Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.
Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂
Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.
Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!
Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.
Äkitselt olime omadega talve jõudnud:
Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.
Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”
Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.
Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉