«…sest lastesse ei suhtuta Norras kui probleemi.»

Kuigi ma tean, et ma lubasin oma tulevikuplaanidest laiemalt pajatada, ei suuda ma siiski nii avameelne olla. Mul on liiga palju, mida ma ärasõnumise hirmus rääkida ei taha. Ja mu jaoks on see niiii lame, nagu osad kirjutavad nagu midagi, tekitavad küsimusi ja siis “ma ei saa sellest rohkem rääkida”. Maigaad, ära siis parem üldse alusta.🙄

Ma kirjutan tööplaanidest. Ma mõtlesin ikka juba vähemalt pool aastat tagasi, et 2019 alguses võiks tööellu naasta. Pärast pikka puhkust võtsingi oma CV ette, vahetsin seal näiteks perekonna nime ära ja astusin ühel laupäeval linnapeal “igale poole” sisse ja küsisin tööd. Nädalavahetusel, sest nädala sees lapsega ei hakka minema ja tugivõrgustikku meil siin pole. Viiking ainumas varjant, kellele laps jätta.

Intervjuudel või peaaegu intervjuudel olen praeguseks käinud kolmes: madratsivabrikus, kohvikus ja hotellis.

Ei, ma ei taha eluks ajaks nö sellisele tööle jääda, aga mul oleks vähemalt esialgu vaja miskit, kus ma saan õhtuti/nädalavahetuseti töötada ja kuna minus on siiski säilinud lootus õppima minna ning seda tänavu kohe kindlasti ei saa, siis teen just seda tööd, kuhu mind tööle võetakse.

Erinevused Oslos ja siin

Mul tulevad õudusvärinad oma algusaegadele mõeldes. Keelt ei osanud, nimi oli ida-euroopa oma. Ma võisin 100 CV’d jagada, keegi ei vastanud. Minusuguseid oli jalaga segada. Elu esimesele neti teel saadetud CVle vastati alles pärast seda kui mul uus perekonnanimi oli.

Mõtlesin, et nii hull enam olla ei saa ja mul oli õigus! Esimesena käisin seal madratsivabrikus. Beniga!

Teeme veelkord selgeks: lapse pärast ei jää midagi tegemata.

Jalutasin ta magama, astusin hoonesse sisse, ootasin ja teadsin nime, keda küsida. Juhuslikult just tema mu poole esimesena pöörduski. Kohe istusime maha ja ladusin kõik letti. Tundus kohe hea klapp, ütles, et neil kevadel uusi inimesi vaja 🙂

Järgmisena tuli kohvik. No seal oli kohene äratundmine tööandja poolt. Ütles, et neil ongi just inimesi vaja. Saatis samal õhtul sõnumi, et teisipäeval intervjuule tuleks.

Selleks päevaks võttis Viiking töölt vabaks. Niiviisi kokkulepitud intervjuule ma siiski ärkvel lapsega ei läheks.

Tegemist on pereettevõttega ja ka nendega oli klapp ülihea.

Raudu tuleb ikka mitu tules hoida. Eile pidin hotelli minema. Oli plaan, et jalutan Beni magama. Jalutan tund aega sinna. Paraku jumal irvitas ja Ben ärkas hotelli ees üles. Saatsin siis sealtsamast meili, et kas homseks saakd lükata. “Ikka,” vastati.

Täna käisin ära. Esiteks magasime me 9ni. Ja kui ma siis elutuppa astudes aknast välja vaatasin, mõtlesin, oi kurjam, selline tuisk, see teekond saab karm olema. Aga kui ma olen lubanud, siis ma lähen. Mõlesin, et 11ks lähme beebikohvikusse, siis vaatan, kui Ben uinub kohe teepeal, lähen enne hotelli, kui pärast, siis teistpidi. Olin ka valmis paluma, et keegi poega vaataks, jätma ta beebikohvikusse ja hotelli lippama.

Mis sai? Pärast tund aega jääajas vantsimist, (Ilmastikuolud pole naljaasi siin, metsik tuisk, pakane ja kohutavad teeolud. Sellist asja pole ma Eestis iial kogenud.) selgus, et beebikohvik ei toimu. Esialgu proovisin Beni magama saada, poole tunni pärast loobusin ja läksime hoopis lõunat sööma. Ben sai veidi mängunurgas mängida, pärast oligi piisavalt väsinud, et uinus üsna kohe.

Hotellis parkisin Beni fuajeesse, küsisin bossi, too pakkus kohvi ja läksime minust ja tööst rääkima. “Väike sul ka kaasas, jah?” osutas manager kärule. Parandaga mind, kui ma eksin, aga Eestis vist ei taheta väga väikelapse emasid tööle värbata? Üsna palju on kõrvu jäänud. Et hakkavad lapse pärast haiguslehti võtma. Siin ei suhtuta lastesse kui probleemi. Lõpetuseks küsis, mis päeval proovi teha tahan. Ütlesin, et laupäeval.

Kuidas edasi? Hoian kursis.

Advertisements

Suur Teksadraama 2018

Oli jutt, et kirjutan.

Möödunud suvel Eestis maal vanaema juures kojusõiduks kotte pakkides ilmnes tõsiasi, et asju on liiga palju. Ei midagi uut iseenesest.

Otsustasin siis, et osad riided jäävad maha: paar pusa, teksad ja Beni kohe väikseks jäävad riided. Tegin pilti ka, mis mind ootama jäid, et meelest ei läheks.

Läks pool aastat enne kui ma uuesti kodumaale jõudsin. Rõõmuga asun siis koti kallale ja mis selgub? Kõik on muidu alles, aga teksapüksid läinud ja mingid vanad Adidase ujukad ja trennitissukad asemel. Shokk! Otsisime vanaemaga kõik läbi. Kõik kotid läbi, kõik kapi läbi. Tulutult.

Teada oli, et vahepeal olid noored sugulased kapikallal käinud ja midagi ka kaasa võtnud. See oli okei, kõike muud võiski võtta, äkki olid siis mu teksad kogemata kellegagi kaasa saanud?

Helistasime sugulased ei läbi. Keegi pole võtnud.

Siis poetas vanaema, et Emu oli ühed teksased motivatsioonipükstena kaasa võtnud.

Kõne kohe peale, aga selgus, et ikkagi valeinfo. Pärast selgus, et äkki ikkagi kogemata võttis.

Kuuri all on vanaemal veel kottide viisi riideid. Need sai ka üle vaadatud, aga pükse ei kusagil.

Pükstest ennastest ka: Viikingi õde andis mulle ühed teksad, mis nonii hästi istusid. Tegemist on inimesega, kes valdavalt korralikke brändikaid ostab. Olid noodki Acne sildiga. Hästiistuvad ja brändikad, mis sa hing veel teksadelt ootad?

Vanaema tundis end süüdi, kuigi ma talle sada korda rääkisin, et ei süüdista teda. Siiski on meel mõru. Ma olen see tüüp inimesi, kes tahab omada vähe, kiindub oma vähesesse ja nutab kaotatut taga.

Loodan ja palvetan, et need kuskilt kuurist ikka välja tulevad.

Tissipiim

Teiste poolt tehti ots lahti. Justkui telepaatia, sest ma pidin ka just sest teemast kirjutama. Siit tuleb meie lugu:

Mina ei oska seisukohta võtta, kui hull see rinnapiim hammastele on. Mõni sööb mitu korda pooleteise aastaselt ja hambad jumala terved, teine ei söö ja hambad jamad.

Statistikat mäletan peast: Eesti lastest 60% lasteaiaealisena hambad aukus. Skandinaavias 10%. Võibolla tuleb see sellest, et siinmaal fluori kummardatakse. Viikingile anti väiksena lausa floriiditablette närida. Artiklid väidavad, et fluor on TÄIESTI ohutu. Mina siiski usun, et ei ole. Nagu te mind teate – ma ei usu pimesi kõike mida (hamba)arstid räägivad. Mul oma pea.

Tegelt ma usun küll, et see fluor äkki ongi hammastele hea. Aga ajule pole. Ja kui mul valida, valin viimase kasuks.

Viimasel ajal on Ben ainult korra öösel tissi saanud. Tal on vaba voli valida, ise ta rohkem ei tahtnud.

Ükspäev ta hambaid harjates märkasin, et esihambas on mingi madalam koht. PAANIKA!! ATAKK! Kõne Emule. Jutuajamine õhtul Viikingiga, mis päädis sellega, et tolsamal päeval otsustasin, et öise tissiga on lõpp. “Ma kolin 3+ ööks teise tuppa!” teavitasin Viikingit ja jätsin Beni protestid tema mureks.

Nii jõudis kätte õhtu. Nii kui tuttuminekut mainida, klammerdub Ben (tavaliselt kisaga) mu külge, et Viiking teda voodisse viia ei saaks. Magama paneb nagu varem mainitud teda Viiking. Hambad puhtad, unekad selga, uks kinni.

Muidu läks öö paremini kui me eeldasime. Kisa kuulsin kolm korda, aga vaibus oodatust kiiremini. Ebaloogiline koht oli seal, et Ben karistuseks(?) voodisse pissis. Mida ta pissis, ma ei saa aru, ise ei söönud isegi midagi. Ja ise on pikemat aega kuiv olnud.

Hommikul kui Viiking tööle sättis, tõi ta Beni minu juurde. Oii, kui siiralt laps ikka välja näitab, kui hea meel tal oma emandat näha on😍 põhimõtteliselt hüppas mu juurde ja maandus tissi otsas. Pärast kallistas-kudrutas tükk aega. Omg, ma ei või🥰

Tol päeval panin ma Benile hambaarsti aja. Ei saa muidu rahu. Ülejärgmine nädal on minek. Eks näis mis Ben, kes iga hambapesu peale pahandab, asjast arvab.

Aga muidu imetamisest ja selle jätkamisest? Ma olen seda alati võtnud kui aega, mis läheb kiirelt ja mida tuleb nautida. On kedagi, kes ütleb, et küll need lapse esimesed eluaastad venisid? Ma pole kuulnud 😀 Sellepärast ei ole mul ka mitte ainsamat negatiivset emotsiooni seoses imetamisega olnud.

Tagasi võõrutamise juurde. Teine öö oli kisa sama palju. Ma ise ei kuulnud, sain vist juba immuunseks, aga Viiking ütles. Kolmas öö oli parem. Ben jäi issilt kaela ümbert kinni hoides magama. Varem ta nagu niiviisi lähedust ei otsinud.

Tagasilöök

Neljas öö ja juba õhtud oli rahutu. Ben vajadt 2-3x taasuinutamist ja selle võtsin enda peale mina. Imekombel ei üritanudki ta enam piima saada. Sinnani oli siis hästi. Aga.. magama jäin ma kogemata tema kõrvale. Poeg kõvasti kaela ümber klammerdunud. Ja paraku juhtus öösel see, et Ben nihverdas ennast tissiotsa. Kogu töö luhtas! Kui proovisin end sentimeetri haaval eemaldada, surus Ben end kõvasti mu vastu ja enam minema ei lasknud.

Viiking oli eriti nördinud, et kogu tema töö. Aga mis s*tasti see uuesti. Täna tulin ma siiski meie voodisse, aga vahetasin Viikingiga kohad, et Benil jälle piimalõhna nina all poleks.

Vot niimoodi siis.

Sellist talve küll oodata ei osanud!

“Seal “läänemaal” (på Vestlandet) sajab k-o-g-u-a-e-g vihma,” ütlesid kõik. Et vihmane suvi ja vihmane talv on normaalsus. Eks me olime ka sellega arvestanud ja selleks valmis. Ainult et suvi oli siin võrratu olnud (ei tea, mind polnud kohal) ja talv hakkas sa detsembris rohke lumega.

Kuulduste kohaselt oli meie lahkumisega ka lumi sulanud ja nüüd kui me tagasi tulime, saime mõned päevad lörtsi, aga kohe jõudis pakane ka kohale.

Viimased 3-4 päeva oleme me lumerookimisele pühendunud. Pühapäeval hakkas kohe pärast hommikusööki pihta. Viiking ees, mina järel. Samal ajal muidugi sadas, nii et hommikul pidi Viiking esimese asjana lund rookima hakkama, et üldse garaazhist välja saaks. Päeval rookisin mina, pool sain puhtaks, edasi ei olnud Ben enam nõus tähelepanuta olema. Koguaeg sadas-tuiskas – pidin ma seda üldse mainima?

See tuiskamine oli ikka nii hull, et jooksukäru, mis garaazhis seisab, sealjuures 10m uksest oli lumekihi all. MÕLEMALT POOLT. Ulme.

Kui Viiking koju jõudis.. tähendab ta ei jõudnudki koju, sest auto polnud võimeline sellest järsakust mis meie majani viib, üles saama. Tuli stressates tuppa, et masin jäi keset teed hange kinni. Vahepeal rookis ta veel aeda, siis läksime terve perega käsikäes autot välja kaevama.

Selge on igatahes, et jumala vale auto siia kliimasse ja teeoludesse. Mitte et sitad teed, aga mägised.

See va kodutee, alt ja ülevalt:

Küll üritasin mina autot lükata, Viiking roolis, ja vastupidi. Viimaks saime tolle liikuma. Meil on kodutee nii, et keset mäge läheb tee meie aeda, Viiking hakkas siis mäest alla veerema ja kui oli aeg paremale keerata jäi ta… uute hange kinni🤦‍♀️

Sinna me selle masina jätsime ja tuppa sööma tulime. On vaja meenutada, et jätkuvalt sadas-tuiskas-marutas?

Kui Benil uneaeg, siis mis vanemad teevad? LUND ROOGIVAD! Me rookisime keskööni ja me polnud ainsad meie naabruskonnas. Mina ei kurtnud, ma olin just enne suures koguses shokolaadi ära söönud ja oligi vaja see maha saada😁 Viiking serveeris endale enne und suure kausi kräppmüslit (loe: chrunchy müslit).

Vaatamata kõigele, ei saa ma jätkuvalt aru lume üle kirumisest. Isegi peale selliseid päevi. Nii ilus ju!

Järgmine hommik. Vaatan, et Ben hakkab virguma ja õues on kuidagi valge. A miks siis Viiking ikka veel hambad laiali magab? “Mus, kell on vist juba kaheksa,” Viiking: “Misasja! Miks sa siis varem ei öelnud?! :o” ee, ei olnud varem üleval. “Kell on pool üheksa!” ehmus abikaasa ja tekstis ülemusele, et jääb tulemata.

Aga produktiivsed olime ikka. Tõime pliidi koju. Ja mu talvesaapad. Ja tööintervjuul käisin ka. Sellest järgmine kord 🙂

PS! Lund täna ei rookinud – seda sadas täna vaid pool päeva.

Uuel aastal uue hooga

Pole nädalatki veel kodus olnud, aga tehtud on no ei ütleks, et megapalju, aga rohkem kui mõnel novembri-, ammugi detsembrinädalal.

Mis te siis teind’ olete, Varikas ja Viiking?

    Kirjutasime nimekirja, mis ära teha tuleb.😁
    Õlivahatasime köögi tööpinna ära. Nigel oli ilma. Koguaeg passi, et ühtegi veetilka kuhugi ei jää. Muudkui uha rätti.
    Panime kubu üles.
    Tulime poest spontaanselt tagasi feik-Elfa riidehoiusüsteemiga. Juubeldus, et selline vaatepilt:
  • …hakkab viimaks ära lõppema.
    • Aknaraami võõpasin kahekordselt ära.
    • Soetasime riiulid köögiseintele.
    • Tellisime pliidi.
    • Paigutasime KÕIK ASJAD köögikappidesse. See oli nüüd kõigele krooniks, sest need neli kastitäit asju olid ammu pinnuks silmas. Seisid toanurgas.
    • Muidugi sai ka paar korda lund roogitud, aga kuna seda tuiskab aina edasi, on selge, et homme hommikul ja lõunal ja õhtul saab seda taaskord teha.
  • 🤗
  • Varikas kirub!

    Meil Viikingiga on kombes aegajalt Eestis juuksuris käia. 1-2x aastas laseme otsi kärpida. Norras ei külasta me kunagi juuksurit.

    Eelistatult usaldan ma ennast sõbranna kääride meelevalda, aga alati pole tal sobival päeval tööpäev. Niisiis sattusime me Viikingiga kuhugi suvalisse salongi. Mitte täiesti suvalisse tegelt. Ükskord poolteist aastat tagasi jautasime me sinna päise päeva ajal bronnita sisse ja saime ajad. Samaaegselt, 3kuune Ben oli mul lõikuse ajal süles. Vot kus olid ajad! Enam ei tuleks kõne allagi.

    Jutt käib siis Maribelli salongist.

    Seekord broneerisin ma meile ajad taaskord napid 20h ette. Miks just sinna? Sest me peatusime Metropilis ja see oli nii lähedal. Kella kolmeks oli aeg Viikingile, kella neljaks mulle.

    Hinnad olid meestele 18€ (!) ja naistele 30€.

    Viiking tahtis ilmtingimata, et mina juuksurile eesti keeles selgitaksin mida teha, seepärast läksime me kohale koos. Esimene veider juhtum: kui juuksur Viikingit nägi, vahtis ta talle ammuli sui otsa ja jooksid taharuumi. Küsima kellelti mida teha? Guugeldama mida teha? Ei oska öelda. Saan aru, et Viikingil on metsikult juukseid, aga selline reaktsioon on ka ülearune. Ega siis teised meeskliendid (eesti mehed?) täiesti karvutud ka pole.

    Igatahes jätsin mehe sinna ja läksin Beniga Viru keskusesse tiirutama. Lasin oma kaelakee parandada. Ostsin Benile ühed püksid ja juba hakkas aeg tagasiminekuks koitma.

    Viikingit kohtasin juba välisukse juures. Oli teisel juuksed ära sirgendatud ja teatas, et pole rahul. Ja et talt küsiti hoopis 25€. Aga ega ma siis seda häirekellana võtnud, andsin poja üle ja läksin ikka kohale. Esiteks olin ma seal 16:00. Istusin diivanil ja ootasin. Mõne aja pärast tõusin ja vaatasin ringi, seepeale kostus kuskilt letivarjust ülbe-mölisev: “Kas saab aidata kuidagi???!” üks keskealine küünetehnik redutad seal, tuvastasin. Ütlesin, et ootan oma aega vaid.

    See juuksur, kelle juurde mu aeg oli, liikus niisama ringi, vahepeal jutustas meeskolleegiga. Ta teadis 100% et ma seal olen.

    Kell 16:20 (!!!) viskas mul üle. Läksin ütlema, et mu aeg oli 20minutit tagasi. Seepeale tuli: “Jah, ma tahtsingi just vabandada. Istuge siia,”

    Ma:🤨

    Siis hakkas pesu ja kärpimine. Karmikäelisemat juuksurit mul varem kohata pole õnnestunud. Selgitatud sai, et 10cm (!!!!) maha ja järku.

    Juuksuril oli muidugi tuli takus, pidi 40minutiga tunni aja töö ära tegema. Siuh-säuh lõdva randmega sa seda tööd tegi. Lõpuks sai valmis: “Võtsin 5cm maha.” Järgulisusest polnud jälgegi.

    WTF

    Põrandal olid mingid udemed, kahtlustan, ega ta mitte äkki ainult 2cm ei lõiganud. Ei tea, ei mõõtnud enne kiharaid. Pärast Viikingiga rääkides oli tal sama olnud, ütles , et põrandal polnudki õieti midagi.

    Ma lihtsalt mõtlesi, et täiesti p*rses, saingi oma eluesimese halva juuksurikogemuse, mille eest meist keegi kaitstud pole. (Dramaariline)

    Samal õhtul vaatasin peegli ees oma lahtisi juukseid ja mida ma näen – juuksur oli vist poolpime:

    Mulle aitas! Kohe järgmine hommik kirjutasin meili Maribelli:

    Tere, 

    Külastasime eile abikaasaga Maribelli salongi. Mõlemal lõigati juukseid sama juuksuri poolt. Mehel oli aeg kirja pandud «Meeste lõikuseks 18€». Kuna tegemist on välismaalasega, selgitasin juuksurile üle, mida teha – 5cm lühemaks ja järku. Tunni pärast selgus, et maha on lõigatud napid 2cm ja selle eest küsitud 25€. 
    Minu aeg oli kirjas kell 16:00, kohe pärast abikaasat. 16:00 kuni 16:20 paluti mul istuda ja oodata, kuigi juuksurit nägin ringi patseerimas. Lõpuks sekkusin tema ning ühe meesjuuksuri vahelisse jutuajamisse, et mu aeg oli juba 20minutit tagasi. Seepeale vastas ta, et tahtiski vabandada ja palus mul tooli istuda. 
    Lõigata palusin 10cm ja järku. Ilmelgelt kiirustades ja karmide liigutustega lõigati midagi natuke, siis hakati juba föönitama ja järsku oligi valmis. «5-6cm lõikasin maha,» teatas juuksur. Sest oli ju vaja kella viieks valmis saada. Järgulisusest pole juttugi. 
    Täna hommikul jäin juukseid põhjalikumalt vaatama, ning mind tabas shokk – juuksed on täiesti erineva pikkusega (saadan järgmise meiliga pildi). Lasin üle vaadata ka sõbrannal, kes töötab väga korralikus salongis. «See on ikka päris hull, nagu ise oleks lōiganud,» kostus ta. 
    Niisiis maksime me abikaasaga kahepeale 55€ ja ära lõigati meil kahepeale kokku 7-8cm juukseid. Kahtlustan, et antud juuksur pole saanud mitte mingisugust väljaõpet, sest mu mehe juukseid nähes vaatas ta teda ammuli sui ja jooksis taharuumi. 
    Ootan Teie poolseid ettepanekuid, kuidas see olukord nüüd parandada. 

    Pildi panin ka juurde. Paar päeva hiljem sain vastuse:

    Tere!

    Väga vabandame, et saite meie juures ebameeldiva kogemuse. Arutasime juuksuritega ja firma omanikuga läbi ning otsustasime, et hetkel oleks väga vajalik, et tuleksite koos abikaasaga uuesti meie juurde. Salongi omanik, kes on ise pika kogemusega juuksur vaataks isiklikult teie mõlema juukselõikused üle. Pildi järgi on väga keeruline midagi otsustada. Soovime leida parima lahenduse, mis sobiks kõigile osapooltele. Kas teil oleks võimalik meie juurde tulla nt.homme või ülehomme?

    Tagasisidet ootama jäädes,

    Ilusalong Maribell

    Paraku olime me seks ajaks juba tagasi Norras ja ma ei olegi sellele meilile enam vastanud. Siiski otsustasin ka Viikingi pea kullipilguga üle vaadata. Järgmisel hetkel olin juba naerust kõveras:

    No misasi see on?😂

    Juuksursõbranna oli ka shokis, näitas oma kolleegidele ka mis asju mõni “spetsialist” korraldab.

    2018 -> 2019

    Mida on Varilkal möödunud aasta kohta öelda?
    Siin seal jäi ikka silma, et inimesed 2018ndat keskpäraseks hindasid. Ma võin end ka sinna hulka lugeda. Muidugi on elu lill, et mul mu Ben ja Viiking on, aga midagi nõnda vägevat nagu tunamullu, ei toimunud.

    Aaei, oodake, me ju kolisime! See tundub lihtsalt nii ammune elumuutus, nagu oleks paar aastat tagasi olnud. Samas läheb aeg kiiresti, septembrist detsembrini olime me liialdamata pool ajast kuskil ära. Rutiinist väljas lendab aeg teadagi eriti kärmelt. Paraku kannatab majaremont – ei saa ju midagi toimuda, kui kedagi kohal pole.

    Aastavahetus Eestis.

    Esmalt pean oma tüdrukutest rääkima. Tunnen ma neid 10aastat, koos on kõike läbi ja üle elatud – lollusi tehtud, linnapeal/Eestis/Euroopas laaberdatud, kutte taga nutetud, kutte nillitud, promillis peaga hommikul (põhi)kooli ilmutud, mõnikord koolist üldse haihtutud jm. Teisi selliseid minu jaoks pole! Ja need kaks korda aastas mil me kokku saame (ma pole ainus, kes Maarjamaa tolmu jalgelt pühkinud) on mulle niii väärtuslikud. Kohe pärast suvist sünnipäeva pidu otsustasime, et uue aasta võtame vastu koos. Nii me siis kohe pärast jõule kohale lendasime.

    Pool aastat ühe  pralle korraldamiseks oli ikkagi liiga lühike aeg, ehk me olime jälle nii viimasel hetkel, et olime sunnitud ühe udupeene hinge hinnaga apartemendi rentima.

    31.detsember

    Päev algas meil sellega, et ärkasime Beniga maal vanaema juures. Pärast hommikusööki ja Suurt Teksadraamat 2018 (millest võiks eraldi loo kirjutada) hakkasime linna asuma. Viiking oli selle öö Metropolis veetnud, (Jubel hotell, ei soovita kellelegi) sest maale lihtsalt ei mahu rohkem ööbima. Viikingi hotellituppa me siirdusimegi. Seal tegime ümberpakkimise ja kolisime alla pakiruumi, sest 1.jaanuarist olime niikuinii kolm ööd samas hotellis ööbimas.
    Tsiksidega oli jutt, et kell 11 kohtume Nautica Rimis. Muidugi jäis KÕIK tund aega hiljaks. Viikingi saatsin Beniga ämmaga ja mr.Beaniga päeva veetma ja kui me siis lõppeks tüdrukutega kahe käruga peata kanade kombel letivahesid mööda traavisime, selgus, et pood on nii tühjaks ostetud, et porgandeidki saadaval polnud. Ahjulõhest võisime und näha, soovi korral oleks võinuf räimi praadida. Niiet ühe meist mees tuli kuhugi äärelinna Selverisse saata, kust ta pöörase hinna eest punast kala tõi.

    Paari tunni pärast olime autode-taksodega Rataskaevu jõudnud. Ahhetades korterile ring peale tehtud, pildistatud-filmitud, kihisev (mis meile ühes vanainimeste küpsistega lauale jäetud) avatud, hakkasid neiud riburadapidi vannis käima, samaaegselt oli keegi alati köögis ja vaaritas.

    Mingil hetkel saabusid Viiking ja Ben. Esimesel oli halb olla, viskas paariks tunniks siruli, teisel tuli kiivalt silma peal hoida, et ta midagi väärtuslikku maha ei tõmbaks. Ühel hetkel, kui õhtu käes, viisin Beni oma isa juurde. Pakkisin käru ja muu taksole ja andsin poja põhimøtteliselt ukse vahelt üle. Tegelt käisin ikka toas kaasas ja hiilisin minema. Koridoris kuulsin kisa, mis oli õnneks kiiresti vaibunud. Päeva olid päästnud Teletupsud.

    Kui pidupaika jõudsin, ajas Viiking teise härraga jutte, muidu oli olukord sama. Lõin end lille, aitasin midagi köögis. Laua katsime kella 21ks. Inimesed imbusid kohale veidi enne seda.

    Meeleolukas vanaaastaõhtu läks söömisele, joomisele, tantsimisele, pildistamisele ja ühele mängule, mille nime ei mäleta, aga mille käigus tuli kõik välja: kes on suurim ihnuskoi, kes hulleim seksmaniakk etc.

    Kesköö saabus nii kiirelt, et ei jõudnud mängugi lõpetada. Läksime mõistagi õue, kus seltskond laiali valgus. Pärast ilutulestikku kohtusime taasühinesime maja ees. Ja mitte ainult – pooljuhuslikult olid saabunud ja ämm ja mr.Bean.

    Toas kogunesid tsikid voodisse pesitsema ja tarokaartidega ennustama. Õnneks ma ei mäleta, mis ma sealt sain 😃 Hiljem ajasime väiksema seltskonnaga juttu. Kaks meist pidid järgmisel hommikul nagu viis kopikat Soomes tööl olema – nood imbusid magama. Hästi! Sest ööbijaid oli 8 aga voodeid kaks + 1 lahtikäimatu voodi. Ühed siis magasid kuueni ära, teised läksid asemele 😀 Seal kuhu ma kerra tõmbasin oli juba kaks kutti ees. Rahustuge – üks neist oli mu omaenda isiklik Viiking.

    Uus aasta!

    Pärast kerget hommikueinet ja kohvi ning vihtlemist saunas ja koristustöid läks meie ülimeeldiv seltskond laiali ☹️ Suure suuga lubas Varikas, et kohe homnepäev suvepeoks rendimaja otsima hakkab. Nüüd üleeile tuletati meelde 😅

    Aastavahetusest tuleb veel mu esimene eesti keelne vlog, ma ütlen. Materjali on poeskäigust ämma soolotantsuni 😉