Sõbranna-deit

Eile oli no nii tore päev, et tahaks kohe hõisata! Minuga võttis juba nädal tagasi ühendust üks ammune sõbranna-töökaaslane ühes isikus. Nimelt kui ma värskelt Norra saabunud olin, töötasin kuu aega ühes kohutavas Itaalia restos. Kõik oli seal paha (ülemus närvihaige itaallane, “manager” mingi eesti tsikk, kellega ta voodit jagas jne) , peale selle tüdruku. Ta ööbis isegi mõne öö meie pool, sest tegemist on sellise rändajaga, kes juba vist 5 viimast aastat kohvri otsas elab. Pärast mõningast aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Poolas ja Islandil jõudis ta jälle omadega Norra. Ja see on nüüd selline match, et me isegi ei tajunud, et 3aastat möödas on, nagu üleeile oleks viimati lobisenud 😀

Muljetasime siis kõik ära. See võttis iseenesest mõistetavalt terve päeva. K. on pärit Poolast, aga seal ta eriti ei viibi, viimastel aastatel on ta õppinud Itaalias ja Hispaanias, praegu omandab magistrikraadi. Meenutas, et kui me 2014aastal suhtlesime, olin ma värskelt armunud, rääkisin, et tahan abielluda ja lapsi ja K. oli omaette mõelnud, et heldus, paar kuud koos olnud ja juba sellised ootused 😀 Nooo ma teadsin juba siis, et ma need saan 😀

Kokku saime me hiliseks lõunaks. Hiljaks jäime ka mõlemad – ma, sest B. tahtis keset teed rongijaama (valisin Lillestrømmi rongijaama, seega 4km jalutamist) süüa ning ma pidin tee ääres bussipeatuses selle toimingu ette võtma 😀

Ilm oli selline, et ma paari tunniga Aker Brygges einestades endale randid päevitasin.

 

Outfit´id:

Leidsin endale BikBokist kitli, mis on nõnda veider, et lausa lahe. Viiking imestas, et see rohkem nagu ta ema stiil. Pojal on mu õe näol tädi, kellele Ralph Laureniga hellitada meeldib. Rüü pidi küll kolmekuusele olema, aga läheb praegu, enne kahe kuu täitumist.

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂

Aktuaalne sel nädalal

Mulle täiega meeldib erinevaid asju händelida. See nädal töötan enamvähem täisajaga põhikohal, eile kutsuti Lääne-Oslosse lasteada kedagi asendama. Läksin. Väga väsitav, seitse umbes aastavanust titat. Üks kisas vahelduva eduga, sest alles harjutas. Vahepeal tõesti mõtlesin, et kuhu kurat me Viikingiga ennast mässinud oleme.

Trenni olen iga päev teinud, päevad lõppevad magamistuba vuntsides. Eile liimisime põrandaliistud paika ja no ma pole üldse rahul. Põrand lainetab, mitte küll visuaalselt aga liistud on vahepeal sentmeeter eemal. Uuesti ka teha ei viitsi, kui parkett niikuinii vana, siis ei soovi liiga palju tuppa investeerida.

Homme on see kurikuulus Black Friday. Sinna pean üksi minema, Viiking viibib reedest pühapäevani Kristiansandis, sest pole pool aastat väikest õde näinud. Haa, loodan, et toob palju titeasju koju 😉 Emu saabub meie juurde küll täna, aga homme on tal mingi Tinderi-teema jälle, eks ma kajastan, kui midagi põnevat toimub.

Igatahes on mul uut käsipagasit vaja, viimase ostsin hiinakast ja iga reis vannun, et see on viimane, sest too koliseb hullemat moodi. Nüüd soetan korraliku 🙂

Täna vaba ja peaks liigutama hakkama. Esiteks vaja koristada, siis vaaritada ja enne Viikingi ja Emu saabumist veel Ashtanga Joogasse jõuda.

Pulsikellast

Nii lahe asi! Mul on nüüd see enamvähem 24/7 peal ja saan täieliku ülevaate kõigest, mida teada tahan.

No see pole mulle mingi uudis, et ma keskmisest rohkem liigun aga mõned päevad tulevad ikka sellised, kus ma 100% täis ei tee. Näiteks olin ma VÄGA imestunud, et 11h öövahetusega baaris vajalikke arve samme täis ei tulnud. Samas mu kell nõuab vist rohkem kui 10 000 päevas :/

Nagu need kellad ikka, siis liigse ühes asendis pikutamise peale tõstavad kisa. Ja sellist asja on nädala jooksul vaid korra juhtunud. See oli ka päev, kus ma ennast kõige paremini ei tundnud, ilm oli paha, tuju paha jne.

Eile aga oli mul selline tüüpine kell 10 üles, hommikusöök, 5km jooksu, 1km jalutust pulsi maharahustamiseks, matil lihasharjutused, 4km rattaga tööle, 7h vahetus, 4km (ülesmäkke) rattaga koju ja magama päev. Ja siis andis ustav Polar mulle teada, et liigutatud sai ennast suisa 40% rohkem kui “vaja”. 😀

Esmaspäev

Appi mis nädal(avahetus) mul seljataga on. Üle 40h rassimist. Kaks ligi 12h öövahetust ja eilne õhtune veel otsa. Täna magasin südamerahuga kella poole üheteistkümneni, oleks kauemgi, aga Viiking helistas, et keegi on ukse taga. Meil miskipärast selline süsteem, et kui alt uksest keegi siseneda soovib ja meie korteri nr valib, siis heliseb Viikingi telefon ja selle kaudu siis lastakse inimene sisse.

Ajasin kähku mingid hilbud selga ja tormasin õue. Selgus, et iss oli mulle paki saatnud, uhke lillelise. Sünnipäeva puhul. Naasesin voodisse seda avama:

Koonerdatud siin pole

Viiking käis laupäeval 30ndate teemalisel peol. Kolleegil oli 30. juubel nimelt.
Umbes kolme ajal me mõlemad kodust lahkusime, mina tööle siis. Tagasi koju jõudsin kolme ajal öösel, Viiking oli endiselt Oslos ja ootas ööbussi. Ostsin teisele teepealt kebabi kaasa – nii hea abikaasa olen ikka 😀

Kui mina juba unne suikunud, saabus Viiking, kes mind oma nunnutamise-kudrutamisega üles ajas. Saatsin ta kööki kebabi sööma ja uinusin taas.

Aga tagasi tänasesse: pärast hommikusööki asusin murakamoosi keetma. Ostsin 18€ eest 650g murakaid. Mõtlesin, et vaevalt ma metsast neid leian. Sain paar moosipurgikest.

Lõppu mu esimene Harley t-särk. Ostsin selle juba Dublinist tegelt, aga unustasin enne näidata:

Kaalust

Kunagi jutustasin ma kogu oma kaaluhistory, praegu tahan lihtsalt öelda, et ainuõige otsus oli aasta tagasi beebiillidest loobuda – sellest ajast peale on mu kaal langenud ja täna on mulle kõik mu 10 paari lühikesi pükse liiga suured:

Viiking ei seedi üldse, kui ma vales suuruses pükstest ringi chillan ja käsib mul need ära visata, aga ma ju ei raatsi :/

Perekeskne nädalavahetus

Juba neljapäeval saabusid meile (tegelikult Viikingi õe juurde) mu äi oma 3aastase tütrega. Titt, keda muidu vati sees hoitakse, toodi siis lõpuks Kristiansandist välja ka.

Õhtul olime paar tundi kõik koos, aga kuna väikeõde punkt kell 20:00 magama minema pidi, siis midagi erilist me ei teinud.

Reedel käisin nagu ikka jooksmas, vahepeal eksisin kodumetsades ja tagasiteel kohtasin trobikonda pereliikmeid, kes lapsekesega mänguväljakule liikusid. Titt ise on jumala lahe, ütleb igast naljakaid asju ja eelistab mind oma vennale 😀 tegime eile Polaroidiga pilte ja  tsikk valis endale selle, kus ta minuga oli 😀 Kunagi ta üldse kartis Viikingit – polnud habemes meestega harjunud.

Laupäeva õhtul chillisime Viikingi tädi terrassil, pärast käisime ämma aias vaarikal. Ta ise on Mr. Beaniga oma hipiautoga Norra peal tuuritamas, niiet keegi pidi neid marju ju noppima. Saagiks oli kaks suuremat topsi vaarikaid ja hulganiselt sääsekuppe. Kõrge hind neil marjadel, ma ütlen. Lisaks pidev hirm, et rohu sees end mõni 10cm nälkjas peidab.

Päev lõppes neljanda hooaja viimase “Viikingite” episoodiga. Ainumas sari, mis ma vaatan, pole väga teleka ees lebotaja tüüpi.

Laupäeval jalutasime alla Lillestrømi, kus jälle kogu B. klann end basseiniäärde rätikutele visanud oli. Seal oli mingi välibasseinide kompleks. Kuna ilm just kõige päikesepaistelisem ei olnud ja varsti hakkas tibutama ka, tulime peagi meile, et Viikingi väikeõele meie elamist näidata ja koos jäätist süüa. Sel ajal oli Viikingi tädi massiliselt grillinud ning peagi istusime jälle üheskoos nende terrassil ja lasime heal maitsta.

Kuna siin Norramaal kasvavad vist kõik lapsed selles vaimus, et laupäev on magusapäev, siis anti tirtsule pärast ühe vorstikese ja Coca-Cola Zero joomist kommid näppu. JAH, TE LUGESITE ÕIGESTI – 3AAASTASELE VALATAKSE SEDA ASPARTAAMIGA SOLKI NII ET SILM KA EI PILGU! Ma muidugi andsin Viikingile märku, mis ma sest arvan. Hiljem küsisin, miks faking kõik 9 laua taga istuvat täiskasvanut seda heaks kiidavad. Aga norrakatele on tähtsaim konflikte mitte tekitada, naeratavad näkku ainult. Kus see megakarm Norra lastekaitse nüüd on?

Õnneks ma kaua selliseid nilbusi nägema ei pidanud – kella kuuest hakkas töö. Kell 4 hommikul lõpetasin. Kus see Viiking vahepeal patseerinud oli, polnud mulle teada, aga paarsada meetrit kodumajast helistas ta mulle, et ta jõuab kohe koju. Neil oli kuttidega Oslos veits käest läinud, väidetavalt ostsid kõik Viikingile jooke ja nõnda ma ukse eest oma purjakil abikaasa leidsin.

Mees on mul siiani selline, et kui promill sees, tapab mind oma jutuga kui palju armastab, kuidas ilma minuta üldse ei saa ja kui eriline armastus meil ikka on. Ma muidu nõus kõigega 😉 Lõpuks uinusin oma alko-kebabi-lõhnase mehe kõrval.

Kauaks seda und ei jätkunud, sest kell kolm pidin jälle tööl olema.

Järgmine nädal lendame viiekesi (mina, Viiking, tema isa, õde ning viimase poisssõber) Dublinisse. Tööl sai üks Jumpstükk (kutsun Viikingiga üht lühikest ja paksukest kolleegi niiviisi) tigedaks, et Varikas jälle vaba nädalavahetuse sai. “Fain, see pidi mu esimene vaba nädalavahetus olema, aga kui sa Dublinisse lähed, eks ma siis töötan!” ütled ta. Ma vastu, et sry, aga mul need piletid detsembrist juba.

Lõppu tõestus, et nalja saab mul tööl kah: