Jõul ‘20 ja aastavahetus

Eelmise postituse lõpp oli järsk, sest sügelesin juba jõuludest ja vanaaastaõhtust rääkima😁

Kogu sügis oli õige teguderohke. Kemplused Tiglkåki teemadel, ehitusmehe siiaorganiseerimine, ise abiskäimine, pidev laste Emule sokutamine. Äkitselt oli käes detsembri keskpaik, Tilkåk jäi tühjaks ja kuigi me seal veidi veel nokitsesime, rahunes meiegi elutempo maha. Kuna Viikingil oli veel nädala jagu puhkusepäevi välja võtmata, tegi ta seda nüüd. Kuhu sa neid ikka enam edasi lükkad. Muidugi megamage puhkust kodus (või samas riigis) pidada, aga mis sa ära teed. 23ndal pakkisime enesed autosse ja sõitsime Oslo lähistele ämma uude koju jõule pidama.

Alles kodulinnast välja sõites taipad, et jumal kui kaua me siin olnud, pool aastat juba viimasest pealinna väisamisest 😯 Lisaks see kultuurishokk, et kõik maskides. Meil sellist asja pole. Ja imelikul kombel – arstide meelest lausa võimatul kombel – ei ole meil ka eriti nakatanuid. Paar nädalat tagasi uurisin, et pandeemia algusest saati on meie maakonnas 16 positiivset juhtumit. Kõik käivad poes maskita, bussis istutakse kõrvuti maskideta, käiakse spordiklubises aga vot haigeid pole🤷‍♀️ Lähed Oslosse, kõigil maskid ees ja haigeid kordades rohkem.

23nda õhtuks jõudsime Fjellhamari. Vanaisa endisele krundile oli 3 paarismaja püsti pandud, millest ühe maja üks osa on siis ämma ja mr.Beani uueks kodust. «Hea, et vanaisa seda kunagi ei näe,» tõdes Viiking kui krundile keerasime. Jaah, too keeraks vist hauas teist külge kui teaks😬

Samal õhtul seadsime ennast sisse, sõime ja oligi peagi uneaeg. Järgmisel hommikul algasid ettevalmistused õhtuseks pidusöömaks. Jalutamas käisime ka, nimelt oli mul poest vaja üks pakk ära tuua. Viiking muidugi keeldus sissegi tulemast😆 Siis tekkis isu siidri järele, et ikkagi pidupäev ja äkki pool klaasi pärast laste magamaminekut on lubatud. Sammusin juba Vinmonopoli ette aga selgus, et see kinni ja muidugi järgmised ma-ei-tea-mitu-päeva niisamuti.

«Õhtu»söök oli otsustatud kella 15ks, sest mõned on oma laste kell 19 magamapanemises nii vankumatud, et isegi Jõululaupäeval mingeid erandeid ei tehta☝️ Norra jõulutoit on minu (ja ka Viikingi) jaoks küllaltki keskpärane niiet mingit ülesöömist küll karta pole😝 Õige pea tuli jõuluvana, pakkide hulgaga oli tõsine areng tehtud – ei olnudki enam 20tk per face. Üldiselt oli väga meeldiv õhtu, tantsiti, trallitati, lapsi oli hulgi, pakke siiski veel enam, täiskasvanud rüüpasid glögi, lapsed maiustasid, ma jäädvustasin nii video- kui tavalise kaameraga sündmuste käike.

Pildijada:

«Algul ei saa vedama, pärast pidama» on meie tavaline. Ehk siis pärast jõule vedelesime paar päeva veel ämmamajas ning tagasitee jagasime kahele päevale. Esimesel päeval ajasime ostukeskuses asju ja sõitsime Lillehammerisse. Teisel päeval sai tolles linnas ühest poest kauatahetud koogivorm -50%ga ostetud ja koju sõidetud.

Aastavahetus olnuks esimene kord kodus veeta, aga me otsustasime ikka, et see aasta pole puhkust olnud ja meile meeldib hotellis ööbida – saab «põgeneda» kodutööde eest ja keegi teine teeb süüa😛 Niiet me sõitsime niisama spontaanselt Ålesundi. Saab restotada, lille lüüa ja ilutulestik ka suurem. Jah, Ålesund on ka üks veider linn kus vaatamata maskide mittekandmisele viirus ei voha. Restod on lahti ja elu ligilähedane tavapärasele.

Pärale jõudes, tegime kõigepealt ostukeskuse tiiru, edasi hotelli ja suunasime Beni lisaks R.’le lõunaunele. Muidu ta ju päeval ei maga aga kuna saluuti näha soovis, pidi. Laste uneajal käisime Viikingiga kordamööda trenni tegemas. Meie hotellivalikul on alati kindlaks kriteeriumiks jõusaali olemasolu. Haha ja Viiking käis veel enne JA pärast trenni vannis. 😂

Sööma siirdusime indiakasse sest üks ihaldatum – Zuma – oli kinni. Ja sinna vist lastega ei läheks. Mõtlen just sellises vanuses lastega, muidu ei tuleks aeglasest gurmaanitsemisest midagi välja 😅

Indiakas, kus me muidu mitu korda varem ka käinud olime, me seekord pettusime ja rohkem oma jalga sinna ei tõsta kah. Pärast õhtusööki oli veel aega hotellitoas shokolaadi söömas käia 😁 Ja ilutulestikuks olime väljas tagasi. Tuleb ära märkida, et me ei teadnud väga kuhu suunas minna. Pead laiali otsas läksime vahepeal kuskile künka otsa, siis mereäärde. Benil oli kõige suurem rõõm vist hoopis säraküünlast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s