Päev pärast Beni sünnipäevapidu toppis Viiking auto täis ja vuras Åndalsnesi võtmeid kätte saama. me Bwniga ei hakanud minema – 11h autosistumist selleks, et paar tundi kohal olla – tänan ei! Me hoopis peesitasime rõdul.
Kuna Emu viis endaga meie pere ühe toimiva telfilaadija ja teise võttis kaasa Viiking, polnud väga kursis, mis seal põhjapool toimus. Ühel hetkel sain pildi, kus seinalt tapeet kisutud. Suht kogu lugu 😀 õhtusöögilauas (loe: kebabilauas) viidi mind siis kurssi, et Viiking oli pool tundi maja ette kohale jõudnud. Läks poolaka juurde, see kurtis, et majas sipelgad ja pakkus õlle. Märjuke jäi siiski mekkimata, vaja siiski tagasitee ka ette võtta. Poolakal oli tüdruksõber külas olnud. Minuvanune. Äkki saan sõbrantsi?
Sipelgate üle me veel hakkame kaebama-kemplema, kuigi Viiking seda maaklerile mainis. See tummahammas ei osanud midagi kosta. Lurjus. Lisaks nentis Viiking, et elutoapõrand tuleb siiski ka uus panna ja köögiseina saab vast ikka maha võtta. Mina: “Mis tunne oli siis Åndalsnesis olla? Oli sama hea aura nagu viimati päikesepaistelise ilmaga?” Viiking: “Kui ma sinna sõitsin, paistis päike mägedele ja mõtlesin, et vauu, nii ilus ikka! Aga kohale jõudes – pilved. Mida hullu me ikkagi teeme?! Kolime kõigi juurest minema tundmatusse maakohta.” Nojah, enam pole midagi teha. Ma küll ei muretse 😀 Alati saab lahkuda, aga pärast eluõhtul nentida, et midagi ei proovinud, passisin ühes kohas.. ei soovi.
Viiking on nädalate viisi erinevaid sisustamisideid igalt poolt ammutanud. Väga asjas sees. Süüdistab, et ma liiga vähe huvitatud. No temaga annab sammu pidada. Ma pigem mõtlen, et kui ehituspoes oleme, küll siis värvi valitud saab 😀 Muidugi on tegelikult targem ette valmistada 🙂
Nii ongi meil juba enamus seinatoonid valitud. Veel enam, Viiking ostab juba mööblit kokku. Samal ajal muidugi müüme korterist kõik ebasoovitu maha. Majas elamise üks eeliseid on see, et saab muusikat kõvemini kuulata. Oslos elamise eelis on see, et inimesi, kel raha nagu muda, leidub nii mõnigi. Inimesed ostavad endale igast asju kokku, mida kas ei kasutata, või mis osutub mittesobivaks vms. Me kasutame sajaga seda olukorda ära. Viiking mu meelest viimasel ajal tööd ei teegi, tegeleb finn.no lappamisega. Eile tuli ta koju kõlarite ja laelampidega. Pange nüüd tähele, KUI PALJU saab säästa.
Kõlarid: Nõuandjaks oli Viikingi rootslasest sõber. Finnis olid siis mingid üsna uued kõlarid müügil. Ca 700euri eest. Miks müüs? Sest naisele ei meeldinud nende välimus. Viiking kauples need 550euri peale. Vastupanu eriti ei osutatud. Tegemist on ülikvaliteetse kraamiga ja ma ei tuvastanud neilt kriipsu ka mitte. Ja mis nad uuena maksavad? 2000euri! Palju õnne meile, ma ütlen. Loodetavasti ei lükka Ben neid ümber.
Laelambid: Kui maja puhul oleme kokkuhoidlikud – ei hakka sinna liialt investeerima, sest midagi tagasi sealt ilmselt niikuinii ei saa, siis esemed, mis me endaga ka järgmisesse kohta kaasa võtta saame, need tuleb korralikud soetada. Niisiis leidis Viiking ühed laelambid, täitsa disainivärgid, mille me ka poolesoodsamalt skoorisime. Nõnda uued, et polnud karbistki välja võetud. Uuena tükihind üle 300euri. Müüjaks sisearhitekt, kelle kodu Viikingi sõnutsi äärest ääreni disainikraami täis oli. Mis inimestel viga on? Miks nad ostavad, ei kasuta ja poolmuidu ära annavad? 😮
Vot siinmaal me omadega oleme, ise pole veel seinugi lõhkuma hakanud, aga vot laelambid on olemas :p
varikasblog.wordpress.com 