Juubel

Mina, kel mul keskmiselt kord kuus vaba nädalavahetus on, hindan neid õige kõrgelt. Nagu kirjuatud sai, algas mu nädalavahetus juba neljapäeva õhtul.

Laupäev oli sagimist täis, pärast hommikusööki saabus Viikingi sõber, kes meid oma konksuga auto peale võttis, minu ostukeskuses maha pudendas ja ise Viikingiga ehituspoodi läks. Minul oli väga vaja piparkoogitaignamaterjal, veel üks jõulumaiuse tavaar ja üks jõulukinkidest osta. Tunniga sain ühele poole ja olin hullumas, sest poodlemas oli nii palju rahvast, et tekkis vaat et klaustrofoobia.

õhtuseks peoks oli pluusi vaja, selle ostmiseks Viikingit sooduskaardiga. Paraku olid kutid nii aeglased, et ma jõudsin ammu enne neid koju tagasi ja siirupigi taigna jaoks valmis keeta. Sõtkumise ajaks saabus Viiking, uus pluus, mille ta kirjelduste põhjal ostis, ühes.

Selleks ajaks kui piparkoogitaigen kümkappi õiget aega ootama läks, pidin ma juba vannituppa lille lööma minema. Enne pidu pidime veel sööma, juubilar ütles kohe ära, et süüa enne ööd ei anta. Ühtegi toidukohta peale tavalise Rema1000 peopaiga ümbruses ei olnud, pidime sealsete saiakestega leppima..

Pittu oli kokku tulnud veidi üle saja inimese, ei hakka siia kirjutama, mis kell mis täpsemalt juhtus, jagan kirkamaid hetki.

Esimene neist. Mina ja M. istusime laua ääres pingil. Näljased ja ootasime vortstikesi. Meie taga toimus mingi nügelemine – keegi paksuke üritas mööduda. Püstijalu mööda pinke. Äkitselt kaotas ta vist tasakaalu ja istus M.’le PÄHE ning tegi mulle kupusutungvõtte*. Parasjagu oli Viiking meid pildistamas ja sai aasta kaadri:

“Oodake, kuni ma teile pasunasse annan!”


Ma ei suuuuudaaaa, ma olen kolm päeva irwitanud😂

Kuna ma tõenäoliselt ainus kaine olin, kaugelt (loe: maalt) tulnud pealekauba, lahkusime esimeste seas ühe paiku. Uksest väljudes märkasime, et kõrvalhoones toimub teinegi pidu, nõnda me võõrasse kohta sisse astusime ja kreembrüleed kaasa näppasime. M., kes enda oma põue peita proovis, kukutas selle oma uhke Mulberry koti peale, puutumata ei jäänud ka jope sisemus: 


Muide, see polnud mu esimene brüleevargus, aastal 2013 saime me mu sugulase aka Lana del Reyga sama teoga Lusika restoranis Tallinnas hakkama.

*Kupusurungvõte – Peamiselt tuntud minu ja mu õe hulgas. Võte, kus üks surub kähmluse käigus teise pea kahe käega alla.

Õllekalender

Sain teise peaaegu valmis täna. Jooksvalt lisan veel mõned pudelid. Täna paigutasin kasti 11 erinevat õlle ja natuke muud nänni.

SAMSUNG CSC
Pudelid ülesrivistatud
SAMSUNG CSC
Igaüks oma pesas

Kaunistuseks lisasin pudelitele mõeldud päkapikumütse ja kleepse 😀

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Viiking on mul järjekordselt niiiii hea mees olnud, et nõnda õllega üle külvatud saab. Eelmisel aastal meisterdasin talle varastatud ideega six packi, millest viimane pudel ootab õiget päeva, et avatud ja kulistatud saada:SAM_4484.jpg

Aktuaalne sel nädalal

Mulle täiega meeldib erinevaid asju händelida. See nädal töötan enamvähem täisajaga põhikohal, eile kutsuti Lääne-Oslosse lasteada kedagi asendama. Läksin. Väga väsitav, seitse umbes aastavanust titat. Üks kisas vahelduva eduga, sest alles harjutas. Vahepeal tõesti mõtlesin, et kuhu kurat me Viikingiga ennast mässinud oleme.

Trenni olen iga päev teinud, päevad lõppevad magamistuba vuntsides. Eile liimisime põrandaliistud paika ja no ma pole üldse rahul. Põrand lainetab, mitte küll visuaalselt aga liistud on vahepeal sentmeeter eemal. Uuesti ka teha ei viitsi, kui parkett niikuinii vana, siis ei soovi liiga palju tuppa investeerida.

Homme on see kurikuulus Black Friday. Sinna pean üksi minema, Viiking viibib reedest pühapäevani Kristiansandis, sest pole pool aastat väikest õde näinud. Haa, loodan, et toob palju titeasju koju 😉 Emu saabub meie juurde küll täna, aga homme on tal mingi Tinderi-teema jälle, eks ma kajastan, kui midagi põnevat toimub.

Igatahes on mul uut käsipagasit vaja, viimase ostsin hiinakast ja iga reis vannun, et see on viimane, sest too koliseb hullemat moodi. Nüüd soetan korraliku 🙂

Täna vaba ja peaks liigutama hakkama. Esiteks vaja koristada, siis vaaritada ja enne Viikingi ja Emu saabumist veel Ashtanga Joogasse jõuda.

Tagasi trennis

Paljud naised ütlevad enne lapsesaamist midagi stiilis “minu tütar küll ainult roosas käima ei hakka” või et “kaisus magama ei hakka”. Mina olin see, kes raius, et rasedana logelema ei hakka, teen algusest lõpuni trenni.

Esimesed poolteist kuud käisingi kenasti jooksmas ja tegin kodus lihasharjutusi. Siis saabus paha-olla ja krooniline väsimus. Ei suutnud ma enamus asju süüa ja igal hetkel unistasin vaid uinakute tegemisest.

Mõned nädalad tagasi hakkasin ma end paremini tundma ning trenniminemiseks hoogu võtma. Kodulähedases spordiklubis lõpetasin lepingu ammu ja teada oli, et kui uuesti alustan, siis Lillestrømi SATSis.

Eile oleks ma peaaegu trenni läinud, tõstsin juba riided valmis aga siis neelas see pangasaaga pool päevast. Ja täna ma sinna jõudsin. Juubeldus!

Astusin adminni ette sooviga liikmeks hakata, aga mitte aastase lepinguga. Kuskile päädi pidin oma andmed sisaldama. Teadsin, et kuu maksab ca 70euri, nii selgitati mulle, et pean maksma jupi oktoobrist ja novembri, lisandus adminni tasu(?) ning paluti ca 125euri välja käia. Küsisin, et kui ma näiteks detsembris trennis käia ei taha, kas siis jaanuaris maksan uuesti ca 125euri. “Jah,” vastati. Mina: “Kas ei oleks võimalik lihtsalt 30päevane kuupilet osta?” Miks peab ilmtingimata kalendrikuu algusest lugema hakkama?

Lõpuks ma ei saanud ennast enam vaos hoitud, hakkasin kemplema, see eilne pangasaaga ja nüüd see trennijama otsa. “Teil siin Norras on osad asjad nagu kiviajal!!” teatasin adminnile, “ma olen rase ja ei tea kaua käia saan.” Tüüp vist arvas, et loobun juba, aga tuli veel enne hea pakkumisega lagedale: “Ok, seekord võime nii teha, et adminni tasu ei võta. Maksad tänasest novembri lõpuni ca 65euri, kas nii sobib?” Mina, üllatunud, et lausa nii hästi läks: “Jaa, nii sobib väga hästi, suur aitäh teile.”

Ise ka ei usu, et ma poole odavamalt selle “kuukaardi” sain. Lubati veel ükskõik kui palju sõpru esimest korda tasuta trenni proovima kutsuda.

Kemplemise pärast ma joogasse ei jõudnud, pidin mingisse Cardio Plusi minema. Päris norm oli, ei oleks üldse pidanud põdema, et võhma vähem. Absoluutselt mingit probleemi polnud karelda. Meenus jälle, et mulle nii meeldivad rühmatrennid, üksi õues jooksta on ikka igav. Treener oli suuremat sorti aga nii aktiivne ja kirglik, et oleks tahtnud filmida teda.

Kirsiks tordil oli saun, kus ma uhkes üksinduses pärast trenni istuda sain. Seal mõtlesin, et kurja, see vääriks juba 125euri väljakäimist. Ses saunas oli pea 80kraadi ka, mitte neljakümneringis nagu Kristiansandi veekeskuses. Ja leili sai visata.

Teiseks kirsiks oli lastehoid, mida ma lahkudes märkasin. Seesama adminn: “Kas sul lapsi on?” Mina: “Varsti.” Ta: “Me võtame hoida alates kuue nädala vanuseid beebisid”. See on ju eriti tore! Saame soovi korral hiljem isegi Viikingiga koos trennis käia.

Sularaha arvele panemine Norra moodi

Siiamaani olid meil kodus mõned pulmakingiks saadud kupüürid, mis pole Norra raha. Eile otsustasin, et aitab, viin need panka, panen arvele. Väntasin siis Lillestrømi, käisin oma pangas. “Ei saa, me valuutaga ei tegele. Üldse ükski meie kontor ei tegele.” Saadeti rongijaama valuutavahetusse kust ma tagurpidi väljusin, sest kursi ja teenustasu pärast oleksin ca 50euri kaotanud.

Käisin läbi kõik Lillestrømi pangad. Ühes ei oldud nõus minule vajaminevat summat vahetama, teises öeldi, et pean Oslo või Gardermoeni lennujaama kontorisse suunduma.

Lõpuks rehkendasin, kas ostes rongipilet tuleb siiski soodsam Gardermoeni sõita või Lillestrømi rongijaama valuutapunktis vahetada 😀

Aheldasin ratta rongijaama kõrvale, sõitsin Gardermoeni. Meeldiv, et need rongid kiired on, 12minuti pärast olin kohal. Vahetasin raha, istusin jälle rongi ja olin peagi tagasi Lillestrømis. Kell oli juba pool kolm, suur osa päevast kulutatud, pangad suletakse siin kell 15:00, ma ei tea kuidas E-R viieni töötavad inimesed üldse pangas käivad. Viikingiga oleme enne ta tööd varavalges paar korda minema pidanud ja siis jäi ta ka tööle hiljaks.

Ok, olin siis oma pangas tagasi ja sain abi, et sull masinasse paigutada. Polnud säärast toimingut varem teinud.

Selline lugu! Viiking ka tõdes, et kiviaeg siin panganduses.

17+3

Eile olime pärast veepargi retke ämma juurde koorikloomi sööma oodatud. Mr. Bean töötab merel ja kuna nad just ämmaga Bergenist (kust Bean pärit on) tulid, tõid nad kaasa terve kasti merivähke (vist) ja krabisid.

Istusime ja arutasime projekti, mu tööd jm. Beebi sai kingituseks body ja mütsikese. Ühtäkki läks jutt ristimisele. Mina muidu ateist, mulle meeldib ristimise juures vaid ristivanemate idee ja see, et on põhjust pidu korraldada. Ämm ja Viiking nii ei arva – nemad loomulikult ristitud ja siin üldse agaralt ristitakse. Hah, eriti ajab mind irwitama, kui keegi oma abieluvälist last ristib. Mida nagu? Kuigagi ebaloogiline..

Ämm kirus, et tema eksabikaasa oma viimase järeltulija tulekut kuidagi ei tähistanud. Et kui laps sünnib, tuleb ta ikka kõrgele tõsta, hõisata ja pidu maha pidada.

Mr. Bean: “Lõvikuningat mäletad? Seal tõsteti ka laps õhku.”

Ja teate mis sellepeale juhtus? Ma tundsin esimest korda beebi liigutust – ristimise jutu peale lihtsalt HAKKAS KEMPLEMA kõhus!

Kuidas Viiking peol käis

Täna on mul vaba laupäev, homme ka vaba. Üle 6 nädala muideks. Sellegipoolest pidin hommikusööki üksi sööma.

Mikspärast ometi – kerkib üles küsimus. Sest et Viikingil oli eile halloweeni pidu ja täna pohmakas, siiani magab.

Eile kell 22:00 tekstis mulle, et hakkab koju tulema. Kell 23:30 helistas ja ütles – üllatus-üllatus – hakkab kohe koju tulema 😀

Kell 00:11 hakkas ta Oslost sõitma ja polnud tunni pärast ikka veel kodus. Viimaks ta tuli, kell pool kaks: näos meik, jalas lühikesed püksid ja põlvikud, viskus voodile ja kaebles, et oli rongis magama jäänud, lõpp-peatusesse sõitnud ning oli sunnitud takso võtma, et üldse koju saada.

Peol oli üks naine oli ennast liputajaks riietanud, vorsti püksi pannud 😀

Ma pidin segi naerma ennast, kui ta seda jutustas. Aga las mees veel naudib viimaseid kuid, mul see rong juba läinud.

Kuna mul see vaba nädalavahetus juba on, siis mõtlesin, et peaks ujuma minema, mitte kaks päeva kodus logelema. õnneks selgus, et tunnikese autosõidu kaugusel on täitsa arvestatav veepark. Miskipärast ma ainult kahtlen, et me enne homset sinna jõuame.