Kuidas läks juubelipidu?

Veidi aega enne pidupäeva selgus, et nõbu D. oli mingi kolmanda tüübi lisaks kaasanud, niiet aset leidis tripleb-day. Ei mina ega Viiking sest vaimustuses polnud, aga viimasel oli niikuinii suva. Oli teine neli päeva Mallorcal trallitanud, tagasi jõudis pohmasena, magamata ja hääletuna.

Pizzardraama leidis sellise lahenduse, et D. tellis nii palju pitsasid, et neid jäi ropult üle. Ikka nõnda, et külmkapp sai neist tihedalt täis topitud. Loomulikult kahmas ta need endale koju, sest siis poissmehel mõnda aega muretu. Sealjuures küsis ta igalt külaliselt 100NOKi söögi eest. Imelikud kombed.

Mina tegin loomulikult kooke. Terve laupäeva veetsin köögis ja taasavastasin, et see teeb mind õnnelikuks. Valmisid kaneelirullid, punane sametkook ning väike eriline shokokook sõbrannale, kes tervislikel põhjustel gluteeni ning rafineeritud suhkurt ei söö. Käsil on tal kahekuine dieet, millest pool edukalt läbitud. Paraku murdus ta mu kaneelirulle nähes.

Pidu jäi meie jaoks üürikeseks, kohale jõudsime poole seitsme paiku, enamus kohalviibijatest olid võõrad näod. Mitte ainult minu, ka Beni jaoks. Viimane hakkas elus esmakordselt võõrastama, kui talle 6 uut nägu korraga otsa vahtis. Lisaks oli ta samal ajal Viikingi isa süles ja seda meest ta ka eriti ei tunne. Kahjuks on osa arvamusel, et paanikas ja nutvat beebit tuleb lollakate nägudega lõbustada. Muidugi mõista see ei aidanud ning vahepeal istusin temaga köögis. Et ma aga sotsiofoobi kasvatada ei plaani, siis naasesime peagi rahva sekka, kus Ben ülejäänud õhtu oma eelistatud isikute rüpes veetis. Nii oldi rahul.

Ämm on mul selline tore, et läks peagi Beniga jalutama, ning järgneva aja magas too õues vankris. Täiskasvanud (nii me vanemat peolviibinud generatsiooni kutsusime) olid oma peo maja ees varju all püsti pannud.

Minnes avameelsemaks, mõtlesin, et pärast Beni ööunne minekut rüüpan ühe lahja (3,5%) 0,3liitrise õlle. Otsus oli väär. Mu keha on liiga tark, et millelgi säärasel läbi rinnapiima Benile minna lasta, ning kogu märjuke tuli wc´s tuldud teed tagasi 😀 Rohkem proovida ei soovi.

Muud märkimisväärset aset ei leidnud. Enamused mängisid joomis-lauamänge, mina kanaemana käisin pidevalt Beni kiikamas. Kell 00 tundsime sõbrannaga, et aeg koju minna. Üleval olime siiski poole kolmeni ja pool seitse jalutas Viiking Beni lamamistool kaenlas kah koju. Enne kaheksat olin juba üleval. Ben ja Viiking magasid edasi. Väsimust mul enne õhtut ei tulnud, sest emadus on mulle kuidagi väga energiat andvalt mõjunud 🙂 

Advertisements

Ristimispäev

Väike eellugu ka. Nii kui ma Eestist tagasi jõudsin, tabas mind oksehaigus/rota viirus/toidumürgitus.. ei tea täpselt. Igatahes möödus teisipäev siruli suredes. Esmakordselt palusin ämma ja mr. Beani abikätt, et nad väikese Beni jalutama viiks, sest sellises olekus beebi meelt lahutada oli ilmvõimatu. Mr. Bean muidugi arvas, et ma olen jälle rase. Ära olid nad 3,5h ja kõik oli kena. Ma sain magada ja pärast elasin tunni üle, paludes Viikingil siiski varem töölt tulla.

Ülejäänud nädal läks nõrkusest toibumiseks ja oligi käes päev, mil külalised saabusid. Reede läks tervenisti toidushopingu nahka. Algul mingi hulgiladu, siis Rootsisõit, kuhu me ikkagi nii hilja (17:20) jõudsime, et alkohol jäi saamata. Mingid ummikud olid teel ja ära eksisime kah.

Laupäeval ehtisime peopaika, ostsime dekoratsioone ja peamine – küpsetasime kolm kooki.

Ristimis-pühapäev. No ma mainin veelkord, et ristimine on minu pere jaoks täiesti võõras asi. Muigama ajas, et mul selline viikinginimega poeg, viikingid teatavasti käisid kristlasi maha nottimas ja siis ma lasen poja ära ristida 😀 Aga no peo pärast! Sain veelkord kinnitust, et ma naudin ääretult seda peokorraldamise protsessi ning tulemust ja et pere saab kokku. Jube kahju ainult, et mu õde tulla ei saanud 😦 Ta sai just Abu Dhabis end sisse seatud ja uuel tööpostil alustatud. Ei anta puhkust kohe.

Ok, tagasi ristimispäeva juurde. Pühapäev tervitas meid vihmaga. Ärkasime vara, lõime end niimoodi lille, nagu ei kunagi varem. Mina ajasin selga ämmalt laenuks saadud norra rahvarõivad. Tundsin, et petan Eestit ja et on jube feik, kui mittenorrakas neid kannab, aga neelasin selle tunde alla. Ben sai selga oma vanavanaema käsitööna valmistatud kleidi, millega kõik klanni beebid ristitud on. Nimi tikiti ka peale:

10:15 pidanuks kirikus olema, aga selgus, et mu kingad on keldris, võti Emu käes ning too boyfriendiga hotellis. Imekombel jäime me ikkagi ainult 5minutit hiljaks. Kohapeal selgus, et ristitud saavad kaks beebit. “Hea, et me kahekesi abiellutud saime,” sosistasin Viikingile.

Ristivanemateks said Viikingi õde ja parim sõber. Viimasega olen rahul – ta korralik, abiellub järgmine aasta ja nii, aga õde – jah ta on ääretult heasüdamlik ja tore ja meeldiv ja abivalmis inimene, aga ma olen tal viimasel kolmel aastal rohkem mehi näinud, kui mul elu jooksul olnud. Paraku pidid ristivanemad olema keegid kohalolnutest ja ega tegelt nende nimesid kuskil kirjas pole.

Ristimistseremoonia kestis 1,5h. Lõõritati, palvetati, õnnistati. Nii kui Ben vee pähe sai, magma ta jäi. Magas lõpuni, haigutas juba enne:

Järelpidu oli selline lühike, pühapäevale omane. Mr.Bean ja ämm olid seal sellise toidulaua püsti pannud, et mu ootused olid mitmekordselt ületatud. #ääretulttänulik