Varikas haiguslehel + shokeerivad kaadrid

Varasemalt olen ma oma elu jooksul täpselt üks kord haiguslehel olnud. Siis kui mandlid ära naksati. Pluss vist paar korda haigepäevi võtnud, ükskord siis kui mul rasedana pahkluud äkitselt vett täis kogunesid ning Viiking ja ämm mul tungivalt koju jääda soovitasid. Ma ise pigem see tüüp, kes “poolsurevana” ka end tööle veab.

Nüüd aga võib mu olukorda ületöötanuks nimetada. Alates veebruari algusest olen ma kahel kohal rabanud, samal ajal kodus remont ja väikelaps kah veel. Ei salgagi, et on olnud väsitavad ja pingelised ajad. Minu jaoks pole näiteks Beni imikuiga ega miski muu iga iial midagi ligilähedastki olnud kui kirjeldatud olukord viimasel poolel aastal.

Terve suvi olin ma tööl apaatne, unistasin ainult kodus siruli vedelemisest, mis tekitas lahkhelisid Viikingiga. Tema, kes ta 8h kontoris ISTUB, tahab koju jõudes kohe asjalik olla, midagi remontida või trenni teha ning kasvatus oli tal selline, et kui üks askeldab, ei tohi teised niisama laiselda 😃

Ahjaa, lisaks mu vahest 13tunnistele tööpäevadele sõidan ma ju ka 11km päevas rattaga, niiet midagi ma ikka liigutan. Kuigi trennina seda ei võta, nagu ka liikuvat tööd mitte. Ah no mis, kohvikus oli pigem 8tundi püstiseismist.

Jõuangi sinna, et augusti lõpuks olin ma läbi nagu läti raha. Tühjas pressitud sidrun, nimetage kuidas tahate. Kõige tipuks hakkas keha näitama, et enam ei jaksa nii kaua seista. Vahetult enne 27aastaseks saamist tekkisid põhimõtteliselt üleöö mu vasemale sääremarjale veenilaiendid!

Ma ei tea, kas ma olen liiga hull, et ma sellist pilti näitan. Sest reaktsioon, mis ma töökaaslastelt olen saanud, on umbes: “😱😱😱OMG!!!” Kaasa noogutavad kõik – nii noorel pole nad midagi nii hullu veel näinud. Ja see kuidas nad tulid.. nii kiirelt, et ma arvasin esimese hooga, et sinikad, Viiking arvas üldse, et ma peaks pesema minema.

Nii. Otsustasin arstile minna. Esimene, noor nägus meesarst, mudis mind veits ja ütles, et see normaalne, igal neljandal Norra noorel sellised. Ära nad kunagi ei lähe, op aitaks, aga seda nii noortele ei tehta. Naiss! Ta võtaks ise ka nii rahulikult, kui ta oma jäse selline välja näeks?

Läksin uuele katsele. JÄLLE nägus kena noor meesarst (siiski üks teine, nime kannab sama mis mu Viiking😄) Samuti mudis mu säärt ning kirjutas haiguslehe.

Viikingile praalisin, et vähemalt teised mehed teevad mulle massaazhi 😂 hahahha

Pideva apaatsuse tuvastamiseks tehti mulle ka vereanalüüs 😖 Ja mis ma teada sain? Rauapuudus! Ausaltöeldes olin rabatud – mul on eluaeg olnud väga kõrge hemoglobiin, mis väljendub muuhulgas hõlpsas lihaskasvus. Ilmselt tuleb siinkohal süüdistada 2a3kuud väldanud imetamist. Ben on võtnud minust viimse, mis võtta andis. Muud ma kahtlustada ei oska. Sööme korralikult nii igasugu kaunvilju, peeti, marju. Ei ole söömist muutnud, kui siis ainult tervislikumaks.

Loomulik kah, asi millega pole kunagi probleeme olnud, seda ei oska kahtlustada. Vähemalt on nüüd selgus. Kuude viisi ei saanud ma aru, miks ma nii väsinud olen, mõtlesin, et mu keha pole lihtsalt loodud nii vara ärkama. Kartsin, et jäängi kogu ülejäänud eluks keskmisest apaatsemaks, et vb mingi ealine iseärasus 😐

Mis ma peale hakkan? Üritan VEEL ENAM rauarikkaid toite süüa ja taltsutada oma iha toidu kõrvale keefirit juua.

Praegu vaatan peeglist küll, et huuled jumala värvitud. Ja keha läheb lodevaks kui rauatase madal 😒

Majadest. Avameelselt rahast ja hindadest.

Sündmusest on möödunud mitu head nädalat ja täna ma tunnen, et olen valmis seda jagama, kuigi hinge kriibib siiani.

Hoiame juba mõnda aega igapäevaselt kinnisvara müügikuulutustel silma peal. Üks päev tuli müügile maja, millel kaks korrust, esimene neist väljaüürimiseks, teine enda tarbeks, aed 1200 ruutu, mis on kõne all oleva piirkonna kohta üsna kuldne. Hinnaks 3,9 norra krooni miljonit.

Otsemaid hakkasime me Viikingiga selle järele ihalema. Jalutasime ükspäev kohalegi (5km meie praegusest elukohast). Silt oli aial küljes – müüa. Veidi uudistasime ning enne tagasipöördumist otsustasime, et palume endale naabrimaja (mis samuti müügis oli) näidata. Viiking oli väga kahtlev, sest siin ei käi nii, et koputad uksele, siin on üks päev, mil omanikud välja aetud, maakler maja üle võtnud, ning soovijatele siis kõike tutvustab ning katalooge jagab. Tõsisemad tahtjad panevad oma nime kirja, et järgmine päev oksjoniga alustada. Naabermaja väisatud, muideks, istus seal meie ihaldatud maja endine omanik. Et too maja meile mittesobivaks (mingi veider garaazhis asuv magamistuba ja ebainimlikult madal teine korrus) osutus ja takkapihta veel ülehinnatud oli, ma sellel rohkem ei peatuks.

Kõigepealt ütlen veel ära, et seda, kas me pangalaenu saame, selgus alles paar tundi enne majakülastust. Pangast tuli vastus, et 4,2miljonit on me piir. Ja selle summa eest leiab tavaliste vaid hurtsikuid.

Järgmine päev toimus selle õige maja tutvustus. Mina, kes ma olin sõbranna juures (kes elab sealt 250m (!!) ), jalutasin kohale, Viiking saabus ämma ja Beaniga. Oli need ka kaasa vaja võtta. Maja üle vaadatud, olin ma juba jumala kindel, et seda ma tahan ja ei midagi muud. Asja tegi heaks see, et alumine korrus välja rentides annaks see meile 7000NOKi lisaraha igas kuus. Ja see kataks juba üle poole pangale igakuiselt tagasimaksvast summast. Teine hea oli see, et kommunaalid olid madalad, umbes 10 000kr aastas, me maksame korteris 4000kr kuus, kohe tõstetakse see 5000kr peale, pluss 1000kr, et me autot pargime, õigemini ei pargi (haha), sest autot pole.

Ok, enne lahkumist panime oma nime kirja. Viiking veel kiikas, et enne meid oli listis ca seitse tahtjat.

Järgmine päev oli üks pingelisemaid mu senises elus. Kell 8:00 algas juba ületrumpamine. Esimene lajatas 3,7milli. Ja sealt see kerkima hakkas. Tundide viisi pinevust. See oli nii närvesööv, et mul on raske kirjeldada. Viimaks oli seal peale meid veel 3 tõsist huvilist järel. Kui hind 4,2miljonini kerkis, hakkas kergem ahastus. Viiking muudkui hoidis mind kursis (ta pidi seda ju töölt tegema), küsis palju edasi pakkuda jne. “Kui me KÕIK oma säästud mängu paneme, saame veel 4,6ni minna,” Mingi aja pärast oli loomulikult see künnis ka ületatud. Viiking: “Mis me nüüd teeme?” Mina: “Palun küsi oma isa käest juurde,” Seda ta ei teinud ja see ajas mu marru, sest ämm aitas omal ajal 200 000NOKiga Viikingi õde küll ja ise nad jahuvad pidevalt võrdsusest. Jumala eest, ma oleks isiklikult iga kuu äiale seda tagasi maksnud, aga ei… Viiking abi ei küsi.

Lõpuks läbi suure viha, pettumuse ja pisarate jätsin asja sinnapaika. Helistasin Emule, lasin emotsioonidel tulla ja kaebasin kõik ära. Minu jaoks oli see väike maailma lõpp. Sest sellist pakkumist näeb kord 3aasta jooksul. Ohh, ma siiani elan seda raskelt üle.

Lõpuks müüdi see 4,85 miljoniga maha. Viimased kaks kemplesid seal 10tuhande kaupa. Viiking ei jaga mu probleemi, “tulevad uued,” ütleb ta. Raske on siin käppa peale saada, mõni üritab 15korda. Naljata. Praeguse korteriga lihtsalt vedas, seda müüdi ajal, mil terve Norra puhkas ja konkurente polnud. Me puhkasime tegelikult ise ka ja ostsimegi selle Hispaaniast eelnevalt külastamata.

Homme lähme ühte uut vaatama. Aga ma ei karda isegi ära sõnuda, sest ma ei taha seda kaugeltki sellisel määral nagu eelmist.

Hädas

Mul on illlllgelt vaja hunnik (pulma)tavaari Eestist ära tuua. Soovitatavalt augustis. Varem niikuinii ei saa, hiljem on liiga kaua pärast 😀

Algul plaanisin üksi ära käia, aga tundub, et asju on rohkem kui ma kaasa tassida suudaks. Siis tekkis plaan vanaisa vana autoga ära käia. Vaatasin Tallinki hindu ja no kuskil 150€ üks ots, kui ma ei eksi. Pluss bensiin, mis ca 1000km sõitmisele kuluks.

Siis tuli mulle kuldne idee, et läheks lennukiga Eesti, rendiks sealt auto, pressiks selle asju täis ja tuleks sellega Norramaale. Saatsin siis Herzile meili, et kas selline asi on võimalik. Vastus oli selline:

“See oleks võimalik, autorendi hinnale lisandub 1440 EUR jättmistasu.”

Ah et selline jäTTTTTTTTmistasu!? Segi s*ttunud!! Rahvusvahelisel firmal võiks ikka parem organiseeritus olla. Selle eest ma ostaks juba auto Eestis.

Igaks juhuks saadan veel mõned hinnapäringud, aga eriti lootust ei hellita.

#hardlife