Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. SAMSUNG CSC

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. SAMSUNG CSC

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!

Advertisements

Geiranger

Maiuspala juurde.

Teisipäeval, kui seljataga oli öö telgis ja kaks kämpingunaris, poputasime end hotelliööga.

SAMSUNG CSC
Juba laiutab.
SAMSUNG CSC
Lastetubagi oli olemas. B.´st jäi see siiski puutumata.
Saabusime neljaajal, vedasime kompsud tuppa, nautisime vannirõõme, kõik me peame B. – temale ei sobinud. Küll aga sobis kraanikausis kümmelda. Et ees oli õhtusöök buffeerestoranis, oli paslik perekeskis (Emu ka lisandunud) alla mereäärde ja siis tagasi üles jalutada. Üles lükkan ma vankrit rõõmuga, ei tee kannile paha.

Noo vaade mis meile buffees avanes oli uhke! (Lisaks siis fjordivaatele😆) Mereannid, lihad, salatid, juustud, jne. Isegi vaalaliha! Magustoidulaud oli ka ahvatlev. Parim buffee kuhu sattunud👌

SAMSUNG CSCSAMSUNG CSCSAMSUNG CSC

Pärast käisime veel jalutamas-batuudil hüppamas. B. magas eeskujulikult kogu aja. Väljas on seal ööläbi valge, ei tulnudki nagu unetunnet. 

Hommik algas jälle buffees. Taaskord ei ainsatki halba sõna. Kalamaksaõli, see elueliksiirgi oli esindatud:SAMSUNG CSC

Täistuubituna läksime spasse, B.’d ujutama ja saunaga tutvuma. Ujutasime teist algul täiskasvanute basseinis, siis titekas, kus ta küll algul protesteeris aga sukeldumise sooritas kisata. Peagi oli beebi omadega läbi, asetasime ta lebotamistoolile ja käisime Viikingiga kordamööda saunas, mis sealt tegelikult paari sammu kaugusel asus. B. tõime ka korra leiliruumi. Mingeid emotsioone ta näost näha ei olnud. SAM_5418.JPG

SAMSUNG CSC

Olemas oli ka välibassein, sealgi sai natuke hulbitud.
Varsti, pärast kohaliku muuseumi külastust, pidime suuna Oslo poole võtma. Otsustasime ühe päevaga koju sõita. Olles juba mägedes, hakkas mul ikkagi kahju, et me fjordivahes praamiga sõitmas ei käinud ja me läksime tagasi. 13minuti pärast väljus lähim ja me olime täpselt esimesed, kes sinna oma autoga ei mahtunud. Poolteist tundi uut ootama ei hakanud, läksime hoopis sellisele, kuhu vaid jalamehed said. Suht selline tunne oli, nagu teisel planeedil oleks, oh millised mäed ja kosed ja mingid mahajäetud talud, kuhu tundus, et ei viinud ükski tee, lihtsalt keset mäge majake. Soovitan Geirangerisse reisida, ei saaks öelda, et ma Hawaiist vähem vaimustunud oleksin olnud. SAM_5393.JPG

Lõpuks kell 16 võtsime me tõesti kodutee ette ja südaööks olime kohal ka. Algul küll B. jauras, aga pärast ei seganud ta und miski.

(Tuleks nüüd järgmist reisi plaanima hakata.)

Prantsuse biffgryte à la Burgund Boeuf bourguignon

On alles nimi! Ei tea mina mis see tähendab, aga guugeldades, mida veiselihaga peale hakata ma tolle retseptini jõudsin. Siit tuleb minupoolsete mugandustega vorm:

Tarvis:
500g veiseliha
2 porgandit
1 sibul
150g shampinjone
3-4 küüslauguküünt
400ml puljongit
2dl punast veini
maitseaineid (tüümian, loorberilehed, paprikapulber, cayenne pipar, petersell, roheline sibul)
3 peekoniriba

Tegevuskäik:
Liha kuubikuteks, pannil pruuniks, porgandi- ja sibulatükid sekka. Paar minutit hiljem ka vein ning puljong. (Avatud sai muide üks viiest punaveinipudelist, mis pulmadest järele jäi.) Lisandusid maitseained ja küüslauk, ning sügavapõhjaline pann jäi tunniks ajaks podisema. Vahepeal praadisin (teisel pannil) peekoni seente ja rohelise sibulaga. Need lisasin vahetult enne lõppu lihale, maitsestasin soolaga ja oligi valmis!

No tean, et selline toit ei näe iial kõige apetiitsem välja.

Juurde passisid võised lillkapsad ja keedukartulid 🙂

 

Egiptuse(?) lihapirukas

On valminud järjekordne üllitis. Algas kõik sellest, et ma türgikast ühe uutmoodi taigent leidsin. Poetasin selle korvi ning pärast paari nädalat külmikus ootamist jõudsin tegudeni. Nagu ma eelmises postituses mainisin, tegin siin vihmase ilma puhul mitme päeva toidud ette. Kaasaarvatud selle roa.

Alustuseks on vaja nelja taignalehte (meenutas folitaigent, võibolla ongi tegelikult sama), 500g hakkliha ( ma kasutasin 600g), 2 sibulat, peterselli, soola, punase chilli pulbrit, 625ml piima, 200g jogurtit, 2 muna, 1 munakollane ja seesamiseemneid.

Laotasin esimese lehe küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, katsin kastmega, mis koosnes kokkuvispeldatud munadest, piimast ja jogurtist. selle peale kiht praetud hakkliha-sibula-maitseainesegust. Järgmisena jälle taignaleht jne. Viimane munakollasega üle võõbata ja lahke käega seemneid peale raputada:

200kraadises ahjus küpses ta 25min. Viiking oli koju jõudes meeldivalt üllatunud. Aina kiidab, et ma uusi toite valmistan. Maitses nagu tseburek 😀

Moss & Juhtumid nelipühade eel

Käimas on jälle pikk nädalavahetus. Esmaspäev on vaba – nelipühad. Viiking teatas pärast hommikusööki, et tahab kuhugi teise linna turistitama minna. Valituks sai Moss. Vahepeal võttis ühendust Rootslane, kes ühinemiseks soovi avaldas.

Kohale jõudes tuli tõdeda, et ilmateadet me vaadanud ei olnud ja kuigi seal tänavatel elu kihas, siis väga õue ei tõmmanud. Vähemalt vedas niipalju, et ühes optikapoes olid kØik päiksekad -50% ning ma sain ühtede kokkuvolditavate RayBanide võrra rikkamaks.

Peale viit olime tagasi kodulinnas ning otsustasime Lillestrømi juurikaid, leiba ja vetsupaberit ostma minna. Selgus, et internett oli meile julmalt näkku valetanud, sest tavapoed olid kinni, ainult hiinakad/türgikad/pakistanikad töötasid. Köögiviljad said ostetud, leiba otsisime kahest kohast.. tulutult. Ja vetsupaber, selle me unustasime, mina ei tea, kuidas me poole rulliga teisipäevani välja veame :/

Tagasi leiva juurde. Viiking ütles, et tema võib ise küpsetada, aga mina, kes ma armastan uusi asju proovida, võtsin sõnasabast kinni ja hetkel on taigen köögis kerkimas. Miksisin meil kapis olevaid kolme eri jahu (tavaline nisujahu, mingi täisterajahu seemnetega ja rukkijahu) kokku ja lisasin chiaseemneid (või tšiiaseemned nagu “Anne ja Stiil” kirjutab 😀 ), et ikka tervislikum oleks. Eks ma annan teada, kuidas välja tuli. Leib maksab siin 3euri, nii et kokkuhoid missugune, kui see isetegemine iganädalaseks traditsiooniks saaks.

Türgikas jäi mulle silma üks imelik toode. Alustan sellest, et ammustel aegadel Emuga Speinis elades irwitasime me poesmüüdavate konserviviinerite üle. Polnud varem säärast jälkust näinud. Teleturg reklaamis seal ka aastavahetuseks müüdavaid konservviinamarju – nende peale enam silm ei pilkunud, aga vot tänane leid – konservkeeks:

Ma ei teagi mida kosta…

Vahepeal olen ma siin hoolega küpsetanud. Quiche Lorraine´i näiteks. Pirukas, mis on tõesti külmana parem kui kuumana. Sõbranna mul põlgas selle ainuüksi sibulasisalduse pärast ära aga meile Viikingiga küll maitseb 🙂

Konservviineritega veel üks tõestisündinud naljalugu. Läks Emu toidupoodi, vaatab, et üks mees massiliselt viineripurke ostukärru laob. Ei saanud uudishimu vaka all hoitud: “Vabandust, mida te teete nedega? Need on ju midagi rõvedat!”

Meesterahvas: ” Ega ma neid endale osta. Restorani lähevad!”

Mida muutsin rasedaks jäädes

Saan öelda, et minult lausa telliti, või nii, üks blogipostitus. Teemaks, et mida ma raseduse ajal varasemaga võrreldes muutsin.

Eks selle trenni ümber suuresti kõik keerleb. Erinevates spordiklubides (Tallinas Revalis, Norras Freshis ja Satsis) käisin juba aastaid varem. Ükskord 2014aastal Rootsis poodeldes  tekkis mul tungiv vajadus rasvapõletuse L-karnitiini kapsleid osta. Ei tea miks, kuigi ma 50kilone pole, ei ole mu rasvaprotsent kunagi liiga kõrge olnud, headel aegadel lausa 16(!), mis on naise kohta üsna hää. Igatahes sealt Rootsist ma Hispaaniasse lendasin (sel samal korral, kui Viikingiga kohtusin) ja vaat et järgmisel päeval kapsleid neelates jooksma läksin. Nagu ma aru sain, toimivad need nii, et panevad südame kiiremini tööle ning kalorid põlevad kiiremalt/rohkem/tõhusamalt.

Mul tuleb tunnistada, et ma ei näinud nende kasutamisel tulemust. Kui siis hästi vähe. Purk sai ühel päeval otsa, trenn muidugi jätkus. Mingil ajal tellisin kuskilt Eesti netipoest uue, aga teise firma. Need ei töötanud absoluutselt. Läks aeg, tuli kihlasõrmus, vaja pulmi planeerida ja no nagu ikka KØIK tahavad enne pulmi alla võtta. Oiiii kuidas viimastel kuudel trennitatud sai. Tablette neelasin juba nii hommikul kui õhtul. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, palju need mõjusid, sest kommisöömisest ei suutnud ma vist ühelgi päeval loobuda. Abielunaisena pole minu kõrist enam ükski L-karnitiin alla läinud.

Põhiline on see, et ma igal pool raiusin, et abielluda tahan sünnituseelse kehaga. HAHAHAH 😀 oleks ma teadnud, et ma pärast vähem kaalun.

Ja ma kahetsen, et enne pulmi ikkagi endast rohkem ei andnud ja magusasöömist ei ohjeldanud.

Pärast pulmi tuli trennipaus, sest et toimusid Hawaii ja mandliopp. Kui viimasest 2 nädalat möödas, läksin jälle jooksma (suvi ja soojaks ajaks panen alati trennilepingud pausile). Øige pea tuli rasedus, mille esimesed kuus nädalat ma kenasti jooksmisega jätkasin. Alati tegin lihasharjutusi otsa. Siis saabus iiveldus ja mingist trennist ei tahtnud kuuldagi. Samas teadsin alati, et ühel hetkel siirdun Satsi lepingut sõlmima. Nii läkski, seks ajaks olin 4kuud rase. Ja sealt edasi leidsin end vähemalt kolmel korral nädalas trennitamast. Kuni 38 nädalani. Tegin kõike nagu teisedki, muuhulgas kõhulihaseid, mille eest ma ennast nüüd tänan, sest nood ei läinudki laiali, kõht ei kasvanud hiiglaslikuks ja ma ei saanud ainsatki venitusarmi.

Venitusarmide puudumises võiks iseenesest ka kreemitamist “süüdistada”, aga ma ei saa öelda, et ma sellega väga usin olnud oleks, seega pigem ikka geenid. Mul pole varem ka venitusarme tekkinud. Mul on veel oma teooria, et mul on elastne nahk ja uskusin, et saan sünnitatud ka ilma altpoolt rebenemata. Nooh, arvestades seda lamavat asendit, arvan, et läkski päris hästi 🙂

Saunatamisel oli samuti tähtis koht minu elus-raseduses. Sinna sattusin ma täpselt sama tihti kui trennigi.

Söömisega järgisin enda kainet mõistust. Näiteks arstilt saadud infoleht lubas Cola Zerot juua, aga keelas sinihallitusjuustu ja pastöriseerimata piima tarbida. Viimast ma ei joonudki, aga oleks, kui ligipääs olnud oleks. Aga andke andeks, aspartaamiga joogid – ma ei joo mitterasedanagi, ei joo tavalistki Cocat, sest ma ei vihka ennast ega enda last.

Takkajärgi ütlen: kõik need ponnistused tagasid mulle ääretult kiire sünnitusest taastumise aga sünnitus ise – sellega ei saanud mu keha üldse iseseisvalt hakkama.

Isud

Viimastel nädalatel on mu isud niimoodi muutunud, et ise ka ei tunne ära ennast. Kõige rohkem on mul hea meel, et mulle magus enam ei meeldi. MINULE, kujutate ette, kes ma olin suurim enne maailma kõige suurem suhkrusõltlane. Ja oi, kui õnnelik ma selle üle olen! Väga meeldiv, kui mulle kunagi enam kommid ja shoks ei meeldiks, elu nii palju kergem.

Vahepeal on mul siin erinevaid perioode olnud, üks nädal sõin ainult äädikaseid kurke ja kalapulki, teine tatart, kolmas näkileibu maksapasteediga. Ainult üks on sama – liha alla ei lähe, hakkliha veel kuidagi aga ainult vaadatagi veise sisefilee poole, ma tahaks kettida. Naljatan, et beebi on taimetoitlane 😀

Eelmine nädal Eestist tumedat leiba ja sulatatud suitsujuustu kaasa ostes, sain ma aru, et ilma nendeta ma enam kaua ei ela. Kahest poolikust leivast muidugi igaveseks (raseduse lõpuni) ei jätku ja juustust on ka 3cm järel 😦 Ja iss veel utsitas mind rohkem juustu ostma aga ma mõtlesin, et poh, raudselt söön ma ennast sellest enne üle.

Aga kus on häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pühapäeval, kui ma ei eksi, teatas Viiking, et läheb töö pärast teisipäeval Rootsi. Nagu ikka – hommikul läheb, õhtul tuleb. Eile siis tagasiteel kirjutas mulle, et mida abikaasa küll Rootsimaalt sooviks. “MUSTA LEIBA!!!!!!! Ja juustu ja sinki” vastasin talle. Euroopa liidus teatavasti on suurem valik toitu ja odavam ka, mistõttu soetas Viiking mõned kohvipakidki. Aga noh, kohv mul ka enam alla ei lähe 😀 Igatahes sain sellise chiaseemne leiva ja veel ühe tumeda leiva. Viiking neist õnneks ei hooli.

Viimased paar päeva on mind kimbutanud vanakoolitoitude isu. Leivasupp läheks libedalt näiteks. Ühe tüüpilise eesti koolitoidu – ukraina borši – valmistasin täna isegi. Viikingit kiusan, et laps tahab ainult Eesti toitu 😀 Nagu üks kodukana muiste, veetsin köögis pea kolm tundi, sest isegi puljongi keetsin ise. Nüüd ootan Viikingit, ise põnevil, mis ta sellisest supist arvab. Üsna kindel, et ta seda täna esimest korda elus maitseb 😉