Mis sai uue beebi nimeks?

Nimed on meile tähtis teema. Beniga oli lihtne. See nimi oli olemas kõvasti enne ta eostamistki. Bragge oli ka olemas, aga seda ma niiväga kunagi ihaldanud polegi. St see pole mu silmis kunagi Beni omaga võrdväärne olnud.

Terve teise raseduse ma kuidagi ignosin seda teemat. Seda enam et beebi sugu ka teada polnud. Viiking aegajalt ikka mainis, et tuleb nimi leida ja vahel guugeldasime Norra mütoloogilisi poisinimesid ja igasugu tüdrukunimesid 😃 Nädal-kaks enne tita sündi tegime isegi nimekirja. Huvitaval kombel tuli poisinimede list pikem, kuigi tüdrukunime leidmine alati hõlpsam tundus.

Meie kriteeriumid (poisinimele):

• Olgu viikinginimi
• Olgu ta seal mütoloogias hea tegelane
• R-täht olgu sees
• Ma ei tohi teada ühtegi teist inimest, kes seda nime kannab.

Sõelale jäid kolm nime. Ühest neist polnud r-tähte esindatud – väljas. Teine tundus nii eesti keeles kui rahvusvaheliselt üldse keeruline kasutada -väljas – ja kolmas oli see, mille poole ma Viikingi leitud nimedest juba raseduse algusest saadik enim kaldunud olin. Va siis see minu leitud (vist) Vana-Rooma nimi, mille tähendus ebasobivaks osutus😂

Lõplik otsus sündis haiglas ning uue beebi nimeks sai:

…mis tähendab norra keeles ronka.

Väike lugu ka: Norra mütoloogia peajumalal Odinil oli kaks ronka, Hugin ja Munin, kes lendasid maailmas ringi ja jutustasid hiljem nähtust Odinile.

Väga sobiv! Meie R. on reisimisega juba emaüsas algust teinud ja saab kindlasti hiljemgi. Mitte et Ben ei reisiks, eksole😝

Tegelikult ongi R. juba esimestest päevadest meid linnu pilgul altkulmu piidelnud. Ütleks suisa, et röövlinnu pilgul😂

Kuidas viikingid sünnivad?

Tuleb pikk lugu sellest lühikesest loost😁

Alustama pean esimesest sünnitusest, millega ma teps mitte rahule ei jäänud. Painas see mind kõik need peaaegu kolm aastat. Täpsemalt siis see, et järgmine kord peab paremini minema.

Nagu ma siin varem selgelt väljendanud, ei ole minu puhul tegemist meditsiinisüsteemi kummardajaga. Kaine peaga võttes olen alati aru saanud, et sünnitus ei peaks meditsiiniline protseduur olema. Paraku esimene kord noor ja roheline olles, allusin kergemini arstide provokatsioonidele. Tagantjärele julgen väita, et nende pärast mu esiklapse sünd nõnda läkski..

Päästjaks sai raamat nimega “Loomuliku sünnituse teejuht.” Nimetaks seda emakssaamise piibliks suisa. See, et ma sellele mullu novembrikuus raamatupoes juhuslikult peale sattusin ja et ta -50% alla hinnatud oli, sai saatuslikuks. Soovitan seda siiralt kõigile, kes kunagi emaks saada plaanivad.

Raamatu lugesin raseduse ajal igaks juhuks kaks korda läbi. Panin endale teatud märksõnad kirja ja jäin sünnitust ootama.

Meenutuseks: Beni sündimine võttis kaks ja pool päeva, arstid tegid mu kõigepealt oma reesussüstiga haigeks ja hakkasid sünnituse ajal mulle väitma, et mu keha pole lapse sünnitamiseks loodud. Et sünnitus on protsess, mille ajal tuleb ema kehasse läbi kanüüli igasugu hormoone ja ravimeid viia. Protsessi vastavalt oma graafiku mugavusele pausile panna ja siis hiljem uuesti käivitada. Laps tuleb välja pressida selili, sest see on ämmaemandale kõige mugavam jne.

Minu õnn, et asi üldse keisriga ei lõppenud. Igatahes otsustasin, et teine kord saame loomulikult hakkama. Rõhutan, et tänu sellele raamatule.

Esimene tark otsus: ma keeldusin reesuskonflikti süstist. Norras tehakse seda IGAKS JUHUKS raseduse ajal. Ja teine kord ka IGAKS JUHUKS pärast sünnitust. Raamatust lugesin välja, et ohhoo, pärast sünnitust on võimalus teha Betke Kleihaugeri test väljaselgitamaks, kas üldse mingi veresegunemine toimus. 90% juhtudest seda muideks ei toimu. Aga äe on ju lihtsam 2x ema susata kui mingi anslüüsiga jännata. Mis arvate mitu nendest 10+ ämmaemandast, kellega ma kokku puutunud olen, poole sõnagagi seda testi maininud on? Täpselt NULL! Kõik tuleb ise välja uurida!

Jõuame sinna, et teine sünnitus hakkab lähemale jõudma. Nagu blogipostitustes avaldanud, esines mul libakaid 3-4nädalat. Aegajalt ütlesin Viikingile, et parem oleks, kui nendest mingigi avatus tekkinud on.

Ben sündis 39+4. Tõenäoliselt selle tõttu, et rasedustoksikoos hakkas loodet “ära tõrjuma”. Teise rasedusega jõudsin 41+3ni ja hakkasin juba kartma, et äkki ähvardatakse esilekutsumisega.

Teisipäev 4.veebruar

Päev nagu nad ikka. Hommikul aitasin Viikingi ja Beni lasteaeda st pakkisin viimase lunch box’i ja saatsin nad autoni. Päeva jooksul oli kahtlaselt vähe libakaid. Kell 14:30 tegin oma tavapärase 5,5km jalutuse, ehk võtsin Beni Emult üle ning sõitsime koos bussiga koju. Viikingi kojutulekuks soojendasin üles kreveti-nuudlisupi aga seda sõi too üksi – ma otsustasin tursamaksa võileibade peal olla😆

No issand, see oli tegelt nii tavaline õhtu. Miski ei viidanud, et see hiljem täiesti teised pöörded võtab. Edasi läks Ben vara magama, pärast mida me “Marriage Stroryt” vaatama hakkasime. Vahepeal kimbutasid mind jälle kokkutõmbed, mille vahesid ma isegi mõõtsin, aga kuigi tõsiselt ei võtnud.

Poole filmi peal otsustasime ikkagi magama minna. Kuskil pool kümme. Viiking jäi magama, ma lugesin ning peagi ärkas Ben, kes meie voodisse nõutama hakkas. Sai võetud. Hakkasin juba ise ka magama jääma, aga mingi valu käis. Ignoreerisin ja suikusin uuesti poolunne. Paari minuti pärast võpatasin taas üles – säärastega küll magada ei saa. Järgmised paar valu lebasin voodis kuniks otsustasin elutoast telefoni tuua ja vannituppa vahesid mõõtma minna. Kell oli 23:15 ja valude vahed 1min30sek.

Iga valu oli aina intensiivsem. Läksin dushi alla, elasin seal ka paar tükki üle. Järgmiste ajal marssisin juba elutoas edasi-tagasi. Miski ei lasknud mul uskuda, et haiglasseminekuga kiire on. Sünnitamine võtab ju kaua, sellepärast äratasin ma ka Viikingi alles pärast südaööd. Kirjutasin Emule, et saadan tolle talle järele Beni hoidma ja pakkisin edaspidi valude vahepeal viimaseid asju.

Enne veel kui Viiking Emuga naases, oksendasin tursamaksad välja😂 Oksendamine on mul sünnituse puhul hinnatud tegevus – leevendab valusid ja aitab avaneda.

Kell 01:00 saime lõpuks minema. Ahastasin, et no kuidas ma selliste valudega autos istun. Vaja ringi liikuda. Ja veel 1,5h! Kulistasin vett, et rohkem oksendada saaks.

Hakkas sõit. Mul ämber käes, kuhu ma siis aegajalt kettisin. Auto rappumine oli ka leevendav. Lisaks oli Viiking õpetatud mu kintsu väristama – raamatust õpitud nipp. Lisaks aitas valu ajal suuga puristamine. Ikka raamatutarkus – suu ja kõri vabana hoidmine lõdvestab ka emakakaela 😉

Poolel teel läksid valud nii palju hullemaks, et ma uutama hakkasin ja paaril korral olin nutuäärel ka. Õnneks olid tuhud alati 40sekundi kandis, mitte nagu selle sünteetilise oksütotsiiniga🙄 – 1,5min põrguvalu.

10-15km enne Ålesundi haiglat tundis midagi pressilaadset. Ja siis järgmiste tuhude ajal ka. “Ma ei saa enam! See laps tuleb!” ütlesin Viikinile. Mees ähmi täis aga samaaegselt väga asjalik. Peatas auto metsaäärde, kamandas mu välja. Riided seljast, ise samaaegselt kiirabiga (kes juba meie poole teel oli) telefonis vesteldes. 3pressi! Maksimaalselt 5min ja beebi oli väljas! 👏👏👏

Kiirabist keegi veel küsis, kas poiss või tüdruk. Nagu mul sünnitusplaanis kirjas: “Lapse soo vaatavad järele vanemad,” nii ka läks. Heitsime Viikingiga samaaegselt pilgu peale: “Poiss!” 💙😍

Ma olin kogu aja selge peaga, teadsin, et selili ei pressi, ikka põlvili poolpüsti. Palju seal auto esiistmel asendivõimalusi ei olnud, eksole😅

Mõned minutid hiljem saabus ka kiirabi. A muideks vahepeal peatus mingi muu auto ka meie kõrval. Tundsid vist huvi, et mis siin veel toimub😂 Kuna õues oli külm, lund sadas ja autouks lahti, tuli kiiresti tegutseda. Nabanööri lõikas Viiking sealsamas esiistmel. Järgmisena viidi mind beebiga kiirabiautosse. Viiking jäi autot koristama, mis nägi välja nagu oleks seal tapatalgud toimunud.

Sõidu ajal saatsid mind vaprusevärinad ja beebi tegi kisa. Nuttis pisaratega!! Juba! Benil läks esimeste pisarateni paar nädalat.

Haigasse jõudes kogunesid mu ümber erinevad töötajad, kes kõik õnnitlesid. Mind vaadati üle ja selgus, et rebendeid peaaegu pole. Vat! Õige pressimise asend😁 mõnd marrastust siiski moepärast nõeluti ja see oli küll nats hullem kui epiduraali all õmmeldud saamine😬

Loo moraal on see, et esimene kord kuulasin ma arste ja kõik läks metsa. Seekord kuulasin enda keha ja sain tänutäheks parema sünnituskogemuse kui ma üldse loota julgesin.

Ma arvasin, et haigasse jõudes öeldakse 4-5cm avatust. Ja kardsin, et 2cm. Mõtlesin, et tore kui 8-10tunniga hakkama saaks,

Poolteist päeva vs 3,5h. Epiduraal, sünteetilised ravimid, hormoonid vs 100% loomulik.

Kui A-husis öeldi mulle, et “sina küll kodusünnitusele mõelda ei tohiks” siis siin öeldi, et järgmise võid kodus sünnitada 😃

Ohh, ma olen lihtsalt nii-niiii õnnelik, et kõik just nii läks. Täpselt nagu ma sisimas soovisin – haigla- ja meditsiinivabalt. Et me just Viikingiga kahekesi hakkama saime💪

Meie teine pojake🥰 3655g ja 50cm:

 

 

Jälle ma siin. KAEBLEMAS!

Nohhh, 40+4! Elus ei arvanud, et nii kaugele jõuan. Elus ei arvanud, et nii kaua ja nii mitu korda libakad kesta võivad!

Päevad pole vennad, ma siin viimaste nädalate jooksul igasuguseid näinud. Pajatan neist viimastest: laupäeval ja pühapäeval ei arvanud ma suht midagi toimuvat. Mõtlesin hoopis, et vaat kui vahva, saan esmaspäeval veel kodu ära koristada. Esmaspäeval olid mul hommikust õhtuni kergete valudega kokkutõmbed, mis enne und.. lihtsalt vaibusid.

Teisipäeval olid kokkutõmbed ainult õhtul, selleks ajaks ei lootnud ma enam midagi 😀

Eile ehk kolmapäeval oli Ben kodus. Kohe pärast hommikusööki (kl 8:00) hakkasime õue sättima. See tähendab, et kuskil 11 saime välja. Tavakas kui mingit kindlat kellaaega peale ei pressi. Jalutasime siis läbi metsa, ülesmäkke ja allamäkke, vastutuult jne linna süüa ostma. Käidud sai kolmes poes ja kogu kärukorv pluss seljakott toidumoona täis. Ehituspoes lisaks, sest oli mingeid metallist jublakaid vaja. Lõppeks teatas Emu, et on linnapeal ja nägi kalapaati tulemas. Tuli sinna kiirustada, äkki saab millelegi heale jaole. Saime! 2kg turska, mis veel 50min tagasi elas ja seda 10€ eest👏 Noo mulle väga meeldivad igasugu rahalised võidud*, selline ma juba kord olen😁

*Poes maksab meil 400g turska 8€.

Algul ei tahetud müüa, aga siis nähti, et ma tuttav nägu. Kalamees oli nimelt mu endise ülemuse naaber, kellele ma omal ajal lugematu arv kordi tasuta saiakesi loovutasin. Käsi peseb kätt.

Õhtul selgus, et sõime (mina kindlasti ja ilmselt Viiking ka. Ben keeldus, tal mingi söömisstreik käsil) elu parimat ahjukala. Küpsetasin lihtsalt soola-pipra-tilliga ja see kala – mmm! – nii õrn. Hoopis midagi muud, mis ma kunagi varem saanud. “Ei anna poeomaga võrrelda,” ütles Viiking. Isegi nendega ei anna, mis mr.Bean meile varem loovutanud on, sest nood on alati vahepeal sügavkülmas seisnud.

Nii, tagasi raseduse juurde. Tegelikult ma täielikus ahastuses pole. Pole veel nii hull. Väiksed tuhud 10+ korda ja närvivalusööstud, mis natuke liialdades jalad alt löövad – mis seal siis ikka. Kuna ma palju liigun, siis väga beebi suurekssöömist kah ei karda. Lihtsalt kõik need valehäired on mu nii ära harjutanud, et lõpuks kui päriselt asi pihta hakkab, ma ei usugi enam. Usun siis kui keset elutuba pressima hakkan😂

Sõbrants küsis, kas ma midagi sünnitegevuse algatamiseks teinud kah olen? Jah, 1 korra saunas käinud, põrandaid pesnud, ohtralt vaarikalehe- ja nõmm-liivateed joonud, pikki jalutuskäike ette võtnud.

No ei saanud mitte pilti lisamata jätta😂

Pean jälle vahele suskama, et Norra spetsialistide meelest on vaarikalehetee ohtlik. Küll aga on TÄIESTI OHUTU sünteetilist oksütotsiini naisele sünnituse ajal ja pärast seda sisse süstida. Mis see vastsündinu hingamis- või imemisprobleem (ametlikud kõrvalmõjud) siis ka ära ei ole, eks?

Veel suskan, et pikad jalutuskäigud… lubage irwitada. Vb siis jah, kui rase 9 kuud diivanil lebab, 40nda nädala täitudes püsti kargab ja 2km kõnnib, hakkab midagi toimima. Ma oleks selle loogikaga oma kõndimistega ammu enneaegse lapse sünnitanud🙄

Nii ma siis tiksun. Positiivse asjaoluna saan öelda, et kodus oleme nii palju rohkem, kui ma lootsin, tehtud saanud. Garderoobi kapi panin Viikingi väiksemaks tegema (oiii, mis jant see oli!), viimased liistujupid said magamistoa põrandale ja lakke. Ja veel kööki kah – need mis mööbli äärealla käivad. Ammu väsinud sealt Beni peidetud tavaari välja õngitsemast😅

Nüüd ma juba nii optimistlik, et loodan maja kõige hullema segaduse – trepialuse – ka korda teha. Ja äkki jõuame veel meie ja Beni kummutid üle võõbata? Ja söögilaua renoveerida? Ja lülitite ümbrused (kus vaja) pahteldada-värvida? Ja kogu vannitoa sisu maha tõmmata ja ära võõbata-tapeetida, dushinurga ehitada? Okok, see viimane on utoopia 😃 Kuigi Viiking sügeleb. Küsisin talt siiski, et kas tõesti tahaks vastsündinu perioodi nautimise vannitoa ehitusele ohverdada. Noup, vastas.

Ja täna? Täna ärkasin üleüldise füüsilise väsimuse tundega. Nagu oleks 10km käinud, ainult et tegelt käisin ainult trajektooril voodi-wc-diivan😂 Peakski terveks päevaks diivanile jääma – shokeeriks keha nõnda rängalt, et hakkan vaat et sünnitama.

Black Friday saak

Nagu teate, katsun ma mitte rohkem kui vajaduspõhiselt asju osta. Aga kui ikka kuude viisi nimekiri asjadest ootamas, siis on täiesti õigustatud sellise päeva ärakasutamine.

Peamiselt tuleb siin juttu uue beebi asjadest. Kuna tulemas talvebeebi ja kogemused säärasega varasemast puuduvad, olin ma esialgu nagu peata kana: mis riideid tuleb osta? Kas on turvahälli soojakotti vaja? Kas peaks imiku meie jaoks tavapärase puuvilla asemel (merino) villa riietama? Jne.

Enne netipoodides tellimuste esitamist tõin pööningult alla kõik Beni beebiriided suuruses 50-62. Et vaadata mida üldse juurde vaja on ja mis piisavalt unisex on.

Juba esiklapsega teadsin ma, et neid megatillukesi väga palju kokku osta ei tarvitse. Nii oligi meil reaalselt 3 paari pükse ja 5 bodyt suuruses 50. Ostukeskus oli kodu lähedal, kui oleks rohkem vaja olnud, oleks kohe osta saanud. Ja noh, Ben oligi 1kuu vanuseks saades oma kehakaalu pea kahekordistanud. #tissipiim

Mida ma tõdema pean, on see, et kuigi ma plaanisin sooneutraalseid rõivaid osta, domineerib Beni omased siiski sinine. Niiet tüdruku puhul soetaks ma natuke neiulikumaid juurde 🙂

Kohe ma neid kokku ei ostaks, Black Friday raames sai lihtsalt (unisex) villariideid tellitud, sest lapseke saabub suht südatalvel ja me elame majas, mitte keskküttega korteris, st meil on minu hinnangul toad alati alla 20kraadi.

Loomulikult tegin ma isegi Black Friday puhul uurimustööd et mis kuskil parima hinnaga on. Lõppeks said asjad kolmest kohast tellitud. Eile sain kätte paki Lekmer.no’st (kõik Joha kraam):

• Siidi-villa body suurus 50
• Siidi-villa tudukas suurus 50
• Müts 1-4kuusele, mis alguses kindlalt liiga suur on, aga väiksemat kah ei müüda 😕
• Merino villa püksid suuruses 56/60
• Nööpidega merinokombe suuruses 56/60

Täna Babyshop.no’st:

• • Mini Rodini tutimüts, mida ma omal ajal juba Benile nillisin
  • Kuling merinopüksid suuruses 50/56
  • Mini Rodini linnupüksid 50
  • Triibuline Wheat merinobody 56
  • Triibuline Wheat merinojumpsuit 50
  • Zalandost sai tellitud:

  Valge Joha hõlmikbody, ikka villast, 50

Villa-sipupüksid 50

Ega see kergete killast polnud – leida minu maitsele ja veel sooneutraalseid villariideid. Ma nimelt jälestan igasugu mõmmipilte või muid loomapilte. Teatudsuguseid(!) Veel hullemad on igasugu lollid tekstid “I ♥️ mom/dad”🤮

Oh, ja kuigi kasutasin seda musta reedet rahasäästmiseks siis kadus ikka ca 250€ nagu musta auku🤷‍♀️ Ei taha teada, mis ma täishinnaga nende eest maksnud oleks😬

Hiljem ei arva ma, et laps 24/7 villa mässituna olema peaks, aga kuna ta nii väike nii külmal ajal, siis nagu esimesed kuu-kaks võiks ☺️ Ahjaa ja Benist on meil olemas Joha villafliisist kombekas suuruses 50 (pildil paaripäevase Beni seljas):

Selles toome vastsündinu koju, ükskõik kumb ta siis on. Vast ei saa eluaegset traumat sinisest toonist, kui tüdruk juhtub olema😬

Vanad kirjutised: 19+4

Kirjutatud 5.septembril.

Kui esimesed 12 nädalat (ja natuke peale) venivad mis kole, siis edaspidi läheb aeg linnutiivul. Kahju lausa, et midagi kirja pole pannud ning häbi, et ühtegi pilti teinud pole. Viimases saab süüdistada täispika peegli puudumist majapidamisest, mis meenutab, et liuguksed tuleks magamistoa riidekapile ära tellida.

Aga asja juurde. Kõht on mul taaskord väiksemapoolne, ega muidu ei teaks-ei mäletaks, kui ma kahte beebigruppi ei kuuluks ja sealt teiste omi ei näeks. Vaatamata mu teisele rasedusele teeb mõne esmane punu mu omale silmad ette. Rase näen ma välja õhtuti, kui kõht täis. Hommikul enne sööki petaks vabalt ära. Samas katsudes on viimased paar nädalat “mulksu” tunda. Samuti hakkasin 18ndal nädalal liigutusi tundma. Suht hilja. Mu meelest oli Beniga varem. Alguses oli muidugi kahtlus, et on need ikka liigutused, tunneb ju ainult seestpoolt, mitte kätt kõhule asetades, aga pärast 19nda nädala täitumist on selgemast selgem, et tegu loote siputustega.

Nii kui ma haiguslehele jäin, ehk eelmisel nädalal, hakkasin ma ka uuesti trenni tegema. Beniga rase olles, alustasin neljandal kuul. Praegu igasugu seljalihasharjutusi tehes, tunnen, et on viimane aeg kõhuli kõval pinnal olla. Samas magan endiselt kõhuli. Beniga suisa 35nda nädalani, vaatame kuidas seekord 🙂

Kaalu on juurde tulnud 2kg. Arst, kelle juures ma kuskil 7ndal rasedusnädalal ennast arvele võtsin, tahtis mind juba siis sellele va siirupitestile saata. Jälle üks pealevaadates haigusekahtlustaja. Kui kui ta ütleks nüüd, et 2kg poole rasedusega on palju, siis ma ei tea… Piiriks olen ma seekordki endale 10kg seadnud. Beniga läks lõpuks ikkagi üheteistkümne peale. Aga noh, rohkem pole tõesti vaja. Ei viitsi ennast pärast pool aastat kuni aasta tagasi vormi saada. Pigem ikkagi end liigutada ja mõistlikult toituda, pärast on hulka lihtsam. Veel muidugi see, et ma ei soovi 4,5kilost inimbeebit välja pressida 😀 😀 😀

Muust eluolust. Oleme endale selgeks teinud, et 3kuud enne ning 3kuud pärast sünnitust ei tohiks vanemat last suurte muutustega traumeerida. Nii otsustasimegi, et Ben peab lähiajal oma tuppa kolima. Lasteaias ta juba suurima rõõmuga käib, niiet muid suuri muutusi me talle ei tekita. Hetkel viibib see oma tuppa kolimine voodi taga, mis meid Strømmenis ämma garaazhis ootab. Kuigi Viiking Benile lae alla voodi ehitas, leiame, et nii kõrgel magama on Ben veel väike ja soetasime talle ühe Taani disainivoodi. Mul oli kindel säng,  mida ma Norra pealt kasutatuna taga ajasin. Meie lähedal ei müünud sellist muidugi keegi, aga suure organiseerimisega ma selle 2h kauguselt Strømmenisse sain. Sealjuures säästes kuskil 600euri.

Vahepeal on Beni laiutamised juba sellised mõõtmed võtnud, et teised väga voodisse ei mahu ning ma olin ajutise lahendusena sunnitud enda kõrvale põrandale madratsi panema, kus poeg siis vahelduva eduga kenasti magab. Et oma tuppa kolimine veel libedamalt läheks, sai talle ka autodega voodikomplekt soetatud. Sellega oli selline lugu, et kui Ben KID´is seda esimest korda nägi, võttis ta selle lihtsalt näppu ja jalutas kassasse, et me ära maksaks 😀 Läbirääkimiste tulemustena nõustus ta siiski ootama, lubasin, et tulevikus saab ta selle kindlasti. Ja oma lubadust ma pidasin ning kohe kui kõik laste voodipesukomplektid tolles poes 40% alla hinnati, tellisin selle ära 🙂 Norras on tõesti nii, et suht kõik saab allahindluste ajal ära osta, ainult oota natuke.

Ohh, mõtlen praegu tagasi esimesele trimestrile – küll see on hull aeg. Koguaeg väsinud, mul võimendas väsimust mõistagi ka rauapuudus. Lisaks iiveldus ja oksendamine. Praegu, sarnaselt Beni ootusajaga, oksendan vahest nüüd ka, aga see hoopis teistmoodi. Ei ole seda non-stop paha olla´t. Ei hakka iiveldama, kui natukenegi kauem söömata olema juhtun. Ütleks, et praegu on lust!

Eile teatas Viiking lõpuks oma emale ka. Kuna nendega (pean silmas nii ämma kui äia) on veits keeruline, nad nimelt pühenduvad VAID oma tütrele ja tolle kahele tütrele, on Viiking veidi solvunud. Mina lausa vihane, krt küll Ben on ka nende lapselaps! Kui viimane tütretütar sündis, oli äi kahe päeva pärast platsis, Beni sündides läks nädalaid, enne kui värske vanaisa aega leidis. Ja tol ajal elasime me 1km teineteisest! (Meie ja Viikingi õde siis). Ämm.. sellel on aega igal pool ringi paarutada, aga oma esiklapselast aega külastada pole. Vot sellepärast ei teatanud Viiking neile enne poole raseduse möödumist midagi. Ma oleks üldse sünnituseni oodanud :p

Siiski oli ämm ülevoolavalt rõõmus. Juubeldas ja õnnitles. Rääkisime mõnda aega telefonitsi. Viikingilt oli küsinud ka, miks me ometi varem ei öelnud.

Selle rasedusega oleme otsustanud, et tuleb üllatusbeebi. Tahame täiega sellist kogemust. Üks mu sugulane, kes raseduse puhul õnnitles, kirjutas lisaks, et loodame, et seekord tuleb tüdruk ja NUTUEMOJID sinna lõppu.. 8/ Hakkab pihta see komplekti tüdruk+poiss kokkusaamise jutt. Siiski ei aja see mul hinge täis nagu paljudel teistel. Vastasin, et vahet ju pole, ega see viimaseks lapseks jää. Sest tõesti viimane asi, mida ma vanana kahetseda tahan, on see, et oleks võinud rohkem lapsi saada. Ja see pidi üks levinumaid kahetsusi surivoodil olema 😶

Tõmban otsad kokku, nesting on hakanud tuure üles võtma, maja võiks enne uut aastat ikka valmis saada. Jäänud on veel alumise korruse põrand, korstna viimistlemine, mõned Beni toa detailid, garderoobkapid ja TERVE ülemine vannituba. Hahaha, VAID, eksole. Okei, võrreldes, mis tehtud on, on see tõesti äkki üks kümnendik.

 

Varika õpetussõnad: Kuidas säästa 3395€

 

Kirja sai 16.septembril

Möödunud nädalast poole veetsime vanadel radadel. Viiking pidi reedel ühel koosolekul viibima, me Beniga läksime muidugi kaasa. Nagu ikka ei saanud me algul vedama, siis pidama ja asju, mida päälinna kandis ajada, oli kogunenud omajagu.

Neljapäeval oli siis minekupäev. Paraku oli neljapäeval ka Benil lasteaias pildistamise päev. No ei saanud ära jätta. Muuhulgas selgus, et selline tavapärane toiming võib Norramaal lausa 200€ maksma minna. Olenevalt millise paketi võtad.

Niisiis. Neljapäeval ärkas Viiking vara, istus söögilaua taga “kodukontoris”, me Beniga magasime. Seejärel ühine aeglane hommikusöök ja 9ks saime Beni aeda viidud. Ise käisime kodus viimaseid asju kokku pakkimas. Ja Emule mingeid asju viimas. Benile panin selga triiksärgi ja velvetpüksid ning palvetasin, et ta neid enne fotograafi ette jõudmist ära ei mäkerdaks.

Kell 11 olime taas lasteaias, et Ben, kes muidugi jälle tulla ei tahtnud, auto peale panna. Seejärel Circkle K’sse, kust me haagist ei saanud, edasi Shelli, mille külastus edukamaks osutus. Ja siis jälle koju, sest maha olid jäänud tekid ning Beni jope.

Miks me haagisega läksime? Sest koju oli mööblikraami juurde vaja. Miks me Viikingiga töötripi raames selle tuuri kaasa tegime? Sest töökoht maksab sõidukulud. Siit tulebki esimene sääst: ütleme 200€.

Enne oli muidugi suur eeltöö tehtud. Erinevatelt inimestelt sai erinevatest Olso otsadest kokku ostetud:

1. Leander Junior Voodi
2. Stokke Tripp Trapp
3. Beebivoodi
4. Täispuidust kummut meie magamistuppa
5. Paar liuguksi esikusse
6. Teine paar magamistuppa

 

Muuhulgas pidin ma jõudma oma perearsti juurde ja ostma keskusest kõik need asjad, mida Åndalsnesist ei saa.

Kõigest kujunes väga sisutihe nädalavahetus, sest lisaks igale poole jõudmisele otsustas Viikingi isa, et ta peab ikka ka kohale tulema. Osalt oli see õnnistus, sest Ben pääses meiega kaasa rändmast, sai teisi lapsehoidjatena kasutatud. Samas kohustas see meid ühisaega leidma.

Kokkuhoiu juurde.

Benile oli vaja uut voodit. Sest seal lae all magamiseks on ta ikkagi liiga väike. Uurides maid, sain ma aru, et soovin Leander Junior sängi. Uuena maksab too 800€. Mina leidsin kasutatud uueväärse 150€ eest. Teine sääst: 650€.

Uuele lapsele samuti tooli vaja. Stokke asemel ma muud ei valiks. Uuena 190€ maksev, kasutatuna 75ga saadud. Kolmas sääst: 115€.

Uue beebivoodi soetamise vajalikkuses ma esialgu kahtlesin. Ette teada, et minu lapsed kasvavad kaisus, aga midagi oleks nagu voodi ette vaja, et imik maha ei kukuks. Ja selline side by side ratastega crib kulub marjaks ära. Saab hõlpsalt mööda maja manööverdada ja puha. Samasugust ma netist ei leia, aga võrdlemiseks sobib odavaim, mis maksab Jollyroomis 120€. Me soetasime 30€ga. Neljas sääst: 90€.

Majja uut kummutit vaja. Täpsemalt meie tuppa, sest selle väikese, mis meil praegu on, anname Benile, kui too oma tuppa kolib. Nii, guugeldasin ligilähedase, millise ma uuena oleks ostnud. Kuskil 470€. me maksime 40€. Ütleme, et me viimisteme seda ka umbes 40€ eest, sel juhul tuleb viies sääst 390€.

Garderoobi uksed võtan kokku. Käisime just ehituspoes neid peaaegu et tellimas, sest käimas oli -30% allahindlus Elfale ja veel mingile brändile. Kahe paari uste eest taheti meilt pea 800€ saada. Algul me veel mõtlesime, et pigem ikkagi ostame, sest vähemalt ale, siis hakkasime järelturgu vaatama. Natuke mõõtmist ja uked olid pärast tingimist 250€ eest meie! Tulge ainult järele ja viige minema. Kuues sääst: 550€.

Viimane ost oli kõlari võimendi. Korteris ei näeks mõtet, aga kui elad majas, pole väga teiste asi kui kõvasti mussi kuulad. Ja muusika käib meil pea alati. Eriti kui Viiking kodus. Kõlarid ise ostsime juba poolteist aastat tagasi. Uuena maksid nood 1300€ ja no kuna see siin on Norra, siis oli üks Oslo kutt endale need soetanud aga kurja – naisele ei meeldinud nende väljanägemine. Naerukoht! Nii me need pilpapeal hoitud ja suht kasutamata kõlarid 600€ eest endale saime.

Seda, et veel ühte vidinat – võimendit – vaja läheb, sain alles hiljem teada😅 Ja ostetud sai too alles nüüd ja seda 500€’ga. Poissmehelt, kes tundus asjatundja ning kes ise maksis uuest peast audio eest 1200€ Viimane sääst seega: 1400€.

Raha säästmine on mulle tõesti mokkamööda. Täielik koi! Pluss meeldib mulle taaskasutus😌

Kõik kokku: 3395€

Novot! Selle eest sai piletid Mauritiusele ja jäi veel ülegi😊