Vanad kirjutised: 19+4

Kirjutatud 5.septembril.

Kui esimesed 12 nädalat (ja natuke peale) venivad mis kole, siis edaspidi läheb aeg linnutiivul. Kahju lausa, et midagi kirja pole pannud :/ ning häbi, et ühtegi pilti teinud pole. Viimases saab süüdistada täispika peegli puudumist majapidamisest, mis meenutab, et liuguksed tuleks magamistoa riidekapile ära tellida.

Aga asja juurde. Kõht on mul taaskord väiksemapoolne, ega muidu ei teaks-ei mäletaks, kui ma kahte beebigruppi ei kuuluks ja sealt teiste omi ei näeks. Vaatamata mu teisele rasedusele teeb mõne esmane punu mu omale silmad ette. Rase näen ma välja õhtuti, kui kõht täis. Hommikul enne sööki petaks vabalt ära. Samas katsudes on viimased paar nädalat “mulksu” tunda. Samuti hakkasin 18ndal nädalal liigutusi tundma. Suht hilja. Mu meelest oli Beniga varem. Alguses oli muidugi kahtlus, et on need ikka liigutused, tunneb ju ainult seestpoolt, mitte kätt kõhule asetades, aga pärast 19nda nädala täitumist on selgemast selgem, et tegu loote siputustega.

Nii kui ma haiguslehele jäin, ehk eelmisel nädalal, hakkasin ma ka uuesti trenni tegema. Beniga rase olles, alustasin neljandal kuul. Praegu igasugu seljalihasharjutusi tehes, tunnen, et on viimane aeg kõhuli kõval pinnal olla. Samas magan endiselt kõhuli. Beniga suisa 35nda nädalani, vaatame kuidas seekord 🙂

Kaalu on juurde tulnud 2kg. Arst, kelle juures ma kuskil 7ndal rasedusnädalal ennast arvele võtsin, tahtis mind juba siis sellele va siirupitestile saata. Jälle üks pealevaadates haigusekahtlustaja. Kui kui ta ütleks nüüd, et 2kg poole rasedusega on palju, siis ma ei tea… Piiriks olen ma seekordki endale 10kg seadnud. Beniga läks lõpuks ikkagi üheteistkümne peale. Aga noh, rohkem pole tõesti vaja. Ei viitsi ennast pärast pool aastat kuni aasta tagasi vormi saada. Pigem ikkagi end liigutada ja mõistlikult toituda, pärast on hulka lihtsam. Veel muidugi see, et ma ei soovi 4,5kilost inimbeebit välja pressida 😀 😀 😀

Muust eluolust. Oleme endale selgeks teinud, et 3kuud enne ning 3kuud pärast sünnitust ei tohiks vanemat last suurte muutustega traumeerida. Nii otsustasimegi, et Ben peab lähiajal oma tuppa kolima. Lasteaias ta juba suurima rõõmuga käib, niiet muid suuri muutusi me talle ei tekita. Hetkel viibib see oma tuppa kolimine voodi taga, mis meid Strømmenis ämma garaazhis ootab. Kuigi Viiking Benile lae alla voodi ehitas, leiame, et nii kõrgel magama on Ben veel väike ja soetasime talle ühe Taani disainivoodi. Mul oli kindel säng,  mida ma Norra pealt kasutatuna taga ajasin. Meie lähedal ei müünud sellist muidugi keegi, aga suure organiseerimisega ma selle 2h kauguselt Strømmenisse sain. Sealjuures säästes kuskil 600euri.

Vahepeal on Beni laiutamised juba sellised mõõtmed võtnud, et teised väga voodisse ei mahu ning ma olin ajutise lahendusena sunnitud enda kõrvale põrandale madratsi panema, kus poeg siis vahelduva eduga kenasti magab. Et oma tuppa kolimine veel libedamalt läheks, sai talle ka autodega voodikomplekt soetatud. Sellega oli selline lugu, et kui Ben KID´is seda esimest korda nägi, võttis ta selle lihtsalt näppu ja jalutas kassasse, et me ära maksaks 😀 Läbirääkimiste tulemustena nõustus ta siiski ootama, lubasin, et tulevikus saab ta selle kindlasti. Ja oma lubadust ma pidasin ning kohe kui kõik laste voodipesukomplektid tolles poes 40% alla hinnati, tellisin selle ära 🙂 Norras on tõesti nii, et suht kõik saab allahindluste ajal ära osta, ainult oota natuke.

Ohh, mõtlen praegu tagasi esimesele trimestrile – küll see on hull aeg. Koguaeg väsinud, mul võimendas väsimust mõistagi ka rauapuudus. Lisaks iiveldus ja oksendamine. Praegu, sarnaselt Beni ootusajaga, oksendan vahest nüüd ka, aga see hoopis teistmoodi. Ei ole seda non-stop paha olla´t. Ei hakka iiveldama, kui natukenegi kauem söömata olema juhtun. Ütleks, et praegu on lust!

Eile teatas Viiking lõpuks oma emale ka. Kuna nendega (pean silmas nii ämma kui äia) on veits keeruline, nad nimelt pühenduvad VAID oma tütrele ja tolle kahele tütrele, on Viiking veidi solvunud. Mina lausa vihane, krt küll Ben on ka nende lapselaps! Kui viimane tütretütar sündis, oli äi kahe päeva pärast platsis, Beni sündides läks nädalaid, enne kui värske vanaisa aega leidis. Ja tol ajal elasime me 1km teineteisest! (Meie ja Viikingi õde siis). Ämm.. sellel on aega igal pool ringi paarutada, aga oma esiklapselast aega külastada pole. Vot sellepärast ei teatanud Viiking neile enne poole raseduse möödumist midagi. Ma oleks üldse sünnituseni oodanud :p

Siiski oli ämm ülevoolavalt rõõmus. Juubeldas ja õnnitles. Rääkisime mõnda aega telefonitsi. Viikingilt oli küsinud ka, miks me ometi varem ei öelnud.

Selle rasedusega oleme otsustanud, et tuleb üllatusbeebi. Tahame täiega sellist kogemust. Üks mu sugulane, kes raseduse puhul õnnitles, kirjutas lisaks, et loodame, et seekord tuleb tüdruk ja NUTUEMOJID sinna lõppu.. 8/ Hakkab pihta see komplekti tüdruk+poiss kokkusaamise jutt. Siiski ei aja see mul hinge täis nagu paljudel teistel. Vastasin, et vahet ju pole, ega see viimaseks lapseks jää. Sest tõesti viimane asi, mida ma vanana kahetseda tahan, on see, et oleks võinud rohkem lapsi saada. Ja see pidi üks levinumaid kahetsusi surivoodil olema 😶

Tõmban otsad kokku, nesting on hakanud tuure üles võtma, maja võiks enne uut aastat ikka valmis saada. Jäänud on veel alumise korruse põrand, korstna viimistlemine, mõned Beni toa detailid, garderoobkapid ja TERVE ülemine vannituba. Hahaha, VAID, eksole. Okei, võrreldes, mis tehtud on, on see tõesti äkki üks kümnendik.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s