Tegelt enne kui ma titekraamist juttu teen, räägin, miks ma pulmakleidi uuesti selga ajasin.
Mitu nädalat tagasi kirjutas mulle meie imeline pulmafotograaf Laura Strandberg nõnda:Ma olin muidugi megameelitatud, vastasin talle, et tulen 21.sept Eesti, ega see liiga hilja ole? Lubas mulle teada anda. Seejärel oli paar nädalat vaikust kuni ma issi ja T.ga Komeedis kiluvõileiba sõin. Laura kirjutas, et davai, teeme homme ära, palus mul Jenniferilt meik-soeng paluda. õnneks oli tal aega nii ma järgmisel hommikul kell 5:50 maal ennast üles ajasin, vanaema tehtud kaerahelbepudru sisse ajasin ja poole üheksaks linnas olin. Nagu juba mainitud, võtsin ennast haigekassas arvele, siis meiki, kuhu iss mulle pulmakleidi tõi, edasi Kalev spa hotelli, kus ma ööbisin.
Valmis ja Laurt ootamas.
Maksin raisk sinna 20euri varajase check in´i eest juurde, tõmbasin natuke hinge, chattisin sõsara, emu ja Viikingiga ning kell 11:30 tuli Laura mulle järele, kiitis meiki ja põrutasime Viimsisse metsa ja mere äärde klõpsutama. Enne veel ta sõbranna juures läbi, kes imeilusaid juukseehteid teeb, millest ühte minagi sel päeval kandsin 🙂 Kahju vaid, et ma eelmisel päeval julged 15cm kiharatest maha olin lasknud lõigata
Väljas oli megakülm, aga olin vapper, kannatasin ära. Vahepeal kallas vihma ka, aga Laura sõbranna hoidis mingit fotograafia tarvikut mu pea kohal 😀 Kindel see pole, kas ma esikaanele saan, aga vähemalt palju ilusaid pilte on soolas ja üliäga kogemus ka 😉
Sõidu ajal ütles Laura mulle, et mu elu mul tundub kõrvalt vaadates ideaalne olevat. Vot mulle tundub tema oma 100x ideaalsem 😀 Lõvile tundubki vist alati rohi mujal rohelisem.
Kerge hilinemisega toimetas Laura mu otse ITKsse, kuhu ma pulmakleit näpus sisse marssisin. Tegi veel nalja “nüüd on asi ametlik, laps võib tulla!”
Ma ei koostanud tegelikult mingit eelarvet, isegi mitte umbkaudset. Tellisin lihtsalt aasta jooksul erinevaid teenuseid ja maksin järgemööda. Seetõttu ma eriti ei tundnud, et hullult raha välja läheks. Tagantjärele tundub, et küll sai suur tükk ette võetud. Eelmise aasta märtsis, kui me kihlusime, ei olnud mul isegi täiskohaga töölepingut, mis mõisapulmi võimaldanud oleks.
Välja kujunes nii, et pea igalt alalt saime parima tegija. Parim pulmaisa, parim mõis (minu meelest 😉 Harjumaal.) parim tordimeister jne.Palju see pulmailu kokku maksma läks, arvutasime kuskil nädal pärast pidu. Ja siit see ülevaade tuleb:
Peokoht:
Padise mõis: 2195€
Tseremoonia:
Padise kloostri rent: 50€
Vaibad kloostripõrandale: 199€
KOKKU: 249€
Bänd, pulmaisa, paaripanija:
Ikevald & guys: 2150€
Fotograaf:
Laura Strandberg 6h: 570€
Söök:
Carmen catering: 2344.30€
Logoga minimuffinid: 45.95€
Makroonid: 60€
Pulmatord transpordiga: 325€
Kaalukommid: 8.01€
KOKKU: 2783.16€
Alkohol:
66 pudelit veini: 420€
30 kuuspakki õlle, siider, viin, konjak, Jägermeister, Martini Asti: 708.46€
KOKKU: 1128.46€
Pruut:
Proovimeik ja -soeng: 40€
Pulmameik ja -soeng: 50€
Viikingi puuderdamine: 10€
Geelküünte paigaldus: 35€
Ripsmepikendused: 37€
Pediküür: 32€
Kütus meikarile: 15€
Solaarium:19.40€
Kleit: 1167€ + 50€ selle parajaks lõikamine
Sukapael: 5€
Kingad: 64€
Sokikesed: 6€
Hommikumantel: 24.99€
Juukseehe: 28€
Parfüüm: 60€
Huulepulk: 19.90€
Hambavalgenduse komplekt: 36€
KOKKU: 1699.29€
Peigmees:
Ülikond: 105€
Särk: 85€
Vest: 105€
Kaabu: 64€
Kingad: 130€
KOKKU: 489€
Abielusõrmused:
Mõlema omad kokku 25% soodustusega: 952€
Ööbimine:
Kallaste turismitalu hommikusöögiga: 695€
Transport:
Bussirent Tallinnast Padisele: 100€
Inventari rent:
3korruseline maiustuste alus, prožektorid, lillevaas (võibolla midagi veel): 26€
Pulmapisik:
Kutsed: 237.15€
Külalisteraamat + ümbrikukarp: 57€
KOKKU: 294.15€
Dekoratsioonid:
Küünlaalused: 24€
Küünlad: 6.09€
Led-küünlad + kaunistused + Love Hearts kommid + õueküünlad: 60€
Pulmaküünal: 60€
Pildiraam: 2.49€
Atlasspaelad: 2.30€
Pom-pom’id 3tk: 1.70€
Sõrmustepadi: 11€
Šampuseglaasid: 18.40€
Klaaside graveerimine: 16€
KOKKU: 201.98€
Printitud paberivärk:
Lauaplaan, 1 foto, nimesildid, kõnetekstid: 53€
Lilled:
Pruudikimp: 55€
Viikingi rinnalilleke: 7€
KOKKU: 62€
KÕIK KOKKU: 13 648.04€
Ja pange nüüd tähele: ma olen 23aastane ja arvaku mõni mis tahab, aga ma maksin kogu pulmad kinni üksi ja olen enda üle uhke!
Samas see raha – jah see on väga suur summa aga meie pulm oli kõike seda väärt. Absoluutselt parim päev minu senises elus. Ilmselt ainul lapse saamine suudab selle kunagi üle trumbata 😀
Hetkel mulle rohkem ei meenu aga võimalik on, et ma miskit siiski unustasin. Nagu näete, siis pulmareisi ma siia ei lisanud, kuna see otseselt peo pidamise alla ei lähe.
Kingiümbrikest tuli kokku 6066€ lisaks 2 suuremat kingitust – minu kallilt sõsaralt GoPro Hero ja Viikingi õelt Polaroid kaamera 🙂
10 pulmaaastapäeva puhul plaanime igatahes uue peo Padisel maha pidada 😉
Kogu külalisemassil lasti saali voolata ja omad kohad leida. Seejärel sisenesime aplausi saatel me Viikingiga. Leidsime ka omad kohad.
Algul võttis Ikevald sõna, seejärel lasi sööma hakata. Ise kadus taharuumi. Igaühele serveeriti personaalselt praad, milleks oli seitse tundi Merlot veinis mooritud veiselihapraad kartuligratääni ning blanšeeritud juurviljadega. Va mu õele – ta sai liha asemel veel rohkem juurikaid 😉 Serveeritud praad oli Viikingi soov, tema meelest jätnuks buffee liiga argise mulje (vist sellepärast, et tal iga päev tööl buffee on 😀 ). Algul pakkus Carmen Catering pearoaks sealiha, Viiking:”Kamooon, me ei söö siga pulmas siga!”. Sai siis pakkumist muudetud.Pärast sööki ilmus Ikevald tagasi meie ette. Selgitas mõned Eesti ja Norra kombed, nt “Kibe”-hüüdmise, noaga veiniklaasi koksimise ja jalgade trampimise. Viimaseid kahest sain ma alles sealsamas teada. Ühe puhul pidi toolidel seistes, teise puhul peadpidi laua all noklema. Ahjaa, üks oli veel tegelt: kui Viiking ruumist lahkus, võisid kõik mehed mind musitama tormata ja vastupidi 😀 See komme aga inimestel peaaegu ununes, vaid paar korda õnnistati mind mõne musiga, kui Viiking lännu.
Siis pidas Viiking oma esimese kõne, mis suunatud külalistele, jagasime mõned tiitlis külalistele – kibe-karjuja ja musitaja jne. Neid ma väga ei mäleta, need olid viimasel hetkel välja mõeldud 😀
Lisaks suunati külalisi kõrvalruumi, kus rootsi laud asus, juhuks kui keegi veel näljane oli. Ja enamused olid, ainult mina mõtlesin, et kui ma veel söön, siis kleiti ei mahu Smiling face with open mouth and tightly-closed eyes. Jõin see-eest šampust, veini ja viina segamini. Mõistlikuse piires siiski, kemplema ei hakanud.
Järgnes selline chillimise aeg, käisin erinevates laudades inimestega juttu rääkimas. Nunnutasin ühe sõbranna beebit ja ajasin enda beebiisu suuremaks 🙂
Mõne aja pärast pidasime Viikingiga oma kõned teineteisele. Mu oma oli selline lühike ja konkreetne, aga mu mehe – ma ütleks, et see oli üks õhtu pärlitest. Ma vist vahtisin teda ammulisui, kui ta kõneles. Panen siia (lõpu)katkendi:
Ma võin mürki võtta, et vähemalt minu tutvusringkonnas kellegi mees mu Viikingit üle ei trumpa 😉 Pärast kõne sattusin teel vetsu Ikevaldiga kokku. Tema: “Norrakad on uskumatud kõnedepidajad. Neil kohe tuleb see kergelt. Eestlased nagu kardavad teiste ees nunnud olla..” Pärast kuulsin veel mitmelt, et neil pisar silmas olnud.
Pulma”valss” oli meil niisama tants omamoodi 😀 Mängis “I wanna be yours“. Ohh, praegu kuulan seda, tekitab ikka veel värinaid.
Algas tants ja trall, mu suureks rõõmuks olid peaaegu kõik aktiivsed jalakeerutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem alkholi mõju näha sai. Hakkas tulema teateid, et küll keegi wc´s ketib, kes on niisama kuhugi kõrvalruumi ära vajunud, kes magab Buddha asendis aknalaual..
Catering oli meid õnnistanud sellise kelner-noorhärraga, kes päris kobe välja nägi ja kes ise sellest väga hästi teadlik oli, niiet flirtis ta kõigi neidudega, tundus, et ka minuga. Algul proovis AM teda mu õele sokutada, viimane oli aga juba Ikevaldile silma peale pannud. Samal ajal käis üks Viikingi kolleeg, kena pikk rootslane, teda möödaminnes silitamas/ümbert kinni hoidmas. Endal tal tüdruksõber Londonis ootamas.
Vahepeal sai ämma ja Gossipiga õues istutud. Viikingi ema on üks nendest, kelle seltskond kõigile meeldib. Tekkisid igasugu ideed, küll tema juurde tsikkidega tripp teha jne. Siis sai kimp visatud, sellest on hea video, mis hetkel sõsara käes. Lasen mina siis lilled lendu, pööran ennast ringi ja mis ma näen: mingi inimkogu püherdab maas, M. oli saanud mingi osa kimbust, ülejäänud Emu. AM vannub ja jalutab minema.
Mõisa küljest oli alla võetud Eesti ja Norra lipud, nendega vehkisime ja tegime pilte. Varsti kutsuti mind ühe kelneri poolt tualetti – keegi oksendavat jälle. Lähen sinna ja tõden, et vähemalt pole midagi rikutud. Kohe WC ukse kõrval oli trepp, kust sadas minu silme ees alla Viikingi vietnamlasest kolleeg. Pöördun kelneri poole: “Ma pole väga pulmades oma elus käinud, aga kas selline asi on normaalne?” Kelner: “Noooh, Teie pidu on natuke teistmoodi..” Hahahhaa.
Järgmisena jõudis minuni teade, et üks noor paarike (vast kõige noorem kohalviibijatest, hea kui 20a täis), kes veel alkoholi händelimise kunsti ei valda (nagu ma ise seda teeks 😀 ), olid endale suvalt oma äranägemise järgi ülakorrusel toa valinud ja sisse seadnud. Juhtumisi oli see AM´i tuba. Hetkel kui ma sisse astusin, leidsin eest veel ühe tüübi – rootslase nimelt, aga tema puhul ma kahtlustan, et AM teda enda tuppa sooviski 😉 Igatahes noore paari kupatasin välja ja veidi kurjustasin ka, et see siis pole kellegi 15nes sünnipäev, et ennast NII kooma jooma peab. Ega midagi, tsikk magas peoruumis laua taga edasi. Mingi hetk asusid nad minekule, täpsemalt Kallastele. Pärast kuuldsin, et õues olid nad veel kembelnud ka.
Meil aga möll jäktus. Peagi kutsus kelner mu kõrvale:”Mis kell tort saabuma pidi” Ma:”Kas see polegi veel siin?” Sain kerge rabanduse, kell oli ju kuskil pool 11, Marikaga leppisime kokku, et toob selle meistriteose kella 20-21ks kohale. Kaine mõistus ei lasknud mul siiski uskuda, et temasugune Suur Tegija kedagi üle laseks. Ja poole tunni pärast me pulmatort kohale jõudiski. Uhkelt veeretati see saali, kus me Viikingiga seda lõikama asusime.
Suureks kurvastuseks, ei ole mul tordist ühtegi korralikku kaameraga tehtud pilti. Ma pissed, et V. kes pidi pärast Laurat fotograafirolli üle võtma, filmis sel ajal. Miks ta filmis, krt, kui mu onu juba filmis?! Telefonikaadrid, mis külalistelt kokku olen luninud:
See eriline udukogu
Kui kõigil suud magusaks tehtud, läks pidu edasi. Ikevald tegi kohe mitu lugu rohkem, kui jutt oli 🙂
Ja kui pidu kuskil 3 ajal läbi sai, märkasin, et õde ja Ikevald koos bändiruumi libisevad. Nonii, midagi toimub. Vahepeal käis bändi ninamees veinide pruukimiseks luba küsimas. Selle ta sai. Ülejäänud olid juba tubades, va Viikingi isa, kes mu eksi õega pikemalt lobisema jäi. Viiking kandis mu sviiti, kus me üldse mitte magama ei läinud, hoopis mullivanni. Vaja ju kogu päevast muljetada. Juba oli kahju, et see imetore päev läbi sai
Meie toa kõrval oli ühiskasutatav ruum, kust rõdule sai. Kuulsin kolinat sealt. Valgukiirusel avasin ukse – lõhutud lillepott ja ukselink põrandal. Vaatan koridori – Ikevald põgeneb. Tõrelesin natuke ja läksin adminnile teatama, mis juhtunud.
Siblimine mu toas jätkus. Korra ma lausa käratasin inimestele, et nad mind närvi ei ajaks😆.
Ruumi saabus iss, õde jooksis ikka edasi-tagasi, viimaks sai kõik peale nende kahe minema saadetud. Ikevaldilt oli käsk, et kui toast kloostri poole sammuma hakkame, teeme talle kõne. Järgmise kõne tegime juba kloostritreppidel, et ta muusika mängima teaks panna.
Minul närv niii sees, tudisesin, õhk sai otsa. Teel kloostrisse Laura pildistas, õde hoidis saba. Siis tegime selle viimase vastaka ja astusime trepist üles. Kõlas see õige pulmalugu, kõik vaatasid mu poole, seda tunnet on võimatu kirjeldada. Altarile jõudes ulatati mind Viikingile. “Sa näed väga ilus välja,” tuli temalt. Nüüd oli mul aega ümbrust ka uurida. Osa külalistest polnud aastaid näinud – nii tore, et nad siin on 🙂 Siis jäi silma, et Viikingi ema küünlajalad väga kenasti kaunistanud oli, et mu onu filmib kõike toimuvat (see oli kui parim pulmapäeva kink, sest videograafi me palganud polnud). Ei pea vist mainima, et ma jätkuvalt värisesin. Hoidsime Viikingiga kätest, kuulasime Ikevaldi kõnet, vahepeal muusikat. Järsku hakkasin naerma. Viiking: “Mis on?” Mina: “Ma unustasin pruudikimbu… 😂” No kurja!
Siis tuli vannete, sõrmuste ja muside koht. Viimast olime Viikingiga eelnevalt kodus harjutanud, et mõlemad ikka ühel ajal lõpetaks 😄. Ja olimegi abielus!
Riburadapidi, meie ees, hakkasime väljuma. Varemete vahel oli šampuselaud püsti pandud. Kõik said klaasid kätte, mina, Viiking ning meie vanemad seisime reas ja saime kõigi poolt õnnitletud. Mõne poolt lausa mitmekordselt.
Kui ka see ühel pool, suunas Ikevald meid kloostri sellele küljele, kus suur vari laiutas, et Laura grupipildid jäädvustada saaks 😊. Kõik oli nii tore, üritasin koguaeg meeles hoida soovitust, mida ma mitmelt poolt kuulsin: See päev möödub nii kiirest, naudi iga hetke! Kinnitan, et see on sulatõsi.
Viiking ja Ikevald
Järgnes tunnike hingetõmbeaega külalistele, me Lauraga ilupildistadime. Nii sees kui väljas. Osa külalisi, ma vaatasin, olid juba mõisa baarist joogid ostnud ja tundusid terrassil õige meeleolukad. Enne veel kui õhtusöögilauda istusime, tuli kurepesa traditsioon ära teha. Väga kahju, et ma õe just nimesilte paigaldama olin pannud, ta jäigi sellest ilma🙁 miskipärast puudusid ämm ja AM samuti. Taipasin muidugi liiga hilja. No kunagi saavad vähemalt videolindilt näha.
Esimene ja ainuke pärl, mis praeguseks Laura varasalvest meie valdusesse jõudnud.
Sündmuspaika oli nii 2minuti jalutustee. Nii kui me pesale lähenesime, lendasid kaks täiskasvanud kurge minema. Kas peasas ka poegi või linnumune oli, pole teada. Ja veel üks tore tähelepanek – tänav kus sündmus aset leidis, kandis nime Viikingi tee.
Ikevald selgitas norrakatele, mis toimuma hakkab, neil sellist traditsiooni pole. Pole kurepesigi. Pikemad mehed valiti välja, ulatasin Viikingile lindi ja algas ronimine. Üks norralanna: “Palju lapsi Sa tahad, Varikas?” Mina: “Viite!!” 😄 Nagu arvata, siis minu isane teistele alla ei jäänud, lint sai seotud eelnevatest kõrgemale. //Uhkusenoot// Kõlas aplaus.
Naasesime mõisa, kus algas õhtussöök. Sellest ja õhtu lõpust järgmisel korral, muidu venib õige pikaks.
Pikka und meile ei antud, sest norrakad olid kohe-kohe Eesti jõudmas. Enne pidime korteri vabastama ning 10+ kotiga Tallink Spa & Conference hotelli minema. Ja nii muuseas Roccast läbi hüppama ja kolm ostukärutäit alkoholi Carmen Cateringi, mis taevale tänu poele nii lähedal (Saku Suurhallis) asus.
Aga algusest: Kui AM ja õde kella 11ks ikka veel meie juurde jõudnud polnud, hakkasin muretsema. Viiking oli erigi närviline sel hommikul, kirjutas ikka veel minheid tekste ja andis mulle igast lugusid kuulata, mis tseremoonial kõlada võiksid. Kui ma kolme loo peale juba pead raputanud olid, sai mehe kannatus otsa. Mõlemad olime sellest pulmaeelsest trallist stessis, õnneks saime ikka loo valitud.
Saabusid neiud, teiste neidudega sai chattides juba selgeks, et AM ühe prantslase linna pealt leidnud oli ning tolle bachelorette´i apartmenti vedanud. Mees oli dzentelman olnud – aitas hommikul peopaika koristada ja puha.
Meie Viikingiga panime siis leekima, kogu tavaar taksosse, siis hotelli, kus V. alla tuli ja kõik tuppa vedada aitas. õnneks Viikingi tuppa, sest tema veetis oma viimase öö vaba mehena seal ja varajane check-in lasti meil ka teha. Siis helistas sõsar, et apartemendi võtmeid pole. Ma paanikas, omanik oli juba laivis, süüdistasin Viikingit, et tema ju eile kodus oli, kuhu ometi võtmed said? Viiking salgas. Takso ootas juba all, et Rocasse sõita. Tuulasin kottides, tulutult. Helistasin õele, et Viiking oma jaki maha unustas, kontrolligu taskuid. Võtmeid POLNUD! Hakkasin vaikselt juba pisaraid poetama ja süüdistasin ikka Viikingit kuni… shame on me – võtmed olid mu enda püksitaskus. Nende pükste, mis mul jalas sel hetkel jalas olid. Sel hetkel, ei soovinud mehele otsagi vaadata, õnneks ta naeris ainult. Vabandasin mõistagi. Viiking V.-le: “Näed, kelle süü kõik ALATI on!”
Tõttasime taksosse, sõitsime esmalt apartementi võtmeid viima. Vilksamisi panin tähele, et AM koridoris põrandal maas pohmaka käes “suri”.
Meel läks rõõmsamaks, ilm oli pärast mitmeid vihmapäevi lõpuks kena. Peagi olime Prismas, kus algas alkoholi ladustamine kärudesse. Nii tore, et V. meiega tuli, sest kes muidu kolmandat käru lükanud oleks? Jeee, Alexandri pindine õlu oli soodukaga – võtsime kohe 30 six packi! 18 pudelit Mõrnajat, 3 pudelit konjakit, paar six packi (Viikingi soov), 12 pudelit shampat, 2 Jagermeisterit (jälle Viikingi soov) ja mõned kaalukommid sekka, lisaks suure veepudeli, mis juba poes kui kerisele kadus ning läksime maksma.
Siis kärutasime läbi keskuse ja Reservedi õue, otse CCsse, laadisime kauba maha lõime käsi kokku, leidsime parkimisplatsilt uue takso ning naasesime kesklinna. Norrakad olid vahepeal juba hotellidesse jõudnud.
Kui kõik tervitatud ja tubasesse paigutatud olid, otsustasime sööma minna. Kõik jälle taksodesse ja Tai Bohi. Korra sain Emuga kokku, too tõi mulle sületäie roose, andsin talle rahhi ja saatsin Lasna inventarile (muffinialus, küünlaalused jne) järele.
Tai Bohi tahtsin ma ammu minna – kõik ju kiitsid. Kiidame meiegi, kõik norrakad jäid väga-väga rahule. Soovitan. Mina alustasin lõunat vürtsika krevetisupiga, mis peojärgsel päeval kui rusikas silmaauku sobis. Jagasin seda muidugi Viikingiga. Siis saabusid pearoad: enamused sõid lammast, minu isand hirve, mõned neiud parti. Kõik ahhetasid. Ega jah, norrakad muidu söövad oma külmutatud Grandiosat ja paki-tandoori kana. Oli ka aeg neile päris toitu tutvustada.
Køht täis, meel røømus
Kogu selle püha söömaaja vältel helistati mulle 100x, küll Emu, küll õe, küll Kroonilise poolt. Lõpuks kui me seal makstud ja minema saime, hüppasime jälle taksosse, taevale tänu, et sõsar mulle mainida taipas, et shampaklaasid ära tuua tuleb. Kell 17:00 see graveerimisasutus uksed kinni pani, väga tore, 4min oli aega. Sain kätte, maksin liiga palju kehva töö eest. Kunagi, kui pildid minu valdusesse jõuavad, näitan teilegi.
Sõber T. kes mind õega Padisele sõidutada lubas, ootas juba Tallkinki ees, kui me sinna jõudsime. Kogu see tavaar alustades pulmakleidist lõpetades prožektoritega sai läbi häda autosse surutud ja leekima me panimegi!
Mingi ime läbi läks meil oma 2h, enne kui mõisas olime. No mis seal imestada tegelt – Laagris me juba hädaldasime, et kõhud tühjad, vaja poodi, ostsime dieedibatoone ja salatit! T. kes mu õde esimest korda nägi, naeris pärast, et tal tunne, et kaks Varikat tal autos, et me nii ühesugused. Ajaga oleme sarnasemaks vist läinud jah 😉
Sõit jätkus. Pulmastress oli mu muidu nii kuldse mäluga üks-null teinud. Nimelt juba kolmandat korda ma unustasin, et Nõmmelt pulmaküünal vaja ära tuua. Meenus kui kuskil Saue lähistel olime. Mangusin siis T.-d, et too selle tagasiteel kaasa haaraks. Nii, siis olime juba kuskil Rõõmukaubamaja juures ja äkitselt meenus, et Keilas paikneb see osavnäpp, kes meie ümbrikukarbi ja külalisteraamatu tegi. Jumal küll!! Palvetasin, et mu mälu pärast Suurt Päeva taastuks. Ei hakanud T.-d enam tüütama, las Viiking korjab selle järgmisel päeval peale.
Järsku olime me maal ja mina enam oma maamajasoovi vaka all hoida ei suutnud. Heietasin Padiseni välja, et mul oma maja ja aeda vaja. Enne veel kui me täiesti kohal olime, tuli see kuulus Rummu karjäär üle kaeda. Müür oli sellele ümber siginenud, niiet meil tuli üle selle ronida. Aga asi oli väärt, saime mõne hea kaadri:
Ja finally me Padisele jõudsime!
Tegime T.-ga väikese tutvustava tuuri, sättisime tuppa ja sõime salatit.
Ma varemetes veel vismast korda vallalisena 😀“Mis elul viga?” küsiks ma
Enne und oli veel lapsepõlveradadele minna vaja. Ehk siis Kallastele, kus me omal ajal spordilaagris käisime. Ikka ratsa 😉
Kvaliteet olematu, sorri
Häbi mul olgu, aga kõnet Viikingile hakkasin õe abiga südaööl sängis kirjutama. Aga Tema seda teadma ei pea 😀
Rõveda paduka saatel saime taksoga vanalinnas ekseldud. Mulle hämati, et vaja uue rendiapartemendi võtmeile järele minna. Sõit viis üles Toompeale. Taksolt maha saades algas õige maja ja ukse otsimine. Enne veel sai ratastoolis Savka autossetarimine ära nähtud.
Ja kui see õige koht leitud, avas sõsar ukse ja lükkas mu sisse! Mida mu silmad nägid? Kõik mu kallid tüdrukud olid ühe õige kena korteri lille löönud, söögid-koogid-kokteilid meisterdanud ja ise ilutsesid kõige selle keskel! Ma olin täiesti pahviks löödud! No nad olid ikka iga detaili kallal vaeva näinud. Taevas halasta, ma ei oska kirjeldada kui palju see mulle tähendab, et nad minu pärast nii palju ära tegid. Nad on mul ikka maailma parimad ❤️ Aitäh teile, sõbranned!Otsekohe anti mulle roosa kokteilike näppu, roosa seelik ja särgike, millel “Last day single 💋” seisis ning põlvikud selga-jalga ja algas pidu ja pillerkaar!
Järgneva umbes kahe tunni jooksul jõudsime me neiude valmistatud albumit vaadata – kogutud olid sinna parimad kaadrid minust – sekka elulugusid meenutada, irvitada, vannis shampust avada, saunas pildistada, kõike maitsvat süüa, juua-juua-JUUA, grupipildi jäädvustada, ekside nimed õhupallidele kritseldada.. kuni tuli aeg välja minna.
Valmis oli pandud korvike, mille sisu mul maha ärida tuli. Korvis leidus igasugu kraami: krõpsud, kommid, küünelakk suisa. Koheselt meenus, et eksi norrakast kasuisa (kui nii öelda võib) Tallinnas viibib. Lootused olid kõrged, asusime siis minekule, iga jumala inimese, kes vastu tuli, ümbritsesime oma karjaga ja survestasime ostma. Esimesed kunded – paarike Brasiiliast – tuli õige lihtsalt, ind kasvas. Ainult mõni kohalik härra oli tuim.
Jõudsime Viru apartementi, kahelt norrakalt sai nende viimnegi sularaha (10eur) endale nuiatud, rõdul selfietatud ja asusime minekule. Viru hotelli ees peatusime pikemalt, keskealised soome paarid nimelt õnnistasid meid ostudega. Tuleb tõdeda, et mu oma neiud olid väga agarad, otsisid pidevalt kliente. Leidsid ka muidugi.
Raha kogusime mingisse piimanõusse, seks ajaks oli sinna juba nii mõndagi kogunenud. Pole teada, kelle käes anum oli, aga miskipärast see maha kukkus. Käpuli sai sente kokku korjatud.
Hessi lähistel püüdsime oma võrku kaks Eesti meest, kes meie kõigi suureks imestuseks minult 20euriga põsemusi lunastas. Üdinisti head muljet temast ikkagi ei jäänud, sest lahkudes viibutas ta minu poole: “Ja sa oled rase juba….” WTF?!?!? 😀
Vastu võeti otsus Patrickusse Caipirinhasid rüüpama minna. Raha oli selle tunnikese jooksul juba ca 110euri kogunenud. Tulus tegevus, ma ütlen, ühel sõbrannal tekkis lausa äriidee tüdrukuteõhtutega seoses 😉 Aga kes meie teele jäi? Viikingi (minu ka 😀 ) korter! Sai teine aknale vilistatud ja kuna V. ja T. tema juures viibisid, kutsusime viimase neist meiega.
Patrickus sai koksiklaaside taga pruudivanne tõotatud. T. oli Eesti hindadest vaimustuses ja ostis tervele laudkonnale shotte. Vartsi tõmbasime minema, ukse ette oli kõige vägevam karja itaalia kutte saatnud, kellest üks samuti abiellumas oli. Sai jälle raha tehtud. Ja kuhu mujale meie tee meid viis kui mitte Emperori. Seal me jõime, tantsisime laudadel, osa kadus suitsuruumi, õde leidis abielumehe, kes iga hinna eest oma staatust varjas. Too sai aga paika pandud, nimelt salgas ta, et tema abielusõrmus just abielusõrmus on. Sõsar mul sellist asja ei salli, haaras tüübi sõrmuse, mille sees muideks kuupäev ilutses, pani enesele sõrme, tegi selfie ja ähvardas FBsse panna 😀 hahahaa, tüüp ajas ikka tagasi: “See on niisama sõrmus! Tõsi ka, et mingi kuupäev seal?” Mees oli inglane. Vist.
Kui Emp ennast ammendama hakkas, liikusime Protesti. Kahjuks polnud seal möll piisav. Siis otsustasin mina, et aitab kah, kell juba 3, homme palju teha vaja, osad läksid tagasi Empi, meie T.ga korterisse. Meie Viikingid on parimad sõbrad, heietasime, kuiiiiiii head mehed meil ikka on 😉
Viiking: “Mul on nii hea meel, et sa mõistlikul ajal koju tulid.” Siis kirjutas ta veel tseremooniateksti ja oligi aeg põhku pugeda.
Ja MUL ON NIIIIIII-NIIIIIIIIIIII HEA MEEL, ET MUL JUST NEED TÜDRUKUD ON!! ARMASTUS
Hommikul kohtusime Giannis fotograaf Lauraga. “Te olete nii ilusad inimesed,” tuli kohe peale tutvumist Laura poolt. Ma ise ei osanud fotograafiga enne pulma kohtumist vajalikuks pidadagi aga kuuldavasti teevad osad paarid enne tähtsat päeva suisa proovi-fotosessiooni. Igatahes Laura oli väga tore ja olime oma valikus kindlad.
Kohtumiselt viis tee meid edasi otse prindikotta, kust me tunni möödudes, olnud valinud õige paksusega ja sädelusega kartongid, suure lauaplaani, nimesiltide, ühe foto ja Viikingi kõnedega tulema saime:
Tänutäheks, et me FBs Print Grupist check-in’i tegime, saime hinnast -20% alla☺️
Tuli oli takus tegelt sest AM oli pärale jõudmas. Napilt enne teda jõudsime Viikingiga apartementi. Õde “kolis” ka tagasi, kõhud olid tühjad, otsustasime lõunaks koha otsida. Eelnevatel päevadel ei leidnud ma kuidagi Viru Lyoni üles, nüüd vahtis tolle uks mulle silmnäkku. Sai helistatud V. Ja T.-le ja noh, Tallinn on väike eksole, nood olid just parasjagu Virus kullapoodides sõrmuseid vaatamas – hakkavad ka teised abielluma 😉 Potsatasime kõik koos suure laua taha, neiud tellisid Caipirinhad ja pastad, kutid burksid ja õlled aga vat mina olin enne pulmi vee ja peedi-kana peal:
Pärast kurdeti, et portsud väiksed aga ma olin õnnelik 😄
Kuna me Eestis pidevalt takso teenuseid kasutame, oli sõsarale tekkinud üks kindel juht, kellele mu õde meeldima hakkas. Lausa nii palju, et too ennast tema pluss üheks meie pulma sokutada üritas. Meie neiudega läksime viimasesse pulmakleidiproovi (ja järele sellele). Mehed soovisid Kristiine keskusesse minna. Tellisime neile siis selle sama takso, kes mu õest sisse võetud oli, ise läksime trammi peale. Vahepeal olgu mainitud, et norrakad olid täiesti šokis, et Tallinnas tramm keset autoteed peatub 😆.
Kleit selga aetud, norralannad ja kallis õeke heaks kiitnud, spontaanselt beebiroosa-sinine kintsupael ka ostetud, sammusime üle tee Swedbanki – sulli oli vaja.
Siis tekkis probleem kuidas takso saada ning kuttide juurde Kristiinesse saada. Taas ulatas jumal abikäe, keset valgusfooririvi silmasin taksot, pressisime end sisse ja olime 10min pärast meestega ühinenud. Selgus et nood pidid Kristiinesse jalutama, sest õe isiklik taksojuht neid peale ei võtnud, raputas pead ning keeldus autoakentki avamast… ja me nr pandi musta nimekirja, enam meil taksot sealt loota pole.
Soetasime Prismapoest 60 minimuffinit, sest no tõesti ei leidnud mina aega, et ise massiselt pulgakooke vorpima hakata. Küünalde ja pildiraami saime ka rikkamaks. Siis oli meil Viikingiga siesta-unisus, naasesime koju, teised jäid poodlema.
“Ole hea mees ja tee minust üks pilt uue hommikumantliga”Koteris oli Osavnäppude Ring – Viiking løikas nimesilte välja, mina kørval kaagutamas, et korralikumalt løikaks
Varsti saabusid sõsar ja AM, käsutasid mind lille lööma ning ajasid paduvihmaga linna tuuritama. Mis edasi saab, selgub järgmine kord 😉
Kell 10:00 istusin kenasti laua taha, kust ma 2h hiljem Meie Logoliste prantsuse maniküüriga lahkusin. Vahepeal rääkisin maniküürijale pooled oma elulood, tema:”Uskumatu, mis elu! Mul suguvõsas kõigil nii igavad elud!” Keset kõike seda kirjutas mulle AM, et jäi lennukist maha..
Ilmataat oli armuline – päike siras taevas kui korterisse tagasi jalutasin. Peagi võtsime takso ja sõitsime lennujaama, sest Viiking, Emu, V. ja T. AM oli endale homseks uue pileti läbi Helsinki sebinud. Peatselt nägime kaabudega tüüpe, kaelustasime kõik läbi, võtsime maxitaxi ja tulime korterisse. Kuna ilm nõnda kaunis oli, kamandasin meid õue. Õde läks oma tavaariga uude korterisse. Näitasime Viikingiga ta parimale sõbrale ja tolle kihlatule vanalinna, mis päädis sellega, et me Dublinisse oma taguotstega maandusime. Hetkeks mõtlesin, et kuidas see sõsarake meid leiab, telfi ega netti tal polnud, aga äkitselt peatus otse Dublini ees takso, kust astus välja ei keegi muu kui mu oma õde. Jälle pidime kiirkorras oma lõuna sisse ajama, sest kell 15 oli kleidiproov.
Kleidilt võeti mõõdud ning lasti mind tulema. Tagasi jõudsime nii, et meie norrakad ikka veel Dublineris õlut libistasid. Tegime pärast ühe jalutustiiru ja läksime laiali. Õhtul saime Ikevaldiga kokku, teel jõudsime ära eksida, sest ma ei mäletanud aadressi täpselt. Igatahes kohale jõudes ja juttu puhudes, tuli välja, et pulmaisa meilt nii viktoriiniküsimuste väljamõtlemist kui võikumaterjali, kirve kui auhindade hankimist ootab. Kust kurat ma keset linna kirve võtan!?! Lahkudes olime Viikingiga pettunud. Tundus, et maksame suure summa aga peame poole teenusest ikka ise tegema.
Sõime õhtust Lidos. Ainult sellepärast, et sealt saab KOHE. Solarisest ostsime midagi head ka kaasa.
Ma olin muidugi megameelitatud, vastasin talle, et tulen 21.sept Eesti, ega see liiga hilja ole? Lubas mulle teada anda. Seejärel oli paar nädalat vaikust kuni ma issi ja T.ga Komeedis kiluvõileiba sõin. Laura kirjutas, et davai, teeme homme ära, palus mul Jenniferilt meik-soeng paluda. õnneks oli tal aega nii ma järgmisel hommikul kell 5:50 maal ennast üles ajasin, vanaema tehtud kaerahelbepudru sisse ajasin ja poole üheksaks linnas olin. Nagu juba mainitud, võtsin ennast haigekassas arvele, siis meiki, kuhu iss mulle pulmakleidi tõi, edasi Kalev spa hotelli, kus ma ööbisin.
varikasblog.wordpress.com 