Annan teada, et eksisteerin endiselt

…ma olin lihtsalt vahepeal telefonitu ja Eestis. Ei tea mis kummalisel põhjusel mu nutifon rikki läks, aga sama veidralt “paranes” ta täna hommikul iseenesest ära ka. Tallinnas jõudsin juba Apple`i esinduses abikätt palumas käia, aga kuna nad mind piltidest ilma tahtsid jätta, ei lasknud ma end aidata.

Ja enne 9 päeva Eestis suutsime me veel Åndalsnesis ka ära käia. Seegi vajab kajastamist.

Et ma Eestis viibides alati kookidest-kohukestest-kommidest hullun, otsustasin ma eile õhtul, et tänasest elan 21 päeva suhkruvabalt. Pidi ju 21 päeva see age olema, mil harjumus kujuneb. Suur asi, võin öelda. Igatahes, kuna homme leiab aset Beni viimane minisünnipäev, sai täna ka suhkruvaba tort seks puhuks tehtud. Loodan ka sellest kirjutada.

Muidu keerleb (ja keerles Eestis olles) see eluke endiselt kolimisdilemma ümber. Vaene Viiking on täiesti läbi. Kõik on tema õlul ja ma ei saa suurt aidata kah.

Praegu lõpetan, Ben ärkas, pool postitust juba mu süles istunud, vajab muudmoodi tegelemist kah teine 🙂

Advertisements

Fotosessioon

Tegelt enne kui ma titekraamist juttu teen, räägin, miks ma pulmakleidi uuesti selga ajasin.

Mitu nädalat tagasi kirjutas mulle meie imeline pulmafotograaf Laura Strandberg nõnda:Ma olin muidugi megameelitatud, vastasin talle, et tulen 21.sept Eesti, ega see liiga hilja ole? Lubas mulle teada anda. Seejärel oli paar nädalat vaikust kuni ma issi ja T.ga Komeedis kiluvõileiba sõin. Laura kirjutas, et davai, teeme homme ära, palus mul Jenniferilt meik-soeng paluda. õnneks oli tal aega nii ma järgmisel hommikul kell 5:50 maal ennast üles ajasin, vanaema tehtud kaerahelbepudru sisse ajasin ja poole üheksaks linnas olin. Nagu juba mainitud, võtsin ennast haigekassas arvele, siis meiki, kuhu iss mulle pulmakleidi tõi, edasi Kalev spa hotelli, kus ma ööbisin.

Valmis ja Laurt ootamas.

Maksin raisk sinna 20euri varajase check in´i eest juurde, tõmbasin natuke hinge, chattisin sõsara, emu ja Viikingiga ning kell 11:30 tuli Laura mulle järele, kiitis meiki ja põrutasime Viimsisse metsa ja mere äärde klõpsutama. Enne veel ta sõbranna juures läbi, kes imeilusaid juukseehteid teeb, millest ühte minagi sel päeval kandsin 🙂 Kahju vaid, et ma eelmisel päeval julged 15cm kiharatest maha olin lasknud lõigata :/

Väljas oli megakülm, aga olin vapper, kannatasin ära. Vahepeal kallas vihma ka, aga Laura sõbranna hoidis mingit fotograafia tarvikut mu pea kohal 😀 Kindel see pole, kas ma esikaanele saan, aga vähemalt palju ilusaid pilte on soolas ja üliäga kogemus ka 😉

Sõidu ajal ütles Laura mulle, et mu elu mul tundub kõrvalt vaadates ideaalne olevat. Vot mulle tundub tema oma 100x ideaalsem 😀 Lõvile tundubki vist alati rohi mujal rohelisem.

Kerge hilinemisega toimetas Laura mu otse ITKsse, kuhu ma pulmakleit näpus sisse marssisin. Tegi veel nalja “nüüd on asi ametlik, laps võib tulla!”

Miks ma koguaeg loid olen?

Mis juhtub terve noore abielunaisega? Ma arvan, et igaüks teab 😉 Siin ta meil on – maailma armastatuim ja oodatum viikingi-beebi(loode). Tänase seisuga 13+4 nädalat vana, pildil veidi noorem, tähtaeg 31.märts:

SAMSUNG CSC
Ta suht väike alles

Rasedaks jäin kohe esimesel kuul, kui lapsekesele vaba voli tulemiseks anti ja Eesti külastamise peamine põhjus oli see, et Norras oscar testi ei tehta. Üldse siin midagi vist midagi ei uurita, miks muidu siin nii palju downe ringi jookseb. Kuskilt mäletan, et statistiliselt neid Norramaal õige palju on.

Kuuendal-seitsmendal nädalal käisin küll arstil, aga nad saatsid mu minema. Kutsusid tagasi kui 12 nädalat täis, võtmata isegi näiteks vereproovi. Selles mõttes ma nõustun, et need esimesed nädalad on niikuinii veidi riskantsemad, et las loodus teeb oma valiku, aga kui hiljem terviserikkeid tuvastada ei taheta – sellega ma nõus pole. Uuringuid nagu KV pidi sest ajast tehtama, kui ema üle 38aasta vana on. Olgu öeldud, et isegi Viiking oli säärasest informatsioonist üllatunud.

Eestis siis andin esimesel päeval verd ja tuvastati rasedus, teisel päeval tormasin hommikul vara Haigekassasse, et tervisekindlustus saada, siis juba edasi oscar testile. Vahepeale mahtus veel make-up, soeng ja fotosessioon 😀

Vereanalüüs läks nihu

 

Testi tulemused sain kohe. Kromosoomihaiguste riskid väga madalad, loode aktiivne, aju, silmad, ninaluu korras. Südamelööke sain ka kuulda. Nii ulme oli titte näha, 13 nädalat olin ju teadmatuses olnud ja järsku näidatakse, et tõesti eksisteerib teine.

Kahju, et Viiking tulla ei saanud ja ma seal nagu üksikema olema pidin. Aga muljetasime telefonitsi kohe pärast protseduuri.

Eks ma teen siia kohe otsa teise postituse, mis ma juba ostnud olen, praegu lõpetan.

AHOI!

Kus on alles aeg läinud! Kirjutanud miskit pole aga juhtunud see-eest küllaga. Ei teagi kohe kust alustada.

Võibolla sellest, et kodune olukord on masendav – remont on IKKA VEEL poolepeal, asjad laiali, kõik on ühtlase tolmukihiga kaetud. Lisaks ei köeta siin siiani. Väljas on 10kraadi, mis neil viga on? Viiking vedas mingi seinakuivatuspuhuri(?) koju, ma siis soojendan elutuba aegajalt sellega. Lisaks ostsin rohkelt Pukka teed, et end seestpoolt ka soojendada:

SAMSUNG CSC
Ei anna neid ikka Liptoniga võrrelda

Tuba tuleb/pooleldi on juba mündiroheline. Jooksvalt otsustasime uue ukse ka osta, aga oh häda – poodides ainult valged pressitud saepurust uksed. Et normaalne puidust uks saada, olime sunnitud selle spetsiaalselt tellima. Nüüd seisab teine juba paar nädalat esikus ja ootab, et seinad valmis saaks. Jube mõeldagi, et meil kaks tuba veel pahteldada-võõbata vaja.

Nädala sees sai Eestis käidud. Graafik oli veidi liiga tihe, nagu alati. Sai maal käidud, pulmast järelejäänud alkohol talve eest kuurist ära toodud, juuksuris käidud, Lauraga fotosessioon tehtud, kiluvõileiba söödud, kaks korda spas käidud, 3D kulmud saadud, hunnik Eesti toitu ostetud, nagu ikka.

SAMSUNG CSC
Søbranna alkoholi vedamas, vanaema taskulambiga teed näitamas.

Nüüd on mu edasised plaanid (tähtsuse järjekorras):
– See va Tallinna korter ära osta
– Autokooli minna
– Norrakeelekursustega ühele poole saada

Viimasega ma tegelikult juba alustasin, aga pole rahul õpetajaga, kes on tuim nagu kala, lisaks veel rumeeniast. Miks kurat nad mittenorrakaid norra keele õpetajateks värbama peavad? Ma veel mõtlen, kas hakkan protesteerima või olen vaiki.

Paarist ajast kirjutan veel erelid, praegu lõpetan 🙂

Pulmapäev: õhtusöök ja pidu

 

Kogu külalisemassil lasti saali voolata ja omad kohad leida. Seejärel sisenesime aplausi saatel me Viikingiga. Leidsime ka omad kohad.

Algul võttis Ikevald sõna, seejärel lasi sööma hakata. Ise kadus taharuumi. Igaühele serveeriti personaalselt praad, milleks oli seitse tundi Merlot veinis mooritud veiselihapraad kartuligratääni ning blanšeeritud juurviljadega. Va mu õele – ta sai liha asemel veel rohkem juurikaid 😉 Serveeritud praad oli Viikingi soov, tema meelest jätnuks buffee liiga argise mulje (vist sellepärast, et tal iga päev tööl buffee on 😀 ). Algul pakkus Carmen Catering pearoaks sealiha, Viiking:”Kamooon, me ei söö siga pulmas siga!”. Sai siis pakkumist muudetud.Pärast sööki ilmus Ikevald tagasi meie ette. Selgitas mõned Eesti ja Norra kombed, nt “Kibe”-hüüdmise, noaga veiniklaasi koksimise ja jalgade trampimise. Viimaseid kahest sain ma alles sealsamas teada. Ühe puhul pidi toolidel seistes, teise puhul peadpidi laua all noklema. Ahjaa, üks oli veel tegelt: kui Viiking ruumist lahkus, võisid kõik mehed mind musitama tormata ja vastupidi 😀 See komme aga inimestel peaaegu ununes, vaid paar korda õnnistati mind mõne musiga, kui Viiking lännu.


Siis pidas Viiking oma esimese kõne, mis suunatud külalistele, jagasime mõned tiitlis külalistele – kibe-karjuja ja musitaja jne. Neid ma väga ei mäleta, need olid viimasel hetkel välja mõeldud 😀

Lisaks suunati külalisi kõrvalruumi, kus rootsi laud asus, juhuks kui keegi veel näljane oli. Ja enamused olid, ainult mina mõtlesin, et kui ma veel söön, siis kleiti ei mahu Smiling face with open mouth and tightly-closed eyes. Jõin see-eest šampust, veini ja viina segamini. Mõistlikuse piires siiski, kemplema ei hakanud.

Järgnes selline chillimise aeg, käisin erinevates laudades inimestega juttu rääkimas. Nunnutasin ühe sõbranna beebit ja ajasin enda beebiisu suuremaks 🙂

Mõne aja pärast pidasime Viikingiga oma kõned teineteisele. Mu oma oli selline lühike ja konkreetne, aga mu mehe – ma ütleks, et see oli üks õhtu pärlitest. Ma vist vahtisin teda ammulisui, kui ta kõneles. Panen siia (lõpu)katkendi:SAM_2780.JPG

Ma võin mürki võtta, et vähemalt minu tutvusringkonnas kellegi mees mu Viikingit üle ei trumpa 😉 Pärast kõne sattusin teel vetsu Ikevaldiga kokku. Tema: “Norrakad on uskumatud kõnedepidajad. Neil kohe tuleb see kergelt. Eestlased nagu kardavad teiste ees nunnud olla..” Pärast kuulsin veel mitmelt, et neil pisar silmas olnud.

Pulma”valss” oli meil niisama tants omamoodi 😀 Mängis “I wanna be yours“. Ohh, praegu kuulan seda, tekitab ikka veel värinaid.

Algas tants ja trall, mu suureks rõõmuks olid peaaegu kõik aktiivsed jalakeerutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem alkholi mõju näha sai. Hakkas tulema teateid, et küll keegi wc´s ketib, kes on niisama kuhugi kõrvalruumi ära vajunud, kes magab Buddha asendis aknalaual..

Catering oli meid õnnistanud sellise kelner-noorhärraga, kes päris kobe välja nägi ja kes ise sellest väga hästi teadlik oli, niiet flirtis ta kõigi neidudega, tundus, et ka minuga. Algul proovis AM teda mu õele sokutada, viimane oli aga juba Ikevaldile silma peale pannud. Samal ajal käis üks Viikingi kolleeg, kena pikk rootslane, teda möödaminnes silitamas/ümbert kinni hoidmas. Endal tal tüdruksõber Londonis ootamas.

Vahepeal sai ämma ja Gossipiga õues istutud. Viikingi ema on üks nendest, kelle seltskond kõigile meeldib. Tekkisid igasugu ideed, küll tema juurde tsikkidega tripp teha jne. Siis sai kimp visatud, sellest on hea video, mis hetkel sõsara käes. Lasen mina siis lilled lendu, pööran ennast ringi ja mis ma näen: mingi inimkogu püherdab maas, M. oli saanud mingi osa kimbust, ülejäänud Emu. AM vannub ja jalutab minema.

Mõisa küljest oli alla võetud Eesti ja Norra lipud, nendega vehkisime ja tegime pilte. Varsti kutsuti mind ühe kelneri poolt tualetti – keegi oksendavat jälle. Lähen sinna ja tõden, et vähemalt pole midagi rikutud. Kohe WC ukse kõrval oli trepp, kust sadas minu silme ees alla Viikingi vietnamlasest kolleeg. Pöördun kelneri poole: “Ma pole väga pulmades oma elus käinud, aga kas selline asi on normaalne?” Kelner: “Noooh, Teie pidu on natuke teistmoodi..” Hahahhaa.

Järgmisena jõudis minuni teade, et üks noor paarike (vast kõige noorem kohalviibijatest, hea kui 20a täis), kes veel alkoholi händelimise kunsti ei valda (nagu ma ise seda teeks 😀 ), olid endale suvalt oma äranägemise järgi ülakorrusel toa valinud ja sisse seadnud. Juhtumisi oli see AM´i tuba. Hetkel kui ma sisse astusin, leidsin eest veel ühe tüübi – rootslase nimelt, aga tema puhul ma kahtlustan, et AM teda enda tuppa sooviski 😉 Igatahes noore paari kupatasin välja ja veidi kurjustasin ka, et see siis pole kellegi 15nes sünnipäev, et ennast NII kooma jooma peab. Ega midagi, tsikk magas peoruumis laua taga edasi. Mingi hetk asusid nad minekule, täpsemalt Kallastele. Pärast kuuldsin, et õues olid nad veel kembelnud ka.

Meil aga möll jäktus. Peagi kutsus kelner mu kõrvale:”Mis kell tort saabuma pidi” Ma:”Kas see polegi veel siin?” Sain kerge rabanduse, kell oli ju kuskil pool 11, Marikaga leppisime kokku, et toob selle meistriteose kella 20-21ks kohale. Kaine mõistus ei lasknud mul siiski uskuda, et temasugune Suur Tegija kedagi üle laseks. Ja poole tunni pärast me pulmatort kohale jõudiski. Uhkelt veeretati see saali, kus me Viikingiga seda lõikama asusime.

Suureks kurvastuseks, ei ole mul tordist ühtegi korralikku kaameraga tehtud pilti. Ma pissed, et V. kes pidi pärast Laurat fotograafirolli üle võtma, filmis sel ajal. Miks ta filmis, krt, kui mu onu juba filmis?! Telefonikaadrid, mis külalistelt kokku olen luninud:

See eriline udukogu

Kui kõigil suud magusaks tehtud, läks pidu edasi. Ikevald tegi kohe mitu lugu rohkem, kui jutt oli 🙂

Ja kui pidu kuskil 3 ajal läbi sai, märkasin, et õde ja Ikevald koos bändiruumi libisevad. Nonii, midagi toimub. Vahepeal käis bändi ninamees veinide pruukimiseks luba küsimas. Selle ta sai. Ülejäänud olid juba tubades, va Viikingi isa, kes mu eksi õega pikemalt lobisema jäi. Viiking kandis mu sviiti, kus me üldse mitte magama ei läinud, hoopis mullivanni. Vaja ju kogu päevast muljetada. Juba oli kahju, et see imetore päev läbi sai :/

Meie toa kõrval oli ühiskasutatav ruum, kust rõdule sai. Kuulsin kolinat sealt. Valgukiirusel avasin ukse – lõhutud lillepott ja ukselink põrandal. Vaatan koridori – Ikevald põgeneb. Tõrelesin natuke ja läksin adminnile teatama, mis juhtunud.

Enne hommikut sai sõba silmale.

 

Viikingi 29

Kolm päeva pumadest ja juba uus pidupäev!

3.mai sai siis mu värske abikaasa aasta vanemaks. Kingitusest ta keeldus ja ma võtsin kuulda ka – pole vaja tarbetuid asju osta. See-eest olin meile pärast pulmi toa Swissôtelis võtnud, et midagi kena siiski oleks 🙂

Päev varem olin terve õhtu T.-ga Tallinna peal tuuritanud. Tagastasime inventaari ja nii muuseas sai koogike, lilled ja säraküünlad, mis ma administratuuri hoiule jätsin, ostetud. Viiking võttis seni hotellis vanni.

Sünnipäevahommik. Mul kell 7 uni läinud. Natuke üritasin veel, aga asjata. Panin oma puuvilla-hipi-kombeka selga, sõitsin alla, naasesin tuppa, torkasin küünla koogikesse ja asusin süütama seda. Läidan ja läidan seda aga ei midagi. Pool pakki tikke läinud juba. Mis toimub!? Olin valmis guugeldama, et mis imemoodi neile tordi-särakatele tuli otsa saada. Viiking hakkab ka selle väävlika peale ärkama juba. “Tudiduu, maga edasi,” ütlen talle.

Lõpuks tegin otsuse, et jooksen poodi ja ostan normaalsed küünlad. Stock kinni, Kaups kaugel, aga olin valmis minema, õnneks nägin, et poolel teel oli uus mini-Rimi avatud. Müüjanna abiga said siiski samasugused särakad leitud-ostetud. Lippasin tagasi hotelli. Ja mis ma näen, meie ukse ees käib ringi töörõivais naisterahvas ja räägib raadiosaatjasse: “26.korrusel on tunda põlemislõhna.” Segan kohe ennast vahele: “See olin mina, ma tahtsin ainult küünalt põlema panna. Mu mehel on sünnipäev.” Inimene rahunes maha, hakkas astuma juba, ma jätkasin tikutõmbamisega. Siis aga ilmusid meie ette kaks mundris meest, üks neist: “See on paberipõlemise lõhn.” Too naine põhjendas neile, mis toimub, aga ega see mehepoegi ei rahustanud: “Kõrghoones on lahtine tuli rangelt keelatud. Alarmid hakkavad kohe tööle ja sellest tuleb suur jama.”

Lõin käega. Sisenesin tuppa, lähenesin voodile, soovisin sünnipäevalapsele õnne ning ulatasin lilled ja koogikese (küünlata mõistagi).

Nunnutasime ja jutustasin talle oma hommikused seiklused.

Varsti läksime hommikusöögile. Hiljem saime linnas õega kokku, siis Lauraga, sest ta oli pulma oma mingisuguse kaamerajupi unustanud ja tundsime, et peaks selle tagastama 😀

Järgmisena tuli CCst alkoholiülejäägid ära tuua. Kuna seda oli liiga palju, et isa juurde viia, võtsime takso ja sõitsime maale vanaema juurde.

Teel saime ühe pulmakülalisega kokku, kelle käes oli ühe teise, norrakast külalise telefon.

Kui maale vanaema juurde jõudsime, oli grill juba püsti pandud, vanama, kes muidu iial ei joo, soovis abielu puhul miskise maasikase vahuveini avada. Keeldusime. Viiking ainult jõi õlle natuke.

Vanaema oma tervise pärast mu pulma ei tulnud, seega sai muljetada. Me õega olime kõigest, mis lähiajal üle elatud, apaatsed. Vegeteerisime siruliasendis murul teki peal.

Pärastlõunal asusime linna tagasi. Seekord rongiga. Jaama oli paar kilomeetrit teed, kuid meie õnneks tuli üks külamees vanaema poodi viima ja pakkus meilegi auto kaubikuosas küüti. Kulus marjaks ära, sest Viiking otsustas, et 12 pudelit veini saame me Norra kaasa võtta ja sellise laadungiga me pool tundu jalutada ei oleks soovinud.

Õde oli too päev taakord kodutu aga rongisõidu ajal leidis internetist sobiva rendikorteri Rotermannis. Balti jaamast sai siis trammile mindud ja “kodudesse” jõutud.

Enne õhtuseid plaane lebotasime Viikingiga vannis. Kuna maal sai paljajalu käidud, oli selline teenuf kui rusikas silmaaauku. Siinjuures palun tähele panna Viikingi nägu:


Õhtusöögiks saime õe, Ikevaldi, isa ja tema kaasaga kokku Komeedis. Kõik oli chill.


Kõhud täis, meil õega iirikad peale rüübatud, saatsime issi ja kaasa koduteele ja siirdusime Empi. Kujutate ette, baar, kus ma 2-3aastat tagasi nädalas 5õhtut/ööd veetsin, oli Viikingile tutvustamata. Talle seal meeldis. Mängisime neljakesi piljardit. Ühel hetkel haaras laval ohjad Ikevald, kuskilt ilmusid tema bändikaaslased ja hakkasid kontserti andma.

Paraku ei lasknud see apaatsus meil kaua väljas olla ning kuskil 1:00 paiku me lahkusime.

Vot selline sünnipäev.

Pulmapäev: tseremoonia

Siblimine mu toas jätkus. Korra ma lausa käratasin inimestele, et nad mind närvi ei ajaks😆.

Ruumi saabus iss, õde jooksis ikka edasi-tagasi, viimaks sai kõik peale nende kahe minema saadetud. Ikevaldilt oli käsk, et kui toast kloostri poole sammuma hakkame, teeme talle kõne. Järgmise kõne tegime juba kloostritreppidel, et ta muusika mängima teaks panna.

Minul närv niii sees, tudisesin, õhk sai otsa. Teel kloostrisse Laura pildistas, õde hoidis saba. Siis tegime selle viimase vastaka ja astusime trepist üles. Kõlas see õige pulmalugu, kõik vaatasid mu poole, seda tunnet on võimatu kirjeldada. Altarile jõudes ulatati mind Viikingile. “Sa näed väga ilus välja,” tuli temalt. Nüüd oli mul aega ümbrust ka uurida. Osa külalistest polnud aastaid näinud – nii tore, et nad siin on 🙂 Siis jäi silma, et Viikingi ema küünlajalad väga kenasti kaunistanud oli, et mu onu filmib kõike toimuvat (see oli kui parim pulmapäeva kink, sest videograafi me palganud polnud). Ei pea vist mainima, et ma jätkuvalt värisesin. Hoidsime Viikingiga kätest, kuulasime Ikevaldi kõnet, vahepeal muusikat. Järsku hakkasin naerma. Viiking: “Mis on?” Mina: “Ma unustasin pruudikimbu… 😂” No kurja!


Siis tuli vannete, sõrmuste ja muside koht. Viimast olime Viikingiga eelnevalt kodus harjutanud, et mõlemad ikka ühel ajal lõpetaks 😄. Ja olimegi abielus!

 Riburadapidi, meie ees, hakkasime väljuma. Varemete vahel oli šampuselaud püsti pandud. Kõik said klaasid kätte, mina, Viiking ning meie vanemad seisime reas ja saime kõigi poolt õnnitletud. Mõne poolt lausa mitmekordselt.

Kui ka see ühel pool, suunas Ikevald meid kloostri sellele küljele, kus suur vari laiutas, et Laura grupipildid jäädvustada saaks 😊. Kõik oli nii tore, üritasin koguaeg meeles hoida soovitust, mida ma mitmelt poolt kuulsin: See päev möödub nii kiirest, naudi iga hetke! Kinnitan, et see on sulatõsi.

Viiking ja Ikevald

Järgnes tunnike hingetõmbeaega külalistele, me Lauraga ilupildistadime. Nii sees kui väljas. Osa külalisi, ma vaatasin, olid juba mõisa baarist joogid ostnud ja tundusid terrassil õige meeleolukad. Enne veel kui õhtusöögilauda istusime, tuli kurepesa traditsioon ära teha. Väga kahju, et ma õe just nimesilte paigaldama olin pannud, ta jäigi sellest ilma🙁 miskipärast puudusid ämm ja AM samuti. Taipasin muidugi liiga hilja. No kunagi saavad vähemalt videolindilt näha.

Esimene ja ainuke pärl, mis praeguseks Laura varasalvest meie valdusesse jõudnud.


Sündmuspaika oli nii 2minuti jalutustee. Nii kui me pesale lähenesime, lendasid kaks täiskasvanud kurge minema. Kas peasas ka poegi või linnumune oli, pole teada. Ja veel üks tore tähelepanek – tänav kus sündmus aset leidis, kandis nime Viikingi tee.

Ikevald selgitas norrakatele, mis toimuma hakkab, neil sellist traditsiooni pole. Pole kurepesigi. Pikemad mehed valiti välja, ulatasin Viikingile lindi ja algas ronimine. Üks norralanna: “Palju lapsi Sa tahad, Varikas?” Mina: “Viite!!” 😄 Nagu arvata, siis minu isane teistele alla ei jäänud, lint sai seotud eelnevatest kõrgemale. //Uhkusenoot// Kõlas aplaus.


Naasesime mõisa, kus algas õhtussöök. Sellest ja õhtu lõpust järgmisel korral, muidu venib õige pikaks.