“Esta noche todo differente”

Alati kui me õega skaibime, jõuame vanade lugude meenutamiseni. Nii ka viimane kord. Pühalikult lubasin, et tuleb üks päev neid vanu lugusid kirja panema hakata.

Kõne all olev lugu leidis aset 2014 aasta märtsis, päev enne Viikingiga tuttavaks saamist. Ma ütlen, ma oskasin viimase hetkeni elu nautida, kuniks ma siis päitsed pähe sain.  Sest ajast olen viks.

Igatahes, ma ju tundsin Viikingiga kohtumist ette, ilmselt siis miski mind veel kemplema ajendas. Olin nädalapäevad tagasi Speini saabunud, plaani järgi nädal Emu, nädal õe juures. Esimene nädal sai läbi, rändasin Alteast Torreviejasse, õde mul ull, kohe kamandas pidutsema. Lõime lille, tegime nii mõnelegi joogile päkad silma ja asusime sõsara tööpaika kokse trimpama.

ristiløødud

Nüüd ma hüppan nädal varasema sündmuse juurde. Kui ma Eestist Hispaaniasse lendasin, siis need lennuajad olid, nagu nad olid – öösel jõudsin pärale, vaja autojuhti, Emu organiseeris. Sohvriks sai üks, kellega ta kunagi kurameeris, ca 50aastane hispaanlane Jose. Teema oli ammu läbi, aga pärast juhiteenuse osutamist ei kavatsenudki too apartemendist lahkuda. Emu siis tegi talle teise korteri otsa aseme ning alles hiljem paljastus, et Jose oli Emu kabistama hakanud, kutsus oma tuppa magama, lubadusega esta noche todo differente (tõlk. täna öösel on kõik teistmoodi). Emu saatis pikalt. Ma naersin segi end, kui sellest kuulsin ning “Esta noche todo differente”-lausest sai üleüldine nali peres.

Tagasi õe töökohta. Tegu polnud nädalavahetusega, rahvast vähe, siiski leidsime end kärmelt ühe kenakesega Tšiilist. Polnud tüüpiline inetu 1.50meetrine latiino, hoopis teist masti. Naljaga ütlesin tüübile ilma mingi sissejuhatuseta selle kuulsa Esta-noche..-lause. Oleks ma aimanud, mis edasi saab – kutt muutus takjaks! Millalgi, kui kojuminek (sest see polnud see KORRALIK pidupidamise päev) kätte jõudis, jalutas ta meiega midagi lausumata kaasa. Øde: “Sa pead midagi tegema. Ütle, et ta ei saa meie juurde tulla!” Mul polnud eriti selge hetk, lisaks raskused killerkontsadel püsimisega. Äkitselt olime me juba koridoris. Sõsar sõitis liftiga kõrgustesse, mina jäin tüübiga, kes mind korduvalt koridori seina vastu surus ja nokelda üritas. Kolm korda lükkasin teist eemale, ise irwitasin. Viimaks käis ta vist õelt küsimas, kas saab öömajale, minul oli suva, vaba tuba oli olemas, aga sõsar keeldus.

estanoche
No pole parema kvaliteediga pilti sest kutist
Hahaha, ma siiani muigan, kuidas üks mehehakatis saab nii optimistlik olla.

Aasta hiljem uuesti Torreviejas üht resto-ööklubi külastades, kus tšiilikas töötas, eitas ta kogu juhtunut ja nillis vaid mu õde. Häbematu! Ja viimati kui me septembris samas kohas mu õe ja Viikingi pere + vanaisaga õhtusöögil käisime, keeldus ta meie lauda teenindamast..

EDIT: Juba jõudis minuni inf, et tegemist oli hoopis argentiinlasega ning SIIT leiab juhtumist video.

Advertisements

Küünised & Jõuluturg

Neljapäeval jõudsin selgusele, et vaja jõuluküüsi. Reedel broneerisin AM´i soovitatud salongi aja ning peagi hakkasingi teenust saama. Koht oli mingi täielik tailannade pesa (tegelt üks küünetehnik oli mees ka), sellist asja polnud ma veel näinud, ühe kliendi juurest käis läbi vähemalt kolm töötajat – üks viilis, teine liimis, kolmas raputas sädelust peale. Lisaks lasti mu aeg pool tundi üle, sest kella nad vist ei tunne. Hea, et ma kemplema ei hakanud. Kui maksmiseks läks, küsiti mult 550NOKi asemel 650NOKi. Ja mille eest? Selle, et nad mu küüntele veits SÄDELUST PEALE RAPUTASID. Karistuseks rabasin hulganisti tasuta piparkooke kaasa.

Tuli oli mul takus, kuna sõbrannaga oli kokku lepitud Oslo jõuluturule minna. Et tal järgmine päev sünnipäev oli, pidin ma veel 15minuti jooksul ostukeskusest kingi leidma.

Lõpuks me siis Lillestrømis kokku saime ja kiirrongiga Oslo sõitsime. Vinterlandis veetsime tunnikese, erinevatest vorstidest-juustudest maitsesime kõhud pooltäis, siis potsatasime lõkkeäärde maha, rüüpasime glögi – üks normaalset, teine alkovaba – ja sõime Belgia vahvleid peale. Lõppeks tegime tiiru-paar vaaterattal ja kuna Viiking nii sobivalt töölt tuli, avaldas ta soovi meid peale võtta. Vot midagi tarka ma ei ostnudki, koju läksin kolme Kreeka-jogurtitopsiga, mida Teatripeatuse ees lahkelt jagati.

Vaaterattalt


Koju me ei sõitnud, põrutasime otsejoones ehituspoodi, et kauaoodatud Elfa jõuluks koju tuua. Siis hakkas trall pihta: Mr. Bean oli meie käsutusse oma Mesa andnud, nii kauaks, kuni nad ämmaga Hispaanias talvituvad. Ise kiitles, et tema autosse mahub terve garderoobikapp. A vot ei mahtunud, uksed oleks meetrijagu välja hänginud. õnneks pakkus pood haagiselaenutust, aga oh häda – Mersul see konks puudus. Otsustasime Viikingi õe juurde sõita, et masin vanaisa vana auto vastu vahetada aga kohalejõudes selgus, et tollel ka konksu pole. Hakkas helistamine, et leida sõber-sugulane, kes abikäe ulataks. Ulatajaks oli Viikingi parim sõber, kes paraku alles järgmine päev kohale tuli, aga sellest teine kord.

Hull nädalavahetus & Hull lihasvalu

Reedel tehti mulle ettepanek laupäevaks kellegi 50.juubelil ettekandja olla.Kella 18st ca 22ni. Pakkumisest ei keeldunud, kuigi ma laupäeval ühes Viikingiga tema rootslasest kolleegi ning sõbra 30ndale juubelile kutsutud olin.

Tegin siis laupäeval oma hariliku tööpäeva, pärast mida tuldi mulle järgi ja viidi kuhugi peomajja, kus ma mind esmalt shampat valama pandi, siis muid jooke serveerima ning kui külalised toidud ette said, sõime peokorraldajatega ise ka 😀

Korraldaja abikaasaga läks jutt rasedusele ja lastele, nagu ikka, kui minuga praegusel eluperioodil jutustama satutakse. Too naine ütles muuhulgas, et sai esimese lapse 29aastaselt ja et tagantjärele ta kahetseb, et nii hilja sai, oleks võinud kuskil 24aastaselt saada. Mina: “Ma olengi 24!” 😀 Viiking, kes meil 29a on, arvas, et see võib üsna tüüpiline olla – see tagantjäreletarkus. Ta vist ise oleks ka varem tahtnud 🙂

Igatahes oli see lebo töö, kuigi ma seal hoopis kella kaheni “raissisin”.

Koju jõudsin samal ajal kui Viiking ning kell 3 algas mul morning sickness ja ma pidin enne und vetsu kettima minema.

Pühapäev oli ka tööpäev, mistõttu jäi trennitamisesse kolmepäevane vahe. Eile käisin tunnis nimega Shape, mis oli jõhker! Mingi kükid ja poolkükakil asendihoidmised viisid mu selleni, et täna on mul säärane lihasvalu üle terve kere, mida ma vähemalt aasta tundnud pole. Kahekuulise trennipausiga olid mu kõik musklid vist ära kärbunud, enne poleks taolise trenni peale silm ka pilkunud. Kui tuharalihaste harjutuste tegemiseks läks, täheldasin, et kõhuli põrandal olla ma enam ei saa – mingi mulks on kõhus ees 😀 Polnud varem proovinud, voodis kõhuli magada pole mingi probleem. Treener siis näitas mulle alternatiivharjutused 🙂

Õhtul kolisime oma voodiga teise tuppa, sest meie magamistuba näeb välja selline:


Viiking võõpas primeriga seinad, mina täitsin pahtliga auke, kuniks ma taburetilt tagurpidi – tahavaatamata muidugi – ämbrisse astusin:


Nüüd on uus päev, mina trennist tagasi, tegin 30minutit intervalljooksu, pärast muidugi saun. Lastehoiu uksetaga ei saanud ma pilti tegemata jätta. Nii äge, mammad treenivad, lapsed hoitud:

 

Tagasi trennis

Paljud naised ütlevad enne lapsesaamist midagi stiilis “minu tütar küll ainult roosas käima ei hakka” või et “kaisus magama ei hakka”. Mina olin see, kes raius, et rasedana logelema ei hakka, teen algusest lõpuni trenni.

Esimesed poolteist kuud käisingi kenasti jooksmas ja tegin kodus lihasharjutusi. Siis saabus paha-olla ja krooniline väsimus. Ei suutnud ma enamus asju süüa ja igal hetkel unistasin vaid uinakute tegemisest.

Mõned nädalad tagasi hakkasin ma end paremini tundma ning trenniminemiseks hoogu võtma. Kodulähedases spordiklubis lõpetasin lepingu ammu ja teada oli, et kui uuesti alustan, siis Lillestrømi SATSis.

Eile oleks ma peaaegu trenni läinud, tõstsin juba riided valmis aga siis neelas see pangasaaga pool päevast. Ja täna ma sinna jõudsin. Juubeldus!

Astusin adminni ette sooviga liikmeks hakata, aga mitte aastase lepinguga. Kuskile päädi pidin oma andmed sisaldama. Teadsin, et kuu maksab ca 70euri, nii selgitati mulle, et pean maksma jupi oktoobrist ja novembri, lisandus adminni tasu(?) ning paluti ca 125euri välja käia. Küsisin, et kui ma näiteks detsembris trennis käia ei taha, kas siis jaanuaris maksan uuesti ca 125euri. “Jah,” vastati. Mina: “Kas ei oleks võimalik lihtsalt 30päevane kuupilet osta?” Miks peab ilmtingimata kalendrikuu algusest lugema hakkama?

Lõpuks ma ei saanud ennast enam vaos hoitud, hakkasin kemplema, see eilne pangasaaga ja nüüd see trennijama otsa. “Teil siin Norras on osad asjad nagu kiviajal!!” teatasin adminnile, “ma olen rase ja ei tea kaua käia saan.” Tüüp vist arvas, et loobun juba, aga tuli veel enne hea pakkumisega lagedale: “Ok, seekord võime nii teha, et adminni tasu ei võta. Maksad tänasest novembri lõpuni ca 65euri, kas nii sobib?” Mina, üllatunud, et lausa nii hästi läks: “Jaa, nii sobib väga hästi, suur aitäh teile.”

Ise ka ei usu, et ma poole odavamalt selle “kuukaardi” sain. Lubati veel ükskõik kui palju sõpru esimest korda tasuta trenni proovima kutsuda.

Kemplemise pärast ma joogasse ei jõudnud, pidin mingisse Cardio Plusi minema. Päris norm oli, ei oleks üldse pidanud põdema, et võhma vähem. Absoluutselt mingit probleemi polnud karelda. Meenus jälle, et mulle nii meeldivad rühmatrennid, üksi õues jooksta on ikka igav. Treener oli suuremat sorti aga nii aktiivne ja kirglik, et oleks tahtnud filmida teda.

Kirsiks tordil oli saun, kus ma uhkes üksinduses pärast trenni istuda sain. Seal mõtlesin, et kurja, see vääriks juba 125euri väljakäimist. Ses saunas oli pea 80kraadi ka, mitte neljakümneringis nagu Kristiansandi veekeskuses. Ja leili sai visata.

Teiseks kirsiks oli lastehoid, mida ma lahkudes märkasin. Seesama adminn: “Kas sul lapsi on?” Mina: “Varsti.” Ta: “Me võtame hoida alates kuue nädala vanuseid beebisid”. See on ju eriti tore! Saame soovi korral hiljem isegi Viikingiga koos trennis käia.

Korter Eestis või maja Norras?

Ühte asja pole ma siin lahanud. Selleks on üks tähtis samm, mille ma enne võsukeste tulekut kindlasti ära teha tahan. Kui mitte, siis ei juhtu seda ilmselt järgmised kümme aastat.

Ja no mis te arvate, mis selleks on? Eks ikka OMA kinnisvara soetamine. Korter milles me elame, on Viikingi jagu ja kuigi tema rõhutab, et see on mõlema oma, siis minu jaoks loevad faktid – laen on Viikingi nimel ning tema oli see, kes sissemaksuks raha kogus.

Minul on algusest peale (st kui pulmad peetud, oli vaja järgmist rahakogumise eesmärki) visioon, et ostan Tallinnasse korter, soovitatavalt Põhja-Tallinnasse, sest mul on sellesse piirkonda usku, hinnaks max 100 000€, üüriks välja ja teeks laenu tagasimakset tasa. Laenu on siin nimelt kasulik võtta, sel puhul ei pea nimelt nii palju palga pealt makse maksma. Seega vahet pole kas maksan riigile makse või pangale intressi 😀

Paar nädalat tagasi käisin ma pangas, rääkisin oma soovid ära ja sain teada, et plaanil on jumet, vaid üks aga – vaja tagatist ning kinnisvaraobjekt väljamaal/Eestimaal selleks ei sobi. Viikingi korter sobiks aga küll. Koju läksin mõttega, et kuidas ma küll nii suurt asja mehelt paluda saan. Õhtul koos süüa tehes aga jalatasin: “Sa oled mu abikaasa ja pead mind aitama 😆” sinna otsa siis ülejäänud jutt. Viiking: “Muidugi ma aitan!” Jehuuu! Koorem kaelast.

Tegelikult soovib Viiking hoopis rohkem, et ma oma laenuosa majaostu suunaks (loe: koos Norra maja soetaks), aga ma pole nõus. Vähemalt veel. Ca 1500€ kuus pere peale laenu tagasi maksta on minu jaoks liig.

Pangas, kus vestlemas käisin, selgus, et vaadatakse vaid kolme viimase kuu sissetulekut ning sissemakse on 15%. Nagu nimme oli mu juunikuu palk aegade madalaim, kuna ma mandliopijärgsel haiguslehel olin ja enne seda veel Hawaiil ka reisisin. Nüüd pean ma 1-2 kuud ootama, et keskmine palk normis oleks. Ja ega mul midagi praegu niikuinii teha poleks, sest Tallinnas pole midagi saada, või ei ole selle raha eest midagi saada. Vaatasin täna üle pika aja kinnisvaralehtedele ja no pole muffigi. “Lepi” või tõesti majaga Norras.

Samal ajal kardan, et hinnad lähevad aina kõrgemaks ja ma ostaks vahetult enne uut krahhi.

Kui mul 200 000€ korerile kulutada võimalik oleks, valiks ma hoopis mõne Oslo 1toalise uberiku. Viikingi kolleeg nimelt ostis aasta korteri, mis maksis ca 200 000€ ning müüs selle nüüd ca 320 000€ga maha. Vot sellise tehinguga ma juba juubeldaks! Kohutavalt kiiresti kasvavad just Oslos need hinnad.

Väga loodan, et olukord enne talve, nagu mu hea sõber ennustas, muutub.

Oh jumal, ulata abikäsi🙏

Motiveerimine tööl

Kass läinud, hiirtel pidu ehk siis meie boss on kolmenädalasel puhkusel ja Jumpstükk asendab teda.

Muidu olen rahul, tüdruk organiseerib ja on muidu asjalik, aga eelmine nädal kolmapäeval tööle saabudes, pandi mulle nina alla märkmik ning tutvustati uut motiveerimise süsteemi. Nimelt saame me nüüd kleepse. Väikseid, keskmiseid või suuri – vastavalt sellele, kui tublid oma vahetuses olnud oleme.

Ma ei tea kas nutta või naerda. Mis lasteaed see on? Keda see kleeps moriveerib? Küsisin, kas me palgalisa ei võiks saada, motiveeriks rohkem.

Aga noh ma tean, et ükski muudatus meil ei püsi ja ilmselt on Jumpstükk paari nädala pärast kleepsu-motiveeringu unustanud.

Jälle eestlased tööl 

Reedel külastas meie tööpaika Turvamees-eestlane. Tarmo on ta nimi. Tellis aga rummikokse ja hakkas koheselt ühele blondile keskealisele norralannale külje alla ujuma. Minu silme all. Mina pidin pidevalt tõlkima, sest inglise keel on Tarmol puudulik. Minuti pärast nad juba kaelustasid.

Õnneks siirdusid nad peagi terrassile istuma-jooma-jutte rääkima. Varsti pöördus Tarmo jälle minu poole, et tahaks naise numbrit küsida. Aga ei saa hakkama. Mina muigi utsitasin tagant: “Pane käpp peale talle!” Tarmo: “Arvad või?” Mina: “Muidugi! Sellega on lihtne ju. Paar jooki ja lähetegi koos koju.”

Võtsin siis minutit viis puhkeaega ja küsisin blondiinilt numbrit. Üllatuseks andiski ta selle. Paraku aeles see naine peagi uue mehega ja Tarmo pidi üks koju minema. Vähemalt sain ma ühe selfie temaga:


Laupäeval ilmus baari jälle üks Eestlane. Oli minust kuulnud ja otsustanud AINULT MINU PÄRAST kohale tulla, kuigi ta muidu Oslo kesklinnas elavat, nii ta väitis.

Esimene asi oli muidugi praalimine, kui hästi ta ikka teenib. Väidetavalt 50€ tunnis, töötavat Ikea all, omavat oma äri ja tööpäevad lõppevat kell 16:00. Tüüpiline neil ehitajalaadsetel. Siis hakkas teist eestlast kiruma, seda kes mul “Turvameest” laulmas käis. Tarmo oli muideks esmakohtumisel samasugune. “Sa Viru väravaid tead? Mul on seal Vanalinnas kolmetoaline korter,” oli üks tema esimesi lauseid.

Kaua ma temaga lobiseda ei saanud, sest ülemus piidles mind kurja pilguga. Ma ei kujuta ette mis ta arvab, et mul siin mingid mehed pidevalt külas käivad.

Enne lahkumist tuli eestlane mu FB’d küsima. Kirjutasin talle oma nime ja ütlesin, et mul nüüd Norra perekonnanimi. “Issand, miks sa abiellusid?” Mina: “Noh, tead, maailma parim mees ja tuli käpp peale panna.” 😉

Järgmine hommik kella 10 paiku helistas ta mulle fb kaudu ja palus endale kaine autojuht leida…