Pulmapäev: tseremoonia

Siblimine mu toas jätkus. Korra ma lausa käratasin inimestele, et nad mind närvi ei ajaks😆.

Ruumi saabus iss, õde jooksis ikka edasi-tagasi, viimaks sai kõik peale nende kahe minema saadetud. Ikevaldilt oli käsk, et kui toast kloostri poole sammuma hakkame, teeme talle kõne. Järgmise kõne tegime juba kloostritreppidel, et ta muusika mängima teaks panna.

Minul närv niii sees, tudisesin, õhk sai otsa. Teel kloostrisse Laura pildistas, õde hoidis saba. Siis tegime selle viimase vastaka ja astusime trepist üles. Kõlas see õige pulmalugu, kõik vaatasid mu poole, seda tunnet on võimatu kirjeldada. Altarile jõudes ulatati mind Viikingile. “Sa näed väga ilus välja,” tuli temalt. Nüüd oli mul aega ümbrust ka uurida. Osa külalistest polnud aastaid näinud – nii tore, et nad siin on 🙂 Siis jäi silma, et Viikingi ema küünlajalad väga kenasti kaunistanud oli, et mu onu filmib kõike toimuvat (see oli kui parim pulmapäeva kink, sest videograafi me palganud polnud). Ei pea vist mainima, et ma jätkuvalt värisesin. Hoidsime Viikingiga kätest, kuulasime Ikevaldi kõnet, vahepeal muusikat. Järsku hakkasin naerma. Viiking: “Mis on?” Mina: “Ma unustasin pruudikimbu… 😂” No kurja!


Siis tuli vannete, sõrmuste ja muside koht. Viimast olime Viikingiga eelnevalt kodus harjutanud, et mõlemad ikka ühel ajal lõpetaks 😄. Ja olimegi abielus!

 Riburadapidi, meie ees, hakkasime väljuma. Varemete vahel oli šampuselaud püsti pandud. Kõik said klaasid kätte, mina, Viiking ning meie vanemad seisime reas ja saime kõigi poolt õnnitletud. Mõne poolt lausa mitmekordselt.

Kui ka see ühel pool, suunas Ikevald meid kloostri sellele küljele, kus suur vari laiutas, et Laura grupipildid jäädvustada saaks 😊. Kõik oli nii tore, üritasin koguaeg meeles hoida soovitust, mida ma mitmelt poolt kuulsin: See päev möödub nii kiirest, naudi iga hetke! Kinnitan, et see on sulatõsi.

Viiking ja Ikevald

Järgnes tunnike hingetõmbeaega külalistele, me Lauraga ilupildistadime. Nii sees kui väljas. Osa külalisi, ma vaatasin, olid juba mõisa baarist joogid ostnud ja tundusid terrassil õige meeleolukad. Enne veel kui õhtusöögilauda istusime, tuli kurepesa traditsioon ära teha. Väga kahju, et ma õe just nimesilte paigaldama olin pannud, ta jäigi sellest ilma🙁 miskipärast puudusid ämm ja AM samuti. Taipasin muidugi liiga hilja. No kunagi saavad vähemalt videolindilt näha.

Esimene ja ainuke pärl, mis praeguseks Laura varasalvest meie valdusesse jõudnud.


Sündmuspaika oli nii 2minuti jalutustee. Nii kui me pesale lähenesime, lendasid kaks täiskasvanud kurge minema. Kas peasas ka poegi või linnumune oli, pole teada. Ja veel üks tore tähelepanek – tänav kus sündmus aset leidis, kandis nime Viikingi tee.

Ikevald selgitas norrakatele, mis toimuma hakkab, neil sellist traditsiooni pole. Pole kurepesigi. Pikemad mehed valiti välja, ulatasin Viikingile lindi ja algas ronimine. Üks norralanna: “Palju lapsi Sa tahad, Varikas?” Mina: “Viite!!” 😄 Nagu arvata, siis minu isane teistele alla ei jäänud, lint sai seotud eelnevatest kõrgemale. //Uhkusenoot// Kõlas aplaus.


Naasesime mõisa, kus algas õhtussöök. Sellest ja õhtu lõpust järgmisel korral, muidu venib õige pikaks.

Advertisements

6 thoughts on “Pulmapäev: tseremoonia

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s