Tänaseks on mu uus telefon üle nädala teel olnud, mina erinevate Ice Netti töötajatega küll meilitsi, tsätitsi kui telefonitsi kembelnud, igalt klienditeenindajalt erineva vastuse saanud, ähvardanud, palunud, aru pärinud.
Viimane kontakt oli täna (Emu telefoniga) mil ma ähvardasin, et kui homme telefon mu käes pole, läheb asi tarbijakaitsesse ja et ma lõpurase ja linnast eemal ja ma ei saa telefonita oldud.
Ok. Igatahes, vahepeal sai Ålesundis käidud. Viiking saadeti päevaks Stavangerisse üht mmm-kui-mesimagusat lepingut sõlmima ja kuigi see Stavanger teab mis kaugel pole, siis maadmööda sinna ikkagi ei lähe, tuli lennata. Lend oli aga hommikul kell 7, mis tähendab, et kodus oleks ta kell 3 ärkama pidanud. Võetud sai hotell ja juba hakkas Viiking meelitama, et ma kaasa tuleks. Mõtlesin, et jah, tegelt mul olekski vaja haiglasse KEMPLEMA minna, sest kaua ma kannatan seda, et ei telefonidele ega meilidele ei vastata. Tol päeval oli Viiking oma tööajast mitu-mitu korda haiglasse helistada üritanud, aga kellelgi nagu ikka aega polnud. Öelge, kuidas ma saan usaldada oma lapse sündima sellises asutuses, kus kõik nii hõivatud on, et telefonile ka vastatud ei saa?
Emu on juba ammu Beni lasteaiast toomise oma õlule võtnud, tulid siis koos pärast meile ja me Viikingiga pakkisime veits asju ja lahkusime. Teel imestas abikaasa selle üle, et kuidas ikkagi niimoodi 110km tuhudega haiglasse sõidetakse. Kusjuures ta on ainus inimene, keda ma Norras selle üle imestamas kuulnud on. Üldiselt on kõik harjunud. Mind imestab hoopis eestlaste häbematus viriseda, et nad peavad üle 30km sünnitama sõitma. Nalja teevad või? Koli haigla kõrvale või ära tee lapsi, kui sünnitusmaja lähedus on prioriteet su elus.
A ja muidu kui ma viimati – eelmine teisipäev – ämmaka juures käisin, ütles ta, et PALJUD sünnitavad teel haiglasse. Ja nendest PALJUDEST pole ma mitte üht ainsat ka kurtmas kuulnud.
Tagasi eilsesse. Viiking oli meile hästi kena hotelli vanalinnas bookinud. Samasuguse põrandaga nagu meil kodus. Pärale jõudsime hilja ja õige näljastena. Ei teagi millal järgmine kord nõnda kahekesi olla saame, õhtustasime India restos, mis oli äärmiselt meeldiv elamus nii toidu kui selle poolest, et me üht kahest ohjeldama ei pidanud.
Järgmine päev algas siis Viikingi lennule saatmisega, igaks juhuks pani haiglakoti mulle tuppa ja luges sõnad peale, et täna sünnitama ei hakka. Haa, nagu olid neljapäev-laupäev eelmisel nädalal “keelatud“. Kella seitsmeni olin üleval, siis paraku uinusin ja ärkasin 9.12. Jamasti. Sest hommikusöök lõppes 9.30 ja koju läks viimane buss 14.25 ja keegi ei teadnud kuidas see päev kujuneb. Kõik oli tänu telefonile suurem planeerimine, esmalt tuli kõik bussiajad nagu muiste paberile kirjutada, bussijaama leidmiseks hotelli vastuvõtust linnakaart saada.
Kuskil kella 12ks olin ma igatahes haiglas ja võtsin esmalt ette EMO. Dramaatiliselt: “Ma olen 38+3 nädalat rase, mulle pole tehtud ühtegi ultraheli ja mul on reesuskonflikt! Keegi teil siin telefonile ei vasta. “Ütlemata sõbralik tädi saatis mu 9ndale korrusele, et seal kindlasti aidatakse.
Liftis oli kirjas, et 9ndal korrusel puudub läbipääs – ainus info korruse kohta. Vaatasin, et 8ndal on sünnitusosakond, otsustasin sinna minna. Tundus väga vaikne seal muideks. Rääkisin sama loo ja ikkagi selgus, et 9ndal korrusel on naistearstid ja ultraheli. Sai treppimööda sinna tõustud ja kuna ma juba kolmandat korda sama asja seletama pidin, hakkasin veits marutama. Marutasin registratuuri tädiga ja sain lõpuks asja nii kaugele, et mind saadeti istuma ja ootama. Ma pidin muidugi korduvalt sajatama, et mul reesuskonflikt ja süst tegemata ja et ma 110km tulnud ja et küll te mulle selle 5min leiate. Paar korda arvasin juba, et ega siit head nahka ei tule, aga lõpuks saadeti mind mingi ankeediga istuma ja ootama. Ankeedis oli muuhulgas küsimus, et ega ma lapse isaga suguluses pole. WTF?
Üsna pea tuli õde ja viis mu vererõhku mõõtma, siis pidin jälle ootama, siis kutsus registratuuritädi, et leidis mu saatekirja, kus oli kirjas, et mul aeg 22.jaanuar. Ütlesin, et selleks ajaks olen ma ilmselt sünnitanud ja et ma olen täna kohal ja tahan asjades selgusele jõuda. Ainus asi, miks tegelikult läksin, oli soov teada saada, ega platsenta all ei asetse. Ei saa võtta riski, et haiglast niivõrd kaugel olen ja sünnitama hakkan ja siis võibolla verest tühjaks jooksen, eksole. Kuna platsenta võib liikuda, oli mu teadlik valik see ultraheli pärast 37nädala täitumist teha.
Ühel hetkel kutsus mu enda ruumi seesama õde, süstal sõjakalt laual ootamas. “Seda ma küll endale teha ei lase! Mul vaja teada saada, kus platsenta asub,“ teatasin. Veel küsiti, ega ma muudes riikides, st Ida-Euroopas, st Eestis viimase aasta jooksul arstil pole käinud, mine tea, mis patsillid kaasa tuua võisin. Saadeti uuesti ootama.
Nii, vahepeal siis istusin natuke veel ja peatselt kutsus üks meesarst mu kaasa, oli täiega chill, naljatas, et ma nii keeruline patsient, et tulen millal tahan ja kui aeg on, ei ilmu kohale. Lebasin lauale ultraheli saama: “Ütlen kohe ära, et ei soovi teada kas tegemist on poisi või tüdrukuga.“ Arst: “Ahaa, selge, siis selle uurimisest pääseme.“ mõõtis ja vaatas ja teatas, et kõik parimas korras, vett piisavalt ja platsenta jumalast kõrgel. Ja parim – mitte ainsamatki märki preeklampsiast. No selle eest võin küll ainult ennast tänada. Ise vaatasin igaks juhuks minimaalselt ekraanile, et mitte lapse sugu kogemata näha.
Siis rääkisime natuke, küsis, kas plaanin ikka loomulikult sünnitada, kui suur esimene laps oli ja veel et mul on kena nimi ja norra nimi sinna otsa veel kah saadud, ja et kas mulle vereanalüüsi on tehtud.. Siinkohal oleks ma tahtnud silmi pööritada, sest alles ma andsin verd ja ma juba tean, et on reesuskonflikt. Aga Norra, eksole, nemad Ålesundis oma süsteemis ei näe, et ma kodulinnas analüüsitud olen. Taevas appi! Üritasin minema põigata, et mul läheb buss ja pole aega, aga arst: “Ei, me tulime sulle vastu ja võtsime su väljaspoolt järjekorda, nüüd teed selle analüüsi ära :D“ Vereanalüüsi järjekorra nahka läks 20minutit ja ostukeskuses jäi shoppamata, sest juhuslikult sõitis kohe see viimane otsebuss haigla ette, mis mu koju tõi. Võinoh kodust 5km, edasi võtsin takso, sest wohhoo, Norras läheb sellisele seiklusele (ehk ühele otsale) 50euri ja see kompenseeritakse!
