Benist üldiselt

Esiklaps on meil kohe 2a ja 10 kuu vanune.Ben ja pärdikud

Ben ja pärdikud

Beni jaoks on Brannman Sam kõikvõimas kangelane. Ei ole probleemi, millele too lahendust leida ei suudaks. Kui midagi läheb katki, tuleb kutsuda Sam, kui Viiking kaminasse tuld teeb, on Ben oma mängutuletõrjeautoga kohal ja “pritsib vett“. Ja kui midagi nt maha läheb, tuleks ka Sam kustuda – koristab ära.

Ben pole siiani väga üksimängija. Vahest jah unustab end autodega sõitma, aga lühiajaliselt. Siis kui see juhtub, on mäng püha ja sel ajal ei tasu Beni magama/pissile/õue saata/kustuda.

Sellist asja nagu ma mõne vlogist näen, et ema üksi köögis süüa teeb, ei juhtu meil IIAL. Koos lõikame sibulat, potis segab asju Ben, mune peab katki lüüa sama Ben, ahjuust ei tohi ka ma lahti teha – ikka Ben.

Üldiselt on Ben väga mõistlik laps, keda saab üsna kõike tegema panna, kui ilusti põhjendada. Iseasi, kas alati kannatust on. Pigem ikkagi tasub see aeg võtta ja kannatus tekitada, sest siis saavad asjad kokkuvõttes kiiremini tehtud. Näiteks oleme me viimasel ajal pidanu terve “Sööbiku ja Pisiku“ pildid ära vaatama, et Ben hambaid pesta nõustuks.

Ben hakkas meil sellest aastast uues lasteaiarühmas käima. Emasüda muidugi pakatab uhkusest, et teda nii arenenuks peeti, et kohati 5aastastega kokku pandi – ei salgagi. Nüüd on ta siis kõige noorem rühmas. Juba poolest detsembrist oli Ben puhevil, et läheb suurte lasteaeda. Esmaspäeval oli siis esimene päev, Viiking viis ja Ben oli otsejoones rõõmuga sinna jäänud. Järgi läks Emu ja tol hetkel, kui ta kohale jõudis, istus Ben kiigul ja suured lapsed lükkasid hoogu. Kiigutatav oli muidugi väga rahul ja nautis.

Reaalselt pärast esimest päeva suurtega tundus Ben ka kohe suurem. õhtusöögilauas haaras ta midagi, mida poleks pidanud, ei mäleta täpselt mis see oli, ja Viiking takistas teda. Sellepeale ütles Ben “Unnskyld.“ Me Viikingiga suud lahti, niimoodi (suht tühja asja pärast) pole ta küll kunagi vabandanud.

Järgmisel hommikul hüppas Ben voodist välja ja kuulutas kõva häälega, et läheb suurte lasteaeda autodega mängima. Viiking ta nagu ikka kohale viis ja pool rühma jooksis neile vastu “Beeeeenn!“ Ohhh, ma lihtsalt pisarateni heldinud, kuidas nad mu pojut hoiavad. Ta neil nagu väike pesamuna. Tore, et kui kodus on Ben varsti suur vend, siis lasteaias saab ikka pisi olla.

Kuidas läheb oma voodis magamisega? Noooh, kuude viisi teist harjutatud, aga terve öö oma toas magamisest siiani juttu pole. Mis teha, kui su vanemad just kõige rutiinsemat elu ei ela ja vahepeal kuu ja veel peale eri riikides, eri voodites, eri inimestega (ok, see nüüd kõlab kahtlaselt, aga pean silmas oma õde) viibid.. muidugi läheb lappesse. Kodus oleme siiski alati Beni oma voodis uinutamisega järjepidevad olnud. Küll aga jõuab ta varem või hiljem meie voodisse aga selle vastu pole mul otseselt midagi. Selliseid öid, mil Ben terve öö oma voodis maganud, on juhunud 2-3.

Magamajäämisrituaal on erinevate sõidukite raamatute vaatamine, paar unelaulu, mille ajal Ben õpetab kust teda paitama peab. Kõditama, nagu ta ise ütleb. Laulude puhul tohib teinekord ainult refrääni laulda, vahest ainult ühte kindlat salmi. Toast enne lapse uinumist lahkuda ei saa. Iseäranis ei lasta minema mind.

Kolmapäevad ja reeded on minu ja Beni päevad. Eile tajusin ma seda suurte laste hulgas viibimise muutust eriti hästi. Juba esmaspäeval ja teisipäeval oli ta õhtul väga tubli laps. Nüüd siis terve kolmapäev otsa – ei ühtki kemplust, nuttu, jauramist. Isegi lõunaunne saime koos jääda. Tagantjärele nii iseenesestmõistetav, et lapsel nende titade rühmas igal oli, detsembri alguses esines isegi mõni hommik, mil Ben aeda minna ei tahtnud.

Usun, et laps, kes ema-isa kallistamisi-nunnutamisi näeb, on ise ka selline läheduselembene. Meie Ben igatahes on. Kui me kirikus Viikingi õetütre ristsetel olime, lasi Ben kõlaval häälel üle saali kuuldavale: “Elsker deg!” (eesti k. Armastan sind) samal ajal võttis Viikingi lõuast kinni ja suunas teda endale silma vaatama. Ja nii mitu korda. Pool saali oli “Awww😍”

Lõunaunedest kasvas Ben 2020ks aastaks välja. Vaakus juba pikalt seal üleminekuperioodis. Ja kui nüüd uude rühma läks, pandi ta seal ükspäev ka magama, aga magama ta ei jäänudki. Pikutas ainult. Enam teda ei panda kah. Norras ei maga üle kolmesed lõunaund. Meile sobib, siis jääb ta õhtul kell 19 magama ja me Viikingiga saame kas mingit remondiasja teha või seriaale vaadata.

“Kui laps aias käima hakkab, hakkavad haigused pihta. Nädal aias, kaks nädalat kodus,” ..oleme kõik kuulnud. Ben on poole aasta jooksul lasteaiast haiguse tõttu puudunud NULL korda. (Samas reiside pärast vist mingi 2kuud kokku😆) Lapse tervis on suuresti tema vanemate teha🙌

Ben üritab kõike otsustada. Alates sellest kas emand voodit teha tohib, lõpetades sellega kas autos muusikat käima panna tohib. No täielik diktaator, kui me vaid laseks. Eriline teema on autodega mängides: ise ta mind mängu palub ja siis ainult pahandab, et ma kõike valesti teen. Õudne😂

Black Friday saak

Nagu teate, katsun ma mitte rohkem kui vajaduspõhiselt asju osta. Aga kui ikka kuude viisi nimekiri asjadest ootamas, siis on täiesti õigustatud sellise päeva ärakasutamine.

Peamiselt tuleb siin juttu uue beebi asjadest. Kuna tulemas talvebeebi ja kogemused säärasega varasemast puuduvad, olin ma esialgu nagu peata kana: mis riideid tuleb osta? Kas on turvahälli soojakotti vaja? Kas peaks imiku meie jaoks tavapärase puuvilla asemel (merino) villa riietama? Jne.

Enne netipoodides tellimuste esitamist tõin pööningult alla kõik Beni beebiriided suuruses 50-62. Et vaadata mida üldse juurde vaja on ja mis piisavalt unisex on.

Juba esiklapsega teadsin ma, et neid megatillukesi väga palju kokku osta ei tarvitse. Nii oligi meil reaalselt 3 paari pükse ja 5 bodyt suuruses 50. Ostukeskus oli kodu lähedal, kui oleks rohkem vaja olnud, oleks kohe osta saanud. Ja noh, Ben oligi 1kuu vanuseks saades oma kehakaalu pea kahekordistanud. #tissipiim

Mida ma tõdema pean, on see, et kuigi ma plaanisin sooneutraalseid rõivaid osta, domineerib Beni omased siiski sinine. Niiet tüdruku puhul soetaks ma natuke neiulikumaid juurde 🙂

Kohe ma neid kokku ei ostaks, Black Friday raames sai lihtsalt (unisex) villariideid tellitud, sest lapseke saabub suht südatalvel ja me elame majas, mitte keskküttega korteris, st meil on minu hinnangul toad alati alla 20kraadi.

Loomulikult tegin ma isegi Black Friday puhul uurimustööd et mis kuskil parima hinnaga on. Lõppeks said asjad kolmest kohast tellitud. Eile sain kätte paki Lekmer.no’st (kõik Joha kraam):

  • Siidi-villa body suurus 50
  • Siidi-villa tudukas suurus 50
  • Müts 1-4kuusele, mis alguses kindlalt liiga suur on, aga väiksemat kah ei müüda 😕
  • Merino villa püksid suuruses 56/60
  • Nööpidega merinokombe suuruses 56/60

Täna Babyshop.no’st:

    • Mini Rodini tutimüts, mida ma omal ajal juba Benile nillisin
    • Kuling merinopüksid suuruses 50/56
    • Mini Rodini linnupüksid 50
    • Triibuline Wheat merinobody 56
    • Triibuline Wheat merinojumpsuit 50
    • Zalandost sai tellitud:
    • Valge Joha hõlmikbody, ikka villast, 50

    Villa-sipupüksid 50

Ega see kergete killast polnud – leida minu maitsele ja veel sooneutraalseid villariideid. Ma nimelt jälestan igasugu mõmmipilte või muid loomapilte. Teatudsuguseid(!) Veel hullemad on igasugu lollid tekstid “I ♥️ mom/dad”🤮

Oh, ja kuigi kasutasin seda musta reedet rahasäästmiseks siis kadus ikka ca 250€ nagu musta auku🤷‍♀️ Ei taha teada, mis ma täishinnaga nende eest maksnud oleks😬

Hiljem ei arva ma, et laps 24/7 villa mässituna olema peaks, aga kuna ta nii väike nii külmal ajal, siis nagu esimesed kuu-kaks võiks ☺️ Ahjaa ja Benist on meil olemas Joha villafliisist kombekas suuruses 50 (pildil paaripäevase Beni seljas):

Selles toome vastsündinu koju, ükskõik kumb ta siis on. Vast ei saa eluaegset traumat sinisest toonist, kui tüdruk juhtub olema😬

Varika õpetussõnad: Kuidas säästa 3395€

 

Kirja sai 16.septembril

Möödunud nädalast poole veetsime vanadel radadel. Viiking pidi reedel ühel koosolekul viibima, me Beniga läksime muidugi kaasa. Nagu ikka ei saanud me algul vedama, siis pidama ja asju, mida päälinna kandis ajada, oli kogunenud omajagu.

Neljapäeval oli siis minekupäev. Paraku oli neljapäeval ka Benil lasteaias pildistamise päev. No ei saanud ära jätta. Muuhulgas selgus, et selline tavapärane toiming võib Norramaal lausa 200€ maksma minna. Olenevalt millise paketi võtad.

Niisiis. Neljapäeval ärkas Viiking vara, istus söögilaua taga “kodukontoris”, me Beniga magasime. Seejärel ühine aeglane hommikusöök ja 9ks saime Beni aeda viidud. Ise käisime kodus viimaseid asju kokku pakkimas. Ja Emule mingeid asju viimas. Benile panin selga triiksärgi ja velvetpüksid ning palvetasin, et ta neid enne fotograafi ette jõudmist ära ei mäkerdaks.

Kell 11 olime taas lasteaias, et Ben, kes muidugi jälle tulla ei tahtnud, auto peale panna. Seejärel Circkle K’sse, kust me haagist ei saanud, edasi Shelli, mille külastus edukamaks osutus. Ja siis jälle koju, sest maha olid jäänud tekid ning Beni jope.

Miks me haagisega läksime? Sest koju oli mööblikraami juurde vaja. Miks me Viikingiga töötripi raames selle tuuri kaasa tegime? Sest töökoht maksab sõidukulud. Siit tulebki esimene sääst: ütleme 200€.

Enne oli muidugi suur eeltöö tehtud. Erinevatelt inimestelt sai erinevatest Olso otsadest kokku ostetud:

  1. Leander Junior Voodi
  2. Stokke Tripp Trapp
  3. Beebivoodi
  4. Täispuidust kummut meie magamistuppa
  5. Paar liuguksi esikusse
  6. Teine paar magamistuppa

 

Muuhulgas pidin ma jõudma oma perearsti juurde ja ostma keskusest kõik need asjad, mida Åndalsnesist ei saa.

Kõigest kujunes väga sisutihe nädalavahetus, sest lisaks igale poole jõudmisele otsustas Viikingi isa, et ta peab ikka ka kohale tulema. Osalt oli see õnnistus, sest Ben pääses meiega kaasa rändmast, sai teisi lapsehoidjatena kasutatud. Samas kohustas see meid ühisaega leidma.

Kokkuhoiu juurde.

Benile oli vaja uut voodit. Sest seal lae all magamiseks on ta ikkagi liiga väike. Uurides maid, sain ma aru, et soovin Leander Junior sängi. Uuena maksab too 800€. Mina leidsin kasutatud uueväärse 150€ eest. Teine sääst: 650€.

Uuele lapsele samuti tooli vaja. Stokke asemel ma muud ei valiks. Uuena 190€ maksev, kasutatuna 75ga saadud. Kolmas sääst: 115€.

Uue beebivoodi soetamise vajalikkuses ma esialgu kahtlesin. Ette teada, et minu lapsed kasvavad kaisus, aga midagi oleks nagu voodi ette vaja, et imik maha ei kukuks. Ja selline side by side ratastega crib kulub marjaks ära. Saab hõlpsalt mööda maja manööverdada ja puha. Samasugust ma netist ei leia, aga võrdlemiseks sobib odavaim, mis maksab Jollyroomis 120€. Me soetasime 30€ga. Neljas sääst: 90€.

Majja uut kummutit vaja. Täpsemalt meie tuppa, sest selle väikese, mis meil praegu on, anname Benile, kui too oma tuppa kolib. Nii, guugeldasin ligilähedase, millise ma uuena oleks ostnud. Kuskil 470€. me maksime 40€. Ütleme, et me viimisteme seda ka umbes 40€ eest, sel juhul tuleb viies sääst 390€.

Garderoobi uksed võtan kokku. Käisime just ehituspoes neid peaaegu et tellimas, sest käimas oli -30% allahindlus Elfale ja veel mingile brändile. Kahe paari uste eest taheti meilt pea 800€ saada. Algul me veel mõtlesime, et pigem ikkagi ostame, sest vähemalt ale, siis hakkasime järelturgu vaatama. Natuke mõõtmist ja uked olid pärast tingimist 250€ eest meie! Tulge ainult järele ja viige minema. Kuues sääst: 550€.

Viimane ost oli kõlari võimendi. Korteris ei näeks mõtet, aga kui elad majas, pole väga teiste asi kui kõvasti mussi kuulad. Ja muusika käib meil pea alati. Eriti kui Viiking kodus. Kõlarid ise ostsime juba poolteist aastat tagasi. Uuena maksid nood 1300€ ja no kuna see siin on Norra, siis oli üks Oslo kutt endale need soetanud aga kurja – naisele ei meeldinud nende väljanägemine. Naerukoht! Nii me need pilpapeal hoitud ja suht kasutamata kõlarid 600€ eest endale saime.

Seda, et veel ühte vidinat – võimendit – vaja läheb, sain alles hiljem teada😅 Ja ostetud sai too alles nüüd ja seda 500€’ga. Poissmehelt, kes tundus asjatundja ning kes ise maksis uuest peast audio eest 1200€ Viimane sääst seega: 1400€.

Raha säästmine on mulle tõesti mokkamööda. Täielik koi! Pluss meeldib mulle taaskasutus😌

Kõik kokku: 3395€

Novot! Selle eest sai piletid Mauritiusele ja jäi veel ülegi😊

Beniga kahe-aasta kontrollis

…mis leidis aset kui lapsuke juba 2a4kuu vanune. Põhjuseks suvi ning tohtrite suvepuhkus. Ma olen siin põgusalt ikka märku andnud oma nii mõneski vallas arstidega mittenõustumises, niiet ma võtan iga visiiti kui kerget kemplust 😄 haha

Esiteks tuli meile juba kuskil kuu varem koju kiri, milles mingi täidetav paber, mis sõnu peaks üks kaheaastane oskama. Et meie Ben on siiski kakskeelne, on sellise listi saatmine meile täiesti mõttetu. Aga siiski – nii algelisi asju teab isegi mitmekeelne laps. Kui mul ükskeelne ehk norrakeelne laps kodus kasvaks, oleks ma puhta mures, kui ta sõnavara taolisega piirduks. Mis mul aga harja punaseks ajas, olid sõnad nagu “limonaad”, “saiakesed”, “maksapasteet”*. Miks peaks üks kaheaastane teadma toitude(?) nimesid, mida normaalne lapsevanem talle üldse ei paku?

*Norrakate jaoks on ainumõeldav maksapasteet lastele see pask (pildil). Valmistatud searasvast, ohtrast soolast ning naatriumnitritist. Ma hindan ise head maksapasteeti küll, nt Matsimoka oma, nii et üleüldiselt mul maksapasteedi vastu midagi pole, a miks on vaja lastele seda kõige odavamat anda? Lapse tervis peaks olema viimane, mille arvelt kokku hoitakse. Või ei?

Loomulikult ei hakanud ma nii rumalat lehte täitma, ootasin hoopis, et saaks arstile öelda, mis ma sellest arvan!

Jõudis kätte visiidipäev. Ben end mõõta-kaaluda ei lubanud, astus kabinetti ja asus mängima. Proovis arsti/õde enda juurde mängima tirida, rääkis nii minu kui õega juttu. Osavalt ühelt keelelt teisele minnes. Ta teab nimelt algusest saadik, kelle poole mis keeles pöörduda 🙂 Isegi kui nt haiget saab ütleb mulle “Ai-ai!”, vaatab siis oma issile otsa ja teatab norraka kombel “Au-au!”

Arst muudkui kiitis, kui ilusti räägib, vaatasid koos raamatud, sekka ajasime me omavahel poju arenguteemal juttu. Siis hakkas põnevaks minema. “Kas laps lasteaias käib?” mina: “Augustis hakkab, me eestlased oleme tihtipeale suisa 3a lastega kodused.”

Tõdesime koos, et tegelikult meil siin maal pole olukord veel nii hull kui Oslos, kus mõni vanem leiab, et 6kuune on TÄIESTI VALMIS lasteaeda minema.

Siis läks jutt potitamisele. “Kas olete proovinud lapsel ka mähkmeteta olla?” Ajasin silmad suureks: “Ben on juba 9kuud mähkmevaba.” Te oleksite pidanud nägema.. see nägu ei lähe mul niipea meelest, arstil oli lõug põhimõtteliselt põrandale kukkunud. “See et siin Norras 3aastased mähkmeid kannavad ja lutte imevad – see on naeruväärne! Laps hakkab ju ca 1,5aastaselt põit kontrollima.”

Kogu jutt käis siiski sõbralikult, liialt ei paukunud 😉 Nendega ei saagi, nad ju alati nii sõbralikud.

Mis siis veel? Toitumine. “Kas Ben sööb võileibu ilusti?” Mina: “Ben sööb hommikuti täisterakaerahelvestest putru (jätkuvalt ta lemmiktoit), sellist nisujahusöömist nagu Norras, ma ei poolda. Me, eestlased, sööme rukkileiba.” Tõesti noh! Arst, kes on minust 20kg raskem, ülekaaluline, tuleb õpetama, millega ma oma poega söötma peaks. Takka targemaks! Aga nagu ikka, viinamarjad on hapud, arst kohe: “Ega see liigne nisujahu hea ei ole jah,” ja soovitas mulle hoopis Moldest üht pagariäri, kust head rukkileiba saab 😃

Viimane, parim kild: “Kui Ben pärast lasteaiapäeva liiga ülevas meeleolus on, võib talle rahustuseks iPadi anda.” Ma ausalt tahaks tagantjärele plahvatada, kui seda kirjutan. Meil ei olegi iPadi!! Kujutate ette, isegi mina ja Viiking kasvasime ilma üles. Tänapäeval, kus laste passiivne ekraanide vahtimine on suur probleem, julgeb üks arst seda soovitada. Mulle ei mahu pähe. Ütlesin, et me mehega ei poolda selliseid kasvatuseetmeid ja et me suutsime nt isegi 12tunnise lennu ilma igasuguste ekraanideta Beniga üle elada. Sellest iPadi soovitamisest tuleks tegelikult kaebekiri teele saata. Paraku ei jõua ma kunagi selliste asjadeni 😃 Töökaaslane oli ka shokis, kui talle rääkisin.

Oeh, aga see oli alles pool seiklustest. Edasi läksime nö päris arsti juurde. Vahepeal saime Beni moositud, et too end mõõta-kaaluda laseks. 88cm ja 13kg. Niiet mu kunagisest hiigelbeebist on saanud väiksemat sorti põnn. Meeldetuletuseks: Ben oli terve esimese aasta ning veel hiljemgi keskmisest nii suurem kui raskem. Loogiline, et kunna tal juba 1,9meetriseid vanemaid pole, ta sellise tempoga kasvama ei jää. Arsti mõistus paraku seda ei võta. Ütles, et peame 4 kuu pärast lisakontrolli tulema ja kui siis kasvanud pole, tuleb allergiatestid teha. Allergiatestid!!?!?! Mu lapsel pole mitte kunagi mingeid seedejamasid ega nahaprobleeme olnud. Isegi gaase pole imikuaes olnud. Jumal appi! Peaümbermõõt võeti, kopse kuulati, silmi kontrolliti, lisks jutuajamine meditsiinilistel teemadel.

Eks me siis paari kuu pärast uuesti kasvukontrolli, aga kui see arst arvab, et ma oma poega naljavikuks surkima luban hakata, eksib ta rängalt.

Pärast rääkisin veel ülemusele ka sellest. Siin väike koht, kõik teavad kõiki, ütles, et see arst veidi imelik jah, et temaga võibki bitchida, esimese poeg saadeti linna suurde haiglasse uuringutele. Põhjuseks suur pea. Sõitnud siis 100km ära küsisid haigla tohtrid, et nalja teete või, lapsel ju täitsa normaalmõõtmetes pea!

 

 

Esimene lasteaiapäev edukalt seljataga

Kuidas siis läks?

Alustame sellest, et lasteaed asub meie kodust 11km eemal. Bussidele loota ei saa, ühega oleks 7:35 kohale jõudnud, järgmisega pärastlõunal. Me pidime minema 9ks. Esimesel päeval soovitati lapsega koos aias viibida 9-12.

Tagasi ei oleks ka enne kella 14:00 bussiga saanud. Algul mõtlesin rattaga minna, mis see tunnike väntamist ära ei ole. Aga siis oleks probleem, et kuidas ja kus Ben oma lõunaune teeb (mis peaks tegelikult juba 11st aset leidma).

Ma ei viitsi kunagi kaua selliste mõtete käes vaevelda, sest alati tuleb mingi lahendus. Seekord oli selleks Viikingi sissemagamine. Anoh tõe huvides – ta magab ülepäeviti sisse..

Igatahes laadisime me Emmaljunga autole ning Viiking viis meid kohale. Oli natuke meiega ja siis lahkus. Tagasi jalutasin need 11km. Ilus ilm, teepeal kasvavad vaarikad, sõime – mis nii viga? Kui Viiking oma naiskolleegidele sellest rääkis, olin need jälle rabanduse äärel: “Ohh! Kuidas sa võisid? Kui mu mees mul 11km jalutada laseks, oleks ma megapissed” Oeh, jube kui mõni mees sellise vingatsiga lõpetab..

Esmalt ei teadnud me kust uksest ja mis korruselt sisse minna. Siis ei mäletanud rühmanime. Esimene väga professionaalse lähenemise osaks saime siis, kui suht suvalt ühte rühma sisse astusime ja meile öeldi: “Tema on Ben, jah? Siis on teie rühm kõrvaluksest.” Vot niimoodi!

Õige uks lahti tehtud, vaatas Ben mänguasju, ja hüüatas: “Se på den bilen!” (“Vaata seda autot!”). Ja läinud ta oligi.. autode ja mootorratastega mängima. Järgmisel kolmel tunnil oli tal minust üsna ükskõik. Teiste lastega ta ei mänginud, nad veel nii väiksed (Ben siiski kõige vanem), et mingit ühismängu ei toimu. Üks alla kahene poiss tundus Beniga samasugune autofanatt olema ja temale tundus mu poja muidugi huvitav 😀

Vahepeal tehti meile lasteaiatuur. Ma olen siin Norramaal erinevates lasteaedades ikka viibinud ja top3 mahub ta kindlasti. Ah mis ma ajan, esikoht! Ilus, kõik on uus, maja on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, olemas köök ja kokatädi. Enamustes lasteadades määrib lihtsalt üks kasvatajatest saiale maksapasteeti ja sellega kokkamine piirdub. Tegemist suurima lasteaiaga, mida ma Norras näinud. Ja kõige suurem aed on ka😌

Ühel hetkel palusin Benile pissipotti. Ütlesin, et käib potil, mähkmeid ei kanna. Kuna enamus norra emadel on jumala poh kaua nad oma laste ühekordsete mähkmetega planeeti reostavad, selgus muidugi, et Ben on ainuke mähkmevaba ja potti tuli maja pealt otsida. Nüüd on see igatahes olemas👍

Lõuna lasin ka Benil seal ära süüa. Pakuti midagi ühepajatoidulaadset. Sellega olin rahul. Mis mulle aga mokkamööda pole, on see arutu nisujahuga nuumamine. Ikka kuklid kõrvale ja rapsiõliga margariin peale🤦‍♀️. Annan endale aru, et ma ei saa hakata tuuleveskitega võitlema ja et see lasteaed on oma menüüga võrreldes teistega kuldne, aga no ikkagi mulle ei meeldi.. Viiking lohutas, et kodus oleme tervislikud. Et lausa ebanormaalselt tervislikud😂

Nõndaks! Kirjutan mõne aja pärast kuidas Benil edaspidi läks👋

Peagi lasteaialaps

Mingis ajast oli meil otsustatud, et Ben läheb sügisest lasteaeda. Kuigi ideaalis oleks kolmanda eluaasta täitumiseni oodanud.

Mingil ajal märtsis kirjutas Viiking (loomulikult viimasel päeval) avalduse ja jäime ootele. Linnas on kolm lasteaeda: üks riiklik ja kaks erakat. Erakatest nii palju, et üks pidi kristlike sugemetega olema ja teine võibolla selline Waldorfilaadne. Mitte ametlikult, aga vähe mänguasju ja palju õuesviibimist. Viimane on kõige ihaldusväärsem. Kohalik ikka üritab oma lapse sinna saada ja õuepealt on silma jäänud tõesti ainult blondid pead.

Kuna see nö parim lasteaed on me kodust ca 3km, teised üle 5km, siis loomulikult tahtsime meiegi oma võsukesele sinna kohta.

Vastuse avaldusele saime sellise, et koht on olemas aga riiklikusse. Okei, mõtlesime, läheb siis algul sinna ja nii ruttu kui “parimasse” koha saab, tõstame ümber.

Ühel juunipäeval leidis aset külastuspärastlõuna. Küsisin siis varem töölt ära, palusin Viikingil Ben viisakaks riietada ja läksime kohta üle kaema.

Astusime uksest sisse. Tundus et igal rühmal on oma ruumid ja üks söögituba kus kõik kordamööda rühmakaupa söömas käivad. Ainult et Beni rühm.. neil polnudki oma konkreetset ala. Need pidid olema selles söögiruumis, millest läks edasi kaheks megaväikesdeks mängutoaksuberikuks. Mänguasjad räpased ja rõvedad.

Sinna umbes 7ruutmeetrisesse tuppa oli kokkusurutud 10 kaheaastast, kellest üks püksis*ttunud oli ja kõik teised seda sisse hingama pidid🤢

Seda et lapsel oleks võimalik wc’sse väikesele potile minna, polnud võimadatud. Mõtlesin, et toon siis Benile oma poti kaasa.

Mõtteks see jäigi, sest tagasiteel koju otsustasime, et ei, sinna me oma Beni jätta ei suudaks, isegi mitte “ainult” pooleks aastaks. Ma ei saaks lihtsalt rahuliku südamega tööl olla, kui tean, et mu poeg 8h päevas nii jälkides oludes olema peab.

Andke herpes andeks

Paari päeva pärast rääkisin telefonitsi lasteaiajuhatajaga või mis iganes asjapulk ta seal oli. Ütlesin talle ausalt ära mis ma sellest asutusest arvan ja teate mis ta kostis? “Ma saan aru.”

Ooomaiigaad! Miks sa midagi siis ei tee, et olukorda parandada!?

Koheselt võtsin eesmärgiks, et Ben tuleb sinna heasse lasteaeda saada. Hakkasin helistama ja kaebama. Kõik, kellega rääkisin olid suhtumisega, et see-kehv-riiklik-lasteaed.

See lemmiklastead on tegelikult lasteadade kett. Ei tea kas üleriigiline aga nt pealinnas on neid ka.

Abikäsi ulatati üsna kähku. Abikäe nimi tutvused. Väikelinna asi, hea kui tunned kohalikku poliitik-vallategelast ning lasteaed, kus on muidu meeeegaaaapikad järjekorrad, helistab sulle ja ütleb, et tegelikult neil ikkagi üks koht on😄

Tõsi, see koht asub 7km kodust, aga see on üleelatav. Leian, et kahe ja poolesele on 3päeva nädalas aias olla küll ja veel need päevad nädalas saab Viiking väikese ringiga tööle sõidetud kah☺️

Aga no ikka tahaks lapsele seda läheda lasteaia kohta. Mul ju ikka veel lube pole ja halbade ilmastikuoludega 2x7km rattaga vändata on isegi mulle liiast.

Nüüd olemegi seal maal, et nädala pärast saab Benist lasteaialaps. Ise ta väidab, et tahab minna. Kui ütlen talle, et varsti hakkad lasteaias mängimas käima, siis vastab “oookei!”

(Ta ei kasuta sõna “jaa”, ainult “okei”😀).

“Kui toidu ilusti ära sööd, saad mammusid.”

“Oookeii!” vastab Ben.

Eks näis mis ta arvab kui teada saab, et peab emme-issita seal päeva veetma. Tundub, et ta on valmis. Vähemalt mu vanematega ei ole tal mingit probleemi jääda. Kuigi mu oma vanaisa(sid) paar korda aastas näeb.

Eile leidsin postkastist ümbriku, milles peitus lasteaia tutvustus. Harjutamisest oli ka juttu. Igale uuele lapsele määrati oma kuupäev. Mitte nii, kõik uued korraga ja siis röögivad. Kolm päeva olen kas mina või Viiking ka seal 🙂

Kui vanalt teie lapsed aeda läksid ja kuidas harjumine sujus?

 

 

 

 

Kuidas elanud oleme?

Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤