Varika õpetussõnad: Kuidas säästa 3395€

 

Kirja sai 16.septembril

Möödunud nädalast poole veetsime vanadel radadel. Viiking pidi reedel ühel koosolekul viibima, me Beniga läksime muidugi kaasa. Nagu ikka ei saanud me algul vedama, siis pidama ja asju, mida päälinna kandis ajada, oli kogunenud omajagu.

Neljapäeval oli siis minekupäev. Paraku oli neljapäeval ka Benil lasteaias pildistamise päev. No ei saanud ära jätta. Muuhulgas selgus, et selline tavapärane toiming võib Norramaal lausa 200€ maksma minna. Olenevalt millise paketi võtad.

Niisiis. Neljapäeval ärkas Viiking vara, istus söögilaua taga “kodukontoris”, me Beniga magasime. Seejärel ühine aeglane hommikusöök ja 9ks saime Beni aeda viidud. Ise käisime kodus viimaseid asju kokku pakkimas. Ja Emule mingeid asju viimas. Benile panin selga triiksärgi ja velvetpüksid ning palvetasin, et ta neid enne fotograafi ette jõudmist ära ei mäkerdaks.

Kell 11 olime taas lasteaias, et Ben, kes muidugi jälle tulla ei tahtnud, auto peale panna. Seejärel Circkle K’sse, kust me haagist ei saanud, edasi Shelli, mille külastus edukamaks osutus. Ja siis jälle koju, sest maha olid jäänud tekid ning Beni jope.

Miks me haagisega läksime? Sest koju oli mööblikraami juurde vaja. Miks me Viikingiga töötripi raames selle tuuri kaasa tegime? Sest töökoht maksab sõidukulud. Siit tulebki esimene sääst: ütleme 200€.

Enne oli muidugi suur eeltöö tehtud. Erinevatelt inimestelt sai erinevatest Olso otsadest kokku ostetud:

1. Leander Junior Voodi
2. Stokke Tripp Trapp
3. Beebivoodi
4. Täispuidust kummut meie magamistuppa
5. Paar liuguksi esikusse
6. Teine paar magamistuppa

 

Muuhulgas pidin ma jõudma oma perearsti juurde ja ostma keskusest kõik need asjad, mida Åndalsnesist ei saa.

Kõigest kujunes väga sisutihe nädalavahetus, sest lisaks igale poole jõudmisele otsustas Viikingi isa, et ta peab ikka ka kohale tulema. Osalt oli see õnnistus, sest Ben pääses meiega kaasa rändmast, sai teisi lapsehoidjatena kasutatud. Samas kohustas see meid ühisaega leidma.

Kokkuhoiu juurde.

Benile oli vaja uut voodit. Sest seal lae all magamiseks on ta ikkagi liiga väike. Uurides maid, sain ma aru, et soovin Leander Junior sängi. Uuena maksab too 800€. Mina leidsin kasutatud uueväärse 150€ eest. Teine sääst: 650€.

Uuele lapsele samuti tooli vaja. Stokke asemel ma muud ei valiks. Uuena 190€ maksev, kasutatuna 75ga saadud. Kolmas sääst: 115€.

Uue beebivoodi soetamise vajalikkuses ma esialgu kahtlesin. Ette teada, et minu lapsed kasvavad kaisus, aga midagi oleks nagu voodi ette vaja, et imik maha ei kukuks. Ja selline side by side ratastega crib kulub marjaks ära. Saab hõlpsalt mööda maja manööverdada ja puha. Samasugust ma netist ei leia, aga võrdlemiseks sobib odavaim, mis maksab Jollyroomis 120€. Me soetasime 30€ga. Neljas sääst: 90€.

Majja uut kummutit vaja. Täpsemalt meie tuppa, sest selle väikese, mis meil praegu on, anname Benile, kui too oma tuppa kolib. Nii, guugeldasin ligilähedase, millise ma uuena oleks ostnud. Kuskil 470€. me maksime 40€. Ütleme, et me viimisteme seda ka umbes 40€ eest, sel juhul tuleb viies sääst 390€.

Garderoobi uksed võtan kokku. Käisime just ehituspoes neid peaaegu et tellimas, sest käimas oli -30% allahindlus Elfale ja veel mingile brändile. Kahe paari uste eest taheti meilt pea 800€ saada. Algul me veel mõtlesime, et pigem ikkagi ostame, sest vähemalt ale, siis hakkasime järelturgu vaatama. Natuke mõõtmist ja uked olid pärast tingimist 250€ eest meie! Tulge ainult järele ja viige minema. Kuues sääst: 550€.

Viimane ost oli kõlari võimendi. Korteris ei näeks mõtet, aga kui elad majas, pole väga teiste asi kui kõvasti mussi kuulad. Ja muusika käib meil pea alati. Eriti kui Viiking kodus. Kõlarid ise ostsime juba poolteist aastat tagasi. Uuena maksid nood 1300€ ja no kuna see siin on Norra, siis oli üks Oslo kutt endale need soetanud aga kurja – naisele ei meeldinud nende väljanägemine. Naerukoht! Nii me need pilpapeal hoitud ja suht kasutamata kõlarid 600€ eest endale saime.

Seda, et veel ühte vidinat – võimendit – vaja läheb, sain alles hiljem teada😅 Ja ostetud sai too alles nüüd ja seda 500€’ga. Poissmehelt, kes tundus asjatundja ning kes ise maksis uuest peast audio eest 1200€ Viimane sääst seega: 1400€.

Raha säästmine on mulle tõesti mokkamööda. Täielik koi! Pluss meeldib mulle taaskasutus😌

Kõik kokku: 3395€

Novot! Selle eest sai piletid Mauritiusele ja jäi veel ülegi😊

Kuidas elanud oleme?

Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤

Mu mees on lambihull & Me saime ahju

Vahepeal on töödes seisak olnud. Täpsemalt öeldes aeglustumine, sest midagi me siin ikka igapäevadelt nokitseme, aga suuri muutusi ette näidata pole.

Küll aga on Viiking pool pühapäeva netist lampe otsinud. Algas see kirg valgustite vastu vast magamistoa lambiga. Kui me esimese remondi 2014aastal korteris tehtud saime ja mina ühel õhtul/ööl tööl olin, ilmus meie magamistoa lakke üks mitte midagi ütleva välimusega lamp. Olin üllatunud, et mu trendihuviline mees sellise asja koju tõi:

Tegelt oli must ja nelja lambiga

Minu jauramise tulemusen sai siis 1-2aasta pärast uus lamp majja. Disainikas, mis finnist skoorotud sai. Ja sealt see lahti läks..

Koju ilmusid efektsed lambipirnid, millega olemasolevaid valgusteid aktraktiivsemaks teha. Elutoa lakke sai lihtsalt köie otsas ebatavaline pirn. Kui juba selge oli, et kolima hakkame – esimene asi, mis Viiking uude koju ostis? Kaks disainlampi Finnist.

Pidime need kööki panema, aga kuidagi läks nii, et köögis valitseb hõbedane metall (kapinupud, külmkapp, ahi) ja kuldsed detailid ei sobi sinna teps mitte. Seda avastas Viiking alles valgusteid seina panema hakates🤦‍♀️

Egas midagi, elutuba on suur ja lai. Teinud hiljuti selgeks kus diivan olema hakkab, sündis loomulikke radu pidi idee nood kaks Taani lampi diivanilaua kohale panna:

Pirne veel pole. Ei ole veel juhtmeidki taga, niisama iluasjakesed laes😂

Nüüd on siis kööki uusi lampe vaja. Ilmselt tulevad IKEAst need:

Kõik ei pea kallis ka olema😜 Üldiselt soetame need asjad väärtuslikumad, mis me hiljem kolides kaasa võtta saame.

Esmalt muidugi kammime finni. Viiking soovib väga elutuppa (või kuhugigi) klaasist kupleid. Ühed on silma jäänud:

Paneks need kaks selle massiivse, suure söögilaua (mida meil veel pole) kohale. Nende kahe suure roosa kera kõrvale sobiks hästi üks sillerdav banaan, hahahhahahaa:

Irwitasime😂

Ja veel: majas on ahi! Otsustasime, et pigem läheme ikkagi säästude kallale, kui et ostame aegamööda Viikingi palga eest kodumasinaid. Täitsa absurdne tegelt, et oleme aina oodanud ja valmimata majas elanud, kui tegelikult on vahendid tehtu lõpuni viia enamvähem olemas.

Vaagisime Miele ja Smegi vahel. Esimene on tuntud kui hea, teine pigem disainile rõhku panev. Hinnad olid mõlemal ca 800€, alla hinnatud ka mõlemad 500€ peale. Sellest siis tuli takus.

• Otsustasime Smegi kasuks, sest:

Selle sai kodu lähedalt Powerist.

Sellel on pürolüüsi programm. Meil enne pole kokkupuudet olnud, aga teised räägivad, et on õnnistus.

See näeb teistsugune välja. St nupud on hoopis omamoodi.
• Paraku kasutame me siiani aeglast miniahju, sest elektrikud-raiped väitsid, et ahjusel kasutatakse tänapäevani neid suuri stepsleid ja paigaldasid ühe sellise meile ka. Nüüd peavad nad oma viga parandama tulema ja ma ei kavatsegi selle eest maksta😠

Majaremondist ja sisustamisest

Päev pärast Beni sünnipäevapidu toppis Viiking auto täis ja vuras Åndalsnesi võtmeid kätte saama. me Bwniga ei hakanud minema – 11h autosistumist selleks, et paar tundi kohal olla – tänan ei! Me hoopis peesitasime rõdul.

Kuna Emu viis endaga meie pere ühe toimiva telfilaadija ja teise võttis kaasa Viiking, polnud väga kursis, mis seal põhjapool toimus. Ühel hetkel sain pildi, kus seinalt tapeet kisutud. Suht kogu lugu 😀 õhtusöögilauas (loe: kebabilauas) viidi mind siis kurssi, et Viiking oli pool tundi maja ette kohale jõudnud. Läks poolaka juurde, see kurtis, et majas sipelgad ja pakkus õlle. Märjuke jäi siiski mekkimata, vaja siiski tagasitee ka ette võtta. Poolakal oli tüdruksõber külas olnud. Minuvanune. Äkki saan sõbrantsi?

Sipelgate üle me veel hakkame kaebama-kemplema, kuigi Viiking seda maaklerile mainis. See tummahammas ei osanud midagi kosta. Lurjus. Lisaks nentis Viiking, et elutoapõrand tuleb siiski ka uus panna ja köögiseina saab vast ikka maha võtta. Mina: “Mis tunne oli siis Åndalsnesis olla? Oli sama hea aura nagu viimati päikesepaistelise ilmaga?” Viiking: “Kui ma sinna sõitsin, paistis päike mägedele ja mõtlesin, et vauu, nii ilus ikka! Aga kohale jõudes – pilved. Mida hullu me ikkagi teeme?! Kolime kõigi juurest minema tundmatusse maakohta.” Nojah, enam pole midagi teha. Ma küll ei muretse 😀 Alati saab lahkuda, aga pärast eluõhtul nentida, et midagi ei proovinud, passisin ühes kohas.. ei soovi.

Viiking on nädalate viisi erinevaid sisustamisideid igalt poolt ammutanud. Väga asjas sees. Süüdistab, et ma liiga vähe huvitatud. No temaga annab sammu pidada. Ma pigem mõtlen, et kui ehituspoes oleme, küll siis värvi valitud saab 😀 Muidugi on tegelikult targem ette valmistada 🙂

Nii ongi meil juba enamus seinatoonid valitud. Veel enam, Viiking ostab juba mööblit kokku. Samal ajal muidugi müüme korterist kõik ebasoovitu maha. Majas elamise üks eeliseid on see, et saab muusikat kõvemini kuulata. Oslos elamise eelis on see, et inimesi, kel raha nagu muda, leidub nii mõnigi. Inimesed ostavad endale igast asju kokku, mida kas ei kasutata, või mis osutub mittesobivaks vms. Me kasutame sajaga seda olukorda ära. Viiking mu meelest viimasel ajal tööd ei teegi, tegeleb finn.no lappamisega. Eile tuli ta koju kõlarite ja laelampidega. Pange nüüd tähele, KUI PALJU saab säästa.

Kõlarid: Nõuandjaks oli Viikingi rootslasest sõber. Finnis olid siis mingid üsna uued kõlarid müügil. Ca 700euri eest. Miks müüs? Sest naisele ei meeldinud nende välimus. Viiking kauples need 550euri peale. Vastupanu eriti ei osutatud. Tegemist on ülikvaliteetse kraamiga ja ma ei tuvastanud neilt kriipsu ka mitte. Ja mis nad uuena maksavad? 2000euri! Palju õnne meile, ma ütlen. Loodetavasti ei lükka Ben neid ümber.

Laelambid: Kui maja puhul oleme kokkuhoidlikud – ei hakka sinna liialt investeerima, sest midagi tagasi sealt ilmselt niikuinii ei saa, siis esemed, mis me endaga ka järgmisesse kohta kaasa võtta saame, need tuleb korralikud soetada. Niisiis leidis Viiking ühed laelambid, täitsa disainivärgid, mille me ka poolesoodsamalt skoorisime. Nõnda uued, et polnud karbistki välja võetud. Uuena tükihind üle 300euri. Müüjaks sisearhitekt, kelle kodu Viikingi sõnutsi äärest ääreni disainikraami täis oli. Mis inimestel viga on? Miks nad ostavad, ei kasuta ja poolmuidu ära annavad? 😮

Vot siinmaal me omadega oleme, ise pole veel seinugi lõhkuma hakanud, aga vot laelambid on olemas :p

 

 

Wohhooo – me oleme MAJAOMANIKUD!

Viimane nädal-kaks on möödunud tingimise tähe all. Varasemalt olen vist maininud, et kolimine on nüüd kindel, allkiri töölepingule antud, edasi algasid eluasemeotsingud. Esmalt: kas üürida või osta? Me kõik peale Beani olime ostmise poolt. Rentida selleks, et objekti omanik saaks selle ees igakuist pangalaenu tagasimakset tasuda – tänan ei! Beani argument oli, et meil võib hiljem maja müümisega raskusi olla. Jah, tõsi, nii kiirelt nagu Oslos oma kinnisvarast seal külakeses lahti ei saa, aga kus meil kiiret. Esiteks me üldse ei tea kauaks paikseks jääme.

Nii, tagasi sinna kus me kinnisvaralehte “lappama” hakkasime. Sõelale jäid kolm maja, kõik eri külades, üks neist 400m Viikingi uuest töökohast, teised kaks eemal, üks ca 20km ühele poole, teine ca 20km teises suunas 😀

Mina hoidsin koheselt selle poole, mis 20km eemal, mida me ka külastasime ja millel on väljarenditav osa. Ütlemata mokkamööda oli ka sealne 55ruutmeetrine elutuba. Viiking oli rohkem kahevahel, kuid pärast pikki arutamisi jõudsime tõdemuseni, et no mida meil veel sealt osta oleks? Jah, ses majas saame me kõvasti tööd teha aga meie eelarve juures (või mida me maakohta investeerida raatsiks) saamegi me vaid remontimist vajavaid objekte omale lubada.

Möödunud nädalavahetusel tegime oma pakkumise. Kas räägin hindadest ka? Räägime ikka 😀 Mind alati huvitab. Maja oli müügis 1,6millioni* eest. Teada oli, et vaja on teha mingi välistöö, mis 50 000 – 100 000 maksma läheb. Lisaks soovime me seest kõik ära vuntsida – uus põrand, uus vannituba, uus köök. Kui saab, siis viimane avatuks teha. Niisiis, teades, et vana omanik maja juba augustist saadik müüa üritab, ülesime, et 1,1milli ja ostame ära. Vastus tuli järgmisel päeval: “Ei, liiga kaugel meie soovitud summast.” Okkeii. Siis ilmus keegi teine soovija, kes pakkumise 1,2´le tegi. Kahtlane! Keegi polnud huvitatud, aga järsku ilmus välja. Ausalt öeldes kahtlustame me, et kellelegi maksti, et ta hinda üles pushida aitaks. Igal pakkumisel oli oma päev ja kellaaeg, millal see nö lukku läks. Venitasime iga kord nii kaua kui sai. Päevad nägid välja sellised, et Viiking helistas töölt nii mulle kui oma emale, et arutada, mis järgmiseks. Häiris, et maakler selliseid võtteid kasutas.

Üleeile (?) tegime pärast kaalutusi pakkumise 1,3´le. Eile saime sõnumi, et 1,35 blablablaa. Ma vaatasin ainult seda numbrit ja hakkasin ohkima: “Krt, jälle pakub keegi rohkem!” Saatsin Viikingile sõnumi, milles vaid emoji, mis ma asjast arvan. Olin parasjagu rongist väljumas ja ämma juurde sammumas, et Ben enda valdustesse tagas saada, kui tuli kõne Viikingile: “Said sa ikka aru? Nad ütlesid, et 1,35 ja läheb müügiks!” Jiipiii, nüüd sai kõik uue tähenduse, kuidagimoodi pressiti meil veel 5000 välja, mees tõotas neile, et see meie absoluutne viimane. Väike hädavale 😀

1.aprillil saame võtmed kätte, kolimine leiab aset tõenäoliselt mai jooksul 🙂 Hästi elevil oleme selle projekti osas, et saame jälle põrandat panna ja seinu võõbata. Oh ja siis uus mööbel! Nii tahan suuuuurt diivanit ja suuuuurt söögilauda.

 

*Hinnad NOKides