Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Advertisements

“Esta noche todo differente”

Alati kui me õega skaibime, jõuame vanade lugude meenutamiseni. Nii ka viimane kord. Pühalikult lubasin, et tuleb üks päev neid vanu lugusid kirja panema hakata.

Kõne all olev lugu leidis aset 2014 aasta märtsis, päev enne Viikingiga tuttavaks saamist. Ma ütlen, ma oskasin viimase hetkeni elu nautida, kuniks ma siis päitsed pähe sain.  Sest ajast olen viks.

Igatahes, ma ju tundsin Viikingiga kohtumist ette, ilmselt siis miski mind veel kemplema ajendas. Olin nädalapäevad tagasi Speini saabunud, plaani järgi nädal Emu, nädal õe juures. Esimene nädal sai läbi, rändasin Alteast Torreviejasse, õde mul ull, kohe kamandas pidutsema. Lõime lille, tegime nii mõnelegi joogile päkad silma ja asusime sõsara tööpaika kokse trimpama.

ristiløødud

Nüüd ma hüppan nädal varasema sündmuse juurde. Kui ma Eestist Hispaaniasse lendasin, siis need lennuajad olid, nagu nad olid – öösel jõudsin pärale, vaja autojuhti, Emu organiseeris. Sohvriks sai üks, kellega ta kunagi kurameeris, ca 50aastane hispaanlane Jose. Teema oli ammu läbi, aga pärast juhiteenuse osutamist ei kavatsenudki too apartemendist lahkuda. Emu siis tegi talle teise korteri otsa aseme ning alles hiljem paljastus, et Jose oli Emu kabistama hakanud, kutsus oma tuppa magama, lubadusega esta noche todo differente (tõlk. täna öösel on kõik teistmoodi). Emu saatis pikalt. Ma naersin segi end, kui sellest kuulsin ning “Esta noche todo differente”-lausest sai üleüldine nali peres.

Tagasi õe töökohta. Tegu polnud nädalavahetusega, rahvast vähe, siiski leidsime end kärmelt ühe kenakesega Tšiilist. Polnud tüüpiline inetu 1.50meetrine latiino, hoopis teist masti. Naljaga ütlesin tüübile ilma mingi sissejuhatuseta selle kuulsa Esta-noche..-lause. Oleks ma aimanud, mis edasi saab – kutt muutus takjaks! Millalgi, kui kojuminek (sest see polnud see KORRALIK pidupidamise päev) kätte jõudis, jalutas ta meiega midagi lausumata kaasa. Øde: “Sa pead midagi tegema. Ütle, et ta ei saa meie juurde tulla!” Mul polnud eriti selge hetk, lisaks raskused killerkontsadel püsimisega. Äkitselt olime me juba koridoris. Sõsar sõitis liftiga kõrgustesse, mina jäin tüübiga, kes mind korduvalt koridori seina vastu surus ja nokelda üritas. Kolm korda lükkasin teist eemale, ise irwitasin. Viimaks käis ta vist õelt küsimas, kas saab öömajale, minul oli suva, vaba tuba oli olemas, aga sõsar keeldus.

estanoche
No pole parema kvaliteediga pilti sest kutist
Hahaha, ma siiani muigan, kuidas üks mehehakatis saab nii optimistlik olla.

Aasta hiljem uuesti Torreviejas üht resto-ööklubi külastades, kus tšiilikas töötas, eitas ta kogu juhtunut ja nillis vaid mu õde. Häbematu! Ja viimati kui me septembris samas kohas mu õe ja Viikingi pere + vanaisaga õhtusöögil käisime, keeldus ta meie lauda teenindamast..

EDIT: Juba jõudis minuni inf, et tegemist oli hoopis argentiinlasega ning SIIT leiab juhtumist video.

Tagasi trennis

Paljud naised ütlevad enne lapsesaamist midagi stiilis “minu tütar küll ainult roosas käima ei hakka” või et “kaisus magama ei hakka”. Mina olin see, kes raius, et rasedana logelema ei hakka, teen algusest lõpuni trenni.

Esimesed poolteist kuud käisingi kenasti jooksmas ja tegin kodus lihasharjutusi. Siis saabus paha-olla ja krooniline väsimus. Ei suutnud ma enamus asju süüa ja igal hetkel unistasin vaid uinakute tegemisest.

Mõned nädalad tagasi hakkasin ma end paremini tundma ning trenniminemiseks hoogu võtma. Kodulähedases spordiklubis lõpetasin lepingu ammu ja teada oli, et kui uuesti alustan, siis Lillestrømi SATSis.

Eile oleks ma peaaegu trenni läinud, tõstsin juba riided valmis aga siis neelas see pangasaaga pool päevast. Ja täna ma sinna jõudsin. Juubeldus!

Astusin adminni ette sooviga liikmeks hakata, aga mitte aastase lepinguga. Kuskile päädi pidin oma andmed sisaldama. Teadsin, et kuu maksab ca 70euri, nii selgitati mulle, et pean maksma jupi oktoobrist ja novembri, lisandus adminni tasu(?) ning paluti ca 125euri välja käia. Küsisin, et kui ma näiteks detsembris trennis käia ei taha, kas siis jaanuaris maksan uuesti ca 125euri. “Jah,” vastati. Mina: “Kas ei oleks võimalik lihtsalt 30päevane kuupilet osta?” Miks peab ilmtingimata kalendrikuu algusest lugema hakkama?

Lõpuks ma ei saanud ennast enam vaos hoitud, hakkasin kemplema, see eilne pangasaaga ja nüüd see trennijama otsa. “Teil siin Norras on osad asjad nagu kiviajal!!” teatasin adminnile, “ma olen rase ja ei tea kaua käia saan.” Tüüp vist arvas, et loobun juba, aga tuli veel enne hea pakkumisega lagedale: “Ok, seekord võime nii teha, et adminni tasu ei võta. Maksad tänasest novembri lõpuni ca 65euri, kas nii sobib?” Mina, üllatunud, et lausa nii hästi läks: “Jaa, nii sobib väga hästi, suur aitäh teile.”

Ise ka ei usu, et ma poole odavamalt selle “kuukaardi” sain. Lubati veel ükskõik kui palju sõpru esimest korda tasuta trenni proovima kutsuda.

Kemplemise pärast ma joogasse ei jõudnud, pidin mingisse Cardio Plusi minema. Päris norm oli, ei oleks üldse pidanud põdema, et võhma vähem. Absoluutselt mingit probleemi polnud karelda. Meenus jälle, et mulle nii meeldivad rühmatrennid, üksi õues jooksta on ikka igav. Treener oli suuremat sorti aga nii aktiivne ja kirglik, et oleks tahtnud filmida teda.

Kirsiks tordil oli saun, kus ma uhkes üksinduses pärast trenni istuda sain. Seal mõtlesin, et kurja, see vääriks juba 125euri väljakäimist. Ses saunas oli pea 80kraadi ka, mitte neljakümneringis nagu Kristiansandi veekeskuses. Ja leili sai visata.

Teiseks kirsiks oli lastehoid, mida ma lahkudes märkasin. Seesama adminn: “Kas sul lapsi on?” Mina: “Varsti.” Ta: “Me võtame hoida alates kuue nädala vanuseid beebisid”. See on ju eriti tore! Saame soovi korral hiljem isegi Viikingiga koos trennis käia.

17+3

Eile olime pärast veepargi retke ämma juurde koorikloomi sööma oodatud. Mr. Bean töötab merel ja kuna nad just ämmaga Bergenist (kust Bean pärit on) tulid, tõid nad kaasa terve kasti merivähke (vist) ja krabisid.

Istusime ja arutasime projekti, mu tööd jm. Beebi sai kingituseks body ja mütsikese. Ühtäkki läks jutt ristimisele. Mina muidu ateist, mulle meeldib ristimise juures vaid ristivanemate idee ja see, et on põhjust pidu korraldada. Ämm ja Viiking nii ei arva – nemad loomulikult ristitud ja siin üldse agaralt ristitakse. Hah, eriti ajab mind irwitama, kui keegi oma abieluvälist last ristib. Mida nagu? Kuigagi ebaloogiline..

Ämm kirus, et tema eksabikaasa oma viimase järeltulija tulekut kuidagi ei tähistanud. Et kui laps sünnib, tuleb ta ikka kõrgele tõsta, hõisata ja pidu maha pidada.

Mr. Bean: “Lõvikuningat mäletad? Seal tõsteti ka laps õhku.”

Ja teate mis sellepeale juhtus? Ma tundsin esimest korda beebi liigutust – ristimise jutu peale lihtsalt HAKKAS KEMPLEMA kõhus!

Long weekend in Dublin

Pajataks siis raasuke sellest reisist. Neljapäeval ajasime end kell 4:15 üles, et kella 7:40 lennule jõuda. Viikingi isa, õde ja viimase kutt tulid meile taksoga järele ning ca poole tunni pärast olime Gardemoenis, kus me üheskoos hommikust sõime.

Paari tunni pärast olime Dublini lennujaamas ja sõitsime taaskord taksoga hotelli. Oii, küll on tore Norras elades reisimas käia: kõik on alati mujal odavam 😀 Kohvrid tuppa maha raputatud, asusime lõunasöögiks paika otsima. Leidsime teise kähku, nimeks oli Farm ja menüüs oli palju orgaanilist, kohapeal küpsetatud leivad – ühesõnaga soovitan seda kohta kõigile, kes Dublinisse satuvad.


Pärast tšillisime niisama linnapeal, õhtul käisime mingis Eesti Baby Backi-laadses kohas söömas, muu oli ok, aga ribid nii jubedad, et pidin tagasi saatma.

Järgmine päev külastasime St. Patricks katetraali ja Guinessi õlletehast. Juba õrnas eas oli mul selge, et Guiness üks õllemaailma kunn on, paraku selle maitsmiseni jõudsin ma vist alles siis kui vanust üle kahekümne. Tumedad õlled on alati minu teema olnud, niiet Guinessi külastamine oli must-do Dublinis. Nagu ikka seltskonnaga reisides, siis keegi pole kunagi rahul. Viikingi õe kutil on krooniline nälg ja õlletehases viibimine köitis teda vaid nii palju, et maksis sissepääsu eest 20€ et siis ülakorrusel süüa ja lahkuda. Meie jäime Viikingi ja ta isaga kauemaks. Viiking proovis õlle vaadist lasta ja puha:

Vahepeal tõmbasime hinge, rüüpasime Guinessi ja vaatasime steptantsu.


Tagasiteel sõime ühes kenas kohas, mina lambaneere, Viiking mingid toorest liha ja tolle isa luuüdi. Kõik olid enam kui rahul:

Et aga kohe selle resto kõrval Dublini vanim Fish and Chips paiknes, tuli ka see ära proovida. Seinal oli seal õige pikk list staaridest, kes seal einestanud oli. Meile too tänavatoit erilist muljet ei avaldanud.

Hotelli ees

Järgmiseks käiguks paarsada meetrit edasi oli jäätis, mida süües me ka hotelli jõudnud olime. Viiking viskas kohe pikali, aga ma ajasin ta pikema jututa jalule, sest meie hotellis oli võimalus basseini ja sauna külastada ja selles viimases juba eestalne käimata ei jäta! Suureks rõõmuks oli see ÕIGE saun: 80+ kraadi. Viiking kiitles ühele saunalisele: “Minu naine on Eestist ja seal on saun igas majas. Isegi kui neil wc väljas on, siis saun on ikka olemas.” Haha 😀 rääkis mu vanaema elamisest.

Ok, sai saunataud, tunne hea, aga nälg ennast ei ilmutanud. Küll aga Viikingi õde kutti. Seega pidime me ikkagi kõik koos ühte Itaalia restosse minema. Me vaid näksisime, aga magustoidud tellisime ausad.

Laupäeva veetsime osaliselt Põhja-Dublinis shopates.

Mehega shoppamas, ma kabiini piilumas

Õhtul käisime Dublini vanimas baaris tipsutamas. Ja veel ühes live-mussi kuulamas. Viikingi õde ja tolle kutt suutsid seal kemplema hakata. Valati pisaraid, armukadetseti, lõpuks panid meile teatamata leekima.

Üks kerjas KÜÜLIKUGA
Iirimaa ja need tüüpilised pubid

Enne und käisime tacosid söömas. Õigemini võtsime need hotelli ja õgisime voodis. Viikingi oma oli nii terav, et süüa see väga ei sündinud.

Pühapäeva hommik. Saime jälle hotelli ees kokku, et koos hommikusöögile minna. Viikingi õel oli jube pohmakas ja väidetavalt ta eilsest kemplemisest midagi ei mäletanud. Oh, mis kergendus on ärgata ja mõelda, et mina ei olnudki see kempleja! 😀
Öisest tacost polnud kõht veel tühjaks minna jõudnud, seega tellisin tavalise Full Irish Breakfasti asemel väikse pudru:

Peale einet tegime kiire tiiru paaris poes. Kuna Norras kõik kallim, siis ostsin selliseid tervisevärke kaasa:

Hakkan peagi pesupähkleid proovima

Ja oligi aeg jälle taksole minna ja lennujaama sõita. Seal me sõime jälle 😀 lend jäi hiljaks, rong peale seda samuti. Lõpuks olime kodus kella 19 aseml kell 22. Egas midagi – tellisime pitsa ja sõime (jälle!).

Kokkuvõte: mulle meeldib Dublin 100x rohkem kui Oslo, täitsa elaks seal 😉 Ülejäänud Norrat see siiski ei puududa – see liiga äge.

Ja reisimine on happiness! Aamen!

Pere”draama”

Eile õhtul helistas Viikingile tema õde ja küsis, kas vend oleks nii lahke ja tuleks talle autoga tööle järele.

Läksime koos. Teekond kestis maksimum viis minutit, sel ajal vahetati muljeid möödunud nädalavahetusest. Nagu öeldud/kirjutatud, veedsime me selle Kristiansandis, mehe õde oli uue kuti juures. Viiking: “Väga mõnus oli, kahju ainult, et väike õde seal polnud,” mina: “Ei ole kahju!” Nii, jälle teised rabatud, kuidas ma ikka niiviisi ütlesin. SÜDAMETU Varikas selline.

Kui me Viikingiga kahekesi jäime, küsis ta, miks ma niimoodi ütlesin, nüüd arvavat tema õde, et mulle nende väike sõsar ei meeldi.

Aga laske mul selgitada. See väike tita-sõsar veedab äia juures iga teise nädalavahetuse. Iga kord, kui me sel ajal Kristiansandis olnud oleme, koosneb päevaplaan lapsekesest vaimustumisest, mänguväljakutel käimisest ja uneajal vait olemisest. Ma saan aru küll, et see on suguvõsa ainus titt ja ammu oleks aeg uuel põlvkonnal neid meisterdada (Viikingi põlvkonnal siis), aga ikkagi. Mul pole laste vastu midagi, mu mehe väike õde on üks armsamaid tittesid aga ma tõesti eelistan vabu päevi muudmoodi veeta.

Õigustasin ennast küll, aga Viiking ikka tõreles minuga 😬. Täna hakkasin veits põdema – äkki läksingi üle piiri – küsisin sõbrannalt arvamust, a ta arvas suht nagu minagi ja ma sain maha rahunetud. Lõpp hea, kõik hea.

Mõtteid

Kemplesin eile Emuga, ähvardas teine mulle mitte Oslosse külla tulla. Õigemini tema kemples, ma panin tuima. Hommikul kirjutas ta mulle: “see oli hea, et ma eile sinuga ragistasin, mul polnud teistega tuju peole minna, kolm meist said mingitest shottides jubeda myrgituse, täiesti jalad alt ära.” Midaiganes..

Pulmasalong Pärlis töötavad äärmiselt kärsitud inimesed. Kohapeal maksin ma kleidi eest 500€, aset leidis see 12.veebruaril. Andsin sõna, et kannan Norra arvelt. Ja kandsin. Aga mitte salongi arvele vaid hoopis suurema summa (kasutades juhust) omaenda Eesti kontole, et siis kannan sealt edasi. Hakati mind iga päev meilidega pommitama, et raha ikka üle pole tulnud, võtku ma oma pangaga ühendust. Issand jumal, rahustuge! Kas päike kukub alla kui see raha 2päeva hiljem laekub? Arvate, et ma nii rikas, et maksan 500€ ja lihtsalt jätan kleidi sinna, järele ei lähe ja juurde ka ei maksa??

Ma olen oma uue norra keele kursusega ülimalt rahul. Õpetajat kiidan iseäranis. Ei kasuta tema sõnagi inglise keelt, seletab iga uut norrakeelset sõna nii kaua kuni kõik aru saavad 😀 See omakorda aitab ilusti õige keele lainel püsida.

Leidsin Oslost sõna otseses mõttes koogiparadiisi. Astusin sisse. Tegemist tundus olevat asutusega, mis kõikmõeldavaid torditarvikuid müüb ja kursusi korraldab. Vaatasin seal ringi, hääled peas ütlemas, kui palju asju mul sealt ikka vaja on. Lõpuks väljusin kattemartsipaniga – varsti ju naistepäev&kihlumise aastapäev, üks roosa kook mööda külgi maha ei jookse 😉

Sorry, et pildid Snapikad on

 

Raseduskahtlused vol2. Tulin eile pärast haiguslehte esimest korda tööle. Boss: “Kas Sa oled rase?” 2h hiljem endine kolleeg: “Sa oled kuidagi teistsugune. Kas sa oled rase? Sul nagu mingi aura ümber.” Ärge hirmutage, inimesed! Ma ei taha lastešampat oma pulmas juua ega Hawaiile kettima minna.

Eestlaste suhted sugulastega on nagu nad on. Vähemalt mul tuimad. Oma tädi pulma tulla ei saa. Ega väga ei imesta, aga mis küll nii palju olulisem sündmus olla saab kui pulm? Seda enam, et ma vist ainuke oma põlvkonnas, kes üldse abiellub..

Ämm mul jälle uue mehe leidnud ja tahab tolle pärast kahekuulist suhet meie pulma vedada. Me Viikingiga pole vaimustuses.

Üks päev hakkasin assistendiga (loe: Viikingiga) makroone tegema. No ma pole veel millegi küpsetamisega nii feilinud. Tulemusena seisavab mu köögis hunnik soolaseid ja vale tekstuuriga “makroone”.

Ahjus olid nad veel kenad

Rohkem rääkida pole. Päikest!