Peagi lasteaialaps

Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

Andke herpes andeks

Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

(Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

“Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

“Oookeii!” vastab Ben.

Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?

 

 

 

 

Advertisements

Kuidas elanud oleme?

Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤

Ben saab nelja päeva pärast 2 !!!

Eks need lapse sünnipäevad tähtsad päevad ole. Eriti esimesed. Ja eriti esiklapse 😀 Kõik toimub ju esmakordselt.

Tuleval neljapäeval siis täpselt kaks aastat lapsevanemaks olemist meil Viikingiga täis saab. Sel puhul olen otsustanud mitte üle kolme tunni (12-15) töötada (muidu ei ütle ületundidele ei ja neid mulle ka üle päeva pakutakse😁) ning ka abikaasal palusin hiljem tööle minna, et me ühe pika hommiku perekeskis veeta saaksime.

Tellitud sai kuldne number-kahe-õhupall ja lipsuga triiksärk, valmistan ka koogi ja plaanin Benist ühe kena pildi dark teal seina tausatal jäädvustada. Vaatame, kas läheb libedamalt kui mullu.

Mis Ben sünnipäevaks saab?

Mõtlesin ja mõtlesin, aga tegelikult olin üsna kohe kindel, et neljale seisvale mänguasjakastile ma sisu juurde ei soovi. Ben mängib ikka vaid oma 3-4 väljavalitud autoga. Isegi paljukiidetud legorong seisab😕 too röövel võtab jube palju batareisid. 5 tk ja siis kestab ka vaid nädala. Ikka jäävad mulle silma mida erinevad blogijad kiidavad. Olgugi siis, et nad need kingitustena saanud. Igasugu pikaajaliselt ma mitutmoodi kasutatavad vigurid on meie majas teretulnud. Nii saigi Benile Pikleri kolmnurk tellitud. Muidugi jäin ma sellega hiljapeale, sest aega läheb valmistamine (6-8nädalat) + transport (nädal?) ja et sünnipäevalaps puhta tühjade pihkudeta ei jääks, tellisin kohe Kiigesellide linnukiigu ka:

See meil juba käes, tuleb vaid enne õiget päeva kokku panna.

Siis meenus mulle, et selle väärt kolmnurga eest tuleb mul tollimaksu tasuda. Muidugi polnud see mokkamööda, maksta niigi kalli asja eest 80-90€ juurde. Saatsin meili, et saatku nad palun too ikkagi Norra asemel Eesti 😃

Kuidas tähistame?

Erinevaid osapooli ülekuulates tuli välja, et täitsa õigel ajal pidu pidada ei saagi. Ikkagi inimesed eri riikidest vaja kokku karjatada. Pidu tuleb hoopis aprilli keskel. Pärale tulevad nii Eesti vanaisa kaasaga kui Abu Dhabi tädi. Terve pere saab kokku! Ja seda muideks esimest korda pärast mu pulmi. 3aastat, mõelge.

Viikingi perekonda me samaaegselt kutsuda ei saa. Meil lihtsalt pole nii paljusid korraga majutada võimalik. Pealegi on ämm vist suveni Hispaanias. Eks kui mees soovib, kutsub nad millalgi.

Sellised lood siis täna. Kena pühapäeva jätku😘

Ennvee

Räägime möödunud nädalavahetusest.

Kui Eestis olles tuli korra mõttesse, et sõidaks Kristiansandi, viimane kord käisime ju enne sünnitust, siis reede kättejõudes see enam jutuks ei tulnud. Viikingil palju asju teha ja ta üldse kurnatud kõigest sellest organiseerimisest.

Nautisime hoopis kodust olemist. Nii esimesed… pool päeva 😀 Meil on vaikiv kokkulepe, et laupäeval magab kauem Viiking, pühapäeval mina. Mees käis mul pärast Eestit veel Londonis ka, nii et unevõlg oli korralik. Lennuliiklus oli nimelt häiritud – magama sai ta neljapäeva öösel kell kaks ja ärkas reede hommikul pool kuus. Niisiis laupäeval oli talle pikem uni lubatud. Imestasin, et ta seda vaid poole üheksani kasutas, aga olin õnnelik ka, sest Ben oli küll söödetud (oh, mis hiiglaslikke portse ta sööma on hakanud :O ) aga mul hullem nälg. Ja hommikusööke meeldib meile nädalavahetuseti ühiselt pidada.

Kuna Ben on hakanud igas asjas iseloomu näitama – viskab vibusse, kui me ta “valel” ajal sülle krabanud oleme ja hammustab meie näppe kui me ta hambaid peseme – siis teatas Viiking, et talle aitab, tuleb osta normaalne hambahari, mitte see näpuotsa käiv. Seega asusime me poepoole teele. Koju naasesime kapiustele käivate lapselukkude (sest ma ei jaksa enam 20x päevas Beni järelt asju kappidesse panna), uute jooksujalatsitega minule ning hambaharjata. Unustasime.

Koju jõudes sõime ja kutsusime ämma meile, et ta Beni hoiaks kuniks me autoga sõitma läheme. Sest – Tadaa! – aeg on mul viimaks enesele sõidukijuhtimine selgeks teha, rooli istusin mina. Kui ikka kolimiseks läheb, siis maal ma bussidest sõltuda ei taha. Algul tiirutasime garaazhide vahel, natuke sain käike ka vahetatud, aga vajab harjutamist. Lõpuks sõitsime paar ringi majade vahel ka. Norras nimelt võib kohe L-iga sõitma hakata, juhul kui üle kahekümneviie oled. Jee, säästan 300-400eurtsi!

Pühapäeval asusime kohe pärast hommikusööki Lillestrømi teele. Olgu mainitud, et ma kasutasin oma pikalt magamise võimalust ehk 20minutit. Trenni tegime kordamööd,a sest Ben keeldus MiniSATSis olemast. Tal seal ühe töötajaga kana kitkuda – ei ole talle meeltmööda. Piisab ruumi sisenemisest, kui kisa lahti. Aga pole hullu, mu Bootylicious kestis vaid 30minutit, siis sai Viiking jõusaali. Tagasi koju jalutasime samuti. Super! Kell alles keskpäevas ja meil juba 9km jalutatud ja trenn ka tehtud 🙂

Jälle sõime. Eelmise õhtu kana-ahjukarrit ja sõitsime seekord ise ämma juurde, et too Beni hoiaks, et siis emand-isand jälle masinaga tuuritada saaks. Seekord läks täitsa tänavatel sõitmiseks. Vahepeal sai mootor välja suretatud, kaasjuhte sellega häiritud. Jumal tänatud, et mul võimalus Norras seda teha. Eestis oleks ma 10+ korda ilmselt sõimata saanud, sest ma blokkisin neid teid vahepeal korralikult. Siin inimesed chillid-sõbralikud 🙂

Ja veel: ma hakkan tuleval nädalal taas keelekursusel käima. C1 Bergenstesti ettevalmistuseks. Kursus kestab 4 nädalat ja toimub kaks korda nädalas. Sel ajal veedab Ben aega oma vanaemaga. Ohh, ma tunnen end halvasti, et ta hoida annan 😦 Täielik kana. Ja samal ajal teised emad mu siinses beebigrupis käivad vist kõik juba täiskohaga tööl.

Annan teada, et eksisteerin endiselt

…ma olin lihtsalt vahepeal telefonitu ja Eestis. Ei tea mis kummalisel põhjusel mu nutifon rikki läks, aga sama veidralt “paranes” ta täna hommikul iseenesest ära ka. Tallinnas jõudsin juba Apple`i esinduses abikätt palumas käia, aga kuna nad mind piltidest ilma tahtsid jätta, ei lasknud ma end aidata.

Ja enne 9 päeva Eestis suutsime me veel Åndalsnesis ka ära käia. Seegi vajab kajastamist.

Et ma Eestis viibides alati kookidest-kohukestest-kommidest hullun, otsustasin ma eile õhtul, et tänasest elan 21 päeva suhkruvabalt. Pidi ju 21 päeva see age olema, mil harjumus kujuneb. Suur asi, võin öelda. Igatahes, kuna homme leiab aset Beni viimane minisünnipäev, sai täna ka suhkruvaba tort seks puhuks tehtud. Loodan ka sellest kirjutada.

Muidu keerleb (ja keerles Eestis olles) see eluke endiselt kolimisdilemma ümber. Vaene Viiking on täiesti läbi. Kõik on tema õlul ja ma ei saa suurt aidata kah.

Praegu lõpetan, Ben ärkas, pool postitust juba mu süles istunud, vajab muudmoodi tegelemist kah teine 🙂

Taanikruiis

Noorusaegadel sai ikka talviti kuskilt kupong hangitud ning Stockholmi kruiisitud. Arvasin, et need ajad on läbi, aga võta näpust: kui Viiking autojama pärast NAFiga liitus, saatsid nood meile ajakirja, mille vahelt vupsas välja StenaLine’i kruiis-kink. Algus ma eirasin, aga ühel hetkel mõtlesin, et mille kuradi pärast ma minema EI peaks.

Viikingit säärased tripid ei köida, nii et kutsusin sõbranne ja peagi oli pärast mõningaid takistusi reis bronnitud ning möödunud pühapäev leidis astet kruiisi algus.

Kontingent on seal selline, noh, upitan end taas – pundunud nägudega joodik-pensionieelikud, kelle peale isegi Ben kisama pistis. See reis ongi selleks, et odavalt joomas käia ja alkoholi kaasa osta. Mind ahvatlesid rohkem odavad shokolaadihinnad 😜

Esimesel õhtul ei jõudnud me suurt midagi teha kui mu kohvrit lahti muukida. Viiking oli selle kogemata lukustanud, muidu ma ei kasutanud seda koodilukku kunagi. Mõte 999 numbrikombinatsiooni läbi proovida ei ahvatlenud, kuigi ma algust tegin. Nett laeval kehv, et youtube’i muukimisvideoid vaadata. Helistasin Viikingile, kus kõigepealt siunasin teda, siis kaeblesin. Kõik asjad olid ju kohvris. Mähkmed isegi. Abikaasa vaatas mõned videod üle ning üritas telefonitsi aidata. Kahjuks ei saanud ma muffigi aru. Lõin käega. Saime hoopis M’iga wifi levialas kokku, ning pärast 45minutit nõelaga sudimist ja matemaatikat tadaaa: kohver avanes! Kogu au kuulub sõbrannale, mina vaid ohkisin kõrvan ning hoidsin lastel silma peal.

Kajut oli nõnda tilluke, et kui ma käru normaaloludes sisse oleks võtnud, poleks me liikuda saanud. Eemaldasin ühe voodi madratsi, panin selle keskele, et juhuks kui kitsastes oludes Ben öösel voodist kukub, elab üle. Ette ruttavalt võib öelda, et ta kukkuski ja magas edasi nagu poleks midagi juhtunud😂 lihtsalt mina märkasin üks hetk, et laps kadunud – ruumi kuidagi palju.

Emadus on mu nii pehmoks teinud, et ma kartsin laevasõitu või pigem kajutisolekut. Siuhukest asja küll enne olnud pole 😀

Esmaspäev möödus päikeselises Frederikshavnis. Tegemist väikelinnaga, üks jalutus-shopingtänav ja kogu lugu. Ok, elamurajoonid ja natuke poode eemal ka. Nii kui lapsed magama jäid, parkisime nad kärudes kohviku akna alla. Koogid läksid libedalt.SAM_7615.JPG Hiljem jalutasime kaugemale mänguasjapoodi. Kuna need esindasid seal Molot ja sõbrants on fanatt. Hulluks shoppamiseks ei läinud, aga uued kindad Ben siiski sai.

Süüa ostsin ma ka muidugi kaasa. Alati ostan, sest üks asi on Norra hinnad, lisame veel üksluise toiduvaliku, nii et loomulikult ma raban 😁

Õhtul toimus õgimine buffees, peale mida tegin ma veel viimase rabakanatiiru – rabasin Viikingile jõuluõlle ja akevitt’i.

Hommikul mõtlesin kaua magada. Äratust ei pannud, virgusin selle peale, et M ükse taga koputas. Selgus, et kell 8 pidi plats puhas olema ja kell oli 7:46! Enne veel pole ma nii kiirelt end ja Beni riidesse ning asju kokku pakitud saanud. Täistopitud käru lükates, kohvrit, millel õllekast otsas krooniks tagant tõmmates, me Oslo S’i tatsasime. Kui ma lõpuks enne üheksat koju jõudsin, oli mul tunne, justkui oleks maratoni läbinud.

Aa suht hea oli niiviisi korra ära käia 🙂 Viikingi sõnul olla Ben jälle kasvanud.

Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. SAMSUNG CSC

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. SAMSUNG CSC

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!