Ben saab nelja päeva pärast 2 !!!

Eks need lapse sünnipäevad tähtsad päevad ole. Eriti esimesed. Ja eriti esiklapse 😀 Kõik toimub ju esmakordselt.

Tuleval neljapäeval siis täpselt kaks aastat lapsevanemaks olemist meil Viikingiga täis saab. Sel puhul olen otsustanud mitte üle kolme tunni (12-15) töötada (muidu ei ütle ületundidele ei ja neid mulle ka üle päeva pakutakse😁) ning ka abikaasal palusin hiljem tööle minna, et me ühe pika hommiku perekeskis veeta saaksime.

Tellitud sai kuldne number-kahe-õhupall ja lipsuga triiksärk, valmistan ka koogi ja plaanin Benist ühe kena pildi dark teal seina tausatal jäädvustada. Vaatame, kas läheb libedamalt kui mullu.

Mis Ben sünnipäevaks saab?

Mõtlesin ja mõtlesin, aga tegelikult olin üsna kohe kindel, et neljale seisvale mänguasjakastile ma sisu juurde ei soovi. Ben mängib ikka vaid oma 3-4 väljavalitud autoga. Isegi paljukiidetud legorong seisab😕 too röövel võtab jube palju batareisid. 5 tk ja siis kestab ka vaid nädala. Ikka jäävad mulle silma mida erinevad blogijad kiidavad. Olgugi siis, et nad need kingitustena saanud. Igasugu pikaajaliselt ma mitutmoodi kasutatavad vigurid on meie majas teretulnud. Nii saigi Benile Pikleri kolmnurk tellitud. Muidugi jäin ma sellega hiljapeale, sest aega läheb valmistamine (6-8nädalat) + transport (nädal?) ja et sünnipäevalaps puhta tühjade pihkudeta ei jääks, tellisin kohe Kiigesellide linnukiigu ka:

See meil juba käes, tuleb vaid enne õiget päeva kokku panna.

Siis meenus mulle, et selle väärt kolmnurga eest tuleb mul tollimaksu tasuda. Muidugi polnud see mokkamööda, maksta niigi kalli asja eest 80-90€ juurde. Saatsin meili, et saatku nad palun too ikkagi Norra asemel Eesti 😃

Kuidas tähistame?

Erinevaid osapooli ülekuulates tuli välja, et täitsa õigel ajal pidu pidada ei saagi. Ikkagi inimesed eri riikidest vaja kokku karjatada. Pidu tuleb hoopis aprilli keskel. Pärale tulevad nii Eesti vanaisa kaasaga kui Abu Dhabi tädi. Terve pere saab kokku! Ja seda muideks esimest korda pärast mu pulmi. 3aastat, mõelge.

Viikingi perekonda me samaaegselt kutsuda ei saa. Meil lihtsalt pole nii paljusid korraga majutada võimalik. Pealegi on ämm vist suveni Hispaanias. Eks kui mees soovib, kutsub nad millalgi.

Sellised lood siis täna. Kena pühapäeva jätku😘

2018 -> 2019

Mida on Varilkal möödunud aasta kohta öelda?
Siin seal jäi ikka silma, et inimesed 2018ndat keskpäraseks hindasid. Ma võin end ka sinna hulka lugeda. Muidugi on elu lill, et mul mu Ben ja Viiking on, aga midagi nõnda vägevat nagu tunamullu, ei toimunud.

Aaei, oodake, me ju kolisime! See tundub lihtsalt nii ammune elumuutus, nagu oleks paar aastat tagasi olnud. Samas läheb aeg kiiresti, septembrist detsembrini olime me liialdamata pool ajast kuskil ära. Rutiinist väljas lendab aeg teadagi eriti kärmelt. Paraku kannatab majaremont – ei saa ju midagi toimuda, kui kedagi kohal pole.

Aastavahetus Eestis.

Esmalt pean oma tüdrukutest rääkima. Tunnen ma neid 10aastat, koos on kõike läbi ja üle elatud – lollusi tehtud, linnapeal/Eestis/Euroopas laaberdatud, kutte taga nutetud, kutte nillitud, promillis peaga hommikul (põhi)kooli ilmutud, mõnikord koolist üldse haihtutud jm. Teisi selliseid minu jaoks pole! Ja need kaks korda aastas mil me kokku saame (ma pole ainus, kes Maarjamaa tolmu jalgelt pühkinud) on mulle niii väärtuslikud. Kohe pärast suvist sünnipäeva pidu otsustasime, et uue aasta võtame vastu koos. Nii me siis kohe pärast jõule kohale lendasime.

Pool aastat ühe  pralle korraldamiseks oli ikkagi liiga lühike aeg, ehk me olime jälle nii viimasel hetkel, et olime sunnitud ühe udupeene hinge hinnaga apartemendi rentima.

31.detsember

Päev algas meil sellega, et ärkasime Beniga maal vanaema juures. Pärast hommikusööki ja Suurt Teksadraamat 2018 (millest võiks eraldi loo kirjutada) hakkasime linna asuma. Viiking oli selle öö Metropolis veetnud, (Jubel hotell, ei soovita kellelegi) sest maale lihtsalt ei mahu rohkem ööbima. Viikingi hotellituppa me siirdusimegi. Seal tegime ümberpakkimise ja kolisime alla pakiruumi, sest 1.jaanuarist olime niikuinii kolm ööd samas hotellis ööbimas.
Tsiksidega oli jutt, et kell 11 kohtume Nautica Rimis. Muidugi jäis KÕIK tund aega hiljaks. Viikingi saatsin Beniga ämmaga ja mr.Beaniga päeva veetma ja kui me siis lõppeks tüdrukutega kahe käruga peata kanade kombel letivahesid mööda traavisime, selgus, et pood on nii tühjaks ostetud, et porgandeidki saadaval polnud. Ahjulõhest võisime und näha, soovi korral oleks võinuf räimi praadida. Niiet ühe meist mees tuli kuhugi äärelinna Selverisse saata, kust ta pöörase hinna eest punast kala tõi.

Paari tunni pärast olime autode-taksodega Rataskaevu jõudnud. Ahhetades korterile ring peale tehtud, pildistatud-filmitud, kihisev (mis meile ühes vanainimeste küpsistega lauale jäetud) avatud, hakkasid neiud riburadapidi vannis käima, samaaegselt oli keegi alati köögis ja vaaritas.

Mingil hetkel saabusid Viiking ja Ben. Esimesel oli halb olla, viskas paariks tunniks siruli, teisel tuli kiivalt silma peal hoida, et ta midagi väärtuslikku maha ei tõmbaks. Ühel hetkel, kui õhtu käes, viisin Beni oma isa juurde. Pakkisin käru ja muu taksole ja andsin poja põhimøtteliselt ukse vahelt üle. Tegelt käisin ikka toas kaasas ja hiilisin minema. Koridoris kuulsin kisa, mis oli õnneks kiiresti vaibunud. Päeva olid päästnud Teletupsud.

Kui pidupaika jõudsin, ajas Viiking teise härraga jutte, muidu oli olukord sama. Lõin end lille, aitasin midagi köögis. Laua katsime kella 21ks. Inimesed imbusid kohale veidi enne seda.

Meeleolukas vanaaastaõhtu läks söömisele, joomisele, tantsimisele, pildistamisele ja ühele mängule, mille nime ei mäleta, aga mille käigus tuli kõik välja: kes on suurim ihnuskoi, kes hulleim seksmaniakk etc.

Kesköö saabus nii kiirelt, et ei jõudnud mängugi lõpetada. Läksime mõistagi õue, kus seltskond laiali valgus. Pärast ilutulestikku kohtusime taasühinesime maja ees. Ja mitte ainult – pooljuhuslikult olid saabunud ja ämm ja mr.Bean.

Toas kogunesid tsikid voodisse pesitsema ja tarokaartidega ennustama. Õnneks ma ei mäleta, mis ma sealt sain 😃 Hiljem ajasime väiksema seltskonnaga juttu. Kaks meist pidid järgmisel hommikul nagu viis kopikat Soomes tööl olema – nood imbusid magama. Hästi! Sest ööbijaid oli 8 aga voodeid kaks + 1 lahtikäimatu voodi. Ühed siis magasid kuueni ära, teised läksid asemele 😀 Seal kuhu ma kerra tõmbasin oli juba kaks kutti ees. Rahustuge – üks neist oli mu omaenda isiklik Viiking.

Uus aasta!

Pärast kerget hommikueinet ja kohvi ning vihtlemist saunas ja koristustöid läks meie ülimeeldiv seltskond laiali ☹️ Suure suuga lubas Varikas, et kohe homnepäev suvepeoks rendimaja otsima hakkab. Nüüd üleeile tuletati meelde 😅

Aastavahetusest tuleb veel mu esimene eesti keelne vlog, ma ütlen. Materjali on poeskäigust ämma soolotantsuni 😉

Kuidas läks juubelipidu?

Veidi aega enne pidupäeva selgus, et nõbu D. oli mingi kolmanda tüübi lisaks kaasanud, niiet aset leidis tripleb-day. Ei mina ega Viiking sest vaimustuses polnud, aga viimasel oli niikuinii suva. Oli teine neli päeva Mallorcal trallitanud, tagasi jõudis pohmasena, magamata ja hääletuna.

Pizzardraama leidis sellise lahenduse, et D. tellis nii palju pitsasid, et neid jäi ropult üle. Ikka nõnda, et külmkapp sai neist tihedalt täis topitud. Loomulikult kahmas ta need endale koju, sest siis poissmehel mõnda aega muretu. Sealjuures küsis ta igalt külaliselt 100NOKi söögi eest. Imelikud kombed.

Mina tegin loomulikult kooke. Terve laupäeva veetsin köögis ja taasavastasin, et see teeb mind õnnelikuks. Valmisid kaneelirullid, punane sametkook ning väike eriline shokokook sõbrannale, kes tervislikel põhjustel gluteeni ning rafineeritud suhkurt ei söö. Käsil on tal kahekuine dieet, millest pool edukalt läbitud. Paraku murdus ta mu kaneelirulle nähes.

Pidu jäi meie jaoks üürikeseks, kohale jõudsime poole seitsme paiku, enamus kohalviibijatest olid võõrad näod. Mitte ainult minu, ka Beni jaoks. Viimane hakkas elus esmakordselt võõrastama, kui talle 6 uut nägu korraga otsa vahtis. Lisaks oli ta samal ajal Viikingi isa süles ja seda meest ta ka eriti ei tunne. Kahjuks on osa arvamusel, et paanikas ja nutvat beebit tuleb lollakate nägudega lõbustada. Muidugi mõista see ei aidanud ning vahepeal istusin temaga köögis. Et ma aga sotsiofoobi kasvatada ei plaani, siis naasesime peagi rahva sekka, kus Ben ülejäänud õhtu oma eelistatud isikute rüpes veetis. Nii oldi rahul.

Ämm on mul selline tore, et läks peagi Beniga jalutama, ning järgneva aja magas too õues vankris. Täiskasvanud (nii me vanemat peolviibinud generatsiooni kutsusime) olid oma peo maja ees varju all püsti pannud.

Minnes avameelsemaks, mõtlesin, et pärast Beni ööunne minekut rüüpan ühe lahja (3,5%) 0,3liitrise õlle. Otsus oli väär. Mu keha on liiga tark, et millelgi säärasel läbi rinnapiima Benile minna lasta, ning kogu märjuke tuli wc´s tuldud teed tagasi 😀 Rohkem proovida ei soovi.

Muud märkimisväärset aset ei leidnud. Enamused mängisid joomis-lauamänge, mina kanaemana käisin pidevalt Beni kiikamas. Kell 00 tundsime sõbrannaga, et aeg koju minna. Üleval olime siiski poole kolmeni ja pool seitse jalutas Viiking Beni lamamistool kaenlas kah koju. Enne kaheksat olin juba üleval. Ben ja Viiking magasid edasi. Väsimust mul enne õhtut ei tulnud, sest emadus on mulle kuidagi väga energiat andvalt mõjunud 🙂 

Ristimispäev

Väike eellugu ka. Nii kui ma Eestist tagasi jõudsin, tabas mind oksehaigus/rota viirus/toidumürgitus.. ei tea täpselt. Igatahes möödus teisipäev siruli suredes. Esmakordselt palusin ämma ja mr. Beani abikätt, et nad väikese Beni jalutama viiks, sest sellises olekus beebi meelt lahutada oli ilmvõimatu. Mr. Bean muidugi arvas, et ma olen jälle rase. Ära olid nad 3,5h ja kõik oli kena. Ma sain magada ja pärast elasin tunni üle, paludes Viikingil siiski varem töölt tulla.

Ülejäänud nädal läks nõrkusest toibumiseks ja oligi käes päev, mil külalised saabusid. Reede läks tervenisti toidushopingu nahka. Algul mingi hulgiladu, siis Rootsisõit, kuhu me ikkagi nii hilja (17:20) jõudsime, et alkohol jäi saamata. Mingid ummikud olid teel ja ära eksisime kah.

Laupäeval ehtisime peopaika, ostsime dekoratsioone ja peamine – küpsetasime kolm kooki.

Ristimis-pühapäev. No ma mainin veelkord, et ristimine on minu pere jaoks täiesti võõras asi. Muigama ajas, et mul selline viikinginimega poeg, viikingid teatavasti käisid kristlasi maha nottimas ja siis ma lasen poja ära ristida 😀 Aga no peo pärast! Sain veelkord kinnitust, et ma naudin ääretult seda peokorraldamise protsessi ning tulemust ja et pere saab kokku. Jube kahju ainult, et mu õde tulla ei saanud 😦 Ta sai just Abu Dhabis end sisse seatud ja uuel tööpostil alustatud. Ei anta puhkust kohe.

Ok, tagasi ristimispäeva juurde. Pühapäev tervitas meid vihmaga. Ärkasime vara, lõime end niimoodi lille, nagu ei kunagi varem. Mina ajasin selga ämmalt laenuks saadud norra rahvarõivad. Tundsin, et petan Eestit ja et on jube feik, kui mittenorrakas neid kannab, aga neelasin selle tunde alla. Ben sai selga oma vanavanaema käsitööna valmistatud kleidi, millega kõik klanni beebid ristitud on. Nimi tikiti ka peale:

10:15 pidanuks kirikus olema, aga selgus, et mu kingad on keldris, võti Emu käes ning too boyfriendiga hotellis. Imekombel jäime me ikkagi ainult 5minutit hiljaks. Kohapeal selgus, et ristitud saavad kaks beebit. “Hea, et me kahekesi abiellutud saime,” sosistasin Viikingile.

Ristivanemateks said Viikingi õde ja parim sõber. Viimasega olen rahul – ta korralik, abiellub järgmine aasta ja nii, aga õde – jah ta on ääretult heasüdamlik ja tore ja meeldiv ja abivalmis inimene, aga ma olen tal viimasel kolmel aastal rohkem mehi näinud, kui mul elu jooksul olnud. Paraku pidid ristivanemad olema keegid kohalolnutest ja ega tegelt nende nimesid kuskil kirjas pole.

Ristimistseremoonia kestis 1,5h. Lõõritati, palvetati, õnnistati. Nii kui Ben vee pähe sai, magma ta jäi. Magas lõpuni, haigutas juba enne:

Järelpidu oli selline lühike, pühapäevale omane. Mr.Bean ja ämm olid seal sellise toidulaua püsti pannud, et mu ootused olid mitmekordselt ületatud. #ääretulttänulik