Karantiinisaaga

Mitte mu elus muidu midagi märkimisväärset ei toimu, aga järgnev tuleb kohe kindlasti kirja panna.

Eelmisel aastal hakati meie tüdrukutepundis ühe sõbranna tüdrukuteõhtut planeerima. Esialgu oli plaan aasta alguses peoga maha saada, siis lükkus märtsi ja kuna siis ka koroonapiirangud ei lasknud, lükkasime juuni alguseks.

Enamus neide tulid kohale Soomest, nende tulek oli kindel ja nende koduriik neid niimoodi ei peedista nagu Norra mind. Minu minek oli viimse hetkeni kaheldav kuniks ma umbes kaks nädalat enne pidupäeva kõik miinused ja plussid kokku lõin ja ikkagi minna otsustasin. Et mul on mullusest Eesti külastusest siiani trauma, otsustasin kohe et kui liialt takistusi teele tekib, jätan asja katki.

Mis need mu takistused siis olid?

Esimeseks ei saanud Emu meiega reisida. Pole temal Norra ID numbrit ning teda poleks pärast tagasi lastud, pole Emu, pole lapsehoidjat. Teiseks karantiin – ok, kodus elan 10 päeva üle, maju meil ka kaks – mees peab ju eraldi olema aga hotellis 1,5 nädalat? Tänan ei! Kolmandaks koroonatest: minu ninaneel pole surkimiseks! Kas ma lahendasin takistused? Jah, ma palkasin lapsehoidja, helistasin nn koroonatelefonile ja sain selles reeglite virrvarris selgeks, et kolme hotellipäevaga võib ka pääseda ning testi sooritasin kurguloputamisega.

Niisiis, kuna mu ootused olid väga madalad, osutus aeg Tallinnas ääretut meeldivaks. Rentisime korteri Toompeale samale aadressile kus tüdrukuteõhtu aset leidis ja kõik läks libedalt👌 ma ju ei teadnud kuidas Kaaren pool ööd minuta hakkama saab, pidin igaks juhuks lähedal olema.

Aga ega ma peost (mis muideks ülimalt meeleolukas oli) rääkima ei tulnud. Hüppame kohe tagasi-reisile. Test pidi olema mitte vanem kui 24h. Niiet ma oleksin pidanud selle tegema ideaalis pühapäeva hommikul kl 6:00. Lend oli esmaspäeval kell 6:00. Eelmisel (st laupäeva) õhtul tehtud test ei tulnuks kõne alla, siis on too ju lennu väljumise ajaks aegunud. Broneerisin pühapäevaks kella 9:35ks aja ning uskusin, et eestlased on kärmed ja vastuse saab üsna kindlasti enne 24h täitumist. Mul oli õigus – negatiivne vastus saabuski kuskil 7-8tundi pärast proovi andmist.

Kõik kuni Oslos maandumiseni läks ladusalt. Norra oli kuulutanud, et kui riigist kust sa tuled, on nakatumise määr alla 150/100 000 kohta, saad karantiini koju pidama. Nii et ma olin suht kindel, et nii lähebki, kuniks mulle passikontrollis teatati, et «koroonahotelli lähete!». «Mida? Kahe väikese lapsega? Mul on väiksemale 2 mähet kaasas! Ja kes võtab vastutuse kui me hotellis haigestume?» daam letis näitab mulle oma listi, et Eesti seisab ohtlike riikide hulgas, ütles et hotell muretseb mähkmed ja võtab ka vastutuse koroonasse haigestumise osas enda peale.

Läksin närvi: «Ma tegin just negatiivse testi, ma olen terve, sa tead, et ma olen terve ja tahad meid ikka hotelli saata!» Passikontroll: «Miks sa nii vihane oled? 😮 Olgu, ma vabastan sind karantiinihotellist.» paneb mulle ette lehe kuhu pean nime ja e-maili kirjutama. Hakkan kirjutama, mispeale passikontroll näkku irvitab «…aga siis maksad 20 000noki!» mina: «Lõpetage ära! Las ta jääb siis, lähme koroonahotelli.» (Imekspandav, et kui 20tonni välja köhid, siis enam teistele ohtlik pole.) Sealt edasi oled sa kurjategijaga samal pulgal. Meid viidi range valve all pagasilindini. Igal sammul hoiti silm peal, et jumala eest minema ei jookseks. Väga alandav! Ma pole end kunagi nii diskrimineerituna tundnud. Miks koheldakse negatiivse testi sooritanut nagu kriminaali? Ime et käsi raudu ei pandud.

Pagas käes, «talutati» meid covid testile. Norras ei halastata ka lastele, ole või vastsündinu, orgi sa ninna saad. Täitsin mingid paberid ja registreerisime mingi arsti/med töötaja juures, kes oli meiesuguste ohtlike nakatajate eest klaasi taga aga kui oli mu lapsega nukke vaja visata, siis oli suva, et puutus kättpidi kokku ja ega tal kindaid ka käes polnud. Loogiline mõtlemine ma ütlen… see kadus inimkonnal koos koroona tulekuga.

Edasi testile. Ninasügavustesse keelasin ma kohe endale midagi toppida. See õõnsus ei ole mõeldud igasugu objektide sisestamiseks. Punkt! Veidi kahe ninassurkijaga (loe: testijaga) kemplemist ja nõustuti kurgust testima. Ja natuke ninast ka, nii 1-1,5cm sügavuselt. Sellega nõustusin. Lapsi testitakse niikuinii ainult sentimeetri ulatusest.

Näete mis ülal toodud pildil seisab? Bullshit mu 1a4kuune Kaaren protesteeris küll aga kedagi see ei huvitanud. Testija ulatas vatipulga minu kätte ja palus mul sellega oma poja ninas ise surkida. Võibolla oligi parem, sest ma ei saa haiglast rahuldust teiste hingamiselundites kompamisest, natukene sõõrmesiseküljelt ja aitas kah.

Testid sooritatud, läksime ootama. Ootasime oma veerand tundi. Siis noogutati meile, midaiganes see tähendama pidi ja viibati järgmisesse lindiga piiratud alasse ootama. Nagu kariloomi, ainult elektrikarjus puudus. Viimaks eskorditi meid vähemalt viiepealise saatjaskonnaga bussini. Sest jumala eest kogu see kari oli viimase kahe päeva jooksul ainult kaks negatiivset testi andnud – see on ikka megaohtlik neid teistega kokku lasta. Jumal hoidku veel selle eest et minema jooksevad!

Bussis loeti pead üle, uks kinni ja hotelli poole. Oma pool tundi läks sealgi järjekorras, et tuba saada. Kui me lõpuks sinna saime, jäime kõik magama.

Õhtusöögi aeg. See käib nii, et iga hotellitoa ukse taga on laud, sinna asetatakse söök, koputatakse uksele ja minnakse kärmelt ära. Muidu veel nakatame. Söögiks saime:

Esimene mulle, teine lastele. Vabandust aga mis asi see on?? Te pakute 1a4kuusele ja 4aastasele lapsele rämps«toitu»! Õõvastav lihtsalt. Kuidas on võimalik, et pool-taldrikut-köögivilju-salatit-reegel on kellestki tänapäeval nii mööda läinud? Poolfabrikaadid väikelastele! Andke abi!

Kumbki laps mul sellist asja niikuinii ei tahtnud ja see mass läks prügikasti. Teine küsimus – kuidas on võimalik, et jäätmete probleem on kellesti nii mööda läinud. See metsik ühekordsete nõude-pakendite kasutamine.. ainuüksi meie kolme söömisest tekkis päeva jooksul kotitäis plastikut ja muud:

Jube! Selline prügitekitamine on planeedile kordades hullem kui mingi viirus. Aga ei, keskmine inimene arvab ju, et kõik muu on suva, peaasi, et ÜKS liik päästetud saab. Aga noh seesama loogiline mõtlemine – mõni pea ei võta, et kui pole enam elu meres ega vihmametsi, siis pole ka meid, inimesi.

Esmaspäevast neljapäevani tiksusime, käisime õues mängimas, õnneks oli seal liivakast ja veel suurem õnn, et ma olin lastele just Eestist rannamänguasjad ostnud. Paljud päevitasid õuemurul hotelli ees. Tegelikult tohtis õues max 2h viibida aga keegi reaalselt ei kontrollinud. Ahjaa, saabumise päeval palusin hotellitöötajal meile mähkmeid tuua, oli meil ju neid vaid kaks ja kuigi Kaaren on peaaegu mähkmevaba, mõtlesin, et võiks igaks juhuks rohkem olla. Mähkmed lubati kohe tuua. Ütlen juba ette ära, et neid ei toodud mitte kunagi.

Õnneks aga tuli Ärni ja tõi meile päris sööki ja ka mähkmeid:

Hotellis ei huvita kedagi et sul külalised käivad. Ainus mis neid huvitab, on see, et sa maksad. Külalised pole keelatud ega midagi.

Söömine käib looma kombel põrandal, sest sul pole ei lauda-toole ega taldrikuid ega midagi. Aastasega on lihtsalt piin niimoodi süüa – kõik on lagastatud. Kui võimalik, sõime edaspidi õuemurul.

Ca 20grammi värset oli nende kõrgeim tase. Ma arvan, et plastikut sai ka rohkem gramme.

Teisel päeval otsustasin ma igaks juhuks Terviseameti lehelt üle vaadata, et mis see number siis Eestis ka on:

Helistasin kohe ka Norra nö koroonanumbrile ja küsisin, et mis Eesti nakatumismäär nende meelest on. 111/100 000 teatati. Update’itud reedel. «Tohoh! Ma vaatan, et tegelikult on ikkagi 64/100 000» Vaidlesin seal veel veidi aga ega see tulemusi ei andnud.

Kujutate ette, Norra lihtsalt ignoreerib päris numbreid mis terviseamet.ee’s üleval, panevad endale oma suva järgi suuremad numbrid kirja ja siis veel järgivad ka neid!

Ausaltöeldes oli kiusatus lihtsalt minema minna aga teadvustasin endale et siis oleme meie seaduserikkujad. Niiet ootasime kannatlikult kolmanda päeva testini . Neljapäeval kl 11 heliseski mu telefon ja meid kutsuti teisele korrusele testima. Seekord õnneks ainult kurgust ja lapsi ei puututud üldse. «Lapsi testime kui sinu tulemus positiivne tuleb,» öeldi.

Nagu ikka on kõik plaanitud. Kui vaja, tuleb testitulemus 15minutiga. Aga hotellis on vaja, et sa pigem veel ühe öö eest maksaksid. Seega tuleb vastus mitte enne kui järgmisel päeval.

Loomulikult oli seegi test negatiivne. Otsekohe panin asjad kokku, vaatasin et kl 9:59 läheb rong kodulinna, kutsusime Ärni järgi ja lahkusime sealt «haigemajast» kellelegi midagi ütlemata.

Reedest esmaspäevani olime kodused. Hea et meil kaks maja on, tänapäeval tundub, et muudmoodi ei saagi. Ilma selle va teise maja olemasoluta meid minema lastud poleks. Sest kolm negatiivset testi viitab sellele, et abikaasa on ohustatud kui temaga sama katuse all elate.

Esmaspäeval helistasin kohe meie kohalikku polikliinikusse (kui nii võib öelda). «Tere, käisin välismaal ja täna on seitsmes päev mil Norras viibime. Kas peame testi tegema tulema? Kas lapsed peavad ka testitud saama?» «Jah ja jah,» tuli teiselt poolt toru. Nii oligi, läksime kohale. Kohapeal selgus, et täitsa kohale poleks tohtinudki minna, oleks pidanud õues ootama, sest me siiski OHTLIKUD!

Siiski-siiski, ma ei kahetse Eestis käiku. See oli MEGA! Kord aastas sotsiaalne olla ja sõbrannatada ei peaks olema säärane surmapatt.