Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

Esimene käik

Ribi 

Veiseliha

Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Moss & Juhtumid nelipühade eel

Käimas on jälle pikk nädalavahetus. Esmaspäev on vaba – nelipühad. Viiking teatas pärast hommikusööki, et tahab kuhugi teise linna turistitama minna. Valituks sai Moss. Vahepeal võttis ühendust Rootslane, kes ühinemiseks soovi avaldas.

Kohale jõudes tuli tõdeda, et ilmateadet me vaadanud ei olnud ja kuigi seal tänavatel elu kihas, siis väga õue ei tõmmanud. Vähemalt vedas niipalju, et ühes optikapoes olid kØik päiksekad -50% ning ma sain ühtede kokkuvolditavate RayBanide võrra rikkamaks.

Peale viit olime tagasi kodulinnas ning otsustasime Lillestrømi juurikaid, leiba ja vetsupaberit ostma minna. Selgus, et internett oli meile julmalt näkku valetanud, sest tavapoed olid kinni, ainult hiinakad/türgikad/pakistanikad töötasid. Köögiviljad said ostetud, leiba otsisime kahest kohast.. tulutult. Ja vetsupaber, selle me unustasime, mina ei tea, kuidas me poole rulliga teisipäevani välja veame

Tagasi leiva juurde. Viiking ütles, et tema võib ise küpsetada, aga mina, kes ma armastan uusi asju proovida, võtsin sõnasabast kinni ja hetkel on taigen köögis kerkimas. Miksisin meil kapis olevaid kolme eri jahu (tavaline nisujahu, mingi täisterajahu seemnetega ja rukkijahu) kokku ja lisasin chiaseemneid (või tšiiaseemned nagu “Anne ja Stiil” kirjutab 😀 ), et ikka tervislikum oleks. Eks ma annan teada, kuidas välja tuli. Leib maksab siin 3euri, nii et kokkuhoid missugune, kui see isetegemine iganädalaseks traditsiooniks saaks.

Türgikas jäi mulle silma üks imelik toode. Alustan sellest, et ammustel aegadel Emuga Speinis elades irwitasime me poesmüüdavate konserviviinerite üle. Polnud varem säärast jälkust näinud. Teleturg reklaamis seal ka aastavahetuseks müüdavaid konservviinamarju – nende peale enam silm ei pilkunud, aga vot tänane leid – konservkeeks:

Ma ei teagi mida kosta…

Vahepeal olen ma siin hoolega küpsetanud. Quiche Lorraine´i näiteks. Pirukas, mis on tõesti külmana parem kui kuumana. Sõbranna mul põlgas selle ainuüksi sibulasisalduse pärast ära aga meile Viikingiga küll maitseb 🙂

Konservviineritega veel üks tõestisündinud naljalugu. Läks Emu toidupoodi, vaatab, et üks mees massiliselt viineripurke ostukärru laob. Ei saanud uudishimu vaka all hoitud: “Vabandust, mida te teete nedega? Need on ju midagi rõvedat!”

Meesterahvas: ” Ega ma neid endale osta. Restorani lähevad!”

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂