Ma hakkasin säärast postitust tegelikult juba 1,5a tagasi kirjutama😄 Siis sai kirja:
«Esimene eluaasta ei pannud ma erilist rõhku sellele, mida mu Benike kannab. Lõviosa tõi Viiking oma tollasest töökohast Cubusest koju, kojutoomise riideid käisime koos samuti Cubusest ostmas, meeldis, et olid ökod teised. Lisaks veel Nextist 3 paari kinniste jalaosadega (selliseid oli raske saada) unekaid, üks villabody ja villafliisist õuerõivaks. Oligi nagu suht kõik 😀
Polnud üldse sellist hullumist nagu paljudel, et kogu esimese aasta garderoob poole raseduse ajal juba ette ostetud. Mulle oli pigem kõrvu jäänud, et “ära osta liiga palju, kiiresti kasvav beebi ei jõua kõike ära kanda”.
Strømmenis elades juhtus muidugi vahel spontaanseid oste, kuid maale kolides muutus kõik. Kui ikka ainus riidepood on Cubus ja sul enam -40% kaarti kah pole (muul juhul ma sealt tõenäoliselt üldse midagi soetanud poleks), avaneb netipoodide maailm. Ja siis juba hakkad uurima, et mis äge on.
Mulle meeldib, et ma saan mehega lasterõivastest rääkida. Kunagi pole tal suva, et “osta midagi, vahet pole”. Talle läheb ka ikka korda kuidas poeg välja näeb.»
Ega mu põhimõtted väga muutunud ole. Aga nüüd otsustasin punktidena mulle olulise kirja panna:
1. Rõivad võiksid olla mitmele lapsele kanda. Ma pole kunagi hetkekski kahelnudki, et ma võrdlemisi palju lapsi tahan. Kuna ma olen väga seda usku, et osta tuleks võimalikult vähe võimalikult kvaliteetset, et riideesemet mu mitut (aga võibolla ka kõiki 😁) lapsi teeniks, soetan ma rõivad enamasti uuena ja sellised brändid, millest ma tean, et nad kestavad. Nt PO.P, Molo ja ka Nexti kohta võin öelda, et selle raha eest on kvaliteeti rohkem kui rubla eest.
2. Sooneutraalsus. Okei, 100% pole see võimalik, ikka on mu poiste riided pigem siiski poisilikud aga enamused sobivad täiesti vabalt ka vastassoole kui tulevikus tütreid juhtuma peaks. Ja muidugi kui keegi riideid kingib, siis täiesti poisilikke.
3. Ei kiirmoekettidele. Seda, et ma astun H&M’i, Cubusesse, Lindexisse, KappAhli vm sellisesse ja kukun shoppama, ei juhtu. Muidugi on siin erandeid, nt kui me ostukesuse vahetus läheduses elasime, siis ikka vahel harva midagi spontaanselt soetatud sai. Aga nüüd kui toimub 100% netipoodlemine, ei trüki ma iial googlesse «H&M». Omad vitsad olen ma Lindexist tellimisega kätte saanud ka. Nende eesmärk on vist võimalikult õhuke riie toota, et kindlasti pärast esimest kautuskorda augud järel ja tarbija uuele ostutuurile tuleks. No ei ole soovi selliseid ettevõtteid toetada. Ma olen väga palju Viikingi poolt mõjutatud ka – ta ei salli üldse kiirmoekette, ta ju on ühes neist töötanud ning teab nö telgitaguseid.
4. Väljanägemine. Keegi vist ei taha ise ega ka oma laste puhul, et riided oleks sellised nagu kõigil teistel. Nii ka meie. Võibolla just eriti meie 😃 Viiking teab alati trende ette ja kui miski on liiga populaarne, võib kindel olla, et meie neid asju ei taha. Muidugi siin tulebki mängu see, et kui sa kiirmoeketid välja jätad, oledki juba teistsugune😝 Paar korda olen ma kvaliteedi puhul silma kinni pigistanud, sest asi nii äge. Näiteks The Animal Observatory, riided väga ägedad, hinnad päris krõbedad aga kvaliteet sama mis Lindexil. Või tegelikult, kuna ma kempleja ja katkiläinud 50eurose mütsi kohta kaebuse esitasin, sain pool raha tagasi ja saadeti veel uus müts kauba peale, siis see konkreetne peakate läks ju iseenesest vaat et vähem kui H&Mi müts maksma😂 Edaspidi ma siiski väldin seda va TAO’d.
5. Väldin sünteetikat. Mingid fliisid ja polüestrisisaldusega riided – EI, EI, EI! Iseäranis oluline on, et naha vastas mingit plastmassi poleks. Kui fliis, siis ainult villafliis 😉 Õueriietega on muidugi teine teema. On juhtunud ka, et olen kogemata 50% polüestriga Molo püksid tellinud, sest ma olen harjunud, et muidu on neil 100% puuvillased dressikad.
6. Vill olgu kvaliteetne. «Villal ja villal on vahe» nagu kuulutab Nøstebarn. Odaval villal pidi olema polüestrikiht peal, nende omal mitte. No selge! Mulle meeldibki Nøstebarn enim 😁 Muud pärast seda shokeerivat paljastust ostnud pole.
Neile punktidele lisaks tahan peatuda teise ringi riiete ostmisel. Norra on tõenäoliselt parim koht kus seda viljeleda. Kus veel inimestel liiga palju raha, et ostetakse kõike üleliia kokku ja pärast poolmuidu edasi müüakse? Mul käib hooti see finn’is shoplemine. Igasugu pärleid olen leidnud. Mu põhimõte on kindlasti, et pigem ostan kasutatud HH jope kui uue Lindexi oma.
Ja lõppu toon ikkagi mõned brändid ka ära. Kaalusin tükk aega et kas ikka hakkan. Protentuaalselt leiab meie laste riidekapis kõige enam Molot, beebiriietest tuleb järgmisena PO.P, Benile ostan sealt pigem ainult pikki pükse – peavad hästi vastu. Viikingile meeldib spordibrändides käia ja mind on ta ka lastele neid ostma utsitanud. Natuke leidub muidugi Lindexit ja H&Mi ka. Viimane ainult kingitustena saadud. Õueriietest seaks esikohale HH, vihmariided Didrikson nagu vist pooltel lastel. Kombekaid on meil ka nii Molot, HH kui Didriksoni olnud. Viimane meeldib mulle neist kõige vähem😶
Aa ja jalatsid. Nt mingeid Superfite ei suuda ma osta, olgu nad nii kvaliteetsed kui tahes, nood näevad lihtsalt kohutavad välja. Samas ei välista, et kui nad mingi ime läbi kenad jalavarjud toodavad, siis vb isegi ostan😁 R. veel ei kõnni, temale oleme ainult Stonzid varba otsa saanud, aga Benil on olnud talvekatest nt Vikingid, Timberlandid, Sorelid, Kavatid. Lemmikut neist välja tuua ei oska.
varikasblog.wordpress.com 