Lapsesaamine

Viimasel ajal on igal poolt kuulda probleemidest lapsesaamisega. Jumpstükk – mu töökaslane – rääkis, et tal munasarjadega jama ja et arst öelnud, et tema lapseootele jäämise võimalus on 50%. Teine kolleeg, kes on poolakas ja kokk kurtis mulle kuu-kaks tagasi, et nad naisega aastaid last teha üritanud, mõlemad arstilgi käinud. Midagi pidi “katki” olema, nagu ta ütles.

Tõesti kahju, kujutan ette, kuidas selline asi närve süüa võib, kui kuid-aastaid üritad. Ma läheks peast segi, ütlen ausalt.

Tegelikult tahtsin poolaka reaktsioonist kirjutada, kui ta minu beebiootusest kuulis. Eelmine pühapäev oli meil töökaaslastega Magic Party (WTF hahaha), teadsin juba ette, et ma ainus kaine seal olen, seega teatasin laupäeval köögis kahele kokale, et olukord nüüd selline. Rootslasest kokk oli õnnelik, küsis, kas tean juba sugu jne. Poolakas aga ei vaadanud mulle otsa, ei lausunud sõnagi, jooksis välja suitsu tegema, terve ülejäänud päeva ignos.

Eile pöördus ta minu poole: “Ma sain sinust eelmine kord valesti aru ja unustasin õnnitleda, nii et palju õnne! Ja võin sulle öelda, et meie saame ka lapse.” Ma:”Oo, väga tore, mitu nädalat on juba?” Tema: “3 nädalat.”

Väga-väga meeldiv tõesti 🙂 Aga nii vara ma veel küll ei hõiskaks, eriti veel, kui neil nõnda kaua tehtud kaunikene on. Üldse ta naine pidi siis selle eriti varajase testi tegma. A muidu naiss, mul võibolla kellagagi beebiujumisse minna 😀

Esimene ämmaka visiit Norras

Täna sai ära käidud. Tundub, et eesmärk oli niisama raseduse teemal juttu rääkida. Mis ma siis teada sain:

  • et ma saan ise valida, kas käin igakuiselt perearsti või ämmaemanda juures kontrollis.
  • et 36ndast nädalast hakkan iga kahe nädala tagant kontrollitud saama.
  • et pissiprooviga oli kõik korras.
  • et reesuskonflikti kontrollitakse võibolla 18ndal, võibolla 24ndal nädalal.
  • et kohe kui 4. novembril ultrahelis käidud tuleb kärmelt lapsesaamiseloengusse registreerida. Kohad pidid õige kiiresti täituma.
  • et beebi elab – selle tõestuseks kuulasime dopleriga südamelööke.
  • et ma jumala eest sinihallitusjuustu ei sööks. Aga Briet tohib, kui ma seda just liiga kaua soojas ei hoia.
  • et 19.jaanuaril oleme Viikingiga oodatud imetamisloengusse.

Õhtul sain eriti õnnelikuks, sest ühele Ergobaby´le (+imikukookon) ja BB lamamistoolile (+mänguasi)sai käpp peale pandud, esimese eest 73euri ning teise eest 78euri välja käidud. Rõhutan uuesti, et uuena oleks ma nende eest kokku üle 300euri maksnud! Nii et ma olen väga rahul endaga 😀 Need näevad väga kenad ja uued välja 🙂

Kiired ajad

Rasedusalguse logelemine on läbi! Nüüd on päevad vähe sisukamad ja mulle nii meeldib 🙂 Eile alustasin päeva keelekurususel, siis tegime Leedu sõbrannaga pumpkin spice latte (nii hea – jõuluaeg tuli meelde :D), jutustaime.

Lõunaks oli Viiking mulle sellise lambakintsu toonud:

Taas tuleb abikaasat kiita. Ma võin korra mainida, et mul mingi roa isu on. – antud juhul fårikål´i (lambaliha-kapsa-roog) – ja järgmine päev on vajaminev kraam külmkapis olemas. Panin siis poti tulele, ise sain Viikingiga kokku, käisime ühe projekti asjus maad uurimas, teise (projekt “Seinakapi ehitus”) pärast Ikeas, seal jõudsime juba 3ndat korda järeldusele, et pressitud saepurust kappi me ikkagi ei taha, sõitsime ehituspoodi ja naasime koju puitmaterjaliga, millest nädalavahetusel Viiking ning ta isa, kes spetsiaalselt Kristiansandist kohale tuleb, kappi vorpima hakkavad.

Uks on ka nii kaugel, et saab kohe lakikihi peitsikihile peale.
Täna olen tunde Norra keelega tegelenud. Kohe lähen Emule vastu, kes Eestimaalt Eesti toiduga saabub, õhtul tööle.

Eile sain veel ITKst meili analüüsivastustega, et süüfilist mul pole. Woohooo! Mitte et ma kahtlustanud oleks, lihtsalt kõiki rasedaid ju kontrollitakse. Postkastist vahtis mulle Norras tehtud analüüside vastused ka vastu: B- ja C- hepatiidist olen puhas, toksoplasmoosist ja HIVist ka. Ok siis.

Lauralt sain mõned töödeldud pildid viimasest fotosessioonist. Mu olen nendega vaat et rohkem rahul, kui pulmapäeva omadega – tiss ju nüüd suurem 😉


Ahjaa, ja esmaspäeval oli meil Oslos AM´i sünnipäeva tähistamine, kus ma teisigi töökaaslasi titeuudistega üllatasin. Aint, et ülemusele keelasin (veel) öelda.

Eesti ja Norra erinevused: rasedusega arstil

Täna olen õige varajane linnuke, sest Emu sadas juba 7:30 oma saja kotiga meile koju sisse, jättis osa asju siia ja pani Eesti poole leekima. Saatsin ta rongile, ise läksin 9:00ks arstile. Nagu juba varem mainitud, siis enne 12ndat rasedusnädalat siin midagi ei torgita, täna aga, kui käes on 13+6 tehti esimesed protseduuris. Esiteks paluti mul pissutopsiga kohale tulla. Taevas halasta, mul Eestis juba oscar tehtud ja and tahavad mingit pissut. Aga sellest pean ma vaikima, sest kahes riigis (vist) korraga arvel olla ei tohi. Lisaks küsiti neid tüüpilisi andmeid nagu pikkus ja kaal (mis on siiani endine, juhuu!), reesuskonflikti võimalikkust (mul veri neg., Viikingil pos.). Öeldi, et seda kontrollitakse esimest korda 24ndal nädalal. Pandi paika haigla, kus sünnitan, lõpuks võeti 5(!!!) topsi verd. Nojahnoh, Eestis piisas küll ühest..

Esimene ultraheli tuleb 16ndal nädalal, või kuskil nelja nädala pärast, selle pean ise välja uurima – kuhugi helistama. Üldse pidi ainult kaks korda ultraheli tehtama, vaid kahtluste korral rohkem.

Ma nüüd pean kärmelt otsustama, kas lähen Eesti 20. nädalal looteanatoomiat tegema. Eestis ämmaemand igatahes tungivalt soovitas.

Ok, tsau!

Üks kolleeg

Meil on tööl värvikas seltskond. Täna pajatan ühest 21aastasest kutist kelle elulugusid kuulan ma kui igapäevaseid järjejutte.

Noormehe traagika seisneb selles, et kodune elu on peapeal. Otseloomulikult on selles süüdi girlfriend. Eltakse neiu vanemate juures ning tsikil on varasemast suhtest 2aastane poeg. Milles siis probleem? Naine vigisevat iga asja üle, küll ei sobi, et härra tööl on, küll, et väljas käib, samas koos mehega välja minna ei taha, tahab et kodus kätt hoida.

Eilne draama seisnes selles, et kutile meeldib enne und voodis šokolaadi süüa, tüdruk keeldus seda talle köögist toomast. Tüli majas!

Täna tulin õhtust vahetust üle võtma, esitasin oma igapäevase küsimuse: “Kuidas tüdrukuga läheb?” Sain teada, et tüübil soov iganeljapäevasele muusikaarvamise mängule minna, tüdruk aga tahtis koos kodus vegeteerida. Tüli majas!

Küsisin kutilt, et äkki tuleks tüdrukuga rohkem seksutada. See ei aitavat, neiu olevat kui meritäht.

Ma ausaltöeldes irwitan iga kord kui ta oma muresid kurdab. Miks ta nii loll on? Ootab, et tsikk imeliseks naiseks hakkab? Elu raiskamine..

Mis narkopesas ma töötan?

Eile kui ma taaskord tööpostil olin, sadas sisse mingi araablase välimusega.. isend ja küsis kellegi Kristofferi kohta. Kirjeldas, et pikk tüüp. No meil neid nädalavahetuse töötajaid vahetatakse nagu sokke, ma kõigi nimesid-nägusid-pikkuseid ei tea. Küsis 10x üle, et kindel, et ei tea, ei tunne, ei tereta? Siis palus luba kokaga rääkida. Too ka Kristofferi ei tundnud. Korra hakkasin mõtlema, et tegemist Jumpstüki 18aastase vennaga, aga ei julenud teist igaks juhuks välja anda.

Seepeale teatas araablane, et Kristoffer olevat kellegi (tema enda?) kokaiini sisse vehkinud ja tagatipuks naise üle löönud. Siis ma lihtsalt lootsin, et see mees siit kiiremas korras minema tõmbaks. Helistasin Jumpstükile, rääkisin loo ära ja küsisin, mis kurat siin majas toimub?? Pärast on mul jama, et kurikaela varjan. Tuli välja, et Kristoffer Jumpstüki vend siiski pole ja viimane käskis mul kohe politsei kutsuda, kui närukael ennast veel näole annab.

Tunni pärast tuli mind turvama – nagu ta ütles – seesama tuhvel, kellest viimases postituses juttu oli. Väitis, et teab toda araablast ja et nendega jamada ei tasu.

Issand, mis narkopesa see siin on?!?!

Kuidas remont edeneb?

Ikka tasa ja targu. Ma ei teagi mitu kuud me juba niiviisi remondi otsas elanud oleme. Ega me just iga päev ülearu aktiivsed olnud pole. Üks pōhjuseid oli kindlasti, et me ei teadnud, kuidas me uue kapi ehitame. Ja kōik venis..

Käesoleva näda algul istusime Viikingiga maha ehk arvuti ette, tegime joonised ja otsustasime, et kapiga saab kaetud terve uksesein (Viikingi idee). Siis hakkas edenema, toast vedasime välja kirjutuslaua ja voodi, viimane asetseb nüüd pooleldi esikus, otsapidi elutoas. See peaks nüüd piisavalt ebamugav olema, et me end liigutama hakkaks. Hakkasimegi – ehituspoes sai juba käidud ning uus parkett valitud. Eile eemaldas Viiking vana parketi, mille alt tuli välja puidu imitatsiooniga vakstu (püha jumal, kes sellisele ideele tuli?).

Tundub, et sai ikka tükk ette vōetud ja me tahame veel kahes toas sama teha. Peaaegu sama tegelikult – pōrandaid mujal ei vaheta. Ahjaa, endises blue roomis tuleb uks ka vahetada, see vana ilmselt 60ndatest.

SAMSUNG CSC
Tänane seis

 

Korter Eestis või maja Norras?

Ühte asja pole ma siin lahanud. Selleks on üks tähtis samm, mille ma enne võsukeste tulekut kindlasti ära teha tahan. Kui mitte, siis ei juhtu seda ilmselt järgmised kümme aastat.

Ja no mis te arvate, mis selleks on? Eks ikka OMA kinnisvara soetamine. Korter milles me elame, on Viikingi jagu ja kuigi tema rõhutab, et see on mõlema oma, siis minu jaoks loevad faktid – laen on Viikingi nimel ning tema oli see, kes sissemaksuks raha kogus.

Minul on algusest peale (st kui pulmad peetud, oli vaja järgmist rahakogumise eesmärki) visioon, et ostan Tallinnasse korter, soovitatavalt Põhja-Tallinnasse, sest mul on sellesse piirkonda usku, hinnaks max 100 000€, üüriks välja ja teeks laenu tagasimakset tasa. Laenu on siin nimelt kasulik võtta, sel puhul ei pea nimelt nii palju palga pealt makse maksma. Seega vahet pole kas maksan riigile makse või pangale intressi 😀

Paar nädalat tagasi käisin ma pangas, rääkisin oma soovid ära ja sain teada, et plaanil on jumet, vaid üks aga – vaja tagatist ning kinnisvaraobjekt väljamaal/Eestimaal selleks ei sobi. Viikingi korter sobiks aga küll. Koju läksin mõttega, et kuidas ma küll nii suurt asja mehelt paluda saan. Õhtul koos süüa tehes aga jalatasin: “Sa oled mu abikaasa ja pead mind aitama 😆” sinna otsa siis ülejäänud jutt. Viiking: “Muidugi ma aitan!” Jehuuu! Koorem kaelast.

Tegelikult soovib Viiking hoopis rohkem, et ma oma laenuosa majaostu suunaks (loe: koos Norra maja soetaks), aga ma pole nõus. Vähemalt veel. Ca 1500€ kuus pere peale laenu tagasi maksta on minu jaoks liig.

Pangas, kus vestlemas käisin, selgus, et vaadatakse vaid kolme viimase kuu sissetulekut ning sissemakse on 15%. Nagu nimme oli mu juunikuu palk aegade madalaim, kuna ma mandliopijärgsel haiguslehel olin ja enne seda veel Hawaiil ka reisisin. Nüüd pean ma 1-2 kuud ootama, et keskmine palk normis oleks. Ja ega mul midagi praegu niikuinii teha poleks, sest Tallinnas pole midagi saada, või ei ole selle raha eest midagi saada. Vaatasin täna üle pika aja kinnisvaralehtedele ja no pole muffigi. “Lepi” või tõesti majaga Norras.

Samal ajal kardan, et hinnad lähevad aina kõrgemaks ja ma ostaks vahetult enne uut krahhi.

Kui mul 200 000€ korerile kulutada võimalik oleks, valiks ma hoopis mõne Oslo 1toalise uberiku. Viikingi kolleeg nimelt ostis aasta korteri, mis maksis ca 200 000€ ning müüs selle nüüd ca 320 000€ga maha. Vot sellise tehinguga ma juba juubeldaks! Kohutavalt kiiresti kasvavad just Oslos need hinnad.

Väga loodan, et olukord enne talve, nagu mu hea sõber ennustas, muutub.

Oh jumal, ulata abikäsi🙏

Vabad päevad

Mul oli eile vaba päev. Ja vabal päeval oli ilus ilm. Mõtlesin, et tagumine aeg üks mustikakorjamise päev teha. Tegelt kõigepealt asusin ämma aeda ja korjasin kõik vaarikad ära. Ta ise mrBeaniga Speinis.

Metsas kulus terve päev, sest ma ei tea, kas on halb mustikaaaata või olin ma hiljaks jäänud aga nende korjamine ei läinud libedalt. Olid teised väikesed ja paiknesid hõredalt. Ühe kivipuraviku ja mõned kukeseened sain ka:

Kui koju jõudsin, saabus kohe Viiking ka. Jalutasime poodi ja sõime ja nii. Õhtul läks jutt mu neljale vabale päevale septembri algul. Ülemus leidis, et mul neid pärast terve augusti rabamist vaja.

Mõtlesime Viikingiga, et mida ometi peale hakata ja otsustasime, et lendame ka Speini. Pole seal nii kaua käinud ka. Koheselt sai käima pandud kuu aega kasutuna seisnud arvuti, välja otsitud sobivaimad piletid ja nüüd ongi üks suvelõputrip soolas 🙂

Rahast

Mulle on raha alati meeldinud. Raha peabki armastama, siis ta ka sinuni tuleb.

Ma olen õnnega koos, et mul nö rikkumata silmad on. Ehk siis minus on siiani säilinud tänutunne, et Norras palgad säärased on. Norrakad sellest aru ei saa. Nende meelest on ikka häda – Nike tossud liiga kallid jne.

Mina võtan asja nii: Eestis on palgad ca 4x madalamad. Seega kui ma omal ajal Tallinnas elades Stradivariusest 20€ teksad ostsin, on see sama kui ma siin 80€ Levi’s püksid soetan. Loogiline ju!

Säästmisest ka. Seda olen harrastanud sama kaua, kui tööl käinud. Kuskilt naisinvestori artiklist lugesin, et sealne tegelane iga kuu pool palgast kõrvale panen. Seda teen ka mina. Isegi kui mu palk Eestis (ametlikult) 400€ oli, sai pool “mustadeks päevaseks” hoiule pandud. Eks ma olen piisavalt näguripäevi ka oma elus näinud, et miski alalhoiuinstinkt mind seda tegema sunnib.

Lisaks olen ma äärmiselt kalkuleeriv. Mingeid emotsioonioste ei eksisteeri. Kui, siis õige harva. Toidu peale ei kuluta ma kuus rohkem, kui eestlased Eestis. Riietega on meil see õnnitus, et Viikingiga saab soodsamalt, mis aga ei tähenda, et me ülearu seda võimalust kasutaks. Ikka pigem harva ja korralik rõivas kui tihti ja mingi H&M. Tark inimene üldse ei reosta planeeti nende odav-hilpudega.

Üürikoreris ei elaks iial. Pole 24aasta jooksul midagi üürinudki. Surnud hobuse eest maksmine ju.

Reisimine. No see on koht, kus kulutada kahju pole. Neli nädalat meil palgalist puhkust on ja las siis elada need üürikesed hetked nagu kuninga kass. Nagu ma öelda tavatsen – Norras on raha alati rohkem kui puhkepäevi, et reisida. Kui elada oskad.

Et selle jutu põhjal vale arvamust ei tekiks, siis mainin ära, et Norra mõistes on mu palk “mitte midagi”.