Jälle ma siin. KAEBLEMAS!

Nohhh, 40+4! Elus ei arvanud, et nii kaugele jõuan. Elus ei arvanud, et nii kaua ja nii mitu korda libakad kesta võivad!

Päevad pole vennad, ma siin viimaste nädalate jooksul igasuguseid näinud. Pajatan neist viimastest: laupäeval ja pühapäeval ei arvanud ma suht midagi toimuvat. Mõtlesin hoopis, et vaat kui vahva, saan esmaspäeval veel kodu ära koristada. Esmaspäeval olid mul hommikust õhtuni kergete valudega kokkutõmbed, mis enne und.. lihtsalt vaibusid.

Teisipäeval olid kokkutõmbed ainult õhtul, selleks ajaks ei lootnud ma enam midagi 😀

Eile ehk kolmapäeval oli Ben kodus. Kohe pärast hommikusööki (kl 8:00) hakkasime õue sättima. See tähendab, et kuskil 11 saime välja. Tavakas kui mingit kindlat kellaaega peale ei pressi. Jalutasime siis läbi metsa, ülesmäkke ja allamäkke, vastutuult jne linna süüa ostma. Käidud sai kolmes poes ja kogu kärukorv pluss seljakott toidumoona täis. Ehituspoes lisaks, sest oli mingeid metallist jublakaid vaja. Lõppeks teatas Emu, et on linnapeal ja nägi kalapaati tulemas. Tuli sinna kiirustada, äkki saab millelegi heale jaole. Saime! 2kg turska, mis veel 50min tagasi elas ja seda 10€ eest👏 Noo mulle väga meeldivad igasugu rahalised võidud*, selline ma juba kord olen😁

*Poes maksab meil 400g turska 8€.

Algul ei tahetud müüa, aga siis nähti, et ma tuttav nägu. Kalamees oli nimelt mu endise ülemuse naaber, kellele ma omal ajal lugematu arv kordi tasuta saiakesi loovutasin. Käsi peseb kätt.

Õhtul selgus, et sõime (mina kindlasti ja ilmselt Viiking ka. Ben keeldus, tal mingi söömisstreik käsil) elu parimat ahjukala. Küpsetasin lihtsalt soola-pipra-tilliga ja see kala – mmm! – nii õrn. Hoopis midagi muud, mis ma kunagi varem saanud. “Ei anna poeomaga võrrelda,” ütles Viiking. Isegi nendega ei anna, mis mr.Bean meile varem loovutanud on, sest nood on alati vahepeal sügavkülmas seisnud.

Nii, tagasi raseduse juurde. Tegelikult ma täielikus ahastuses pole. Pole veel nii hull. Väiksed tuhud 10+ korda ja närvivalusööstud, mis natuke liialdades jalad alt löövad – mis seal siis ikka. Kuna ma palju liigun, siis väga beebi suurekssöömist kah ei karda. Lihtsalt kõik need valehäired on mu nii ära harjutanud, et lõpuks kui päriselt asi pihta hakkab, ma ei usugi enam. Usun siis kui keset elutuba pressima hakkan😂

Sõbrants küsis, kas ma midagi sünnitegevuse algatamiseks teinud kah olen? Jah, 1 korra saunas käinud, põrandaid pesnud, ohtralt vaarikalehe- ja nõmm-liivateed joonud, pikki jalutuskäike ette võtnud.

No ei saanud mitte pilti lisamata jätta😂

Pean jälle vahele suskama, et Norra spetsialistide meelest on vaarikalehetee ohtlik. Küll aga on TÄIESTI OHUTU sünteetilist oksütotsiini naisele sünnituse ajal ja pärast seda sisse süstida. Mis see vastsündinu hingamis- või imemisprobleem (ametlikud kõrvalmõjud) siis ka ära ei ole, eks?

Veel suskan, et pikad jalutuskäigud… lubage irwitada. Vb siis jah, kui rase 9 kuud diivanil lebab, 40nda nädala täitudes püsti kargab ja 2km kõnnib, hakkab midagi toimima. Ma oleks selle loogikaga oma kõndimistega ammu enneaegse lapse sünnitanud🙄

Nii ma siis tiksun. Positiivse asjaoluna saan öelda, et kodus oleme nii palju rohkem, kui ma lootsin, tehtud saanud. Garderoobi kapi panin Viikingi väiksemaks tegema (oiii, mis jant see oli!), viimased liistujupid said magamistoa põrandale ja lakke. Ja veel kööki kah – need mis mööbli äärealla käivad. Ammu väsinud sealt Beni peidetud tavaari välja õngitsemast😅

Nüüd ma juba nii optimistlik, et loodan maja kõige hullema segaduse – trepialuse – ka korda teha. Ja äkki jõuame veel meie ja Beni kummutid üle võõbata? Ja söögilaua renoveerida? Ja lülitite ümbrused (kus vaja) pahteldada-värvida? Ja kogu vannitoa sisu maha tõmmata ja ära võõbata-tapeetida, dushinurga ehitada? Okok, see viimane on utoopia 😃 Kuigi Viiking sügeleb. Küsisin talt siiski, et kas tõesti tahaks vastsündinu perioodi nautimise vannitoa ehitusele ohverdada. Noup, vastas.

Ja täna? Täna ärkasin üleüldise füüsilise väsimuse tundega. Nagu oleks 10km käinud, ainult et tegelt käisin ainult trajektooril voodi-wc-diivan😂 Peakski terveks päevaks diivanile jääma – shokeeriks keha nõnda rängalt, et hakkan vaat et sünnitama.

Nädal telefonita ehk seiklused seoses sellega

Tänaseks on mu uus telefon üle nädala teel olnud, mina erinevate Ice Netti töötajatega küll meilitsi, tsätitsi kui telefonitsi kembelnud, igalt klienditeenindajalt erineva vastuse saanud, ähvardanud, palunud, aru pärinud.

Viimane kontakt oli täna (Emu telefoniga) mil ma ähvardasin, et kui homme telefon mu käes pole, läheb asi tarbijakaitsesse ja et ma lõpurase ja linnast eemal ja ma ei saa telefonita oldud.

Ok. Igatahes, vahepeal sai Ålesundis käidud. Viiking saadeti päevaks Stavangerisse üht mmm-kui-mesimagusat lepingut sõlmima ja kuigi see Stavanger teab mis kaugel pole, siis maadmööda sinna ikkagi ei lähe, tuli lennata. Lend oli aga hommikul kell 7, mis tähendab, et kodus oleks ta kell 3 ärkama pidanud. Võetud sai hotell ja juba hakkas Viiking meelitama, et ma kaasa tuleks. Mõtlesin, et jah, tegelt mul olekski vaja haiglasse KEMPLEMA minna, sest kaua ma kannatan seda, et ei telefonidele ega meilidele ei vastata. Tol päeval oli Viiking oma tööajast mitu-mitu korda haiglasse helistada üritanud, aga kellelgi nagu ikka aega polnud. Öelge, kuidas ma saan usaldada oma lapse sündima sellises asutuses, kus kõik nii hõivatud on, et telefonile ka vastatud ei saa?

Emu on juba ammu  Beni lasteaiast toomise oma õlule võtnud, tulid siis koos pärast meile ja me Viikingiga pakkisime veits asju ja lahkusime. Teel imestas abikaasa selle üle, et kuidas ikkagi niimoodi 110km tuhudega haiglasse sõidetakse. Kusjuures ta on ainus inimene, keda ma Norras selle üle imestamas kuulnud on. Üldiselt on kõik harjunud. Mind imestab hoopis eestlaste häbematus viriseda, et nad peavad üle 30km sünnitama sõitma. Nalja teevad või? Koli haigla kõrvale või ära tee lapsi, kui sünnitusmaja lähedus on prioriteet su elus.

A ja muidu kui ma viimati – eelmine teisipäev – ämmaka juures käisin, ütles ta, et PALJUD sünnitavad teel haiglasse. Ja nendest PALJUDEST pole ma mitte üht ainsat ka kurtmas kuulnud.

Tagasi eilsesse. Viiking oli meile hästi kena hotelli vanalinnas bookinud. Samasuguse põrandaga nagu meil kodus. Pärale jõudsime hilja ja õige näljastena. Ei teagi millal järgmine kord nõnda kahekesi olla saame, õhtustasime India restos, mis oli äärmiselt meeldiv elamus nii toidu kui selle poolest, et me üht kahest ohjeldama ei pidanud.

Järgmine päev algas siis Viikingi lennule saatmisega, igaks juhuks pani haiglakoti mulle tuppa ja luges sõnad peale, et täna sünnitama ei hakka. Haa, nagu olid neljapäev-laupäev eelmisel nädalal “keelatud“. Kella seitsmeni olin üleval, siis paraku uinusin ja ärkasin 9.12. Jamasti. Sest hommikusöök lõppes 9.30 ja koju läks viimane buss 14.25 ja keegi ei teadnud kuidas see päev kujuneb. Kõik oli tänu telefonile suurem planeerimine, esmalt tuli kõik bussiajad nagu muiste paberile kirjutada, bussijaama leidmiseks hotelli vastuvõtust linnakaart saada.

Kuskil kella 12ks olin ma igatahes haiglas ja võtsin esmalt ette EMO. Dramaatiliselt: “Ma olen 38+3 nädalat rase, mulle pole tehtud ühtegi ultraheli ja mul on reesuskonflikt! Keegi teil siin telefonile ei vasta. “Ütlemata sõbralik tädi saatis mu 9ndale korrusele, et seal kindlasti aidatakse.

Liftis oli kirjas, et 9ndal korrusel puudub läbipääs – ainus info korruse kohta. Vaatasin, et 8ndal on sünnitusosakond, otsustasin sinna minna. Tundus väga vaikne seal muideks. Rääkisin sama loo ja ikkagi selgus, et 9ndal korrusel on naistearstid ja ultraheli. Sai treppimööda sinna tõustud ja kuna ma juba kolmandat korda sama asja seletama pidin, hakkasin veits marutama. Marutasin registratuuri tädiga ja sain lõpuks asja nii kaugele, et mind saadeti istuma ja ootama. Ma pidin muidugi korduvalt sajatama, et mul reesuskonflikt ja süst tegemata ja et ma 110km tulnud ja et küll te mulle selle 5min leiate. Paar korda arvasin juba, et ega siit head nahka ei tule, aga lõpuks saadeti mind mingi ankeediga istuma ja ootama. Ankeedis oli muuhulgas küsimus, et ega ma lapse isaga suguluses pole. WTF?

Üsna pea tuli õde ja viis mu vererõhku mõõtma, siis pidin jälle ootama, siis kutsus registratuuritädi, et leidis mu saatekirja, kus oli kirjas, et mul aeg 22.jaanuar. Ütlesin, et selleks ajaks olen ma ilmselt sünnitanud ja et ma olen täna kohal ja tahan asjades selgusele jõuda. Ainus asi, miks tegelikult läksin, oli soov teada saada, ega platsenta all ei asetse. Ei saa võtta riski, et haiglast niivõrd kaugel olen ja sünnitama hakkan ja siis võibolla verest tühjaks jooksen, eksole. Kuna platsenta võib liikuda, oli mu teadlik valik see ultraheli pärast 37nädala täitumist teha.

Ühel hetkel kutsus mu enda ruumi seesama õde, süstal sõjakalt laual ootamas. “Seda ma küll endale teha ei lase! Mul vaja teada saada, kus platsenta asub,“ teatasin. Veel küsiti, ega ma muudes riikides, st Ida-Euroopas, st Eestis viimase aasta jooksul arstil pole käinud, mine tea, mis patsillid kaasa tuua võisin. Saadeti uuesti ootama.

Nii, vahepeal siis istusin natuke veel ja peatselt kutsus üks meesarst mu kaasa, oli täiega chill, naljatas, et ma nii keeruline patsient, et tulen millal tahan ja kui aeg on, ei ilmu kohale. Lebasin lauale ultraheli saama: “Ütlen kohe ära, et ei soovi teada kas tegemist on poisi või tüdrukuga.“ Arst: “Ahaa, selge, siis selle uurimisest pääseme.“ mõõtis ja vaatas ja teatas, et kõik parimas korras, vett piisavalt ja platsenta jumalast kõrgel. Ja parim – mitte ainsamatki märki preeklampsiast. No selle eest võin küll ainult ennast tänada. Ise vaatasin igaks juhuks minimaalselt ekraanile, et mitte lapse sugu kogemata näha.

Siis rääkisime natuke, küsis, kas plaanin ikka loomulikult sünnitada, kui suur esimene laps oli ja veel et mul on kena nimi ja norra nimi sinna otsa veel kah saadud, ja et kas mulle vereanalüüsi on tehtud.. Siinkohal oleks ma tahtnud silmi pööritada, sest alles ma andsin verd ja ma juba tean, et on reesuskonflikt. Aga Norra, eksole, nemad Ålesundis oma süsteemis ei näe, et ma kodulinnas analüüsitud olen. Taevas appi! Üritasin minema põigata, et mul läheb buss ja pole aega, aga arst: “Ei, me tulime sulle vastu ja võtsime su väljaspoolt järjekorda, nüüd teed selle analüüsi ära :D“ Vereanalüüsi järjekorra nahka läks 20minutit ja ostukeskuses jäi shoppamata, sest juhuslikult sõitis kohe see viimane otsebuss haigla ette, mis mu koju tõi. Võinoh kodust 5km, edasi võtsin takso, sest wohhoo, Norras läheb sellisele seiklusele (ehk ühele otsale) 50euri ja see kompenseeritakse!

 

Mida muutsin rasedaks jäädes

Saan öelda, et minult lausa telliti, või nii, üks blogipostitus. Teemaks, et mida ma raseduse ajal varasemaga võrreldes muutsin.

Eks selle trenni ümber suuresti kõik keerleb. Erinevates spordiklubides (Tallinas Revalis, Norras Freshis ja Satsis) käisin juba aastaid varem. Ükskord 2014aastal Rootsis poodeldes  tekkis mul tungiv vajadus rasvapõletuse L-karnitiini kapsleid osta. Ei tea miks, kuigi ma 50kilone pole, ei ole mu rasvaprotsent kunagi liiga kõrge olnud, headel aegadel lausa 16(!), mis on naise kohta üsna hää. Igatahes sealt Rootsist ma Hispaaniasse lendasin (sel samal korral, kui Viikingiga kohtusin) ja vaat et järgmisel päeval kapsleid neelates jooksma läksin. Nagu ma aru sain, toimivad need nii, et panevad südame kiiremini tööle ning kalorid põlevad kiiremalt/rohkem/tõhusamalt.

Mul tuleb tunnistada, et ma ei näinud nende kasutamisel tulemust. Kui siis hästi vähe. Purk sai ühel päeval otsa, trenn muidugi jätkus. Mingil ajal tellisin kuskilt Eesti netipoest uue, aga teise firma. Need ei töötanud absoluutselt. Läks aeg, tuli kihlasõrmus, vaja pulmi planeerida ja no nagu ikka KØIK tahavad enne pulmi alla võtta. Oiiii kuidas viimastel kuudel trennitatud sai. Tablette neelasin juba nii hommikul kui õhtul. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, palju need mõjusid, sest kommisöömisest ei suutnud ma vist ühelgi päeval loobuda. Abielunaisena pole minu kõrist enam ükski L-karnitiin alla läinud.

Põhiline on see, et ma igal pool raiusin, et abielluda tahan sünnituseelse kehaga. HAHAHAH 😀 oleks ma teadnud, et ma pärast vähem kaalun.

Ja ma kahetsen, et enne pulmi ikkagi endast rohkem ei andnud ja magusasöömist ei ohjeldanud.

Pärast pulmi tuli trennipaus, sest et toimusid Hawaii ja mandliopp. Kui viimasest 2 nädalat möödas, läksin jälle jooksma (suvi ja soojaks ajaks panen alati trennilepingud pausile). Øige pea tuli rasedus, mille esimesed kuus nädalat ma kenasti jooksmisega jätkasin. Alati tegin lihasharjutusi otsa. Siis saabus iiveldus ja mingist trennist ei tahtnud kuuldagi. Samas teadsin alati, et ühel hetkel siirdun Satsi lepingut sõlmima. Nii läkski, seks ajaks olin 4kuud rase. Ja sealt edasi leidsin end vähemalt kolmel korral nädalas trennitamast. Kuni 38 nädalani. Tegin kõike nagu teisedki, muuhulgas kõhulihaseid, mille eest ma ennast nüüd tänan, sest nood ei läinudki laiali, kõht ei kasvanud hiiglaslikuks ja ma ei saanud ainsatki venitusarmi.

Venitusarmide puudumises võiks iseenesest ka kreemitamist “süüdistada”, aga ma ei saa öelda, et ma sellega väga usin olnud oleks, seega pigem ikka geenid. Mul pole varem ka venitusarme tekkinud. Mul on veel oma teooria, et mul on elastne nahk ja uskusin, et saan sünnitatud ka ilma altpoolt rebenemata. Nooh, arvestades seda lamavat asendit, arvan, et läkski päris hästi 🙂

Saunatamisel oli samuti tähtis koht minu elus-raseduses. Sinna sattusin ma täpselt sama tihti kui trennigi.

Söömisega järgisin enda kainet mõistust. Näiteks arstilt saadud infoleht lubas Cola Zerot juua, aga keelas sinihallitusjuustu ja pastöriseerimata piima tarbida. Viimast ma ei joonudki, aga oleks, kui ligipääs olnud oleks. Aga andke andeks, aspartaamiga joogid – ma ei joo mitterasedanagi, ei joo tavalistki Cocat, sest ma ei vihka ennast ega enda last.

Takkajärgi ütlen: kõik need ponnistused tagasid mulle ääretult kiire sünnitusest taastumise aga sünnitus ise – sellega ei saanud mu keha üldse iseseisvalt hakkama.

Kes meile sünnib?

Ootasin vaid, et kõhupildid käes, sellest viivitus.
Lipsu värv mu kõhul räägib enda eest:

Meie esiklaps on poiss 💙 Täpselt nagu soovitud. See soov pole mul aga kaugeltki terve elu olnud. Varasemalt tahtsin ainult ja AINULT tütreid, kuid pärast Viikiga tutvumist mu meel muutus – nii perf mees peab vähemalt ühe poja tootma 😀

Me justkui nagu “otsustasime”, et esimene on poiss juba kaks ja pool aastat tagasi, värvisime sissekolides ju väikese toa siniseks. Ja nimi – mitu aastat teada, lahedaim poisinimi, millel tähendus, ajalugu ja mille kandjat ma veel ühtki kohanud pole. Tüdruku puhul ei teaks vist siiani, kuigi ideid on.

Nimepidi on teda algusest peale ka kutsutud, isegi kui ultraheli veel sugu kinnitanud polnud. Ikka oli siit-sealt kuulda, et “aga äkki on tüdruk”. Ma mõtlesin ainult endamisi, et mida te ajate, ma TEAN, kes ta on.

Haaa, nüüd oleks eriti hull, kui uh pange paneks 😝 Aga vaevalt, kaks seanssi juba kinnitanud, varustusest 3D pilt ka olemas.

Et meie lähisuguvõsas ainult tüdrukud on, tundub eriti lahe ja uudne see poistemaailm, millest ma midagi ei tea. Siiski on tüdrukusoov säilinud, neid tahaks ma hiljem kohe mitu, sest ma ei tea kui väga poisil venda on vaja, aga mul on kogemus, et tüdrukul on õde väga vaja.

Lapsesaamine

Viimasel ajal on igal poolt kuulda probleemidest lapsesaamisega. Jumpstükk – mu töökaslane – rääkis, et tal munasarjadega jama ja et arst öelnud, et tema lapseootele jäämise võimalus on 50%. Teine kolleeg, kes on poolakas ja kokk kurtis mulle kuu-kaks tagasi, et nad naisega aastaid last teha üritanud, mõlemad arstilgi käinud. Midagi pidi “katki” olema, nagu ta ütles.

Tõesti kahju, kujutan ette, kuidas selline asi närve süüa võib, kui kuid-aastaid üritad. Ma läheks peast segi, ütlen ausalt.

Tegelikult tahtsin poolaka reaktsioonist kirjutada, kui ta minu beebiootusest kuulis. Eelmine pühapäev oli meil töökaaslastega Magic Party (WTF hahaha), teadsin juba ette, et ma ainus kaine seal olen, seega teatasin laupäeval köögis kahele kokale, et olukord nüüd selline. Rootslasest kokk oli õnnelik, küsis, kas tean juba sugu jne. Poolakas aga ei vaadanud mulle otsa, ei lausunud sõnagi, jooksis välja suitsu tegema, terve ülejäänud päeva ignos.

Eile pöördus ta minu poole: “Ma sain sinust eelmine kord valesti aru ja unustasin õnnitleda, nii et palju õnne! Ja võin sulle öelda, et meie saame ka lapse.” Ma:”Oo, väga tore, mitu nädalat on juba?” Tema: “3 nädalat.”

Väga-väga meeldiv tõesti 🙂 Aga nii vara ma veel küll ei hõiskaks, eriti veel, kui neil nõnda kaua tehtud kaunikene on. Üldse ta naine pidi siis selle eriti varajase testi tegma. A muidu naiss, mul võibolla kellagagi beebiujumisse minna 😀

Esimene ämmaka visiit Norras

Täna sai ära käidud. Tundub, et eesmärk oli niisama raseduse teemal juttu rääkida. Mis ma siis teada sain:

• et ma saan ise valida, kas käin igakuiselt perearsti või ämmaemanda juures kontrollis.
• et 36ndast nädalast hakkan iga kahe nädala tagant kontrollitud saama.
• et pissiprooviga oli kõik korras.
• et reesuskonflikti kontrollitakse võibolla 18ndal, võibolla 24ndal nädalal.
• et kohe kui 4. novembril ultrahelis käidud tuleb kärmelt lapsesaamiseloengusse registreerida. Kohad pidid õige kiiresti täituma.
• et beebi elab – selle tõestuseks kuulasime dopleriga südamelööke.
• et ma jumala eest sinihallitusjuustu ei sööks. Aga Briet tohib, kui ma seda just liiga kaua soojas ei hoia.
• et 19.jaanuaril oleme Viikingiga oodatud imetamisloengusse.

Õhtul sain eriti õnnelikuks, sest ühele Ergobaby´le (+imikukookon) ja BB lamamistoolile (+mänguasi)sai käpp peale pandud, esimese eest 73euri ning teise eest 78euri välja käidud. Rõhutan uuesti, et uuena oleks ma nende eest kokku üle 300euri maksnud! Nii et ma olen väga rahul endaga 😀 Need näevad väga kenad ja uued välja 🙂

“Ta ostab endale tissiimemise masina!”

Ok, alustan sellest, et ma nädal tagasi järelturult beebile Ergobaby kõhukotti, Medela rinnapumpa (seda küll pigem endale) ja BabyBjörni lamamistooli otsima asusin. Juhtus nii, et esimesena leidsin õige hea pakkumise pumbale. Uuena maksab see 161euri ja üks pudel pea 24euri. Kui mu laps üldse kunagi pudelit saama peaks, siis ainult Medelat, sest selle lutitehnoloogia on ainus, mis viib riski, et laps pärast pudelikogemust rinda ei soovi, madalaimaks.

Laupäeval me sellele järele ei jõudnud – Viiking ehitas isaga terve päev kappi ja õhtul siirdusime Sandesse T. 25ndat tähistama. Rahvast oli üsna mitukümmend, söödi vorste, rüübati vägijooke (peale minu ja Viikingi), õnnitlusi tuli igast ilmakaarest. Mõnega läks jutt pikemaks, titeasjade ostmiseni näiteks. Viiking: “Naine teab täpselt, mida ta tahab: Emmaljunga vankrit ja homme näiteks ostab tissiimemise masina.” Hahahahaha, no ei tulnud tal pähe rinnapumbaks seda nimetada 😀

Üks noor naine müüs pumpa ja kolme pudelit, mida ta varasemalt 2-3 korda kasutanud oli,  67euroga. Sõitsime eile sellele järele. Komplekt oli tõesti ilma mingi kasutusjäljeta. Väga rahul, et selle sain 🙂

Kiired ajad

Rasedusalguse logelemine on läbi! Nüüd on päevad vähe sisukamad ja mulle nii meeldib 🙂 Eile alustasin päeva keelekurususel, siis tegime Leedu sõbrannaga pumpkin spice latte (nii hea – jõuluaeg tuli meelde :D), jutustaime.

Lõunaks oli Viiking mulle sellise lambakintsu toonud:

Taas tuleb abikaasat kiita. Ma võin korra mainida, et mul mingi roa isu on. – antud juhul fårikål´i (lambaliha-kapsa-roog) – ja järgmine päev on vajaminev kraam külmkapis olemas. Panin siis poti tulele, ise sain Viikingiga kokku, käisime ühe projekti asjus maad uurimas, teise (projekt “Seinakapi ehitus”) pärast Ikeas, seal jõudsime juba 3ndat korda järeldusele, et pressitud saepurust kappi me ikkagi ei taha, sõitsime ehituspoodi ja naasime koju puitmaterjaliga, millest nädalavahetusel Viiking ning ta isa, kes spetsiaalselt Kristiansandist kohale tuleb, kappi vorpima hakkavad.

Uks on ka nii kaugel, et saab kohe lakikihi peitsikihile peale.
Täna olen tunde Norra keelega tegelenud. Kohe lähen Emule vastu, kes Eestimaalt Eesti toiduga saabub, õhtul tööle.

Eile sain veel ITKst meili analüüsivastustega, et süüfilist mul pole. Woohooo! Mitte et ma kahtlustanud oleks, lihtsalt kõiki rasedaid ju kontrollitakse. Postkastist vahtis mulle Norras tehtud analüüside vastused ka vastu: B- ja C- hepatiidist olen puhas, toksoplasmoosist ja HIVist ka. Ok siis.

Lauralt sain mõned töödeldud pildid viimasest fotosessioonist. Mu olen nendega vaat et rohkem rahul, kui pulmapäeva omadega – tiss ju nüüd suurem 😉

Ahjaa, ja esmaspäeval oli meil Oslos AM´i sünnipäeva tähistamine, kus ma teisigi töökaaslasi titeuudistega üllatasin. Aint, et ülemusele keelasin (veel) öelda.

Isud

Viimastel nädalatel on mu isud niimoodi muutunud, et ise ka ei tunne ära ennast. Kõige rohkem on mul hea meel, et mulle magus enam ei meeldi. MINULE, kujutate ette, kes ma olin suurim enne maailma kõige suurem suhkrusõltlane. Ja oi, kui õnnelik ma selle üle olen! Väga meeldiv, kui mulle kunagi enam kommid ja shoks ei meeldiks, elu nii palju kergem.

Vahepeal on mul siin erinevaid perioode olnud, üks nädal sõin ainult äädikaseid kurke ja kalapulki, teine tatart, kolmas näkileibu maksapasteediga. Ainult üks on sama – liha alla ei lähe, hakkliha veel kuidagi aga ainult vaadatagi veise sisefilee poole, ma tahaks kettida. Naljatan, et beebi on taimetoitlane 😀

Eelmine nädal Eestist tumedat leiba ja sulatatud suitsujuustu kaasa ostes, sain ma aru, et ilma nendeta ma enam kaua ei ela. Kahest poolikust leivast muidugi igaveseks (raseduse lõpuni) ei jätku ja juustust on ka 3cm järel 😦 Ja iss veel utsitas mind rohkem juustu ostma aga ma mõtlesin, et poh, raudselt söön ma ennast sellest enne üle.

Aga kus on häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pühapäeval, kui ma ei eksi, teatas Viiking, et läheb töö pärast teisipäeval Rootsi. Nagu ikka – hommikul läheb, õhtul tuleb. Eile siis tagasiteel kirjutas mulle, et mida abikaasa küll Rootsimaalt sooviks. “MUSTA LEIBA!!!!!!! Ja juustu ja sinki” vastasin talle. Euroopa liidus teatavasti on suurem valik toitu ja odavam ka, mistõttu soetas Viiking mõned kohvipakidki. Aga noh, kohv mul ka enam alla ei lähe 😀 Igatahes sain sellise chiaseemne leiva ja veel ühe tumeda leiva. Viiking neist õnneks ei hooli.

Viimased paar päeva on mind kimbutanud vanakoolitoitude isu. Leivasupp läheks libedalt näiteks. Ühe tüüpilise eesti koolitoidu – ukraina borši – valmistasin täna isegi. Viikingit kiusan, et laps tahab ainult Eesti toitu 😀 Nagu üks kodukana muiste, veetsin köögis pea kolm tundi, sest isegi puljongi keetsin ise. Nüüd ootan Viikingit, ise põnevil, mis ta sellisest supist arvab. Üsna kindel, et ta seda täna esimest korda elus maitseb 😉

Eesti ja Norra erinevused: rasedusega arstil

Täna olen õige varajane linnuke, sest Emu sadas juba 7:30 oma saja kotiga meile koju sisse, jättis osa asju siia ja pani Eesti poole leekima. Saatsin ta rongile, ise läksin 9:00ks arstile. Nagu juba varem mainitud, siis enne 12ndat rasedusnädalat siin midagi ei torgita, täna aga, kui käes on 13+6 tehti esimesed protseduuris. Esiteks paluti mul pissutopsiga kohale tulla. Taevas halasta, mul Eestis juba oscar tehtud ja and tahavad mingit pissut. Aga sellest pean ma vaikima, sest kahes riigis (vist) korraga arvel olla ei tohi. Lisaks küsiti neid tüüpilisi andmeid nagu pikkus ja kaal (mis on siiani endine, juhuu!), reesuskonflikti võimalikkust (mul veri neg., Viikingil pos.). Öeldi, et seda kontrollitakse esimest korda 24ndal nädalal. Pandi paika haigla, kus sünnitan, lõpuks võeti 5(!!!) topsi verd. Nojahnoh, Eestis piisas küll ühest..

Esimene ultraheli tuleb 16ndal nädalal, või kuskil nelja nädala pärast, selle pean ise välja uurima – kuhugi helistama. Üldse pidi ainult kaks korda ultraheli tehtama, vaid kahtluste korral rohkem.

Ma nüüd pean kärmelt otsustama, kas lähen Eesti 20. nädalal looteanatoomiat tegema. Eestis ämmaemand igatahes tungivalt soovitas.

Ok, tsau!