Mida kõike ma ühe päeva jooksul üle elan

Kes ütles, et lapsega midagi tehtud ei saa? Minu eilne päev tõestab (taas), et saab küll. Esmalt pidin ma luuke avades tõdema, et õue ei saa. Sajab. Hommikusöögi ajaks panin lohutuseks “Padjaklubi” uue hooaja esimese episoodi käima. Vaatasin, et Laura puha näljas olnud.

Einega ühel pool, avaldas Ben soovi süüa ja magama jääda. Järeltulija vajadused rahuldatud, otsus dushi alla minna vastu võetud, mõtlesin, et enne veel tuleks end maksimaalselt mustaks teha, et käik ikka asja ette läheks. Niisiis sai trenniriided selga aetud ja VH1 taktis kõhu-, külje-, selja, kintsu-, kanni-, sisereie- ja rinnalihased treenitud. Ben magas kenasti mu läheduses rippkorvis. Vahepeal muidugi kiigutasin ka, ütlen kohe ära, et ei arvataks, et kõik liiga lihtsalt käib. Taevale tänu, et me ta ikka olmelärmiga magama olen treeninud, muidu ma läheks hulluks, sest meil toimub siin seoses küttesüsteemi vahetamisega toksimine ja puurimine.

Niisiis oli aeg pessu suunduda, aaaagaaaa, teeks enne kulmud-juuksemaski-näo koorimise ka? Mõeldud tehtud, segasin ühte topsi mee ja kookosrasva, teise mee ning kohvipaksu (uhke abikaasana saan öelda, et Viiking on õpetatud plastikut vältima, mistõttu ta plastikosakestega näokookoorijat enam ei tolereeri. Satuvad ookeani. Seda veel vaja..), et solidaarne olla.  Esimene seerum läks siis juustesse, edasi võõpasin kulmud. Äkitselt ärkas väike Ben, kes mind paksude mustade kulmudega nähes muigas. Võtsin teise enda juurde BB tooliga vannituppa.

Kui kätte jõudis aeg kulmuvõõp maha pesta, pidin ataki saama. Kuidagi õige tumemust sai see, mistõttu ma järgmised päevad natuke kohutav välja näen. Ei teinud asja eriliselt paremaks mu kodukootud näokoorija. Täpsemalt öeldes naha tegi ta väga heaks, aga kulmu alt üleliigset värvi ei eemaldanud. See selleks.

Viimaks oli aeg pessu minna. Ben õõtsus sel ajal oma toolis. Vahepeal olin teda toitnud ka, sest ta tõesti iga 45min tagant näljane. Dushi all sai suisa sheivitud, ei mingit kaktust enam. Seekord sain kookosmaski ka esimese korraga juustest välja. Eelmine kord käisin pool päeva õlipeana ringi, enne kui taipasin, et päris ära see iseenesest ei aura.

Kui kogu see krempel tehtud, oli kell alles 11. Sündis otsus chorizo-pesto-parmesanisai valmistada. Kõrvitsapüreesupi kõrvaseks. Viikingil on üks lemmikkokatädi, Ida nimeks tal. Tolle retsepti järgi talitasin.

Ühel hetkel muutus Ben rahutuks ja ma otsustasin, et aitab, peame õue saama. Leidsin põhjuse poodi minekuks – müsli tarbeks vaja banaane ja mustikaid osta, ilma nendeta päev käima ei lähe, supile kõrvitsaseemneid.

Taigna panin enne lahkumist kausiga vannitoa küttega põrandale kerkima. Vahele üks seik: päeval, mil ma massiliselt kaneelisaiu vorpisin, panin nood samuti ahjuplaadiga sinna. Äkitselt kuulen metalli häält – Mona oli lihtsalt läinud ja mu kaneelisaiade PEALE astunud. Ise sai oma pahateost kohe aru ning põgenes ummisjalu.

Ok, lõpuks saime siis välja. Mona võtsin ka kaasa, ta peab ka liigutama. Poodi sisenedes “peidan” ta vankri pakikorvi. Nii, Ben magada ei tahtnud, millest tulenevalt ei tahtnud ta ka vankris olla. Mona seevastu ei tahtnud kõndida. Esimese panin Ergobabysse, teise enne õiget aega pakikorvi. Nende kahega kõnnin ma 600meetrit pool tundi!

Külastama pidin jälle nelja poodi, sest ühes oli mustikate defisiit, teises normaalsete banaanide jne.

Oeh, kogu see jutt läheb nii pikaks, et järgneva võtan paari sõnaga kokku. Tagasi koju, Benile tissi, sai ahju, kõrvitsasupp hakkama, paar kõrvitsakribalat ahju (Beni jagu). Helistas Viiking, et nad lähevad ämmale sokke ostma, kas ma soovin ka tulla? Mis saaks mul liigutamise vastu olla, ikka lähme! Pärast siis tulime kõik koos koju, pakkusin suppi ja saia. Ämm, nagu ka kõik teised norrakad, keda ma tean, polnud kõrvitsat iial varem maitsnud. Aga kiideti heaks. Viiking sööb juba aastaid, sest iga jumala sügis ma toda püreesuppi vaaritan. Ja sööme seda VAID lapijuustu ja kõrvitsaseemnetega. Juustu tassin muidugi Eestist. SAMSUNG CSC

Kuna Ben koduteel uinus ja terve õhtusöögi maha magas, kartsin, et ampsud jäävad saamata. Õnneks ta siiski ärkas ja kõrvitsamaitse suhu sai. Jah, tean, et pidin veel ootama, aga Viiking saadeti täna ikkagi Londonisse (nagu 2päeva hiljem terrorioht väiksem oleks) ning ta pidi ju ka seda kadalippu nägema, ning kauem ma oodata ei tahtnud. Tean seda ka, et esimene amps tuleks hommikupoole anda. Et aga Benil iial mingeid kõhujamasid olnud pole (ma pole ta seedetrakti sünteetikaga rikkunud), ma ei kartnud. Ja täna saan kinnitada, et ei teinud see kõrvits midagi. SAMSUNG CSC

Lõpuks sai laps vanni. Kõrvits oli vist nii palju energiat andnud, et laps tahtis vanniäärtest hoides end püsti ajada😄

Viimaks veel piima ja pärast mõningat kemplust ta magama jäi. Meie õhtu sellega ei piirdunud. Viikingi pass oli kadunud nagu vits vette. Me ei ole iial oma elamist nii pahupidi otsinud, kui eile. Kahjuks asjatult. Unetunnid jäid abikaasa jaoks seetõttu üürikeseks, sest ärkama pidi ta pool viis. Lennujaamas tegi ajutise passi. Ma ütlen noh, need passijamad kanduvad mult veel teistele kah üle. 

Oh, what a day!

Advertisements

Lisatoit, käntzeldatud Londoni tripp ja muu päevakajastus

Nädalavahetusel sai siin sõbranna poja teist sünnipäeva tähistatud. Peolauas hakkas Beni äkitselt inimtoit nii ahvatlema, et ta ammulisui meie ampse luges. Lõpuks haaras mu lattetassi ja matkis joomist. Õnneks oli see tühi.

Kui ma enne olin kindel, et Ben saab esimesed ampsud täpselt kuue kuu täitudes, siis nüüd nähes ta siirast huvi, teeme erandi ja saab oma kõrvitsa nädal varem 😀 Seda miks mõni lapsevanem alla neljakuusele beebile ilma tolle huvi ilmutamata midagi suhu suskab, ma ei mõista. Laupäeval on siis see tähtis päev, enne veel tuleb Lillestrømi ökokõrvitsale järele minna.

SAMSUNG CSC
Ben riideid hindamas

Täna pidi Viiking Londonisse minema ja homme õhtul tagasi pöörduma. Esmakordselt tema karjääri jooksul jääti reis ära, sest tüdrukud ei tunneks end ses terroristipesas hästi. Väga kena nende ülemusest, sest vaatamata sellele, et kellegi silm enam pommiuudiste peale ei pilgu, oleks ikka nõme küll, kui neid reisima sunnitaks ja siis veel midagi juhtuks kah. Viikingi meelest olnuks nüüd just turvalisem minna, et noh, välk kaks korda samasse kohta ju ei löö.

Viimased õhud on meil väga seriaalikeskselt möödunud. Ma pole muidu eriline telekavaataja, aga see koitis algusest peale. The Handmaid´s Tale, kes pole kursis pole, räägib ajast, mil Maal toimivaid naisi vaid käputäis järel on. Need siis pannakse kooli ning saadetakse hiljem rikastesse peredesse sünnitusmasinateks. JUBE! Tundub, et mul empaatiavõime ikkagi eksisteerib (Pärast Beni tulekut hakkas 😀 ), sest ma sattusin esimesi episoode vaadates lausa kergekujulisse masendusse. Seriaal on tehtud raamatu ainetel, mis kirjutati juba aastal 1985.

Eile õhtul, pärast seriaalivaatamist, jäi Ben mängumatile magama. Beebigrupis kirjutati, et villariietes magavad lapsed paremini. Üks selline meil on, Viiking tõi. Ööd on meil alati erinevad olnud ja selliseid seoseid poleks enne tähele pannud. Seekord jäi ta siis kümnepaiku villakombes magama, peagi tõstsin ta oma voodisse (Beni omasse) ja uinusin ise ka (enda sängis siiski). Kell pool neli ärkasin ehmatusega, kus mu beebi on. Mona ka kemples seal kõrval, talle oli tekike/roosa sall varba või siis selle küüne külge jäänud ning ta ei mõistnud, miks tekk teda jälitab. Päästsin looma ja kontrollisin üle, et Beniga ikka kõik hästi. Jäin taas magama. Ja alles millalgi siis, aega teadmata ma vääksuva beebi oma voodisse vinnasin. Vauu! Sellist asja polnud varem juhtunud, ma ei uskunud, et enne ta teise eluaasta täitumist juhtubki. Viimasel ajal on ta tihti sööma hakanud, mitte et mul piima ei jaguks, kaugel sellest, vaid lihtsalt Benil lisa vaja.

Hommikul kell 7:30 võttis Viiking Beni enda hoole alla, sest lapsel oli sõba silmast läinud ja mina soovin kella kaheksani magada. Pühapäeval oli veel kuldsem, siis ärkasin pool 11, jälle oli abikäeks Viiking, kes kell 7 kargu alla ajas. Nii kaua olen ma vist kaks korda poole aasta jooksul maganud. Reeglina ei tunne puudust ka, sest ma pole kunagi väsinud.

Homme lähme vist ämmaga seenele. Eks näis kuidas see Beniga välja näeb, sest vankriga siin mägistesse metsadesse väga ei lähe ja Ergobabys.. vaatame, kuidas ma sellega kükitatud saan. Mõne kukeka või kivipuraviku leiaks meeleldi.

Vahepeal olid meil nii vihmased ilmad, et ma lausa ühe terve päeva toas istusin. Minu jaoks on selline päeva raiskamine kohutav. Et natukenegi kasulik olla, hakkasin pilte sorteerima. Tegemist on nii suure ettevõtmisega, et ma hullun: üle 13 tuhande pildi. Tahaks neid üks hetk ilmutama hakata. Algul mõtlesin, et kindlapeale ilmutame kõik pulmapildid. Paraku avades Strandbergi kausta, selgus, et neid on üle kuuesaja. Jälle sorteerimine.

Videoid võiks ka monteerima hakata. Mul igasugu Hawaiiaegset, Hispaaniaaegset, Amsterdamiaegset materjali. Beni esimeste elupäevade omast rääkimata.

Minnes reisimise juurde. Vahepeal olime me kindlad, et novembris Roheneemesaartele lendame. Hotell on tegelikult siiani broneeritud, aga siis tuli see autojama ja ma lõin käega. Maja tahaks ka ja.. noh, nii on. Võibolla ma kuhugi selle aasta sees ikka jõuan, sest Viiking käis Mallorcal ja on peagi uuesti kuhugi minemas. Me Beniga tahame ka. Ämm lubas lahkelt oma apartementi kasutada, aga lennupiletihinnad on hetkel soolased ning ma olen seal Torreviejas juba sada korda käinud.

 

Kuidas läks juubelipidu?

Veidi aega enne pidupäeva selgus, et nõbu D. oli mingi kolmanda tüübi lisaks kaasanud, niiet aset leidis tripleb-day. Ei mina ega Viiking sest vaimustuses polnud, aga viimasel oli niikuinii suva. Oli teine neli päeva Mallorcal trallitanud, tagasi jõudis pohmasena, magamata ja hääletuna.

Pizzardraama leidis sellise lahenduse, et D. tellis nii palju pitsasid, et neid jäi ropult üle. Ikka nõnda, et külmkapp sai neist tihedalt täis topitud. Loomulikult kahmas ta need endale koju, sest siis poissmehel mõnda aega muretu. Sealjuures küsis ta igalt külaliselt 100NOKi söögi eest. Imelikud kombed.

Mina tegin loomulikult kooke. Terve laupäeva veetsin köögis ja taasavastasin, et see teeb mind õnnelikuks. Valmisid kaneelirullid, punane sametkook ning väike eriline shokokook sõbrannale, kes tervislikel põhjustel gluteeni ning rafineeritud suhkurt ei söö. Käsil on tal kahekuine dieet, millest pool edukalt läbitud. Paraku murdus ta mu kaneelirulle nähes.

Pidu jäi meie jaoks üürikeseks, kohale jõudsime poole seitsme paiku, enamus kohalviibijatest olid võõrad näod. Mitte ainult minu, ka Beni jaoks. Viimane hakkas elus esmakordselt võõrastama, kui talle 6 uut nägu korraga otsa vahtis. Lisaks oli ta samal ajal Viikingi isa süles ja seda meest ta ka eriti ei tunne. Kahjuks on osa arvamusel, et paanikas ja nutvat beebit tuleb lollakate nägudega lõbustada. Muidugi mõista see ei aidanud ning vahepeal istusin temaga köögis. Et ma aga sotsiofoobi kasvatada ei plaani, siis naasesime peagi rahva sekka, kus Ben ülejäänud õhtu oma eelistatud isikute rüpes veetis. Nii oldi rahul.

Ämm on mul selline tore, et läks peagi Beniga jalutama, ning järgneva aja magas too õues vankris. Täiskasvanud (nii me vanemat peolviibinud generatsiooni kutsusime) olid oma peo maja ees varju all püsti pannud.

Minnes avameelsemaks, mõtlesin, et pärast Beni ööunne minekut rüüpan ühe lahja (3,5%) 0,3liitrise õlle. Otsus oli väär. Mu keha on liiga tark, et millelgi säärasel läbi rinnapiima Benile minna lasta, ning kogu märjuke tuli wc´s tuldud teed tagasi 😀 Rohkem proovida ei soovi.

Muud märkimisväärset aset ei leidnud. Enamused mängisid joomis-lauamänge, mina kanaemana käisin pidevalt Beni kiikamas. Kell 00 tundsime sõbrannaga, et aeg koju minna. Üleval olime siiski poole kolmeni ja pool seitse jalutas Viiking Beni lamamistool kaenlas kah koju. Enne kaheksat olin juba üleval. Ben ja Viiking magasid edasi. Väsimust mul enne õhtut ei tulnud, sest emadus on mulle kuidagi väga energiat andvalt mõjunud 🙂 

Majadest. Avameelselt rahast ja hindadest.

Sündmusest on möödunud mitu head nädalat ja täna ma tunnen, et olen valmis seda jagama, kuigi hinge kriibib siiani.

Hoiame juba mõnda aega igapäevaselt kinnisvara müügikuulutustel silma peal. Üks päev tuli müügile maja, millel kaks korrust, esimene neist väljaüürimiseks, teine enda tarbeks, aed 1200 ruutu, mis on kõne all oleva piirkonna kohta üsna kuldne. Hinnaks 3,9 norra krooni miljonit.

Otsemaid hakkasime me Viikingiga selle järele ihalema. Jalutasime ükspäev kohalegi (5km meie praegusest elukohast). Silt oli aial küljes – müüa. Veidi uudistasime ning enne tagasipöördumist otsustasime, et palume endale naabrimaja (mis samuti müügis oli) näidata. Viiking oli väga kahtlev, sest siin ei käi nii, et koputad uksele, siin on üks päev, mil omanikud välja aetud, maakler maja üle võtnud, ning soovijatele siis kõike tutvustab ning katalooge jagab. Tõsisemad tahtjad panevad oma nime kirja, et järgmine päev oksjoniga alustada. Naabermaja väisatud, muideks, istus seal meie ihaldatud maja endine omanik. Et too maja meile mittesobivaks (mingi veider garaazhis asuv magamistuba ja ebainimlikult madal teine korrus) osutus ja takkapihta veel ülehinnatud oli, ma sellel rohkem ei peatuks.

Kõigepealt ütlen veel ära, et seda, kas me pangalaenu saame, selgus alles paar tundi enne majakülastust. Pangast tuli vastus, et 4,2miljonit on me piir. Ja selle summa eest leiab tavaliste vaid hurtsikuid.

Järgmine päev toimus selle õige maja tutvustus. Mina, kes ma olin sõbranna juures (kes elab sealt 250m (!!) ), jalutasin kohale, Viiking saabus ämma ja Beaniga. Oli need ka kaasa vaja võtta. Maja üle vaadatud, olin ma juba jumala kindel, et seda ma tahan ja ei midagi muud. Asja tegi heaks see, et alumine korrus välja rentides annaks see meile 7000NOKi lisaraha igas kuus. Ja see kataks juba üle poole pangale igakuiselt tagasimaksvast summast. Teine hea oli see, et kommunaalid olid madalad, umbes 10 000kr aastas, me maksame korteris 4000kr kuus, kohe tõstetakse see 5000kr peale, pluss 1000kr, et me autot pargime, õigemini ei pargi (haha), sest autot pole.

Ok, enne lahkumist panime oma nime kirja. Viiking veel kiikas, et enne meid oli listis ca seitse tahtjat.

Järgmine päev oli üks pingelisemaid mu senises elus. Kell 8:00 algas juba ületrumpamine. Esimene lajatas 3,7milli. Ja sealt see kerkima hakkas. Tundide viisi pinevust. See oli nii närvesööv, et mul on raske kirjeldada. Viimaks oli seal peale meid veel 3 tõsist huvilist järel. Kui hind 4,2miljonini kerkis, hakkas kergem ahastus. Viiking muudkui hoidis mind kursis (ta pidi seda ju töölt tegema), küsis palju edasi pakkuda jne. “Kui me KÕIK oma säästud mängu paneme, saame veel 4,6ni minna,” Mingi aja pärast oli loomulikult see künnis ka ületatud. Viiking: “Mis me nüüd teeme?” Mina: “Palun küsi oma isa käest juurde,” Seda ta ei teinud ja see ajas mu marru, sest ämm aitas omal ajal 200 000NOKiga Viikingi õde küll ja ise nad jahuvad pidevalt võrdsusest. Jumala eest, ma oleks isiklikult iga kuu äiale seda tagasi maksnud, aga ei… Viiking abi ei küsi.

Lõpuks läbi suure viha, pettumuse ja pisarate jätsin asja sinnapaika. Helistasin Emule, lasin emotsioonidel tulla ja kaebasin kõik ära. Minu jaoks oli see väike maailma lõpp. Sest sellist pakkumist näeb kord 3aasta jooksul. Ohh, ma siiani elan seda raskelt üle.

Lõpuks müüdi see 4,85 miljoniga maha. Viimased kaks kemplesid seal 10tuhande kaupa. Viiking ei jaga mu probleemi, “tulevad uued,” ütleb ta. Raske on siin käppa peale saada, mõni üritab 15korda. Naljata. Praeguse korteriga lihtsalt vedas, seda müüdi ajal, mil terve Norra puhkas ja konkurente polnud. Me puhkasime tegelikult ise ka ja ostsimegi selle Hispaaniast eelnevalt külastamata.

Homme lähme ühte uut vaatama. Aga ma ei karda isegi ära sõnuda, sest ma ei taha seda kaugeltki sellisel määral nagu eelmist.

Sørlandsbolle’d

Nüüd kus mul see uhke masin, tahaks ma muudkui küpsetada (loe: tainast segada). Kaks nädalat järjest olen juba leiba küpsetanud (meil nädalas 1 päts lähebki). Aga sellise õige pagarivärgini jõudsin alles pühapäeval. Aaeii, tegelt tegime me nädal varem makroone ka, aga ma pajataks siiski bolledest praegu. 

Ühes kohvikus olin ma näinud sellist saiakest, mida soovisin kohe järele teha ja kui eelmisel nädalal teatas Viikingi Kristiansandi tädi, et tulevad külla (oh, nii hea, et on selliseid, me oleme kehvad kutsujad ja meiega on selline fakti ette panemine ainuõige), oli kohe otsustatud. 

8 bollet:

25g pärmi

75g võid

2,5dl piima

0,75dl suhkurt

Pool teelusikat kardemoni

Näpuotsaga soola

7,5dl jahu

Kenwoodi-kaussi sai pärm pandud, potis või sulatatud, piim lisatud, 37kraadini lastud, kogu krempel kokku pandud. Juurde kuivained ning lasin masinal minutit viis oma tööd teha. Hiljem kerkis taigen tunnikese. Oijumal, kuidas Viiking mind tagant piitustas – tube koristasime seni. Siis vormis mees kaheksa pallikest ja lasi neil ahjuplaadil 40min kerkida. Ahjus olid nad 180kraadi juures 20minutit. 

Vahepeal sai täidis valmistatud. Lööge nüüd mind või risti, aga kasutasin ma selleks kräpp-paki-vaniljekreemi 😒. 

Peale sulatasin 100g tumedat shokot, millesse lisasin suure supilusikatäie võid. 

Saiakesed jahtunud, lõikasime neilt pealt mütsikesed, justnagu eesti vastlakuklitelt. Sisu koukisime välja ja vajutasime ruumi juurde. Augud täitsime vaniljekreemiga, vajutasime peale mütsid, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud, ning peale läks shokosegu. 

Ma ütlen, et midagi nii taevalikku ei saa iga päev. 

Juubelipeo eel

Viiking sai sai mai algul 30! Ja tema nõbu veebruaris. Koos otsustati, et ühine pidu peetakse nüüd, septembris😄

Algul mõeldi, et peopaigaks passiks ämma aed, aga et igaks juhuks tuleks peotelk rentida (Norra ilmad + september) ja vetsuprobleem oleks ikka lahenduseta. Ja peotelgi rent on 300€ ja selle koha, kus Beni ristsete aftekas oli, 400€, siis ei mõeldud kaua, kumba pidi targem talitada on. 

Lisaks veel hakkavad ämm ja Bean kohe-kohe kolima. 

See viimatine Rootsiskäik oligi peamiselt peoroogade kokkuostmiseks. Või noh, öiseid vorste on roaks palju nimetada. Läksime kahe autoga, ühes meie ja rootsi sõber, teises Viikingi nõbu sõbra ja viimase naisega. 

Nõbu on olnud algusest saati ütlemata stressis kogu sellest peokorraldamisest. Hea kui öösel magada saab. Mina ja Viiking stressamiseks põhjust ei näe, ei näe me ka, et see nõbu midagi teeks. Ei saa ma aru, mis organiseerimine see on: läks poodi, viskas kolm pakki vorste korvi ja hakkas maksma minema. Teel kassani nabisime ta kinni. Tema arvestus oli, et 30kindlale külalisele + 25 võibolla külalisele on 40vorsti piisav. “Osad lähevad võibolla varem ära..” oli ta põhjendus. 

Ei lompesid, ei kartulisalatit ega krõbedat sibulat – midagi ta ei võtnud. 

Me ei viitsinud õpetama ka hakata, läksime vorste juurde võtma. Kuna ma tean, et tüüp kräppi armastab, (tegemist sellesama kolesteroolihaigega, kes õhtusöögiks VAID pitsat tunnistab), heitsin pilgu peale temavalitud vorstidele. Fuhhhh!!! Lihasisaldus oli 34%. 

Kuna meie veel omatarbeks kah poodlesime, jäime sinna kauemaks kui keegi teine. 

Igatahes pani Viiking täna hommikul kolleegidega Mallorcale ja minu õlul on see laupäevane pidu, sest naaseb ta alles reede õhtul. Eks näis kui suur isu tal pärast neli päeva väldanud pidu pralletada on. 

(Jee, saan jälle kooke teha!)

Geilo-tripp

Kirjutatud üleeile.

Eks ma teadsin juba nädal aega ette, et varsti võib üks Geilotripp ees oodata, aga planeerimisega ei tegelenud. Nimelt oli vaja Mona kuidagiviisi Geirangerist meile toimetada. Emu ise asub teele alles 19. septembril, loom on lennureisi jaoks liiga paksuks söödetud ja bussi üldse ei lasta. 

Ulatasin abikäe. Päev enne minekut tegin sõbrannale ettepaneku kaasa tulla, õhtul ostsime piletid ning toreda tutvuse kaudu lahenes öömajaprobleem. 

Neljapäev algaski nii, et mehed tõid meid Lillestrømi rongijaama, kust me esmalt Oslo-, siis Bergenirongiga reisisime. Sõit kestis kolm ja pool tundi. Rongis oli lastevagun, kus neile mängunurk, multikad, raamatud. Ruumi käru kussutamiseks ka. Sõit möödus kenasti, lapsed (kaasas oli ka sõbranna kahesaastane) magasid osa ajast, vahepeal sõime, tegime aknast pilte jne.
Terve tee nägime aknast pilvi, aga kohale jõudes päike sillerdas. Vedasime endid hotelli, sõime, hiljem heljusime vannis, käisime saunas. Lisaks müüdi hotellis nõnda häid saiakesi, et ma neid kolm tükki sisse ajasin (ja nad ei olnud mingid äbarikud-väiksed!) Linnapääle kahjuks ei jõudnud 😒 

Hommikul kell 4:45 helises telefon –  teatati, et Mona on 3minuti pärast kohal. Tõin ta siis tuppa, kus ta pärast mõningat kemplemist voodisse kerra tõmbas. Kui ma lõpuks sõba uuesti silmale sain, magasin järgmised 1,5h Beni ja Mona vahele litsutuna. 

Saabus järgmine päikesepaisteline hommik. Pärast omlette siirdusime jälle spasse, kus me küll laste unisuse tõttu üle poole tunni olla ei saanud. Ben haigutas ja oleks vist mullivannis magama jäänud. Nii kui tuppa saime, ta tissiotsas uinus. 

Oli aeg kõik loomad-lapsed kokku pakkida ja rongijaama jalutada. Palvetasin, et koeraga lastaks. Nii, peagi siis saabus rong, meil olid kohad vagunis 4. Rongid olid vanemad, et peale saada, tuli meil kärusid trepist üles vinnata. Sedagi abi paludes. Tuli kontuktor. Teatas, et neljandasse vagunisse me kärudega ei mahu. Saaksime nr 2’te, aga koeraga tohib ainult nr 8’s olla… Oh häda! Viimaks ajas ta mingid inimesed nr 2’st minema ja tegi meile ruumi😅

3,5h pärast, olles kogu ilusa ilma rongis veetnud, olime tagasi Oslos. Perroon oli triiki täis, kõik tunglesid ja ma pidin kõige selle keskel rihma otsas koera, kompsude ja beebiga, kes ei soostnud vankris lebama, teisele perroonile saama. Ja jälle ulatati abikäed, lausa kaks. Võõrad naised, üks talutas Monat, teine lükkas vankrit ja nii me minema saime. 

Nüüd oleme kodus tagasi. Peaaegu oleks õhtul Rootsi poodlema läinud, aga see otsustati homse peale jätta.