Majadest. Avameelselt rahast ja hindadest.

Sündmusest on möödunud mitu head nädalat ja täna ma tunnen, et olen valmis seda jagama, kuigi hinge kriibib siiani.

Hoiame juba mõnda aega igapäevaselt kinnisvara müügikuulutustel silma peal. Üks päev tuli müügile maja, millel kaks korrust, esimene neist väljaüürimiseks, teine enda tarbeks, aed 1200 ruutu, mis on kõne all oleva piirkonna kohta üsna kuldne. Hinnaks 3,9 norra krooni miljonit.

Otsemaid hakkasime me Viikingiga selle järele ihalema. Jalutasime ükspäev kohalegi (5km meie praegusest elukohast). Silt oli aial küljes – müüa. Veidi uudistasime ning enne tagasipöördumist otsustasime, et palume endale naabrimaja (mis samuti müügis oli) näidata. Viiking oli väga kahtlev, sest siin ei käi nii, et koputad uksele, siin on üks päev, mil omanikud välja aetud, maakler maja üle võtnud, ning soovijatele siis kõike tutvustab ning katalooge jagab. Tõsisemad tahtjad panevad oma nime kirja, et järgmine päev oksjoniga alustada. Naabermaja väisatud, muideks, istus seal meie ihaldatud maja endine omanik. Et too maja meile mittesobivaks (mingi veider garaazhis asuv magamistuba ja ebainimlikult madal teine korrus) osutus ja takkapihta veel ülehinnatud oli, ma sellel rohkem ei peatuks.

Kõigepealt ütlen veel ära, et seda, kas me pangalaenu saame, selgus alles paar tundi enne majakülastust. Pangast tuli vastus, et 4,2miljonit on me piir. Ja selle summa eest leiab tavaliste vaid hurtsikuid.

Järgmine päev toimus selle õige maja tutvustus. Mina, kes ma olin sõbranna juures (kes elab sealt 250m (!!) ), jalutasin kohale, Viiking saabus ämma ja Beaniga. Oli need ka kaasa vaja võtta. Maja üle vaadatud, olin ma juba jumala kindel, et seda ma tahan ja ei midagi muud. Asja tegi heaks see, et alumine korrus välja rentides annaks see meile 7000NOKi lisaraha igas kuus. Ja see kataks juba üle poole pangale igakuiselt tagasimaksvast summast. Teine hea oli see, et kommunaalid olid madalad, umbes 10 000kr aastas, me maksame korteris 4000kr kuus, kohe tõstetakse see 5000kr peale, pluss 1000kr, et me autot pargime, õigemini ei pargi (haha), sest autot pole.

Ok, enne lahkumist panime oma nime kirja. Viiking veel kiikas, et enne meid oli listis ca seitse tahtjat.

Järgmine päev oli üks pingelisemaid mu senises elus. Kell 8:00 algas juba ületrumpamine. Esimene lajatas 3,7milli. Ja sealt see kerkima hakkas. Tundide viisi pinevust. See oli nii närvesööv, et mul on raske kirjeldada. Viimaks oli seal peale meid veel 3 tõsist huvilist järel. Kui hind 4,2miljonini kerkis, hakkas kergem ahastus. Viiking muudkui hoidis mind kursis (ta pidi seda ju töölt tegema), küsis palju edasi pakkuda jne. “Kui me KÕIK oma säästud mängu paneme, saame veel 4,6ni minna,” Mingi aja pärast oli loomulikult see künnis ka ületatud. Viiking: “Mis me nüüd teeme?” Mina: “Palun küsi oma isa käest juurde,” Seda ta ei teinud ja see ajas mu marru, sest ämm aitas omal ajal 200 000NOKiga Viikingi õde küll ja ise nad jahuvad pidevalt võrdsusest. Jumala eest, ma oleks isiklikult iga kuu äiale seda tagasi maksnud, aga ei… Viiking abi ei küsi.

Lõpuks läbi suure viha, pettumuse ja pisarate jätsin asja sinnapaika. Helistasin Emule, lasin emotsioonidel tulla ja kaebasin kõik ära. Minu jaoks oli see väike maailma lõpp. Sest sellist pakkumist näeb kord 3aasta jooksul. Ohh, ma siiani elan seda raskelt üle.

Lõpuks müüdi see 4,85 miljoniga maha. Viimased kaks kemplesid seal 10tuhande kaupa. Viiking ei jaga mu probleemi, “tulevad uued,” ütleb ta. Raske on siin käppa peale saada, mõni üritab 15korda. Naljata. Praeguse korteriga lihtsalt vedas, seda müüdi ajal, mil terve Norra puhkas ja konkurente polnud. Me puhkasime tegelikult ise ka ja ostsimegi selle Hispaaniast eelnevalt külastamata.

Homme lähme ühte uut vaatama. Aga ma ei karda isegi ära sõnuda, sest ma ei taha seda kaugeltki sellisel määral nagu eelmist.

Geiranger

Maiuspala juurde.

Teisipäeval, kui seljataga oli öö telgis ja kaks kämpingunaris, poputasime end hotelliööga.

Juba laiutab.

Lastetubagi oli olemas. B.´st jäi see siiski puutumata.

Saabusime neljaajal, vedasime kompsud tuppa, nautisime vannirõõme, kõik me peame B. – temale ei sobinud. Küll aga sobis kraanikausis kümmelda. Et ees oli õhtusöök buffeerestoranis, oli paslik perekeskis (Emu ka lisandunud) alla mereäärde ja siis tagasi üles jalutada. Üles lükkan ma vankrit rõõmuga, ei tee kannile paha.

Noo vaade mis meile buffees avanes oli uhke! (Lisaks siis fjordivaatele😆) Mereannid, lihad, salatid, juustud, jne. Isegi vaalaliha! Magustoidulaud oli ka ahvatlev. Parim buffee kuhu sattunud👌

Pärast käisime veel jalutamas-batuudil hüppamas. B. magas eeskujulikult kogu aja. Väljas on seal ööläbi valge, ei tulnudki nagu unetunnet. 

Hommik algas jälle buffees. Taaskord ei ainsatki halba sõna. Kalamaksaõli, see elueliksiirgi oli esindatud:

Täistuubituna läksime spasse, B.’d ujutama ja saunaga tutvuma. Ujutasime teist algul täiskasvanute basseinis, siis titekas, kus ta küll algul protesteeris aga sukeldumise sooritas kisata. Peagi oli beebi omadega läbi, asetasime ta lebotamistoolile ja käisime Viikingiga kordamööda saunas, mis sealt tegelikult paari sammu kaugusel asus. B. tõime ka korra leiliruumi. Mingeid emotsioone ta näost näha ei olnud. 

Olemas oli ka välibassein, sealgi sai natuke hulbitud.
Varsti, pärast kohaliku muuseumi külastust, pidime suuna Oslo poole võtma. Otsustasime ühe päevaga koju sõita. Olles juba mägedes, hakkas mul ikkagi kahju, et me fjordivahes praamiga sõitmas ei käinud ja me läksime tagasi. 13minuti pärast väljus lähim ja me olime täpselt esimesed, kes sinna oma autoga ei mahtunud. Poolteist tundi uut ootama ei hakanud, läksime hoopis sellisele, kuhu vaid jalamehed said. Suht selline tunne oli, nagu teisel planeedil oleks, oh millised mäed ja kosed ja mingid mahajäetud talud, kuhu tundus, et ei viinud ükski tee, lihtsalt keset mäge majake. Soovitan Geirangerisse reisida, ei saaks öelda, et ma Hawaiist vähem vaimustunud oleksin olnud. 

Lõpuks kell 16 võtsime me tõesti kodutee ette ja südaööks olime kohal ka. Algul küll B. jauras, aga pärast ei seganud ta und miski.

(Tuleks nüüd järgmist reisi plaanima hakata.)

Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

Esimene käik

Ribi 

Veiseliha

Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks

 

Sõbranna-deit

Eile oli no nii tore päev, et tahaks kohe hõisata! Minuga võttis juba nädal tagasi ühendust üks ammune sõbranna-töökaaslane ühes isikus. Nimelt kui ma värskelt Norra saabunud olin, töötasin kuu aega ühes kohutavas Itaalia restos. Kõik oli seal paha (ülemus närvihaige itaallane, “manager” mingi eesti tsikk, kellega ta voodit jagas jne) , peale selle tüdruku. Ta ööbis isegi mõne öö meie pool, sest tegemist on sellise rändajaga, kes juba vist 5 viimast aastat kohvri otsas elab. Pärast mõningast aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Poolas ja Islandil jõudis ta jälle omadega Norra. Ja see on nüüd selline match, et me isegi ei tajunud, et 3aastat möödas on, nagu üleeile oleks viimati lobisenud 😀

Muljetasime siis kõik ära. See võttis iseenesest mõistetavalt terve päeva. K. on pärit Poolast, aga seal ta eriti ei viibi, viimastel aastatel on ta õppinud Itaalias ja Hispaanias, praegu omandab magistrikraadi. Meenutas, et kui me 2014aastal suhtlesime, olin ma värskelt armunud, rääkisin, et tahan abielluda ja lapsi ja K. oli omaette mõelnud, et heldus, paar kuud koos olnud ja juba sellised ootused 😀 Nooo ma teadsin juba siis, et ma need saan 😀

Kokku saime me hiliseks lõunaks. Hiljaks jäime ka mõlemad – ma, sest B. tahtis keset teed rongijaama (valisin Lillestrømmi rongijaama, seega 4km jalutamist) süüa ning ma pidin tee ääres bussipeatuses selle toimingu ette võtma 😀

Ilm oli selline, et ma paari tunniga Aker Brygges einestades endale randid päevitasin.

 

Outfit´id:

Leidsin endale BikBokist kitli, mis on nõnda veider, et lausa lahe. Viiking imestas, et see rohkem nagu ta ema stiil. Pojal on mu õe näol tädi, kellele Ralph Laureniga hellitada meeldib. Rüü pidi küll kolmekuusele olema, aga läheb praegu, enne kahe kuu täitumist.

Pildid

Järelkaja eelmisele postitusele. Et Britt oma tütrekesele Arieli-teemalise peo korraldas, juhtis see mu tähelepanu, et sel neidisel on ju kah merekarbid lausa terveid rindu katmas. Merineitsi ju tulnud taanlase sulest, ju siis naabritel samad kombed.

Nüüd peamise juurde.

Umbes nädalavanuse poeglapse kõrvalt hakkasime Viikingiga beebifotograafi otsima. Üks neist hakkas meile teistest enam meeldima ning tollega Viiking meilitsi ühendust võttiski. Stuudiohind oli 1500NOKi ehk ca 160€. Ajalimiiti polnud. Kuskil tund hiljem helistas juba fotograaf, et asjast lähemalt vestelda.

Ja siis selgus, et “süsteem” on Norramaal täitsa teine: maksad jah 160€ sessiooni eest, mis muidugi tunduski kahtlaselt odav, aga pärast kui pilte tahad – olgu öeldud, et vaid ligipääsu netis – maksad iga pildi eest 1000NOKi. Mul pidi süda seisma jääma ja muidugi tahaks ma ikka no nii 10 pilti ikka.

Mina ja mu probleemid norra hindadega, eksole😅 Millal ära harjun, ei tea.

Aga abikäsi juba sirutus meie poole. Viikingi parim sõber on ju hobifotograaf ning suts peale beebi kolmenädalaseks saamist sadas ta kohale, et meid jäädvustada. Selline viimane piir, sest laps hakkab juba sääraste piltide jaoks liiga volaskiks saama. Eile tulid pildid:

Me oleme väga rahul! Ootusi mul polnud, sest mu teada pildistas ta beebit üldse esimest korda. Viiking utsitab teda nüüd forograafiaga rohkem tegelema, lubab suisa veebilehe tegemisel aidata.

Eestlannade jõulupidu / jõulukingid

Heldus, praegused kiired ajad ajavad mu hulluks. Aga heas mõttes. Esmaspäeval töötasin nii lasteaias kui põhikohas, kokku kuskil 15h, aga mis teha, emapalk vajab teenimist (siin arvestatakse viimase kuue kuu järgi).

Eile oli vaba, mis aga ei tähendanud lösutamist, kui siis õige natuke, sest hommikul ma kaua magada enam ei oska ning 10:15 alustasin Shape´i trenni. Koju naastes oli väsimus platsis, magasin tunnikese, et end hiljem lille lüüa ja Oslsosse Eesti naiskade jõulupeole minna.

No jumala lahe õhtu oli! Kokku oli meid kümme ja kuigi nad kõik minust vanemad ja Norras mõni vaat et 15aastat elanud, tunnen end nendega kui kala vees. Sõime kartulisalatit ja kiluvõileiba, nagu ikka. Võõrustaja K. oli eriti uhke neljakorruselise tordi püsti pannud. Ülesöönuna-ägisedes sain kella üheks koju.

Täna puhkan. Peletan eemale süümepiinad, et trenni ei lähe, abikaasa va sinder vajab ka vahest tähelepanu ja koosolemist. Ahjaa, see meenutab, et kirja tuleks panna lugu, kuidas ma ta trenni vedasin.

Oh ja see jõuluaeg… survestab kinkidele mõelda. Vihkan seda, mul pole kunagi ideid. Ja see Viikingi suguvõsa-klann on nii suur. Kas jumal ulatab mulle oma abikäe?

Viiking sai mu isalt-ta naiselt õlle-jõulukalendri. Käisin eile spetsiaalselt alkoholipoes vaatamas – esiteks tundub, et kahtekümmend nelja erinevat 0,33l pudelit on vaat et võimatu leida ja nende hinnad on alates 4,50eurot. Rõhutan ALATES, enamjaolt ikka 6.65eurot. Kalender läheks kena 145eurot maksma. Polegi nii kallist jõulukalendirt näinud ja ega vist ei näe ka, sest otsustasin, et osa akendest täidan millegi muuga. Täna igatahes pean selle valmis saama.

Siis mõtlesin Viikingile (ehk meile mõlemale) spakäigu kinkida. Leidsin ühe uhke Oslos ja mida mu silmad nägema pidid: ainuüksi massaazh maksab 160eurot 😮 Ma ei tea noh.. Eestisse lennates ja Tallinna kõige kallimas spahotellis peatumine tuleb odavam. Siiski pole ma Oslovarjanti täielikult maha kandnud, eks näis.

Mõned kingid tellin Eestsist, tore kui sellega ka tänase jooksul ühele poole saan, siis jõuavad need enne jõule siia ka. Viiking saab muu hulgas eesti keele õppematerjalid. Oli jutt, et kui mina norra keelt valdan, hakkab tema eesti keelt õppima. Kui ta soovib tulevikus aru saada, mida ma lastega räägin, siis andku minna!

 

 

Sularaha arvele panemine Norra moodi

Siiamaani olid meil kodus mõned pulmakingiks saadud kupüürid, mis pole Norra raha. Eile otsustasin, et aitab, viin need panka, panen arvele. Väntasin siis Lillestrømi, käisin oma pangas. “Ei saa, me valuutaga ei tegele. Üldse ükski meie kontor ei tegele.” Saadeti rongijaama valuutavahetusse kust ma tagurpidi väljusin, sest kursi ja teenustasu pärast oleksin ca 50euri kaotanud.

Käisin läbi kõik Lillestrømi pangad. Ühes ei oldud nõus minule vajaminevat summat vahetama, teises öeldi, et pean Oslo või Gardermoeni lennujaama kontorisse suunduma.

Lõpuks rehkendasin, kas ostes rongipilet tuleb siiski soodsam Gardermoeni sõita või Lillestrømi rongijaama valuutapunktis vahetada 😀

Aheldasin ratta rongijaama kõrvale, sõitsin Gardermoeni. Meeldiv, et need rongid kiired on, 12minuti pärast olin kohal. Vahetasin raha, istusin jälle rongi ja olin peagi tagasi Lillestrømis. Kell oli juba pool kolm, suur osa päevast kulutatud, pangad suletakse siin kell 15:00, ma ei tea kuidas E-R viieni töötavad inimesed üldse pangas käivad. Viikingiga oleme enne ta tööd varavalges paar korda minema pidanud ja siis jäi ta ka tööle hiljaks.

Ok, olin siis oma pangas tagasi ja sain abi, et sull masinasse paigutada. Polnud säärast toimingut varem teinud.

Selline lugu! Viiking ka tõdes, et kiviaeg siin panganduses.

Kuidas Viiking peol käis

Täna on mul vaba laupäev, homme ka vaba. Üle 6 nädala muideks. Sellegipoolest pidin hommikusööki üksi sööma.

Mikspärast ometi – kerkib üles küsimus. Sest et Viikingil oli eile halloweeni pidu ja täna pohmakas, siiani magab.

Eile kell 22:00 tekstis mulle, et hakkab koju tulema. Kell 23:30 helistas ja ütles – üllatus-üllatus – hakkab kohe koju tulema 😀

Kell 00:11 hakkas ta Oslost sõitma ja polnud tunni pärast ikka veel kodus. Viimaks ta tuli, kell pool kaks: näos meik, jalas lühikesed püksid ja põlvikud, viskus voodile ja kaebles, et oli rongis magama jäänud, lõpp-peatusesse sõitnud ning oli sunnitud takso võtma, et üldse koju saada.

Peol oli üks naine oli ennast liputajaks riietanud, vorsti püksi pannud 😀

Ma pidin segi naerma ennast, kui ta seda jutustas. Aga las mees veel naudib viimaseid kuid, mul see rong juba läinud.

Kuna mul see vaba nädalavahetus juba on, siis mõtlesin, et peaks ujuma minema, mitte kaks päeva kodus logelema. õnneks selgus, et tunnikese autosõidu kaugusel on täitsa arvestatav veepark. Miskipärast ma ainult kahtlen, et me enne homset sinna jõuame.