Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. 

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. 

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!

Lisatoit, käntzeldatud Londoni tripp ja muu päevakajastus

Nädalavahetusel sai siin sõbranna poja teist sünnipäeva tähistatud. Peolauas hakkas Beni äkitselt inimtoit nii ahvatlema, et ta ammulisui meie ampse luges. Lõpuks haaras mu lattetassi ja matkis joomist. Õnneks oli see tühi.

Kui ma enne olin kindel, et Ben saab esimesed ampsud täpselt kuue kuu täitudes, siis nüüd nähes ta siirast huvi, teeme erandi ja saab oma kõrvitsa nädal varem 😀 Seda miks mõni lapsevanem alla neljakuusele beebile ilma tolle huvi ilmutamata midagi suhu suskab, ma ei mõista. Laupäeval on siis see tähtis päev, enne veel tuleb Lillestrømi ökokõrvitsale järele minna.

Ben riideid hindamas

Täna pidi Viiking Londonisse minema ja homme õhtul tagasi pöörduma. Esmakordselt tema karjääri jooksul jääti reis ära, sest tüdrukud ei tunneks end ses terroristipesas hästi. Väga kena nende ülemusest, sest vaatamata sellele, et kellegi silm enam pommiuudiste peale ei pilgu, oleks ikka nõme küll, kui neid reisima sunnitaks ja siis veel midagi juhtuks kah. Viikingi meelest olnuks nüüd just turvalisem minna, et noh, välk kaks korda samasse kohta ju ei löö.

Viimased õhud on meil väga seriaalikeskselt möödunud. Ma pole muidu eriline telekavaataja, aga see koitis algusest peale. The Handmaid´s Tale, kes pole kursis pole, räägib ajast, mil Maal toimivaid naisi vaid käputäis järel on. Need siis pannakse kooli ning saadetakse hiljem rikastesse peredesse sünnitusmasinateks. JUBE! Tundub, et mul empaatiavõime ikkagi eksisteerib (Pärast Beni tulekut hakkas 😀 ), sest ma sattusin esimesi episoode vaadates lausa kergekujulisse masendusse. Seriaal on tehtud raamatu ainetel, mis kirjutati juba aastal 1985.

Eile õhtul, pärast seriaalivaatamist, jäi Ben mängumatile magama. Beebigrupis kirjutati, et villariietes magavad lapsed paremini. Üks selline meil on, Viiking tõi. Ööd on meil alati erinevad olnud ja selliseid seoseid poleks enne tähele pannud. Seekord jäi ta siis kümnepaiku villakombes magama, peagi tõstsin ta oma voodisse (Beni omasse) ja uinusin ise ka (enda sängis siiski). Kell pool neli ärkasin ehmatusega, kus mu beebi on. Mona ka kemples seal kõrval, talle oli tekike/roosa sall varba või siis selle küüne külge jäänud ning ta ei mõistnud, miks tekk teda jälitab. Päästsin looma ja kontrollisin üle, et Beniga ikka kõik hästi. Jäin taas magama. Ja alles millalgi siis, aega teadmata ma vääksuva beebi oma voodisse vinnasin. Vauu! Sellist asja polnud varem juhtunud, ma ei uskunud, et enne ta teise eluaasta täitumist juhtubki. Viimasel ajal on ta tihti sööma hakanud, mitte et mul piima ei jaguks, kaugel sellest, vaid lihtsalt Benil lisa vaja.

Hommikul kell 7:30 võttis Viiking Beni enda hoole alla, sest lapsel oli sõba silmast läinud ja mina soovin kella kaheksani magada. Pühapäeval oli veel kuldsem, siis ärkasin pool 11, jälle oli abikäeks Viiking, kes kell 7 kargu alla ajas. Nii kaua olen ma vist kaks korda poole aasta jooksul maganud. Reeglina ei tunne puudust ka, sest ma pole kunagi väsinud.

Homme lähme vist ämmaga seenele. Eks näis kuidas see Beniga välja näeb, sest vankriga siin mägistesse metsadesse väga ei lähe ja Ergobabys.. vaatame, kuidas ma sellega kükitatud saan. Mõne kukeka või kivipuraviku leiaks meeleldi.

Vahepeal olid meil nii vihmased ilmad, et ma lausa ühe terve päeva toas istusin. Minu jaoks on selline päeva raiskamine kohutav. Et natukenegi kasulik olla, hakkasin pilte sorteerima. Tegemist on nii suure ettevõtmisega, et ma hullun: üle 13 tuhande pildi. Tahaks neid üks hetk ilmutama hakata. Algul mõtlesin, et kindlapeale ilmutame kõik pulmapildid. Paraku avades Strandbergi kausta, selgus, et neid on üle kuuesaja. Jälle sorteerimine.

Videoid võiks ka monteerima hakata. Mul igasugu Hawaiiaegset, Hispaaniaaegset, Amsterdamiaegset materjali. Beni esimeste elupäevade omast rääkimata.

Minnes reisimise juurde. Vahepeal olime me kindlad, et novembris Roheneemesaartele lendame. Hotell on tegelikult siiani broneeritud, aga siis tuli see autojama ja ma lõin käega. Maja tahaks ka ja.. noh, nii on. Võibolla ma kuhugi selle aasta sees ikka jõuan, sest Viiking käis Mallorcal ja on peagi uuesti kuhugi minemas. Me Beniga tahame ka. Ämm lubas lahkelt oma apartementi kasutada, aga lennupiletihinnad on hetkel soolased ning ma olen seal Torreviejas juba sada korda käinud.

 

Ben 5-kuune

Eelmisel kuul ma sellist kokkuvõttevormis postitust ei teinudki. Seekord tuleb siis topeltpõhjalik.

Viies kuu läks käima kui me veel Eestis olime. Väike Ben hakkas end päev (või paar) pärast neljandat minisünnipäeva niimoodi korralikult üle parema külje seljalt kõhule pöörama. Eks ta oli ennegi, aga nii libedalt paari sekundiga see varem ei käinud.

Lisatoitu pole veel andnud, välja arvatud üks poolik metsmaasikas. Mõtlesin, et millal veel ta seda vanaema aiamaiust saab. Metsmaasikapoolik sülitati välja ning manati ette samasugune nägu nagu igal õhtul kalamaksaõli saades.. Üldiselt ei sügele mul midagi rinnapiimale lisaks andma, kasvab teine ju nii ilusti.

Ükspäev proovisin naljapärast jälle lutti anda. Selle mõttest saab Ben nüüd veel vähem aru – sülitab välja. See-ees “pureb” oma Sophiesid😄

Iga päev saab Ben oma mängutekile asetatud, kus ta esmalt kõhuli keerab ja seejärel edasi ukerdama asub. Läbi puhkimise ja vahest ka kerge hädakisa ta edasi saab. Ahvatlen teda tavaliselt mängulehma või tuulevurriga. Viimane meeldib eriti, sest see on värviline, keerleb ja mis peamine – sel on täpid. Seinatäpid meeldivad ka siiani hullupööra. Nüüd üritab ta neid ka katsuda.

Lebada Benile ei meeldi. Nii lamamis-, Stokketoolis, turvahällis kui vankris on vaja end püsti vinnata. Viimases haarab ta äärtest kinni ning olen lasknud tal õige natuke istuda, kuigi tean, et hea see vast pole. Mida rohkem sületamist, hüpitamist, solgutamist, seda parem.

90% ajast on poja heas tujus ja naeratab, vaatamata sellele, et näiteks eile magas ta kogu päeva peale kokku umbes 1,5h(!) Aga nii kaua kui ta öösel korralikult magab (hommikul ärkasime kell 10), las olla. Jõuan selleni, et meil pole siiani kindlat päevakava. Ma ei teagi, on see hea või halb.

Benile meeldib väga kui temaga lauldakse. Viiking paneb iga päev Spotify’st norra lastelaulud käima ja hüpitab-tantsutab Beni. Minuga on Entel-Tentel ja seda kasvõi õues jalutades😁

Tähelepanu armastab see laps ka. Eile Viikingi tädi sünnipäevaks makroone meisterdades, istus Ben küll meie kõrval BB-toolis(kus ta endale ise jalgadega hoogu teha oskab) aga kriiskas/kiljus kohemaid kui tundis, et tähelepanu ei saa. Mitte nutukisa, vaid selline heiheiii-ma-olen-ka-siin kisa.

Lisaks naeratamisele Ben ka naerab nüüd häälega. Esmakordselt võlus selle naeru välja mr.Bean, kes teine veel, eksole. Nüüd naerab meie musutamise peale ka. Või kui aevastamist imiteerime.

Vahepeal olid meil sellised hommikud, et Ben tahtis kangesti kell 7 üles ärgata. Siis võttis Viiking tema “kantseldamise” enda õlule ning enne tööle lahkumist kell 8 tõi ta voodisse tagasi. Hea õnne korral magasime koos veel tunnikese, vahest aga ärkasin, sõin hommikust ja noh hiljemalt 10:30 on Ben niikuinii nii unine, et tahab uuesti tuttu.

Uinumisega on ta hellitatud – kas tiss või kussutamine. Päeva esimesse unne jääb ta nö beebiasendis süles kussutades. Kussutan nii, et teen peaaegu et kükke. Trenni alla igatahes kvalitsifeerub. On juhtunud, et ka öösel tekitab miski meelehärmi, millest häälepaelad koheselt märku annavad, siis tuleb jälle kussutada. Üks öö olime rabatud, kui Ben ca 3min kisas. Meie jaoks on see ennekuulmatu, ma ei kujuta ette mida need tunnevad, kelle beebid tunde kisavad. Nood kolm minutitki tundusid igavikuna. Probleemile me jälile ei jõudnud. Halb unenägu? Võibolla. Igaks petteks sai voodi külge ämmalt ristsetekingiks saadud unenägudepüüdja riputatud.
Homme on meil arstile minek. Muidugi olen elevil palju ta siis kahe kuuga kasvanud on. Tundub, et mehiselt, sest kintsud on aina voldilisemad ja süles tassida raske. Sellest aga ei pääse, sest Ben peab kõike nägema ja soovitatavalt püstisest asendist. Riideid olen ka mitu korda sorteerinud, suurus 62 läheb veel nibin-nabin selga. Kitsaks jäävad enne kui lühikeseks😂 Meenub, et eelmine nädal kohtasin ostukeskuses ühte beebigrupikat. Laps on Benist paar nädalat vanem, aga palju väiksem.

Ahjaa, mõned korrad on juhtunud, et beebipoeg jääb ööunne enne meid. Siis paneme ta võrevoodisse, kus ta isegi paar tundi püsib. Mõistagi kolib ta meie juurde esimese söögiaja saabudes (umbes kell 2) tagasi. Mul on endal probleeme tema eemalepanemisega. Ta on ju nii väike ja aeg läheb niigi nii kiiresti.

Üsna tihti on tal tung end läbi une kõhuli keerata. Paraku ei saa ta niimoodi rahu, sest käivitub roomamisinstinkt, mis beebi tagumik taeva poole jalgadega sõtkuma ajab.

Edit: Arstil käidud, Ben kaalub 8730g ja on 67cm pikk. Arst arvas jälle, et on valesti mõõtnud, sest sentimeetreid olla korralikult juurde visatud. 

Ristimispäev

Väike eellugu ka. Nii kui ma Eestist tagasi jõudsin, tabas mind oksehaigus/rota viirus/toidumürgitus.. ei tea täpselt. Igatahes möödus teisipäev siruli suredes. Esmakordselt palusin ämma ja mr. Beani abikätt, et nad väikese Beni jalutama viiks, sest sellises olekus beebi meelt lahutada oli ilmvõimatu. Mr. Bean muidugi arvas, et ma olen jälle rase. Ära olid nad 3,5h ja kõik oli kena. Ma sain magada ja pärast elasin tunni üle, paludes Viikingil siiski varem töölt tulla.

Ülejäänud nädal läks nõrkusest toibumiseks ja oligi käes päev, mil külalised saabusid. Reede läks tervenisti toidushopingu nahka. Algul mingi hulgiladu, siis Rootsisõit, kuhu me ikkagi nii hilja (17:20) jõudsime, et alkohol jäi saamata. Mingid ummikud olid teel ja ära eksisime kah.

Laupäeval ehtisime peopaika, ostsime dekoratsioone ja peamine – küpsetasime kolm kooki.

Ristimis-pühapäev. No ma mainin veelkord, et ristimine on minu pere jaoks täiesti võõras asi. Muigama ajas, et mul selline viikinginimega poeg, viikingid teatavasti käisid kristlasi maha nottimas ja siis ma lasen poja ära ristida 😀 Aga no peo pärast! Sain veelkord kinnitust, et ma naudin ääretult seda peokorraldamise protsessi ning tulemust ja et pere saab kokku. Jube kahju ainult, et mu õde tulla ei saanud 😦 Ta sai just Abu Dhabis end sisse seatud ja uuel tööpostil alustatud. Ei anta puhkust kohe.

Ok, tagasi ristimispäeva juurde. Pühapäev tervitas meid vihmaga. Ärkasime vara, lõime end niimoodi lille, nagu ei kunagi varem. Mina ajasin selga ämmalt laenuks saadud norra rahvarõivad. Tundsin, et petan Eestit ja et on jube feik, kui mittenorrakas neid kannab, aga neelasin selle tunde alla. Ben sai selga oma vanavanaema käsitööna valmistatud kleidi, millega kõik klanni beebid ristitud on. Nimi tikiti ka peale:

10:15 pidanuks kirikus olema, aga selgus, et mu kingad on keldris, võti Emu käes ning too boyfriendiga hotellis. Imekombel jäime me ikkagi ainult 5minutit hiljaks. Kohapeal selgus, et ristitud saavad kaks beebit. “Hea, et me kahekesi abiellutud saime,” sosistasin Viikingile.

Ristivanemateks said Viikingi õde ja parim sõber. Viimasega olen rahul – ta korralik, abiellub järgmine aasta ja nii, aga õde – jah ta on ääretult heasüdamlik ja tore ja meeldiv ja abivalmis inimene, aga ma olen tal viimasel kolmel aastal rohkem mehi näinud, kui mul elu jooksul olnud. Paraku pidid ristivanemad olema keegid kohalolnutest ja ega tegelt nende nimesid kuskil kirjas pole.

Ristimistseremoonia kestis 1,5h. Lõõritati, palvetati, õnnistati. Nii kui Ben vee pähe sai, magma ta jäi. Magas lõpuni, haigutas juba enne:

Järelpidu oli selline lühike, pühapäevale omane. Mr.Bean ja ämm olid seal sellise toidulaua püsti pannud, et mu ootused olid mitmekordselt ületatud. #ääretulttänulik

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Toitumisjutud & täpid

Eile tuli meile õhtusöögile seda liharooga sööma ka Viikingi tädipoeg. Enne veel käisid nad jooksmas. Muude juttude hulgas mainis tädipoeg D. et tal kolesterooliga probleeme. Hiljem kui ta lahkunud, mainisin mokaotsast, et asjalood ikka puhta hullud, kui 30aastaselt kolesteroolijamad. Siis Viiking rääkiski, et D. on ilma naljata aastaid iga õhtu Grandiosa pitsat söönud.

Hakkasime arutama, et kuidas on ikkagi võimalik, et tänapäeva infokülluses inimene süüa teha ei oska. Mida see tähendab, et ei oska? Võtad retsepti kätte, seal on kõik puust ja punaseks tehtud ja IKKA EI OSKA? Ja kuidas üldse pole inimene kursis, et külmutatud pitsa täisväärtuslik toit pole? D. oli öelnud, et nüüdsest teeb ta iga õhtu (või kui tihti iganes) pitsat ise…….

Hiljuti käisin ma siin AMi babyshoweril. Lisaks minu beebile oli seal veel üks eelmisel päeval aastaseks saanud tüdruk. Muidu tundus ta ema normaalne – toitis jätkuvalt rinnaga ja on lapsega 2aastat kodus, aga kui saabus toit McDonald’sist (mitte kõigile, vaid AM käis sealt enne üllatuspidu läbi ning tõi emandale kah), jagas see 100kilone mamma lahkelt toitu oma lapsega…….

AM on 27nädalat kaksikutega rase. Tervis midagi tal trikitab ning kuni sünnituseni on ta haiguslehel. Babyshoweril jõi ta energiajooki……..

Neid juhtumeid igasuguseid siin nähtud ja ma ei tea, kas mulle tundub, või ollaksegi Eestis teadlikumad, või ma olen siin mingi ossikihi hulgas või tunnen ma Eestis just seda normaalsemat kihti.

Siin arvatakse, et suhkur on see kurjajuur. Kulistatakse aspartaamiga Cocat/Pepsit. Rasva kardetakse kah, juuakse 0,5% piima, sealjuures vohab 25aastasel tselluliit nagu oleks 50+. Ja mina – noh magusat ma armastan, piima joon 3,9%. Ma jälle ei mõista, kuidas nad siin otsi kokku ei vii.

Oeh, aga ma lõpetan üldse sellega, see meie elutoa täpiline sein – see on B. lemmik! Piisab talle seda ainult näidata, vaatab ammulisui ja naeratab täppidele. Appi, see on nii lahe! Kes oleks võinud arvata, et B.st seina kõige suurem fänn saab 😄 Miskipärast läks video kvaliteet Youtube´is halvaks

 

Nuumamisest

Kirjutasin varem, et mu oma õde mind enda ja Mona nuumamises süüdistab. Praegu on kõige nuumatum B.

Juba haiglas sünnitusjärgses osakonnas, kui poeglaps enne kojuminekut kaalule asetati ning see sünnikaalust vaid 10g väiksem oli, arvas arst, et kaal on katki.

Siis tuli see üllatus, et ta esimese nädalaga 500g juurde võttis.

Ja neljapäeval, kui B. 2kuu 11päevane oli, kaalus ta 6755g! Seepeale hakkasin juba guugeldama ja beebigruppidel pingsamalt silma peal hoidma. Selgus tõsiasi, et enamjaolt pole kolmekuusedki nii suured! Iseäranis paneb imestama seetõttu, et sündides oli B. pigem pisemapoolne (meenutuseks: 3220g). Muidugi küsis tohter, kas B. pead ka ilusti hoiab. No hoiab! Väga ilusti, küünarnukkidele toetudes. Mina: “Jaa, ma kohe näitan,” panin siis beebi kõhuli ja no muidugi oli ta täiesti sült, lõug maast heal juhul sentimeter lahti.. Arst: “Mhmm, väga hea,” ma: “Eii, ta ausalt hoiab kodus palju paremini, mul on pilt ka..”
😀 😀 😀
Korra hakkas juba riietekriis end ilmutama, aga õnneks varustati meid Viikingi töökoha poolt bodyde ja muuga, kõik suuruses 62:

Müügile pole need veel tulnud, nii et ajast ees kutt 😜 #organiccotton

Igatahes pekki on beebil piisavalt, et ujuma minna 😀 Täna see tähtis esimene kord aset ka leidis. Kõik oli hästi väljaarvatud siis, kui B. veealla kastetud sai. Polnud mokkamööd –  kisas.

Ülejärgmisel nädalal tutvustame B’le juba spakultuuri 😌

Mu kahekuune

Mis ta teeb:

Hoiab pead kui viitsib
Vastab nunnutamisele naeratusega
Teeb vahelduva eduga potti hädasid
Läks üle suuremale (5-9kg) mähkmenumbrile
On suures tissisõltuvuses
Ei tunnista ilma kõrvalise abita lutti
Vihkab kalamaksaõli (ja mina vihkan, et pean seda kisa saatel iga õhtu manustama)
Teab, et ööd on magamiseks (eile öösel leidis aset rekord 21:00-04:40 und)
Kannab valdavalt 62suuruse riideid
Sööb pea iga tund
Sõtkub jalgadega, proovib “seisata”
Ei armasta ärkvel olles pikaliasendit
Ei saa ta üleval olles ka vankris oldud
Uinumiseks on kolm võimalust: süles, liikuvas vankris või tissiotsas
Eelistab muusikat vaikusele. Ka magades.
Ergobabys hängib kookonita.
Kaalub kuskil 6,5kg (ise kodukaaluga kaalusin 😀 )
kasvab nii kiirelt, et lausa sokid on väikseks jäänud. Ümar ja voldiline.
On nii nunnu, et kohe kutsub pidevalt musitama

Norra-vanaemaga

Pühapäeval tegin nagu kord ja kohus kooki. Soovisin siinsetele küpsisetorti tutvustada. Ja just ümmargust, seetõttu nägin ka rohkem vaeva. Türgikas müüakse Laima küpsiseid – jeii!
Pärastlõunal tegime kohustusliku pildi:

…asetasime tordi vankrikorvi ja tatsasime ämma aeda maiustama. Kõik kiitsid mu kooki 🙂 isegi mr.Bean, kellele magus muidu ei lähe. Nagu ka Viikingile 😀

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂

Kuuke hakkab täis saama

Taevas halasta, peaks ikka natukene seda elu beebiga ka kajastama. Põhimõttelisel on ju kuu läbi juba, täpsemalt ülehomme. Esimesed kolm nädalat sain “koormat” Viikingiga jagada, sest olime kõik kodused, eelmise nädala teisipäeval leidis aset esimene kord, kui ma beebiga üksipäini hakkama pidin saama. Selleks ajaks oli ta 24/7 sülesolemisega nö ära hellitatud 😀 Tähendab see seda, et ta on suht koguaeg mu küljes, magab mu kõhul, mis on mu pannud ohtralt seriaale vaatama, muul ajal hoian teda niisama süles või kõhukotis ning saan kõik kenasti toimetatud: ei ole kodu sassis, söök saab tehtud, ei võta rääbakana Viikingit õhtul vastu.

Raseduse ajal saime pidevalt mõlemad Viikingiga kuulda seda tüüpilist kui-laps-tuleb-võid-magamisest-unistada. Ja, et lapsega ülemäära raske jne. Annan endale aru, et mu emastaaž on õige üürike aga no kuu aja jooksul pole ma veel kogenud, mida tähendab unetu öö ja mingist suurest väsimusest ei tea ma ka midagi. See, et beebi kell 2 öösel ja kell 5 hommikul veerand tundi sööb ja natuke niheleb, ei ole midagi kontimurdvat. Øød on muidugi erinevad ka, vahest oleme natuke kisa kuulata saanud, aga enamjaolt mitte 🙂 “Heasoovijatel” on loomulikult uus “lohutus” varnast võtta. “Raskeks läheb hiljem,” ütlevad nad siis. Elame-näeme, hetkel ma kardan ainult, et ta hakkab tulevikus igapäevaselt kell 6 ärkama.

Et ma ainult siin midagi ära ei sõnuks!🙏

Emu oli muidu ainuke, kes ütles, et pole see elu beebiga midagi nii ahasamapanev, et a la vetsu ei jõua. Tegelikult oli nädalavahetus küll raasuke raskem, Viikingi ajas ahastama küll, mistõttu lasin ennast ära rääkida ning proovisime lutti. Ütlesin kohe, et kui ta Heveat ei võta, siis mingit muud (loe: plastikut) proovima ei hakka. Esimene hetk oli imelik seda võõrkeha oma lapse näos näha. Kahjuks või õnneks ei olnud pojake sellest huvitatud. Natuke ikka lutsutab iga päev, kui me seda tal suus hoiama, aga tissile sest konkurenti pole 😀

Vannitamisest nii palju, et esimene kord toimus see kriiskamise saatel, kui ta nädalane oli. Teine kord kraanikausis meeldis märksa rohkem ja kolmas kord juba nautis täiega. Selge – meie laps – Eestis saab spasse viidud.

Midagi režiimimoodi on ka justkui tekkimas, kuigi ma midagi peale ei sunni. Viiking ärkab kell 6 ja kui ikka väljas päike sirab, siis mul ka enam sõba silmale ei tule. Voodist ma aga end enne poolt üheksat välja ei aja. Nunnutame pojaga 🙂 Viimastel päevadel on ta nõustunud oma BabyBjörnis istuma, kuni ma võileivad/müsli kokku keeran. Ilmselgelt chillib ta seal minimaalselt, aga hommikusöök on minu jaoks päeva kõige nauditavam toidukord ja ma soovin seda rahus teha. Poole söömingu ajal hakkab mul ikkagi beebist kahju ning võtan ta sülle.  Ja mul ei ole grammigi kahju, et tal selliseks sülekaks minna olen lasknud, ta on nii lühikest aega nii väike ju.

Mul on piimaga selline asi, et kui B. öösel piisavalt söönud pole, siis tõuseb mul palavik. Viimati oli nii neljapäeval, keset öö tundsin, kuidas see minutitega mu keha vallutas. Viiking tõi mulle pumba voodisse, tühjendasin tissid ja surusin veel pojale ka. Hommikuks polnud asi paranendus. 8-9 ajal tundsin taas suurt vajadust pumpamise järele. Kui ma ennast läbi häda kööki vedanud olin, B. loomulikult end voodis hingetuks kisamas, tundsin, et nüüd ma kokku kukun. No reaalne minestamiseelne tunne, kuidagi sain paar lonksu apelsinimahla kulistatud, sest mingi kaine mõistuseraas ütles, et see võis madalast veresuhkrust olla. Koheselt parem ei hakanud, ajasin ennast kiirelt voodisse tagasi, sest paljas mõte sellest, et ma kukungi kokku ja B. jääbki üksi kisama, ajas mind paanikasse. Hakkasin pumpama aga beebi kisa oli täiesti uue tasandi saavutanud, et ma jätsin masina kus see ja teine ja hakkasin järeltulijat toitma. Oli teisel esimest korda õige natuke pisaraid tulnud. Appi, see oli täiesti südantmurdev vaatepilt. Hiljem hakkas mul natuke parem aga 38,6 palaviku saatel ma päeva õhtusse vegeteerisin.

Haigevoodis

Aa, tagasi päevarežiimi juurde. Pärast hommikusööki lähme kas a) süüa ostma b) niisama jalutama. Taevale tänu, et vankriga tita lepib, küll aga on mu meelest jalutada igav, füüsiliselt jaksaks ma lõputult, aga isegi muusikat kuulates on igav. Kaaslast vaja. Selle ma võibolla homme leian, sest minek on beebiemade gruppi 🙂

Kodumetsades Outdoor-rattaid testimas

Nüüd kui B. kuuajane on, tuleb alustada d-vitamiiniga. Siin antakse tegelikult kalamaksaõli, aga et meil mõlemad olemas, siis lähevad mõlemad ka käiku. Eri aegadel mõistagi. Viiking on kindel, et tema vanaisa elas just tänu eluaegsele igapäevasele kalamaksaõli manustamisele 96aastaseks, mis siis, et ta viimse päevani suitsetas 😀 Ma ise võtan hetkel topeltkogust.

Ja JÄLLE päevakava juurde! Tagasi koju jõudes magab B. hea õnne korral rõdul veel pool tundi. Siis sööme, kes piima, kes raskemat toitu, seejärel leib luusse ja peatselt algab õhtusöögi vaaritamine, saabub Viiking. Miskipärast on pojal õhtuti rahutu aeg, ei ole me veel tabanud, mis häirib, aga rahuneb ta ainult minuga. Mehega kordamööda saame söödud, edasi järgneb niisama lebotamine. Viikingil tegelikult mitte, tal on uus projekt – jalgratas. Vahest tegeleb sellega toas, vahest garaažis. Viimase puhul ajame me B.ga ka ennast õue, kus ma vankrit kussutades nagu truu koer Viikingi kõrval taburetil ajakirju loen 😀

Üleeile kaalusime kodukaaluga last. Väga täpne see olla ei saa, aga viie kilo kanti ta jääb. Täiesti pontsu, keskelt ennast laiaks söönud. Nooh, ega ma ju nuuman teda parimaga kah 😉

Ristimine. Broneeritud on 25.mai, aga pole kindel, kas see ka lõplik kuupäev on. Üritan kiiremas korras selgusele jõuda, et mujalt tulijad plaanida teaksid. Ilgem jama on ristivanematega, ma ei tea kedagi, kellele oma lapse jätta usaldaksin, kui meiega midagi juhtuma peaks ja ristivanemad on ainus argument, mis ristimist minu jaoks õigustab. Kui ma ainuisikuliselt otsustaksin, ristimist ei tulekski, aga et Viiking soovib, lasku käia, ise organiseerib ka 😀

Ohh, see emadus on ikka nii tore, ma ütlen. Senise elu parim aeg. Tahaks, et mul alati üks nunnu beebi kodus oleks. Vaimustus on siiani suur, aina imetleks-musitaks-nunnutaks teist. Mees samuti, kumbki ei jõua ära heietada, kui tore, et me just B. oma lapseks saime💙

Viikingilt. Eks ikka selle puhul, et ma nii võrratu poja meile sünnitasin.