Pärisprobleeme* mul pole, aga…

…igasuguste asutustega kemplen küll igapäevaselt. Ma nimetaks seda oma päevatööks, sest kõik asjad juhtuvad ju alati minuga.

Kõige hullemat ei viitsi ma isegi täies mahus lahkama hakata, sest lahenduse leidmine võib võtta kuni kuus kuud, aga ütleme nii, et NAV arvab, et haiguslehel olles mulle neli korda vähem raha maksta on täiesti okei. Praeguseks olen igatahes poolel teel, et õiglus jalule seada. A las ülejäänu jääb.

Kui on vaja ultraheli aega, et välja uurida, kus platsenta e EMAKOOK asub, siis kaob saatekiri jäljetult. Ja mitte nii, et ma oleksin mingi paberi saanud, oh ei, ta kaob jäljetult virtuaalselt. Ämmakas väidab, et saatis selle sünnitusmajja, sünnitusmaja väidab, et pole saanud. Varikas helistab nädala pärast uuesti sünnitusmajja – ikka pole kätte saadud. Saadan ämmakale sõnumi, vastab, et tema saatis ära, käin veel visiidil kah ära, ütleb mulle silmnäkku, et on ära saatnud. Helistan paari tunni pärast sünnitusmajja, KEEGI POLE NäINUD, KEEGI EI TEA. Saadan sõnumi ämmakale, et ikkagi ei ole seda va saatekirja. Ämmakas vastab, et ta ikkagi saatis selle juba 3.jaanuaril ära…

Kogu see HELISTAMISEvärk oli üldse raske, sest meil kukkus Beniga kahepeale mu telefon vetsupotti. Oli too niigi armetus olukorras, sest ma sõitsin sellest suvel jalgrattaga üle, õnnetuseks pidurdasin just sel hetkel, kui telf tagaratta all oli. Pool aastat ei raatsinud uut telefoni osta (aeg läheb kiirelt noh), nüüd ei jäänud enam muud üle. Uurimustöö tehtud, tellisin ühe õuna ära. Netilehel kirjas, et kohale jõuab 2-4 päeva pärast. Eile oli kolmas päev ja sain meili, et telefoni saab kätte homme STRØMMENIST. Saatsin range kirja, et kuna te omaalgatuslikult kauba valele aadressile saatsite, siis teete mis võimalik, et telefon homme ikkagi mu kodukohas oleks, et oleks 2-4 päeva, nagu netilehel lubatud.

Vahepeal otsustasin ma Emmaljunga ära müüa. Läks nagu soe sai, 10+ tahtjat ja hinnaks veel 700euri, kuigi käru kohe 3a vana. Tuli siis üks pere Ålesundist kohale, proovida ei soovinud, panid käru autosse, vippsisid raha ja sõitsid minema. Paari päeva pärast algas hullem kamm. Nende laps ei saavat kärus hingata, istumisosa olevat praak. Me olime suht kohe, et ok, dav, tooge siis tagasi, ma maksan raha ka tagasi, pole hullu. Aga ei, nemad tahavad, et me neile uue istumisosa ostaks. Ma andsin kempluse Viikingile üle, teiselpool oli ka kemplejaks pereisa. Nädal vähemalt jaurasid, kuniks teatasid, et tagastavad käru. Kui vana istumisosa olid nad nõus meile koju tooma (110km), siis käru üleandmiseks nõudsid, et me neile poolele teele vastu sõidaks. Keeldusime. Kui sa midagi ostad, ei saa sa eeldada, et kui sulle ei meeldi, siis pood tuleb ise sinu juurde. Viimaks saatsid nad selle käru bussiga meile. Paraku oli buss pool tundi liiga varajane ja Viiking jõudis peatusesse kui too juba uuele ringile läinud oli. Maruvihasena saabus koju. Siis selgus, et 3h pärast on buss koos käruga uuesti Åndalsnesis. Teisel korral läks õnneks ja raha sai tagastatud. Veits toibusime, aga lahti me neist inimestest ikka ei saanud. Peagi tuli sõnum, et nad unustasid mingid jullad kärule külge. Sellised mille külge kott riputada. Palusid, et ma neile postiga need saadaks, olid 50euri maksnud. Täna sain ma need siis saadetud, läks aega, sest telefon, milles aadress oli, uppus ju ära. Nüüd peaks rahu olema. Ülehomme tulevad uued ostjad ja ma hoian hinge kinni ja palvetan. Tõesti ei saa seda praagiks nimetada, lihtsalt olid keerulised inimesed.

Uuele lapsele pole ikka veel nime. On see normaalne, et ma ikka veel ei muretse?

Veel haiguslehe probleemidest. Kuna mul kaks töölepingut, peab tohter iga kord uut haiguslehte kirjutades need mõlemasse kohta saatma. Ühel hetkel avastan, et haigusleht 10.detsembrist 5.jaanuarini on saadetud kaks korda samasse kohta, sellesse töökohta, mis ei olnud täiskohaga. Hakkab jälle helistamine NAVi ja polikliiniku registratuuri külastamine. Üks ajab ühe, teine teise peale. See jama veel nii vähe kestnud, et ma pole veel marutama hakanud, annan neile veel natuke aega.

Igapäevaselt painab mind veel list, mis tegemata on. Ise kirjutan endale ja see on väga vajalik, sest raseduse ajal pidigi mäluga natuke teisiti olema. Näiteks tuleb mul sünnitusplaan kirjutada, mingeid ankeete veel NAVile saata, pilte sorteerida jne. Paar päeva tuleb Viikingita ka hakkama saada, läks Ålesundi tähtsaid asju ajama.

SAMSUNG CSC
Pilt ka ühest heast ajast, mil me Viikingiga värske abielupaarina Hawaiil paarutasime

Kõigele vaatamata on meeleolu õnnis. Sellised pisiasjad mind juba rivist välja ei löö. 2020 on juba praegu hea aasta ja läheb veel paremaks!

*Pärisprobleemid on (surma)haigused, see, et süüa/katust pea kohal pole, see, et partner on s*tt ja nii, eksju.

Kuidas elanud oleme?

Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤

Ennvee

Räägime möödunud nädalavahetusest.

Kui Eestis olles tuli korra mõttesse, et sõidaks Kristiansandi, viimane kord käisime ju enne sünnitust, siis reede kättejõudes see enam jutuks ei tulnud. Viikingil palju asju teha ja ta üldse kurnatud kõigest sellest organiseerimisest.

Nautisime hoopis kodust olemist. Nii esimesed… pool päeva 😀 Meil on vaikiv kokkulepe, et laupäeval magab kauem Viiking, pühapäeval mina. Mees käis mul pärast Eestit veel Londonis ka, nii et unevõlg oli korralik. Lennuliiklus oli nimelt häiritud – magama sai ta neljapäeva öösel kell kaks ja ärkas reede hommikul pool kuus. Niisiis laupäeval oli talle pikem uni lubatud. Imestasin, et ta seda vaid poole üheksani kasutas, aga olin õnnelik ka, sest Ben oli küll söödetud (oh, mis hiiglaslikke portse ta sööma on hakanud :O ) aga mul hullem nälg. Ja hommikusööke meeldib meile nädalavahetuseti ühiselt pidada.

Kuna Ben on hakanud igas asjas iseloomu näitama – viskab vibusse, kui me ta “valel” ajal sülle krabanud oleme ja hammustab meie näppe kui me ta hambaid peseme – siis teatas Viiking, et talle aitab, tuleb osta normaalne hambahari, mitte see näpuotsa käiv. Seega asusime me poepoole teele. Koju naasesime kapiustele käivate lapselukkude (sest ma ei jaksa enam 20x päevas Beni järelt asju kappidesse panna), uute jooksujalatsitega minule ning hambaharjata. Unustasime.

Koju jõudes sõime ja kutsusime ämma meile, et ta Beni hoiaks kuniks me autoga sõitma läheme. Sest – Tadaa! – aeg on mul viimaks enesele sõidukijuhtimine selgeks teha, rooli istusin mina. Kui ikka kolimiseks läheb, siis maal ma bussidest sõltuda ei taha. Algul tiirutasime garaazhide vahel, natuke sain käike ka vahetatud, aga vajab harjutamist. Lõpuks sõitsime paar ringi majade vahel ka. Norras nimelt võib kohe L-iga sõitma hakata, juhul kui üle kahekümneviie oled. Jee, säästan 300-400eurtsi!

Pühapäeval asusime kohe pärast hommikusööki Lillestrømi teele. Olgu mainitud, et ma kasutasin oma pikalt magamise võimalust ehk 20minutit. Trenni tegime kordamööd,a sest Ben keeldus MiniSATSis olemast. Tal seal ühe töötajaga kana kitkuda – ei ole talle meeltmööda. Piisab ruumi sisenemisest, kui kisa lahti. Aga pole hullu, mu Bootylicious kestis vaid 30minutit, siis sai Viiking jõusaali. Tagasi koju jalutasime samuti. Super! Kell alles keskpäevas ja meil juba 9km jalutatud ja trenn ka tehtud 🙂

Jälle sõime. Eelmise õhtu kana-ahjukarrit ja sõitsime seekord ise ämma juurde, et too Beni hoiaks, et siis emand-isand jälle masinaga tuuritada saaks. Seekord läks täitsa tänavatel sõitmiseks. Vahepeal sai mootor välja suretatud, kaasjuhte sellega häiritud. Jumal tänatud, et mul võimalus Norras seda teha. Eestis oleks ma 10+ korda ilmselt sõimata saanud, sest ma blokkisin neid teid vahepeal korralikult. Siin inimesed chillid-sõbralikud 🙂

Ja veel: ma hakkan tuleval nädalal taas keelekursusel käima. C1 Bergenstesti ettevalmistuseks. Kursus kestab 4 nädalat ja toimub kaks korda nädalas. Sel ajal veedab Ben aega oma vanaemaga. Ohh, ma tunnen end halvasti, et ta hoida annan 😦 Täielik kana. Ja samal ajal teised emad mu siinses beebigrupis käivad vist kõik juba täiskohaga tööl.

Annan teada, et eksisteerin endiselt

…ma olin lihtsalt vahepeal telefonitu ja Eestis. Ei tea mis kummalisel põhjusel mu nutifon rikki läks, aga sama veidralt “paranes” ta täna hommikul iseenesest ära ka. Tallinnas jõudsin juba Apple`i esinduses abikätt palumas käia, aga kuna nad mind piltidest ilma tahtsid jätta, ei lasknud ma end aidata.

Ja enne 9 päeva Eestis suutsime me veel Åndalsnesis ka ära käia. Seegi vajab kajastamist.

Et ma Eestis viibides alati kookidest-kohukestest-kommidest hullun, otsustasin ma eile õhtul, et tänasest elan 21 päeva suhkruvabalt. Pidi ju 21 päeva see age olema, mil harjumus kujuneb. Suur asi, võin öelda. Igatahes, kuna homme leiab aset Beni viimane minisünnipäev, sai täna ka suhkruvaba tort seks puhuks tehtud. Loodan ka sellest kirjutada.

Muidu keerleb (ja keerles Eestis olles) see eluke endiselt kolimisdilemma ümber. Vaene Viiking on täiesti läbi. Kõik on tema õlul ja ma ei saa suurt aidata kah.

Praegu lõpetan, Ben ärkas, pool postitust juba mu süles istunud, vajab muudmoodi tegelemist kah teine 🙂

Lisatoit, käntzeldatud Londoni tripp ja muu päevakajastus

Nädalavahetusel sai siin sõbranna poja teist sünnipäeva tähistatud. Peolauas hakkas Beni äkitselt inimtoit nii ahvatlema, et ta ammulisui meie ampse luges. Lõpuks haaras mu lattetassi ja matkis joomist. Õnneks oli see tühi.

Kui ma enne olin kindel, et Ben saab esimesed ampsud täpselt kuue kuu täitudes, siis nüüd nähes ta siirast huvi, teeme erandi ja saab oma kõrvitsa nädal varem 😀 Seda miks mõni lapsevanem alla neljakuusele beebile ilma tolle huvi ilmutamata midagi suhu suskab, ma ei mõista. Laupäeval on siis see tähtis päev, enne veel tuleb Lillestrømi ökokõrvitsale järele minna.

SAMSUNG CSC
Ben riideid hindamas

Täna pidi Viiking Londonisse minema ja homme õhtul tagasi pöörduma. Esmakordselt tema karjääri jooksul jääti reis ära, sest tüdrukud ei tunneks end ses terroristipesas hästi. Väga kena nende ülemusest, sest vaatamata sellele, et kellegi silm enam pommiuudiste peale ei pilgu, oleks ikka nõme küll, kui neid reisima sunnitaks ja siis veel midagi juhtuks kah. Viikingi meelest olnuks nüüd just turvalisem minna, et noh, välk kaks korda samasse kohta ju ei löö.

Viimased õhud on meil väga seriaalikeskselt möödunud. Ma pole muidu eriline telekavaataja, aga see koitis algusest peale. The Handmaid´s Tale, kes pole kursis pole, räägib ajast, mil Maal toimivaid naisi vaid käputäis järel on. Need siis pannakse kooli ning saadetakse hiljem rikastesse peredesse sünnitusmasinateks. JUBE! Tundub, et mul empaatiavõime ikkagi eksisteerib (Pärast Beni tulekut hakkas 😀 ), sest ma sattusin esimesi episoode vaadates lausa kergekujulisse masendusse. Seriaal on tehtud raamatu ainetel, mis kirjutati juba aastal 1985.

Eile õhtul, pärast seriaalivaatamist, jäi Ben mängumatile magama. Beebigrupis kirjutati, et villariietes magavad lapsed paremini. Üks selline meil on, Viiking tõi. Ööd on meil alati erinevad olnud ja selliseid seoseid poleks enne tähele pannud. Seekord jäi ta siis kümnepaiku villakombes magama, peagi tõstsin ta oma voodisse (Beni omasse) ja uinusin ise ka (enda sängis siiski). Kell pool neli ärkasin ehmatusega, kus mu beebi on. Mona ka kemples seal kõrval, talle oli tekike/roosa sall varba või siis selle küüne külge jäänud ning ta ei mõistnud, miks tekk teda jälitab. Päästsin looma ja kontrollisin üle, et Beniga ikka kõik hästi. Jäin taas magama. Ja alles millalgi siis, aega teadmata ma vääksuva beebi oma voodisse vinnasin. Vauu! Sellist asja polnud varem juhtunud, ma ei uskunud, et enne ta teise eluaasta täitumist juhtubki. Viimasel ajal on ta tihti sööma hakanud, mitte et mul piima ei jaguks, kaugel sellest, vaid lihtsalt Benil lisa vaja.

Hommikul kell 7:30 võttis Viiking Beni enda hoole alla, sest lapsel oli sõba silmast läinud ja mina soovin kella kaheksani magada. Pühapäeval oli veel kuldsem, siis ärkasin pool 11, jälle oli abikäeks Viiking, kes kell 7 kargu alla ajas. Nii kaua olen ma vist kaks korda poole aasta jooksul maganud. Reeglina ei tunne puudust ka, sest ma pole kunagi väsinud.

Homme lähme vist ämmaga seenele. Eks näis kuidas see Beniga välja näeb, sest vankriga siin mägistesse metsadesse väga ei lähe ja Ergobabys.. vaatame, kuidas ma sellega kükitatud saan. Mõne kukeka või kivipuraviku leiaks meeleldi.

Vahepeal olid meil nii vihmased ilmad, et ma lausa ühe terve päeva toas istusin. Minu jaoks on selline päeva raiskamine kohutav. Et natukenegi kasulik olla, hakkasin pilte sorteerima. Tegemist on nii suure ettevõtmisega, et ma hullun: üle 13 tuhande pildi. Tahaks neid üks hetk ilmutama hakata. Algul mõtlesin, et kindlapeale ilmutame kõik pulmapildid. Paraku avades Strandbergi kausta, selgus, et neid on üle kuuesaja. Jälle sorteerimine.

Videoid võiks ka monteerima hakata. Mul igasugu Hawaiiaegset, Hispaaniaaegset, Amsterdamiaegset materjali. Beni esimeste elupäevade omast rääkimata.

Minnes reisimise juurde. Vahepeal olime me kindlad, et novembris Roheneemesaartele lendame. Hotell on tegelikult siiani broneeritud, aga siis tuli see autojama ja ma lõin käega. Maja tahaks ka ja.. noh, nii on. Võibolla ma kuhugi selle aasta sees ikka jõuan, sest Viiking käis Mallorcal ja on peagi uuesti kuhugi minemas. Me Beniga tahame ka. Ämm lubas lahkelt oma apartementi kasutada, aga lennupiletihinnad on hetkel soolased ning ma olen seal Torreviejas juba sada korda käinud.

 

Sõbranna-deit

Eile oli no nii tore päev, et tahaks kohe hõisata! Minuga võttis juba nädal tagasi ühendust üks ammune sõbranna-töökaaslane ühes isikus. Nimelt kui ma värskelt Norra saabunud olin, töötasin kuu aega ühes kohutavas Itaalia restos. Kõik oli seal paha (ülemus närvihaige itaallane, “manager” mingi eesti tsikk, kellega ta voodit jagas jne) , peale selle tüdruku. Ta ööbis isegi mõne öö meie pool, sest tegemist on sellise rändajaga, kes juba vist 5 viimast aastat kohvri otsas elab. Pärast mõningast aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Poolas ja Islandil jõudis ta jälle omadega Norra. Ja see on nüüd selline match, et me isegi ei tajunud, et 3aastat möödas on, nagu üleeile oleks viimati lobisenud 😀

Muljetasime siis kõik ära. See võttis iseenesest mõistetavalt terve päeva. K. on pärit Poolast, aga seal ta eriti ei viibi, viimastel aastatel on ta õppinud Itaalias ja Hispaanias, praegu omandab magistrikraadi. Meenutas, et kui me 2014aastal suhtlesime, olin ma värskelt armunud, rääkisin, et tahan abielluda ja lapsi ja K. oli omaette mõelnud, et heldus, paar kuud koos olnud ja juba sellised ootused 😀 Nooo ma teadsin juba siis, et ma need saan 😀

Kokku saime me hiliseks lõunaks. Hiljaks jäime ka mõlemad – ma, sest B. tahtis keset teed rongijaama (valisin Lillestrømmi rongijaama, seega 4km jalutamist) süüa ning ma pidin tee ääres bussipeatuses selle toimingu ette võtma 😀

Ilm oli selline, et ma paari tunniga Aker Brygges einestades endale randid päevitasin.

 

Outfit´id:

Leidsin endale BikBokist kitli, mis on nõnda veider, et lausa lahe. Viiking imestas, et see rohkem nagu ta ema stiil. Pojal on mu õe näol tädi, kellele Ralph Laureniga hellitada meeldib. Rüü pidi küll kolmekuusele olema, aga läheb praegu, enne kahe kuu täitumist.

Kerge ülevaade eluolust

(Kirja pandud 16.mail)

Ega ma ei pea ju ootama, millal B. täpselt kahekuune on. Ei, mul praegugi mida pajatada, eelkøige enda jaoks tahan kirja panna kuidas see elu natuke alla seitsmenädalase inimlapsega on.

Täna oli juba teine hommik, kus ma tõden, et B. rekordpalju naeratab – ehk siis aina enam. Nii äkitselt on ta nii palju muutunud, suhtleb rohkem, laliseb, häälitsused on uutmoodi, vaatab silma ja uurib kohe, vahest kulm kortsus, magab vähem. Viimast päevasel ajal, kuigi ka varahommikud on veidi unevaesemad, nimelt on mul tunne, et ta sööb vahemikus viiest üheksani kuskil 10 korda! Ega ma ei loe, käib ju kõik autopiloodil, aga tundubnagu ma saan vaevalt silma kinni kui juba uut einet nõutakse. Talle ei meeldi vist kaua magada – on hommikuinimene, naeratab ka 90% juhtudel päeva esimeses pooles 🙂

Hommikud meeldivad mulle ka, B. on heas tujus, lepib vajamineva aja oma toolis istuma, kuni mina kutsa välja lasen ja süüa teen. Edasi on kõik minu kätes: kui ma temaga pärast sööki vähemalt 5km jalutan, magab ta oma päeva pikima une ja edasi on chill. Kui mitte (nagu näiteks eile), on ta natuke mitte nii heas tujus. Vaja ainult süles olla. A sellest pole hullu, hoian meelsasti, Ergobaby aitab ka, sellesse saab ta ilmselt peagi imikukookonita panna, nõnda suur on.

Riided lähevad nüüd suuruses 56 va mõni püksipaar, mis siiani 50 kasutuses on. Ma ostsin väga minimaalselt riideid, aga ikka on tunne, et ta ei jõua piisavalt kanda. Vahepeal tõi Viiking Cubusest veel tootmisesse mitteläinud villabody ja –onzie. Need läksid kahjuks halliks – said milleltki tumedalt värvi. Igatahes saime me need katsetamiseks, pidin arvamuse Viikingi kaudu ta kolleegidele edastama.

Nüüd mu arvamus lähedusest. Olen veendunud, et beebid peavad võimalikult palju emade küljes olema. Sellepärast mul nii palju piima ongi. Ükski teine imetaja ei pane oma vastsündinut eemale (st eraldi voodisse) magama! Lutt on teine imetamise vaenlane. B. seda ei tahagi, kui me seda ka rahustuseks kasutame, peame seda ise kinni hoidma, ilma ema-isa abikäeta see üle 5sekundi suus ei püsi. Nii me elamegi siis, beebi iga tund tissiotsas 😀

Aegade algusest olen ma varajase potitreeningu pooldaja olnud, väidetavalt alustasid minu vanemad juba sünnitusmajas 😀 Mina, looder, asetasin poja potile alles üleeile. Viimaseks tõukeks see artikkel. Viikingi meelest on tegemist lauslollusega, aga lasi mul muidugi proovida. Pühapäeval pool töövõitu – ühtki jumpstükki mähkmesse ei tulnud aga pissidega on raske.. Lasin eile B.´l mähkmeteta olla ja tuvastasin, et ta “sirtsutab” iga 15minuti tagant! Ma ei tea, kas see on poiste teema? Niimoodi see varajane potitamine küll ei tööta, kuigi jälle – pool maailma kasvatab lapsi mähkmeteta. Tahan kaaaaa hakkama saada sellega!

Ja me saime ristimise paika. Lükkasime augustisse, et ikka kõik tulla saaksid. Emu uue mehe kutsusin ka, et siis nagu nad PEAVAD koos olema! 😀 Pöidlad on hoitud. A muide, ta sõidab täna ligi 8h Emule Geirangerisse külla, veedavad rahvuspäeva koos. Juhhuu!

Aga jätkame ikkagi B. teemadel. Armastus kasvab ta vastu iga päevaga, olles sealjuures juba esimesel päeval üüratu. Kõige nunnum, armastatum, tublim, naljakamate näoilmetega ja nii edasi 🙂