Majadest. Avameelselt rahast ja hindadest.

Sündmusest on möödunud mitu head nädalat ja täna ma tunnen, et olen valmis seda jagama, kuigi hinge kriibib siiani.

Hoiame juba mõnda aega igapäevaselt kinnisvara müügikuulutustel silma peal. Üks päev tuli müügile maja, millel kaks korrust, esimene neist väljaüürimiseks, teine enda tarbeks, aed 1200 ruutu, mis on kõne all oleva piirkonna kohta üsna kuldne. Hinnaks 3,9 norra krooni miljonit.

Otsemaid hakkasime me Viikingiga selle järele ihalema. Jalutasime ükspäev kohalegi (5km meie praegusest elukohast). Silt oli aial küljes – müüa. Veidi uudistasime ning enne tagasipöördumist otsustasime, et palume endale naabrimaja (mis samuti müügis oli) näidata. Viiking oli väga kahtlev, sest siin ei käi nii, et koputad uksele, siin on üks päev, mil omanikud välja aetud, maakler maja üle võtnud, ning soovijatele siis kõike tutvustab ning katalooge jagab. Tõsisemad tahtjad panevad oma nime kirja, et järgmine päev oksjoniga alustada. Naabermaja väisatud, muideks, istus seal meie ihaldatud maja endine omanik. Et too maja meile mittesobivaks (mingi veider garaazhis asuv magamistuba ja ebainimlikult madal teine korrus) osutus ja takkapihta veel ülehinnatud oli, ma sellel rohkem ei peatuks.

Kõigepealt ütlen veel ära, et seda, kas me pangalaenu saame, selgus alles paar tundi enne majakülastust. Pangast tuli vastus, et 4,2miljonit on me piir. Ja selle summa eest leiab tavaliste vaid hurtsikuid.

Järgmine päev toimus selle õige maja tutvustus. Mina, kes ma olin sõbranna juures (kes elab sealt 250m (!!) ), jalutasin kohale, Viiking saabus ämma ja Beaniga. Oli need ka kaasa vaja võtta. Maja üle vaadatud, olin ma juba jumala kindel, et seda ma tahan ja ei midagi muud. Asja tegi heaks see, et alumine korrus välja rentides annaks see meile 7000NOKi lisaraha igas kuus. Ja see kataks juba üle poole pangale igakuiselt tagasimaksvast summast. Teine hea oli see, et kommunaalid olid madalad, umbes 10 000kr aastas, me maksame korteris 4000kr kuus, kohe tõstetakse see 5000kr peale, pluss 1000kr, et me autot pargime, õigemini ei pargi (haha), sest autot pole.

Ok, enne lahkumist panime oma nime kirja. Viiking veel kiikas, et enne meid oli listis ca seitse tahtjat.

Järgmine päev oli üks pingelisemaid mu senises elus. Kell 8:00 algas juba ületrumpamine. Esimene lajatas 3,7milli. Ja sealt see kerkima hakkas. Tundide viisi pinevust. See oli nii närvesööv, et mul on raske kirjeldada. Viimaks oli seal peale meid veel 3 tõsist huvilist järel. Kui hind 4,2miljonini kerkis, hakkas kergem ahastus. Viiking muudkui hoidis mind kursis (ta pidi seda ju töölt tegema), küsis palju edasi pakkuda jne. “Kui me KÕIK oma säästud mängu paneme, saame veel 4,6ni minna,” Mingi aja pärast oli loomulikult see künnis ka ületatud. Viiking: “Mis me nüüd teeme?” Mina: “Palun küsi oma isa käest juurde,” Seda ta ei teinud ja see ajas mu marru, sest ämm aitas omal ajal 200 000NOKiga Viikingi õde küll ja ise nad jahuvad pidevalt võrdsusest. Jumala eest, ma oleks isiklikult iga kuu äiale seda tagasi maksnud, aga ei… Viiking abi ei küsi.

Lõpuks läbi suure viha, pettumuse ja pisarate jätsin asja sinnapaika. Helistasin Emule, lasin emotsioonidel tulla ja kaebasin kõik ära. Minu jaoks oli see väike maailma lõpp. Sest sellist pakkumist näeb kord 3aasta jooksul. Ohh, ma siiani elan seda raskelt üle.

Lõpuks müüdi see 4,85 miljoniga maha. Viimased kaks kemplesid seal 10tuhande kaupa. Viiking ei jaga mu probleemi, “tulevad uued,” ütleb ta. Raske on siin käppa peale saada, mõni üritab 15korda. Naljata. Praeguse korteriga lihtsalt vedas, seda müüdi ajal, mil terve Norra puhkas ja konkurente polnud. Me puhkasime tegelikult ise ka ja ostsimegi selle Hispaaniast eelnevalt külastamata.

Homme lähme ühte uut vaatama. Aga ma ei karda isegi ära sõnuda, sest ma ei taha seda kaugeltki sellisel määral nagu eelmist.

Advertisements

Hädas

Mul on illlllgelt vaja hunnik (pulma)tavaari Eestist ära tuua. Soovitatavalt augustis. Varem niikuinii ei saa, hiljem on liiga kaua pärast 😀

Algul plaanisin üksi ära käia, aga tundub, et asju on rohkem kui ma kaasa tassida suudaks. Siis tekkis plaan vanaisa vana autoga ära käia. Vaatasin Tallinki hindu ja no kuskil 150€ üks ots, kui ma ei eksi. Pluss bensiin, mis ca 1000km sõitmisele kuluks.

Siis tuli mulle kuldne idee, et läheks lennukiga Eesti, rendiks sealt auto, pressiks selle asju täis ja tuleks sellega Norramaale. Saatsin siis Herzile meili, et kas selline asi on võimalik. Vastus oli selline:

See oleks võimalik, autorendi hinnale lisandub 1440 EUR jättmistasu.”

Ah et selline jäTTTTTTTTmistasu!? Segi s*ttunud!! Rahvusvahelisel firmal võiks ikka parem organiseeritus olla. Selle eest ma ostaks juba auto Eestis.

Igaks juhuks saadan veel mõned hinnapäringud, aga eriti lootust ei hellita.

#hardlife