No kuidas ma ometi kuude viisi pole suutnud ennast kokku võtta, et eluolusid kirja panna?😩
Öeldakse, et lapsevanematena on päevad pikad aga aastadad lühikesed? Misasja? Meil on aastad lühikesed ja päevad VÄGA lühikesed.😅 Mina olen see ema, kes tahab esimestel aastatel 100% ema olla. Töölkäimisest ei taha midagi kuulda, mingit eneseteostust ei igatse aga nüüd olen siiski sellises olukorras, et on see uus maja mida tuleb vuntsida ja ma pean end ikkagi vähemalt ülepäeviti kohale vedama, et midagi võõbata. Ja muidugi kogu see tegusus paneb aja veel kiiremini mööduma.
Mõelda vaid, et teised R. vanused käivad juba lasteaias, ma ei suudaks eal nii väikesest nii kaua eemal olla. Ei mõista. A noh empaatiavõime polegi mu tugevaim külg😂 See nädal on R. nii mõnelgi korral paar tundi Emuga olnud. Reedel, mis on muidu minu ja laste päev, pidin mõlemad hoida andma ning kuskil 3-4h hiljem olid mul süümekad, pagesin Tiglkåkist, tunne nagu oleks lapsed hüljanud😬
R. ei saa minust eemal olles mingit pudelit, tavaliselt saab ta kaasa hommikupudru, peale joob tassist vett. Taaskohtumisel haakub tissiotsa. Täispäeva me ju teineteisest eemal pole ja üldse on ta üsna lähedal.
Tänasest olen shokis, et beebi juba 10kuune. 2 kuu pärast polegi enam beebi. Ei tea kuidas suudan leppida. «Ben, R. kasvab nii kiiresti, varsti polegi enam beebi. Kes mu beebi siis on?» Ben: «Siis pead uue beebi ostma.» 😆
Oh, vahepeal oli ikka väga intensiivne see elu. Maja, ehitaja, ise abiskäimine või Viiking majas ja mina lastega kodus mis on ka õige intensiivne. Hommikul äratab emb-kumb venna üles, seepeale ärkame meie Viikingiga. Vahest on Ben lausa kolmeajal ärganud ja jõulukalendrit paluma hakanud. Siis kui kogemata liiga vara magama jääb😅
Hõlpsaim on, et me kell 6 üles saame. Jõulukalender, mees tööle enesele kohv ja söök mulle ning Benile. R. saab ka midagi näksida. Kui ma kaheksa ajal esimese kohvitassi lõpetatud saan, on juba aeg R. magama saada. Selleks panen ma Beni teleka ette ja lähen väiksemaga jalutama. Kiireim viis. Õues ka veel pime, veerand tunniga ta üldiselt uinub. Siis tuppa tagasi ja viimastel päevadel asume Beniga kohe jõulutoimetuste kallale – piparkoogid, maja, glasuuritamised jne.
R. magab 1,5h. Ärgates saab hommikuputru. Kui tema teha, oleks ta kogu aeg süles. See aga ei lase mul ühtki toimetust teha. Maha pannes protesteerimiskisa. Heidab end kõhuli nägu vastu maad. No ikka väga varakult näitab vägagi selgelt kui miski ei sobi. Ja kui ta ka mõne aja maas olema nõustub, tuleb pidevalt neid Beniga ohjeldada, et kraaklema ei läheks. Klassikaline sama mänguasja ihaldamine. Sama levinud on see, et kui üks mu süles, on teisel samal ajal vaja.
Lisaks on R. selline hulljulge. Turnib ja kukub. Ohutunne pea olematu. Eriti võrreldes Beniga, kes oli ja on siiani kaunis ettevaatlik. Õnneks on R. vähemalt õppust võtnud, et voodist minnakse maha pepu ees😌 Lisaks on ta väga «karmikäeline» hahaa😄 Ei oska muudmoodi kokku võtta tema kogemata haigettegemist. Tavaline, et ta süles olles näkku lajatab, juukseid kisub jne. Ja uskuge mind, sel poisil on rammu💪 Paar päeva tagasi, muide, oli mu hommikuseks äratuseks R.’i peaga mulle näkku hüppamine ja ninaverejooks😅
Viimasel ajal meeldib R.’ile teistele asju pakkuda, «aitäh» ölelda ja ese kohe tagasi haarata. Ja kõndida. Vanema kätest kinni hoides siiski. Kui lapsukesele midagi keelata, piisab ainult «ei» ütlemisest, et R. nutma puhkeks. Samasugune on ka Ben. Näide hommikusöögilauas: «Kas ma võin kommi võtta?» Mina/Viiking: «Ega ikka ei või! Me ei alusta hommikut kommidega.» Ben kisades: «Ei ole niii!» Üks meist: «On küll! Kommi saad pärast õhtusööki kui kõik söödud on.» Ben: «Eiii! Mine ära!😡 Ma tahan üksi olla!» Ja ongi tüli käes… Igavene kange tükk. Mida me ka ei prooviks, ohjeldatud teda ei saa.
Aga sama kiiresti nagu need tülinad tekivad, nad ka lahtuvad. Vahest võtab mult kaela ümbert kinni; «Emme, ma ei jäta sind üksi.» aw🥰 Kuigi ma isegi ei tea kust ta selle lause võtnud on 😀 R.’i hellushood väljenduvad süles olles kallistamisest ja pea süleshoidja õlale toetamisest.
Uned. Vahepeal läks see neljakesi ühes voodis magamine päris hulluks. Lapsed ju kasvavad ja laiutavad aina enam. Mingil hetkel tuli Beni oma voodis püsima saada. Haahaa, nagu me poleks seda varem 100x proovinud ja alla andnud😂 Igatahes eelmine nädal kolis Viiking Beni tuppa madratsile kui viimane öösel ärkas. Muidu tuli ta automaatselt meie voodisse nii et keegi arugi ei saanud ja siis hakkas kitsutamine. Ja nii iga öö! Kuidagi teritas Viiking oma kõrva Beni esimese piuksu peale reageerima. Siis hakkas mul uus häda – 2 ööd hiljem olin ma igatsusest suremas, et Ben enam kaiusus ei käi😂 Jälle probleem! Aga – lapsed magavad lausa kuni 3h kauem kui nad eraldi tubades on. Ja ma arvasin, et R. on «kerge unega». Noh, ta ongi kergema unega kui Ben, aga ta on siiski võimeline paremini magama 🙂
Minu jaoks on endiselt hommikul vara ärkamine täielik piin. Kell kuus on ebainimlik. Õnneks muutub olemine pärast esimesi kohvisõõmusid heaks ja see kui vähe/palju ma öösel maganud olen, ei mõjuta mu tuju ega olekut päeval.
Lapsed on praegu nii mõnusas vanuses – Ben teeb nalja ja temaga saab igasugu jutte rääkida. Mõlemas keeles ja väga hästi lülitub ümber, ainulr teatud sõnad jätab miskipärast keset eestikeelset lauset tõlkimata, nt «Me võime selle hengida seinale,» ( å henge – riputama) …
Siis on tal teemas mis on tervislik. «Issi, me teeme täna omletti!» siis pöördub minu poole: «Emme, kas omlett on tervislik?» mina: «Jaa, ikka on,» Ben issile: «Issi, omlett on tervislik!» 😃 Söögilauas ka küsib kõik üle. Täna nt ei tahtnud ta väga sööma hakata. Ütlesin, et kala tuleb ikkagi süüa, siis on juuksed, nahk ja küüned tugevad/ilusad. See kohe aitab, taldrik sai tühjaks söödud ja veel demonstreeris meile kui tugevaks ta ennast sööb. 💪 Väikevennaga oli eriti armas, soovis tema kõrval istuda, toitis teda lõhega ja kiitis, et R. saab ka tugevaks ja kasvab suureks. Aa ja see hundiisuga väikevend sõi üldse kokkuvõtteks rohkem kala kui Ben😄
varikasblog.wordpress.com 