Varikas haiguslehel + shokeerivad kaadrid

Varasemalt olen ma oma elu jooksul täpselt üks kord haiguslehel olnud. Siis kui mandlid ära naksati. Pluss vist paar korda haigepäevi võtnud, ükskord siis kui mul rasedana pahkluud äkitselt vett täis kogunesid ning Viiking ja ämm mul tungivalt koju jääda soovitasid. Ma ise pigem see tüüp, kes “poolsurevana” ka end tööle veab.

Nüüd aga võib mu olukorda ületöötanuks nimetada. Alates veebruari algusest olen ma kahel kohal rabanud, samal ajal kodus remont ja väikelaps kah veel. Ei salgagi, et on olnud väsitavad ja pingelised ajad. Minu jaoks pole näiteks Beni imikuiga ega miski muu iga iial midagi ligilähedastki olnud kui kirjeldatud olukord viimasel poolel aastal.

Terve suvi olin ma tööl apaatne, unistasin ainult kodus siruli vedelemisest, mis tekitas lahkhelisid Viikingiga. Tema, kes ta 8h kontoris ISTUB, tahab koju jõudes kohe asjalik olla, midagi remontida või trenni teha ning kasvatus oli tal selline, et kui üks askeldab, ei tohi teised niisama laiselda 😃

Ahjaa, lisaks mu vahest 13tunnistele tööpäevadele sõidan ma ju ka 11km päevas rattaga, niiet midagi ma ikka liigutan. Kuigi trennina seda ei võta, nagu ka liikuvat tööd mitte. Ah no mis, kohvikus oli pigem 8tundi püstiseismist.

Jõuangi sinna, et augusti lõpuks olin ma läbi nagu läti raha. Tühjas pressitud sidrun, nimetage kuidas tahate. Kõige tipuks hakkas keha näitama, et enam ei jaksa nii kaua seista. Vahetult enne 27aastaseks saamist tekkisid põhimõtteliselt üleöö mu vasemale sääremarjale veenilaiendid!

Ma ei tea, kas ma olen liiga hull, et ma sellist pilti näitan. Sest reaktsioon, mis ma töökaaslastelt olen saanud, on umbes: “😱😱😱OMG!!!” Kaasa noogutavad kõik – nii noorel pole nad midagi nii hullu veel näinud. Ja see kuidas nad tulid.. nii kiirelt, et ma arvasin esimese hooga, et sinikad, Viiking arvas üldse, et ma peaks pesema minema.

Nii. Otsustasin arstile minna. Esimene, noor nägus meesarst, mudis mind veits ja ütles, et see normaalne, igal neljandal Norra noorel sellised. Ära nad kunagi ei lähe, op aitaks, aga seda nii noortele ei tehta. Naiss! Ta võtaks ise ka nii rahulikult, kui ta oma jäse selline välja näeks?

Läksin uuele katsele. JÄLLE nägus kena noor meesarst (siiski üks teine, nime kannab sama mis mu Viiking😄) Samuti mudis mu säärt ning kirjutas haiguslehe.

Viikingile praalisin, et vähemalt teised mehed teevad mulle massaazhi 😂 hahahha

Pideva apaatsuse tuvastamiseks tehti mulle ka vereanalüüs 😖 Ja mis ma teada sain? Rauapuudus! Ausaltöeldes olin rabatud – mul on eluaeg olnud väga kõrge hemoglobiin, mis väljendub muuhulgas hõlpsas lihaskasvus. Ilmselt tuleb siinkohal süüdistada 2a3kuud väldanud imetamist. Ben on võtnud minust viimse, mis võtta andis. Muud ma kahtlustada ei oska. Sööme korralikult nii igasugu kaunvilju, peeti, marju. Ei ole söömist muutnud, kui siis ainult tervislikumaks.

Loomulik kah, asi millega pole kunagi probleeme olnud, seda ei oska kahtlustada. Vähemalt on nüüd selgus. Kuude viisi ei saanud ma aru, miks ma nii väsinud olen, mõtlesin, et mu keha pole lihtsalt loodud nii vara ärkama. Kartsin, et jäängi kogu ülejäänud eluks keskmisest apaatsemaks, et vb mingi ealine iseärasus 😐

Mis ma peale hakkan? Üritan VEEL ENAM rauarikkaid toite süüa ja taltsutada oma iha toidu kõrvale keefirit juua.

Praegu vaatan peeglist küll, et huuled jumala värvitud. Ja keha läheb lodevaks kui rauatase madal 😒

Geiranger

Maiuspala juurde.

Teisipäeval, kui seljataga oli öö telgis ja kaks kämpingunaris, poputasime end hotelliööga.

Juba laiutab.

Lastetubagi oli olemas. B.´st jäi see siiski puutumata.

Saabusime neljaajal, vedasime kompsud tuppa, nautisime vannirõõme, kõik me peame B. – temale ei sobinud. Küll aga sobis kraanikausis kümmelda. Et ees oli õhtusöök buffeerestoranis, oli paslik perekeskis (Emu ka lisandunud) alla mereäärde ja siis tagasi üles jalutada. Üles lükkan ma vankrit rõõmuga, ei tee kannile paha.

Noo vaade mis meile buffees avanes oli uhke! (Lisaks siis fjordivaatele😆) Mereannid, lihad, salatid, juustud, jne. Isegi vaalaliha! Magustoidulaud oli ka ahvatlev. Parim buffee kuhu sattunud👌

Pärast käisime veel jalutamas-batuudil hüppamas. B. magas eeskujulikult kogu aja. Väljas on seal ööläbi valge, ei tulnudki nagu unetunnet. 

Hommik algas jälle buffees. Taaskord ei ainsatki halba sõna. Kalamaksaõli, see elueliksiirgi oli esindatud:

Täistuubituna läksime spasse, B.’d ujutama ja saunaga tutvuma. Ujutasime teist algul täiskasvanute basseinis, siis titekas, kus ta küll algul protesteeris aga sukeldumise sooritas kisata. Peagi oli beebi omadega läbi, asetasime ta lebotamistoolile ja käisime Viikingiga kordamööda saunas, mis sealt tegelikult paari sammu kaugusel asus. B. tõime ka korra leiliruumi. Mingeid emotsioone ta näost näha ei olnud. 

Olemas oli ka välibassein, sealgi sai natuke hulbitud.
Varsti, pärast kohaliku muuseumi külastust, pidime suuna Oslo poole võtma. Otsustasime ühe päevaga koju sõita. Olles juba mägedes, hakkas mul ikkagi kahju, et me fjordivahes praamiga sõitmas ei käinud ja me läksime tagasi. 13minuti pärast väljus lähim ja me olime täpselt esimesed, kes sinna oma autoga ei mahtunud. Poolteist tundi uut ootama ei hakanud, läksime hoopis sellisele, kuhu vaid jalamehed said. Suht selline tunne oli, nagu teisel planeedil oleks, oh millised mäed ja kosed ja mingid mahajäetud talud, kuhu tundus, et ei viinud ükski tee, lihtsalt keset mäge majake. Soovitan Geirangerisse reisida, ei saaks öelda, et ma Hawaiist vähem vaimustunud oleksin olnud. 

Lõpuks kell 16 võtsime me tõesti kodutee ette ja südaööks olime kohal ka. Algul küll B. jauras, aga pärast ei seganud ta und miski.

(Tuleks nüüd järgmist reisi plaanima hakata.)

Ålesund

Kõik siin jagavad oma reisilugusid, ma pean siis ka. Olen Norras nüüd rohkem kui Eestis maanteedpidi ringi rännanud ja olen vaimustuses. Saan aru, miks Viikingile Eesti loodus erilist emotsiooni ei tekitanud😃 latt kõrgeks aegud. Hawaiil ta muidugi ikka ahhetas.

Eelmisel korral jäin sinna, et hakkasime Ålesundi jõudma. No nagu ikka linnake meeldis nii väga, et koliks sisse. Ei morjendanud ka vihmane ilm, ikka meeldis. Alustasime linnatuuri kohvitades, mis sujuvalt kitsejuustuga maiustamiseks üle läks. B. oli Piimasaalis*

Mina olengi see ema, kes oma køhu häbenemata paljaks kisub. Siin ei vaadata KUNAGI avalikule imetamisele viltu! PS! Ettekandja arvas, et B. on Emu laps.

Nõndaks – jalutasime linnapääl, panime ühele restole – Zuuma – silma peale. Mereannivärk ja mereäärne linn, mida seal veel süüa?

Lõpuks kui kõik turistitatud sai, sisenesime restorani. Juba eelroog-sushide lauda saabudes oli selge, et valik oli kümnesse. IMETABANE! Emu veel rüüpas punast riisiõlut peale. Pearoad olid vaat et veel imetabasemad. Me otsustasime emuga parti ja kimchiga ribi jagada, Viiking tellis trühvlise veise. Lõppes nii, et kõik sõime kõike.

Esimene käik

Ribi 

Veiseliha

Part

Vat magustoidud jätsime võtmata, mitte et mahtunud poleks (road olid väiksed), hoopis seepärast, et desserdimenüü oli keskpärane ning tunnistan ausalt – tahtsin mäki uut smashijäätist proovida. Teistele surusin ka oma soovi peale.

Tagasiteel suutsime valele teele sattuda. Süüdlaseks jäin mina, et ma tagaistmel google mapsilt silma pealt lasin. Õnneks päädis see vaid 18 ekstrakilomeetriga, aga karistuseks jäime maha eelviimaselt praamilt. Kahe minutiga kusjuures. Seks ajaks oli mu keel sama kuiv (imetamine) nagu Käsnakalle kui ta maismaale sattus. Õnneks leidis abikaasa kraani.

Emu sai vastu ööd koju viidud, ise ka siis sinna kaugesse kämpingusse sõidetud. Kõik oli kena, kuniks Viiking mu hülgas ja nari ülakorrusele pages. Põhjuseks see, et ma koeral voodis magada lubasin….

* Emu rääkis, et nõukaajal olid Eestimaal piimasaalid ja nüüd ma kutsun poja söömisi niiviisi.

Trippimas

Üleeile, kohe kui Viiking pohmakast (neil oli tööl igakuine “palgapäevapidu”) piisavalt toibunud oli, toppisime auto kõige vajaminevaga ja enamgi veel täis, vurasime Lillestrømi lõunat ja belgia vahvlit sööma ning viie ajaks olime juba teel põhjapoole.

Tee oli minu jaoks uus – vaatamist autoaknast jagus. Lillehammerisse jõudes olime taas näljased ja pärast paari korda peatänaval edasi-tagasi saalimist leidsime end ühest aasia restost. B. oli meil kaasas ainult(!) Ergobabyga. Loomulikul juhtus see, mida karta oli – eel- ja pearoa vahel väljutas ta oma seeditud toitu nõnda, et body vajas ka väljavahetamist. Jooksis siis Viiking paar tänavavahet autoni ja fixis olukorra 🙂

Hiljem sõitsime natuke edasi. Peatusime kõige kenamas kämpingukohas, kus ma viibinud. Mageli Camping nimeks. Telk sai 11ks püsti ja me magama. Et öösel pimedaks ei läinud, ei taibanud B. et magama peab, niheles pool ööd 😀 ärkasime lammaste määgimise peale.

Hommikul kell 9 oli juba nii soe, et sai päevitada. Küll mitte kaua, sest maksimum tunni pärast oli taevas pilvedega kaetud ja me otsustasime end kokku pakkida ja edasi sõita. Retseptsioonist käisime ka läbi – 20€ läks see lõbu maksma.

Ikkagi saab lapsega igal pool käidud, vastupidiselt mu kartustele.

Järgmine peatus toimus Ottas, seal me metsistusime. Olime nimelt hommikusöögita päeva alustanud ning poest ahjusooja saia haaranud, õgisime selle veerand tunniga ära. Edasi Statoili/Circle K (viimast ei tunnista) kohvid ja jälle teele!

Vahepeal beebist: super laps, 90% ajast nii chill, et unustame üldse ära, et kaasas on. Vahepeal on siiski hetki, kui ma ta kõrval tagaistmel lutti hoian, et vagurus säiliks. Tunnelist läbi sõites ajab silmad tõllaratasteks, mis mind iga jumala kord naerma ajab.

Äkitselt olime omadega talve jõudnud:

Kraade oli kuskil 9. Kaua ei läinud, peagi olime Geirangeris. Meelehärmiks selgus, et kämping, milles meil järgnevad kaks ööd veeta tuli, asub 46km kaugusel. Ja see on palju siin – miljon kurvi ja mägedest üles-alla. Utsitasin Viikingi sinna helistama ja broneering tühistama. Ei aidanud.. Otsustasin, et alla ma ei anna, helistan ise. Rääkisin adminniga, sain teada, et tema otsustada ei saa, helistagu ma kell 18, siis on omanik platsis.

Aega tegime parajaks all mere ääres eelmise päeva restoranijääke süües. Viikingile oli selline ripakile olek liig, mina olen vilunum, korduvalt mu elus olukordi olnud, kus ei tea sedagi, kuhu eeloleval õhtul pea padjale poetada saab. Nt kui me sõbrannaga Saksamaa avarustes maanteeäärse bensuka vetsus öö veetsime. See selleks, hoidsin vapralt tuju üleval, enne viit vabanes Emu töölt ja natsa enne kuut helistasin taaskord kämpingusse ja sain vastuseks, et omanik oli just minema tõmmanud. Lasin oma nutulaulu tulla: “Meie oleme juba Geirangeris, meil on 2kuune beebi, booking.com valetas, et kämping asub ka Geirangeris ja me ei saa mingil juhul sinna tulla!” Neiu retseptsioonis: “Sellisel juhul tuleb teil ikkagi maksta, tasuta tühistamine kehtib kuni 5päeva enne reserveeringut,” ma: “Leian, et ma ikkagi ei pea maksma, sest booking.com ju valetas.” “Ma lasen siis ülemusel teile helistada.”

Lõin käega ning kui emu oma kompsude ja Monaga autosse sai, panime Geirangerist leekima.

Poole tee peal helistati kämpingust, et nad teevad meile -50% kui me siiski tuleme. Tänasin suurelt, ütlesin, et oleme juba teel ja lõpp hea kõik hea. Kaks ööd kämpingus Euroopa ühes kallimas riigis läks neljale inimesele pluss ühele koerale maksma 540NOK (alla 60€). Te ei saa Saaremaal ka nii odavalt!

Tänane hommik

Hetkel oleme teel Ålesundi. Mõtlesime, et kui juba siinkandis, kaeme üle 😉

Nuumamisest

Kirjutasin varem, et mu oma õde mind enda ja Mona nuumamises süüdistab. Praegu on kõige nuumatum B.

Juba haiglas sünnitusjärgses osakonnas, kui poeglaps enne kojuminekut kaalule asetati ning see sünnikaalust vaid 10g väiksem oli, arvas arst, et kaal on katki.

Siis tuli see üllatus, et ta esimese nädalaga 500g juurde võttis.

Ja neljapäeval, kui B. 2kuu 11päevane oli, kaalus ta 6755g! Seepeale hakkasin juba guugeldama ja beebigruppidel pingsamalt silma peal hoidma. Selgus tõsiasi, et enamjaolt pole kolmekuusedki nii suured! Iseäranis paneb imestama seetõttu, et sündides oli B. pigem pisemapoolne (meenutuseks: 3220g). Muidugi küsis tohter, kas B. pead ka ilusti hoiab. No hoiab! Väga ilusti, küünarnukkidele toetudes. Mina: “Jaa, ma kohe näitan,” panin siis beebi kõhuli ja no muidugi oli ta täiesti sült, lõug maast heal juhul sentimeter lahti.. Arst: “Mhmm, väga hea,” ma: “Eii, ta ausalt hoiab kodus palju paremini, mul on pilt ka..”
😀 😀 😀
Korra hakkas juba riietekriis end ilmutama, aga õnneks varustati meid Viikingi töökoha poolt bodyde ja muuga, kõik suuruses 62:

Müügile pole need veel tulnud, nii et ajast ees kutt 😜 #organiccotton

Igatahes pekki on beebil piisavalt, et ujuma minna 😀 Täna see tähtis esimene kord aset ka leidis. Kõik oli hästi väljaarvatud siis, kui B. veealla kastetud sai. Polnud mokkamööd –  kisas.

Ülejärgmisel nädalal tutvustame B’le juba spakultuuri 😌

Moss & Juhtumid nelipühade eel

Käimas on jälle pikk nädalavahetus. Esmaspäev on vaba – nelipühad. Viiking teatas pärast hommikusööki, et tahab kuhugi teise linna turistitama minna. Valituks sai Moss. Vahepeal võttis ühendust Rootslane, kes ühinemiseks soovi avaldas.

Kohale jõudes tuli tõdeda, et ilmateadet me vaadanud ei olnud ja kuigi seal tänavatel elu kihas, siis väga õue ei tõmmanud. Vähemalt vedas niipalju, et ühes optikapoes olid kØik päiksekad -50% ning ma sain ühtede kokkuvolditavate RayBanide võrra rikkamaks.

Peale viit olime tagasi kodulinnas ning otsustasime Lillestrømi juurikaid, leiba ja vetsupaberit ostma minna. Selgus, et internett oli meile julmalt näkku valetanud, sest tavapoed olid kinni, ainult hiinakad/türgikad/pakistanikad töötasid. Köögiviljad said ostetud, leiba otsisime kahest kohast.. tulutult. Ja vetsupaber, selle me unustasime, mina ei tea, kuidas me poole rulliga teisipäevani välja veame

Tagasi leiva juurde. Viiking ütles, et tema võib ise küpsetada, aga mina, kes ma armastan uusi asju proovida, võtsin sõnasabast kinni ja hetkel on taigen köögis kerkimas. Miksisin meil kapis olevaid kolme eri jahu (tavaline nisujahu, mingi täisterajahu seemnetega ja rukkijahu) kokku ja lisasin chiaseemneid (või tšiiaseemned nagu “Anne ja Stiil” kirjutab 😀 ), et ikka tervislikum oleks. Eks ma annan teada, kuidas välja tuli. Leib maksab siin 3euri, nii et kokkuhoid missugune, kui see isetegemine iganädalaseks traditsiooniks saaks.

Türgikas jäi mulle silma üks imelik toode. Alustan sellest, et ammustel aegadel Emuga Speinis elades irwitasime me poesmüüdavate konserviviinerite üle. Polnud varem säärast jälkust näinud. Teleturg reklaamis seal ka aastavahetuseks müüdavaid konservviinamarju – nende peale enam silm ei pilkunud, aga vot tänane leid – konservkeeks:

Ma ei teagi mida kosta…

Vahepeal olen ma siin hoolega küpsetanud. Quiche Lorraine´i näiteks. Pirukas, mis on tõesti külmana parem kui kuumana. Sõbranna mul põlgas selle ainuüksi sibulasisalduse pärast ära aga meile Viikingiga küll maitseb 🙂

Konservviineritega veel üks tõestisündinud naljalugu. Läks Emu toidupoodi, vaatab, et üks mees massiliselt viineripurke ostukärru laob. Ei saanud uudishimu vaka all hoitud: “Vabandust, mida te teete nedega? Need on ju midagi rõvedat!”

Meesterahvas: ” Ega ma neid endale osta. Restorani lähevad!”

Juubel

Mina, kel mul keskmiselt kord kuus vaba nädalavahetus on, hindan neid õige kõrgelt. Nagu kirjuatud sai, algas mu nädalavahetus juba neljapäeva õhtul.

Laupäev oli sagimist täis, pärast hommikusööki saabus Viikingi sõber, kes meid oma konksuga auto peale võttis, minu ostukeskuses maha pudendas ja ise Viikingiga ehituspoodi läks. Minul oli väga vaja piparkoogitaignamaterjal, veel üks jõulumaiuse tavaar ja üks jõulukinkidest osta. Tunniga sain ühele poole ja olin hullumas, sest poodlemas oli nii palju rahvast, et tekkis vaat et klaustrofoobia.

õhtuseks peoks oli pluusi vaja, selle ostmiseks Viikingit sooduskaardiga. Paraku olid kutid nii aeglased, et ma jõudsin ammu enne neid koju tagasi ja siirupigi taigna jaoks valmis keeta. Sõtkumise ajaks saabus Viiking, uus pluus, mille ta kirjelduste põhjal ostis, ühes.

Selleks ajaks kui piparkoogitaigen kümkappi õiget aega ootama läks, pidin ma juba vannituppa lille lööma minema. Enne pidu pidime veel sööma, juubilar ütles kohe ära, et süüa enne ööd ei anta. Ühtegi toidukohta peale tavalise Rema1000 peopaiga ümbruses ei olnud, pidime sealsete saiakestega leppima..

Pittu oli kokku tulnud veidi üle saja inimese, ei hakka siia kirjutama, mis kell mis täpsemalt juhtus, jagan kirkamaid hetki.

Esimene neist. Mina ja M. istusime laua ääres pingil. Näljased ja ootasime vortstikesi. Meie taga toimus mingi nügelemine – keegi paksuke üritas mööduda. Püstijalu mööda pinke. Äkitselt kaotas ta vist tasakaalu ja istus M.’le PÄHE ning tegi mulle kupusutungvõtte*. Parasjagu oli Viiking meid pildistamas ja sai aasta kaadri:

“Oodake, kuni ma teile pasunasse annan!”

Ma ei suuuuudaaaa, ma olen kolm päeva irwitanud😂

Kuna ma tõenäoliselt ainus kaine olin, kaugelt (loe: maalt) tulnud pealekauba, lahkusime esimeste seas ühe paiku. Uksest väljudes märkasime, et kõrvalhoones toimub teinegi pidu, nõnda me võõrasse kohta sisse astusime ja kreembrüleed kaasa näppasime. M., kes enda oma põue peita proovis, kukutas selle oma uhke Mulberry koti peale, puutumata ei jäänud ka jope sisemus: 

Muide, see polnud mu esimene brüleevargus, aastal 2013 saime me mu sugulase aka Lana del Reyga sama teoga Lusika restoranis Tallinnas hakkama.

*Kupusurungvõte – Peamiselt tuntud minu ja mu õe hulgas. Võte, kus üks surub kähmluse käigus teise pea kahe käega alla.

Õllekalender

Sain teise peaaegu valmis täna. Jooksvalt lisan veel mõned pudelid. Täna paigutasin kasti 11 erinevat õlle ja natuke muud nänni.

Pudelid ülesrivistatud

Igaüks oma pesas

Kaunistuseks lisasin pudelitele mõeldud päkapikumütse ja kleepse 😀

Viiking on mul järjekordselt niiiii hea mees olnud, et nõnda õllega üle külvatud saab. Eelmisel aastal meisterdasin talle varastatud ideega six packi, millest viimane pudel ootab õiget päeva, et avatud ja kulistatud saada:

Aktuaalne sel nädalal

Mulle täiega meeldib erinevaid asju händelida. See nädal töötan enamvähem täisajaga põhikohal, eile kutsuti Lääne-Oslosse lasteada kedagi asendama. Läksin. Väga väsitav, seitse umbes aastavanust titat. Üks kisas vahelduva eduga, sest alles harjutas. Vahepeal tõesti mõtlesin, et kuhu kurat me Viikingiga ennast mässinud oleme.

Trenni olen iga päev teinud, päevad lõppevad magamistuba vuntsides. Eile liimisime põrandaliistud paika ja no ma pole üldse rahul. Põrand lainetab, mitte küll visuaalselt aga liistud on vahepeal sentmeeter eemal. Uuesti ka teha ei viitsi, kui parkett niikuinii vana, siis ei soovi liiga palju tuppa investeerida.

Homme on see kurikuulus Black Friday. Sinna pean üksi minema, Viiking viibib reedest pühapäevani Kristiansandis, sest pole pool aastat väikest õde näinud. Haa, loodan, et toob palju titeasju koju 😉 Emu saabub meie juurde küll täna, aga homme on tal mingi Tinderi-teema jälle, eks ma kajastan, kui midagi põnevat toimub.

Igatahes on mul uut käsipagasit vaja, viimase ostsin hiinakast ja iga reis vannun, et see on viimane, sest too koliseb hullemat moodi. Nüüd soetan korraliku 🙂

Täna vaba ja peaks liigutama hakkama. Esiteks vaja koristada, siis vaaritada ja enne Viikingi ja Emu saabumist veel Ashtanga Joogasse jõuda.

Tagasi trennis

Paljud naised ütlevad enne lapsesaamist midagi stiilis “minu tütar küll ainult roosas käima ei hakka” või et “kaisus magama ei hakka”. Mina olin see, kes raius, et rasedana logelema ei hakka, teen algusest lõpuni trenni.

Esimesed poolteist kuud käisingi kenasti jooksmas ja tegin kodus lihasharjutusi. Siis saabus paha-olla ja krooniline väsimus. Ei suutnud ma enamus asju süüa ja igal hetkel unistasin vaid uinakute tegemisest.

Mõned nädalad tagasi hakkasin ma end paremini tundma ning trenniminemiseks hoogu võtma. Kodulähedases spordiklubis lõpetasin lepingu ammu ja teada oli, et kui uuesti alustan, siis Lillestrømi SATSis.

Eile oleks ma peaaegu trenni läinud, tõstsin juba riided valmis aga siis neelas see pangasaaga pool päevast. Ja täna ma sinna jõudsin. Juubeldus!

Astusin adminni ette sooviga liikmeks hakata, aga mitte aastase lepinguga. Kuskile päädi pidin oma andmed sisaldama. Teadsin, et kuu maksab ca 70euri, nii selgitati mulle, et pean maksma jupi oktoobrist ja novembri, lisandus adminni tasu(?) ning paluti ca 125euri välja käia. Küsisin, et kui ma näiteks detsembris trennis käia ei taha, kas siis jaanuaris maksan uuesti ca 125euri. “Jah,” vastati. Mina: “Kas ei oleks võimalik lihtsalt 30päevane kuupilet osta?” Miks peab ilmtingimata kalendrikuu algusest lugema hakkama?

Lõpuks ma ei saanud ennast enam vaos hoitud, hakkasin kemplema, see eilne pangasaaga ja nüüd see trennijama otsa. “Teil siin Norras on osad asjad nagu kiviajal!!” teatasin adminnile, “ma olen rase ja ei tea kaua käia saan.” Tüüp vist arvas, et loobun juba, aga tuli veel enne hea pakkumisega lagedale: “Ok, seekord võime nii teha, et adminni tasu ei võta. Maksad tänasest novembri lõpuni ca 65euri, kas nii sobib?” Mina, üllatunud, et lausa nii hästi läks: “Jaa, nii sobib väga hästi, suur aitäh teile.”

Ise ka ei usu, et ma poole odavamalt selle “kuukaardi” sain. Lubati veel ükskõik kui palju sõpru esimest korda tasuta trenni proovima kutsuda.

Kemplemise pärast ma joogasse ei jõudnud, pidin mingisse Cardio Plusi minema. Päris norm oli, ei oleks üldse pidanud põdema, et võhma vähem. Absoluutselt mingit probleemi polnud karelda. Meenus jälle, et mulle nii meeldivad rühmatrennid, üksi õues jooksta on ikka igav. Treener oli suuremat sorti aga nii aktiivne ja kirglik, et oleks tahtnud filmida teda.

Kirsiks tordil oli saun, kus ma uhkes üksinduses pärast trenni istuda sain. Seal mõtlesin, et kurja, see vääriks juba 125euri väljakäimist. Ses saunas oli pea 80kraadi ka, mitte neljakümneringis nagu Kristiansandi veekeskuses. Ja leili sai visata.

Teiseks kirsiks oli lastehoid, mida ma lahkudes märkasin. Seesama adminn: “Kas sul lapsi on?” Mina: “Varsti.” Ta: “Me võtame hoida alates kuue nädala vanuseid beebisid”. See on ju eriti tore! Saame soovi korral hiljem isegi Viikingiga koos trennis käia.