2018 -> 2019

Mida on Varilkal möödunud aasta kohta öelda?
Siin seal jäi ikka silma, et inimesed 2018ndat keskpäraseks hindasid. Ma võin end ka sinna hulka lugeda. Muidugi on elu lill, et mul mu Ben ja Viiking on, aga midagi nõnda vägevat nagu tunamullu, ei toimunud.

Aaei, oodake, me ju kolisime! See tundub lihtsalt nii ammune elumuutus, nagu oleks paar aastat tagasi olnud. Samas läheb aeg kiiresti, septembrist detsembrini olime me liialdamata pool ajast kuskil ära. Rutiinist väljas lendab aeg teadagi eriti kärmelt. Paraku kannatab majaremont – ei saa ju midagi toimuda, kui kedagi kohal pole.

Aastavahetus Eestis.

Esmalt pean oma tüdrukutest rääkima. Tunnen ma neid 10aastat, koos on kõike läbi ja üle elatud – lollusi tehtud, linnapeal/Eestis/Euroopas laaberdatud, kutte taga nutetud, kutte nillitud, promillis peaga hommikul (põhi)kooli ilmutud, mõnikord koolist üldse haihtutud jm. Teisi selliseid minu jaoks pole! Ja need kaks korda aastas mil me kokku saame (ma pole ainus, kes Maarjamaa tolmu jalgelt pühkinud) on mulle niii väärtuslikud. Kohe pärast suvist sünnipäeva pidu otsustasime, et uue aasta võtame vastu koos. Nii me siis kohe pärast jõule kohale lendasime.

Pool aastat ühe  pralle korraldamiseks oli ikkagi liiga lühike aeg, ehk me olime jälle nii viimasel hetkel, et olime sunnitud ühe udupeene hinge hinnaga apartemendi rentima.

31.detsember

Päev algas meil sellega, et ärkasime Beniga maal vanaema juures. Pärast hommikusööki ja Suurt Teksadraamat 2018 (millest võiks eraldi loo kirjutada) hakkasime linna asuma. Viiking oli selle öö Metropolis veetnud, (Jubel hotell, ei soovita kellelegi) sest maale lihtsalt ei mahu rohkem ööbima. Viikingi hotellituppa me siirdusimegi. Seal tegime ümberpakkimise ja kolisime alla pakiruumi, sest 1.jaanuarist olime niikuinii kolm ööd samas hotellis ööbimas.
Tsiksidega oli jutt, et kell 11 kohtume Nautica Rimis. Muidugi jäis KÕIK tund aega hiljaks. Viikingi saatsin Beniga ämmaga ja mr.Beaniga päeva veetma ja kui me siis lõppeks tüdrukutega kahe käruga peata kanade kombel letivahesid mööda traavisime, selgus, et pood on nii tühjaks ostetud, et porgandeidki saadaval polnud. Ahjulõhest võisime und näha, soovi korral oleks võinuf räimi praadida. Niiet ühe meist mees tuli kuhugi äärelinna Selverisse saata, kust ta pöörase hinna eest punast kala tõi.

Paari tunni pärast olime autode-taksodega Rataskaevu jõudnud. Ahhetades korterile ring peale tehtud, pildistatud-filmitud, kihisev (mis meile ühes vanainimeste küpsistega lauale jäetud) avatud, hakkasid neiud riburadapidi vannis käima, samaaegselt oli keegi alati köögis ja vaaritas.

Mingil hetkel saabusid Viiking ja Ben. Esimesel oli halb olla, viskas paariks tunniks siruli, teisel tuli kiivalt silma peal hoida, et ta midagi väärtuslikku maha ei tõmbaks. Ühel hetkel, kui õhtu käes, viisin Beni oma isa juurde. Pakkisin käru ja muu taksole ja andsin poja põhimøtteliselt ukse vahelt üle. Tegelt käisin ikka toas kaasas ja hiilisin minema. Koridoris kuulsin kisa, mis oli õnneks kiiresti vaibunud. Päeva olid päästnud Teletupsud.

Kui pidupaika jõudsin, ajas Viiking teise härraga jutte, muidu oli olukord sama. Lõin end lille, aitasin midagi köögis. Laua katsime kella 21ks. Inimesed imbusid kohale veidi enne seda.

Meeleolukas vanaaastaõhtu läks söömisele, joomisele, tantsimisele, pildistamisele ja ühele mängule, mille nime ei mäleta, aga mille käigus tuli kõik välja: kes on suurim ihnuskoi, kes hulleim seksmaniakk etc.

Kesköö saabus nii kiirelt, et ei jõudnud mängugi lõpetada. Läksime mõistagi õue, kus seltskond laiali valgus. Pärast ilutulestikku kohtusime taasühinesime maja ees. Ja mitte ainult – pooljuhuslikult olid saabunud ja ämm ja mr.Bean.

Toas kogunesid tsikid voodisse pesitsema ja tarokaartidega ennustama. Õnneks ma ei mäleta, mis ma sealt sain 😃 Hiljem ajasime väiksema seltskonnaga juttu. Kaks meist pidid järgmisel hommikul nagu viis kopikat Soomes tööl olema – nood imbusid magama. Hästi! Sest ööbijaid oli 8 aga voodeid kaks + 1 lahtikäimatu voodi. Ühed siis magasid kuueni ära, teised läksid asemele 😀 Seal kuhu ma kerra tõmbasin oli juba kaks kutti ees. Rahustuge – üks neist oli mu omaenda isiklik Viiking.

Uus aasta!

Pärast kerget hommikueinet ja kohvi ning vihtlemist saunas ja koristustöid läks meie ülimeeldiv seltskond laiali ☹️ Suure suuga lubas Varikas, et kohe homnepäev suvepeoks rendimaja otsima hakkab. Nüüd üleeile tuletati meelde 😅

Aastavahetusest tuleb veel mu esimene eesti keelne vlog, ma ütlen. Materjali on poeskäigust ämma soolotantsuni 😉

Annan teada, et eksisteerin endiselt

…ma olin lihtsalt vahepeal telefonitu ja Eestis. Ei tea mis kummalisel põhjusel mu nutifon rikki läks, aga sama veidralt “paranes” ta täna hommikul iseenesest ära ka. Tallinnas jõudsin juba Apple`i esinduses abikätt palumas käia, aga kuna nad mind piltidest ilma tahtsid jätta, ei lasknud ma end aidata.

Ja enne 9 päeva Eestis suutsime me veel Åndalsnesis ka ära käia. Seegi vajab kajastamist.

Et ma Eestis viibides alati kookidest-kohukestest-kommidest hullun, otsustasin ma eile õhtul, et tänasest elan 21 päeva suhkruvabalt. Pidi ju 21 päeva see age olema, mil harjumus kujuneb. Suur asi, võin öelda. Igatahes, kuna homme leiab aset Beni viimane minisünnipäev, sai täna ka suhkruvaba tort seks puhuks tehtud. Loodan ka sellest kirjutada.

Muidu keerleb (ja keerles Eestis olles) see eluke endiselt kolimisdilemma ümber. Vaene Viiking on täiesti läbi. Kõik on tema õlul ja ma ei saa suurt aidata kah.

Praegu lõpetan, Ben ärkas, pool postitust juba mu süles istunud, vajab muudmoodi tegelemist kah teine 🙂

Fotosessioon

Tegelt enne kui ma titekraamist juttu teen, räägin, miks ma pulmakleidi uuesti selga ajasin.

Mitu nädalat tagasi kirjutas mulle meie imeline pulmafotograaf Laura Strandberg nõnda:Ma olin muidugi megameelitatud, vastasin talle, et tulen 21.sept Eesti, ega see liiga hilja ole? Lubas mulle teada anda. Seejärel oli paar nädalat vaikust kuni ma issi ja T.ga Komeedis kiluvõileiba sõin. Laura kirjutas, et davai, teeme homme ära, palus mul Jenniferilt meik-soeng paluda. õnneks oli tal aega nii ma järgmisel hommikul kell 5:50 maal ennast üles ajasin, vanaema tehtud kaerahelbepudru sisse ajasin ja poole üheksaks linnas olin. Nagu juba mainitud, võtsin ennast haigekassas arvele, siis meiki, kuhu iss mulle pulmakleidi tõi, edasi Kalev spa hotelli, kus ma ööbisin.

Valmis ja Laurt ootamas.

Maksin raisk sinna 20euri varajase check in´i eest juurde, tõmbasin natuke hinge, chattisin sõsara, emu ja Viikingiga ning kell 11:30 tuli Laura mulle järele, kiitis meiki ja põrutasime Viimsisse metsa ja mere äärde klõpsutama. Enne veel ta sõbranna juures läbi, kes imeilusaid juukseehteid teeb, millest ühte minagi sel päeval kandsin 🙂 Kahju vaid, et ma eelmisel päeval julged 15cm kiharatest maha olin lasknud lõigata

Väljas oli megakülm, aga olin vapper, kannatasin ära. Vahepeal kallas vihma ka, aga Laura sõbranna hoidis mingit fotograafia tarvikut mu pea kohal 😀 Kindel see pole, kas ma esikaanele saan, aga vähemalt palju ilusaid pilte on soolas ja üliäga kogemus ka 😉

Sõidu ajal ütles Laura mulle, et mu elu mul tundub kõrvalt vaadates ideaalne olevat. Vot mulle tundub tema oma 100x ideaalsem 😀 Lõvile tundubki vist alati rohi mujal rohelisem.

Kerge hilinemisega toimetas Laura mu otse ITKsse, kuhu ma pulmakleit näpus sisse marssisin. Tegi veel nalja “nüüd on asi ametlik, laps võib tulla!”

Miks ma koguaeg loid olen?

Mis juhtub terve noore abielunaisega? Ma arvan, et igaüks teab 😉 Siin ta meil on – maailma armastatuim ja oodatum viikingi-beebi(loode). Tänase seisuga 13+4 nädalat vana, pildil veidi noorem, tähtaeg 31.märts:

Ta suht väike alles

Rasedaks jäin kohe esimesel kuul, kui lapsekesele vaba voli tulemiseks anti ja Eesti külastamise peamine põhjus oli see, et Norras oscar testi ei tehta. Üldse siin midagi vist midagi ei uurita, miks muidu siin nii palju downe ringi jookseb. Kuskilt mäletan, et statistiliselt neid Norramaal õige palju on.

Kuuendal-seitsmendal nädalal käisin küll arstil, aga nad saatsid mu minema. Kutsusid tagasi kui 12 nädalat täis, võtmata isegi näiteks vereproovi. Selles mõttes ma nõustun, et need esimesed nädalad on niikuinii veidi riskantsemad, et las loodus teeb oma valiku, aga kui hiljem terviserikkeid tuvastada ei taheta – sellega ma nõus pole. Uuringuid nagu KV pidi sest ajast tehtama, kui ema üle 38aasta vana on. Olgu öeldud, et isegi Viiking oli säärasest informatsioonist üllatunud.

Eestis siis andin esimesel päeval verd ja tuvastati rasedus, teisel päeval tormasin hommikul vara Haigekassasse, et tervisekindlustus saada, siis juba edasi oscar testile. Vahepeale mahtus veel make-up, soeng ja fotosessioon 😀

Vereanalüüs läks nihu

 

Testi tulemused sain kohe. Kromosoomihaiguste riskid väga madalad, loode aktiivne, aju, silmad, ninaluu korras. Südamelööke sain ka kuulda. Nii ulme oli titte näha, 13 nädalat olin ju teadmatuses olnud ja järsku näidatakse, et tõesti eksisteerib teine.

Kahju, et Viiking tulla ei saanud ja ma seal nagu üksikema olema pidin. Aga muljetasime telefonitsi kohe pärast protseduuri.

Eks ma teen siia kohe otsa teise postituse, mis ma juba ostnud olen, praegu lõpetan.

AHOI!

Kus on alles aeg läinud! Kirjutanud miskit pole aga juhtunud see-eest küllaga. Ei teagi kohe kust alustada.

Võibolla sellest, et kodune olukord on masendav – remont on IKKA VEEL poolepeal, asjad laiali, kõik on ühtlase tolmukihiga kaetud. Lisaks ei köeta siin siiani. Väljas on 10kraadi, mis neil viga on? Viiking vedas mingi seinakuivatuspuhuri(?) koju, ma siis soojendan elutuba aegajalt sellega. Lisaks ostsin rohkelt Pukka teed, et end seestpoolt ka soojendada:

Ei anna neid ikka Liptoniga võrrelda

Tuba tuleb/pooleldi on juba mündiroheline. Jooksvalt otsustasime uue ukse ka osta, aga oh häda – poodides ainult valged pressitud saepurust uksed. Et normaalne puidust uks saada, olime sunnitud selle spetsiaalselt tellima. Nüüd seisab teine juba paar nädalat esikus ja ootab, et seinad valmis saaks. Jube mõeldagi, et meil kaks tuba veel pahteldada-võõbata vaja.

Nädala sees sai Eestis käidud. Graafik oli veidi liiga tihe, nagu alati. Sai maal käidud, pulmast järelejäänud alkohol talve eest kuurist ära toodud, juuksuris käidud, Lauraga fotosessioon tehtud, kiluvõileiba söödud, kaks korda spas käidud, 3D kulmud saadud, hunnik Eesti toitu ostetud, nagu ikka.

Søbranna alkoholi vedamas, vanaema taskulambiga teed näitamas.

Nüüd on mu edasised plaanid (tähtsuse järjekorras):
– See va Tallinna korter ära osta
– Autokooli minna
– Norrakeelekursustega ühele poole saada

Viimasega ma tegelikult juba alustasin, aga pole rahul õpetajaga, kes on tuim nagu kala, lisaks veel rumeeniast. Miks kurat nad mittenorrakaid norra keele õpetajateks värbama peavad? Ma veel mõtlen, kas hakkan protesteerima või olen vaiki.

Paarist ajast kirjutan veel erelid, praegu lõpetan 🙂

Pulmapäev: õhtusöök ja pidu

 

Kogu külalisemassil lasti saali voolata ja omad kohad leida. Seejärel sisenesime aplausi saatel me Viikingiga. Leidsime ka omad kohad.

Algul võttis Ikevald sõna, seejärel lasi sööma hakata. Ise kadus taharuumi. Igaühele serveeriti personaalselt praad, milleks oli seitse tundi Merlot veinis mooritud veiselihapraad kartuligratääni ning blanšeeritud juurviljadega. Va mu õele – ta sai liha asemel veel rohkem juurikaid 😉 Serveeritud praad oli Viikingi soov, tema meelest jätnuks buffee liiga argise mulje (vist sellepärast, et tal iga päev tööl buffee on 😀 ). Algul pakkus Carmen Catering pearoaks sealiha, Viiking:”Kamooon, me ei söö siga pulmas siga!”. Sai siis pakkumist muudetud.Pärast sööki ilmus Ikevald tagasi meie ette. Selgitas mõned Eesti ja Norra kombed, nt “Kibe”-hüüdmise, noaga veiniklaasi koksimise ja jalgade trampimise. Viimaseid kahest sain ma alles sealsamas teada. Ühe puhul pidi toolidel seistes, teise puhul peadpidi laua all noklema. Ahjaa, üks oli veel tegelt: kui Viiking ruumist lahkus, võisid kõik mehed mind musitama tormata ja vastupidi 😀 See komme aga inimestel peaaegu ununes, vaid paar korda õnnistati mind mõne musiga, kui Viiking lännu.

Siis pidas Viiking oma esimese kõne, mis suunatud külalistele, jagasime mõned tiitlis külalistele – kibe-karjuja ja musitaja jne. Neid ma väga ei mäleta, need olid viimasel hetkel välja mõeldud 😀

Lisaks suunati külalisi kõrvalruumi, kus rootsi laud asus, juhuks kui keegi veel näljane oli. Ja enamused olid, ainult mina mõtlesin, et kui ma veel söön, siis kleiti ei mahu Smiling face with open mouth and tightly-closed eyes. Jõin see-eest šampust, veini ja viina segamini. Mõistlikuse piires siiski, kemplema ei hakanud.

Järgnes selline chillimise aeg, käisin erinevates laudades inimestega juttu rääkimas. Nunnutasin ühe sõbranna beebit ja ajasin enda beebiisu suuremaks 🙂

Mõne aja pärast pidasime Viikingiga oma kõned teineteisele. Mu oma oli selline lühike ja konkreetne, aga mu mehe – ma ütleks, et see oli üks õhtu pärlitest. Ma vist vahtisin teda ammulisui, kui ta kõneles. Panen siia (lõpu)katkendi:

Ma võin mürki võtta, et vähemalt minu tutvusringkonnas kellegi mees mu Viikingit üle ei trumpa 😉 Pärast kõne sattusin teel vetsu Ikevaldiga kokku. Tema: “Norrakad on uskumatud kõnedepidajad. Neil kohe tuleb see kergelt. Eestlased nagu kardavad teiste ees nunnud olla..” Pärast kuulsin veel mitmelt, et neil pisar silmas olnud.

Pulma”valss” oli meil niisama tants omamoodi 😀 Mängis “I wanna be yours“. Ohh, praegu kuulan seda, tekitab ikka veel värinaid.

Algas tants ja trall, mu suureks rõõmuks olid peaaegu kõik aktiivsed jalakeerutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem alkholi mõju näha sai. Hakkas tulema teateid, et küll keegi wc´s ketib, kes on niisama kuhugi kõrvalruumi ära vajunud, kes magab Buddha asendis aknalaual..

Catering oli meid õnnistanud sellise kelner-noorhärraga, kes päris kobe välja nägi ja kes ise sellest väga hästi teadlik oli, niiet flirtis ta kõigi neidudega, tundus, et ka minuga. Algul proovis AM teda mu õele sokutada, viimane oli aga juba Ikevaldile silma peale pannud. Samal ajal käis üks Viikingi kolleeg, kena pikk rootslane, teda möödaminnes silitamas/ümbert kinni hoidmas. Endal tal tüdruksõber Londonis ootamas.

Vahepeal sai ämma ja Gossipiga õues istutud. Viikingi ema on üks nendest, kelle seltskond kõigile meeldib. Tekkisid igasugu ideed, küll tema juurde tsikkidega tripp teha jne. Siis sai kimp visatud, sellest on hea video, mis hetkel sõsara käes. Lasen mina siis lilled lendu, pööran ennast ringi ja mis ma näen: mingi inimkogu püherdab maas, M. oli saanud mingi osa kimbust, ülejäänud Emu. AM vannub ja jalutab minema.

Mõisa küljest oli alla võetud Eesti ja Norra lipud, nendega vehkisime ja tegime pilte. Varsti kutsuti mind ühe kelneri poolt tualetti – keegi oksendavat jälle. Lähen sinna ja tõden, et vähemalt pole midagi rikutud. Kohe WC ukse kõrval oli trepp, kust sadas minu silme ees alla Viikingi vietnamlasest kolleeg. Pöördun kelneri poole: “Ma pole väga pulmades oma elus käinud, aga kas selline asi on normaalne?” Kelner: “Noooh, Teie pidu on natuke teistmoodi..” Hahahhaa.

Järgmisena jõudis minuni teade, et üks noor paarike (vast kõige noorem kohalviibijatest, hea kui 20a täis), kes veel alkoholi händelimise kunsti ei valda (nagu ma ise seda teeks 😀 ), olid endale suvalt oma äranägemise järgi ülakorrusel toa valinud ja sisse seadnud. Juhtumisi oli see AM´i tuba. Hetkel kui ma sisse astusin, leidsin eest veel ühe tüübi – rootslase nimelt, aga tema puhul ma kahtlustan, et AM teda enda tuppa sooviski 😉 Igatahes noore paari kupatasin välja ja veidi kurjustasin ka, et see siis pole kellegi 15nes sünnipäev, et ennast NII kooma jooma peab. Ega midagi, tsikk magas peoruumis laua taga edasi. Mingi hetk asusid nad minekule, täpsemalt Kallastele. Pärast kuuldsin, et õues olid nad veel kembelnud ka.

Meil aga möll jäktus. Peagi kutsus kelner mu kõrvale:”Mis kell tort saabuma pidi” Ma:”Kas see polegi veel siin?” Sain kerge rabanduse, kell oli ju kuskil pool 11, Marikaga leppisime kokku, et toob selle meistriteose kella 20-21ks kohale. Kaine mõistus ei lasknud mul siiski uskuda, et temasugune Suur Tegija kedagi üle laseks. Ja poole tunni pärast me pulmatort kohale jõudiski. Uhkelt veeretati see saali, kus me Viikingiga seda lõikama asusime.

Suureks kurvastuseks, ei ole mul tordist ühtegi korralikku kaameraga tehtud pilti. Ma pissed, et V. kes pidi pärast Laurat fotograafirolli üle võtma, filmis sel ajal. Miks ta filmis, krt, kui mu onu juba filmis?! Telefonikaadrid, mis külalistelt kokku olen luninud:

See eriline udukogu

Kui kõigil suud magusaks tehtud, läks pidu edasi. Ikevald tegi kohe mitu lugu rohkem, kui jutt oli 🙂

Ja kui pidu kuskil 3 ajal läbi sai, märkasin, et õde ja Ikevald koos bändiruumi libisevad. Nonii, midagi toimub. Vahepeal käis bändi ninamees veinide pruukimiseks luba küsimas. Selle ta sai. Ülejäänud olid juba tubades, va Viikingi isa, kes mu eksi õega pikemalt lobisema jäi. Viiking kandis mu sviiti, kus me üldse mitte magama ei läinud, hoopis mullivanni. Vaja ju kogu päevast muljetada. Juba oli kahju, et see imetore päev läbi sai

Meie toa kõrval oli ühiskasutatav ruum, kust rõdule sai. Kuulsin kolinat sealt. Valgukiirusel avasin ukse – lõhutud lillepott ja ukselink põrandal. Vaatan koridori – Ikevald põgeneb. Tõrelesin natuke ja läksin adminnile teatama, mis juhtunud.

Enne hommikut sai sõba silmale.

 

Viikingi 29

Kolm päeva pumadest ja juba uus pidupäev!

3.mai sai siis mu värske abikaasa aasta vanemaks. Kingitusest ta keeldus ja ma võtsin kuulda ka – pole vaja tarbetuid asju osta. See-eest olin meile pärast pulmi toa Swissôtelis võtnud, et midagi kena siiski oleks 🙂

Päev varem olin terve õhtu T.-ga Tallinna peal tuuritanud. Tagastasime inventaari ja nii muuseas sai koogike, lilled ja säraküünlad, mis ma administratuuri hoiule jätsin, ostetud. Viiking võttis seni hotellis vanni.

Sünnipäevahommik. Mul kell 7 uni läinud. Natuke üritasin veel, aga asjata. Panin oma puuvilla-hipi-kombeka selga, sõitsin alla, naasesin tuppa, torkasin küünla koogikesse ja asusin süütama seda. Läidan ja läidan seda aga ei midagi. Pool pakki tikke läinud juba. Mis toimub!? Olin valmis guugeldama, et mis imemoodi neile tordi-särakatele tuli otsa saada. Viiking hakkab ka selle väävlika peale ärkama juba. “Tudiduu, maga edasi,” ütlen talle.

Lõpuks tegin otsuse, et jooksen poodi ja ostan normaalsed küünlad. Stock kinni, Kaups kaugel, aga olin valmis minema, õnneks nägin, et poolel teel oli uus mini-Rimi avatud. Müüjanna abiga said siiski samasugused särakad leitud-ostetud. Lippasin tagasi hotelli. Ja mis ma näen, meie ukse ees käib ringi töörõivais naisterahvas ja räägib raadiosaatjasse: “26.korrusel on tunda põlemislõhna.” Segan kohe ennast vahele: “See olin mina, ma tahtsin ainult küünalt põlema panna. Mu mehel on sünnipäev.” Inimene rahunes maha, hakkas astuma juba, ma jätkasin tikutõmbamisega. Siis aga ilmusid meie ette kaks mundris meest, üks neist: “See on paberipõlemise lõhn.” Too naine põhjendas neile, mis toimub, aga ega see mehepoegi ei rahustanud: “Kõrghoones on lahtine tuli rangelt keelatud. Alarmid hakkavad kohe tööle ja sellest tuleb suur jama.”

Lõin käega. Sisenesin tuppa, lähenesin voodile, soovisin sünnipäevalapsele õnne ning ulatasin lilled ja koogikese (küünlata mõistagi).

Nunnutasime ja jutustasin talle oma hommikused seiklused.

Varsti läksime hommikusöögile. Hiljem saime linnas õega kokku, siis Lauraga, sest ta oli pulma oma mingisuguse kaamerajupi unustanud ja tundsime, et peaks selle tagastama 😀

Järgmisena tuli CCst alkoholiülejäägid ära tuua. Kuna seda oli liiga palju, et isa juurde viia, võtsime takso ja sõitsime maale vanaema juurde.

Teel saime ühe pulmakülalisega kokku, kelle käes oli ühe teise, norrakast külalise telefon.

Kui maale vanaema juurde jõudsime, oli grill juba püsti pandud, vanama, kes muidu iial ei joo, soovis abielu puhul miskise maasikase vahuveini avada. Keeldusime. Viiking ainult jõi õlle natuke.

Vanaema oma tervise pärast mu pulma ei tulnud, seega sai muljetada. Me õega olime kõigest, mis lähiajal üle elatud, apaatsed. Vegeteerisime siruliasendis murul teki peal.

Pärastlõunal asusime linna tagasi. Seekord rongiga. Jaama oli paar kilomeetrit teed, kuid meie õnneks tuli üks külamees vanaema poodi viima ja pakkus meilegi auto kaubikuosas küüti. Kulus marjaks ära, sest Viiking otsustas, et 12 pudelit veini saame me Norra kaasa võtta ja sellise laadungiga me pool tundu jalutada ei oleks soovinud.

Õde oli too päev taakord kodutu aga rongisõidu ajal leidis internetist sobiva rendikorteri Rotermannis. Balti jaamast sai siis trammile mindud ja “kodudesse” jõutud.

Enne õhtuseid plaane lebotasime Viikingiga vannis. Kuna maal sai paljajalu käidud, oli selline teenuf kui rusikas silmaaauku. Siinjuures palun tähele panna Viikingi nägu:

Õhtusöögiks saime õe, Ikevaldi, isa ja tema kaasaga kokku Komeedis. Kõik oli chill.

Kõhud täis, meil õega iirikad peale rüübatud, saatsime issi ja kaasa koduteele ja siirdusime Empi. Kujutate ette, baar, kus ma 2-3aastat tagasi nädalas 5õhtut/ööd veetsin, oli Viikingile tutvustamata. Talle seal meeldis. Mängisime neljakesi piljardit. Ühel hetkel haaras laval ohjad Ikevald, kuskilt ilmusid tema bändikaaslased ja hakkasid kontserti andma.

Paraku ei lasknud see apaatsus meil kaua väljas olla ning kuskil 1:00 paiku me lahkusime.

Vot selline sünnipäev.

Pulmapäev: tseremoonia

Siblimine mu toas jätkus. Korra ma lausa käratasin inimestele, et nad mind närvi ei ajaks😆.

Ruumi saabus iss, õde jooksis ikka edasi-tagasi, viimaks sai kõik peale nende kahe minema saadetud. Ikevaldilt oli käsk, et kui toast kloostri poole sammuma hakkame, teeme talle kõne. Järgmise kõne tegime juba kloostritreppidel, et ta muusika mängima teaks panna.

Minul närv niii sees, tudisesin, õhk sai otsa. Teel kloostrisse Laura pildistas, õde hoidis saba. Siis tegime selle viimase vastaka ja astusime trepist üles. Kõlas see õige pulmalugu, kõik vaatasid mu poole, seda tunnet on võimatu kirjeldada. Altarile jõudes ulatati mind Viikingile. “Sa näed väga ilus välja,” tuli temalt. Nüüd oli mul aega ümbrust ka uurida. Osa külalistest polnud aastaid näinud – nii tore, et nad siin on 🙂 Siis jäi silma, et Viikingi ema küünlajalad väga kenasti kaunistanud oli, et mu onu filmib kõike toimuvat (see oli kui parim pulmapäeva kink, sest videograafi me palganud polnud). Ei pea vist mainima, et ma jätkuvalt värisesin. Hoidsime Viikingiga kätest, kuulasime Ikevaldi kõnet, vahepeal muusikat. Järsku hakkasin naerma. Viiking: “Mis on?” Mina: “Ma unustasin pruudikimbu… 😂” No kurja!

Siis tuli vannete, sõrmuste ja muside koht. Viimast olime Viikingiga eelnevalt kodus harjutanud, et mõlemad ikka ühel ajal lõpetaks 😄. Ja olimegi abielus!

 Riburadapidi, meie ees, hakkasime väljuma. Varemete vahel oli šampuselaud püsti pandud. Kõik said klaasid kätte, mina, Viiking ning meie vanemad seisime reas ja saime kõigi poolt õnnitletud. Mõne poolt lausa mitmekordselt.

Kui ka see ühel pool, suunas Ikevald meid kloostri sellele küljele, kus suur vari laiutas, et Laura grupipildid jäädvustada saaks 😊. Kõik oli nii tore, üritasin koguaeg meeles hoida soovitust, mida ma mitmelt poolt kuulsin: See päev möödub nii kiirest, naudi iga hetke! Kinnitan, et see on sulatõsi.

Viiking ja Ikevald

Järgnes tunnike hingetõmbeaega külalistele, me Lauraga ilupildistadime. Nii sees kui väljas. Osa külalisi, ma vaatasin, olid juba mõisa baarist joogid ostnud ja tundusid terrassil õige meeleolukad. Enne veel kui õhtusöögilauda istusime, tuli kurepesa traditsioon ära teha. Väga kahju, et ma õe just nimesilte paigaldama olin pannud, ta jäigi sellest ilma🙁 miskipärast puudusid ämm ja AM samuti. Taipasin muidugi liiga hilja. No kunagi saavad vähemalt videolindilt näha.

Esimene ja ainuke pärl, mis praeguseks Laura varasalvest meie valdusesse jõudnud.

Sündmuspaika oli nii 2minuti jalutustee. Nii kui me pesale lähenesime, lendasid kaks täiskasvanud kurge minema. Kas peasas ka poegi või linnumune oli, pole teada. Ja veel üks tore tähelepanek – tänav kus sündmus aset leidis, kandis nime Viikingi tee.

Ikevald selgitas norrakatele, mis toimuma hakkab, neil sellist traditsiooni pole. Pole kurepesigi. Pikemad mehed valiti välja, ulatasin Viikingile lindi ja algas ronimine. Üks norralanna: “Palju lapsi Sa tahad, Varikas?” Mina: “Viite!!” 😄 Nagu arvata, siis minu isane teistele alla ei jäänud, lint sai seotud eelnevatest kõrgemale. //Uhkusenoot// Kõlas aplaus.

Naasesime mõisa, kus algas õhtussöök. Sellest ja õhtu lõpust järgmisel korral, muidu venib õige pikaks.

Reede Eestis

Pikka und meile ei antud, sest norrakad olid kohe-kohe Eesti jõudmas. Enne pidime korteri vabastama ning 10+ kotiga Tallink Spa & Conference hotelli minema. Ja nii muuseas Roccast läbi hüppama ja kolm ostukärutäit alkoholi Carmen Cateringi, mis taevale tänu poele nii lähedal (Saku Suurhallis) asus.

Aga algusest: Kui AM ja õde kella 11ks ikka veel meie juurde jõudnud polnud, hakkasin muretsema. Viiking oli erigi närviline sel hommikul, kirjutas ikka veel minheid tekste ja andis mulle igast lugusid kuulata, mis tseremoonial kõlada võiksid. Kui ma kolme loo peale juba pead raputanud olid, sai mehe kannatus otsa. Mõlemad olime sellest pulmaeelsest trallist stessis, õnneks saime ikka loo valitud.

Saabusid neiud, teiste neidudega sai chattides juba selgeks, et AM ühe prantslase linna pealt leidnud oli ning tolle bachelorette´i apartmenti vedanud. Mees oli dzentelman olnud – aitas hommikul peopaika koristada ja puha.

Meie Viikingiga panime siis leekima, kogu tavaar taksosse, siis hotelli, kus V. alla tuli ja kõik tuppa vedada aitas. õnneks Viikingi tuppa, sest tema veetis oma viimase öö vaba mehena seal ja varajane check-in lasti meil ka teha. Siis helistas sõsar, et apartemendi võtmeid pole. Ma paanikas, omanik oli juba laivis, süüdistasin Viikingit, et tema ju eile kodus oli, kuhu ometi võtmed said? Viiking salgas. Takso ootas juba all, et Rocasse sõita. Tuulasin kottides, tulutult. Helistasin õele, et Viiking oma jaki maha unustas, kontrolligu taskuid. Võtmeid POLNUD! Hakkasin vaikselt juba pisaraid poetama ja süüdistasin ikka Viikingit kuni… shame on me – võtmed olid mu enda püksitaskus. Nende pükste, mis mul jalas sel hetkel jalas olid. Sel hetkel, ei soovinud mehele otsagi vaadata, õnneks ta naeris ainult. Vabandasin mõistagi. Viiking V.-le: “Näed, kelle süü kõik ALATI on!”

Tõttasime taksosse, sõitsime esmalt apartementi võtmeid viima. Vilksamisi panin tähele, et AM koridoris põrandal maas pohmaka käes “suri”.

Meel läks rõõmsamaks, ilm oli pärast mitmeid vihmapäevi lõpuks kena. Peagi olime Prismas, kus algas alkoholi ladustamine kärudesse. Nii tore, et V. meiega tuli, sest kes muidu kolmandat käru lükanud oleks? Jeee, Alexandri pindine õlu oli soodukaga – võtsime kohe 30 six packi! 18 pudelit Mõrnajat, 3 pudelit konjakit, paar six packi (Viikingi soov), 12 pudelit shampat, 2 Jagermeisterit (jälle Viikingi soov) ja mõned kaalukommid sekka, lisaks suure veepudeli, mis juba poes kui kerisele kadus ning läksime maksma.

Siis kärutasime läbi keskuse ja Reservedi õue, otse CCsse, laadisime kauba maha lõime käsi kokku, leidsime parkimisplatsilt uue takso ning naasesime kesklinna. Norrakad olid vahepeal juba hotellidesse jõudnud.

Kui kõik tervitatud ja tubasesse paigutatud olid, otsustasime sööma minna. Kõik jälle taksodesse ja Tai Bohi. Korra sain Emuga kokku, too tõi mulle sületäie roose, andsin talle rahhi ja saatsin Lasna inventarile (muffinialus, küünlaalused jne) järele.

Tai Bohi tahtsin ma ammu minna – kõik ju kiitsid. Kiidame meiegi, kõik norrakad jäid väga-väga rahule. Soovitan. Mina alustasin lõunat vürtsika krevetisupiga, mis peojärgsel päeval kui rusikas silmaauku sobis. Jagasin seda muidugi Viikingiga. Siis saabusid pearoad: enamused sõid lammast, minu isand hirve, mõned neiud parti. Kõik ahhetasid. Ega jah, norrakad muidu söövad oma külmutatud Grandiosat ja paki-tandoori kana. Oli ka aeg neile päris toitu tutvustada.

Køht täis, meel røømus

Kogu selle püha söömaaja vältel helistati mulle 100x, küll Emu, küll õe, küll Kroonilise poolt. Lõpuks kui me seal makstud ja minema saime, hüppasime jälle taksosse, taevale tänu, et sõsar mulle mainida taipas, et shampaklaasid ära tuua tuleb. Kell 17:00 see graveerimisasutus uksed kinni pani, väga tore, 4min oli aega. Sain kätte, maksin liiga palju kehva töö eest. Kunagi, kui pildid minu valdusesse jõuavad, näitan teilegi.

Sõber T. kes mind õega Padisele sõidutada lubas, ootas juba Tallkinki ees, kui me sinna jõudsime. Kogu see tavaar alustades pulmakleidist lõpetades prožektoritega sai läbi häda autosse surutud ja leekima me panimegi!

Mingi ime läbi läks meil oma 2h, enne kui mõisas olime. No mis seal imestada tegelt – Laagris me juba hädaldasime, et kõhud tühjad, vaja poodi, ostsime dieedibatoone ja salatit! T. kes mu õde esimest korda nägi, naeris pärast, et tal tunne, et kaks Varikat tal autos, et me nii ühesugused. Ajaga oleme sarnasemaks vist läinud jah 😉

Sõit jätkus. Pulmastress oli mu muidu nii kuldse mäluga üks-null teinud. Nimelt juba kolmandat korda ma unustasin, et Nõmmelt pulmaküünal vaja ära tuua. Meenus kui kuskil Saue lähistel olime. Mangusin siis T.-d, et too selle tagasiteel kaasa haaraks. Nii, siis olime juba kuskil Rõõmukaubamaja juures ja äkitselt meenus, et Keilas paikneb see osavnäpp, kes meie ümbrikukarbi ja külalisteraamatu tegi. Jumal küll!! Palvetasin, et mu mälu pärast Suurt Päeva taastuks. Ei hakanud T.-d enam tüütama, las Viiking korjab selle järgmisel päeval peale.

Järsku olime me maal ja mina enam oma maamajasoovi vaka all hoida ei suutnud. Heietasin Padiseni välja, et mul oma maja ja aeda vaja. Enne veel kui me täiesti kohal olime, tuli see kuulus Rummu karjäär üle kaeda. Müür oli sellele ümber siginenud, niiet meil tuli üle selle ronida. Aga asi oli väärt, saime mõne hea kaadri:

 

Ja finally me Padisele jõudsime!

Tegime T.-ga väikese tutvustava tuuri, sättisime tuppa ja sõime salatit.

Ma varemetes veel vismast korda vallalisena 😀

“Mis elul viga?” küsiks ma

Enne und oli veel lapsepõlveradadele minna vaja. Ehk siis Kallastele, kus me omal ajal spordilaagris käisime. Ikka ratsa 😉

Kvaliteet olematu, sorri

Häbi mul olgu, aga kõnet Viikingile hakkasin õe abiga südaööl sängis kirjutama. Aga Tema seda teadma ei pea 😀

Bachelorette Party!!!

Rõveda paduka saatel saime taksoga vanalinnas ekseldud. Mulle hämati, et vaja uue rendiapartemendi võtmeile järele minna. Sõit viis üles Toompeale. Taksolt maha saades algas õige maja ja ukse otsimine. Enne veel sai ratastoolis Savka autossetarimine ära nähtud.

Ja kui see õige koht leitud, avas sõsar ukse ja lükkas mu sisse! Mida mu silmad nägid? Kõik mu kallid tüdrukud olid ühe õige kena korteri lille löönud, söögid-koogid-kokteilid meisterdanud ja ise ilutsesid kõige selle keskel! Ma olin täiesti pahviks löödud! No nad olid ikka iga detaili kallal vaeva näinud. Taevas halasta, ma ei oska kirjeldada kui palju see mulle tähendab, et nad minu pärast nii palju ära tegid. Nad on mul ikka maailma parimad ❤️ Aitäh teile, sõbranned!Otsekohe anti mulle roosa kokteilike näppu, roosa seelik ja särgike, millel “Last day single 💋” seisis ning põlvikud selga-jalga ja algas pidu ja pillerkaar!

Järgneva umbes kahe tunni jooksul jõudsime me neiude valmistatud albumit vaadata – kogutud olid sinna parimad kaadrid minust – sekka elulugusid meenutada, irvitada, vannis shampust avada, saunas pildistada, kõike maitsvat süüa, juua-juua-JUUA, grupipildi jäädvustada, ekside nimed õhupallidele kritseldada.. kuni tuli aeg välja minna.

Valmis oli pandud korvike, mille sisu mul maha ärida tuli. Korvis leidus igasugu kraami: krõpsud, kommid, küünelakk suisa. Koheselt meenus, et eksi norrakast kasuisa (kui nii öelda võib) Tallinnas viibib. Lootused olid kõrged, asusime siis minekule, iga jumala inimese, kes vastu tuli, ümbritsesime oma karjaga ja survestasime ostma. Esimesed kunded – paarike Brasiiliast – tuli õige lihtsalt, ind kasvas. Ainult mõni kohalik härra oli tuim.

 

Jõudsime Viru apartementi, kahelt norrakalt sai nende viimnegi sularaha (10eur) endale nuiatud, rõdul selfietatud ja asusime minekule. Viru hotelli ees peatusime pikemalt, keskealised soome paarid nimelt õnnistasid meid ostudega. Tuleb tõdeda, et mu oma neiud olid väga agarad, otsisid pidevalt kliente. Leidsid ka muidugi.

Raha kogusime mingisse piimanõusse, seks ajaks oli sinna juba nii mõndagi kogunenud. Pole teada, kelle käes anum oli, aga miskipärast see maha kukkus. Käpuli sai sente kokku korjatud.

Hessi lähistel püüdsime oma võrku kaks Eesti meest, kes meie kõigi suureks imestuseks minult 20euriga põsemusi lunastas. Üdinisti head muljet temast ikkagi ei jäänud, sest lahkudes viibutas ta minu poole: “Ja sa oled rase juba….” WTF?!?!? 😀

Vastu võeti otsus Patrickusse Caipirinhasid rüüpama minna. Raha oli selle tunnikese jooksul juba ca 110euri kogunenud. Tulus tegevus, ma ütlen, ühel sõbrannal tekkis lausa äriidee tüdrukuteõhtutega seoses 😉 Aga kes meie teele jäi? Viikingi (minu ka 😀 ) korter! Sai teine aknale vilistatud ja kuna V. ja T. tema juures viibisid, kutsusime viimase neist meiega.

Patrickus sai koksiklaaside taga pruudivanne tõotatud. T. oli Eesti hindadest vaimustuses ja ostis tervele laudkonnale shotte. Vartsi tõmbasime minema, ukse ette oli kõige vägevam karja itaalia kutte saatnud, kellest üks samuti abiellumas oli. Sai jälle raha tehtud. Ja kuhu mujale meie tee meid viis kui mitte Emperori. Seal me jõime, tantsisime laudadel, osa kadus suitsuruumi, õde leidis abielumehe, kes iga hinna eest oma staatust varjas. Too sai aga paika pandud, nimelt salgas ta, et tema abielusõrmus just abielusõrmus on. Sõsar mul sellist asja ei salli, haaras tüübi sõrmuse, mille sees muideks kuupäev ilutses, pani enesele sõrme, tegi selfie ja ähvardas FBsse panna 😀 hahahaa, tüüp ajas ikka tagasi: “See on niisama sõrmus! Tõsi ka, et mingi kuupäev seal?” Mees oli inglane. Vist.

Kui Emp ennast ammendama hakkas, liikusime Protesti. Kahjuks polnud seal möll piisav. Siis otsustasin mina, et aitab kah, kell juba 3, homme palju teha vaja, osad läksid tagasi Empi, meie T.ga korterisse. Meie Viikingid on parimad sõbrad, heietasime, kuiiiiiii head mehed meil ikka on 😉

Viiking: “Mul on nii hea meel, et sa mõistlikul ajal koju tulid.” Siis kirjutas ta veel tseremooniateksti ja oligi aeg põhku pugeda.

Ja MUL ON NIIIIIII-NIIIIIIIIIIII HEA MEEL, ET MUL JUST NEED TÜDRUKUD ON!! ARMASTUS