Taanikruiis

Noorusaegadel sai ikka talviti kuskilt kupong hangitud ning Stockholmi kruiisitud. Arvasin, et need ajad on läbi, aga võta näpust: kui Viiking autojama pärast NAFiga liitus, saatsid nood meile ajakirja, mille vahelt vupsas välja StenaLine’i kruiis-kink. Algus ma eirasin, aga ühel hetkel mõtlesin, et mille kuradi pärast ma minema EI peaks.

Viikingit säärased tripid ei köida, nii et kutsusin sõbranne ja peagi oli pärast mõningaid takistusi reis bronnitud ning möödunud pühapäev leidis astet kruiisi algus.

Kontingent on seal selline, noh, upitan end taas – pundunud nägudega joodik-pensionieelikud, kelle peale isegi Ben kisama pistis. See reis ongi selleks, et odavalt joomas käia ja alkoholi kaasa osta. Mind ahvatlesid rohkem odavad shokolaadihinnad 😜

Esimesel õhtul ei jõudnud me suurt midagi teha kui mu kohvrit lahti muukida. Viiking oli selle kogemata lukustanud, muidu ma ei kasutanud seda koodilukku kunagi. Mõte 999 numbrikombinatsiooni läbi proovida ei ahvatlenud, kuigi ma algust tegin. Nett laeval kehv, et youtube’i muukimisvideoid vaadata. Helistasin Viikingile, kus kõigepealt siunasin teda, siis kaeblesin. Kõik asjad olid ju kohvris. Mähkmed isegi. Abikaasa vaatas mõned videod üle ning üritas telefonitsi aidata. Kahjuks ei saanud ma muffigi aru. Lõin käega. Saime hoopis M’iga wifi levialas kokku, ning pärast 45minutit nõelaga sudimist ja matemaatikat tadaaa: kohver avanes! Kogu au kuulub sõbrannale, mina vaid ohkisin kõrvan ning hoidsin lastel silma peal.

Kajut oli nõnda tilluke, et kui ma käru normaaloludes sisse oleks võtnud, poleks me liikuda saanud. Eemaldasin ühe voodi madratsi, panin selle keskele, et juhuks kui kitsastes oludes Ben öösel voodist kukub, elab üle. Ette ruttavalt võib öelda, et ta kukkuski ja magas edasi nagu poleks midagi juhtunud😂 lihtsalt mina märkasin üks hetk, et laps kadunud – ruumi kuidagi palju.

Emadus on mu nii pehmoks teinud, et ma kartsin laevasõitu või pigem kajutisolekut. Siuhukest asja küll enne olnud pole 😀

Esmaspäev möödus päikeselises Frederikshavnis. Tegemist väikelinnaga, üks jalutus-shopingtänav ja kogu lugu. Ok, elamurajoonid ja natuke poode eemal ka. Nii kui lapsed magama jäid, parkisime nad kärudes kohviku akna alla. Koogid läksid libedalt.SAM_7615.JPG Hiljem jalutasime kaugemale mänguasjapoodi. Kuna need esindasid seal Molot ja sõbrants on fanatt. Hulluks shoppamiseks ei läinud, aga uued kindad Ben siiski sai.

Süüa ostsin ma ka muidugi kaasa. Alati ostan, sest üks asi on Norra hinnad, lisame veel üksluise toiduvaliku, nii et loomulikult ma raban 😁

Õhtul toimus õgimine buffees, peale mida tegin ma veel viimase rabakanatiiru – rabasin Viikingile jõuluõlle ja akevitt’i.

Hommikul mõtlesin kaua magada. Äratust ei pannud, virgusin selle peale, et M ükse taga koputas. Selgus, et kell 8 pidi plats puhas olema ja kell oli 7:46! Enne veel pole ma nii kiirelt end ja Beni riidesse ning asju kokku pakitud saanud. Täistopitud käru lükates, kohvrit, millel õllekast otsas krooniks tagant tõmmates, me Oslo S’i tatsasime. Kui ma lõpuks enne üheksat koju jõudsin, oli mul tunne, justkui oleks maratoni läbinud.

Aa suht hea oli niiviisi korra ära käia 🙂 Viikingi sõnul olla Ben jälle kasvanud.

Advertisements

Mu 8kuune Ben

Hiljaks jäime aga siin see on.

Hilinemisega toimus ka pildistamine, sest õigel päeval polnud Beni tuju kiita – eelneval ööl oli nimelt väike palavik, mille põhjustajad, kaks ülemist lõikumahakkavat kikukest, ma hommikul tuvastasin.

Kook läks ka oma kolmanda kihiga nihu, niiet mul oligi kahtekümmet nelja lisatundi vaja.

Macha-kook piparkoogipõhjal

Laps muudkui kasvab ja areneb, lust vaadata kohe. Eelmisel nädalal käisime arstil kaalumas ja mõõtmas. Tulemused olid 9995g ja 70,5cm. Veel pandi ta matile, seltsiks mänguasjad ning terviseõde, nagu teda siin kutsutakse, jälgis beebi askeldamist. Kõik kiideti heaks.

Tüüpiline päevaplaan on meil hetkel selline, et ärkame, siis kui Ben tahab. Kellaaeg varieerub 7:30-9:30. Vastavalt sellele otsustan ma, mis trenni lähen. Enne veel teen endale pudru või võileivad + Benile pudru, sööme, sätime-pakime asjad ja väljume kodust. Mulle on seda hommikust minekut vaja, muidu on kuidagi laisklemise tunne.

SATSis on Ben lastehoius või kui ta just kodus magama pole jäänud, uinutan ta enne trenni ja asetan käruga lapsehoidjate vaatevälja. Üle tunni ma tavaliselt temast eemal ei ole.

Edasi tuleb poetiir ja juba me koju, sööma lähemegi. Vahest käin Lillestrømi vahet jala (siis saab kenasti 10km kokku), vahest sõidame rongiga. Õnneks on Ben kärusistumisse paremini suhtuma hakanud, siiski mingist palavast armastusest juttu pole.

Üldiselt saan ma seniajani kelkida, et lihtne on temaga 🙂 Ben on sotsiaalne, ei tee põhjuseta kisa ja on ütlemata heatujuline ja naeratav. Me lausa imetleme Viikingiga. Tihtipeale oleme kõik koos põrandal ja jälgime seda väikest inimest. Nii armas on ta, et ainult nunnutaks. Ja vastu nunnutab Ben ka. Lisatoiduga ollakse ka sinapeal, kuna meie peres ei öelda lauseid stiilis “iuuuuu, küüslauk/sibul/misiganes” siis ei ole Ben seniajani miskit välja sülitanud.

Ben on meil vabapidamisel, ei mingeid puure, roomab igal pool, kus aga soovib. Nüüd juba paar nädalat kõht üleval. Eestis viimasel päeval hakkas. Lemmikmänguasi on Miele (tolmuimeja), mida Benile käima meeldib vajutada, kui juhe seinas juhtub olema. Ükski mänguasi pole nii huvitav. Kui nõudepesumasina ukse avan, jätab ta kõik muu ja on kohe tolle resti kallal. Ühe kausi sai juba kätte ja virutas vastu põrandat kildudeks. Istuma on ta ka end paar korda sättinud, aga siis nõnda, et toetub ühele käele. Vahest tõuseb toe najal püsti ka. Kui Ben midagi tahab, peab ta selle saama. Ujumistunnis pandi nad ujuvale platvormile ning anti kolmepeale üks pall. Ben ronib üle kõigi ja lihtsalt peab selle oma valdusesse saama. Teised titad vaatasid niisama pealt 😃Iseäranis nunnud on hetked (tunnid?) enne ööunne minekut. Voodisse lähme me samal ajal. Ben ronib siis üle meie, “musutab” (st hammustab mu lõuga) möödaminnes, proovib ajakirja või raamatut mu käest endale saada ja ukerdab niisama mu näos.

Esikus on pilt, kus peal Viiking oma õe ja emaga. Iga kord kui Ben seda näeb, naeratab.

Juttu räägib ka. “Aitäh-aitäh-aitäh,” (võibolla ka “ei taha-ei taha-ei taha”😁) kuuleme me. Lisaks “mämm-mämm” ja “taa-taa-taa”.

Vahest Ben uriseb. Istub oma toolis, hoiab käsi rusikas, ise näost punane, hambad ristis ja tigetseb. Nähtava põhjuseta. Meile on naljakas 😀

Mõnikord pole ei minul, Viikingil, (Eestis juhtus, et ka Emul), luba toast lahkuda. Kui see juhtub, hakkab Ben hädaldama ja roomab kerge nutulaadse tooni saatel kohale ning küsib sülle. Ütlemata armas.

Muusika ja laulmine meeldivad talle väga. Viikingil on temaga iga õhtu laulutund. Mina laulan talle päevapeale jooksvalt ka.

Päevaunesid on 2-3.

Viimane potitreeningut puudutav kommentaar pani mind end kokku võtma. Üritan Beni võimalikult palju kodus mähkmeta hoida, mis tähendab, et ööunest ärgates, pissitan ma teda iga 15minuti tagant, hiljem vähem. Lõunaunne võib teda mähkmeta panna – läbi une ta ei lase 😀

Avalikes kohtades on Ben alati see, kelle juurde vanurid pluti-plutitama tulevad. Võlub see laps. Võlutud olen mina ka, sest siiani ei jõua ma ära heietada, kui lahe-nunnu-armas laps meil on, kui väga temaga ikka vedas ja kui lahe elu meil on. Hullult naudin!

Kuna see postitus on nädal poolikuna draftis seisnud, siis tänaseks päevaks on juba nii mõnigi uus oskus lisandunud, aga ma jätan need järgmise kuu kokkuvõtteks, nagu ÕIGE on 😉

Arst

Avalikkuse ette on ilmunud mingi debiilik:

Ma ei hakkagi midagi muud ütlema, kui et mõelgem, mida me valesti teeme? (Või need, kelle lapsed nii palju tõbised on.)

Hakkab siin lapsevanematele sisendama, et üle poole aja haige laps on normaalsus. Andke abi!

Nagu mõni arvab, et öösel tunde karjuv beebi on normaalne. EI OLE!! Midagi on sel juhul valesti tehtud.

Rohkem oma peaga mõtlemist soovitaks ma.

Tordidraama

Sel aastal olin ma kutsutud kahele Eesti jõulupeole siin Norramaal. Esimene leidis aset neljapäeval ja oli Oslo Eesti naiste vaheline. Sinna lapsi ei võeta ja kuna ma kanaema ning Ben ilma minuta (või mina temata) ei saa, siis jätsin selle aasta vahele.

Teine toimub täna õhtul, sinna minnakse lastega (aga samas mitteeestlastest mehed jäävad koju). Oli jutt, et koogiga tulles, tehakse hinnaalandust. Väga meeldiv! Nagu mulle mõeldud diil ju. Otsustasin, et valmib selline jõulutort. Sai poes käidud ja piparkoogitaigen ostetud, koju tuldud ning ühe käega Beni hoides, pulga otsas kuusekesed küpsetatud. Pärast läksime sõbranna, meeste ja lastega Black Fridayle pitsat sööma ja panne ostma.

Tulen mina koju tagasi, avan Facebooki ja mida ma näen: K, see kelle juures need Eesti naiste jõulupeod igal aastal toimuvad, on juba neljapäeval täpselt samasuguse koogi teinud😮

No täpselt nii, et kuused taga, jõulutäht ees. Kook ise on teist massi, tuleb tõdeda, aga ma ei saa ju visuaalselt samasuguse koogiga sinna ilmuda. Seda enam, et üks K sõbranna ka tuleb.

(Hakkab uut ideed guugeldama.)

Oehh! Alati. Minuga.

Trahv

Eestis juhtus selline häbiväärne lugu, et teel nõo juurde ületasin ma Keskturu lähistel teed punase tulega.

Jah, väga vale tegu, ei salga. Lihtsalt ühtegi autot ei tulnud ning võtsin (koos mitme teisega) vastu otsuse, et sammun üle.

Nii kui ma teisele poole teed jõudsin, nägin enda poole mundris meest liikumas.

Kellad!

Muidugi oli mul piinlik ja muidugi olin ma ainus, kes vahele võeti. Sain tõreleda, et punase tulega teed ületan. “Ei olegi varem näinud, et niimoodi lapsekäruga kohe..” Eraauto teise politsenikuga kutsuti meie juurde ja hakati trahvi kirjutama. Muu hulgas küsiti aadressi. Andsin Norra oma. “Kas te saadate trahvi koju?” küsisin. “Ei, see on selleks, et kui te ei maksa, teame kust teid otsida,” sain vastuseks. “Ma võin selle kohe ka ära maksta,” ütlesin. Politsei arvas vist, et pakun talle altkäemaksu 😂 “Sellist võimalust kahjuks pole.”

Arvasin, et nüüd tuleb üks 30-40€ ära, aga kui paberi sain, ilutses seal mu rõõmuks vaid 12€.

Ja luban, et enam punase tulega teed ei ületa🙌

Eesti beebigrupp vs Norra beebigrupp

Kuidagi langes meie Eestisolekuga nii hästi kokku meie Märtsi tibude kohtumine. Tähendab minul olid piletid juba olemas, kui grupp kuupäeva paika sai. Eelmisel neljapäeval kohtusime aga Norra emmede-beebidega. Sündis idee postitus kirjutada.

Siinse grupiga saame me valdavalt kokku kellegi kodus. Igaüks võtab kaasa midagi söödavat, mis peab olema nii gluteeni- kui laktoosivaba, sellest olen varem kirjutanud, (mina muidugi küpsetan). Saadakse kokku ja ollakse diplomaatilised.

Lapsed panime mängumatile mängima. Nüüd on nad juba täitsa asjalikud, ronivad üle üksteise ja kemplevad niisama mänguasjade pärast. Vahepeal imbusid beebid laua äärde, emad võtsid nad rüppe ja lasid neil kõike, mis laual süüa. Oliivid, soolahelvestega (gluteenivaba) foccacia, praetud baklazhaan – kõik läks. Ainult minu Ben jätkas mängimist. Eks ma nende meelest veidi äärmuslik ole, ei annagi lisatud soola/suhkruga toitu. Ääretu tolerantsus aga ei luba oma arvamust kõva häälega pasundada.

Eesti grupiga kohtudes märkasin peagi, et beebid on palju vähem sotsiaalsemad. Mitu neist istus ema küljes, ega saanud üksi ehk teiste beebidega oldud. Ei oska öelda, mida Maarjamaal teisiti tehakse.. vist käiakse vähem väljas? St me Norras käime trennis, ujumas, kohvikutes. Minu Ben igatahes ronis seal mitmele emale omaalgatuslikult sülle. Seepeale küsiti mult, kust ma nii sotsiaalse lapse sain😃

Üks erinevus on ka emade vormis. Jah, võivad need norrakad trennis käia ja beebit lastehoius sotsialiseerida – Eesti emmed on ikka paremas vormis.

Läheb sujuvalt söögiteemale üle. Ka Eesti kokkusaamisele võttis igaüks toidumoona kaasa. Kui aga lastele midagi näppu anti, oli selleks eranditult vaid porgand või kurk. Kiitus! Isegi mingeid tuubikaid mu silm ei tabanud. Tundsin lausa veidi halvasti, et seal Benile Organixi porgandi-maisikrõpsu pakkusin. Asjata, võin õelda, sest tol oli käsil elu esimene ja seniks viimane tissistreik (ja üleüldine söömisstreik), mis vältas 9h(!!!). Läbi häda ta siiski teiste beebide kombel kaks mikrogrammi porgandit sõi.

Lisaks veel palgati kokkutulekut jäädvustama fotograaf. No selline asi oleks Norras vist ennekuulmatu.

Lahedad on need beebigrupid ikka. Ja aina lahedamaks kokkusaamised lähevad 🙂

Baklava paneb piima vohama

Mul oleks vist Twitterit vaja, sest mul ei olegi hetkel rohkem öelda, et ma armastan väga baklavad ja kuna seda Abus nii laialdase valikuga oli, sõin ma seda reisu ajal muidugi iga päev. 

Panin tähele, et piimatootlikkus, mis on mul muidu ka jumala hea, suurenes seal päikese all veelgi. 

Üks neist, baklavaa või loomulik d-vitamiin, igatahes piima vohama pani. Lausa nii, et üks wc hoidja (selliseid ameteid pannakse Emiraatides kolmanda maailma immigrandid tegema) ei jõudnud ära imestada, kuidas mul piima pritsib 😀 küsis, et kas ma söön ise hästi palju.