Sain 24 vahepeal

Sünnipäevi pean ma ehk kord viie aasta jooksul. Selleaastane 24 ei olnud piisavalt tähtis. Kuna ma imekombel vaba päeva sain – kuigi boss ähvardas, et ei saa – siis otsustasin spontaanselt ämma, Mr Beani ja Viikingi õe õhtusöögile kutsuda. Viimane ei saanud kahjuks tulla, aga pole hullu!

Kokkasin siis kaks salatit: kinoa ja kartuli. Ei, mitte selle tüüpilise eestlaste palavalt armastatud kartulisalati, vaid minikartulitest ja peekonist hoopis. Majoneesi, mis kastmeks läks, valmistasin ka ise. Muidu me üldse kartuleid ei söö, ainult bataati ja sedagi ehk 3x aastas.

Magustoiduks oli Viiking mulle juba eelneval õhtul sünnipäevakoogi küpsetanud. Abikaasa-uhkus on piiritu! Oli tegemist ikkagi Viikingi esimesega. Ei morjendand mind ka see, et sa selle ahjuvormis küpsetas. Nagu meil koogivorme vähe oleks 😀 ega ka see mitte, et mees koogi demonstreerimisega sünnipäevani oodata ei mallanud, saatis mind hilisõhtul töölt tulles seda külmkappi vaatama.

Kui Viiking töölt koju jõudis panin ta veiseliha valmistama, ise tegin kukeseenekastme.

Viikingilt sain kingiks pulsikella. Ise küsisin 😉

Ämmalt ja mrBeanilt roosad kohvi-termoskannu ja wine box’i hoidja:

Aga järgmine aasta, paneme Eestis ühe sõbrannaga suuremat sorti pralle maha. Ta 5päeva varem sündinud ja teeme ühispeo. Juba käsid jutud, et Ikevald võiks mängima tulla 😉

Mango-toscakook

Eile olin nii usin koduperenaine, et JOHHAIDII! Otsustasin, et aitab neist ühepotitoitudest, mis ma kaks päeva vaaritanud olin. Sündis otsus valmistada ahjubataat, küüslaugukrevetid ja arbuusisalat. Viimasele sattusin Delfis peale, tundus huvitav, otsustasin katsetada.

Tulin poest kolme suure kotiga, kokkasin kaks tundi, sest üks rabarberiga toscakook sai ka kokku keeratud. Ja siis saabus Viiking: “Kas sa teed süüa?” Mina:”Jah, paar viimast tundi juba,” Viiking:”Nalja teed!? Ma just sõin.” Ja tuli välja, et mu abikaasa oli pool päeva Oslos chillinud – toimus ühe kollegi lahkumispidu. Käidi põgenemistoas, millest Viikingi sõnutsi vaid 30% omal jõududel minema on saanud. Laske mul nüüd uhkusest pakatada: nende grupp sai põgenema tänu Viikingi taibule. Ok, aga see selleks, pärast käisid nad kuskil söömas, sellepärast ta näljas polnudki.

Egas midagi, katsin endale rõdule laua ja avasin ühe paljudest pulmaveinidest. “Kas sa vähemalt kooki soovid? Või oled magusat ka söönud?” Ei olnud, tuli kooki sööma ja avas õlle: “Kõik mu töökaaslased jõid Oslos ja nüüd kui ma nägin, et sa ka veini avasid.. See oli viimane piisk.”

Oii, millise kiidulaulu mu kook sai! Lisasin retseptile omalt poolt metspählid ja kuivatatud mangokuubikud. Viiking pole suuremat sorti magusasõber ja enamus küpsetistest jõuavad 5% ulatuses tema kõhtu ning 95% minu vatsa 😀

Pärast tuli ämm meile. Temale meeldis ka see maiustus hullupööra. Hiljem näitasime talle pulma- (sellest tuhin eelmises postituses neid siingi näidata) ja Hawaiipilte.

17.mai

Ega mina ka seda päeva kajastamata jätta saa. Tegemist on Norra iseseisvuspäevaga mida suursugust tähistatakse. Minu töö puhul tähendab see, et kindlasti on tööpäev. Ega ma ei kurda, palka sai topelt, nagu ka kolmel eelneval päeval 😉

Too päikeseline päev algas kell 6:00 muffinite viimistlemisega – kreem peale, lipud sisse.

Paar tükki viisin tööle AMle ka. Viiking viis mu kohale, ise läks töökaaslastega Oslosse Champagne Breakfast’ile. 2h toimusid ettevalmiatused ehk toppisime Norra lippe igale poole. Kell 12:00 saabusid AM ja kaks üliiiiiägedat Rootsi noort (kes kahjuks ainult üheks päevaks meile appi saadetud olid).

Kliente oli muidugi murdu, kõik sehkendasid ringi, kassa lakkas töötamast, tellimused tulid valed – ühesõnaga kiskus kaoseks. Sinna juurde siis kaks rootslast, kelle jaoks oli kõik uus.

Oma 5aastase ettekandjastaaži jooksul suutsin ma esimest korda klientidele joogi peale ajada. Õnnestuseks oli see punane vein ning kannatanud olid püha viha täis. Ma saan aru, et ma tegin midagi jubedat, aga nende riietel olid vaid pritsmed ja kõige suuremalt mölises üldse üks naine, kes pihta ei saanudki. Ja üldse ilusti on võimalik ka lahendus leida. Käskis mul kinni maksta ta sõbranna abikaasa pintsak, saatsin ta manager’i jutule ja too lubas mingit tšekki vms neile.

Kõik olid oma tited kohale vedanud, enamused neist käituda ei osanud, kriiskasid. Jube! Ainult üks – ühe pubi omanikest väga värske lapselaps- oli nunnu ja vagur. Ta oli vist mingine nädal vana ja uhke issi siis jalutas temaga ringi, et ema rahus süüa saaks.

Siis tuli ilmsiks, et üks laud oli jehhat teinud ja 140€ maksmata jätnud. Selle peale läks AM, kes niigi terve päev grumpy olnud, närvi. Süüdistas mind ja rootslasi. Tegelt oli see ta enda laud.

Lõpuks hakkas rahvas minema valguma. Jäi veel 20ne reserveering 15-16a poisse. Tellisid nad ainult cocat ja sprite’i. Söögid olid ka juba tellitud kui turvamees avastas, et laudade all neil hoopis teist tüüpi kangema kraamiga pudelid on. Ja siis tuli välja, et tegemist on kohalike vutistaaridega ja et üks meie koha omanikest nende treener on. Too astus sisse, rivistas kogu seltskonna üles ja sõimas läbi. Kõigi ees!

See situatsioon meenutas aegu kui meiegi järjekordse sigadusega hakkama olime saanud ja iluvõimlemise treener meid vastutama pani 😀

Kell 20:00 lasti mind koju. Rootslased pakkusid küüti või siis küsisin ma ise.

Välisukse ette jõudsime Viikingiga samaaegselt ning koos seisime probleemi ees, kus fonolukk ei töötanud ja tavalist võtit kummalgi polnud. Rõduuks oli ka lukustatud, nii et sinna ronimine päästnud poleks. Olin sunnitud naabritädi aknale koputama. Sisse me saime. Ilmselt oli tädike terve päev erinevaid elanikke sisse lasknud 😀

Õhtuks tegin ühe seenepasta ja oligi uneaeg käes.

Emadepäev

No on mõned päevad möödas juba, aga parem ikka nüüd kui mitte kunagi seda toredat pühapäeva kajastada. Ma arvan, et see oli viimase 8-9aasta juuksul ainumas Emadepäev, kui Emuga koos olime.

Eelmine päev oli Viikingi sõbra V.(seesama, kes meli alkot osta aitas ja üldse meid aegajalt aitab :D) 30.juubel. Koju jõudsime alles pühapäeva hommikul ja kella 12:30ks pidin ma tööl olema. Viimse hetkeni vaagisin, kas ikka lähen, sest olin (olen siiani) haige ja kui sellele veel kerge pohm lisada, siis on arusaadav. Aga et ma sellistes asjades softie pole, siis ajasin ikka kohale enese. Viiking härrasmees nagu ta on, aitas mind ettevalmistustega ja jättis mu “rabama”. Taas oldi mind kuulda võetud ja kleinte eriti polnud. Nii kui järgmise vahetuse neid kohal, nihverdasin ennast koju. Kell oli 16:00 siis, tegelt oleks pidanud 19:00ni olema 😀

Emu sai øied mult

Ilm oli meeeegaaailus, niiet ma veits haletsesin ennast, et need paar tundi tööl olema pidin. Kallis abikaasa tuli motokaga järele, viis mu koju, ise pani uuesti leekima – ämm ja tema Mr. Beani meenutav boyfriend tuli lennujaama viia, reisisid teised Speini jälle.

Mina siis seadsin ennast rõdule Emu kõrvale sisse, too muidugi kudus jälle.  Sõin valget kala ja salatit, pärast küpsetasin elu esimese kohupiimakoogi. Viiking laekus ka peatselt koju: “Oiii, nii tubli abikaasa, tegid kooki!” Ma: “Jap, kohupiimakooki.”Viiking: “Aga mulle ei meeldi kohupiimakook..” Ma: “Sa ei pea sööma siis 😉 ” Viiking:”Nali!!”

Nali naljaks, Viiking võttis koogist vaid ampsu, sest oli end pohmaroast, kebabist täis söönud ja järgmine päev, kui temas soov kooki süüa tekkis, olin ma selle juba laiali jaganud 😀

Torgin

Siis me pikutasime, Emu hakkas asju pakkima – kolis Geirangerisse. Viiking magas, mina läksin esivanemat rongijaama saatma. Kui tagasi jõudsin, mees ikka magas. Kella 23ni välja. Mõtlesin, et magabki hommikuni õues, aga vedas ennast siiski vastu ööd tuppa 😀

Tibukook

“Minu pühad on käimas ju!” teatasin Viikingile kui Lihavõtted kätte jõudsin. Siinmaal nimelt oma tüdruksõpru (ega ka mitte lapsi) tibudeks ei kutsuta. Aga minu mees on eestikeelse nunnutamise väljaõppe saanud ja mind ikka aegajalt kodus Tibuks kutsutakse 🙂

Suht meeldiv, et jälle on põhjust küpsetada, aga ei tohi unustada, et pulmad on ukse ees, ei ole tarvis endale liialt nisujahu ega suhkurt sisse ajada. Hakkas guugeldamine, mis võttis kena osa mu hommikust. Viimaks ulatas jumal abikäe ja mu teele sattus see retsept. Täiesti nisujahuvaba – vot kui tore!
Koogipõhjaks tarvilik:

• 4 munavalget
• 3 kuhjaga lusikat steviat
• 150g mandleid
• 1tl küpsetuspulbrit

Katteks:

• 6 munakollast
• 1dl suhkurt
• 100g võid
• 1dl apelsinimahla
• ühe apelsini riivitud koor

Kaunistuseks ostsin paar pakki lihavõttemartsipani.

Esmalt valmistasin põhja: raspeldasin saumiksriga mandlite kallal. Siis panin vispliotsiku samale masinale külge ja ajasin munavalged (eraldi anumas) vahtu. Lisasin stevia ja küpsetuspulbri, vahustasin edasi. Siis segasin õrnalt mandlid juurde, samal ajal üritades säilitada vahust tekstuuri. Valasin taigna 18cm ja asetasin 30minutiks 175kraadisesse ahju.

Siis hakkas kreemikeetmine. Munakollased, apelsinimahl ja -koor, suhkur (sest Viiking polnud stevia järelmaitsega rahul..) ning või rändasid potikesse. Tasaselt seda keedetud seal sai, kuni ühel hetkel otsustasin, et aitab. Edasi läks potike rõdule jahtuma.

Mõne aja pärast ei olnud muud kui kreem mandlipõhjale ja martsipanid külgedele ja peale:

 

Loomulikult ei arva ma, et see kook nüüd mingi kalorivaene pala on, et seal nisujahu ei leidu ja osaliselt steviat suhkru asemel kasutatud on, aga vähemalt pool võitu 😉

 

Mangotort

Naistepäeva puhul sai endale kook meisterdatud, sest ega need Norra mehed selle päeva puhul lilli ei kingi ja kuna mulle väViikingi sõnutsi on 8.märts pigem feministide päev ja feminism meile ei meeldi.

Küll aga tuletasin ma õhtul mehele meelde, et Naistepäev on ka meie kihlumise aastapäev ja vot siis oli ta valmis poodi tõttama, et mulle lilli tuua. Keeldusin. Pärast hädaldas terve õhtu, et tunneb end halva mehena 😀

Igatahes jah, vähemalt tort meil oli, millel ilutses esimene minu enda tehtud martsipaniroos.

Esmalt proovisin kohe ühe roosi kokku keerata:

Siis võtsin ette päev varem küpsetatud biskviidi ja lõikasin selle neljaks ja iga kihi vahele uhasin toorjuustust, võist ja steviast vispeldatud kreemi ning kahvliga purustatud mangot, millele samuti natuke steviat lisasin. Lõpuks katsin kogu koogi kreemiga ja lajatasin kõige peale lahtirullitud roosa martipani:
Tegemist on alles mu teise martsipanitordiga, mistõttu vigu jagub. alumise ääre näiteks päästsin pärlikestega:

Koogisöömisele saabus ka Viikingi õde, kes mulle pulmameigi proovi tegi. Kahjuks pilti sellest pole. Ühe filmi vaatasime ka ära, mina muidugi poolunes 😀 

  

Mõtteid

Kemplesin eile Emuga, ähvardas teine mulle mitte Oslosse külla tulla. Õigemini tema kemples, ma panin tuima. Hommikul kirjutas ta mulle: “see oli hea, et ma eile sinuga ragistasin, mul polnud teistega tuju peole minna, kolm meist said mingitest shottides jubeda myrgituse, täiesti jalad alt ära.” Midaiganes..

Pulmasalong Pärlis töötavad äärmiselt kärsitud inimesed. Kohapeal maksin ma kleidi eest 500€, aset leidis see 12.veebruaril. Andsin sõna, et kannan Norra arvelt. Ja kandsin. Aga mitte salongi arvele vaid hoopis suurema summa (kasutades juhust) omaenda Eesti kontole, et siis kannan sealt edasi. Hakati mind iga päev meilidega pommitama, et raha ikka üle pole tulnud, võtku ma oma pangaga ühendust. Issand jumal, rahustuge! Kas päike kukub alla kui see raha 2päeva hiljem laekub? Arvate, et ma nii rikas, et maksan 500€ ja lihtsalt jätan kleidi sinna, järele ei lähe ja juurde ka ei maksa??

Ma olen oma uue norra keele kursusega ülimalt rahul. Õpetajat kiidan iseäranis. Ei kasuta tema sõnagi inglise keelt, seletab iga uut norrakeelset sõna nii kaua kuni kõik aru saavad 😀 See omakorda aitab ilusti õige keele lainel püsida.

Leidsin Oslost sõna otseses mõttes koogiparadiisi. Astusin sisse. Tegemist tundus olevat asutusega, mis kõikmõeldavaid torditarvikuid müüb ja kursusi korraldab. Vaatasin seal ringi, hääled peas ütlemas, kui palju asju mul sealt ikka vaja on. Lõpuks väljusin kattemartsipaniga – varsti ju naistepäev&kihlumise aastapäev, üks roosa kook mööda külgi maha ei jookse 😉

Sorry, et pildid Snapikad on

 

Raseduskahtlused vol2. Tulin eile pärast haiguslehte esimest korda tööle. Boss: “Kas Sa oled rase?” 2h hiljem endine kolleeg: “Sa oled kuidagi teistsugune. Kas sa oled rase? Sul nagu mingi aura ümber.” Ärge hirmutage, inimesed! Ma ei taha lastešampat oma pulmas juua ega Hawaiile kettima minna.

Eestlaste suhted sugulastega on nagu nad on. Vähemalt mul tuimad. Oma tädi pulma tulla ei saa. Ega väga ei imesta, aga mis küll nii palju olulisem sündmus olla saab kui pulm? Seda enam, et ma vist ainuke oma põlvkonnas, kes üldse abiellub..

Ämm mul jälle uue mehe leidnud ja tahab tolle pärast kahekuulist suhet meie pulma vedada. Me Viikingiga pole vaimustuses.

Üks päev hakkasin assistendiga (loe: Viikingiga) makroone tegema. No ma pole veel millegi küpsetamisega nii feilinud. Tulemusena seisavab mu köögis hunnik soolaseid ja vale tekstuuriga “makroone”.

Ahjus olid nad veel kenad

Rohkem rääkida pole. Päikest!

 

Punane sametkook

Red Velvetist sain ma teadma siis, kui pulma jaoks tordimeistrit otsisin ja nood mulle ernevaid valikuid tutvustasid. Lähemalt uurima hakates lõin käega – ei soovi mina toiduvärvidest nõretavat kooki süüa. Aga selline armastusevärvine tort oleks ju Valentini puhul nii tore. Jõudsin siis alternatiivini: taignale saab edukalt ka peediva värvi anda (LINK).

1. Peet, hapukoor, veiniäädikas ja sidrunimahl saumiksriga ühtlaseks. 2.Või suhkruga vahtu. 3. Peedisegu ja vahustatud või kokku. Munad lisaks. 4. Takkaotsa veel jahu ja küpsetuspulber sinna sekka. 

Nagu arvata on, läks taigen vormi ja ahju, kus ma tal üle 150kraadi juures üle 45minuti olla ei lasknud, vaatamata sellele, et retsept 1h 15m ütles. Kõigile käsklustele ma ei allu. Vormist välja vupsanuna:

Algas kihtide uhamine:

Peedibiskviidiva vahelduvalt kreem&banaaniviilud&kookoshelbed

Viimane kiht ja..

Hinge kinni hoides martsipan pääle:

Voltidest me jagu ei saanud, mis ajendas Viikingit martsipanijääkidest südamekesi välja lõikama ja nendega “iluvigu” peitma. Lõpptulemuse üle olime nii rõõmsad 🙂

 

Šokokoogi päev

27. jaanuar 2016. Kell on 22:00. Viikng hakkab köögis askeldama ja teatab, et tahab hirmsasti kooki küpsetada. Kergitan kulme – tema? Ta ei armasta magusatki. Aga mis saab mul olla selle vastu, kui kallis mees armastusega kooki teha soovib? Läksin appi, googeldasime sobiva retsepti ja peatselt läks taigen ahju.

Mingi teema on meie majas kookidega. Nimelt alati tuleb meil neid kaks korda kauem ahjus hoida, kui retseptis kirjas, muidu on seest toores. Keskööks me igatahes teleka ees kooki nautisime. Mõistlik.

Järgmine päev teatab Viiking õhtusöögilauas uhkelt: “Kas Sa teadsid, et täna on Šokolaadikoogi päev? Kujutad ette just see üks kord, kui mul tuleb tung šokokooki teha, juhtub  selleks spets päev olema!”

EDIT: Lisan ka selle taevaliku koogi retsepti (norrakeelne LINK).
Taigen:

• 400g võid
• 45dl vett (me kasutasime piima)
• 6sl kakaopulbrit
• 9dl suhkurt
• 3dl hapukoort
• 4 muna
• 2tl küpsetuspulbrit
• 9dl jahu

Kõik kokku segada, või eelnevalt sulatada. Seejärel läks doug tunniks 200kraadisesse ahju. Kuna me ikkagi vaid kahekesi oleme, siis valmistasime pool kogusest ja tarvitasime 18cm läbimõõduga koogivormi. Sellegipoolest paisus see seal kahekordseks 😀

Glasuur:

• 100g võid
• 6sl piima
• 5sl kakaopulbrit
• 2tl vaniljesuhkurt
• 350g tuhksuhkurt

Kõik ained potti ja tasasel tulel ühtlaseks massiks. Edasi tuleb glasuur lihtsalt koogile peale uhada 🙂

Tegime komme

Kaua-kaua on meil õega kombeks ühtesid maiuseid teha. Esimest korda õnnistasime nendega kuskil 10aastat tagasi Emadepäeval Emu. Vaja läheb:

• Digestive küpsiseid
• Valget šokot
• Tumedat šokot
• Metspähkleid
• Võid

Saumiksriga purustasime küpsised

 

 

Pähklid noaga kolmeks-neljaks

 

 

Sula-valgešoko läks pähkli- ja küpsisepuru sekka

 

 

Saadud massist mätsisime pallikesed

 

.., mis läksid tunnikeseks rõdule tahenema. Järgmisena kastsime nood sulatatud tumeda šokolaadi sisse, pähkel läks peale ja juba nad tahenesid uuesti rõdul.

Valmad!

Kommid viisime külakostiks aastavahetuspeole minnes.

PS! Ühele külalisele meeldisid maiused nii väga, et ta nii minu kui mu õe kintsu silitas, enda ta kihlatu samal ajal WCs kettimas.

Oma kihlatule kaebasin ära muidugi.