Ennvee

Räägime möödunud nädalavahetusest.

Kui Eestis olles tuli korra mõttesse, et sõidaks Kristiansandi, viimane kord käisime ju enne sünnitust, siis reede kättejõudes see enam jutuks ei tulnud. Viikingil palju asju teha ja ta üldse kurnatud kõigest sellest organiseerimisest.

Nautisime hoopis kodust olemist. Nii esimesed… pool päeva 😀 Meil on vaikiv kokkulepe, et laupäeval magab kauem Viiking, pühapäeval mina. Mees käis mul pärast Eestit veel Londonis ka, nii et unevõlg oli korralik. Lennuliiklus oli nimelt häiritud – magama sai ta neljapäeva öösel kell kaks ja ärkas reede hommikul pool kuus. Niisiis laupäeval oli talle pikem uni lubatud. Imestasin, et ta seda vaid poole üheksani kasutas, aga olin õnnelik ka, sest Ben oli küll söödetud (oh, mis hiiglaslikke portse ta sööma on hakanud :O ) aga mul hullem nälg. Ja hommikusööke meeldib meile nädalavahetuseti ühiselt pidada.

Kuna Ben on hakanud igas asjas iseloomu näitama – viskab vibusse, kui me ta “valel” ajal sülle krabanud oleme ja hammustab meie näppe kui me ta hambaid peseme – siis teatas Viiking, et talle aitab, tuleb osta normaalne hambahari, mitte see näpuotsa käiv. Seega asusime me poepoole teele. Koju naasesime kapiustele käivate lapselukkude (sest ma ei jaksa enam 20x päevas Beni järelt asju kappidesse panna), uute jooksujalatsitega minule ning hambaharjata. Unustasime.

Koju jõudes sõime ja kutsusime ämma meile, et ta Beni hoiaks kuniks me autoga sõitma läheme. Sest – Tadaa! – aeg on mul viimaks enesele sõidukijuhtimine selgeks teha, rooli istusin mina. Kui ikka kolimiseks läheb, siis maal ma bussidest sõltuda ei taha. Algul tiirutasime garaazhide vahel, natuke sain käike ka vahetatud, aga vajab harjutamist. Lõpuks sõitsime paar ringi majade vahel ka. Norras nimelt võib kohe L-iga sõitma hakata, juhul kui üle kahekümneviie oled. Jee, säästan 300-400eurtsi!

Pühapäeval asusime kohe pärast hommikusööki Lillestrømi teele. Olgu mainitud, et ma kasutasin oma pikalt magamise võimalust ehk 20minutit. Trenni tegime kordamööd,a sest Ben keeldus MiniSATSis olemast. Tal seal ühe töötajaga kana kitkuda – ei ole talle meeltmööda. Piisab ruumi sisenemisest, kui kisa lahti. Aga pole hullu, mu Bootylicious kestis vaid 30minutit, siis sai Viiking jõusaali. Tagasi koju jalutasime samuti. Super! Kell alles keskpäevas ja meil juba 9km jalutatud ja trenn ka tehtud 🙂

Jälle sõime. Eelmise õhtu kana-ahjukarrit ja sõitsime seekord ise ämma juurde, et too Beni hoiaks, et siis emand-isand jälle masinaga tuuritada saaks. Seekord läks täitsa tänavatel sõitmiseks. Vahepeal sai mootor välja suretatud, kaasjuhte sellega häiritud. Jumal tänatud, et mul võimalus Norras seda teha. Eestis oleks ma 10+ korda ilmselt sõimata saanud, sest ma blokkisin neid teid vahepeal korralikult. Siin inimesed chillid-sõbralikud 🙂

Ja veel: ma hakkan tuleval nädalal taas keelekursusel käima. C1 Bergenstesti ettevalmistuseks. Kursus kestab 4 nädalat ja toimub kaks korda nädalas. Sel ajal veedab Ben aega oma vanaemaga. Ohh, ma tunnen end halvasti, et ta hoida annan 😦 Täielik kana. Ja samal ajal teised emad mu siinses beebigrupis käivad vist kõik juba täiskohaga tööl.

Advertisements

Annan teada, et eksisteerin endiselt

…ma olin lihtsalt vahepeal telefonitu ja Eestis. Ei tea mis kummalisel põhjusel mu nutifon rikki läks, aga sama veidralt “paranes” ta täna hommikul iseenesest ära ka. Tallinnas jõudsin juba Apple`i esinduses abikätt palumas käia, aga kuna nad mind piltidest ilma tahtsid jätta, ei lasknud ma end aidata.

Ja enne 9 päeva Eestis suutsime me veel Åndalsnesis ka ära käia. Seegi vajab kajastamist.

Et ma Eestis viibides alati kookidest-kohukestest-kommidest hullun, otsustasin ma eile õhtul, et tänasest elan 21 päeva suhkruvabalt. Pidi ju 21 päeva see age olema, mil harjumus kujuneb. Suur asi, võin öelda. Igatahes, kuna homme leiab aset Beni viimane minisünnipäev, sai täna ka suhkruvaba tort seks puhuks tehtud. Loodan ka sellest kirjutada.

Muidu keerleb (ja keerles Eestis olles) see eluke endiselt kolimisdilemma ümber. Vaene Viiking on täiesti läbi. Kõik on tema õlul ja ma ei saa suurt aidata kah.

Praegu lõpetan, Ben ärkas, pool postitust juba mu süles istunud, vajab muudmoodi tegelemist kah teine 🙂

Taanikruiis

Noorusaegadel sai ikka talviti kuskilt kupong hangitud ning Stockholmi kruiisitud. Arvasin, et need ajad on läbi, aga võta näpust: kui Viiking autojama pärast NAFiga liitus, saatsid nood meile ajakirja, mille vahelt vupsas välja StenaLine’i kruiis-kink. Algus ma eirasin, aga ühel hetkel mõtlesin, et mille kuradi pärast ma minema EI peaks.

Viikingit säärased tripid ei köida, nii et kutsusin sõbranne ja peagi oli pärast mõningaid takistusi reis bronnitud ning möödunud pühapäev leidis astet kruiisi algus.

Kontingent on seal selline, noh, upitan end taas – pundunud nägudega joodik-pensionieelikud, kelle peale isegi Ben kisama pistis. See reis ongi selleks, et odavalt joomas käia ja alkoholi kaasa osta. Mind ahvatlesid rohkem odavad shokolaadihinnad 😜

Esimesel õhtul ei jõudnud me suurt midagi teha kui mu kohvrit lahti muukida. Viiking oli selle kogemata lukustanud, muidu ma ei kasutanud seda koodilukku kunagi. Mõte 999 numbrikombinatsiooni läbi proovida ei ahvatlenud, kuigi ma algust tegin. Nett laeval kehv, et youtube’i muukimisvideoid vaadata. Helistasin Viikingile, kus kõigepealt siunasin teda, siis kaeblesin. Kõik asjad olid ju kohvris. Mähkmed isegi. Abikaasa vaatas mõned videod üle ning üritas telefonitsi aidata. Kahjuks ei saanud ma muffigi aru. Lõin käega. Saime hoopis M’iga wifi levialas kokku, ning pärast 45minutit nõelaga sudimist ja matemaatikat tadaaa: kohver avanes! Kogu au kuulub sõbrannale, mina vaid ohkisin kõrvan ning hoidsin lastel silma peal.

Kajut oli nõnda tilluke, et kui ma käru normaaloludes sisse oleks võtnud, poleks me liikuda saanud. Eemaldasin ühe voodi madratsi, panin selle keskele, et juhuks kui kitsastes oludes Ben öösel voodist kukub, elab üle. Ette ruttavalt võib öelda, et ta kukkuski ja magas edasi nagu poleks midagi juhtunud😂 lihtsalt mina märkasin üks hetk, et laps kadunud – ruumi kuidagi palju.

Emadus on mu nii pehmoks teinud, et ma kartsin laevasõitu või pigem kajutisolekut. Siuhukest asja küll enne olnud pole 😀

Esmaspäev möödus päikeselises Frederikshavnis. Tegemist väikelinnaga, üks jalutus-shopingtänav ja kogu lugu. Ok, elamurajoonid ja natuke poode eemal ka. Nii kui lapsed magama jäid, parkisime nad kärudes kohviku akna alla. Koogid läksid libedalt.SAM_7615.JPG Hiljem jalutasime kaugemale mänguasjapoodi. Kuna need esindasid seal Molot ja sõbrants on fanatt. Hulluks shoppamiseks ei läinud, aga uued kindad Ben siiski sai.

Süüa ostsin ma ka muidugi kaasa. Alati ostan, sest üks asi on Norra hinnad, lisame veel üksluise toiduvaliku, nii et loomulikult ma raban 😁

Õhtul toimus õgimine buffees, peale mida tegin ma veel viimase rabakanatiiru – rabasin Viikingile jõuluõlle ja akevitt’i.

Hommikul mõtlesin kaua magada. Äratust ei pannud, virgusin selle peale, et M ükse taga koputas. Selgus, et kell 8 pidi plats puhas olema ja kell oli 7:46! Enne veel pole ma nii kiirelt end ja Beni riidesse ning asju kokku pakitud saanud. Täistopitud käru lükates, kohvrit, millel õllekast otsas krooniks tagant tõmmates, me Oslo S’i tatsasime. Kui ma lõpuks enne üheksat koju jõudsin, oli mul tunne, justkui oleks maratoni läbinud.

Aa suht hea oli niiviisi korra ära käia 🙂 Viikingi sõnul olla Ben jälle kasvanud.

Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. SAMSUNG CSC

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. SAMSUNG CSC

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!

Lisatoit, käntzeldatud Londoni tripp ja muu päevakajastus

Nädalavahetusel sai siin sõbranna poja teist sünnipäeva tähistatud. Peolauas hakkas Beni äkitselt inimtoit nii ahvatlema, et ta ammulisui meie ampse luges. Lõpuks haaras mu lattetassi ja matkis joomist. Õnneks oli see tühi.

Kui ma enne olin kindel, et Ben saab esimesed ampsud täpselt kuue kuu täitudes, siis nüüd nähes ta siirast huvi, teeme erandi ja saab oma kõrvitsa nädal varem 😀 Seda miks mõni lapsevanem alla neljakuusele beebile ilma tolle huvi ilmutamata midagi suhu suskab, ma ei mõista. Laupäeval on siis see tähtis päev, enne veel tuleb Lillestrømi ökokõrvitsale järele minna.

SAMSUNG CSC
Ben riideid hindamas

Täna pidi Viiking Londonisse minema ja homme õhtul tagasi pöörduma. Esmakordselt tema karjääri jooksul jääti reis ära, sest tüdrukud ei tunneks end ses terroristipesas hästi. Väga kena nende ülemusest, sest vaatamata sellele, et kellegi silm enam pommiuudiste peale ei pilgu, oleks ikka nõme küll, kui neid reisima sunnitaks ja siis veel midagi juhtuks kah. Viikingi meelest olnuks nüüd just turvalisem minna, et noh, välk kaks korda samasse kohta ju ei löö.

Viimased õhud on meil väga seriaalikeskselt möödunud. Ma pole muidu eriline telekavaataja, aga see koitis algusest peale. The Handmaid´s Tale, kes pole kursis pole, räägib ajast, mil Maal toimivaid naisi vaid käputäis järel on. Need siis pannakse kooli ning saadetakse hiljem rikastesse peredesse sünnitusmasinateks. JUBE! Tundub, et mul empaatiavõime ikkagi eksisteerib (Pärast Beni tulekut hakkas 😀 ), sest ma sattusin esimesi episoode vaadates lausa kergekujulisse masendusse. Seriaal on tehtud raamatu ainetel, mis kirjutati juba aastal 1985.

Eile õhtul, pärast seriaalivaatamist, jäi Ben mängumatile magama. Beebigrupis kirjutati, et villariietes magavad lapsed paremini. Üks selline meil on, Viiking tõi. Ööd on meil alati erinevad olnud ja selliseid seoseid poleks enne tähele pannud. Seekord jäi ta siis kümnepaiku villakombes magama, peagi tõstsin ta oma voodisse (Beni omasse) ja uinusin ise ka (enda sängis siiski). Kell pool neli ärkasin ehmatusega, kus mu beebi on. Mona ka kemples seal kõrval, talle oli tekike/roosa sall varba või siis selle küüne külge jäänud ning ta ei mõistnud, miks tekk teda jälitab. Päästsin looma ja kontrollisin üle, et Beniga ikka kõik hästi. Jäin taas magama. Ja alles millalgi siis, aega teadmata ma vääksuva beebi oma voodisse vinnasin. Vauu! Sellist asja polnud varem juhtunud, ma ei uskunud, et enne ta teise eluaasta täitumist juhtubki. Viimasel ajal on ta tihti sööma hakanud, mitte et mul piima ei jaguks, kaugel sellest, vaid lihtsalt Benil lisa vaja.

Hommikul kell 7:30 võttis Viiking Beni enda hoole alla, sest lapsel oli sõba silmast läinud ja mina soovin kella kaheksani magada. Pühapäeval oli veel kuldsem, siis ärkasin pool 11, jälle oli abikäeks Viiking, kes kell 7 kargu alla ajas. Nii kaua olen ma vist kaks korda poole aasta jooksul maganud. Reeglina ei tunne puudust ka, sest ma pole kunagi väsinud.

Homme lähme vist ämmaga seenele. Eks näis kuidas see Beniga välja näeb, sest vankriga siin mägistesse metsadesse väga ei lähe ja Ergobabys.. vaatame, kuidas ma sellega kükitatud saan. Mõne kukeka või kivipuraviku leiaks meeleldi.

Vahepeal olid meil nii vihmased ilmad, et ma lausa ühe terve päeva toas istusin. Minu jaoks on selline päeva raiskamine kohutav. Et natukenegi kasulik olla, hakkasin pilte sorteerima. Tegemist on nii suure ettevõtmisega, et ma hullun: üle 13 tuhande pildi. Tahaks neid üks hetk ilmutama hakata. Algul mõtlesin, et kindlapeale ilmutame kõik pulmapildid. Paraku avades Strandbergi kausta, selgus, et neid on üle kuuesaja. Jälle sorteerimine.

Videoid võiks ka monteerima hakata. Mul igasugu Hawaiiaegset, Hispaaniaaegset, Amsterdamiaegset materjali. Beni esimeste elupäevade omast rääkimata.

Minnes reisimise juurde. Vahepeal olime me kindlad, et novembris Roheneemesaartele lendame. Hotell on tegelikult siiani broneeritud, aga siis tuli see autojama ja ma lõin käega. Maja tahaks ka ja.. noh, nii on. Võibolla ma kuhugi selle aasta sees ikka jõuan, sest Viiking käis Mallorcal ja on peagi uuesti kuhugi minemas. Me Beniga tahame ka. Ämm lubas lahkelt oma apartementi kasutada, aga lennupiletihinnad on hetkel soolased ning ma olen seal Torreviejas juba sada korda käinud.

 

Kuidas läks juubelipidu?

Veidi aega enne pidupäeva selgus, et nõbu D. oli mingi kolmanda tüübi lisaks kaasanud, niiet aset leidis tripleb-day. Ei mina ega Viiking sest vaimustuses polnud, aga viimasel oli niikuinii suva. Oli teine neli päeva Mallorcal trallitanud, tagasi jõudis pohmasena, magamata ja hääletuna.

Pizzardraama leidis sellise lahenduse, et D. tellis nii palju pitsasid, et neid jäi ropult üle. Ikka nõnda, et külmkapp sai neist tihedalt täis topitud. Loomulikult kahmas ta need endale koju, sest siis poissmehel mõnda aega muretu. Sealjuures küsis ta igalt külaliselt 100NOKi söögi eest. Imelikud kombed.

Mina tegin loomulikult kooke. Terve laupäeva veetsin köögis ja taasavastasin, et see teeb mind õnnelikuks. Valmisid kaneelirullid, punane sametkook ning väike eriline shokokook sõbrannale, kes tervislikel põhjustel gluteeni ning rafineeritud suhkurt ei söö. Käsil on tal kahekuine dieet, millest pool edukalt läbitud. Paraku murdus ta mu kaneelirulle nähes.

Pidu jäi meie jaoks üürikeseks, kohale jõudsime poole seitsme paiku, enamus kohalviibijatest olid võõrad näod. Mitte ainult minu, ka Beni jaoks. Viimane hakkas elus esmakordselt võõrastama, kui talle 6 uut nägu korraga otsa vahtis. Lisaks oli ta samal ajal Viikingi isa süles ja seda meest ta ka eriti ei tunne. Kahjuks on osa arvamusel, et paanikas ja nutvat beebit tuleb lollakate nägudega lõbustada. Muidugi mõista see ei aidanud ning vahepeal istusin temaga köögis. Et ma aga sotsiofoobi kasvatada ei plaani, siis naasesime peagi rahva sekka, kus Ben ülejäänud õhtu oma eelistatud isikute rüpes veetis. Nii oldi rahul.

Ämm on mul selline tore, et läks peagi Beniga jalutama, ning järgneva aja magas too õues vankris. Täiskasvanud (nii me vanemat peolviibinud generatsiooni kutsusime) olid oma peo maja ees varju all püsti pannud.

Minnes avameelsemaks, mõtlesin, et pärast Beni ööunne minekut rüüpan ühe lahja (3,5%) 0,3liitrise õlle. Otsus oli väär. Mu keha on liiga tark, et millelgi säärasel läbi rinnapiima Benile minna lasta, ning kogu märjuke tuli wc´s tuldud teed tagasi 😀 Rohkem proovida ei soovi.

Muud märkimisväärset aset ei leidnud. Enamused mängisid joomis-lauamänge, mina kanaemana käisin pidevalt Beni kiikamas. Kell 00 tundsime sõbrannaga, et aeg koju minna. Üleval olime siiski poole kolmeni ja pool seitse jalutas Viiking Beni lamamistool kaenlas kah koju. Enne kaheksat olin juba üleval. Ben ja Viiking magasid edasi. Väsimust mul enne õhtut ei tulnud, sest emadus on mulle kuidagi väga energiat andvalt mõjunud 🙂 

Ben 5-kuune

Eelmisel kuul ma sellist kokkuvõttevormis postitust ei teinudki. Seekord tuleb siis topeltpõhjalik.

Viies kuu läks käima kui me veel Eestis olime. Väike Ben hakkas end päev (või paar) pärast neljandat minisünnipäeva niimoodi korralikult üle parema külje seljalt kõhule pöörama. Eks ta oli ennegi, aga nii libedalt paari sekundiga see varem ei käinud.

Lisatoitu pole veel andnud, välja arvatud üks poolik metsmaasikas. Mõtlesin, et millal veel ta seda vanaema aiamaiust saab. Metsmaasikapoolik sülitati välja ning manati ette samasugune nägu nagu igal õhtul kalamaksaõli saades.. Üldiselt ei sügele mul midagi rinnapiimale lisaks andma, kasvab teine ju nii ilusti.

Ükspäev proovisin naljapärast jälle lutti anda. Selle mõttest saab Ben nüüd veel vähem aru – sülitab välja. See-ees “pureb” oma Sophiesid😄

Iga päev saab Ben oma mängutekile asetatud, kus ta esmalt kõhuli keerab ja seejärel edasi ukerdama asub. Läbi puhkimise ja vahest ka kerge hädakisa ta edasi saab. Ahvatlen teda tavaliselt mängulehma või tuulevurriga. Viimane meeldib eriti, sest see on värviline, keerleb ja mis peamine – sel on täpid. Seinatäpid meeldivad ka siiani hullupööra. Nüüd üritab ta neid ka katsuda.

Lebada Benile ei meeldi. Nii lamamis-, Stokketoolis, turvahällis kui vankris on vaja end püsti vinnata. Viimases haarab ta äärtest kinni ning olen lasknud tal õige natuke istuda, kuigi tean, et hea see vast pole. Mida rohkem sületamist, hüpitamist, solgutamist, seda parem.

90% ajast on poja heas tujus ja naeratab, vaatamata sellele, et näiteks eile magas ta kogu päeva peale kokku umbes 1,5h(!) Aga nii kaua kui ta öösel korralikult magab (hommikul ärkasime kell 10), las olla. Jõuan selleni, et meil pole siiani kindlat päevakava. Ma ei teagi, on see hea või halb.

Benile meeldib väga kui temaga lauldakse. Viiking paneb iga päev Spotify’st norra lastelaulud käima ja hüpitab-tantsutab Beni. Minuga on Entel-Tentel ja seda kasvõi õues jalutades😁

Tähelepanu armastab see laps ka. Eile Viikingi tädi sünnipäevaks makroone meisterdades, istus Ben küll meie kõrval BB-toolis(kus ta endale ise jalgadega hoogu teha oskab) aga kriiskas/kiljus kohemaid kui tundis, et tähelepanu ei saa. Mitte nutukisa, vaid selline heiheiii-ma-olen-ka-siin kisa.

Lisaks naeratamisele Ben ka naerab nüüd häälega. Esmakordselt võlus selle naeru välja mr.Bean, kes teine veel, eksole. Nüüd naerab meie musutamise peale ka. Või kui aevastamist imiteerime.

Vahepeal olid meil sellised hommikud, et Ben tahtis kangesti kell 7 üles ärgata. Siis võttis Viiking tema “kantseldamise” enda õlule ning enne tööle lahkumist kell 8 tõi ta voodisse tagasi. Hea õnne korral magasime koos veel tunnikese, vahest aga ärkasin, sõin hommikust ja noh hiljemalt 10:30 on Ben niikuinii nii unine, et tahab uuesti tuttu.

Uinumisega on ta hellitatud – kas tiss või kussutamine. Päeva esimesse unne jääb ta nö beebiasendis süles kussutades. Kussutan nii, et teen peaaegu et kükke. Trenni alla igatahes kvalitsifeerub. On juhtunud, et ka öösel tekitab miski meelehärmi, millest häälepaelad koheselt märku annavad, siis tuleb jälle kussutada. Üks öö olime rabatud, kui Ben ca 3min kisas. Meie jaoks on see ennekuulmatu, ma ei kujuta ette mida need tunnevad, kelle beebid tunde kisavad. Nood kolm minutitki tundusid igavikuna. Probleemile me jälile ei jõudnud. Halb unenägu? Võibolla. Igaks petteks sai voodi külge ämmalt ristsetekingiks saadud unenägudepüüdja riputatud.
Homme on meil arstile minek. Muidugi olen elevil palju ta siis kahe kuuga kasvanud on. Tundub, et mehiselt, sest kintsud on aina voldilisemad ja süles tassida raske. Sellest aga ei pääse, sest Ben peab kõike nägema ja soovitatavalt püstisest asendist. Riideid olen ka mitu korda sorteerinud, suurus 62 läheb veel nibin-nabin selga. Kitsaks jäävad enne kui lühikeseks😂 Meenub, et eelmine nädal kohtasin ostukeskuses ühte beebigrupikat. Laps on Benist paar nädalat vanem, aga palju väiksem.

Ahjaa, mõned korrad on juhtunud, et beebipoeg jääb ööunne enne meid. Siis paneme ta võrevoodisse, kus ta isegi paar tundi püsib. Mõistagi kolib ta meie juurde esimese söögiaja saabudes (umbes kell 2) tagasi. Mul on endal probleeme tema eemalepanemisega. Ta on ju nii väike ja aeg läheb niigi nii kiiresti.

Üsna tihti on tal tung end läbi une kõhuli keerata. Paraku ei saa ta niimoodi rahu, sest käivitub roomamisinstinkt, mis beebi tagumik taeva poole jalgadega sõtkuma ajab.

Edit: Arstil käidud, Ben kaalub 8730g ja on 67cm pikk. Arst arvas jälle, et on valesti mõõtnud, sest sentimeetreid olla korralikult juurde visatud.