Tuleb pikk lugu sellest lühikesest loost😁
Alustama pean esimesest sünnitusest, millega ma teps mitte rahule ei jäänud. Painas see mind kõik need peaaegu kolm aastat. Täpsemalt siis see, et järgmine kord peab paremini minema.
Nagu ma siin varem selgelt väljendanud, ei ole minu puhul tegemist meditsiinisüsteemi kummardajaga. Kaine peaga võttes olen alati aru saanud, et sünnitus ei peaks meditsiiniline protseduur olema. Paraku esimene kord noor ja roheline olles, allusin kergemini arstide provokatsioonidele. Tagantjärele julgen väita, et nende pärast mu esiklapse sünd nõnda läkski..
Päästjaks sai raamat nimega “Loomuliku sünnituse teejuht.” Nimetaks seda emakssaamise piibliks suisa. See, et ma sellele mullu novembrikuus raamatupoes juhuslikult peale sattusin ja et ta -50% alla hinnatud oli, sai saatuslikuks. Soovitan seda siiralt kõigile, kes kunagi emaks saada plaanivad.
Raamatu lugesin raseduse ajal igaks juhuks kaks korda läbi. Panin endale teatud märksõnad kirja ja jäin sünnitust ootama.
Meenutuseks: Beni sündimine võttis kaks ja pool päeva, arstid tegid mu kõigepealt oma reesussüstiga haigeks ja hakkasid sünnituse ajal mulle väitma, et mu keha pole lapse sünnitamiseks loodud. Et sünnitus on protsess, mille ajal tuleb ema kehasse läbi kanüüli igasugu hormoone ja ravimeid viia. Protsessi vastavalt oma graafiku mugavusele pausile panna ja siis hiljem uuesti käivitada. Laps tuleb välja pressida selili, sest see on ämmaemandale kõige mugavam jne.
Minu õnn, et asi üldse keisriga ei lõppenud. Igatahes otsustasin, et teine kord saame loomulikult hakkama. Rõhutan, et tänu sellele raamatule.
Esimene tark otsus: ma keeldusin reesuskonflikti süstist. Norras tehakse seda IGAKS JUHUKS raseduse ajal. Ja teine kord ka IGAKS JUHUKS pärast sünnitust. Raamatust lugesin välja, et ohhoo, pärast sünnitust on võimalus teha Betke Kleihaugeri test väljaselgitamaks, kas üldse mingi veresegunemine toimus. 90% juhtudest seda muideks ei toimu. Aga äe on ju lihtsam 2x ema susata kui mingi anslüüsiga jännata. Mis arvate mitu nendest 10+ ämmaemandast, kellega ma kokku puutunud olen, poole sõnagagi seda testi maininud on? Täpselt NULL! Kõik tuleb ise välja uurida!
Jõuame sinna, et teine sünnitus hakkab lähemale jõudma. Nagu blogipostitustes avaldanud, esines mul libakaid 3-4nädalat. Aegajalt ütlesin Viikingile, et parem oleks, kui nendest mingigi avatus tekkinud on.
Ben sündis 39+4. Tõenäoliselt selle tõttu, et rasedustoksikoos hakkas loodet “ära tõrjuma”. Teise rasedusega jõudsin 41+3ni ja hakkasin juba kartma, et äkki ähvardatakse esilekutsumisega.
Teisipäev 4.veebruar
Päev nagu nad ikka. Hommikul aitasin Viikingi ja Beni lasteaeda st pakkisin viimase lunch box’i ja saatsin nad autoni. Päeva jooksul oli kahtlaselt vähe libakaid. Kell 14:30 tegin oma tavapärase 5,5km jalutuse, ehk võtsin Beni Emult üle ning sõitsime koos bussiga koju. Viikingi kojutulekuks soojendasin üles kreveti-nuudlisupi aga seda sõi too üksi – ma otsustasin tursamaksa võileibade peal olla😆
No issand, see oli tegelt nii tavaline õhtu. Miski ei viidanud, et see hiljem täiesti teised pöörded võtab. Edasi läks Ben vara magama, pärast mida me “Marriage Stroryt” vaatama hakkasime. Vahepeal kimbutasid mind jälle kokkutõmbed, mille vahesid ma isegi mõõtsin, aga kuigi tõsiselt ei võtnud.
Poole filmi peal otsustasime ikkagi magama minna. Kuskil pool kümme. Viiking jäi magama, ma lugesin ning peagi ärkas Ben, kes meie voodisse nõutama hakkas. Sai võetud. Hakkasin juba ise ka magama jääma, aga mingi valu käis. Ignoreerisin ja suikusin uuesti poolunne. Paari minuti pärast võpatasin taas üles – säärastega küll magada ei saa. Järgmised paar valu lebasin voodis kuniks otsustasin elutoast telefoni tuua ja vannituppa vahesid mõõtma minna. Kell oli 23:15 ja valude vahed 1min30sek.
Iga valu oli aina intensiivsem. Läksin dushi alla, elasin seal ka paar tükki üle. Järgmiste ajal marssisin juba elutoas edasi-tagasi. Miski ei lasknud mul uskuda, et haiglasseminekuga kiire on. Sünnitamine võtab ju kaua, sellepärast äratasin ma ka Viikingi alles pärast südaööd. Kirjutasin Emule, et saadan tolle talle järele Beni hoidma ja pakkisin edaspidi valude vahepeal viimaseid asju.
Enne veel kui Viiking Emuga naases, oksendasin tursamaksad välja😂 Oksendamine on mul sünnituse puhul hinnatud tegevus – leevendab valusid ja aitab avaneda.
Kell 01:00 saime lõpuks minema. Ahastasin, et no kuidas ma selliste valudega autos istun. Vaja ringi liikuda. Ja veel 1,5h! Kulistasin vett, et rohkem oksendada saaks.
Hakkas sõit. Mul ämber käes, kuhu ma siis aegajalt kettisin. Auto rappumine oli ka leevendav. Lisaks oli Viiking õpetatud mu kintsu väristama – raamatust õpitud nipp. Lisaks aitas valu ajal suuga puristamine. Ikka raamatutarkus – suu ja kõri vabana hoidmine lõdvestab ka emakakaela 😉
Poolel teel läksid valud nii palju hullemaks, et ma uutama hakkasin ja paaril korral olin nutuäärel ka. Õnneks olid tuhud alati 40sekundi kandis, mitte nagu selle sünteetilise oksütotsiiniga🙄 – 1,5min põrguvalu.
10-15km enne Ålesundi haiglat tundis midagi pressilaadset. Ja siis järgmiste tuhude ajal ka. “Ma ei saa enam! See laps tuleb!” ütlesin Viikinile. Mees ähmi täis aga samaaegselt väga asjalik. Peatas auto metsaäärde, kamandas mu välja. Riided seljast, ise samaaegselt kiirabiga (kes juba meie poole teel oli) telefonis vesteldes. 3pressi! Maksimaalselt 5min ja beebi oli väljas! 👏👏👏
Kiirabist keegi veel küsis, kas poiss või tüdruk. Nagu mul sünnitusplaanis kirjas: “Lapse soo vaatavad järele vanemad,” nii ka läks. Heitsime Viikingiga samaaegselt pilgu peale: “Poiss!” 💙😍
Ma olin kogu aja selge peaga, teadsin, et selili ei pressi, ikka põlvili poolpüsti. Palju seal auto esiistmel asendivõimalusi ei olnud, eksole😅
Mõned minutid hiljem saabus ka kiirabi. A muideks vahepeal peatus mingi muu auto ka meie kõrval. Tundsid vist huvi, et mis siin veel toimub😂 Kuna õues oli külm, lund sadas ja autouks lahti, tuli kiiresti tegutseda. Nabanööri lõikas Viiking sealsamas esiistmel. Järgmisena viidi mind beebiga kiirabiautosse. Viiking jäi autot koristama, mis nägi välja nagu oleks seal tapatalgud toimunud.
Sõidu ajal saatsid mind vaprusevärinad ja beebi tegi kisa. Nuttis pisaratega!! Juba! Benil läks esimeste pisarateni paar nädalat.
Haigasse jõudes kogunesid mu ümber erinevad töötajad, kes kõik õnnitlesid. Mind vaadati üle ja selgus, et rebendeid peaaegu pole. Vat! Õige pressimise asend😁 mõnd marrastust siiski moepärast nõeluti ja see oli küll nats hullem kui epiduraali all õmmeldud saamine😬
Loo moraal on see, et esimene kord kuulasin ma arste ja kõik läks metsa. Seekord kuulasin enda keha ja sain tänutäheks parema sünnituskogemuse kui ma üldse loota julgesin.
Ma arvasin, et haigasse jõudes öeldakse 4-5cm avatust. Ja kardsin, et 2cm. Mõtlesin, et tore kui 8-10tunniga hakkama saaks,
Poolteist päeva vs 3,5h. Epiduraal, sünteetilised ravimid, hormoonid vs 100% loomulik.
Kui A-husis öeldi mulle, et “sina küll kodusünnitusele mõelda ei tohiks” siis siin öeldi, et järgmise võid kodus sünnitada 😃
Ohh, ma olen lihtsalt nii-niiii õnnelik, et kõik just nii läks. Täpselt nagu ma sisimas soovisin – haigla- ja meditsiinivabalt. Et me just Viikingiga kahekesi hakkama saime💪
Meie teine pojake🥰 3655g ja 50cm:
varikasblog.wordpress.com 