Kahetsust täis postitus

Oh, kui kahju mul on, et ma viimastel kuudel nii laisk eluoludest kirjapanija olnud olen. Ma võtan muidu vabalt ja üldiselt ei põe kui pikk vahe sisse jääb, aga täna tabasin end mõttelt, et R. beebiiga jääb ju niiviisi talletamata 🙁

Beniga panin ma iga pisiasja kalendermärkmikusse kirja, lisaks veel igast minisünnipäevast postitused, R.st on suh ainult pildid. Vähemalt need on paremad, sest nüüd peegelkaamera😜

Suurtes süümepiinades otsustasin nüüd keset ööd kirjutama hakata. Kus me siis omadega oleme? Ben on meil 3a2kuune, R. neljakuune. Esimesest nii palju, et pärast juukselõikust näen ma teda palju suurema lapsena ja see «üleöö» suureks saamine oli mulle paras shokk. Kahetsen siiani, et juuksuril teda nii palju kärpida lubasin, kui aus olla.

Ben käib endiselt 3x nädalas lasteaias. Sellest ajast kui ta suurte rühma läks, on ta ülikiirelt arenenud. Kõige ilmselgem areng on norra keele osas. Kuskil selleks ajaks kui ta kolm sai, ületas norra keel eesti keele. Varem domineeris alati viimane. Nüüd räägib ta tihti minuga eesti keeles, mille lausetesse norra keelsed sõnad sattunud. Nt. «Emme, mis sa snakke’d?» (å snakke – rääkima norra k. Ehk ta paneb eesti keele tegusõna lõpu norrakeelse sõna otsa). Peaaegu alati teab ta nende eesti keelseid vasteid ka, aga norra keel tuleb lihtsalt libedamalt. Kõik sellised ägedamad ütlemised ja naljad on ka norra keeles. Nt «R. on tõsiselt armas!» (R. er skikkelig søt!)

Eks see eesti keel areneb ka, aga aeglasemalt. Käänded ja pöörded on pinnuks silmas. Ma olen mõelnud, et ilmselt hakkavad vennad tulevikus omavahel ka norra keeles rääkima, aga vähemalt praegu räägib Ben R.ga minu juures olekul eesti keeles 🙂

Beni praeguse aja peamisest mängust tuleb ka rääkida. See peegeldab selgelt meie ostukäitumist. Nimelt otsib Ben suvalise paki/karbi/vms, tuleb minu või Viikingi juurde: «Sulle on pakk!»

R. on eriliselt pirakas beebi. Hetkeseisuga ca 9kg ja kannab riideid, mida Ben omal ajal 7-8kuusena. Saab ainult tissi ja ei muud. Nii ka järgmised kuud. Ma kipun poegi tihti võrdlema, nt et üks jäi kussutades magama, teisele ei mõju jne.

Suures plaanis on vennad pigem sarnased, st keskmisest suuremad ja öösel hästi magavad. Välimuselt? No saab aru, et ühe pere lapsed, aga Benil on pigem minu nägu ja Viikingi kere, R.’l vastupidi. Viimase puhul imestan ma siiani, et ta samasugune lumivalgepäine pole, nagu Ben. Me Viikingiga siiski mõlemad väiksena olime. R. puhul on näha punakat helki. Ilmselt ämmalt. Äge! Mulle haruldus meeldib. Ripsmed on R.’l ka tumedamad kui Benil olid/on. Igatahes jälgin huviga milliseks need juuksed ikkagist kasvavad 😃

Iseloomult on R. väga uudishimulik – peab ümbertoimuvast osa saama. Ei saa isegi teiste juuresolekul söönuks. Kodus olles imbungi temaga magamistuppa, aga kui Ben ka juhtub olema ja (umbes pooltest kordadest) kaasa tulema, ei saa R. ikkagi söödud, sest keegi ju «niheleb» selja taga. Isegi unelaulu talle tissiandmise ajal laulda ei saa – kohe lõpetab söömise ja vaatab suurte silmadega otsa, et mida sa siin lõõritad.

Silmadest veel – no need tõesti nii suured, et me ei saa vahest arugi, kui ta väsinud on😆 Suu-ammuli-üllatunud pilk on ka tavaline. Lisaks naeratab ta väga kergelt ja palju. Kõigile naeratab, kui ma algul arvasin, et temast tuleb tõsine poiss, vaatas ta ju kõiki kulm kipras, siis praegu olen ma täiesti vastupidisel arvamusel.

Mulle ei tundu R. üldse neljakuusena, tema olek on üle pooleaastase oma kindlalt. Hakkab naerma selle peale, et keegi teine naerab – no sellist asja ma neljakuuse Beni puhul küll ei mäleta. Kõik esemed, mis lähedusse satuvad, tuleb järsu liigutusega endale haarata ja suhu panna.

Ben on R.’ga väga õrn. Täna hommikul ärkasid Ben ja Viiking meist tükkaega hiljem (imede ime) ja Beni esimene küsimus silmad lahti tehes: «Kus see R. on?» Viimane magas juba terrassil vankris esimest päevaund. 2h pärast ööunest ärkamist seekord. Paraku on viimasel ajal Ben R. peale ka pahandama hakanud. Ja korra hammustanud😶 Panime eile mingit torni kokku, R. läks kogemata vastu ja torn kukkus ümber. Benil ajas see hinge täis – üritas juba äsada, aga ma sain ta käe enne kinni. «R. ei tohi siin olla!😡» tuli siis. Benil see põhiline, et kui midagi keelatakse, kisab ta mulle/Viikingile, et me ära läheks…🙄

Tegelikult on selle paari kuu jooksul nii palju muud ka juhtunud, aga ma ei jõua kuidagi järjele. Vahepeal on toimunud ristsed, uus passisaaga, Trondheimi tripp jm.

Praegu on käsil parimad ajad – suveilmad. Niiet iga päev on rannapäev. Meil kaks mõnusat kohta siin.

Kena suve jätku,

Varikas

Jalutuskäik

Kohe ma näitan kuidas on ühest tavalisest jalutuskäigust pika loo rääkida saab.

Kõik algas sellega, et ma olin eelneval päeval kodusolemisest üledoosi saanud. Viiking soovitas järgmine päev kohe pärast hommikusööki lihtsalt uksest välja astuda. Et õues on kõik kergem ja liikudes elu kuldsem.

Tegime siis nii, hommikusöök sai küll enne üheksat söödud, aga välja astuma olime valmis ca kl 11. See meil tavaline. Ei ole veel pihta saanud kuidas kahe lapsega kiiremini saab. Vaja asju kaasa pakkida, vanemal pojal hambaid pesta jne. Soovitatavalt võiks beebi sel ajal magada.

Nende tundide jooksul, mil me sättisime, tahtsin ma küll paar korda hulluks minna, aga hoidsin end tagasi. Hulluks ajavad tegurid on kõik lõpetamata kodutööd, mis kunagi otsa ei saa ja mis mulle pidevalt vastu vahivad.

Esialgne plaan oli panna R. igaks juhuks kahelapse kärru ja lasta Benil kõrval tasakaalurattaga vurada. Lihtsalt majade vahel. Käisimegi paar korda edasi tagasi kuniks Ben metsaminekuks soovi avaldas. Ok, panin teise kärru istuma ja ratta sellele ristipidi otsa, et mööda sõiduteed mäest alla metsa saada.

Siis istus Ben uuesti sadulasse ja sõit kruusateel mäest üles sai alata. Minu abi ja utsitamisega. Ben iga natukese aja tagant : «Ben ei jaksa enam,» ma: «Kas istud siis kärru?» Ben: «Ei, Ben sõidab ISE!» nojahh..

Perutab!

Metsas asub meil golfiplats ning iga golfi mängiva vanuri juurde läks Ben oma rattaga demonstreerima kuidas ta perutab, ehk esiratast üles tõstab😂 Sellesama golfiplatsi lähistel paiknes ka üks liivahunnik, kus meil kombeks peatuda, et Ben mängida saaks. Jalatsid võtab ta koheselt ära ja palub minulgi seda teha. Seal olles ärkas R. keda sai imetatud ja mähkmed vahetatud. Samal ajal tuhised Ben rattaga edasi-tagasi.

Edasi liikusime R. kõhukotis, Ben rattal. Möödusine sõjaväebaasist ja hakkasime mäest alla minema, seal tuli Beni pidevalt ohjeldada, et ta liiga kiirelt minema ei paneks. Tee äärtes sai nähtud kanu ja hobuseid. Kui autoteeni jõudsime, lasin Benil otsustada, et lähme hoopis teisele poole, mitte linna. Lapsel oli nimelt soov kirikusse minna. Kohe kiriku kõrval on karjamaal lambad ja talled. Nood vaatasime ka üle.

Kirikuaias manitsesin Beni, et ta hauakividel ei roniks, veendusime, et kirikuuks on kinni ja läksime edasi. Vahepeal tagasi ka, sest toimus kemplus, mis päädis seletustööga Benile, miks ei tohi autoteele sõita. Ükspäev olid nad Emuga lasteaiast koju tulles auto alla jäänud mäkra näinud. Siinkohal pooldan ma kerget shokiteraapiat – iga kord tuletame meelde mis mägraga juhtus, kui Ben autode läheduses liiga uljaks muutub.

Kaesime ühe vana tuletõrjeauto ka üle. Siis sai edasi minna. Paarsada meetrit hiljem sõitis Viiking meist mööda. Tuli töölt ja noh peatus ka siis, et juttu rääkida. Selleks ajaks oli R. juba kärus tagasi – kirikuaias uinus. Ta nõus ainult magavana kärus olema, nagu need mulle sattuvad lapsed ikka😀.

Teelahkmel tuli jälle väike lahkheli, miks iss poodi läks ja meie mitte. Meelitasin Beni ikkagi teepeale jääva mänguväljakule. Enne sinna jõudes, väsis Ben tõeliselt. Nii väga, et panin ta Tulaga selga. Nii rahul, et selle kandekoti ostsin – sinna passib nii vastsündinu kui Ben ja viimasel on veel 5kg kasvuruumi. Ratta panin niiviisi käru peale:

5min pärast olime mängukal, Ben nõudis seljast maha, jooksis kiigele, kust ma talle hoogu tegin. Peagi möödus meist Viiking (olime tagasiteel koju), kes taaskord ligi tuli ja kellega me edasist plaani arutasime. Meil alati teema, et iga päev peab ennast liigutama. Jäi siis jutt, et ta sõidab koju, vahetab riided, võtab paki pähkleid (sest ma olin nälga koolemas), jookseb meieni ja koju saame üheskoos jalutada.

Viiking lahkus. Kuidagi saime meie ka minema. Napid meetrid sai käidud kui üks käru ratastest plahvatas. Oeh! Helistasin Viikingile, et ootame teda kohaliku kämpinguplatsi lähistel – ei me enam temata edasi saa!

Läks 15-20min ja abikaasa jõudiski pärale. Hakkasime üheskoos sammuma & pähkleid sööma. Ben taas ratta seljas ja väga visalt edasi liikudes.

Õige pea arvas R. et aitab kah magamisest, oli teine ikkagi mitu tundi juba unes olnud ja loomulikult näljane. Paraku paiknesime me sellises kohas, no täiesti autotee ääres, et imetada tuli nii:

Selleks ajaks oli Ben kärus ja täitsa väsinud. Hea, et R. polnud, sest koos neid tühja rattakummiga kärru panna ei saanud. Niiet viimast vedasin ma algul süles, aga peagi läks ta Viikigile kõhukotti. Ben oli muidugi nii läbi, et jäi minutite vältel magama. Ja kuskil kilomeetri pärast koju jõudes näitas äpp nõnda:

Karantiini jäävad alatiseks meenutama…

…igavene toidutegemine. Nii mõnigi pereema kurtis, et kui terve pere kodus, koosnes päev vaaritamisest. Nii ka meil. Kuna me sööme 2 korda päevas sooja toitu, sai ikka köögis aega veedetud küll. Pole veel nii Norrakas (ja ei saa ka kunagi), et võileibade peal elada.

…igavene beebi magamakussutamine. See laps nimelt on linnuunega, ei saa ta kaua lärmiga magatud. Mõni päev paned teda 15min magama selleks et ta 20min magaks. Ja nii mitu-mitu korda järjest. Õnneks on sellised päevad siiski vähemuses ja meie kõigi suurimaks õnneks on R. öösel eluaeg kuldne magaja olnud.

Selle asemel, et kõiki pereliikmeid vakka sundida, olen ma võtnud seisikoha, et uusimal asukal tuleb olmemüraga ära harjuda. Hea kool olid ristsed – maja 4päeva rahvast täis, beebil tuli lihtsalt leppida, et uinuda tuleb mitte nii vaiksetes oludes😁

Õnneks magatakse õues liikuvas kärus hästi. Tunde lausa.

…igavesed vihmasajud. Tavaliselt mäletan ma pigem head, aga isolatsiooniajast meenuvad pigem hommikust õhtuni kestvad padukad või lumetuisud, mis nii korralikud, et vastasmajast kaugemale ei näe. Ma katsun ilma mitte vabandusena võtta, et miks mitte õue minna, aga ikka tuli selliseid päevi mil vaid toas olime.

Mina erinevalt Viikingist vajan teatud aja tagant üksiolemist. Selle puudumist pean ma karantiini aja kõige raskemaks probleemiks. Ega ma tegelt nõudlik pole, «oma ajaks» sobib ka nt magava beebiga (või mõlema lapsega) jalutamine.

…netipoodlemine. Kõik teavad kuidas ma allahindlusi armastan ja suht iga netipood neid tegema hakkas. Kohapeal meil niikuinii midagi pole, niiet lahti läks Suur Tellimine. Kuna ma olen ammu igasugu Le Creuset’ potte-panne nillinud, sai nii mõndagi soetatud. Olen ikkagi piisavalt vana, et vaid korralikku ja kauakestvat majapidamisse osta. Eluaegse garantiiga pann -50% – pole paha ju! Mis veel? Home&Cottage samet voodikate (kaua me seda Viikingi eksi ostetud katet kasutame, eksole🤣) 200€ asemel 80€ga! Veel köögividinaid, riideid lastele, mähkmeid. Isegi riideid endale! Wow, sest ma nii halb enesele shoppaja, et kui teistel mehed ahastavad, et naine liialt kulutab, siis mul ähvardab, et tellib ise, kui ma end kätte ei võta😂Ühesõnaga on mul alati paar pakki teel🙃

Tavaline kodune mina. Viikingi vana dressikas seljas Pere ja kodu sirvimas.

…trennid. Oiiii kui paljud kurdavad, et isolatsiooniga läks käest ära. Me (eriti mina, sest Viikingil see tava juba eelmisest aastast) taasalustasin Pamela videote järgi treenimist. Motivatsiooni pärast ei tasu muretseda – sellise püssi nägemisest tekib too kui võluväel. Saan täitsa aru, miks Viiking päevagi trenni vahele ei jäta. 🤣 Kuna mu abiksaasale peki sees mürada ei meeldi*, teen trenni minagi 😁 Peamiselt muidugi enda pärast, olen ju rääkinud, et mina see tingimusteta oma keha armastaja ei ole😶

*mu isa väljend

PS! Viiking pole iial mu keha negatiivselt kommenteerinud.

Siiksi-siiski sai paar kilo kodusistumise ja/või maiustamisega kerre talletatud. Aga hea uudis on see, et kilo sain juba maha ka😃 selleks pean ma muidugi päevas 20 000+ sammu astuma, sest magusasöömist ma ei ohverda☝️kaas ei aita ka meie koogisöömise kohtumised naaber-sõbrannaga.

…inimeste lambakarja kombel käitmine. Kõik need, kes kodus hirmust värisesid, kõike desinfitseerisid, midagi puutuda ei julgenud, kellegagi kokku saada ei julgenud… et nende hirm läks ÜLEÖÖ just siis üle, kui ametlik eriolukord läbi sai. wow milline kokkusattumus!

Edit: Naasime just pikalt nädalavahetuselt Trondheimist. Ja alles nüüd tuli see ÕIGE tunne, et elu on tõesti endine.🤗 Selle viie kodusoldud kuu jooksul harjusin nii ära, et elu tunduski ainult majapidamine ja… kõik. No täielikult kõigest irdunud. Nüüd ma nii laetud, et teeks ei tea mis kõik ära🤩

Lõpp paistab

Koroona teemal ja ajal olen ma senini vaid korra kirjutanud. Mis ei tähenda, et mul rohkem midagi öelda poleks. Vadtupidi, ma olen mitmeid kordi midagi postitada tahtnud, aga ei jõua üldse tegudeni, sest alati on midagi tähtsamat/pakilisemat teha.

Nüüd oleme omadega sealmaal, et elu hakkab vist samm-sammult normaliseeruma. Kolmapäeval tehakse lahti lasteaiad. Viikingile öeldi see-eest, et töötagu veel kaks nädalat kodus

Vastupidiselt laialtlevinud vingumistele, et peab oma võsukestega 24/7 koos olema ja et aeg läheb nii aeglaselt, väidan mina, et päevad lähevad just megakiirelt. Äratus on vara, koguaeg midagi teha (sest ega mu härra ei saa ilma pidevalt lisanduvate remondiprojektideta oldud😝), kaks poeglast ja ega ei saaks öelda, et mul on aega ja võimalust diivanil lebada, lakke vahtida ja nentida, et kellaseierid aeglaselt liiguvad.

Kõige hullem aeg oli siis kui meil üle nädala järjest kas siis paduvihma või lörtsi või ka lund tuiskas. No siis tõesti istud ainult toas ja leiutad kuidas kolmese meelt lahutada. Benist on kahju jah, tahab teine lasteaeda aga mõistab, et see kinni.

Eile aga sain teada, et lasteaia taasavamisest (tegelikult see koguaeg lahti olnud, lihtsalt mitte kõigile) ei pruugigi suurt kasu olla. Võib kõlada nagu aprillinali, aga uued reeglid on sellised, et lapsi hoitakse teineteisest 2m kaugusel ja iga mänguasja desinfitseeritakse pärast iga lapse kasutuskorda. No ma tõesti tahaks näha kuidas neid lahus hoitakse. Ja ausalt öeldes ei saa aru miks lasteaiad üldse avatakse. Või siis need kes kardavad võivad ju oma lastega edasi kodus istuda? Ega lasteaed kohustuslik pole.

PS! Ma ei alahinda hirmu. Ma ka kardan mõnda (loe: paljusid) asju. Aga ma üritan nendele asjadele mitte keskenduda.

Mis me siis kodus teinud oleme? Juba karantiini alguses võttis Viiking ette trepi. Too oli mingi suvalt kokkukopsitud ja musta värviga paksult üle võõbatud koledus. Algul võttis ta selle lahti ja pani kokku korrektselt, et ei kriuksuks. Siis eemaldas vana värvi ja peitsis. Lõpuks panime uued käsipuud. Viimane toiming on veel pooleli – nats materjali puudu. Jälle üks objekt mis oli algul nii inetu, et mul mingit usku selle tuunimisse polnud. Pärast saab jälle tõdeda, et on ikka tore küll, et 6000 euri uue trepi alla ei pannud🤗

Kuna meil on siin väga-VÄGA muutlik kliima, st trepiga alustades oli talv, vahepeal paduvihmad, siis lumetorm ja lõpuks saabus üleöö ka päikesepaisteline kevad, sai viimase pärast uue projektiga alustatud. Selleks siis terrassi mööbel. Ei ole ju väga tahtmist toas trepiga tegeleda, kui terrassil 25 kraadi (üldine õhitemperatuur oli siiski väidetavalt 14kraadi😆) sooja.

Algamas on meie kolmas suvi siinses kodus ja lausa patt, et 30ruudune terrass kasutust leidnud pole. No ok, eelmine suvi olin ma oma raseduse alguse ja topelttöötamisega elust «välja lõigatud» aga ikkagist. Plaan igatahes meile suvine vabaõhu elutuba korraldada. Eile saigi prooviks üks tool kokku klopsitud.

R. hakkas vist esimesi hambaid kasvatama. Ise kahekuune! Ühel hetkel hakkasid tal käed koguaeg suus olema, tissi vahelduva eduga kas koguaeg tahtma või keelduma ja õhtuti veel rahutu ka olema. Beni hammaste lõikumisega oli alati sama muster – öösel palavik, tavalisest rahutum uni ja hommikuks hambad väljas. Üsna kerge meile kõigile. R. vaevleb mitu päeva ja midagi igemete alt kumab. Eelistaks ausalt seda palavikuga varjanti – ige läheb õhemaks, hambad saavad kiiremini välja, lapsel lihtsam.

Õhtuti, kui jumal annab, saab telekat vaadata. Ei ole ma seriaaliguru aga ühe soovituse jagan. Sest vist keegi pole veel jaganud? Meie õhtuse ränga sõltuvuse nimi on «Money Heist». Pole sõnu kirjeldamaks kui sees ma sellest olen. Varasemalt pole millelegi nii kaasa elanud ja kui see läbi saab, tuleb ilmselt leinaperiood, sest karta on, et miski muu toda sarja üle ei trumpa.

Mulle tekitab ränka meelehärmi, et ma oma beebit kellelegi näidata ei saa. Maiks oli planeeritud ristsed, kutsutud igasuguseid nii siit, pealinnast, Eestimaalt ja mujalt maalt. Vahepeal kadus lootus, et jumalteenistus toimuda saab, aga kuna meil (erinevalt Eestist (sorri, ei saa üle)) usuvabadus on, ei saa sellist püha toimingut keelata. Viiking helistas eelmine nädal kirikukontorisse, küsis kuidas lood. «Aa, 25külalist on jumala ok,» sai vastuseks.

Niiet kui ristimine aset leiab, siis ilma minimupoolsete külalisteta. 😢 Ja sellest on mul kirjeldamatult kahju. Edasi lükata ka ei saa, sest kes teab millal üldse lennuliiklus taastub ja teiseks ei mahu R. hiljem ristimiskleiti.

Meedias soovitati selleks suveks väljamaa reise mitte planeerida. Masendav. See, et ma Eestisse ei saa. Kuigi ma usun, et kui ma väga tahan, siis leian võimaluse. Meie poolakas tegi küll isolatsiooni ajal kodumaareisu ja saabus hiljuti Norrasse tagasi – lasti sisse küll.

Millised on suvilad on Emiraatides?

Kuskile Abu Dhabi lähedale on ühele saarele korraldatud täielik oaas. Muidu ju kõrb, aga seal roheline «võpsik» lokkama pandud. Ma ei tea palju välismaa turiste sinna üldse satub, üldiselt tundub, et kui minek Emiraatidesse siis peamiselt Dubaisse.

Eelmises postituses jäime sinna, et olime sadamasse jõudnud. Kogu kottidega, mis ma Norras kaasa võtsin + õe tagasihoidlikum roosa kohvrike. Need jäid sadamamajakesse ning mina, õde ja Ben said sõidukisse suunatud ja algas veerandtunnine sõit mille (edasi-tagasi) hinnaks 110€. Võib kutsuda ka piletiks saarele. Meile oli see lõbu tasuta, sest õde tunneb inimesi.

Mis sel saarel siis teha? Juba teel paistis silma arvestatav hulk villasid – suvilad nö. Nii kui me sadamasillale maabusime, saime suunatud nö golfiautosse, sest ega selle saare külastajad jala ei käi. Pärisautosid seal aga pole, isegi autoteid mitte. Tehti ringkäik. Esimene peatus oli lastehoid. Kohalikud, nagu ma aru saanud, ise lapsi väga ei kasvata ja ega siis puhkuselegi võsukesi kantseldama tulda. Selleks on vastavad töötajad. Tol päeval oli Ben ainus laps. Proovisime ta kahe lapsehoidjaga sinna jätta ja lahkusime ise golfiautojuhiga ülejäänud saart kaema.

Paraku polnud Ben nõus seal üle kümne minuti olema ja meid helistati tagasi.

Edasi näidati meile erineva hinnaga villasid. Seest! Oli vist kolmes hinnakategoorias, kui ma õigesti mäletan. Pildid panen sellest kõige kallimast. Iseenesest ime, et meid niimoodi sisse lasti. Kahtlen, et mõni eestlane üldse kunagi neis ööbinud on, ( a vb on ka, kunagi ei tea). Niiet minu jaoks ulme, et vaarand tundigi säärases viibida saime. Seda seetõttu, et 1 öö maksab tolles villas 25 000€ !!! Ma ei suuda seda peaaegu et hoomatagi.. Et kui me müüks oma (loe: Viikingi) korteri maha, saaks 10 päeva villas elada😅

Muidu oli suur plaan saarel rasedust jäädvustada. Kahjuks aga polnud õe sõber fotograaf saarel. Ei imesta ka, pilved ju seemendatud. Vahepeal saime lausa tibutamist tunda😲 Basseinis ligunemist see muidugi ei seganud ja ülejäänud päeva veetsimegi vahelduva eduga seal.

Kui ma viimati väljamaal käisin.

Juba enne R. sündi alustasin ma meie üle 16 000 perepildi sorteerimisega. Hakkasin tagantpoolt ettepoole minema, tundus ägedam. Praegu olen seal kus ma Beniga lõpurase olen.

Peamised mõtted mis sorteerides peast läbi käivad: 1) heldimus, kuidas Benike ikke kunagi nii väike olnud ja kui väga tore kõik see seg on olnud 2) kui normaalne ja lahe oli elu enne karantiini.

Seekord tulin siia meie viimasest tripist pajatama. Ühel laupäeval (vist) saatsin ämmale sõnumi, et oleme Beniga rongis, teel tema poole, sest õhtul väljub lend Oslost Dubaisse. Ämm oli nats üllatunud, et alles olime ju Mauritiusel ja ma veel takkaotsa Eestis ka, aga sai aru, sest Viikingil oli see poistetripp Portugali ja ega me siis kahekesi koju jää.

(Tahab pisara poetada, kui lihtne oli elu enne – lihtsalt ava norwegian.no ja booki lende palju soovid 😭)

Niisiis, päev meie «vanas kodus» ja kell 23:00 lend. Järgmisel hommikul ärkasime maandumahakkavas lennumasinas. Dubaisse oli mu õde meile vastu tulnud. Otse peolt, oli mingi tüübi klubis nattipidi kinni võtnud ja ennast Dubaisse sõidutada lasknud😂

Nagu kombeks, olime me kodutud st mingit hotelli bronnitud polnud. Istusime kohvikusse, rüüpasime lattesid või midagi ja andsime näppudele booking.com’is valu.

Peagi sai üks odav ja enam-vähem piirkonnas välja valitud. Siirdusime taksot saama. Mulle väga meeldib, kuidas meiesugustesse* Emiraatides suhtutakse. Kellele ei meeldiks? Taksossepaigutaja (eraldi amet kohe), suunas meid kohe kõikse uhkema Tesla-taksoni. Jõudsin juba juubeldada, kui õde peo ära rikkus – see maksvat topelt või eiteamitmekordselt. «Arvate, et kui valged, siis võib kohe nöörims hakata?» sajatas taksossepaigutajale. Ja nii me odavasse taksosse istusime…😒

Hotell oli selline, kus meiesuguseid üldiselt ei nähta. Sõsar on mul väga vilunud näo järgi ära ütlema mis riigist keegi on. No ja seal hotellis olid vaesed asiaadid. Me nagu võõrkehad, keda jõllitati.

Päevad kulgesid nagu ikka – õega vana aja nalju meenutades, uusi lugusid jagades ja Beni ohjates. Midagi väga märkimisväärset Dubais aset ei leidnud, peale selle, et ma õele läkaköha põhjustasin, sundides teda 17kraadises hotelliruumis magama. Jumal tänatud, et Emu oli õele jõulukingiks difuuseri ja kurikuulsad eeterlikud õlid saatnud. Ja et mul oli miskipärast taruvaigu sprei kaasa võetud.

Ainus päev Dubais, mil taevas oli selge, muidu toimus seal agar pilvede seemendamine. Tõsijutt, vihm on seal nii hinnas, et kui juhtub ime ja pilved kõrbe kohale tüürivad, seemendavad spetsiaalsed lennykid nad kohe ära. Mina Norrast vihma käest tulnuna sellest just vaimustuses polnud.

Muidu jõudsime erinevatel päevadel randa ja ostukeskusesse, siis aitas, algas «kolimine» Abusse. Transpordi leidmine ei läinud seekord nii libedalt (loe: ükski kutt polnud vaimustuses meie sõidutamisest), tuli minna bussiga. Ja siis see jant algas.

Taksoga bussijaama. Lapse ja miljoni kotiga. Tavaar, mina ja Ben olime juba bussis, õde läks pileteid ostma. Ostis ja ostis, buss pidi juba väljuma, õde ei kuskil. Viimaks viskas bussijuhil üle ja mitte ainult üle – meid viskas kah bussist välja😂

Õde naases ja oli jälle pahane, sest meiesugustele ei tohi nii teha! Õnneks läks järgmine buss suht kohe. Sõit oli natsa alla kahe tunni. Seekord oli meil Abus lausa hotell ootamas. Sinna me siiski ei läinud, oli plaan miljokate saarele minna. Sadam oli enne Abu kesklinna. Enne veel, nii umbes poolel teel tuli nii minul kui Benil kohutavat sorti pissihäda. Õudne! Ma olin ju rase ja Ben niisama kahene, kes lõputult kinni hoida ei jaksa. Kannatasime ja seletasin Benile, et peab ootama. Varsti ma siiski enam ei suutnud, Ben muudkui palus pissile ja ma saatsin õe bussijuhiga läbi rääkima. Viimane keeldus kategooriliselt, olevat rangelt keelatud kuskil tee ääres bensukas peatuda. Tuli kemplema hakata, õe poole asus ka üks kaasreisija, et olge inimene, rase ja kaheaastane peavad vetsu saama!

Muidugi oli mängus ka huvi bussilt maha saada võimalikult sadama lähedal. Milleks me peaks mitukümmend euri taksole kulutama, et sama tee tagasi sõita?

Bussijuht lõhkise küna ees – reegleid rikkuda ei tohi, aga meiesugustele vastu vaielda ka mitte. Viimaks saime maha pandud.

Tee ääres hülatud

Ben pissis kohe sinnasamma bussi kõrvale😆 mina jõudsin läbi ime vetsu. Edasi tuli meil siiski takso võtta, et saada saarele, mille nimeks Zaya Nurai ja millele ainuüksi jala tõstmine maksab 110€. Lihtsalt see, et sa sinna 15minutit mööda vett sõidad. Meile oli see lõbu tasuta🤩 Ah teate, sellest pean eraldi postitus tulema. Samuti tuleb juttu edaspidisest kemplusest. Järgmise korrani!

*meiesuguste all pean silmas Põhja-Euroopa väljanägemisega. Ei ole kuidagi halvustavalt mõeldud, lihtsalt selles riigis on asjad hoopis teistmoodi paigas. Et aru saada, tuleb kohapeal kogeda.

Mul nii hea meel…

… et teema, mida soovisin lahata, võeti ühe hästikirjutava poolt üles. Jutt siis sellest kuidas Maaleht uudisega liputab – ehk paneb selle üles ja võtab veerand tunni pärast maha, sest äkki keegi saab kasu? Või keegi käskis maha võtta? Või saab keegi kahju, kui rahvas liialt hõlpsalt terveks saab?

LINK

Ei hakka juttu ümber rääkima. Ei tulnudki siia hilisõhtusse pikalt heietama. Lihtsalt see meedia… 🤦‍♀️ Inimestele söödetakse ette MIDAIGANES. Ja kõige hullem on, et NAD USUVAD ka.

Mida Varikas koroonast arvab

Alati kui on mingi terav teema, arvab Varikas erinevalt 90% massist😆

Aasta algul kui viirus levima hakkas, olid kõik arvamusel, et «tühine gripp». Inimesed lugesid statistikat ja tegid omad järeldused. Mina ei karda taolisi haigusi absoluutselt. Ennast ja oma pere hoian ma nii, et meie immuunsüsteemid tugevad oleks.

Esialgu ma üldse ei süvenenud, tundus mingi järjekordne Hiina haigus, ausaltöeldes ei mõlnud, et see võiks üle maailma levida.

Äkitselt hakkas meedia oma paanikakülvamise tööd tegema. Tehke mis tahate, aga kogu see asi on enam kui kahtlane. Kohe esimestest päevades läks lahti live-statistika. Miks? Kust nad teadsid milliseks olukord kujuneb? Gripiga pole iialgi sellist statistikat tehtud. Sarsigs jälgisid inimesed ka igapäevaselt palju oli nakatunuid või haiglaravil või hukkunuid?

Kui esialgu võttis rahvas vabalt, siis pani meedia isegi need haigust kartma, kes enne ei kartnud. «Peame kiiresti tegutsema, muidu läheb nii nagu Itaalias,» ütlevad. Panen siia kuvatõmmise ühest grupist. Pärineb 18ndast märtsist.

Kõlab loogiliselt. Ja toetudes sellele, kahtlen, et Põhja-Euroopas asi nii hulluks minna saaks. Või kes teab, äkki ongi protsentuaalselt nakatunuid Eestis sama palju, kõiki ju ei testita. Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks mis mõte on üldse sellist statistikat teha🙄

Asi on ikka nii suure kella külge pandud, et hirm hakkab, mis sellest kõigest üldse saab. Haigus ei ole iseenesest nii hull. Enamus diagnoosituid poleks ilmselt üldse kunagi ennast testima läinud, kui koroonast mitte midagi meedias ei räägitaks. Kui palju te seda kardaks juhul kui MITTE KEEGI poleks mingist viirusest iitsatanudki? Kui oleksid kuulnud et kellegi tuttava tuttav on haiglas?

Mina oleks paanikas nt siis kui sureks 90% alla 40aastastest. Siis oleks karm!

Kuidas koroona meie elu mõjutab? Üleeelmisel neljapäeval otsustati karantiin kehtestada. Kõik käis kuidagi eriti kähku, pärastlõunal saime teada, et lasteaiad pannakse kinni, kohe tuli sõnum ka Viikingilt, et hakkab homsest kodus tööle, tunni pärast vedas juba oma ekraane meile koju. Öeldi, et lasteaeda saab 26.märtsil. Järgmisest päevast hakkas täiesti teine elu. Viiking tegi poolest söögilauast oma töökoha ja me pidime tegema, et teda «ei ole». Olgu, tegelikkus on see, et ta iga natukese aja tagant mind millegagi seoses lastega aitab😃

Nii kui ilm kannatab, olen ma lastega üldse pool päeva ära. Minu poeskäik on ju 7-11km. Juhuks kui niisama jalutamine ka ära keelatakse, saan ma vähemalt oma 10 000+ sammu ikka täis😁kuigi maal vast ikka ei keelata.

Meie linnas on lahti ainult toidupoed ja apteegid. Võibolla mingites tehastes veel käiakse kohal, Viikingi tööfirmas käiakse, ainult arvutiga töötajad saadeti kodukontorisse.

Ma tänan jumalat (või iseenda otsuseid), et ma selle kriisi Norras üle elada saan. Seda ka, et ma lapsehoolduspuhkusel olen. Siin saavad töökaotajad 80% sissetulekust riigilt. Eestis, nagu ma aru olen saanud, jäetakse inimesed ripakile. Kui mul praegu beebit poleks, oleks ma üks töötutest, sest hotellid ja kohvikud läksid kohe kinni. Viiking nagu ma ütlesin, töötab kodus ja loodetavasti tööd jagub, sest kiirabitöötajad, politseinikud, tuletõrjujad jne vajavad ikka rõivaid.

Viikingi vanale töökohale võib koroonakriis viimane piisk olla. Olekski töötu.

Mille üle ma veel tänulik olen? Selle, et Strømmenist tulema saime. Ei sooviks korterisse aheldatud olla, pealegi pidid seal isegi laste mänguplatsid suletud olema. Meil siin mitte ja mina oma Benil neid külastada ei keela. Kui mõnel soov kritiseerida, siis kritiseeri enne nt tervet Rootsit, ma sellega võrreldes puhta süütuke 😉

Ma olen rabatud kui hoolega suur osa inimesi ennast desinfitseerivad. Poodi sisenedes lasevad käed üle, tappes muuhulgas ka kõik head mikroobid. Siis panevad veel kummikindad ka otsa – niiiiii «loodussõbralik»! Aww! Ühe asja kohta pole mul siiski midagi. Selle, et iga kliendi järel töötaja ostukäru käepideme ära desinfitseerib. Lasku käia!

Mitme blogija hügieenirutiinid on mind ka kulmu kergitama pannud, aga las nad olla. Üks kohalik vanamees oli tipp – toidupoodi sisenedes lasi ta pärast rögisemist terve näo desinfitseerijaga üle. Aa oot, tegelt selgus tippude tipp: mu oma õde lasi end pärast ühe kliendiga kokkupuutumist üle kogu keha desinfitseerijaga üle…

Täna nägin Norra uudistes, et Itaalias oli üks 102aastane vanaproua koroona seljatanud. On alles immuunsus!

Muidu on Norra meedia sama segi nagu Eesti oma. Üks arst (või keegi) võrdles praegust olukorda Teise maailmasõjaga. Naine oli väga ähmi täis ja seletas, et praegu on täpselt sama – «sakslased on tulevamas». Pole sõnu. Kui valida kas elada koroonakriisis või maailmasõja ajal, poleks küsimust. Võibolla pole sel proual meest, kes viimase puhul kuhugi kemplema minema peaks. Võibolla ta arvab, et Teises maailmasõjas sai ka vaid 26 vanaiminest hukka🤷‍♀️

Millest mul kõige rohkem kahju on? Et kuhugi reisida ei saa. Saatuse irooniana oli meil mais justnimelt Itaaliasse minna plaanis😆 Suvine Eestisviibimine on ka küsimärgi all. Ei teagi, kas tahan olla riigis kus sõnavabadust pole.

Mille üle rahul? Oiiii kui rahul ma olen oma kolme järjestikuse reisi üle, mis sügisel tehtud said. Polegi blogis maininud, aga pärast kahte nädalat oktoobrikuises Mairitiuses, lendasime Beniga veel kümneks päevaks Eestisse. Siis olime nädal kodus ja reisisime kohe Emiraatidesse kah. Kuigi tol hetkel mõtlesin, et olen segane hull, et niimoodi (rasedana ja kahesega) tuuritan, siis praegu olen ilmatu tänulik – sain õe ka ära näha. Muidu pidi ta mais meile Norra külla tulema, aga nojah.. Emiraadid panid üldse piiri kinni.

Koroona ümber käib nii palju (vale)infot, et ei tea mida uskuda. Oleks kindel, et selle läbipõdemisest immuunsuse saab, põeks läbi ja asi ants. Osad ütlevad, et immuunsust ei saa. No kas siis jääbki see haigus lainetene ümber maailma käima?

Vaktsiin muidugi omaette teema. Kuidas see töötab, kui immuunsust haigusest ei saa? Lisaks pidi viirus pidevalt muteeruma. Et siis igale mutatsioonile uus vaktsiin? Ei jõua ära oodata kes need on, kes endale sellist kokteili sisse süstida lasevad, mille mõju järgmisele generatsioonile uuritudki pole 😛

Igatahes, kallid inimesed, ärge laske hirmul võimust võtta. Igal haigusel on raskemaid erandeid. Ka näites tuulerõugetel – kõik ju teavad neid tarkpäid, kes tuulerõugetes lapsele ibukat annavad ja siis kurdavad, et OI KUI JUBE HAIGUS🤦‍♀️

PS! Vb hakkabki maha rahunema, sest käisid jutud, et Lihavõtetel lubatakse lausa pereliikmetele-sugulastele külla minna🤗

Esimene kuu

Juhtus jälle nii pikk vahe. Ja minuga juba on kord nii, et kui koguneb liiga palju kirjutada, siis löön käega.

Täna hommikul tundsin, et tahan ikkagi meie tegemisi ja oma mõtteid jäädvustada.

R. sai vahepeal kuu vanuseks. Sellestki juba kaks nädalat möödas.. Ütlen seda, et teine laps kasvab kiiremini. Nii kilode mõttes kui ka aja möödumise. Tunnen, et pärast sünnitust tuli argiolme liiga ruttu peale, kõik need Viikingi vanemate külaskäigud jne. Ok, ämm on super, tuleb koristab, mr. Bean teeb süüa, Ben on ka neist vaimustuses. Mina sain lihtsalt imikut nunnutada ja nautida. Nagu ma alati selgelt väljendanud, siis mulle hullultvägapalju meeldib see vastsündinu aeg. Sõltuvuses sellest! Küllalt ei saa vist kunagi. Ok, aga Viikingi isa. Selle siinviibimine tähendab mulle kokkamist ja organiseerimine. Oeh jah, oleks rohkem rahu tahtnud. Muidu mulle väga külalised meeldivad, aga esimesed 2 nädalat tahaks ainult oma pere.

Rongapojast ka. Esimene asi ongi kosumine. Kahe nädalaselt oli teine juba ca 5kg. Nelja nädalaselt 6,2(!)kg ja 57cm. Käisime mingil mõttetul grupikonsultatsioonil, kus oli veel 3 samavana imikut. R. oli lihtsalt ma ei tea.. teised olid niisama suured kui minu oma nädala vanuselt😅 Beebi saab ainult rinnapiima ja seda nii palju ja tihti kui soovib. Ei pudelit, ei lutti. Juba olen ma saanud kotitäie väikseid riideid ära panna ja kuu vanusena läks R. suurus 62’le üle. Ben kandis samu kolmekuusena. Ja temagi oli üle keskmise suur.

Magab kaisus, see oli ette teada. Kui ma sooviksin oma ööund ära rikkuda võiks ta muidugi oma voodisse panna. Saaks 10+ korda öösel ärgata. Ei aitäh😂 Lisaks meeldib mulle väga kui beebi kaisus on🥰

R. on nõudlik beebi. St just nõudlik, mitte keeruline. Magab suure osa ööpäevast, aga need paar tundi, mil ta üleval on, peab koguaeg süles olema ja kindlasti püstises asendis. Pole mingi apaatne lakkevahtija, ikka peab nägema mis toimub😃

Öösel magab. Kui ma saaks lapse kes öösel magada ei taipa, oleks see viimane laps. Uni on püha ja kui seda mulle ei võimaldataks, läheks hulluks. Öeldakse ju, et inimesele antakse nii palju kui ta kanda jaksab, novot, ma selle koha pealt nõrk, ma ei jaksaks öösel pidevalt ärgata, sellepärast saan ma ilusti magavaid beebisid😌

Tegelt ma pean ikka tilga tõrva siis lisama. Paar korda on juhtunud, et öösel tuleb mähet vahetada, seepeale virgub R. sedavõrd, et enam sõba silmale ei saa. Välja tuleb nõudlik pool – tahab üleval olla ja kõik! Tee mis tahad. Enamasti on selgunud, et kell on juba nt 7:00. Hea seegi! Loomulikult jääb ta siis kohe magama, kui ülejäänud pere virgunud. Lisaks see, et ta ärkab ju valgusega ja järjest varem valgemaks läheb. Suviti on terve öö valge. Pimendavad rullkardinad tuleb viivitusteta ära tellida, õnneks nad just praegu Kid’is -50% kah.

Uni on sel beebil õbluke. Või pigem see uinumise faas. Beni lärmakad mängud võivad pinnuks silmas olla. Täiesti imelik, nii pisikesed ei peaks ju väga kuulma. Tervet peret ma sosistama siiski ei pane, R.’l tuleb olmelärmiga kohaneda. Ben magas müraga nõks paremini, ma mäletan.

Grupikonsultatsioonist. Ma ei teagi tegelt miks ma nendesse lähen. Ajan ennast närvi ainult. Seal näidati 7minutilist filmi sellest kui normaalne tunde niisama karjuv imik on ja et selle eest teda raputada ei tohi. Mulle juba teine «ebanormaalne» laps sattunud – ei nuta põhjuseta. Ma jään endale kindlaks: laps ei kisa niisama. Kunagi!

Kahe asjaga, mida need spetsialistid rääkisid, ma nõustuda ei saa. 1. Lapsele tuleks hakata pudeliandmist harjutama. Siis saab ema ära käia. Päriselt?!!!? Igal pool kahaneb rinnapiimabeebide protsent ja siis üks tarkpea soovitab takka. 2. Tran. Mitte niisama kalamaksaõli vaid kindlasti Tran. Reklaamlehed anti kaasa. Minu rumalusest Ben seda omal ajal sai. Õnneks mitte küll kaua. Praeguseks on isegi Norra arstid aru saanud, et Tranis on liigselt raskemetalle. Pole ju ime, mered ja kalad jumalast saastatud. Aga siin see provintsimeditsiinitöötaja pole midagi kuulnud. Või siis on boonused magusad, sest kui soovitus oleks KALAMAKSAÕLI, ükskõik milline, siis ei oleks vaja rõhutada brändinimi Tran’ile😉

Tuleb kaebus esitada.

Nõudlik on R. ka enda kandmisel. Seekord sai ostetud lina, muidu tore, sidumine pole midagi hullu, ei ole kohmakas ega midagi. Ainult et beebi ei talu meil mitte mingisugust ahistamist, nii kui tunneb, et miski liiga ümber, hakkab jalgarega sõtkumine. Kuna lina kannab kuni 8kg ja R. suht 1kg minna, sai soetatud ka Tula (3,2-20kg). See meeldib nii mulle kui Viikingile. Väga mugav ja vähemkohmakam kui Ergobaby. Ainult et R.’le ei meeldi😕 kussutades ta seal magama saab, aga ei mingit kottipanekut ja paigalseisu. No me igatahes harjutame.

Vennad. Ben on väiksest aina enam huvitatud. Kallistab-musitab, üritab otsa ka ronida. R. laseb alati hädakisa valla. Veel meeldib esimesele beebi sokke eemaldada ja teatab et «vist pissus», et me üheskoos mähkmeid vahetada saaks 😄 Eile tabasin Beni hügieenilist huulepulka R’le mokale määrimast…

Kärutamine oli algul raske. Imik tahab siiski koguaeg ema küljes olla. Talvine aeg on kõige halvem harjutamiseks kah. Kui kisama hakkab, ei saa kohe välja võtta. Küll bussijaamas teepeal imetatud. Õnneks läheb olukord järjest paremaks ning R. võib teinekord 3h ka magada. Käru peab muidugi liikuma☝️ Ahjaa, sellist ahistajat nagu müts, ei talu R. samuti. Nii magabki ta kärus kõhuli (sellest ajast magab kõhuli, kui soojakotiga lõpetasime. Meeldib talle tunduvalt rohkem), tekk katmaks ära pea, aga mitte näo.

Võibolla oleks midagi veel, aga kohe pähe ei tule, niiet postitan pigem kähku ära😁

Päev kahe lapsega

Kaks last on meil peres juba nädal ja peale olnud, eile aga pidin nende kahega esmakordselt üksi hakkama saama. Viiking pidi nimelt Oslosse minema. Algul mõtles, et läheb reede õhtul ja naaseb laupäeval, aga siis otsustas mõlemad otsad laupäeval teha. Meeldiv. Öösel poleks ma veel valmis olnud kahte last ära händelima.

Miks üldse läks? No mis ise arvate – ikka AUTOJAMAD😤 Bemmile sai ostetud kaks esituld. Kaks lambipirni lihtsamalt öelduna. Üks maksis üle 100€ ja need kurivaimud töötasid vaid kuu aega!😡 Probleem on vist ikka kuskil sügavamal.

Õnneks on täiskindlustus, aga kohale tuli masin ikka pealinna viia. Otsus see just siis viia, sündis viimasel hetkel, sest äiapapsen avaldas soovi külla tulla ja Viiking sai nendega koju tagasi.

Niisiis oli ta ära hommikul viiest õhtul veerand kümneni. Kuidas meil läks?

Ärkasime 7:30. Tavaline äratus on see, et Ben tahab R. sülle võtta. Hakkabki võtma, pean teda natuke tagasi hoidma, sest beebi magab. Samal ajal anun Beni, et ta mulle toibumisaega annaks. Lõpuks läksime vannituppa, üks tuleb potile aidata, teisel mähkmed vahetada, mõlemale päevariided selga.

Hommikusöögi valmistamine läks veits üle kivide-kändude, sest üks pole nõus ärkvel olles minutitki kehakontaktita olema, teine nõuab valjuhäälselt müslit. Trikoolina sidumist pole ära õppinud (oleks enne Viikingi lahkumist võinud) lisaks on see kuskil majapeal kadunud. Viimaks sai kisa saatel müsli-mammud-banaan-piim kaussi, esiklaps laua taha sööma, teine tissiotsa. Muidugi polnud see päeva esimene tissitsmine – kui imik üleval, tahab ta seal pidevalt olla.

Millalgi pool tundi hiljem hakkasin enesele omletti valmistama. Ben jättis oma müsli kus see ja teine ning pistis pintslisse pool minu roast. Saatuse kiuste olin ma just tol hommikul tavalisest väiksema omleti teinud😝

Hiljem pesin pesusid ja 11-12 ajal otsustasin, et peame jalutama minema. Beebi asetasin turvahälli, seejärel riietasin Beni. Sai lapsel valida lasta mis kombekas ja müts ning lasin teise õue. Beebile olid need paar minutit liiast ja rahustuseks tuli ta tissi otsa panna.

Max 10min pärast olime meiegi väljas. Emu oli seoses Eestis shoppamisega mulle juba hommikust saadik non-stop helistanud, jätkus see nüüdki. Paari minuti pärast oli beebil jälle hing täis, et ta üski kuhugi siruli pandud oli ja ma leidsin end garaazhist mingi asja äärel istumas, imetamast, samaaegselt Emule telefoni juhiseid andmast.

Ben ei taha tavaliselt koduaiast oma õuemänguautode juurest väga lahkuda. Seekord läks libedamalt, sest külasse oli saabunud jäätiseauto. Ben nõustus kärru istuma ja sõit algas! Jäätist me siiski ei ostnud ja õnneks pole Ben veel otsi kokku viinud, et sealt saab, niiet me lihtsalt vaatasime.

Postkastist sai kougitud järjekordne lasteaiaarve, mille me maksta unustanud olime🤦‍♀️ 7€ trahvina otsa poogitud.

Kõndisime siin majade vahel ja natuke kaugemalgi. Tagasiteel juhtus midagi mida ma siin kuude viisi näinud polnud…

…mäe tagant tuli välja päike. Ben viskas end pikali ja kiitis: «Mõnus soe.» Oli tõesti. Edasi kõndis ta ise – mööda hangesid.

Tagasi toas sõime lõunat – ma kanasuppi, Ben paprikat. Tal mingi periood, et vahest sööb ainult paprikat. Päeva jooksul sõin ka rohkelt kaneelisaiakesi, nii 5-7🤫

Pärastlõunal läks Ben vanni. Jooksvalt tegelesin imetamise, mähkimise, pesudega, külalistele toa kordaseadmisega, nagu ikka. Õhtul vaatasime multikaid. Nagu ikka, saab Ben 2tk valida. Esimene sai vaadatud, teiseks tahtis «Brannman Sami». Panin esimese ettejuhtuva käima. Käib ja käib ja otsa ei saa. Imelik. Tavaliselt vist 10min üks episood. Vaatan, et mis värk on. Ohissand! Tunniajane😮 Oeh, ei saanud kinni ka panna, oleks kisa vallandunud. Ühtlasi oli see esimene kord mil Ben tund aega vagusi teleka ees püsis.

Beebi, kes oli viimased tunnid maganud, ärkas otseloomulikult siis, kui ma Beni magamaminekuks valmis sättima hakkasin. Ega midagi, läksime kõik koos vannituppa. Kõigepealt mõtlesin, et luban erandkorras Benil siis meie voodis uinuda, et heidame kõik koos pikali, üks ühel, teine teisel pool. Aga Ben mul piisavalt mõistlik. Kui muidu pean ma ta kõrval lebama ja koos raamatut vaatama või ta uue autopadjaga rääkima (😂 uus asi jälle), siis seekord istusin maas, beebi (of coz) tissiotsas ja kiikasin raamatusse kah. Siis laulsime Sami laulu ja umbes 10minuti pärast oligi esiklaps uinunud.

Edasi olin sunnitud diivanil istuma, sest beebi on (pool)ärkvel olles VAID süles nõus olema. Soovitatavalt püstises asendis, sest ta lind ja peab kõike kõrgelt nägema😃

Kui ma ta ühel hetkel siiski paariks minutiks magama sain, poetasin ta korvi ja panin mänguasju ära. Ja kõiki muid asju, mis valedes kohtades olid.

Ja äkitselt oligi masin maja ees ja Viiking oma isaga kohal. Oli raske? Nooooh, kui täiesti aus olla, siis ainuke asi, millest mul täielik tüdimus on, on see pesumajandus. Ma ei saa aru, kuidas meil järsku iga päev 2-3masinatäit tuleb. Olen lausa kuivatit pruukima hakanud, sest mul pole aega oodata ega kohta kuhu kõike riputada.

Ben on väga tubli suur vend. Imestan kui kannatlik. Isegi kui midagi palub ja kohe saada tahab, siis nähes, et beebi sööb, ootab ilusti ega käi peale. Kui nt trepist alla läheme, küsib ta muidu sülle, aga kui näeb, et beebi juba ees, siis hakkab nagu sülle küsima, aga näeb ja küsib hoopis käest kinni hoida🙂

Igatahes hakkab mul edaspidi selliseid päevi 2x nädalas olema ja ma leian, et pole ullu midagi😀