Esiklaps on meil kohe 2a ja 10 kuu vanune.
Ben ja pärdikud
Beni jaoks on Brannman Sam kõikvõimas kangelane. Ei ole probleemi, millele too lahendust leida ei suudaks. Kui midagi läheb katki, tuleb kutsuda Sam, kui Viiking kaminasse tuld teeb, on Ben oma mängutuletõrjeautoga kohal ja “pritsib vett“. Ja kui midagi nt maha läheb, tuleks ka Sam kustuda – koristab ära.
Ben pole siiani väga üksimängija. Vahest jah unustab end autodega sõitma, aga lühiajaliselt. Siis kui see juhtub, on mäng püha ja sel ajal ei tasu Beni magama/pissile/õue saata/kustuda.
Sellist asja nagu ma mõne vlogist näen, et ema üksi köögis süüa teeb, ei juhtu meil IIAL. Koos lõikame sibulat, potis segab asju Ben, mune peab katki lüüa sama Ben, ahjuust ei tohi ka ma lahti teha – ikka Ben.
Üldiselt on Ben väga mõistlik laps, keda saab üsna kõike tegema panna, kui ilusti põhjendada. Iseasi, kas alati kannatust on. Pigem ikkagi tasub see aeg võtta ja kannatus tekitada, sest siis saavad asjad kokkuvõttes kiiremini tehtud. Näiteks oleme me viimasel ajal pidanu terve “Sööbiku ja Pisiku“ pildid ära vaatama, et Ben hambaid pesta nõustuks.
Ben hakkas meil sellest aastast uues lasteaiarühmas käima. Emasüda muidugi pakatab uhkusest, et teda nii arenenuks peeti, et kohati 5aastastega kokku pandi – ei salgagi. Nüüd on ta siis kõige noorem rühmas. Juba poolest detsembrist oli Ben puhevil, et läheb suurte lasteaeda. Esmaspäeval oli siis esimene päev, Viiking viis ja Ben oli otsejoones rõõmuga sinna jäänud. Järgi läks Emu ja tol hetkel, kui ta kohale jõudis, istus Ben kiigul ja suured lapsed lükkasid hoogu. Kiigutatav oli muidugi väga rahul ja nautis.
Reaalselt pärast esimest päeva suurtega tundus Ben ka kohe suurem. õhtusöögilauas haaras ta midagi, mida poleks pidanud, ei mäleta täpselt mis see oli, ja Viiking takistas teda. Sellepeale ütles Ben “Unnskyld.“ Me Viikingiga suud lahti, niimoodi (suht tühja asja pärast) pole ta küll kunagi vabandanud.
Järgmisel hommikul hüppas Ben voodist välja ja kuulutas kõva häälega, et läheb suurte lasteaeda autodega mängima. Viiking ta nagu ikka kohale viis ja pool rühma jooksis neile vastu “Beeeeenn!“ Ohhh, ma lihtsalt pisarateni heldinud, kuidas nad mu pojut hoiavad. Ta neil nagu väike pesamuna. Tore, et kui kodus on Ben varsti suur vend, siis lasteaias saab ikka pisi olla.
Kuidas läheb oma voodis magamisega? Noooh, kuude viisi teist harjutatud, aga terve öö oma toas magamisest siiani juttu pole. Mis teha, kui su vanemad just kõige rutiinsemat elu ei ela ja vahepeal kuu ja veel peale eri riikides, eri voodites, eri inimestega (ok, see nüüd kõlab kahtlaselt, aga pean silmas oma õde) viibid.. muidugi läheb lappesse. Kodus oleme siiski alati Beni oma voodis uinutamisega järjepidevad olnud. Küll aga jõuab ta varem või hiljem meie voodisse aga selle vastu pole mul otseselt midagi. Selliseid öid, mil Ben terve öö oma voodis maganud, on juhunud 2-3.
Magamajäämisrituaal on erinevate sõidukite raamatute vaatamine, paar unelaulu, mille ajal Ben õpetab kust teda paitama peab. Kõditama, nagu ta ise ütleb. Laulude puhul tohib teinekord ainult refrääni laulda, vahest ainult ühte kindlat salmi. Toast enne lapse uinumist lahkuda ei saa. Iseäranis ei lasta minema mind.
Kolmapäevad ja reeded on minu ja Beni päevad. Eile tajusin ma seda suurte laste hulgas viibimise muutust eriti hästi. Juba esmaspäeval ja teisipäeval oli ta õhtul väga tubli laps. Nüüd siis terve kolmapäev otsa – ei ühtki kemplust, nuttu, jauramist. Isegi lõunaunne saime koos jääda. Tagantjärele nii iseenesestmõistetav, et lapsel nende titade rühmas igal oli, detsembri alguses esines isegi mõni hommik, mil Ben aeda minna ei tahtnud.
Usun, et laps, kes ema-isa kallistamisi-nunnutamisi näeb, on ise ka selline läheduselembene. Meie Ben igatahes on. Kui me kirikus Viikingi õetütre ristsetel olime, lasi Ben kõlaval häälel üle saali kuuldavale: “Elsker deg!” (eesti k. Armastan sind) samal ajal võttis Viikingi lõuast kinni ja suunas teda endale silma vaatama. Ja nii mitu korda. Pool saali oli “Awww😍”
Lõunaunedest kasvas Ben 2020ks aastaks välja. Vaakus juba pikalt seal üleminekuperioodis. Ja kui nüüd uude rühma läks, pandi ta seal ükspäev ka magama, aga magama ta ei jäänudki. Pikutas ainult. Enam teda ei panda kah. Norras ei maga üle kolmesed lõunaund. Meile sobib, siis jääb ta õhtul kell 19 magama ja me Viikingiga saame kas mingit remondiasja teha või seriaale vaadata.
“Kui laps aias käima hakkab, hakkavad haigused pihta. Nädal aias, kaks nädalat kodus,” ..oleme kõik kuulnud. Ben on poole aasta jooksul lasteaiast haiguse tõttu puudunud NULL korda. (Samas reiside pärast vist mingi 2kuud kokku😆) Lapse tervis on suuresti tema vanemate teha🙌
Ben üritab kõike otsustada. Alates sellest kas emand voodit teha tohib, lõpetades sellega kas autos muusikat käima panna tohib. No täielik diktaator, kui me vaid laseks. Eriline teema on autodega mängides: ise ta mind mängu palub ja siis ainult pahandab, et ma kõike valesti teen. Õudne😂
varikasblog.wordpress.com 