Mõtlesin et seda aega ei tule enam kunagi aga näed sa! Viimasel ajal (pigem nagu viimasel aastal) pole enam õiget Instagrami isu olnud. Küll aga tekkis hiljuti soov taas blogilwht lahti võtta ja igasugu mõtteid jagada. Olgem ausad, instas jääks niikuinii tähemärkidest puudu.
Tegelikult on mul väga kurb, et nii kaua midagi kirjutanud ei ole. Süümepiinad suisa et eluolu lastega jäädvustanud pole 😢 Vahepeal kirjutasin küll paremaid palu paberile aga see ka koguaeg meeles pole. Kuna viimane postitus on pea 2aasta tagune, ei ole juttugi mingist sündmuste tagantjärele kajastamisest. Hakkan lihtsalt praegusest hetkest pihta.
Hetkel olen ma omadega siruli Tiglkåki apartemendis. Viisin just lapsed aeda, ilm on nii masendav et aknast välja vaatamist väldin ja üritan genereerida ideid kuidas järgnevad talved parematel jahimaadel mööda saata.
A miks Tiglkåkis olen? Sest esimesele korrusele plaanime me juba mitmendat hooaega kohvikut või midagi sellelaadset ehitada ja täna pidid tulema torumehed kes kohvimasina paika panevad. Tulema pidid nad kell 10, nohh, praegu on kell 10:34 ja ma ikka ootan🙄
Loodame et nad ikka enne jõuavad kui ma sünnitama hakkan. Olen nimelt lõpurase, täpsemalt 37+6 ja just täna on mind kimbutanud kerge iiveldus. Kuna ma mõlemad eelnevad sünnitused vahelduva eduga oksendanud olen, siis hoiatasin Viikingit kohe, et nii kui ma oksendan, hakkan sünnitama ka 😄
Nagu kõigil emadel/tulevastel emadel, on sünnitus üks ammendamatu teema. Sellest võiks lõputult rääkida, mis siis et juba kolmas kord terendab. Nagu varasemad lugejad teavad, on mul 2 eelmist kogemust nagu öö ja päev. Esimese puhul kuulasin med.töötajaid ja ei jäänud rahule. Õnneks sattus mu teele õige raamat mis avas mu silmad niivõrd et teine sünnitus oli ilma igasuguse sekkumiseta ja ühtegi valget kitlit ei pidanud ka nähema. See sünnitus oli nõnda tore, et arusaadavalt usaldan ma nüüd ainult enda keha, mitte ravimitööstuse sünteetilisi aineid, ilma milleta tänapäeva enamus ämmakaid väidavad naiste kehasid mitte hakkamasaavat.
Kui välja arvata see tänane kerge iiveldus, olen ma lõpuraseda kohta üsna kõbus. Kilosid on juurde tulnud 4, st ma ei tunne ennast vaalana, magan öösiti 10-11h, ka poolkõhuli muideks. Kõrvetised kimbutavad harva. Eelmistel kordadel oli igaõhtune laks. Tablette ma nende vastu ei võta, sest parim abimees on jäätis – reaalselt kahe ampsuga PÜHIB kõrvetava tunde ära💁♀️
Väiksesest kaaluiibest ka: igale ämmakale on ju pähe pandud mingid numbrid, mis nende meelest normaalne on. Nädal tagasi kontrollis käidud, mõõdeti epk ja ka see oli liiga väike. Ämmakal kohe häirekellad, saatekiri Ålesundi haiglasse ja lisa aeg UH’sse. Meil muidu tehakse raseduse jooksul vaid üks UH. Sest mis neist ikka veel teha? 😀 pigem võiks NIPT teste teha.
Juba kahe päeva pärast olin teel Ålesundi. See meil terve päeva ettevõtmine. Nagu ikka, enne siruliviskamist manitsesin tohtrit mulle mitte beebi sugu ütlema ja mõõtmine algas. Pea, kere ja kintsuluu said normaalmõõdulisteks tunnistatud, lapse oletatav kaal ca 2800g ja kõik hästi🙌 Niiet ei ole nii et kui su rasedakõht kellegi kirjutatud raamistikku ei mahu, siis on kohe lootel midagi viga vms. 2800g isegi üllatas mind 😃 ma oleks väiksemat eeldanud.
Tegelt veider et mul nii väike kõht on ja nii väge kilosid juurde tulnud. Ma nimelt liigun kahjuks vähem kui enne – juhiload ikkagi. Aga jah, iga järgmine rasedus on mul väiksem kõht ja vähem lisakilosid aga vaatamata sellele oli teine laps sündides esimesest suurem🤷♀️
Võiksin pikemaltki rasedusest ja sünnitusest pajatada aga aitab ehk kah. Praegu olemasolevatest lastest nii palju, et mõlemad käivad nüüd lasteaias. Ben viimast aastat ja Kaaren esimest (3x nädalas ja üritan et mitte rohkem kui 6h päevas).
Edit: Jäin diivanile magama ja ärkasin kl 15:04. Torumeest ei tulnudki.
varikasblog.wordpress.com 