Lisatoit, käntzeldatud Londoni tripp ja muu päevakajastus

Nädalavahetusel sai siin sõbranna poja teist sünnipäeva tähistatud. Peolauas hakkas Beni äkitselt inimtoit nii ahvatlema, et ta ammulisui meie ampse luges. Lõpuks haaras mu lattetassi ja matkis joomist. Õnneks oli see tühi.

Kui ma enne olin kindel, et Ben saab esimesed ampsud täpselt kuue kuu täitudes, siis nüüd nähes ta siirast huvi, teeme erandi ja saab oma kõrvitsa nädal varem 😀 Seda miks mõni lapsevanem alla neljakuusele beebile ilma tolle huvi ilmutamata midagi suhu suskab, ma ei mõista. Laupäeval on siis see tähtis päev, enne veel tuleb Lillestrømi ökokõrvitsale järele minna.

SAMSUNG CSC
Ben riideid hindamas

Täna pidi Viiking Londonisse minema ja homme õhtul tagasi pöörduma. Esmakordselt tema karjääri jooksul jääti reis ära, sest tüdrukud ei tunneks end ses terroristipesas hästi. Väga kena nende ülemusest, sest vaatamata sellele, et kellegi silm enam pommiuudiste peale ei pilgu, oleks ikka nõme küll, kui neid reisima sunnitaks ja siis veel midagi juhtuks kah. Viikingi meelest olnuks nüüd just turvalisem minna, et noh, välk kaks korda samasse kohta ju ei löö.

Viimased õhud on meil väga seriaalikeskselt möödunud. Ma pole muidu eriline telekavaataja, aga see koitis algusest peale. The Handmaid´s Tale, kes pole kursis pole, räägib ajast, mil Maal toimivaid naisi vaid käputäis järel on. Need siis pannakse kooli ning saadetakse hiljem rikastesse peredesse sünnitusmasinateks. JUBE! Tundub, et mul empaatiavõime ikkagi eksisteerib (Pärast Beni tulekut hakkas 😀 ), sest ma sattusin esimesi episoode vaadates lausa kergekujulisse masendusse. Seriaal on tehtud raamatu ainetel, mis kirjutati juba aastal 1985.

Eile õhtul, pärast seriaalivaatamist, jäi Ben mängumatile magama. Beebigrupis kirjutati, et villariietes magavad lapsed paremini. Üks selline meil on, Viiking tõi. Ööd on meil alati erinevad olnud ja selliseid seoseid poleks enne tähele pannud. Seekord jäi ta siis kümnepaiku villakombes magama, peagi tõstsin ta oma voodisse (Beni omasse) ja uinusin ise ka (enda sängis siiski). Kell pool neli ärkasin ehmatusega, kus mu beebi on. Mona ka kemples seal kõrval, talle oli tekike/roosa sall varba või siis selle küüne külge jäänud ning ta ei mõistnud, miks tekk teda jälitab. Päästsin looma ja kontrollisin üle, et Beniga ikka kõik hästi. Jäin taas magama. Ja alles millalgi siis, aega teadmata ma vääksuva beebi oma voodisse vinnasin. Vauu! Sellist asja polnud varem juhtunud, ma ei uskunud, et enne ta teise eluaasta täitumist juhtubki. Viimasel ajal on ta tihti sööma hakanud, mitte et mul piima ei jaguks, kaugel sellest, vaid lihtsalt Benil lisa vaja.

Hommikul kell 7:30 võttis Viiking Beni enda hoole alla, sest lapsel oli sõba silmast läinud ja mina soovin kella kaheksani magada. Pühapäeval oli veel kuldsem, siis ärkasin pool 11, jälle oli abikäeks Viiking, kes kell 7 kargu alla ajas. Nii kaua olen ma vist kaks korda poole aasta jooksul maganud. Reeglina ei tunne puudust ka, sest ma pole kunagi väsinud.

Homme lähme vist ämmaga seenele. Eks näis kuidas see Beniga välja näeb, sest vankriga siin mägistesse metsadesse väga ei lähe ja Ergobabys.. vaatame, kuidas ma sellega kükitatud saan. Mõne kukeka või kivipuraviku leiaks meeleldi.

Vahepeal olid meil nii vihmased ilmad, et ma lausa ühe terve päeva toas istusin. Minu jaoks on selline päeva raiskamine kohutav. Et natukenegi kasulik olla, hakkasin pilte sorteerima. Tegemist on nii suure ettevõtmisega, et ma hullun: üle 13 tuhande pildi. Tahaks neid üks hetk ilmutama hakata. Algul mõtlesin, et kindlapeale ilmutame kõik pulmapildid. Paraku avades Strandbergi kausta, selgus, et neid on üle kuuesaja. Jälle sorteerimine.

Videoid võiks ka monteerima hakata. Mul igasugu Hawaiiaegset, Hispaaniaaegset, Amsterdamiaegset materjali. Beni esimeste elupäevade omast rääkimata.

Minnes reisimise juurde. Vahepeal olime me kindlad, et novembris Roheneemesaartele lendame. Hotell on tegelikult siiani broneeritud, aga siis tuli see autojama ja ma lõin käega. Maja tahaks ka ja.. noh, nii on. Võibolla ma kuhugi selle aasta sees ikka jõuan, sest Viiking käis Mallorcal ja on peagi uuesti kuhugi minemas. Me Beniga tahame ka. Ämm lubas lahkelt oma apartementi kasutada, aga lennupiletihinnad on hetkel soolased ning ma olen seal Torreviejas juba sada korda käinud.

 

Advertisements

Kuidas läks juubelipidu?

Veidi aega enne pidupäeva selgus, et nõbu D. oli mingi kolmanda tüübi lisaks kaasanud, niiet aset leidis tripleb-day. Ei mina ega Viiking sest vaimustuses polnud, aga viimasel oli niikuinii suva. Oli teine neli päeva Mallorcal trallitanud, tagasi jõudis pohmasena, magamata ja hääletuna.

Pizzardraama leidis sellise lahenduse, et D. tellis nii palju pitsasid, et neid jäi ropult üle. Ikka nõnda, et külmkapp sai neist tihedalt täis topitud. Loomulikult kahmas ta need endale koju, sest siis poissmehel mõnda aega muretu. Sealjuures küsis ta igalt külaliselt 100NOKi söögi eest. Imelikud kombed.

Mina tegin loomulikult kooke. Terve laupäeva veetsin köögis ja taasavastasin, et see teeb mind õnnelikuks. Valmisid kaneelirullid, punane sametkook ning väike eriline shokokook sõbrannale, kes tervislikel põhjustel gluteeni ning rafineeritud suhkurt ei söö. Käsil on tal kahekuine dieet, millest pool edukalt läbitud. Paraku murdus ta mu kaneelirulle nähes.

Pidu jäi meie jaoks üürikeseks, kohale jõudsime poole seitsme paiku, enamus kohalviibijatest olid võõrad näod. Mitte ainult minu, ka Beni jaoks. Viimane hakkas elus esmakordselt võõrastama, kui talle 6 uut nägu korraga otsa vahtis. Lisaks oli ta samal ajal Viikingi isa süles ja seda meest ta ka eriti ei tunne. Kahjuks on osa arvamusel, et paanikas ja nutvat beebit tuleb lollakate nägudega lõbustada. Muidugi mõista see ei aidanud ning vahepeal istusin temaga köögis. Et ma aga sotsiofoobi kasvatada ei plaani, siis naasesime peagi rahva sekka, kus Ben ülejäänud õhtu oma eelistatud isikute rüpes veetis. Nii oldi rahul.

Ämm on mul selline tore, et läks peagi Beniga jalutama, ning järgneva aja magas too õues vankris. Täiskasvanud (nii me vanemat peolviibinud generatsiooni kutsusime) olid oma peo maja ees varju all püsti pannud.

Minnes avameelsemaks, mõtlesin, et pärast Beni ööunne minekut rüüpan ühe lahja (3,5%) 0,3liitrise õlle. Otsus oli väär. Mu keha on liiga tark, et millelgi säärasel läbi rinnapiima Benile minna lasta, ning kogu märjuke tuli wc´s tuldud teed tagasi 😀 Rohkem proovida ei soovi.

Muud märkimisväärset aset ei leidnud. Enamused mängisid joomis-lauamänge, mina kanaemana käisin pidevalt Beni kiikamas. Kell 00 tundsime sõbrannaga, et aeg koju minna. Üleval olime siiski poole kolmeni ja pool seitse jalutas Viiking Beni lamamistool kaenlas kah koju. Enne kaheksat olin juba üleval. Ben ja Viiking magasid edasi. Väsimust mul enne õhtut ei tulnud, sest emadus on mulle kuidagi väga energiat andvalt mõjunud 🙂 

Geiranger

Maiuspala juurde.

Teisipäeval, kui seljataga oli öö telgis ja kaks kämpingunaris, poputasime end hotelliööga.

SAMSUNG CSC
Juba laiutab.
SAMSUNG CSC
Lastetubagi oli olemas. B.´st jäi see siiski puutumata.
Saabusime neljaajal, vedasime kompsud tuppa, nautisime vannirõõme, kõik me peame B. – temale ei sobinud. Küll aga sobis kraanikausis kümmelda. Et ees oli õhtusöök buffeerestoranis, oli paslik perekeskis (Emu ka lisandunud) alla mereäärde ja siis tagasi üles jalutada. Üles lükkan ma vankrit rõõmuga, ei tee kannile paha.

Noo vaade mis meile buffees avanes oli uhke! (Lisaks siis fjordivaatele😆) Mereannid, lihad, salatid, juustud, jne. Isegi vaalaliha! Magustoidulaud oli ka ahvatlev. Parim buffee kuhu sattunud👌

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Pärast käisime veel jalutamas-batuudil hüppamas. B. magas eeskujulikult kogu aja. Väljas on seal ööläbi valge, ei tulnudki nagu unetunnet. 

Hommik algas jälle buffees. Taaskord ei ainsatki halba sõna. Kalamaksaõli, see elueliksiirgi oli esindatud:SAMSUNG CSC

Täistuubituna läksime spasse, B.’d ujutama ja saunaga tutvuma. Ujutasime teist algul täiskasvanute basseinis, siis titekas, kus ta küll algul protesteeris aga sukeldumise sooritas kisata. Peagi oli beebi omadega läbi, asetasime ta lebotamistoolile ja käisime Viikingiga kordamööda saunas, mis sealt tegelikult paari sammu kaugusel asus. B. tõime ka korra leiliruumi. Mingeid emotsioone ta näost näha ei olnud. SAM_5418.JPG

SAMSUNG CSC

Olemas oli ka välibassein, sealgi sai natuke hulbitud.
Varsti, pärast kohaliku muuseumi külastust, pidime suuna Oslo poole võtma. Otsustasime ühe päevaga koju sõita. Olles juba mägedes, hakkas mul ikkagi kahju, et me fjordivahes praamiga sõitmas ei käinud ja me läksime tagasi. 13minuti pärast väljus lähim ja me olime täpselt esimesed, kes sinna oma autoga ei mahtunud. Poolteist tundi uut ootama ei hakanud, läksime hoopis sellisele, kuhu vaid jalamehed said. Suht selline tunne oli, nagu teisel planeedil oleks, oh millised mäed ja kosed ja mingid mahajäetud talud, kuhu tundus, et ei viinud ükski tee, lihtsalt keset mäge majake. Soovitan Geirangerisse reisida, ei saaks öelda, et ma Hawaiist vähem vaimustunud oleksin olnud. SAM_5393.JPG

Lõpuks kell 16 võtsime me tõesti kodutee ette ja südaööks olime kohal ka. Algul küll B. jauras, aga pärast ei seganud ta und miski.

(Tuleks nüüd järgmist reisi plaanima hakata.)

Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

SAM_5379.JPG
Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?SAM_5372.JPG

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

SAMSUNG CSC
Esimene käik
SAMSUNG CSC
Ribi 
SAMSUNG CSC
Veiseliha
SAMSUNG CSC
Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Pildid

Järelkaja eelmisele postitusele. Et Britt oma tütrekesele Arieli-teemalise peo korraldas, juhtis see mu tähelepanu, et sel neidisel on ju kah merekarbid lausa terveid rindu katmas. Merineitsi ju tulnud taanlase sulest, ju siis naabritel samad kombed.

Nüüd peamise juurde.

Umbes nädalavanuse poeglapse kõrvalt hakkasime Viikingiga beebifotograafi otsima. Üks neist hakkas meile teistest enam meeldima ning tollega Viiking meilitsi ühendust võttiski. Stuudiohind oli 1500NOKi ehk ca 160€. Ajalimiiti polnud. Kuskil tund hiljem helistas juba fotograaf, et asjast lähemalt vestelda.

Ja siis selgus, et “süsteem” on Norramaal täitsa teine: maksad jah 160€ sessiooni eest, mis muidugi tunduski kahtlaselt odav, aga pärast kui pilte tahad – olgu öeldud, et vaid ligipääsu netis – maksad iga pildi eest 1000NOKi. Mul pidi süda seisma jääma ja muidugi tahaks ma ikka no nii 10 pilti ikka.

Mina ja mu probleemid norra hindadega, eksole😅 Millal ära harjun, ei tea.

Aga abikäsi juba sirutus meie poole. Viikingi parim sõber on ju hobifotograaf ning suts peale beebi kolmenädalaseks saamist sadas ta kohale, et meid jäädvustada. Selline viimane piir, sest laps hakkab juba sääraste piltide jaoks liiga volaskiks saama. Eile tulid pildid:_DSC7194_2_DSC7326_2Balder2_DSC7405_DSC7261_2

Me oleme väga rahul! Ootusi mul polnud, sest mu teada pildistas ta beebit üldse esimest korda. Viiking utsitab teda nüüd forograafiaga rohkem tegelema, lubab suisa veebilehe tegemisel aidata.

Nime lugu

Nagu ma juba korduvalt kirjutanud, oli meil poisi nimi otsustatud juba üle kahe aasta tagasi. Nimedega on mul alati “teema” olnud. Aastaid juba igasugu varjante üles kirjutanud, õnneks käiku ükski ei läinud, sest Viiking tuli lagedale Selle õigega 😀

Nii kui ma Norramaale kolisin, hakati ming viikingite mütoloogiaga kurssi viima. Hakkas meeldima mõte, et nimi sellise päritoluga võiks olla. Imekombel leppisin kiirelt, et eesnimesi tuleb ainult üks – enne tahtsin vaat et kolme . Viikingi arvamus on, et tüdrukul võib mitu nime olla, poisil aga olgu vaid üks, muidu tunduvat, et too on otsustusvõimetu.

Mõni päev tagasi sai nimi ka ametlikult ära pandud ja ametiasutuse poolt heaks kiidetud. Selleks sai:

Tegemist siis Odini pojaga, SIIN on juttu rohkem. Ohh, see viikingite teema on nii äge! Ja me pole abikaasaga ühtki oma pojanimelist varem kohanud. Vahepeal jäi mulle silma ka selline nimi nagu Baldrian, mis on ka väga kena, aga me ei kujutanud enam ette, et me beebi mõne teise nime saaks.

 

Baby Blues, Emainstinkt, Imetamine ja niisama jutte

Hormoonidega on mul selline lugu, et need ei mölla. Viiking tõdes, et isegi raseduse ajal eriliselt ei möllanud. Tujude mõttes, iiveldust ja algusaja väsimust esines ikka. Olin valmis ka baby bluesiks, seda aga ei tulnudki, vähemalt nii ma arvasin. Pisardanud ma küll kordagi pole, aga meeleolu oli esimene nädal selline.. hell. Nimelt oli mul seletamatu “hirm”, et mu väike imik kasvab suureks ja mul polegi enam beebit. Et tahaks, et mul alati üks selline beebi kodus oleks. Nüüd on see peaaegu üle läinud ja ma arvan, et tegemist oligi minu moodi baby bluesiga.

Mitmelt poolt on kuulda olnud, kuidas esmakordselt emakssaanud ei tunne otsekohe pärast sünnitust ääretut õnne ja armastust oma lapse vastu. Minuga nii ei olnud, mul tuli kohe hullem instinkt. Ma ei tea, äkki, et ta oli meil nii kaua oodatud ja planeeritud. Samas, mõni üritab aastaid ja on pärast ikka depressioonis. Igatahes on minul praegu käsil senise elu parim aeg 🙂IMG_2884

Nüüd on poju meiega peaaegu kaks nädalat olnud ja minust on saanud täielik kanaema. Ma hoiaks teda koguaeg süles – enamjaolt ta ongi. Kiiku panna ei raatsi, miks ta peab seal omaette lakke vahtima, mõtlen ma. Päevased uned ta siiski seal osaliselt teeb, aga üksi ei uinu. Oma voodis pole kordagi viibinud, magab meie juures ja on rahul. Öösel tralli ei tee, välja arvatud paar korda. Sööb kolm korda ja laseb meil 9-10ni magada. Hea laps, ma ütlen.

IMG_2906-2.jpg

Teisipäeval, kui poeglaps nädalane oli, käis meil koduvisiidil pereõde. Rääkis jutte, mida ma 100x kuulnud olen ja kaalus beebit. Piimaga on mind õnnistatud ja see ilmus üsna kiirelt pärast sünnitust. Enne haiglast kojusaamist oli beebi vaid 10g sünnikaalust kaotanud ning nädal hiljem juba üle 300g juurde võtnud. IMG_2894.JPG

Ja mina? Ma kaalusin 6 päeva pärast sünnitust vähem kui enne rasedust. Ma pole iial varem nii peenike olnud 😀 Vaatamata sellele, et ma söön kõike, mille järele isutab.

Nii hea, et Viiking meiega üle kolme nädala kodus on: kaks nädalat isapuhkust ning ükspäev helistas ta ülemus, kes teatas, et olgu mees rahulikult 18ndani kodus, sest 13.-17. on Lihavõtted ja 11.-12. niikuinii poolikud tööpäevad.