Kuigi ma Paradiisi pooltühja pagasiga lendasin, ei olnud mul metsikult poodelda plaanis. Riideid on mul rohkem kui piisavalt, ruumi kappides seevastu pole.
Ükspäev kui me minu haiguspäevil Lahainas jalutasime, asutusime nii muuseas kõikidesse normidesse poodidesse sisse. Niisama vaatasime ja avastasime, et hinnad on hoopis rahakotisõbralikumad kui Norras ja Eests. Seal olid sellised lahedad mitte spordi-, vaid surfipoed. Algul arvasin, et tahaks Hawaii särki, aga ükski polnud päris SEE, lahtiseid kingi ja bikiine. Tol päeval naasesime me hotelli hoopis Billabongi kübara, Roxy pükste ja CK aluspesuga. Viimane oli hinnad terves poes 50% alla lasknud.
Läks mööda Kauai aeg, see saar oli metsik, shoppamine ei sobinud sinna 😀 Polnud eriti poodegi. Jõudsime omadega Honolulusse ja no see on USA ju. Pood poe otsas. Üks päev, kui me juba mitu tundi rannas vedelenud olime, otsustasime, et kaeme selle suure La Moana ostukeskuse ära. Sinna meie ülejäänud päev ka läks. Victoria´s Secretis veedsime kõige enam aega ja ma olen niiiiii tänulik, et Viiking viitsib minuga vaadata ja otsustada, mis sobib, “See on ju kompliment mulle, kuidas Sa välja näed,” vastas Viiking, kui teda tänasin. Müüjad pakkusid talle korduvalt istumisvõimalust, aga Viiking keeldus. Üks mu soovidest täitus – omastasin bikiinid ja need olid -40% allahindlusega. Sobisid kui valatult. Ja kuigi mul metsikult pesu on, siis ühe komplekti ostsin ikkagi, selle, mis Viiking tahtis + spordirinnahoidja – sellise, mis MINA tahtsin 😀
Vahepeal sõime. See oli omamoodi vaatamisväärsus: keset ostukeskust oli suur-suur ala, mis igast äärest erinevaid söögikohti täis oli. Hinnad olid võrreldes muude kohtadega madalad, hiiglasliku pitsa sai 13dollariga. Nagu ikka, siis pärast toitu mul midagi head vaja. Asusin Häagen-Dazsi, sain megahea ananassi-kookosejätsi valitud (maksis 7dollarit! Üle poole pitsa hinnast!!!), asusin maksma. Järsku vaatan, et teenindajatsiki nimeks Kaire. NO ma teadsin, et vähemalt ühe eestlase ma ära näen. Rääkisime veits, ütles, et on Student Touriga suveks tööle tulnud. Nii äge!
Siis käisime veel paaris poes, mille nimed on teadmata. Viiking sai lühkarite omanikuks, teda tuleb alati tagant utsitada, et ta midagigi ostaks. Ma ostsin sellised vidinad:
Paar päeva hiljem sattusime nö ostutänavale, kõik Tiffany & Co, Louis Vuitton ja säärased olid esindatud. Neisse me ei põiganud, leidsin hoopis ühe ägeda poe. Nimeks on Brandy & Melville sel. Momentaalselt hakkas see nii mulle kui Viikingile meeldima. Ei ole tihti nii, et kuskile sisse astudes ma rohkem kui raatsin osta tahaks. Kunagi varem oli kallis abikaasa mulle ühe samabrändilise basic särgi toonud. Kõik ülakehga katvad rõivad oli seal one size. Tulema saime nendega:
Järgmisena sisenesime Urban Outfitters´isse. See meile täitsa oma jope, väga lahe pood, leidub nii koduasju, kui riidehilpe. Viiking ostis kunagi Londoni Urbanist meile tulukestega LOVE-lambi(?) koju. Ja mulle tibu pildiraami 🙂 Seekord valisin välja ühe koti. Närmendava, nagu mu vanaema ütleb 😀 Viiking sai särgi ja võibolla veel midagi.
Sellega meie poodlemised Hawaiil piirdusid. Aga siis tuli LA. Ei plaaninud midagi osta, aga kui ma Adidase kaupluses seda dressikat nägin ning see ainuke järelejäänud ja veel S-suurus ka oli, ei saanud seda sinna jätta. Ahjaa, -30% oli soodukas ka. Just seda mul jahedamate ilmadega õues jooksmiseks vaja oligi: 
Tänasest ka midagi: meie koduköögis valmis täna supp. Külm avokaado-kurgisupp, et midagi peale jäätise ka mu kõhtu jõuaks. Solidaarsusest sõi Viiking sama kraami ning üheskoos jõudsime järeldusele, et seda suppi teeks teinekordki:
Mina: “Sa oled küll ainuke mees, kes sellist suppi sööb.”
Viiking: “Mulle maitseb avokaado ju.”
Ma: “Tavaliselt mehed ütlevad, et ega ma jänes ei ole.”
Viiking: “Enne sinuga kohtumist ütlesin ma ka.” 😀
