Mida muutsin rasedaks jäädes

Saan öelda, et minult lausa telliti, või nii, üks blogipostitus. Teemaks, et mida ma raseduse ajal varasemaga võrreldes muutsin.

Eks selle trenni ümber suuresti kõik keerleb. Erinevates spordiklubides (Tallinas Revalis, Norras Freshis ja Satsis) käisin juba aastaid varem. Ükskord 2014aastal Rootsis poodeldes  tekkis mul tungiv vajadus rasvapõletuse L-karnitiini kapsleid osta. Ei tea miks, kuigi ma 50kilone pole, ei ole mu rasvaprotsent kunagi liiga kõrge olnud, headel aegadel lausa 16(!), mis on naise kohta üsna hää. Igatahes sealt Rootsist ma Hispaaniasse lendasin (sel samal korral, kui Viikingiga kohtusin) ja vaat et järgmisel päeval kapsleid neelates jooksma läksin. Nagu ma aru sain, toimivad need nii, et panevad südame kiiremini tööle ning kalorid põlevad kiiremalt/rohkem/tõhusamalt.

Mul tuleb tunnistada, et ma ei näinud nende kasutamisel tulemust. Kui siis hästi vähe. Purk sai ühel päeval otsa, trenn muidugi jätkus. Mingil ajal tellisin kuskilt Eesti netipoest uue, aga teise firma. Need ei töötanud absoluutselt. Läks aeg, tuli kihlasõrmus, vaja pulmi planeerida ja no nagu ikka KØIK tahavad enne pulmi alla võtta. Oiiii kuidas viimastel kuudel trennitatud sai. Tablette neelasin juba nii hommikul kui õhtul. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, palju need mõjusid, sest kommisöömisest ei suutnud ma vist ühelgi päeval loobuda. Abielunaisena pole minu kõrist enam ükski L-karnitiin alla läinud.

Põhiline on see, et ma igal pool raiusin, et abielluda tahan sünnituseelse kehaga. HAHAHAH 😀 oleks ma teadnud, et ma pärast vähem kaalun.

Ja ma kahetsen, et enne pulmi ikkagi endast rohkem ei andnud ja magusasöömist ei ohjeldanud.

Pärast pulmi tuli trennipaus, sest et toimusid Hawaii ja mandliopp. Kui viimasest 2 nädalat möödas, läksin jälle jooksma (suvi ja soojaks ajaks panen alati trennilepingud pausile). Øige pea tuli rasedus, mille esimesed kuus nädalat ma kenasti jooksmisega jätkasin. Alati tegin lihasharjutusi otsa. Siis saabus iiveldus ja mingist trennist ei tahtnud kuuldagi. Samas teadsin alati, et ühel hetkel siirdun Satsi lepingut sõlmima. Nii läkski, seks ajaks olin 4kuud rase. Ja sealt edasi leidsin end vähemalt kolmel korral nädalas trennitamast. Kuni 38 nädalani. Tegin kõike nagu teisedki, muuhulgas kõhulihaseid, mille eest ma ennast nüüd tänan, sest nood ei läinudki laiali, kõht ei kasvanud hiiglaslikuks ja ma ei saanud ainsatki venitusarmi.

Venitusarmide puudumises võiks iseenesest ka kreemitamist “süüdistada”, aga ma ei saa öelda, et ma sellega väga usin olnud oleks, seega pigem ikka geenid. Mul pole varem ka venitusarme tekkinud. Mul on veel oma teooria, et mul on elastne nahk ja uskusin, et saan sünnitatud ka ilma altpoolt rebenemata. Nooh, arvestades seda lamavat asendit, arvan, et läkski päris hästi 🙂

Saunatamisel oli samuti tähtis koht minu elus-raseduses. Sinna sattusin ma täpselt sama tihti kui trennigi.

Söömisega järgisin enda kainet mõistust. Näiteks arstilt saadud infoleht lubas Cola Zerot juua, aga keelas sinihallitusjuustu ja pastöriseerimata piima tarbida. Viimast ma ei joonudki, aga oleks, kui ligipääs olnud oleks. Aga andke andeks, aspartaamiga joogid – ma ei joo mitterasedanagi, ei joo tavalistki Cocat, sest ma ei vihka ennast ega enda last.

Takkajärgi ütlen: kõik need ponnistused tagasid mulle ääretult kiire sünnitusest taastumise aga sünnitus ise – sellega ei saanud mu keha üldse iseseisvalt hakkama.

Isud

Viimastel nädalatel on mu isud niimoodi muutunud, et ise ka ei tunne ära ennast. Kõige rohkem on mul hea meel, et mulle magus enam ei meeldi. MINULE, kujutate ette, kes ma olin suurim enne maailma kõige suurem suhkrusõltlane. Ja oi, kui õnnelik ma selle üle olen! Väga meeldiv, kui mulle kunagi enam kommid ja shoks ei meeldiks, elu nii palju kergem.

Vahepeal on mul siin erinevaid perioode olnud, üks nädal sõin ainult äädikaseid kurke ja kalapulki, teine tatart, kolmas näkileibu maksapasteediga. Ainult üks on sama – liha alla ei lähe, hakkliha veel kuidagi aga ainult vaadatagi veise sisefilee poole, ma tahaks kettida. Naljatan, et beebi on taimetoitlane 😀

Eelmine nädal Eestist tumedat leiba ja sulatatud suitsujuustu kaasa ostes, sain ma aru, et ilma nendeta ma enam kaua ei ela. Kahest poolikust leivast muidugi igaveseks (raseduse lõpuni) ei jätku ja juustust on ka 3cm järel 😦 Ja iss veel utsitas mind rohkem juustu ostma aga ma mõtlesin, et poh, raudselt söön ma ennast sellest enne üle.

Aga kus on häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pühapäeval, kui ma ei eksi, teatas Viiking, et läheb töö pärast teisipäeval Rootsi. Nagu ikka – hommikul läheb, õhtul tuleb. Eile siis tagasiteel kirjutas mulle, et mida abikaasa küll Rootsimaalt sooviks. “MUSTA LEIBA!!!!!!! Ja juustu ja sinki” vastasin talle. Euroopa liidus teatavasti on suurem valik toitu ja odavam ka, mistõttu soetas Viiking mõned kohvipakidki. Aga noh, kohv mul ka enam alla ei lähe 😀 Igatahes sain sellise chiaseemne leiva ja veel ühe tumeda leiva. Viiking neist õnneks ei hooli.

Viimased paar päeva on mind kimbutanud vanakoolitoitude isu. Leivasupp läheks libedalt näiteks. Ühe tüüpilise eesti koolitoidu – ukraina borši – valmistasin täna isegi. Viikingit kiusan, et laps tahab ainult Eesti toitu 😀 Nagu üks kodukana muiste, veetsin köögis pea kolm tundi, sest isegi puljongi keetsin ise. Nüüd ootan Viikingit, ise põnevil, mis ta sellisest supist arvab. Üsna kindel, et ta seda täna esimest korda elus maitseb 😉

Sain 24 vahepeal

Sünnipäevi pean ma ehk kord viie aasta jooksul. Selleaastane 24 ei olnud piisavalt tähtis. Kuna ma imekombel vaba päeva sain – kuigi boss ähvardas, et ei saa – siis otsustasin spontaanselt ämma, Mr Beani ja Viikingi õe õhtusöögile kutsuda. Viimane ei saanud kahjuks tulla, aga pole hullu!

Kokkasin siis kaks salatit: kinoa ja kartuli. Ei, mitte selle tüüpilise eestlaste palavalt armastatud kartulisalati, vaid minikartulitest ja peekonist hoopis. Majoneesi, mis kastmeks läks, valmistasin ka ise. Muidu me üldse kartuleid ei söö, ainult bataati ja sedagi ehk 3x aastas.

Magustoiduks oli Viiking mulle juba eelneval õhtul sünnipäevakoogi küpsetanud. Abikaasa-uhkus on piiritu! Oli tegemist ikkagi Viikingi esimesega. Ei morjendand mind ka see, et sa selle ahjuvormis küpsetas. Nagu meil koogivorme vähe oleks 😀 ega ka see mitte, et mees koogi demonstreerimisega sünnipäevani oodata ei mallanud, saatis mind hilisõhtul töölt tulles seda külmkappi vaatama.

Kui Viiking töölt koju jõudis panin ta veiseliha valmistama, ise tegin kukeseenekastme.


Viikingilt sain kingiks pulsikella. Ise küsisin 😉


Ämmalt ja mrBeanilt roosad kohvi-termoskannu ja wine box‘i hoidja:

Aga järgmine aasta, paneme Eestis ühe sõbrannaga suuremat sorti pralle maha. Ta 5päeva varem sündinud ja teeme ühispeo. Juba käsid jutud, et Ikevald võiks mängima tulla 😉

Toidujutud

Ma jumaldan toitu! Nii selle valmistamist kui söömist. Jagan siis viimaseid vaaritamisi piltides.

Esimesel pildil ilutseb minu elu esimene lambapraad. Netiavarustest leidsin info, et keskmine eestlane sööb aastas 300g lammast. Tõesti? No siis ma ületasin selle aastanormi ühekorraga. Liha – mille hõõrusin kokku soola, pipra ja tüümianiga – alla ladusin porgandit, porrut, küüslauku. Üle valasin punase veiniga. Pilt on vaid ahjueelsest roast:

Järgmise toidutegemise au kuulub Viikingile. Kui mina nädalavahetuseti töölt tulen, on ta tavaliselt midagi head valmistanud. Hawaiil kiindus ta pokesse, mida ta esmakordselt järele tegi. Mul tuleb tunnistada, et too tal isegi paremini, kui Hawaiil maitstud, õnnestus. Tegemist siis toore kalaga, mis sojakastmes või milles iganes marineeritud on. Meie fänname! Riisi ja salati pidin mina tegema, sest Viiking läks oma õde meile tooma, et viimane ka seda imerooga maitsta saaks:

Vahepeal olin ma värsketest maasikatest, jääkuubikutest, Bailey’sest ja törtsust piimast õhtuse lõõgastusrüüpe kokku keeranud. Pärast oli hammas verel ja pool pudelit valget veini läks samuti kõrist alla:


Järgmine kord tegi jälle süüa Viiking. Kodutehtud burkse sedapuhku lausa nii homemadei, et kuklidki küpsetad ise.


Üleeile tulid mulle kanatiivad mõttesse. Panin teised BBQ kastme, mee, küüslaugu ja veel mingi tervavamapoolse kastme sisse marinaadi ja hiljem küpsetasin ahjus. Kõrvale salat arbuusiga (minu suuuuur lemmik) ja veidike veini:

Viimasest “Anne ja Stiilis” märkasin pirnisalati retsepti. Kuna sinna ka kitsejuust kuulus, ei tahtnud Viiking sest midagi kuulda ja nii ma siis ainult endaga arvestasdes ühe lunch(loe: dinner) box‘i jagu seda valmistasin. Kõrval ananassiglaze‘iga ahjulõhe:

Tagasi trennilainel

Algas see päev kenasti norrakeelekursusega, peale mida ma poest läbi põikasin – oli vaja jäätisevarusid täiendada (kuuspakk torbikuid maksab hetkel 24NOK samas kui sama jäts üksikuna 22NOK) – kodus end kärmelt bikiinidesse ajasin ja homemade burksi rõdule sööma kebisin. Selle hetkeni, kui ma kolmandiku oma lõunast kinni pistnud olin, läks ideaalne päevitusilm üle, kohale saabusid pilved ning eine lõpetasin ma taaskord kampsunisse mattununa.

Lohutuseks vaatasin blue roomis jäätist süües “Padjaklubi”.  Varsti saabus mu ellu uus takistus: internet lakkas töötamast. Sel hetkel ma otsustasin, et ju see on märk, et ma ennast liigutada võiks. Ajasin trennirüü (jee, mu uus Victoria’s Secret’i trennitissukas 😀 ) selga, panin kanatiivad marinaadi ja astusin õue. Muss kõrva ja hakkasin jooksma!

Esialgu sündis otsus ca 3km + natuke peale ring teha. 100m ma taipasin, et see 4nädalat on mu võhmaga oma töö teinud. Domineerisid siiski vaimustusetunded: trenni teha on ju jumalik! Õnnehormoonid siginevad kerre ja kõik jutud. Ei taha mina see tüüp naisi olla, kes pärast pulmapäeva end käest laseb. Ja ega Viikingile peki sees mürada ei meeldi. Vaatamata kõigele ma kaalule siiani astuda ei julge 😀

Aga jooksu juurde – mulle ei meeldi olla nõrk, nii et vaatamata suitsetaja võhmale (tundus, et mu kopsud samale tasemele taandarenenud olid, mitte et ma suitsetaks 😉 ) jooksin ma siiski pea 5km ringi. Ja no vaadake, kui õnnelik ma teekonna lõpus olin:

Kodus laotasin mati maha ning tegin lihasharjutusi otsa.

Nüüd olen veerand tunnikest päevitada jõudnud, vahepeal jõudis abikaasa koju, pean teda näljasurmast päästma minema (loe: kanatiivad ahju viskama).

Päikest!

Esmaspäeva omik

Et pühapäeviti poed kinni on, ei ole harv, kui esmaspäeva hommikul võileivamaterjal majast puudub. Vähemalt piima oli, ilma selleta ei saa ma kohvi joodud ja siis on kellad.

Kuskilt oli mulle Smoothie Bowl‘i idee silma jäänud ja kuna vähemalt puuvilju meil alati leidub, siis sündis otsus valmistada hommikusöögiks üks selline.

Võtsis siis ühe banaani, maasikaid, mustikaid, kaerahelbeid ja viilu arbuusi ning surasin saumiksriga selle keskel. Peale uhasin maasikaid, lina- ning chiaseemneid, gojimarju, kookoshelbeid, mandlilaaste ja kuivatatud mangot.


Ma tõotan, et maitses see väääääga hästi ja kindlasti teen kausismuutit uuesti.

Champagneria

Norra kolides ja korraliku köögiga elamise saades, tärkas minus ind kokata. Seetõttu külastame me Viikingiga restorane imeharva. Oma osa on kindlasti ka sellel, et ühiseid vabu päevi on harva ja selleks, et head toiduelamust saada, peab minema kallimasse kohta, sellised keskmised on siin alla arvestust.

Juba enne esimest Hemsedali väisamist soovitati mulle sealset tapaserestorani nimega Champagneria. Kolmekesi: mina, Emu ja Viiking.

 Tellisime 7 tapast ja 2 maiusrooga, mida jagasime. Juurde kulus pudel punast, paar õlle Viikingile ja iirikohvid desserdi kõrvale. Esimesena saabusid lauda juustutaldrik ning leib/sai aioliga:

  
Veidi aja pärast saabusid kuumad tapased:

  

  
 Uskuge mind, kogu see toiduelamus oli taevalik, mul ei ole ühegi pala kohta mitte ainsatki nurinat öelda. Champagneriasse lähen tagasi IGA KORD kui Hemsedali satun.

Enne desserte tõnbasime hinge ja tegime pilte:

Iirikas teeb uljaks

 

Mees veits vaguram

Ja siis tehti meie elu magusaks Katalaanikreemi ja šokolaadifondandiga:

Kui needki laitmatud maiused nauditud, tegime jehhat.

 

Ukse ees küüti oodates