🌸

Jeei! Veel parem sünnituskogemus kui eelmine🤩 2tundi, 100% loomulik ja null rebendit. Olen kindel et haiglas poleks nii lebolt läinud.

Viimati kirjutasin et mul oli 3 tähtaega. Esimene (10.02.) oli möödas, järgmisel päeval sain Emult kaks sünnitamapanevat õli – jasmiin ja salvei. Kui muidu olid toonused igapäevased, siis nendega kadusid ära. Pididki emakat/emakakaela lõdvestama. 12.02. panin õlid jälle peale: mõlemat alakõhule ja jasmiini pahkluudele. Läksime jalutama ja toonuseid ei tekkinud isegi siis mitte.

Tegelikult oli see vaikus enne tormi. Nii kui koju jõudsime tabas mind seljavalu. Ilmselt närvivalu ja ainult ühelt poolt. Õhtul diivanil lebotades kaasnesid ka toonused. Vaid kergeltvalusad aga ilmselt senini kõige valusamad.

Ma arvasin koguaeg et laps sünnib öösel. Iga päev mõtlesin et täna öösel sünnitaks ära ja õhtu saabudes pigem et ei, ikka magada tahaks. Kuulekas beebi – saingi magama mindud aga unekvaliteet oli kehvake. Sellist seljavalu polnud enne olnud, pidin isegi ühe pikliku lastepadja külje alla panema, leevendas natukenegi ja oldud sain vaid valusal küljel.

Hommikul vast 4:50 ärkasin ma siiski tuhudega mis intensiivsemad kui möödunud õhtused. Ma ei võta sünnituse algust vist kunagi liiga tõsiselt, ikka mõtlen, et äkki libakad ja kaovad ära. Käisin dushi all, seadsin end korda, kõndisin tunnike valudega elutoas edasi-tagasi, tõmbasin äppi, tõdesin et vahed jälle kohe algusest ca 2min ja äpp soovitas kohe haiglasse minna. Viikingit ei hakanud äratama, mulle sobibki tuhudega mingi piirini omaette olla ja niikuinii teadsin et tal äratus kell 6:00 😃

5:50 ei pidanud enam vastu, panin vannivee käima ja äratasin Viikingi. «Kas sa pead sünnitama hakkama?» oli ta esimene lause😂 «Vist jah, ma igatahes vanni.» Valutasin siis seal, paari valu pärast jõudis Viiking ka seltsi. Valud läksid järjest intensiivsemaks aga ma ei mäleta et kas ka tihedamaks🤔 Igatahes mingid vahed olid neil lõpuni. Pidevalt tuletasin endale meelde, et see pole veel see kõige hullem valu, aga mõnel korral kurtsin Viikingile küll et enam ei suuda😅 «Tahaks presse juba!» lisasin. Ja hakkasingi üsna pea pressilaadseid tundma. Vahepeal tuli verist lima ka mis vees heljus ja mille ma Viikingil vetsupotti visata käskisin😂

Viiking küsis mitu korda kas ma tahaks et ta kellegi (st kiirabi kutsuks). «Ei, pole sellist tunnet,» vastasin.

Vahepeal ärkas Ben. «Mine pane talle multikas,» ütlesin Viikingile sest ma väga ei soovinud et ta alla meie juurde oleks tulnud.

Järsku läks kõik eriti intensiivseks. Tuli uskuma hakata et ongi presside aeg käes! Esimeste päris pressidega tundsin et kuidagi tahapoole pressib see värk. Korra läksin paanikasse «Mus, helista kuhugi!! Midagi on VALESTI!» Mus haaras juba telefoni ja hakkas sünnitusmajja helistama, ise rahustas mind et kõik on VÄGA ÕIGESTI! Järgmiste pressidega tundsin ise ka, et ongi õigesti😂 Siis käis «blump» ja veed tulid ära ja no siis kohe kahe pressiga beebi järgi ka.

Kui ma eelmise sünnitusega mäletan et valud olid hullemad kui pressid, siis viimasega tegi ilmselt vesi oma töö pluss vana hea puristamine. «Sünnituspiibli» nipp mille tõhusust ma tunnistama pean – ei ole olnud parimat abimeest valust üle hingamisest🙌 Seekord olid siis pressid see nö raskem osa. Tundsin seda paljukirjeldatud kõrvetavat tunnet. Aga see polnud kõige hullem. Hullem oli see tunne, et kui valudega saad veel hingata ja puristada siis presside üle pole mitte mingit kontrolli. Keha lihtsalt täiesti ohjeldamatu 😃 Mõlemal viimasel korral olen presside ajal mõelnud et mul jumala suva kui katki ma rebenen, ma pean selle lapse lihtsalt välja saama! Esimese «õigesti tunduva pressiga» tundsin pead. Katsusin veel ka ja mõtlesin et issver kuidagi pehme, on see ikka pea? (Ise teadsin ju et pea oli fikseerunud🤦‍♀️ mis see muu olla sai?) järgmise pressiga tuli kogu ülejäänud laps. Viiking oli telefoni otsas ja sai juhiseid mida meil absoluutselt vaja polnud. Ausalt öeldes oleks ma tahtnud et ta kõne kinni oleks pannud – see med.töötaja segas ainult 😃 Haarasin siis veest oma uue beebi ja tõdesin et ta tüdruk – tema ma ju meie perre manifitseerinud olingi, ma lihtsalt ei öelnud seda kellelegi peale Viikingi😌

Siis hakkasime kiirabi ootama. Tädi telefoni otsas ikka meiega. Käskis nabanööri tõmmata et platsenta välja tuleks. No sellele mulale jätsin reageerimata. Usun oma «piiblit» rohkem kui telefonitädi. Lasin asjal olla. Umbes poole tunni pärast pressis keha selle ise välja. Ilma mingi minupoolse tahtliku pingutuseta. Selleks ei peagi midagi ise tegema!! Nabanööri sain ka pikalt hoitud.

Aa ja kohe kui beebi rinnal, ütlesin Viikingile et Beni alla tooks. Nii kui ta alla sai, ärkas ka Kaaren ja ta toodi ka alla 😊 Väga nunnu ju hommikul suure vennana üles ärgata😍 Kohe jõudis ka kiirabi. Õnnitlesid ja siis hakkasin vannist välja sättima. Nabanöör sai ka siis lõigatud. Algul jäeti see 15-20cm pikkuseks😄 Siis soovitati mul oksütotsiini süst saada. «Tänan ei, ma soovin naturaalne olla,» Targad nad enda meelest, enne käsivad platsentat välja tirida, et verejooks esile kutsuda ja siis pakuvad «raviks» seda sünteetilist jama. Laskem asjadel loomulikult kulgeda🙌

Kella kaheksa ajal jõudis ka ma mu oma kohalik ämmakas. Ülimeeldiv inimene. Oligi teada et ta saaks ainult E-R 8-16 tulla. Ta muidu kodusünnitusi vastu võtmas ei käi. Nii äe kui kiirabitöötajad veetsid meie juures tunnikese. Ei mingit tagantkiirustamist, et neil uus väljakutse vms.

Ämmaka panime ka pilti tegema.

Siis sündis otsus et lähen ikkagi kiirabiga haiglasse. Mõtlesin et äkki on vaja mind õmmelda. Muidu ei ole see kohustuslik, haiglasse minek siis. Beebi pandi mingi kilbi sisse ja sellega mulle sülle ja nii me läksime. Teekond oli 1,5h ja kui haiglasse jõudsime tervitas mind meie eelmine äe kes mind Kaareni ajal jälgis. Oli haiglasse tööle läinud. Esimese asjana tuli üle vaadata kas ma nõelumist vajan. Lasin juubelduse valla kui kuulsin et ei vaja! Tore see õmblemine pole, seda ma mäletan kuigi Kaareniga paar pistet vaid tehti. Ben sündis kahjuks nii nagu med süsteem tahab ehk et epiduraaliga ma nii väga õmblemist ei tundnud.

Ma üldse ei talu vastsündinute liigset surkimist. Une pealt temperatuuri mõõtmised ja pigev segamine. Mingid andurid jne. Kaalutud ja mõõdetud laps siiski sai: 3560g ja 49cm. Täiesti keskmine st suur vend oli väiksem ja keskmine laps suurem kui väikeõde. Norras austatakse ilma igasugu kommentaarideta su soove aga et sisse astus lastearst kes oli aktsendi järgi idaeurooplane, teadsin kohe et siit tuleb survestamine. «Sa ikka tead et su lapsel võib ajuverejooks tekkida kui sa k-vitamiinist keeldud,» irvitas ta kergelt. «Mu esimene poeg sai juba sellest kõrvalmõjud.» Ma ikka ei saa. Inimene arvab et arsti õpingud on teinud ta targemaks kui evaolutsioon! Johhaidii! Loodus on teinud nii kohutava vea, jätnud ühe imetaja liigi st inimese ilma k-vitamiinita. Aga jumal tänatud et farmaatsiatööstus sellest veast aru sai. Muidu oleks me välja surnud nagu dinosaurused. Viimastel jäigi vist inimese hoolest vajaka 😕

Haiglas olingi ma kokku mõned tunnid. Sõin hommikust ja kui Viiking kodus ka poeglastega söönuks ja riidesse sai, hakkasid nad mulle järele tulema.

Takkajärgi tõden, et poleks pidanud haiglasse üldse minemagi. Lisaks tahtsid nad et ma 2 päeva pärast imikuga tagasi läheks. Keeldusin. Ebanormaalne nii väikest niimoodi solgutada. Paar päeva hiljem tuldi teda niikuinii koju üle vaatama.

Lõppkokkuvõttes: mulle sobib selline sünnitamine kus kõik kulgeb loomulikult. Mul pole vaja mingeid ülevaatusi mitu cm avatust on. Mingeid käsklusi millal pressida. Mingeid andureid ümber kõhu ja lapse peanaha alla, et äe saaks oma raporteid teha. Pressid tekivad ise. Keha väljutab lapse ise. Kahju et inimesed on hakanud masinaid rohkem uskuma kui enda sisetunnet. Õnneks on igaühel võimalus ise valida mida ta usub 🙂