Ega see aeg aina kiiremini läheb, seda teame me koik. Kuidagi on siis juhtunud nõndamoodi, et käes on aasta viimane kuu ja meie oleme viibinud Hispaanias üle pooleteise kuu! Kui me veel karavaniga Euroopa peal olime, tundus see peagi koitev Hispaania elu millegi eriti chillina – aega palju, sõitma ei pea, oh kus hakkan trenni tegema ja jooksmas käima jne 😀 Tegelikult ega ma eriti valesti ei arvanudki. Elamegi rahulikku pereelu, mõlemad vanemad on lastepäralt, nüüd lisaks ka Emu. Väga mõnus vaheldus tänapäeva nö normaalsele-tavalisele elule.
Ben on meil eksole koduõppel. Õpib siis kui ise tahab, mitte E-R 8-12 või kuidas iganes neil seal koolis on. Vahest ei tee nädal aega õpikuid-tõõvihikuid lahti, teinekord hakkab juba enne hommikusööki pihta. Esimese töövihiku sai läbi novembris. Mul kerkis kohe küsimus, et kuidas täistöökohal olev õpetaja aeglasem on? Ja tahavad veel palgatõusu…
Esiklapsel võiks ma veel peatuda. Temast sai üleöö kolmkeelne laps. Ta on küll sünnist saati kuulnud mind Viikingiga inglise keeles rääkimas (sealjuures nii, et Viiking minuga norra keeles vastu kõneleb) aga külge see talle ei hakanud. Selgus, et tegelikult hakkas küll, oli vaja lihtsalt inglisekeelne sõber leida ja häälepaelad läksidki valla! Tegemist on siis meie siinse naabripoisiga. Algul arvasin, et britt, aga lähemalt tutvudes, selgus et isa poolt islandlane ja ema puhas usakas. Sõber on küll pea 3aastat vanem, aga ei morjenda see kedagi. Lapsed olid mitu päeva juba üheskoos mänginud, kui me ka poisi emaga tuttavaks saime. Oh seda emasüdant (ja ka Viikingi isasüdant) mis pakatas uhkusest, kui naabrinaine meile meile esiklapse head inglisekeelt kiitis🥲
Veel tuleks palju tihedamaini laste arengust kirjutada. Vahepeal tegin seda vihikusse sest blogimisusu oli null.
Mina ei tea kuidas see juhtud et 🌸 meil juba kuuekuuseks sai. Alles eelmine nädal sündis ju. Ideaalbeebi nagu ta on, sellepärast aeg nii kiiresti lähebki. Kaks esimest hammast tulid tal 4kuuselt, istuma hakkas 5kuuselt. Roomama ammuilma ja nüüd kuskil ütleme 5päeva käputab ka. Kiirust veel pole aga edasi (st igale poole kuhu ise soovib) ta saab. Algul ei saanud ta aru et liigutada tuleb nii käsi kui jalgu. Läksid ainult käed ees ja andis alla.
Üldiselt ei poolda ma lisatoidu andmist enne 6kuu täitumist. Aga kuna me saabusime 4kuuse 🌸’ga suvel Eestisse ja mu vanaemal on puhtad oma aia maasikad, sai beebigi neist osa. Kohe esimest ampsust oli ta toidust megavaimustuses. Kellel nüüd öelda, et maasikad üks hull allergeen siis… noh, mina ja Viiking allergiklapsi ei tooda 😌 lapse mikrobioom on iga lapsevanema (rohkem ikka ema) teha. Muid marju sai 🌸 metsavanaema aiast ka. Kõik maitsesid. Nüüd kuuekuusena on ta saanud suvikõrvitsat (nii ahju kui toorest), salatilehti, mureleid, kirsse, sõstraid, banaane, india-pähklikreemi jm. Kõik meeldib talle võrdselt hästi ja oma kahe hambaga raspeldab kenasti😂 tundub et ta jääkski sööma kui ainult juurde antakse. Megaisuga laps.
Tegijal juhtub. Ämm ütleb alati et mida rohkem erinevat sa elus teed, seda rohkem (viperusi) juhtub ka. Tõsi – mis niisama paigalistudes ikka saab?
Hostelipidajatena on meil käes kolmas suvi. Esimene oli selline sisseelamine. Teisel tundsime end juba vilunumatena ja praegu enam ei mäletagi kuidas elu enne Tiglkåki oli.
Seltskondasid on igasuguseid meilt läbi käinud. Kui esiti imestasime selle üle, et ühe keskealise saksa paari jaoks Tiglkåk LIIGA VÄRVILINE oli, siis nüüd oleme igasugu muudegi «probleemidega» kokku puutunud.
See liiga värviline ajab naerma. No mis mured ikka inimestel on? Sa vaatad booking.com’ist pilte, otsustad meie majutusasutuse kasuks ja siis kurdad. Või on sul, inimene, must-valge arvuti/telefon?
Kuna Emu elab samas majas, saan ma ikka pea iga päev mõnda lugu kuulda. Üleeile oli majja harakas sattunud, enne veel oli ta mingeid tumedaid marju söönud ja lasi siis oma pasanteeria Tiglkåkis valla. Paraku oli ta ka magamistuppa sattunud nii et Emul tuli voodipesud vahetada ja aknalauda küürida. Lõpuks saadi ta enne check in’i aega õnneks välja peletatud.
Aias on meil karavan. See on ilmselt odavaim ööpimispaik Åndalsnesis. On juhtunud et selle bookib inimene kes kohaletulles imestab et karavan ei asugi majas sees 🤦♀️
Nii mõnigi ei saa broneeringut tehes välja loetud, et hostelis on jagatud vetsud-dushiruumid. Hind on meil 2x odavam kui hotellis aga ikka nad imestavad. Mõni on minema ka läinud😃
Siis on selliseid kes teevad bookingu ilma tasuta tühistamise võimaluseta. Loomulikult juhtub neil midagi. On selliseid kel «vanaemad jäävad haigeks» ja selliseid kel päriselt tee ära lõigatakse ehk hiljutine juhtum kus üleujutuste tõttu ei saanud lõunast meie juurde ei raud- ega maanteed mööda. Saadavad siis meile samal päeval kirja et soovivad tasuta tühistada. Sorry, aga selle peale oleksid pidanud siis mõtlema kui kõige odavamat viisi broneeringu tegid. 99% juhtudel me keeldume. Pole meile ka keegi seda raha tahasi maksnud kui me Mehhikos vales lennujaamas maandusime ja õigesse linna hotelli ei jõudnud. Lisaks on meil äärmiselt üürike hooaeg, me ei saa mingit raiskuminemist endale lubada.
Paar päeva tagasi saabus meile itaalia paar kes oli broneerinud maja kõige soodsama toa. Ok, siin oli meie süü, et airbnb’s polnud me pilti vahetanud aga reaalsuses oli double voodi (pildil) asemel nari. Ok, olime nõus ilma lisatasuta neile oma kõige suurema toa loovutama. Imeks pandav oli aga see, et enne meie poole pöördumist, olid nad ise maja peal teisi tubadid uudistanud ja teatasid: «Me nägime allkorrusel ühte tuba. Me võtame selle!» wtf😃 seekord oli see jah vaba aga oleks vabalt võinud ka teiste inimeste poolt broneeritud olla.
Norrakate tihe küsimus meilisti enne saabumist on, et kas voodipesu ja rätikud on hinnas😶 On!
Hetkel mulle rohkem ei meenu kuigi neil lugusid on paaaaalju. Hakkan siia aegajalt lisama 😉
Issver kui kaua ma olen mõelnud et tahaks ikka uuesti regulaarselt blogida ja nutan pidevalt taga kõiki elulugusid ja jutte mis kirja pole saanud.
Praegu istume autos ja sõidame täiesti uude kohta. Häbi kuidas me 5a siin elanud aga ümbrust vaid kröömikese kaenud. Spontaansed plaanid on tihtipeale parimad – üleeile otsustasime et ostame karavani ja täna et lähme õhtul järgi. Nii me nüüd siis sõidame Sunndalsørasse, kaks kolmest lapsest magavad ja mul aega kirjutada.
Selgituseks: 1.septembrist on meie kodu välja üüritud. Viikingil algab 9kuud (või 1a kestev isapuhkus, pole veel otsustanud) ja kes veedaks selle aja külmas?
Nii palju me otsustasime, et alustame oma trippi Hispaaniast. Väga loomulikult järgnes ka otsus et sõidame sinna autoga. Küll aga vaagisime kaua kas sõita oma praeguse autoga + telk kaasa või osta väike kaubik ja ehitada sinna voodi või soetada karavan. Ikka täiesti nõutult istusime koos arvuti ees ja otsisime erinevaid masinaid. Ja jätsime asja sinnapaika… Kuniks sattusime ühe karavani oksjonile ja tegime ka paar pakkumist. Ostmata see siiski jäi. Aga äkiselt oli täiesti kindel et ei mingit madratsiga kaubikut 😀 Karavani vaja! Ja kohe järgmisel päeval leidis Viiking meie jaoks ideaalse.
Tagasi me täna sõitma ei hakkagi. Proovime kohe selle autos ööbimise ära. Homme ka päev.
Teistel algas täna kool. Meie Benil mitte. Kes teab see teab, et me ikka üsna alternatiivsed ja nii meie Benist koduõppe laps saigi. Kindel see, et aasta ringirändamist tema silmaringi rohkem avardab kui koolipingis iPadi jõllitamine. Mis järgmisest õppeaastast saab, me veel ei tea. Me oleme üldse eluga sellises kohas, et ei tea kuhu edasi 😃 aastaks aja maha võtmine on parim mis sellises olukorras teha saab. Minu ja Viikingi jaoks on perega koosolemine ja seda veel reisides ülimast ülim. Ei ole need «jumal tänatud et lasteaed/kool algas – saab lapsed jalust ära» inimesed. Jube kui kui palju selliseid ikka on ☹️
Järgmine päev.
Juba kodus tagasi. Eelmine omanik näitas meile autosuvilas kõik ära, lapsed olid megaelevil ja ega me Viikingiga ka vähem ei vaimustunud. Norras on enamustel lapsepõlvemälestused käpmingusuvedest, meie, eestlaste, jaoks on selline suvitamine pigem võõras. Seega on kogu see värk mulle ka uus. Ja uut mulle proovida meeldib 😛 Viiking tahab masina ära tuunida ja nime panna.
Eile sõitsimegi kuskil max 10km tagasi, parkisime suvaliselt tee äärde ja magasime öö ära. Viiking Beniga lae all, mina kahe väiksemaga teisel suurel voodil ja üks voodi jäi veel ülegi. Hommikust sõime ka karavanis ja edasi sõitsimegi natuke alla kahe tunni kahe masinaga koju.
Tundub et tegime megadiili. Selle raha (ca 7000€) eest on autosuvilat kõvasti 😀
Viimastel õhtutel olen ma jäänud poiste beebi-/titapõlve pilte vaatama jäänud ja iga kord tekib minusse kohutav igatsusetunne. Kas ma ikka nautisin ja hindasin seda aega piisavalt? Ma olen alati öelnud et laste beebiead on mulle pühad – ma tahan neid 100% endale ja ei raatsiks eal seda aega lasteaiaga jagada nagu siin kombeks. St mul on poisid esimesed 2,5a täiesti kodused olnud. Siis alustanud 60% kohaga lasteaias.
Mida ma veel öelda julgen, on see et just praegu on elu parim aeg. Mu ämm on ka öelnud et kui ta oma elu lemmikumale ajale mõtleb, siis on selleks see aeg kui lapsed väiksed olid. Samastun täielikult! Mul on suured probleemid nende suureks kasvamisega leppimisega. Mus on mul samasugune: «Mõtle, kunagi me igatseme neid aegu kui nad meil elutoas mürasid-kaklesid.» Meie jaoks on täielik hämming need aina enamlevinud emad kes ei jõua tööleminekut ära oodata, sest lapsega on niiii-jube-kohutavalt-raske-ja-igav kodus istuda. Vaesed lapsed kelle vanemad ainult nende suurekssaamist ootavad. Mis õhkkond see selline kodus siis on. Oma laps on kõige hullem persoon kellega koos olla. Miks teda üldse saada siis??
Igatahes mina vaatan neid pilte ja mõtlen et no on tore aeg olnud! Kas ma ikka sain tol hetkel ka aru kui tore? Tagantjärele saab ilmselt veel paremini😁
Ja siis see klassikaline «kõik on mööduv». Kaarnal on praegu selline periood et legokataloog on kõige lemmikum asi. Lehitseb seda nädalate viisi, teatud robotileheküljed on lenmikud. Kutsub meid ka vaatama. Küsib millist komplekti me saada sooviks jne. Paar korda on lasteaeda ka kaasa võtnud ja kui keegi ainult kuulata viitsib, jätkub Kaarnal juttu kauemaks.
Ben on meil kohe koolilaps. Oeh, esimesega ongi vist kõige raskem selle suurekssaamisega leppida😭 kardan et ma nutan silmad peast kui lasteaia viimnepäev käes. Tegemist on tõesõna imelise asutusega mida kroonib maailma kõige imelisem W. Ta on Beni lemmik juba alusest ja W. räägib meie esiklapsest samuti ülivõrdes. Appi, hakkan praegu ka vesistama mõtte peale, et W. varsti enam Beni igapäevaelus pole. Kuidas see lasteaed ikkagi nii kiiresti läbi sai? Alles ma viisin ta kahe ja poolesena sinna (Kaaren samal ajal üsas) ja ei suutnud siis ka leppida et juba lasteaia laps.
Kaarna beebiaasta ei olnud kergete killast. Koroonas*tt kruttis kogu elu ärevaks. Suure kahetsusega pean tunnistama, et ei suutnud tema beebiiga nii palju nautida. Ilmselt olid mul ka paigast ära ootused teise beebi lisandumisega. Lisaks veel Tiglkåki algusaeg ja igasugu pinged. Ma vist sain nö tagasi iseendaks alles pärast Kaarna esimese eluaasta täitumist. Andeks ma endale seda mittenautimist ei anna sest ma pole muidu see ema kes pingsalt tunneli lõpus valgust ehk laste suurekssaamist ootab.
🌸’ga ma teadsin et miski ei üllata enam. Ja nii oligi! Praegu naudin väga tema beebiiga. Ta on meil hetkel natuke alla 4kuu vana ideaalbeebi. Ei tekita mingeid raskusi ega midagi. Emapuhkus sai mul juba nädal tagasi otsa ja ettevõtted ei lase niikuinii liialt jalga kõlgutada niiet ma olen paar korda tirtsuga kohvikutööpäevi teinud. 🌸 on mul kas kõhukotis, magab kärus või saame ta Emuga, kes samas majas töötab/viibib kahepeale hoitud. Ja nüüd parim näide kui väga mulle beebiiga meeldib ja kui püha see on: neil kohvikupäevadel tunnen süümekaid et raisku läinud päev kus ma ei saanud 100% lapsele pühenduda😅 Minu jaoks on tänapäeva ühiskond üle piiri oma «tassitäitmistega». Ema enne, siis laps. Enne olen naine, siis ema. Puhas egoism, laps ei peaks olema mingi taak. Enese ajutine tahaplaanile jätmine ei tapa, paljud teisedki elusolendid saavad hakkama.
Mult on küsitud kas ma edasi õppima ei tahaks minna. Ma küsiks vastu, et mis eesmärki see pühitsema peaks? Kas mu lastel oleks õnnelikum lapsepõlv kui ma aastate viisi edasi õpiks? Ei. Kas mu lapsed oleksid õnnelikud kui nende ema palgatööl käiks ja neid vähem näeks? Kindlasti ei. See oli minu lapsepõlvetraagika et Emu liiga palju tööl oli ja me algul psühhist isaga kodus pidime olema ja hiljem üldse kahekesi õega. Tihti me üritame neid nö oma vanemate vigu vältida. Pahatihti üritame üle võlli😅
Oiei! Kell juba 00:02 a kuskilt ma selle aja kirjutamiseks võtma pean sest need jäädvustused on kuldaväärt!
Kuidagi on siis aeg juba sinnamaale jõudnud, et kolmas beebi on kolmekuune. Täpselt täna sai. Täpselt samal päeval kui me oma pikaltplabeeritud Eat_Welli avatud saime. Sellest ehk mõni teine kord, praegu peatuks siiski beebil.
Ma õudselt naudin beebiaega nagu ma igal pool öelnud olen. Kõige lihtsam iga ja kuidagi väga eriline mu jaoks. Kolmandaga on muidugi juba vägagi selge kui kiirelt see aeg möödub. Hea meelega elaks rahulikku emapuhkuse elu aga kus sa sellega – ikka on nii palju muud ka teha. Eelnevad nädalad on mul vist kõige teguderohkemad mu terve elu jooksul. Kohviku ettevalmistused ja 3 last kelleks üks beebi. Kui Beni beebiaeg tähendas mulle mõnusat kulgemist siis praegune on nii erinev kui üldse olla saab.
🌸 on selline unistuste beebi. Magab öö läbi, sööb läbi une tissi, päeval magab ka pea koguaeg. Aga selleks peavad tingimused täidetud olema😁 tingimusteks on kehakontakt või liikuv käru. Punkt. Kuhugi üksinda ära pannes tal und kauaks ei jätku. Mina võtan seda kui normaalsust ja ei taipa miks mõnel sellega probleeme on. Beebi arvab et on tükk emast ja loomulik, et eemale pannes kisa tõstab.
Meie 🌸 kisab ainult siis kui üleväsinud on või kui autosõidu ajal ärkvel olema juhtub. Esimest vahest juhtub (aga aina vähem) sest ma pole eriline rutiini pealesuruja ja vahest jääb ärkveloleku aeg pikale. Mis seal ikka. Panen teise siis Tulasse ja õõtsutan unne. Teine kisa põhjus on palju hullem. Kuigi meie igapäevased autosõidud pole pikemad kui 11minutit, on see kisa meile mõlemale kohutavalt traumeeriv. 🌸 arvabki vist et ta on hüljatud ja nutab meeleheitlikult. Suurte pisaratega. Seda on nii kohutav kuulda, et ma jätan ta tihtipeale Emu juurde kui suuri vendasid lasteaeda viin-toon. Nüüd on ilmad ilusad ja sain tellitud rattatooli beebiistme, südamest loodan et beebi seal meelsamini olema nõustub. Saaks autosõitu vähemaks. Nüüd on mul load aasta olnud ja tuleb tõdeda et mulle üldse ei meeldi autoinimene olla. Ma olen alati palju jala käinud ja rattaga sõitnud ning nii olen omas elemendis. Paraku pole elu ettevõtluse ja kolme lapsega enam muretu kulgemine kus mul 10kilomeetrist poeringi terve päev aega teha on. Nüüd nagu iga minut liigagi arvel ja jube nõme et paljud tegemised peab tehtud saama vabas õhus liikumise arvelt ☹️
Oii kui paljud kurdavad juba esimese lapsega et pole aega vetsuski käia. No ma nüüd kolmega tajun ka seda ajapuudust. Või tegelikult oodake, oleks ainult lapsed, oleks aega küll ja veel 😃 rööprähklemise tekitavad ikka kõik need muud kohustused mis ma endale kaela võtnud olen.
Jälle kaldun teemast, st 🌸’st kõrvale. Hakkas teine 6.mail ennast kõhuli keerama. Varem kui Kaaren. Beni kohta ei mäleta. Lisaks jagab meile hulganisti naeratusi ja vahest jutustab ka, aga tundub et eriline jutupaunik pole. Vennad on ta järgi hullud – lämmatavad nunnutamisega, võtavad sülle, musi-kallistavad. Midagi pole teha, 🌸 lihtsalt on väga armastusväärne😌
Paneks pidupäeva puhul pildi ka, aga pole teinud. Olen ju alati torti teinud ja sellega veebi kaadrisse püüdnud aga nüüd pole nagu erilist indu kohviku kõrvalt veel lisaks midagi küpsetada. Nii et antagu andeks.
Jeei! Veel parem sünnituskogemus kui eelmine🤩 2tundi, 100% loomulik ja null rebendit. Olen kindel et haiglas poleks nii lebolt läinud.
Viimati kirjutasin et mul oli 3 tähtaega. Esimene (10.02.) oli möödas, järgmisel päeval sain Emult kaks sünnitamapanevat õli – jasmiin ja salvei. Kui muidu olid toonused igapäevased, siis nendega kadusid ära. Pididki emakat/emakakaela lõdvestama. 12.02. panin õlid jälle peale: mõlemat alakõhule ja jasmiini pahkluudele. Läksime jalutama ja toonuseid ei tekkinud isegi siis mitte.
Tegelikult oli see vaikus enne tormi. Nii kui koju jõudsime tabas mind seljavalu. Ilmselt närvivalu ja ainult ühelt poolt. Õhtul diivanil lebotades kaasnesid ka toonused. Vaid kergeltvalusad aga ilmselt senini kõige valusamad.
Ma arvasin koguaeg et laps sünnib öösel. Iga päev mõtlesin et täna öösel sünnitaks ära ja õhtu saabudes pigem et ei, ikka magada tahaks. Kuulekas beebi – saingi magama mindud aga unekvaliteet oli kehvake. Sellist seljavalu polnud enne olnud, pidin isegi ühe pikliku lastepadja külje alla panema, leevendas natukenegi ja oldud sain vaid valusal küljel.
Hommikul vast 4:50 ärkasin ma siiski tuhudega mis intensiivsemad kui möödunud õhtused. Ma ei võta sünnituse algust vist kunagi liiga tõsiselt, ikka mõtlen, et äkki libakad ja kaovad ära. Käisin dushi all, seadsin end korda, kõndisin tunnike valudega elutoas edasi-tagasi, tõmbasin äppi, tõdesin et vahed jälle kohe algusest ca 2min ja äpp soovitas kohe haiglasse minna. Viikingit ei hakanud äratama, mulle sobibki tuhudega mingi piirini omaette olla ja niikuinii teadsin et tal äratus kell 6:00 😃
5:50 ei pidanud enam vastu, panin vannivee käima ja äratasin Viikingi. «Kas sa pead sünnitama hakkama?» oli ta esimene lause😂 «Vist jah, ma igatahes vanni.» Valutasin siis seal, paari valu pärast jõudis Viiking ka seltsi. Valud läksid järjest intensiivsemaks aga ma ei mäleta et kas ka tihedamaks🤔 Igatahes mingid vahed olid neil lõpuni. Pidevalt tuletasin endale meelde, et see pole veel see kõige hullem valu, aga mõnel korral kurtsin Viikingile küll et enam ei suuda😅 «Tahaks presse juba!» lisasin. Ja hakkasingi üsna pea pressilaadseid tundma. Vahepeal tuli verist lima ka mis vees heljus ja mille ma Viikingil vetsupotti visata käskisin😂
Viiking küsis mitu korda kas ma tahaks et ta kellegi (st kiirabi kutsuks). «Ei, pole sellist tunnet,» vastasin.
Vahepeal ärkas Ben. «Mine pane talle multikas,» ütlesin Viikingile sest ma väga ei soovinud et ta alla meie juurde oleks tulnud.
Järsku läks kõik eriti intensiivseks. Tuli uskuma hakata et ongi presside aeg käes! Esimeste päris pressidega tundsin et kuidagi tahapoole pressib see värk. Korra läksin paanikasse «Mus, helista kuhugi!! Midagi on VALESTI!» Mus haaras juba telefoni ja hakkas sünnitusmajja helistama, ise rahustas mind et kõik on VÄGA ÕIGESTI! Järgmiste pressidega tundsin ise ka, et ongi õigesti😂 Siis käis «blump» ja veed tulid ära ja no siis kohe kahe pressiga beebi järgi ka.
Kui ma eelmise sünnitusega mäletan et valud olid hullemad kui pressid, siis viimasega tegi ilmselt vesi oma töö pluss vana hea puristamine. «Sünnituspiibli» nipp mille tõhusust ma tunnistama pean – ei ole olnud parimat abimeest valust üle hingamisest🙌 Seekord olid siis pressid see nö raskem osa. Tundsin seda paljukirjeldatud kõrvetavat tunnet. Aga see polnud kõige hullem. Hullem oli see tunne, et kui valudega saad veel hingata ja puristada siis presside üle pole mitte mingit kontrolli. Keha lihtsalt täiesti ohjeldamatu 😃 Mõlemal viimasel korral olen presside ajal mõelnud et mul jumala suva kui katki ma rebenen, ma pean selle lapse lihtsalt välja saama! Esimese «õigesti tunduva pressiga» tundsin pead. Katsusin veel ka ja mõtlesin et issver kuidagi pehme, on see ikka pea? (Ise teadsin ju et pea oli fikseerunud🤦♀️ mis see muu olla sai?) järgmise pressiga tuli kogu ülejäänud laps. Viiking oli telefoni otsas ja sai juhiseid mida meil absoluutselt vaja polnud. Ausalt öeldes oleks ma tahtnud et ta kõne kinni oleks pannud – see med.töötaja segas ainult 😃 Haarasin siis veest oma uue beebi ja tõdesin et ta tüdruk – tema ma ju meie perre manifitseerinud olingi, ma lihtsalt ei öelnud seda kellelegi peale Viikingi😌
Siis hakkasime kiirabi ootama. Tädi telefoni otsas ikka meiega. Käskis nabanööri tõmmata et platsenta välja tuleks. No sellele mulale jätsin reageerimata. Usun oma «piiblit» rohkem kui telefonitädi. Lasin asjal olla. Umbes poole tunni pärast pressis keha selle ise välja. Ilma mingi minupoolse tahtliku pingutuseta. Selleks ei peagi midagi ise tegema!! Nabanööri sain ka pikalt hoitud.
Aa ja kohe kui beebi rinnal, ütlesin Viikingile et Beni alla tooks. Nii kui ta alla sai, ärkas ka Kaaren ja ta toodi ka alla 😊 Väga nunnu ju hommikul suure vennana üles ärgata😍 Kohe jõudis ka kiirabi. Õnnitlesid ja siis hakkasin vannist välja sättima. Nabanöör sai ka siis lõigatud. Algul jäeti see 15-20cm pikkuseks😄 Siis soovitati mul oksütotsiini süst saada. «Tänan ei, ma soovin naturaalne olla,» Targad nad enda meelest, enne käsivad platsentat välja tirida, et verejooks esile kutsuda ja siis pakuvad «raviks» seda sünteetilist jama. Laskem asjadel loomulikult kulgeda🙌
Kella kaheksa ajal jõudis ka ma mu oma kohalik ämmakas. Ülimeeldiv inimene. Oligi teada et ta saaks ainult E-R 8-16 tulla. Ta muidu kodusünnitusi vastu võtmas ei käi. Nii äe kui kiirabitöötajad veetsid meie juures tunnikese. Ei mingit tagantkiirustamist, et neil uus väljakutse vms.
Ämmaka panime ka pilti tegema.
Siis sündis otsus et lähen ikkagi kiirabiga haiglasse. Mõtlesin et äkki on vaja mind õmmelda. Muidu ei ole see kohustuslik, haiglasse minek siis. Beebi pandi mingi kilbi sisse ja sellega mulle sülle ja nii me läksime. Teekond oli 1,5h ja kui haiglasse jõudsime tervitas mind meie eelmine äe kes mind Kaareni ajal jälgis. Oli haiglasse tööle läinud. Esimese asjana tuli üle vaadata kas ma nõelumist vajan. Lasin juubelduse valla kui kuulsin et ei vaja! Tore see õmblemine pole, seda ma mäletan kuigi Kaareniga paar pistet vaid tehti. Ben sündis kahjuks nii nagu med süsteem tahab ehk et epiduraaliga ma nii väga õmblemist ei tundnud.
Ma üldse ei talu vastsündinute liigset surkimist. Une pealt temperatuuri mõõtmised ja pigev segamine. Mingid andurid jne. Kaalutud ja mõõdetud laps siiski sai: 3560g ja 49cm. Täiesti keskmine st suur vend oli väiksem ja keskmine laps suurem kui väikeõde. Norras austatakse ilma igasugu kommentaarideta su soove aga et sisse astus lastearst kes oli aktsendi järgi idaeurooplane, teadsin kohe et siit tuleb survestamine. «Sa ikka tead et su lapsel võib ajuverejooks tekkida kui sa k-vitamiinist keeldud,» irvitas ta kergelt. «Mu esimene poeg sai juba sellest kõrvalmõjud.» Ma ikka ei saa. Inimene arvab et arsti õpingud on teinud ta targemaks kui evaolutsioon! Johhaidii! Loodus on teinud nii kohutava vea, jätnud ühe imetaja liigi st inimese ilma k-vitamiinita. Aga jumal tänatud et farmaatsiatööstus sellest veast aru sai. Muidu oleks me välja surnud nagu dinosaurused. Viimastel jäigi vist inimese hoolest vajaka 😕
Haiglas olingi ma kokku mõned tunnid. Sõin hommikust ja kui Viiking kodus ka poeglastega söönuks ja riidesse sai, hakkasid nad mulle järele tulema.
Takkajärgi tõden, et poleks pidanud haiglasse üldse minemagi. Lisaks tahtsid nad et ma 2 päeva pärast imikuga tagasi läheks. Keeldusin. Ebanormaalne nii väikest niimoodi solgutada. Paar päeva hiljem tuldi teda niikuinii koju üle vaatama.
Lõppkokkuvõttes: mulle sobib selline sünnitamine kus kõik kulgeb loomulikult. Mul pole vaja mingeid ülevaatusi mitu cm avatust on. Mingeid käsklusi millal pressida. Mingeid andureid ümber kõhu ja lapse peanaha alla, et äe saaks oma raporteid teha. Pressid tekivad ise. Keha väljutab lapse ise. Kahju et inimesed on hakanud masinaid rohkem uskuma kui enda sisetunnet. Õnneks on igaühel võimalus ise valida mida ta usub 🙂
Mõtlesin et seda aega ei tule enam kunagi aga näed sa! Viimasel ajal (pigem nagu viimasel aastal) pole enam õiget Instagrami isu olnud. Küll aga tekkis hiljuti soov taas blogilwht lahti võtta ja igasugu mõtteid jagada. Olgem ausad, instas jääks niikuinii tähemärkidest puudu.
Tegelikult on mul väga kurb, et nii kaua midagi kirjutanud ei ole. Süümepiinad suisa et eluolu lastega jäädvustanud pole 😢 Vahepeal kirjutasin küll paremaid palu paberile aga see ka koguaeg meeles pole. Kuna viimane postitus on pea 2aasta tagune, ei ole juttugi mingist sündmuste tagantjärele kajastamisest. Hakkan lihtsalt praegusest hetkest pihta.
Hetkel olen ma omadega siruli Tiglkåki apartemendis. Viisin just lapsed aeda, ilm on nii masendav et aknast välja vaatamist väldin ja üritan genereerida ideid kuidas järgnevad talved parematel jahimaadel mööda saata.
A miks Tiglkåkis olen? Sest esimesele korrusele plaanime me juba mitmendat hooaega kohvikut või midagi sellelaadset ehitada ja täna pidid tulema torumehed kes kohvimasina paika panevad. Tulema pidid nad kell 10, nohh, praegu on kell 10:34 ja ma ikka ootan🙄
Loodame et nad ikka enne jõuavad kui ma sünnitama hakkan. Olen nimelt lõpurase, täpsemalt 37+6 ja just täna on mind kimbutanud kerge iiveldus. Kuna ma mõlemad eelnevad sünnitused vahelduva eduga oksendanud olen, siis hoiatasin Viikingit kohe, et nii kui ma oksendan, hakkan sünnitama ka 😄
Nagu kõigil emadel/tulevastel emadel, on sünnitus üks ammendamatu teema. Sellest võiks lõputult rääkida, mis siis et juba kolmas kord terendab. Nagu varasemad lugejad teavad, on mul 2 eelmist kogemust nagu öö ja päev. Esimese puhul kuulasin med.töötajaid ja ei jäänud rahule. Õnneks sattus mu teele õige raamat mis avas mu silmad niivõrd et teine sünnitus oli ilma igasuguse sekkumiseta ja ühtegi valget kitlit ei pidanud ka nähema. See sünnitus oli nõnda tore, et arusaadavalt usaldan ma nüüd ainult enda keha, mitte ravimitööstuse sünteetilisi aineid, ilma milleta tänapäeva enamus ämmakaid väidavad naiste kehasid mitte hakkamasaavat.
Kui välja arvata see tänane kerge iiveldus, olen ma lõpuraseda kohta üsna kõbus. Kilosid on juurde tulnud 4, st ma ei tunne ennast vaalana, magan öösiti 10-11h, ka poolkõhuli muideks. Kõrvetised kimbutavad harva. Eelmistel kordadel oli igaõhtune laks. Tablette ma nende vastu ei võta, sest parim abimees on jäätis – reaalselt kahe ampsuga PÜHIB kõrvetava tunde ära💁♀️
Väiksesest kaaluiibest ka: igale ämmakale on ju pähe pandud mingid numbrid, mis nende meelest normaalne on. Nädal tagasi kontrollis käidud, mõõdeti epk ja ka see oli liiga väike. Ämmakal kohe häirekellad, saatekiri Ålesundi haiglasse ja lisa aeg UH’sse. Meil muidu tehakse raseduse jooksul vaid üks UH. Sest mis neist ikka veel teha? 😀 pigem võiks NIPT teste teha.
Juba kahe päeva pärast olin teel Ålesundi. See meil terve päeva ettevõtmine. Nagu ikka, enne siruliviskamist manitsesin tohtrit mulle mitte beebi sugu ütlema ja mõõtmine algas. Pea, kere ja kintsuluu said normaalmõõdulisteks tunnistatud, lapse oletatav kaal ca 2800g ja kõik hästi🙌 Niiet ei ole nii et kui su rasedakõht kellegi kirjutatud raamistikku ei mahu, siis on kohe lootel midagi viga vms. 2800g isegi üllatas mind 😃 ma oleks väiksemat eeldanud.
Tegelt veider et mul nii väike kõht on ja nii väge kilosid juurde tulnud. Ma nimelt liigun kahjuks vähem kui enne – juhiload ikkagi. Aga jah, iga järgmine rasedus on mul väiksem kõht ja vähem lisakilosid aga vaatamata sellele oli teine laps sündides esimesest suurem🤷♀️
Võiksin pikemaltki rasedusest ja sünnitusest pajatada aga aitab ehk kah. Praegu olemasolevatest lastest nii palju, et mõlemad käivad nüüd lasteaias. Ben viimast aastat ja Kaaren esimest (3x nädalas ja üritan et mitte rohkem kui 6h päevas).
Edit: Jäin diivanile magama ja ärkasin kl 15:04. Torumeest ei tulnudki.
Tegelikult on mul neid kolm: 10. ; 13. ja 17. veebruar. No ma tahan seda esimest uskuda 😄
Raseduse lõpu kirjalik jäädvustamine on mulle seekord õige oluline. Kahetsen et eelmisest korrast veidi detailsemalt asju kirja ei pannud – oleks hea praegu võrrelda olnud.
Nii palju ma mäletan et teise ja kolmanda lapseootuse lõpud on pigem sarnased. Nii kui 37. nädal kukkus, hakkasin vaarikalehe teed kulistama ja libakad ainult tihenevad. Viimasel nädalal on mul iga päev mingi ajavahemik mil kergete valudega toonused kimbutavad. Aga ma juba karastanud, ei tee väljagi ega hellita lootust et nüüd päriselt sünnitama hakkan. Nagu eelmiselgi korral – kui päriselt asjaks läks, siis ma igaks juhuks ka veel dushitasin ja ootasin tund aega enne kui Viikingi üles ajasin😄
Lugesin selle raseduse ajal veel «Loomuliku sünnituse teejuhi» läbi ja pean seda jätkuvalt pühakirjaks😄 Aina rohkem saan aru miks mulle haigla ei sobi. Kahju et ma kodusünnitust planeerida ei saa – väikese koha paratamatus😒 aga äe sai kokku räägitud küll et kui tuhud jälle kohe 2min vahedega hakkavad, siis kutsume kiirabi meile ja palume ämmaka «kaasa panna». Parem ikkagi kodus kui autos. Kiirabi autos ka ei sooviks. Äe seevastu eelistaks seda. Miks keegi mu eelistust ei küsi?
Üleeile käisin äe vastuvõtul. Ütles mulle et 13ndast on mulle pakkumine Ålesundi haigla hotellis elada. Lükkasin tagasi selle – no ma ei jäta ju oma kahte last teadmata ajaks emahooleta. Pole minu teema selline asi 😀
Eile veel utsitas Emu mind jasmiiniõli pahkluudele ja alakõhume määrima. Salveiõli ka. Panin mõlemat ja mõju tundus vastupidine. Toonused mis mul päeva jooksul mitu korda tulevad-lähevad, kadusid sootuks. Täna panin ikkagi uuesi peale ja läksime kõik koos jalutama. Toonused jälle null. Ja siis kodus, maigaad! Kõigepealt sigines mingi veider terav ühepoolne seljavalu, järgnesid la valusad toonused, sellised et kl 19 ajal mõtlesin et sellises olekus ööunest küll midagi välja ei tule. Lasin Viikingil endale teist õli selgale panna ja viskasin pikali. Valud nõrgenesid aga nii kui püsti tegutsema hakkasin, naases ka valu. Praegu kl 21:31 siruli olles, tunnen vaid nõrka seljavalu ja aegaajalt toonuseid. Tundub et saab selle olekuga magama jääda küll😁
Viiking imestab koguaeg kui tragi lõpurase ma olen. Et nii mõnigi lebab selles staadiumis ainult. Nooh, ma olen ennast kergena hoidnud, juurde on tulnud 5kg ja kõht ka väiksemapoolne. Raske tunne on ainult õhtuti peale sööki. Äe ahhetab alati kui kerge on läbi mu kõhunaha beebit tunda. Kõrvetistest olen üsna puhtalt pääsenud võrreldes kahe eelmisega.
Mitte mu elus muidu midagi märkimisväärset ei toimu, aga järgnev tuleb kohe kindlasti kirja panna.
Eelmisel aastal hakati meie tüdrukutepundis ühe sõbranna tüdrukuteõhtut planeerima. Esialgu oli plaan aasta alguses peoga maha saada, siis lükkus märtsi ja kuna siis ka koroonapiirangud ei lasknud, lükkasime juuni alguseks.
Enamus neide tulid kohale Soomest, nende tulek oli kindel ja nende koduriik neid niimoodi ei peedista nagu Norra mind. Minu minek oli viimse hetkeni kaheldav kuniks ma umbes kaks nädalat enne pidupäeva kõik miinused ja plussid kokku lõin ja ikkagi minna otsustasin. Et mul on mullusest Eesti külastusest siiani trauma, otsustasin kohe et kui liialt takistusi teele tekib, jätan asja katki.
Mis need mu takistused siis olid?
Esimeseks ei saanud Emu meiega reisida. Pole temal Norra ID numbrit ning teda poleks pärast tagasi lastud, pole Emu, pole lapsehoidjat. Teiseks karantiin – ok, kodus elan 10 päeva üle, maju meil ka kaks – mees peab ju eraldi olema aga hotellis 1,5 nädalat? Tänan ei! Kolmandaks koroonatest: minu ninaneel pole surkimiseks! Kas ma lahendasin takistused? Jah, ma palkasin lapsehoidja, helistasin nn koroonatelefonile ja sain selles reeglite virrvarris selgeks, et kolme hotellipäevaga võib ka pääseda ning testi sooritasin kurguloputamisega.
Niisiis, kuna mu ootused olid väga madalad, osutus aeg Tallinnas ääretut meeldivaks. Rentisime korteri Toompeale samale aadressile kus tüdrukuteõhtu aset leidis ja kõik läks libedalt👌 ma ju ei teadnud kuidas Kaaren pool ööd minuta hakkama saab, pidin igaks juhuks lähedal olema.
Aga ega ma peost (mis muideks ülimalt meeleolukas oli) rääkima ei tulnud. Hüppame kohe tagasi-reisile. Test pidi olema mitte vanem kui 24h. Niiet ma oleksin pidanud selle tegema ideaalis pühapäeva hommikul kl 6:00. Lend oli esmaspäeval kell 6:00. Eelmisel (st laupäeva) õhtul tehtud test ei tulnuks kõne alla, siis on too ju lennu väljumise ajaks aegunud. Broneerisin pühapäevaks kella 9:35ks aja ning uskusin, et eestlased on kärmed ja vastuse saab üsna kindlasti enne 24h täitumist. Mul oli õigus – negatiivne vastus saabuski kuskil 7-8tundi pärast proovi andmist.
Kõik kuni Oslos maandumiseni läks ladusalt. Norra oli kuulutanud, et kui riigist kust sa tuled, on nakatumise määr alla 150/100 000 kohta, saad karantiini koju pidama. Nii et ma olin suht kindel, et nii lähebki, kuniks mulle passikontrollis teatati, et «koroonahotelli lähete!». «Mida? Kahe väikese lapsega? Mul on väiksemale 2 mähet kaasas! Ja kes võtab vastutuse kui me hotellis haigestume?» daam letis näitab mulle oma listi, et Eesti seisab ohtlike riikide hulgas, ütles et hotell muretseb mähkmed ja võtab ka vastutuse koroonasse haigestumise osas enda peale.
Läksin närvi: «Ma tegin just negatiivse testi, ma olen terve, sa tead, et ma olen terve ja tahad meid ikka hotelli saata!» Passikontroll: «Miks sa nii vihane oled? 😮 Olgu, ma vabastan sind karantiinihotellist.» paneb mulle ette lehe kuhu pean nime ja e-maili kirjutama. Hakkan kirjutama, mispeale passikontroll näkku irvitab «…aga siis maksad 20 000noki!» mina: «Lõpetage ära! Las ta jääb siis, lähme koroonahotelli.» (Imekspandav, et kui 20tonni välja köhid, siis enam teistele ohtlik pole.) Sealt edasi oled sa kurjategijaga samal pulgal. Meid viidi range valve all pagasilindini. Igal sammul hoiti silm peal, et jumala eest minema ei jookseks. Väga alandav! Ma pole end kunagi nii diskrimineerituna tundnud. Miks koheldakse negatiivse testi sooritanut nagu kriminaali? Ime et käsi raudu ei pandud.
Pagas käes, «talutati» meid covid testile. Norras ei halastata ka lastele, ole või vastsündinu, orgi sa ninna saad. Täitsin mingid paberid ja registreerisime mingi arsti/med töötaja juures, kes oli meiesuguste ohtlike nakatajate eest klaasi taga aga kui oli mu lapsega nukke vaja visata, siis oli suva, et puutus kättpidi kokku ja ega tal kindaid ka käes polnud. Loogiline mõtlemine ma ütlen… see kadus inimkonnal koos koroona tulekuga.
Edasi testile. Ninasügavustesse keelasin ma kohe endale midagi toppida. See õõnsus ei ole mõeldud igasugu objektide sisestamiseks. Punkt! Veidi kahe ninassurkijaga (loe: testijaga) kemplemist ja nõustuti kurgust testima. Ja natuke ninast ka, nii 1-1,5cm sügavuselt. Sellega nõustusin. Lapsi testitakse niikuinii ainult sentimeetri ulatusest.
Näete mis ülal toodud pildil seisab? Bullshit mu 1a4kuune Kaaren protesteeris küll aga kedagi see ei huvitanud. Testija ulatas vatipulga minu kätte ja palus mul sellega oma poja ninas ise surkida. Võibolla oligi parem, sest ma ei saa haiglast rahuldust teiste hingamiselundites kompamisest, natukene sõõrmesiseküljelt ja aitas kah.
Testid sooritatud, läksime ootama. Ootasime oma veerand tundi. Siis noogutati meile, midaiganes see tähendama pidi ja viibati järgmisesse lindiga piiratud alasse ootama. Nagu kariloomi, ainult elektrikarjus puudus. Viimaks eskorditi meid vähemalt viiepealise saatjaskonnaga bussini. Sest jumala eest kogu see kari oli viimase kahe päeva jooksul ainult kaks negatiivset testi andnud – see on ikka megaohtlik neid teistega kokku lasta. Jumal hoidku veel selle eest et minema jooksevad!
Bussis loeti pead üle, uks kinni ja hotelli poole. Oma pool tundi läks sealgi järjekorras, et tuba saada. Kui me lõpuks sinna saime, jäime kõik magama.
Õhtusöögi aeg. See käib nii, et iga hotellitoa ukse taga on laud, sinna asetatakse söök, koputatakse uksele ja minnakse kärmelt ära. Muidu veel nakatame. Söögiks saime:
Esimene mulle, teine lastele. Vabandust aga mis asi see on?? Te pakute 1a4kuusele ja 4aastasele lapsele rämps«toitu»! Õõvastav lihtsalt. Kuidas on võimalik, et pool-taldrikut-köögivilju-salatit-reegel on kellestki tänapäeval nii mööda läinud? Poolfabrikaadid väikelastele! Andke abi!
Kumbki laps mul sellist asja niikuinii ei tahtnud ja see mass läks prügikasti. Teine küsimus – kuidas on võimalik, et jäätmete probleem on kellesti nii mööda läinud. See metsik ühekordsete nõude-pakendite kasutamine.. ainuüksi meie kolme söömisest tekkis päeva jooksul kotitäis plastikut ja muud:
Jube! Selline prügitekitamine on planeedile kordades hullem kui mingi viirus. Aga ei, keskmine inimene arvab ju, et kõik muu on suva, peaasi, et ÜKS liik päästetud saab. Aga noh seesama loogiline mõtlemine – mõni pea ei võta, et kui pole enam elu meres ega vihmametsi, siis pole ka meid, inimesi.
Esmaspäevast neljapäevani tiksusime, käisime õues mängimas, õnneks oli seal liivakast ja veel suurem õnn, et ma olin lastele just Eestist rannamänguasjad ostnud. Paljud päevitasid õuemurul hotelli ees. Tegelikult tohtis õues max 2h viibida aga keegi reaalselt ei kontrollinud. Ahjaa, saabumise päeval palusin hotellitöötajal meile mähkmeid tuua, oli meil ju neid vaid kaks ja kuigi Kaaren on peaaegu mähkmevaba, mõtlesin, et võiks igaks juhuks rohkem olla. Mähkmed lubati kohe tuua. Ütlen juba ette ära, et neid ei toodud mitte kunagi.
Õnneks aga tuli Ärni ja tõi meile päris sööki ja ka mähkmeid:
Hotellis ei huvita kedagi et sul külalised käivad. Ainus mis neid huvitab, on see, et sa maksad. Külalised pole keelatud ega midagi.
Söömine käib looma kombel põrandal, sest sul pole ei lauda-toole ega taldrikuid ega midagi. Aastasega on lihtsalt piin niimoodi süüa – kõik on lagastatud. Kui võimalik, sõime edaspidi õuemurul. Ca 20grammi värset oli nende kõrgeim tase. Ma arvan, et plastikut sai ka rohkem gramme.
Teisel päeval otsustasin ma igaks juhuks Terviseameti lehelt üle vaadata, et mis see number siis Eestis ka on:
Helistasin kohe ka Norra nö koroonanumbrile ja küsisin, et mis Eesti nakatumismäär nende meelest on. 111/100 000 teatati. Update’itud reedel. «Tohoh! Ma vaatan, et tegelikult on ikkagi 64/100 000» Vaidlesin seal veel veidi aga ega see tulemusi ei andnud.
Kujutate ette, Norra lihtsalt ignoreerib päris numbreid mis terviseamet.ee’s üleval, panevad endale oma suva järgi suuremad numbrid kirja ja siis veel järgivad ka neid!
Ausaltöeldes oli kiusatus lihtsalt minema minna aga teadvustasin endale et siis oleme meie seaduserikkujad. Niiet ootasime kannatlikult kolmanda päeva testini . Neljapäeval kl 11 heliseski mu telefon ja meid kutsuti teisele korrusele testima. Seekord õnneks ainult kurgust ja lapsi ei puututud üldse. «Lapsi testime kui sinu tulemus positiivne tuleb,» öeldi.
Nagu ikka on kõik plaanitud. Kui vaja, tuleb testitulemus 15minutiga. Aga hotellis on vaja, et sa pigem veel ühe öö eest maksaksid. Seega tuleb vastus mitte enne kui järgmisel päeval.
Loomulikult oli seegi test negatiivne. Otsekohe panin asjad kokku, vaatasin et kl 9:59 läheb rong kodulinna, kutsusime Ärni järgi ja lahkusime sealt «haigemajast» kellelegi midagi ütlemata.
Reedest esmaspäevani olime kodused. Hea et meil kaks maja on, tänapäeval tundub, et muudmoodi ei saagi. Ilma selle va teise maja olemasoluta meid minema lastud poleks. Sest kolm negatiivset testi viitab sellele, et abikaasa on ohustatud kui temaga sama katuse all elate.
Esmaspäeval helistasin kohe meie kohalikku polikliinikusse (kui nii võib öelda). «Tere, käisin välismaal ja täna on seitsmes päev mil Norras viibime. Kas peame testi tegema tulema? Kas lapsed peavad ka testitud saama?» «Jah ja jah,» tuli teiselt poolt toru. Nii oligi, läksime kohale. Kohapeal selgus, et täitsa kohale poleks tohtinudki minna, oleks pidanud õues ootama, sest me siiski OHTLIKUD!
Siiski-siiski, ma ei kahetse Eestis käiku. See oli MEGA! Kord aastas sotsiaalne olla ja sõbrannatada ei peaks olema säärane surmapatt.
varikasblog.wordpress.com 