Snorgeldamine

Hommikul vara (ikka veel ärkasime enne kukke ja koitu) sõitsime snorgeldamisvarustuse laenutusse. Saime sealt nii maskid kui lestad ja liikusime edasi ühte soovitatud randa. Viiking oli kohe peadpidi vees ja nägi mõnd kala. Mina, kes ma omal ajal Punase mere maailmaga tutvunud olen, ei sattunud just ülemäära vaimustusse. Siinne oli üsna hall ja kalu pidi ka tikutulega otsima (loe: kaua vagusi paigal olema, et nood korallide vahelt välja tuleks).

Kahjuks ei saanud Viiking asja nautida, sest vuntside vahelt tuli vett maski ning me pidime huuepalsamit ostma minema – pidavat aitama.

Lippeniga tagasi rannas, veidi teises kohas kui enne. Silma jäi üks lösutav kogu, kes lähemalt uurides hülgeks osutuks. Oli päris pirakas teine ja inimestel ennast segada ei lasknud. Vahepeal sügas end. Ma seal ujuma minna ei julgenud, mine tea, äkki ampsab pea otsast vms.



Jälle tuli uus koht leida.  Otsustasime Black Rock-nimelis ranna kasuks. Too pidi millalgi USA parimaks rannaks valitud olema. Rand oli kena küll. Ääristatud hotellidega, mis tundusid kõrgema keskklassi ameeriklaste peatuspaigad olevat. Seadsime ennast sisse kohe kaljuseina kõrvale läksime vette. Minuti pärast nägin kilpkonna, snorgeldamine väga libedalt ei läinud – lained ei lasknud. Viiking ikkagi veits selle kilpkonnaga ujus ja teda katsus. Viimasele astusin ma kogemata peale, sest lained loksutasid teda edasi-tagasi ja no nende lainetega on endalgi raske püsti püsida 😀


Pärast selgus, et näppida neid ei tasu – osal pidi mingi haigus kallal olema.

Peagi otsustasime lahkuda ja õigesti tegime, vihma hakkas taevast kallama. Teatavasti sajab vihametsade piirkonnas iga päev. Hawaii puhul igal pärastlõunal. Otsustasime midagi head osta ja hotellis lebotada. Õhtul hakkas pakkimine, sest uus saar ootas 😉

Lahaina

Kell 4:30 köhisin kopse välja ja olin palavikus. Kraadiklaasi meil muidugi polnud aga Viiking pani diagnoosi. “Kas sa ikka kontrollisid, et su kindlustus katab mind ka?” Viiking telefonis surfates: “Seda ma praegu välja uurida üritangi.” Siis ma vihastasin kergelt, et kus ta enne olnud on. Lõpuks tänu minu utsitustele ta kuhugi helistas ja minu andmed andis, mispeale selgus, et kindlustus on olemas, sest me oleme elukaaslased 😀

Kuigi ma algul kindel olin, et arstita läbi ei saa, tundsin ma pärast mõne ibu-tableti neelamist, et enesetunne kärab kah. Kerge uinak lisaks ning olin valmis järjekordsele päevale turistina vastu asutuma. Esmalt sõitsime Lahaina Malli, kust ma tavalise toidupoe apteegiosakonnast palavikualandaja ostsin. Ja elektroonilise kraadiklaasi, sest see oli nii odav (10$, Norras oleks 3x rohkem maksnud). Järgmiseks Starbucksid ja päev oligi käima tõmmatud.


Jalutasime Lahaina peatänaval, poodlesime, vahepeal sõime, siis jälle poodlesime. Linnake oli armas, lisan siia mõned pildid.


Viiking ostis mulle Billabongi kübara, Roxy püksid ja CK alukad 😀 Rõivad siin tõesti odavad, terved CK ja MK poed olid -50%, Vansi ketsid 55$ paar jne. Väga hea, et ma pooltühjade kohvritega tulin, Honolulus saab veel ühtteist soetada.

Lõunaks sõime kookoses krevette, kalmaare, sibularõngaid. Sel hetkel ei kurtnud, aga praegu ajab öökima mõeldes kui rohkes rasvas kõik friteeritud olid. Koks oli perf see-eest.


Tagasiteel rannas otsustasime supelda, Viiking jõudis juba otsapidi vette, aga sadama hakkas. Terve tee autoni saime vihma kaela.


Õhtul kodus tõusis taas palavik. Ignosin seda, jõin väikese pudeli šampat, mis hotell meile mesinädalate puhul kinkis, istusime rõdul, vaatasime/pildistasime päikeseloojangut ja ega see uneaegki kaugel olnud.

Haleakala kraater, Road to Hana, Paia ja haigus

Esmaspäeval sai kell 1 öösel ärgatud, võikud ja ainsamad pikad/soojad riided autosse pakitud ning algas teekond Haleakala kraatri otsa, mis kestis mitu tundi ja oli üleni kurviline.

Tippu jõudsime me ikkagi natuke liiga vara (kaks tundi liiga vara) ja tegime uinaku. Nii mõnigi inimene oli juba platsis. Kuna asusime merepinnast 3000m, oli temperatuur nullilähedane. Loogiline, et keegi sulejopega Hawaiile ei tulnud, seega kasutasid inimesed nii tekke kui rätikuid, mis nad endale ümber keerasid 😀

 Rahvast oli palju, kõik vaatasid ja ootasid millal see päike tõusma hakkab. Eriline on sealne päikesetõus seetõttu, et kraatri otsas ollakse pilvedest kõrgemal. Umbes kell 5:38 inimeste ahhetuste saatel päikeseratas ennast nähtavale ajas.


Tegime mõned pildid ja kähku külma eest autosse tagasi. Nüüd siis nägime ka, kui kenadest kohtadest me läbi sõitnud olime.

Tagasi hotelli me ei läinud, sõitsime Hanasse hoopis. Road to Hana on 84km pikk, selles on 620 kurvi ning 59 silda. Aega läbimiseks kulus kuskil 2.5h. Kõik see tee oli siis läbi džungli, tõusts ja laskudes, kohati mere ääres 🙂


Kukkusin näppupidi mutta



(Pole parata aga pildid ei anna ikka seda õiget emotsiooni edasi, mis tunne tegelt vihmametsas trippida on 😦 )

Ärge saage minust valesti aru, ma JUMALDAN seda saart, aga see, mis toimub kesk- ning lääne-Mauil, ei ole õige Hawaii. See on Ameerika oma ostukeskuste, hotellide ning McDonald’sitega. Võibolla teised ei oma kujutluspilti, aga minul oli see Hawaiist taoline nagu sarjas Lost 😀 * Lääne pool aga vohavad vihmametsad ja Hana külakest näiteks hoitaksegi muutumata. Sinna vist ei lubatagi ühtegi poodi teha, nagu ma aru sain. Seal meeldis mulle nii väga, et lahkuda ei soovinudki. 


Üks hetk me ikkagi lahkuma pidime. Ma ei mõista, mis minuga lahti, aga kurvilistel teedel tekib mul kerge merehaigus. Mitte ainult siin, eelmisel suvel Norras oli sama lugu.

Peatusime, et mustaliivarannas supelda.

Iiveldades me ennast mõne tunni pärast hipilinnast Paiast leidsime. Et nälg kimbutas, istusime ühte söögikohta maha ja tellisime mingid sealihaga rullid ja burritod. Viikingi oma oli igati ok, minu oma liiga kuiv. Grillitud kana nimelt :/

Portsud on muidugi mehised

Üldse tundub, et tõeliselt hea toidu leidmine pole Ameerikamaal kergete killast. Juust, mis eelmisel päeval ostetud sai, osutus mingiks rasvaseks massiks, mida me süüa ei soovinud. Ja neid toidujutte tuleb veel 😀

Kõhud täis, teel Kahanasse tundsin, et haigus hakkab kimbutama. Immuunsus on mul tänu mandlitele meganõrk ja ausaltöeldes olen ma koguaeg kas poolhaige või täitsa haige. Külm konditsioneeriõhk igas jumala hoones andis tõvedele hoogu juurde.

Kuna üleval olime me sel päeval u 18h, siis magama jäime päikeseloojangu aegu kell 19:00. Terve esimene nädal tüüpiline režiim: 04:30-05:30 üles, kell 19:00-20:30 magama 😀

 

Mesinädalad: Kamaole Beach III ja šokk elukallidusest

Ajavahetuse tulemusena olime me juba enne viite üleval. Hommikusööki meie hotellis/apartemendis ette nähtud ei ole, tuli see poest hankida.

Algul keksisime niisama rõdul ringi ja olime Vaikse ookeani vaatest vaimustuses.

Kell 5:00 rõdul

Kui me hiljem poe leidnud olime, hommikusöögiga ühele poole saanud ja natuke hotelli aias päevitanud, otsustasime randa minna.

Hotelliaed

Nii tore, et päeva nõnda vara alustasime, enne keskpäeva olime juba saare lõunaosa liivarannal. Kamaole Beach III nimeks sel. Viiking oli ennast kuninglikult nii 30faktorilise kui 20se veekindla päikesekreemiga kokku määrinud. Lebas seal rannalinal ega kippunud ujuma. Mina, saarlane, otsejoones merre! Üks hetk vaatan, et mingi asi on vees. Tunub nagu loom. Omg, see on kilpkonn ju! Hakkan meeleheitlikult Viikingit käeviibetega vette kutsuma, tema raputab pead, ei taha kreemi kehalt kaotada. Jooksin kaldale, võtsin GoPro ja informeerisin abikaasat, millest ta ilma jäämas. Seepeale tuli ta muidugi vette ja ma sain vee all seda loomakest filmida. Ulmelahe ju! Kilpkonn ujub vees vastu. Kohe esimesel päeval nägime.

Pärast päevitasime-ujusime-pävitasime veel paar tundi, kuni otsustasime, et aitab ja asusime põhjapoole sõitma. Teele jäi toidupood – vaja minna. Alles nüüd saime põhjalikumalt toiduhindadega tutvuda. Ostsime hommikusöögiks vajaminevat (leib, juust, sink), natuke arbuusi, kohalikku ananassi, Hawaiile omast kalarooga Poket, liha, natuke magusat, kaks kuuspakki ja 2 jäätist. Kui kassas arvet nägin, pidin šoki saama: 166$ (149€). See ei olnud ju isegi mitte nädala toit. Tagasisõidul hotelli olime masenduses kui kallis kõik on. Ja nemad räägivad, et Norra on kallis. Ma ütleks, et pole palju riike, kus norrakas saaks öelda, et seal kallim on. Tõden siiski, et vähemalt õlu (alkohol üldse) on Hawaiil odavam kui Norras 😀

Praeguseks olen eestlaste arvamusi netist googeldanud ja need on kõik sellised “Hawaiile reisides peab rahakott puuga seljas olema”-tüüpi olnud. Nõustun. Samas tuleb leppida, et see on meie elu ainuke pulmareis ja vahest võib vabamalt ka võtta 😉

Poke

Õhtul sõime voodis Poket musta leivaga(mis meenutab täitsa Eesti musta leiba), rüüpasime Hawaii õlle peale ja läksime päikeseloojangul magama, sest et ärgata tuli juba 00:45 aga sellest järgmises postituses.

Mesinädalad: kohalejõudmine

Laupäev algas õige vara – 5:00 lausa. Panime veel viimaseid asju kohvritesse ja sõitsime Viikingi õe juurde, et too meid lennujaama viiks.

7:55 väljus meie esimene lend Londonisse. Minu jaoks oli Brittish Airwaysiga lendamine esmakogemus ja pean tõdema, et eelistaks ikkagi vana head Norwegianit. Viikingiga tegime nalja, et tal see Londoniskäimine rutiinne – alles kolmapäeval oli viimati seal 😀

Londonis oli meil vast tund aega ja jõudsin rõõmustada, et oh kui tore, ei pea kaua lennujaamas passima. Selgus, et see aeg on meganapp, kuna me mingis letis mitmele töötajale oma USAsse reisimist pidime põhjendama. Miks läheme? Kui kauaks läheme? Hotelli aadress? Jne.

Õigesse väravasse jooksime 10minutit ja siis ka jõudsime, kui väravad sulgunud olid. Õnneks meid ikka pardale lasti.

Minul jälle mõned esmakogemused. Esiteks nii suure lennukiga lendamine, teiseks nii kaugele 🙂 10h möödusid kiiremini kui ma arvata julgesin. Natuke und, 3 söögikorda ja mõned filmid ja kohal me olimegi. Nägime veel aknast seda kuulsat San Francisco silda. Ees ootas 3h ooteaega. Viiking muidugi stressas, et me ei jõua, et äkki on Esta paberid valesti täidetud ja mis kõik veel. Algul seisime megapikas järjekorras, lõpus jälle jutustasime, mis meid USAsse tõi, kui kauaks jääme, kui palju sularaha on, ega meil lihatooteid käsipagasis pole. Siis suunati kaamera näkku, jäädvustati kaader, võeti sõrmejäljed ja lasti minema.

Küll sai pikk teekond ette võetud
Viiking juba piiramatut õllejoomist hinnata oskas.
Lõunaeine
Õlled ja filmid. Pole paha!

Selgus, et aega jäi ülegi! Ja veel – me ei olnudki minemas Kauile, nagu me terve aeg arvanud olime, vaid Kahuluile Mauil hoopis. Noojah, viimane oli tegelikult mu esimene valik, kui Hawaii reis üldse jutuks tuli.

Tekkis probleem: pistikupesad on teistsugused, telefoni/kaamerat laadida ei saa. Olime sunnitud lennujaamast adapteri ostma. Seisime esimest korda silmitsi, et hinnad pole kiita. 30$ lahkus mu rahakotist.

Nälg kimbutas. Soetasime salateid, baguetti ja kõrvitsamuffini. Peagi saime lennumasinas kohad sisse võetud. Suureks õnnetuseks istus meist teisel pool kaks suurt ameeriklast umbes 1,5a tütrega, kes lihtsalt järjepidevalt röökis. “Stop it NOW!” tuli pidevalt ta isa poolt, aga titt ei kuulanud. Jube! Kurat me olime 20h reisinud ja ei olnud mingit isu sellist kisa kuulata. Vahepeal oli ta vait ja saime magada.

Poole peal ärkasin ma sama tuttava kisa peale üles ja kahjuks või õnneks mul poolunesena filtrit ees polnud ja ma käratasin midagi selle kisakõri emale. Ma ei tea noh, kui nii väga meeldib 5h oma ihuvilja röökimist kuulata siis naudi seda üksi kodus!

Mauil maandudes tabas meid niiske ja palav õhk. Kell oli 19:00 ja väljas oli juba kottpime. Imestama pani, et pagasilint oli õues (katuse all), igaüks võiks sealt sisse jalutada ja kellegi kohvri kaasa pätsata. Kaks hulatüdrukut tegid tervitustantsu. Järgmisena oli vaja kuidagi hotelli saada. Asus see 1h autosõidu kaugusel. Käisime mingis letis küsimas ja lahkusime tagurpidi – välja oleks tulnud käia 72$.

Sammusime autorenti ja saime soodsaima pakkumise 200$ millegagi. Siis tuli üks minibuss, kes kõik rentijad peale korjas ning lennujaamast autoplatsile viis. Mis siis selgus? Rendile lisandus kassas 30% makse, kindlustus ja lõpuks maksime ikka ca 400$. Masinaks Mazda. Tegelikult on autorent Mauil möödapääsmatu, sest ühistransport on üsna puudulik ja taksohinnad kirved.

Tunnikese sõitsime saare lääneossa hotelli kus lõpuks ometi pärast 23h reisi magama saime.

Täna kaks aastat tagasi..

..istusime me Viikingiga tema ema merevaatega apartemendi hommikusöögilauas Hispaanias. Selja taga oli meie esimene kohting.

 Juba ma teadsin, et sellest kutist saab tähtis tegelane mu elus ja juba me tegime plaane tema Eestisse tulekuks.

Pärast hommikueinet näitas ta mulle mu tulevase ämma elamist ning kuna meid mõlemaid kerge pohm vaevas (pärast viisakat kohtingut nooblis restoranis sattusime me siiski ka baari shotte tegema), pöördusime tagasi voodisse pikutama ja lihtsalt rääkisime. Tunde. Jutt läks lastele, küsisin millal ta neid tahab. Viiking: “Ma olen lasteks valmis, ma lihtsalt pean õige naise leidma.” Ja saate aru, ma olin kergelt solvunud, et ta juba aru ei saanud, et mina see õige olen 😀 Ta tundus mulle juba sel päeval nii minu oma.

Pärastlõunal ajasin kargu alla, Viiking saatis mu bussipeatusesse, ise 10x küsides, et äkki ta tellib mulle takso, mis siis kui ma bussiga ära eksin. Hahha, ma olin selles linnakeses varasemalt 2aastat elanud.

Ma olin niiiiiiiiii armunud! Kui bussilt maha sain, keksisin oma roosa, spetsiaalselt Viikingiga esimeseks kohtinguks ostetud kleidikesega õekese juurde. Paljajalu, kontsakingad näpus, et kiiremini lipata.

Ei ole vist vaja mainida, et paari tunni pärast, kui ma ennast uuesti lille löönud olin, ootas meid ees järgmine kohting, aga sellest mõni teine kord 😉

Kuidas ma eksamile minemata jätsin

Vahel tunnen ma tungi vanemaid lugusid ka kirja panna.

Juhtus see eelmisel kevadel. Pärast kuuajalist tutvust kutsus Viiking mu paariks päevaks Kopenhaagenisse, ta oli juba ammu enne ühe hea tattoveerija juurde aja bronninud. Kaheks päevaks, 6h päevas.

Suure hurraaga ostsin siis pärast suuri otsinguid lennupiletid Riiast Kopenhaagenisse. Eestist muidugi midagi normaalsel ajal ei väljunud. Ja siis ma vaatasin oma märkmikut: OH NOOOOO – that’s not funny! Täpselt sel samal kuupäeval – 1.mail – oli mul eesti keele riigieksam (lõpetasin tol ajal gümnaasiumit). Kuidas ma küll enne seda vaadata ei taibanud??

Kindel oli see, et lennupileteid ma rasku ei lase. Tuli leida muu võimalus. Õnneks (selles kontseptsioonis õnneks 😀 ) oli mul tõenäoliselt valede jooksujalatega asfaldil jooksmisest kintsulihase rebestus. Sai ka traumapunktis käidud, kus mulle kanged valuvaigistid välja kirjutati. Kaks päeva enne eksamit ja Taani minekut läksin perearsti vastuvõtule ja hämasin seal, et mul eksamivabastust vaja, et mul nii kanged ravimid peal, teevad mu uimaseks ja ei laseks lõpukirjandil mõtetel joosta.

Tohter: “Pole eksamiks õppinud, jah?”

Ma: “Olen küll, aga ma lihtsalt ei ole võimeline..”

Arst: “Aga eksam tuleb järele teha!”

Tegelt see arst on jumala tore, kirjutas mulle tõendi valmis, millega ma edasi Innovesse tõttasin ja pärast mõningat ootamist kutse järeleksamile sain.

Eksamihommikul helistas mulle vanaema, et eksamile edu soovida. Mina aga lõin ennast parasjagu Riia lennujaamas Viikingiga kohtumiseks lille 😀

Kirjandi kirjutamise asemel olime turistid ja armunud, käisime Tivolis ja Väikest merineitsit vaatamas:

Hahaha, tahtsime selfiet merineitsiga 😀

Ah jaa – järeleksami kirjandi tegin 92punktile 😉

 

Dubrovnik

Oleks tagumine aeg veidi oma meie puhkust Horvaatias kajastada. Teen seda läbi piltide, pikalt kirjutama ei hakka. Main vaid, et Dubrovniku valisime seetõttu, et “Troonide mäng” osaliselt sealses vanalinnas filmitud on. Viking tolle sarja fänn nimelt.

Emuga

Emu elab mul sellises väikelinnas nagu Altea. Sai siis maikuus paar päeva seal veedetud. Armu mulle ei antud – nii kui kohale jõudsin, kupatati jalutusretkele. Sihtpunktiks avokaadopuud, teel sai nisperosi(vabandan, ei tea eestikeelset vastet) söödud.

raksus
Ma tõesti ei tea ühtegi teist emu, kes oma tütrekest mingi hüti otsa ronima utsitaks, et meelepäraseid avokaadosid hommikusöögilauale saada.

Muu aja sisustasime niisama päevaitamise ja siestadega. Päevad lõppesid kõik ühtemoodi: enne magamajäämist jutte rääkides.