teistega kuldne, aga no ikkagi mulle ei meeldi.. Viiking lohutas, et kodus oleme tervislikud. Et lausa ebanormaalselt tervislikud😂

    Nõndaks! Kirjutan mõne aja pärast kuidas Benil edaspidi läks👋

    Advertisements

    Peagi lasteaialaps

    Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

    Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

    Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

    Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

    Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

    Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

    Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

    Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

    Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

    Andke herpes andeks

    Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

    Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

    Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

    See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

    Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

    Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

    Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

    Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

    (Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

    “Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

    “Oookeii!” vastab Ben.

    Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

    Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

    Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?

     

     

     

     

    Mida teie teeks?

    Suhteteemaline postitus.

    Kõigepealt räägin natuke meie abielust. Meil on selline harmooniline kooskulgemine, kus mõlemad teineteist parimaks peavad, seda igapäev teineteisele ütlevad, tõsiseid tülisid, armukadedust ega muid lapsikusi ei esine.

    Kui mõned tülitsevad selle üle, et kes keda nillis, pettis, flirtis, siis meie seniajani pikim kemplus on olnud eriarvamus laelambi üle. “Tüli” kestis kena nädalakese ja kõige suuremaks üllatuseks (mulle endale (!) ) andsin alla mina😂

    Vahepeal oli mingi nääklemise periood ka, aga kõik mõttetud asjad. Ületöötamine ja -väsimus.

    Nüüd sündmuse juurde, millest ei mu sõbrannad ega kolleegid aru ei saa. Täpsemalt, et kuidas ma nii lebolt seda võtan.

    Kuna meil on siin suur suvi – kuumusega ja puha – pärale jõunud, on igasugu Oslo sõbrad avaldanud soovi külla tulla. Eelmisel neljapäeval saabus me juurde Viikingi endine kolleeg – roostlasest noormees.

    Esimene päev käisime üheskoos õhtustamas, järgmine päev läksid nad kahekesi Viikingiga Via Ferratale:

    Turnisid seal tundide viisi. Õhtul koju saabudes olid mõlemad adrekalaksu all. Viiking oli siiski algul väga kartnud, et mis siis ikkagi, kui alla kukub ja Ben isata jääb💔 awww.

    Nii, tuli järgmine päev kus me Beni ja rootslasega kodused olime ja õhtul rannas jäätist maiustasime.

    Järgmine päev oli neljapäev. Viiking otsustas reede vabaks võtta. No tal neid puhkusepäevi omajagu, las võtab. Kutid otsustasid Geirangerisse (80km kodust) sõita ja sealt veel edasi kuskile mägimatkale minna.

    Terve suve olin Viikingilt ka vahelduva eduga kuulnud, et läheb laupäeval õe mehe sünnipäevale Drammenisse (ca 500km kodust). Et ikkagi 30. juubel ja uhke viikingiteemaline pralle ja et sõidab motokaga üksi. Reedel kodust lahkudes jäi jutt, et ikkagi ei lähe, et jõuavad omadega ainult matkata ja siis ongi päev läbi. Võibolla tulevat samal õhtul kojugi.

    Levis see mees eriti ei olnud, reedel me vist suhelda ei jõudnudki. Ei ikkagi vahetasime sõnumeid. Ütles et igatseb ja imelil meiata olla ja et joovad telgis õlle.

    Laupäeval töötasin 7-15 kohvikus ja 17-23 hotellis. Väike Ben jäi suisa Emu juurde ööseks, polnud mõtet teist solgutada, pühapäeval olin niikuinii 9st tööle minemas.

    Möödus siis ka järgmine öö. Ma kuidagi väga rahulik selliste asjadega, tean, et Viikingil tore, külalisi käib harva, las naudib oma trippi. Mõtlesin, et mis seal ikka, jäid veel üheks ööks looduse rüppe. Kuniks ma pühapäeval juba tööl olles FB’s Viikingi peopiltidele sattusin! Tüüp oligi omadega Drammenisse jõudnud ja piltide postitajaks oli mr.Bean. Vot siis ma plahvatasin ja kõik kolleegid pidid mu kirumist kuulama. Täielik lurjus!!

    Vimm läks peagi üle. Ei olnud kuri selle peale, et mees peole läks, vaid selle KELLE peole. Kui Viiking samal õhtul koju saabus, oli kõik vaibunud ning Viiking

    Igatahes. Rääkisin seda ülejärgmisel päeval kohvikupidajale. “Issand, ma ei tea mida ma teeks, kui T. Nii teeks. Nii seda asja igatahes ei jätaks!”

    “😲😲😲 Ma annaks lahutuse sisse!!” ütles järgmisel päeval mu eestlasedt sõbrants-hotellikolleeg. “Ma ei tea kuidas norra mehed on, aga eesti mees nii ei teeks, ta teab, et ta löödaks maha!”

    😄

    Ma tõesti ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha. Suhtedraamad olid minu puhul rohkem sellised all 20a teema. Limiit sai täis. Enam ei viiti.

    Mida teie minu asemel teinud oleks? Andnud lahutuse sisse ja lapsega üürikasse kolinud?

    Kuidas elanud oleme?

    Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

    Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

    Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

    Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

    Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

    A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

    Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

    Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

    Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

    Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

    Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

    Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

    Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤

    Mango-valge shokolaadi moussee tort. (Gluteenivaba)

    Millal ma viimati mõnd retsepti jagasin?🤔

    Ikka vist enam kui aasta tagasi. Kuigi just viimasel ajal olen ma rohkem erinevaid (koogi) retsepte proovinud kui kunagi varem.

    See siin on vast kuldseim neist. 😉 Valmistasin selle Viikingi sünnipäevaks. Algne plaan oli mangomousseekook selle “tüüpilise” tarretisekihiga, aga kuna see plaan feilis. Nimelt eemaldasin ma koogivormi enne viimast kihi, mistõttu tarretis koogi pealt lihtsalt minekut tegi. Esialgu olin ma ahastuses, mõtlesin, et kook ongi hukas. Siiski lootsin seda marjakaunistustusega päästa. Viimasel hetkel otsustasin aga, et nii ikka ei saa. Kärmelt – sest meisterdasin toda kooki tööl muude asjade kõrvalt🙈 – segasin kokku valge shokolaadi moussee ja kroonisin sellega mangokoogi. Hapukas mango ja magus valge shokolaad tundusid mu peas eriti hea kombona. Ja just nii, et mango domineerib. Mul oli õigus😁

    Nüüd retsepti juurde:

    PÕHI:

    4 munavalget

    150g tuhksuhkrut

    150g mandleid

    MANGOMOUSSEE:

    300g mangot

    3 dl vahukoort

    3 plaati zhelatiini

    75 g suhkrut

    VALGE SHOKOLAADI MOUSSEE:

    100g valget shokot

    65 ml + 125 ml vahukoort

    1 tl toorjuustu

    1 leht zhelatiini

    Valmistamine:

    Katsun vähem nisujahu süüa. Vahepeal läks nimelt väga lappama😅 ja avastasin ühe mandlipõhja, mis mulle nt küpsisepõhjast ka palju enam mokkamööda on. Niisiis on tegemist gluteenivaba maiusega.

    Löö neli munavalget tugevalt vahtu. Purusta mandlid ja sega need tuhksuhkruga. Seejärel sega kõik omavahel kokku. Õrnalt, et vaht säiliks. Saadud mass läheb 24cm läbimõõduga küpsetudpaberiga vooderdatud koogivormi ning ühes sellega 30-35minutiks 160kraadisesse ahju.

    Kui põhi jahtunud, saab mangokihi sellele asetada. Esmalt pane zhelatiinid külma vette likku. Mangotükid (kasutasin külmutatud nö smuutimangosid, värskeid ja valminuid polnud saada) suhkruga potti. Kui kogu värk kuum, surista saumiksriga ühtlaseks. Lisa ligunenud zhelatiinilehed ja sega.

    Kausis vahusta vahukoor ja kui mangosegu on kergelt jahtunud sega too ettevaatlikult vahukoore hulka. Jälle niimoodi tasakesi, vahtu säilitades.

    Kogu kupatus läheb mõistagi mandlipõhjale ja siis võid selle vahepealseks ajaks külmkappi panna.

    Viimase kihi esimeseks sammuks on jälle zhelatiinide uputamine. Samal ajal pane vahukoor tulele. Kuumuta keemiseni ning võts tulelt. Lisa nõrutatud zhelatiin. Sega. Lisa tükeldatud valge shokolaad, oota veidi ja jälle sega. Lisa toasoe toorjuust. Sega uuesti.

    Eraldi kausis vahusta vahukoor, mis taaskord õrnalt eelneva massiga kokku segada tuleb.

    Kook kapist välja, viimane kiht peale ja uuesti kappi. Paar tundi peaks ta seal nüüd olema, veel parem kui üleöö.

    Kaunistuseks marjad/shokolaad/või mida iganes soovid 🙂

    Kaheaastane Ben

    No ikka tuleb üks kokkuvõte ära teha😜

    Meelega panen sellise tuunimata pooljuhusliku kaadri

    Kus ma siis alustan? Tavaliselt alustan kaalust ja mõõdust. Seekord jään nood andmed võlgu, nimelt ei ole me kontrollis käinud. Tavaliselt tuleb meile koju kiri, mis kutsub arstile (enamjaolt tegelt viib õde seda visiiti läbi). Ootasin ja ootasin, ümbrikut ei kuskil. Helistasin ja pärisin aru. Vastuseks teatati, et neil nii palju tööd, et võib paar kuud aega minna. Okeii😄

    Ise ma mõõtnud ei ole ja ei viitsi ka. Kaalule asetan pojakese vahest, aga pooltel kordadel ei püsi ta seal nii kauagi, et number ette tulla jõuaks. Mingi 12kg äkki? Üldse ei mäleta. Riideid ei ole mõtet alla 92 suuruse osta.

    Ben sööb kõike ja mitte midagi. Ehk ta on nõus kõike maitsma aga reaalsed kogused on õige väikesed ja nii mõnegi asja sülitab üldse välja. Lemmikud on mustikad, vaarikad, mango, melon, apelsin. Kõige lemmikum toit on kaerahelbepuder rohke võiga. Võipakil meeldib niisama ka kallal käia. Leib võiga läheb libedalt. Kui õhtusööki sööme, sööb Ben mingit ühte väljavalitud asja sealt seest. Nt ainult tatart või ainult porgandeid. Ahjaa, porgandi-ananassisalat on megalemmik.

    Ben joob lisaks tissipiimale keefirit ja nö tavapiima. Ise läheb külmkapi ust avama: “Piima! Piima!” võtab paki, keerab korgi pealt ja siis… valab vahest keefiri maha, et näha kuidas Mona seda maast limpsib. Takkapihta viskab kõhuli ja hakkab ise ka maad lakkuma😂 okok, ega ta iga kord nii ei tee, laseb endale tassi ka kallata. Poes kui ta uhkelt minikäruga ringi käib, on ka juhtunud, et läheb omavoliliselt kapist keefirit võtma.

    Ben mängib meelsaimini autodega. Mul pole küll võrdlusmomenti tütre näol aga kui keegi tuleks mulle rääkima, et poiss ja tüdruk on algusest peale TÄIESTI ÜHESUGUSED ja TÄIESTI SAMADE huvidega, siis… ma ei hakka midagi ütlemagi😃 Ben on vaimustusest igast autodest, masinatest, muudest sõidukitest. Miski ei köida teda neist enam.

    Ben räägib rohkem eesti kui norra keeles. Oi kui paljude puhul on see, et väljamaal üles kasvav pooleestlane eesti keelt rääkida ei taha. Või lihtsalt domineerib elukoha riigikeel. Meil nii pole. Eesti keeles on tunduvalt suurem sõnavara ja kui algul oli nii, et ühe asja kohta ütles ühes keeles, siis nüüd teab mõlemad keeles vasteid. Keegi kirjutas beebigrupis, et 2aastane peaks ca 50 sõna oskama. Tükk aega arvasin, et peab ime juhtuma, et Ben need kõik enne 2. sünnipäeva ära õpiks, aga reaalselt kuu enne “aja täistiksumist” tegi ta nõnda suure arengulise hüppe, et täpselt 2aastasena oskaski 50+ sõna. Iga päev tuleb uusi sõnu. Enda nime saab ka öeldud, aga ainult siis, kui issi seda norra keeles küsib😁

    Igatahes täiega äge, et kakskeelne laps. Ma tahtsin juba õite noorena, et tulevikulapsed kodust mitu keelt kaasa saavad.

    Ben on täiesti mähkmevaba. Juba pool aastat.

    Magab kaisus. Kõikide imetajate normaalsus.

    Ben vurab oma kolmerattalisega nii vilunult, et teeb mõnele vanemale ratturile ka silmad ette. Lapsratturile muidugi 😄

    Ben on väga hea tervisega laps. Ta pole oma elu jooksul kordagi ühtki ravimit saanud ega tõsiselt haige olnud.

    Hakkab issikamaks muutuma. Pole selge kas isanda eelistamist teatud olukordades soodustab suuremaks saamine või ühine Oslotripp, mis venis suisa 6päeva pikkuseks. (Oh, mul siiani südamevalu, et nii kaua lahus olime😢)

    Iseloomust. Ben on väga suur nunnutaja. Unne jääb kaisus ja tihtipeale ka kätt mul kaela ümber hoides. Juhul kui üldse mina teda magama panen. Muidu on lihtne laps, tahab küll palju tähelepanu ja et asjad tema soovide kohaselt kulgeksid, aga enamjaolt laabub kõik kenasti. Issiga on musterlaps, minuga kempleb. Aga noh, ma oleks pigem mures, et mis tast edaspidises elus saaks, kui ta kõigele kaasa noogutaks ja oma arvamust ei avaldaks. Emu ütleb, et nii chill laps, no eks pärast mind ongi😂 beebigrupivõrdlus näitab ka, et mul lebo. Mingeid tänaval/poes pikaliviskamisi pole siiani olnud.

    Mänguasjadele eelistab, et teda suurte tegemistesse kaasataks. Ja me lasemegi tal putru segada, peenart “kõblata”, tolmuimeja nuppu vajutada jne.

    Kui siiski juhtub, et asjad Benile meeltmööda ei kulge, kuulevad sellest kõik. Kisa taevani! Puikleb sülest minema, järgmine hetk tahab ikkagi sülle tagasi ja kallistada. Natuke lohutamist ongi jälle hästi 🙂

    Sellised lood. Tahaks veel igasugu asju kirjutada aga eks näis millal uuesti soonele satun.

    Home alone

    Kuude viisi olen ma pikisilmi oodanud, et Viiking Oslos ära käiks. Algas sellest, et ma Black Friday raames ihaldatud Brooklyni ära ostsin. See siis ootab mind juba detsembrist laos. Lisaks mõned ehitusmaterjalid (keraamilised plaadid kamina alla ja korstna ümber, puitpõrand allkorruse tuppa, igasugus sorti liiste jne).

    Plaate oleme me samuti aasta algusest otsinud. Idee sain ma Ikeast:

    Ja mulle lihtsalt et mahu pähe, et mitte üks pood niivõrd lihtsalt musti ruudukujulisi plaate ei müü. A muideks, alumise korruse toas on meil sama tooni sein. Pole Ikeast saadud värviidee, too pütt oli meil juba maikuust ootamas.

    Sama tuba on ikka veel põrandata. Korgiidee matsin maha, sest Norras ülehinnatud. Parketti enam ei taha. Ei puitu ega laminaati ammugi mitte. Puitparkett sai meie magamistuppa pandud ja see on koguaeg niikohutavalt külm, elutoa fishbone’iga ei anna võrrelda. Otsustasime laudpõranda panna. Seda muidugi kah meie lähistel ei müüda, tuleb ikka kuhugi sõita.

    Vaikselt hakkab mul kogu sellest remondist kopp ette saama. Tahaks et kõik valmis oleks, aga näiteks kõik elutoas ootab nende va plaatide taga. Enne ei saa seda pooletonnist kaminat nihutada ja parketti ka täielikult lõpetada. Samal ajal on motivaatsiooni langus, megaraske on ennast selleks viimase toa pahteldamiseks-lihvimiseks kokku võtta. Jumal tänatud, et külalised tulemas on, tänu sellele ma lihtsalt PEAN😃

    Rohkem veel kui elutoa ebavalmidus, häirib mind hulluksajavalt see mis meie magamistoas toimub. (Paneks pildi, sga häbi😂) Pean tunnistama, et meil on probleem riietega. Neid on haiglaselt palju. Eriti Viikingil. Garderoobkapiga on jama – ei mahuta piisvalt. Samas ei saanud seda pikemaks ka ehitada, muidu varjaks akna ära. Otsustasime, et tuleb kummut soetada. Ja piisavalt madal, et ta aknaääest üle ei küündiks.

    Aga see olukord jah.. riided igalpool põrandal, küll virna lapituna, aga ikka kohutav niiviisi. Ehitustolm igal pool. Võehhh!

    Muidugi pole kummutit siit kuskilt osta. Oli vaja mainida? 😄

    Minul siiakolimisest peale olnud kindel visioon suurest söögilauast. Ikka sellisest kahe ja poole meetri pikkusest. Ruumi meil ju jagub. Uuena me asju (loe: mööblit) ei osta.

    Oslos on jalaga segada inimesi, kes ala oma 2700€ eest ostetud söögilauda 500€ga maha müüvad. Kuulutusi lisanub mitukümmend päevas. Pigem on raske käpp peale saada. Lähevad nagu soojad saiad.

    Ei soovi meie neid eestlaste poolt palavalt armastatud Ikea saepurutoodanguid. Pigem kasutatud korralik. Aamen!

    Nõndaviisi kogunes hulgim asju, mille järele pealinna sõita. Algul oli plaan, et Viiking läheb üksi, aga siis tuli see jama Audiga. See nüüdseks müüdud. Siis lahkus Emu Speini, plaanid tuli teha nii, et Viiking (kellel just hakkas kolmekuuline isapuhkus) reisib Beniga.

    Ükspäev oli juba minek täiesti kindel. Viikingil oli vaja ainult Subarul mingi õli ära vahetada. Hakkaski seda tegema. Lasi õli välja ja… täiesti p*rses! See oli vale õli!

    Otseloomulikult ei olnud uut õli ja õlifiltrit kuskilt siit osta. Ma olin juba ahastuses. Kuidas kurat me kaks kuud seda minekut planeerime ja kuidagi paigalt ei saa? Viiking tellis vajamineva netist ja hakkasime ootama. Paraku ei pidanud mu närv vastu ja ma karjatasin ta kohalikkude grupist abi küsima ja oh sa imet! – üks kolleeg oligi parasjagu samal ajahetkel Moldes ja tõi sama päeva õhtuks vajaminema meile koju kätte. Keset ööd hakkas siis Viiking autot fixima. Ma ise olin tööl. Paraku ärkas Ben ja lõpule ta oma toimingutega ei saanud. Järgmine päev oli tuli takus. Enne veel kui ma tööle sain minna, pidi Viiking auto korda tegema.

    Suureks rõõmuks nad pärast minu lahkumist Olso poole ajama panidki. Kohalikust tanklast laenutasid veel haagise kah kaasa.

    Päevad tõotasid tulla tihedad. Reedel sõidavad, laupäeval ehituspoodlevad, pühapäeval toovad kummiti koju..

    Noh pühapäevas me praegu olemegi.

    Räägin nüüd natuke enda poole pealt. Reede päikesepaisteline hommik. Pakin Beni asjad autosse, löön end ise lille ja väntan tööle. Kella neljaks olen tagasi tühjad kodus. Kogu see uus olukord tekitab eufoori. Olen üksi! Üle kahe aasta.

    Üks põhjusi, miks nii teha otsustasime, oli ka Beni öise tissimaiustamise lõpetamine. Olen juba maininud kui mitu korda me sellega feilinud oleme😂

    Mis ma siis kogu selle vaba ajaga peale hakkasin? Esiteks panin jalga tossud ja läksin hooaja esimest jooksuringi tegema. Seejärel sõin kanarooga, mis Viiking eelmisel päeval teinud oli. Siis veinitasin, kuulasin muusikat, vastasin seriaali, pahteldasin-lihvisin Beni toa ära. Magama läksin vara. Järgmine hommik sõin töölt toodud croissanti, rüüpasin kohvi, vaatasin sarju, pahteldasin-lihvisin jälle seda tuba, käisin veelkord jooksmas ja lõpuks sõitsin ratta seljas kella kolmeks tööle.

    Kujuta pilti. Mul pole olnud kunagi tunnet, et lapse kõrvalt midagi teha ei jõua, alles nüüd lapseta toimetades, saan aru, et saab ikka kordades efektiivsemalt ja kiiremini asjad valmis küll.

    36h üksi ja mul oli juba kaks korda jooksmas käidud, tuba põhimõtteliselt värvimisevalmis tehtud, tööl käidud ja lebotatud-veinitatud veel kah.👏

    Eilseks õhtuks oli siiski igatsus pööraseks läinud. Mul on VÄGA tugev emainstinkt. Poolteist päeva on piir ja eile ei suutnud ma oma Benita uinuda. Olin neljani üleval ja mõtlesin kui õudne, et ilmselt veel kaks ööd ees on😥

    Kuigi me skaibime Viikingi ja Beniga mitu korda päevas, ei leevenda see väga igatsust. Õnneks on palju teha – viib mõtted mujale ja aeg läheb kiiremini.

    Lisaks kardan ma, et Ben tagasitulles mu peale solvunud on😬

    Edit: paar tundi hiljem. Teel tööle korjas mu peale naabrimees mistõttu jäid 10 000sammu tegemata. Kurjam! Ja aega oli ülearu. Vestlesime siis Viikingiga telefonitsi. Ben magas õige hilist lõunaund. Kõik kuidas ja mis sai ära arutatud. Nüüd kuulake mu õpetussõnu, kuidas 1000€ säästa.

    Me olime ju peaaegu valmis 550€ ühe laua eest välja käima (ja selle jaoks ekstra 200km sõitma). Nüüd leidis Viiking hoopis ühe mis tasuta loovutamist ootas. See saigi juba meie valdusse. Wohhoo! Sellega aga õnn ja vedamine ei lõppe. Viiking, mr.Bean, kes oli just merelt tulnud (jeii, värsket kala saab) ning väike Ben olid läinud vanaisa garaazhi. Maja hakatakse peagi maha võtma ja kuuris seisvate asjadega tuleks midagi peale hakata. Niisiis tuulasid nad seal ja mis leidsid? Täiesti uue puitparketi. Ca 18ruutu. Alles pakis. Tuba on max 15ruutmeetrit. No ma ütlen, mu inglid ikka aitavad. 😊

    Eks laudpõrand oleks siiski eelistatum olnud, aga me ei hakka ju parketti minema viskama. 1000€ nagu maast leitud🎉

    Täispuidust kummut ka 20€ga lunastatud. Uus lakk ja uued nupud ja jälle üks äge asi juures.

    Nüüd on jäänud veel keraamilised plaadid. Palun palvetame, et need ka homse jooksul saaks🤲