Majaremondist ja sisustamisest

Päev pärast Beni sünnipäevapidu toppis Viiking auto täis ja vuras Åndalsnesi võtmeid kätte saama. me Bwniga ei hakanud minema – 11h autosistumist selleks, et paar tundi kohal olla – tänan ei! Me hoopis peesitasime rõdul.

Kuna Emu viis endaga meie pere ühe toimiva telfilaadija ja teise võttis kaasa Viiking, polnud väga kursis, mis seal põhjapool toimus. Ühel hetkel sain pildi, kus seinalt tapeet kisutud. Suht kogu lugu 😀 õhtusöögilauas (loe: kebabilauas) viidi mind siis kurssi, et Viiking oli pool tundi maja ette kohale jõudnud. Läks poolaka juurde, see kurtis, et majas sipelgad ja pakkus õlle. Märjuke jäi siiski mekkimata, vaja siiski tagasitee ka ette võtta. Poolakal oli tüdruksõber külas olnud. Minuvanune. Äkki saan sõbrantsi?

Sipelgate üle me veel hakkame kaebama-kemplema, kuigi Viiking seda maaklerile mainis. See tummahammas ei osanud midagi kosta. Lurjus. Lisaks nentis Viiking, et elutoapõrand tuleb siiski ka uus panna ja köögiseina saab vast ikka maha võtta. Mina: “Mis tunne oli siis Åndalsnesis olla? Oli sama hea aura nagu viimati päikesepaistelise ilmaga?” Viiking: “Kui ma sinna sõitsin, paistis päike mägedele ja mõtlesin, et vauu, nii ilus ikka! Aga kohale jõudes – pilved. Mida hullu me ikkagi teeme?! Kolime kõigi juurest minema tundmatusse maakohta.” Nojah, enam pole midagi teha. Ma küll ei muretse 😀 Alati saab lahkuda, aga pärast eluõhtul nentida, et midagi ei proovinud, passisin ühes kohas.. ei soovi.

Viiking on nädalate viisi erinevaid sisustamisideid igalt poolt ammutanud. Väga asjas sees. Süüdistab, et ma liiga vähe huvitatud. No temaga annab sammu pidada. Ma pigem mõtlen, et kui ehituspoes oleme, küll siis värvi valitud saab 😀 Muidugi on tegelikult targem ette valmistada 🙂

Nii ongi meil juba enamus seinatoonid valitud. Veel enam, Viiking ostab juba mööblit kokku. Samal ajal muidugi müüme korterist kõik ebasoovitu maha. Majas elamise üks eeliseid on see, et saab muusikat kõvemini kuulata. Oslos elamise eelis on see, et inimesi, kel raha nagu muda, leidub nii mõnigi. Inimesed ostavad endale igast asju kokku, mida kas ei kasutata, või mis osutub mittesobivaks vms. Me kasutame sajaga seda olukorda ära. Viiking mu meelest viimasel ajal tööd ei teegi, tegeleb finn.no lappamisega. Eile tuli ta koju kõlarite ja laelampidega. Pange nüüd tähele, KUI PALJU saab säästa.

Kõlarid: Nõuandjaks oli Viikingi rootslasest sõber. Finnis olid siis mingid üsna uued kõlarid müügil. Ca 700euri eest. Miks müüs? Sest naisele ei meeldinud nende välimus. Viiking kauples need 550euri peale. Vastupanu eriti ei osutatud. Tegemist on ülikvaliteetse kraamiga ja ma ei tuvastanud neilt kriipsu ka mitte. Ja mis nad uuena maksavad? 2000euri! Palju õnne meile, ma ütlen. Loodetavasti ei lükka Ben neid ümber.

Laelambid: Kui maja puhul oleme kokkuhoidlikud – ei hakka sinna liialt investeerima, sest midagi tagasi sealt ilmselt niikuinii ei saa, siis esemed, mis me endaga ka järgmisesse kohta kaasa võtta saame, need tuleb korralikud soetada. Niisiis leidis Viiking ühed laelambid, täitsa disainivärgid, mille me ka poolesoodsamalt skoorisime. Nõnda uued, et polnud karbistki välja võetud. Uuena tükihind üle 300euri. Müüjaks sisearhitekt, kelle kodu Viikingi sõnutsi äärest ääreni disainikraami täis oli. Mis inimestel viga on? Miks nad ostavad, ei kasuta ja poolmuidu ära annavad? 😮

Vot siinmaal me omadega oleme, ise pole veel seinugi lõhkuma hakanud, aga vot laelambid on olemas :p

 

 

Advertisements

Wohhooo – me oleme MAJAOMANIKUD!

Viimane nädal-kaks on möödunud tingimise tähe all. Varasemalt olen vist maininud, et kolimine on nüüd kindel, allkiri töölepingule antud, edasi algasid eluasemeotsingud. Esmalt: kas üürida või osta? Me kõik peale Beani olime ostmise poolt. Rentida selleks, et objekti omanik saaks selle ees igakuist pangalaenu tagasimakset tasuda – tänan ei! Beani argument oli, et meil võib hiljem maja müümisega raskusi olla. Jah, tõsi, nii kiirelt nagu Oslos oma kinnisvarast seal külakeses lahti ei saa, aga kus meil kiiret. Esiteks me üldse ei tea kauaks paikseks jääme.

Nii, tagasi sinna kus me kinnisvaralehte “lappama” hakkasime. Sõelale jäid kolm maja, kõik eri külades, üks neist 400m Viikingi uuest töökohast, teised kaks eemal, üks ca 20km ühele poole, teine ca 20km teises suunas 😀

Mina hoidsin koheselt selle poole, mis 20km eemal, mida me ka külastasime ja millel on väljarenditav osa. Ütlemata mokkamööda oli ka sealne 55ruutmeetrine elutuba. Viiking oli rohkem kahevahel, kuid pärast pikki arutamisi jõudsime tõdemuseni, et no mida meil veel sealt osta oleks? Jah, ses majas saame me kõvasti tööd teha aga meie eelarve juures (või mida me maakohta investeerida raatsiks) saamegi me vaid remontimist vajavaid objekte omale lubada.

Möödunud nädalavahetusel tegime oma pakkumise. Kas räägin hindadest ka? Räägime ikka 😀 Mind alati huvitab. Maja oli müügis 1,6millioni* eest. Teada oli, et vaja on teha mingi välistöö, mis 50 000 – 100 000 maksma läheb. Lisaks soovime me seest kõik ära vuntsida – uus põrand, uus vannituba, uus köök. Kui saab, siis viimane avatuks teha. Niisiis, teades, et vana omanik maja juba augustist saadik müüa üritab, ülesime, et 1,1milli ja ostame ära. Vastus tuli järgmisel päeval: “Ei, liiga kaugel meie soovitud summast.” Okkeii. Siis ilmus keegi teine soovija, kes pakkumise 1,2´le tegi. Kahtlane! Keegi polnud huvitatud, aga järsku ilmus välja. Ausalt öeldes kahtlustame me, et kellelegi maksti, et ta hinda üles pushida aitaks. Igal pakkumisel oli oma päev ja kellaaeg, millal see nö lukku läks. Venitasime iga kord nii kaua kui sai. Päevad nägid välja sellised, et Viiking helistas töölt nii mulle kui oma emale, et arutada, mis järgmiseks. Häiris, et maakler selliseid võtteid kasutas.

Üleeile (?) tegime pärast kaalutusi pakkumise 1,3´le. Eile saime sõnumi, et 1,35 blablablaa. Ma vaatasin ainult seda numbrit ja hakkasin ohkima: “Krt, jälle pakub keegi rohkem!” Saatsin Viikingile sõnumi, milles vaid emoji, mis ma asjast arvan. Olin parasjagu rongist väljumas ja ämma juurde sammumas, et Ben enda valdustesse tagas saada, kui tuli kõne Viikingile: “Said sa ikka aru? Nad ütlesid, et 1,35 ja läheb müügiks!” Jiipiii, nüüd sai kõik uue tähenduse, kuidagimoodi pressiti meil veel 5000 välja, mees tõotas neile, et see meie absoluutne viimane. Väike hädavale 😀

1.aprillil saame võtmed kätte, kolimine leiab aset tõenäoliselt mai jooksul 🙂 Hästi elevil oleme selle projekti osas, et saame jälle põrandat panna ja seinu võõbata. Oh ja siis uus mööbel! Nii tahan suuuuurt diivanit ja suuuuurt söögilauda.

 

*Hinnad NOKides