Mida muutsin rasedaks jäädes

Saan öelda, et minult lausa telliti, või nii, üks blogipostitus. Teemaks, et mida ma raseduse ajal varasemaga võrreldes muutsin.

Eks selle trenni ümber suuresti kõik keerleb. Erinevates spordiklubides (Tallinas Revalis, Norras Freshis ja Satsis) käisin juba aastaid varem. Ükskord 2014aastal Rootsis poodeldes  tekkis mul tungiv vajadus rasvapõletuse L-karnitiini kapsleid osta. Ei tea miks, kuigi ma 50kilone pole, ei ole mu rasvaprotsent kunagi liiga kõrge olnud, headel aegadel lausa 16(!), mis on naise kohta üsna hää. Igatahes sealt Rootsist ma Hispaaniasse lendasin (sel samal korral, kui Viikingiga kohtusin) ja vaat et järgmisel päeval kapsleid neelates jooksma läksin. Nagu ma aru sain, toimivad need nii, et panevad südame kiiremini tööle ning kalorid põlevad kiiremalt/rohkem/tõhusamalt.

Mul tuleb tunnistada, et ma ei näinud nende kasutamisel tulemust. Kui siis hästi vähe. Purk sai ühel päeval otsa, trenn muidugi jätkus. Mingil ajal tellisin kuskilt Eesti netipoest uue, aga teise firma. Need ei töötanud absoluutselt. Läks aeg, tuli kihlasõrmus, vaja pulmi planeerida ja no nagu ikka KØIK tahavad enne pulmi alla võtta. Oiiii kuidas viimastel kuudel trennitatud sai. Tablette neelasin juba nii hommikul kui õhtul. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, palju need mõjusid, sest kommisöömisest ei suutnud ma vist ühelgi päeval loobuda. Abielunaisena pole minu kõrist enam ükski L-karnitiin alla läinud.

Põhiline on see, et ma igal pool raiusin, et abielluda tahan sünnituseelse kehaga. HAHAHAH 😀 oleks ma teadnud, et ma pärast vähem kaalun.

Ja ma kahetsen, et enne pulmi ikkagi endast rohkem ei andnud ja magusasöömist ei ohjeldanud.

Pärast pulmi tuli trennipaus, sest et toimusid Hawaii ja mandliopp. Kui viimasest 2 nädalat möödas, läksin jälle jooksma (suvi ja soojaks ajaks panen alati trennilepingud pausile). Øige pea tuli rasedus, mille esimesed kuus nädalat ma kenasti jooksmisega jätkasin. Alati tegin lihasharjutusi otsa. Siis saabus iiveldus ja mingist trennist ei tahtnud kuuldagi. Samas teadsin alati, et ühel hetkel siirdun Satsi lepingut sõlmima. Nii läkski, seks ajaks olin 4kuud rase. Ja sealt edasi leidsin end vähemalt kolmel korral nädalas trennitamast. Kuni 38 nädalani. Tegin kõike nagu teisedki, muuhulgas kõhulihaseid, mille eest ma ennast nüüd tänan, sest nood ei läinudki laiali, kõht ei kasvanud hiiglaslikuks ja ma ei saanud ainsatki venitusarmi.

Venitusarmide puudumises võiks iseenesest ka kreemitamist “süüdistada”, aga ma ei saa öelda, et ma sellega väga usin olnud oleks, seega pigem ikka geenid. Mul pole varem ka venitusarme tekkinud. Mul on veel oma teooria, et mul on elastne nahk ja uskusin, et saan sünnitatud ka ilma altpoolt rebenemata. Nooh, arvestades seda lamavat asendit, arvan, et läkski päris hästi 🙂

Saunatamisel oli samuti tähtis koht minu elus-raseduses. Sinna sattusin ma täpselt sama tihti kui trennigi.

Söömisega järgisin enda kainet mõistust. Näiteks arstilt saadud infoleht lubas Cola Zerot juua, aga keelas sinihallitusjuustu ja pastöriseerimata piima tarbida. Viimast ma ei joonudki, aga oleks, kui ligipääs olnud oleks. Aga andke andeks, aspartaamiga joogid – ma ei joo mitterasedanagi, ei joo tavalistki Cocat, sest ma ei vihka ennast ega enda last.

Takkajärgi ütlen: kõik need ponnistused tagasid mulle ääretult kiire sünnitusest taastumise aga sünnitus ise – sellega ei saanud mu keha üldse iseseisvalt hakkama.

Kes meile sünnib?

Ootasin vaid, et kõhupildid käes, sellest viivitus.
Lipsu värv mu kõhul räägib enda eest:

33117353246_af7c03ae16_o.jpg33117354566_a50cf77a1a_o.jpg

Meie esiklaps on poiss 💙 Täpselt nagu soovitud. See soov pole mul aga kaugeltki terve elu olnud. Varasemalt tahtsin ainult ja AINULT tütreid, kuid pärast Viikiga tutvumist mu meel muutus – nii perf mees peab vähemalt ühe poja tootma 😀

33117712046_cccdeb963a_o

Me justkui nagu “otsustasime”, et esimene on poiss juba kaks ja pool aastat tagasi, värvisime sissekolides ju väikese toa siniseks. Ja nimi – mitu aastat teada, lahedaim poisinimi, millel tähendus, ajalugu ja mille kandjat ma veel ühtki kohanud pole. Tüdruku puhul ei teaks vist siiani, kuigi ideid on.

Nimepidi on teda algusest peale ka kutsutud, isegi kui ultraheli veel sugu kinnitanud polnud. Ikka oli siit-sealt kuulda, et “aga äkki on tüdruk”. Ma mõtlesin ainult endamisi, et mida te ajate, ma TEAN, kes ta on.

33032333211_ce670265da_o.jpg

Haaa, nüüd oleks eriti hull, kui uh pange paneks 😝 Aga vaevalt, kaks seanssi juba kinnitanud, varustusest 3D pilt ka olemas.

Et meie lähisuguvõsas ainult tüdrukud on, tundub eriti lahe ja uudne see poistemaailm, millest ma midagi ei tea. Siiski on tüdrukusoov säilinud, neid tahaks ma hiljem kohe mitu, sest ma ei tea kui väga poisil venda on vaja, aga mul on kogemus, et tüdrukul on õde väga vaja.

Lapsesaamine

Viimasel ajal on igal poolt kuulda probleemidest lapsesaamisega. Jumpstükk – mu töökaslane – rääkis, et tal munasarjadega jama ja et arst öelnud, et tema lapseootele jäämise võimalus on 50%. Teine kolleeg, kes on poolakas ja kokk kurtis mulle kuu-kaks tagasi, et nad naisega aastaid last teha üritanud, mõlemad arstilgi käinud. Midagi pidi “katki” olema, nagu ta ütles.

Tõesti kahju, kujutan ette, kuidas selline asi närve süüa võib, kui kuid-aastaid üritad. Ma läheks peast segi, ütlen ausalt.

Tegelikult tahtsin poolaka reaktsioonist kirjutada, kui ta minu beebiootusest kuulis. Eelmine pühapäev oli meil töökaaslastega Magic Party (WTF hahaha), teadsin juba ette, et ma ainus kaine seal olen, seega teatasin laupäeval köögis kahele kokale, et olukord nüüd selline. Rootslasest kokk oli õnnelik, küsis, kas tean juba sugu jne. Poolakas aga ei vaadanud mulle otsa, ei lausunud sõnagi, jooksis välja suitsu tegema, terve ülejäänud päeva ignos.

Eile pöördus ta minu poole: “Ma sain sinust eelmine kord valesti aru ja unustasin õnnitleda, nii et palju õnne! Ja võin sulle öelda, et meie saame ka lapse.” Ma:”Oo, väga tore, mitu nädalat on juba?” Tema: “3 nädalat.”

Väga-väga meeldiv tõesti 🙂 Aga nii vara ma veel küll ei hõiskaks, eriti veel, kui neil nõnda kaua tehtud kaunikene on. Üldse ta naine pidi siis selle eriti varajase testi tegma. A muidu naiss, mul võibolla kellagagi beebiujumisse minna 😀

Esimene ämmaka visiit Norras

Täna sai ära käidud. Tundub, et eesmärk oli niisama raseduse teemal juttu rääkida. Mis ma siis teada sain:

  • et ma saan ise valida, kas käin igakuiselt perearsti või ämmaemanda juures kontrollis.
  • et 36ndast nädalast hakkan iga kahe nädala tagant kontrollitud saama.
  • et pissiprooviga oli kõik korras.
  • et reesuskonflikti kontrollitakse võibolla 18ndal, võibolla 24ndal nädalal.
  • et kohe kui 4. novembril ultrahelis käidud tuleb kärmelt lapsesaamiseloengusse registreerida. Kohad pidid õige kiiresti täituma.
  • et beebi elab – selle tõestuseks kuulasime dopleriga südamelööke.
  • et ma jumala eest sinihallitusjuustu ei sööks. Aga Briet tohib, kui ma seda just liiga kaua soojas ei hoia.
  • et 19.jaanuaril oleme Viikingiga oodatud imetamisloengusse.

Õhtul sain eriti õnnelikuks, sest ühele Ergobaby´le (+imikukookon) ja BB lamamistoolile (+mänguasi)sai käpp peale pandud, esimese eest 73euri ning teise eest 78euri välja käidud. Rõhutan uuesti, et uuena oleks ma nende eest kokku üle 300euri maksnud! Nii et ma olen väga rahul endaga 😀 Need näevad väga kenad ja uued välja 🙂

“Ta ostab endale tissiimemise masina!”

Ok, alustan sellest, et ma nädal tagasi järelturult beebile Ergobaby kõhukotti, Medela rinnapumpa (seda küll pigem endale) ja BabyBjörni lamamistooli otsima asusin. Juhtus nii, et esimesena leidsin õige hea pakkumise pumbale. Uuena maksab see 161euri ja üks pudel pea 24euri. Kui mu laps üldse kunagi pudelit saama peaks, siis ainult Medelat, sest selle lutitehnoloogia on ainus, mis viib riski, et laps pärast pudelikogemust rinda ei soovi, madalaimaks.

Laupäeval me sellele järele ei jõudnud – Viiking ehitas isaga terve päev kappi ja õhtul siirdusime Sandesse T. 25ndat tähistama. Rahvast oli üsna mitukümmend, söödi vorste, rüübati vägijooke (peale minu ja Viikingi), õnnitlusi tuli igast ilmakaarest. Mõnega läks jutt pikemaks, titeasjade ostmiseni näiteks. Viiking: “Naine teab täpselt, mida ta tahab: Emmaljunga vankrit ja homme näiteks ostab tissiimemise masina.” Hahahahaha, no ei tulnud tal pähe rinnapumbaks seda nimetada 😀

Üks noor naine müüs pumpa ja kolme pudelit, mida ta varasemalt 2-3 korda kasutanud oli,  67euroga. Sõitsime eile sellele järele. Komplekt oli tõesti ilma mingi kasutusjäljeta. Väga rahul, et selle sain 🙂

Kiired ajad

Rasedusalguse logelemine on läbi! Nüüd on päevad vähe sisukamad ja mulle nii meeldib 🙂 Eile alustasin päeva keelekurususel, siis tegime Leedu sõbrannaga pumpkin spice latte (nii hea – jõuluaeg tuli meelde :D), jutustaime.

Lõunaks oli Viiking mulle sellise lambakintsu toonud:

Taas tuleb abikaasat kiita. Ma võin korra mainida, et mul mingi roa isu on. – antud juhul fårikål´i (lambaliha-kapsa-roog) – ja järgmine päev on vajaminev kraam külmkapis olemas. Panin siis poti tulele, ise sain Viikingiga kokku, käisime ühe projekti asjus maad uurimas, teise (projekt “Seinakapi ehitus”) pärast Ikeas, seal jõudsime juba 3ndat korda järeldusele, et pressitud saepurust kappi me ikkagi ei taha, sõitsime ehituspoodi ja naasime koju puitmaterjaliga, millest nädalavahetusel Viiking ning ta isa, kes spetsiaalselt Kristiansandist kohale tuleb, kappi vorpima hakkavad.

Uks on ka nii kaugel, et saab kohe lakikihi peitsikihile peale.
Täna olen tunde Norra keelega tegelenud. Kohe lähen Emule vastu, kes Eestimaalt Eesti toiduga saabub, õhtul tööle.

Eile sain veel ITKst meili analüüsivastustega, et süüfilist mul pole. Woohooo! Mitte et ma kahtlustanud oleks, lihtsalt kõiki rasedaid ju kontrollitakse. Postkastist vahtis mulle Norras tehtud analüüside vastused ka vastu: B- ja C- hepatiidist olen puhas, toksoplasmoosist ja HIVist ka. Ok siis.

Lauralt sain mõned töödeldud pildid viimasest fotosessioonist. Mu olen nendega vaat et rohkem rahul, kui pulmapäeva omadega – tiss ju nüüd suurem 😉


Ahjaa, ja esmaspäeval oli meil Oslos AM´i sünnipäeva tähistamine, kus ma teisigi töökaaslasi titeuudistega üllatasin. Aint, et ülemusele keelasin (veel) öelda.

Isud

Viimastel nädalatel on mu isud niimoodi muutunud, et ise ka ei tunne ära ennast. Kõige rohkem on mul hea meel, et mulle magus enam ei meeldi. MINULE, kujutate ette, kes ma olin suurim enne maailma kõige suurem suhkrusõltlane. Ja oi, kui õnnelik ma selle üle olen! Väga meeldiv, kui mulle kunagi enam kommid ja shoks ei meeldiks, elu nii palju kergem.

Vahepeal on mul siin erinevaid perioode olnud, üks nädal sõin ainult äädikaseid kurke ja kalapulki, teine tatart, kolmas näkileibu maksapasteediga. Ainult üks on sama – liha alla ei lähe, hakkliha veel kuidagi aga ainult vaadatagi veise sisefilee poole, ma tahaks kettida. Naljatan, et beebi on taimetoitlane 😀

Eelmine nädal Eestist tumedat leiba ja sulatatud suitsujuustu kaasa ostes, sain ma aru, et ilma nendeta ma enam kaua ei ela. Kahest poolikust leivast muidugi igaveseks (raseduse lõpuni) ei jätku ja juustust on ka 3cm järel 😦 Ja iss veel utsitas mind rohkem juustu ostma aga ma mõtlesin, et poh, raudselt söön ma ennast sellest enne üle.

Aga kus on häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pühapäeval, kui ma ei eksi, teatas Viiking, et läheb töö pärast teisipäeval Rootsi. Nagu ikka – hommikul läheb, õhtul tuleb. Eile siis tagasiteel kirjutas mulle, et mida abikaasa küll Rootsimaalt sooviks. “MUSTA LEIBA!!!!!!! Ja juustu ja sinki” vastasin talle. Euroopa liidus teatavasti on suurem valik toitu ja odavam ka, mistõttu soetas Viiking mõned kohvipakidki. Aga noh, kohv mul ka enam alla ei lähe 😀 Igatahes sain sellise chiaseemne leiva ja veel ühe tumeda leiva. Viiking neist õnneks ei hooli.

Viimased paar päeva on mind kimbutanud vanakoolitoitude isu. Leivasupp läheks libedalt näiteks. Ühe tüüpilise eesti koolitoidu – ukraina borši – valmistasin täna isegi. Viikingit kiusan, et laps tahab ainult Eesti toitu 😀 Nagu üks kodukana muiste, veetsin köögis pea kolm tundi, sest isegi puljongi keetsin ise. Nüüd ootan Viikingit, ise põnevil, mis ta sellisest supist arvab. Üsna kindel, et ta seda täna esimest korda elus maitseb 😉