Kolm lugu

(Siin ja praegu sündis otsus, et R. nimi blogis on edaspidi Kaaren. Kaua võib lihtsalt R. olla?)

Nimelugu

Läksin neljapäeval Kaarnaga Benile lasteaeda järele. Minek näeb välja nii, et jala keskusesse, sealt bussile, laps lasteaias kaasa haaratud, lähme uuesti bussile, samasse kusjuures. Ok, praegu tagasi jalutamisosa juurde. Ostsustasin Kiwipoest läbi minna. Kaubad haaratud, siirdusin kassasse, ladusin need lindile ja ootasin oma korda. Meie ees oli kuskil 80aastane proua. Vaatab Kaarnale otsa: «Oi millised punased põsed! Sa käid vist õuelasteaias?» ma: «Ei, ta on minuga kodune :)» tädike lapse poole pöördudes: «Jah, sa pole vist veel nii vana..» mina: «Ta on 11kuune.» Proua lapselt: «Ja mis su nimi ka on?» Mina: «Ta nimi on Kaaren» Tädike megaüllatunud, lehvitab kätega imiteerimaks tiiva«ripsutamist» «Kas sa ka tead, mida Kaaren tähendab?😯» mina: «Ikka! Mu mees norrakas, tema selle nimega lagedale tuli😁 Tädike pöördub kassapidaja poole: «Tänapäeval pannakse ikka väga imelikke nimesid, kujutad ette – ronk – sellist asja pole ma veel enne kuulnud!» Kassiir muheleb, mina naeran, proua jätkab: «Ükskord olin Rema1000’s ja kuulsin, et ühe lapse nimi oli Milo. Jumal küll, see on ju pesupulbri nimi**!!»

Tädi olek oli lõbus ja tore, absoluutselt mitte kritiseeriv, lihtsalt vanainimese imestus. 😃

* meie teise poja nimi on tõlkes tõesti «ronk»

** Norras kindlasti kõige populaarsem villapesuvahend kannab Milo nime

Uni murrab

Samal päeval kui olin juba kahe lapsega tagasiteel koju, istusime mikrobussis, mis meid kodujuurde viib. Kuskil 5km enne meie peatust uinus Ben. Lasteaias ta ju ei maga aga päevad on tal ilmselt ikkagi liiga intensiivsed ja koduteel uinub kohe kui võimalus avaneb. Mõtlesin, et pole mõtet teda vägisi turgutada, las tukub siis need mõned minutid. Kui meie peatus käes, võtsin kogu tavaari, mida jagub mitmele istmele, Kaarna kaenlasse ja ütlesin Benile, et oleme kohal. Aitasin ta püsti, tüüp tegi silmas lahti, astus ukseni, astus isegi ühe istme allapoole ja.. pani silmad kinni ja magas püstijalu edasi😂 «Benike, me peame ikkagi ärkvel püsima ja koju saama. Tule, astu maha,» Ben virgub, astub bussilt teepervele, sammu edasi ja heidab ennast lumehange MAGAMA😂😂😂 Täitsa lõpp, naeran ja võtan telefoni, et olukord jäädvustada:

Lõpuks ta siiski ärkas, istus oma kärupingile ja saime koju.

Limonaadi ostmas

Kui me viimati Ålesundis käisime, ostsime õllepoest selliseid vähe väärtuslikumaid limonaade kaasa. Ben valis rohelise (klaasiga) greibi oma, teise võtsime roosa guajaavaga. Ega selles midagi iseäralikku polnud. Aga kui me uuesti linna ja sellesse samasse ostukeskusesse sattusime ja sellest õllekast möödusine – mina käru ja Kaarnaga ees, Viiking järel ja Ben kõige lõpus – märkasime äkitselt, et poega polegi sabas. Muidugi astus Viiking õllepoodi sisse ja mis pilt talle avaneb: Ben on kaks limonaadipudelit kassasse viinud ja enda arust ostab neid. Juba vajutas kaarditerminalil rohelist nuppu. 😄 Tema jaoks oli loomulik, et me uuesti samasse poodi läheme ja samu jooke ostame ja nii armas kuidas lapse jaoks on kõik lihtne – lihtsalt vali kaup ja vajuta kaardimasina nuppu. Kaarti tal muidugimõista pole. Müüja vaatas pealt ja imestas ja Ben ootas vist, et talle mõista antakse, et makse sooritatud ja võib minna😂