Kahetus, süümepiinad ja meenutus helgematest kirjutamisaegadest – just need märksõnad tulevad esile kui blogi peale mõtlen. Ma ei saa aru kuidas teistel nii palju aega koguaeg on. Küll loetakse massiliselt raamatuid, postitatakse sotsiaalmeediasse ja mina ei suuda poolt tundigi leida, et nagukenegi eluolu kirja panna.
Nii paljud emad räägivad kuidas ikka ainult emaks olemisest jääb vajaka, vaja ennast muudmoodi teostada. Minul on vastupidi, ma oleks suurima hea meelega teatud aastad ainult ema. Ja muidugi on just mulle antud elu (ok, ise olen selle sellisels kujundanud), kus ma rööprähklen ja nö vaba aega on nii vähe, et ühte raamatut loen kaks kuud😄
Esiteks on mul muidugi kaks keskmisest suuremat tähelepanu soovivat järeltulijat. Teiste juttudest on selline mulje jäänud. Omaette mängimine on meil harv nähe ja emanda tähelepanu nimel tehakse mis iganes. Kui vend ka läheduses siis kakeldakse füüsiliselt.. Kui üks on süles, on teisel ka vaja. Kui üks alles hakkab sülle tulema, hüppab teine vahele. Aga ega ma teistsuguseid lapsi tahta ei oskagi, pole erakutega kogemusi.
Väikem on eriti kleepekas. Oleks tema teha, oleks ta koguaeg küljes, va õues, siis ei tohi käestki kinni hoida. Kaarnapojal elu esimene palavik. Kestis 2-3ööd (päeval taandus) ja päädis täppidega. Vast see kurikuulus kolme päeva palavik. Benil säärast kunagi polnud. Palaviku temperatuuri ma öelda ei oska. Mis see mõõtmine mulle annaks? Käitumiselt oli ta nagu ikka, va söögiisu langus ja rohkem kaisutamist. Viimast ma suisa nautisin. Pärast õhtusööki viskusin diivanile, Kaaren tissiotsa ja nõnda ta ööunne uinus. Ei mingeid kemplusi magamajäämisega. Ja see komme mu kõhu peal tissitades magama jääda jäigi talle külge.
Vahest juhtub mingi ime ja Kaaren mängib üksinda. Selleks peab talle kastitäie lelusid ette valama, ise ta neid iial võtma ei lähe, kuigi need nina all elutoas. Siis laob ta kettaid torniks ja plaksutab iseendale. Veel on ta viimasel ajal niiviisi korralikult tugevalt kaelaümbert kinni hoides kallistama hakanud. No meganunnu! Kõnnib Kaaren kuskil 1a1kuu vanusest saati. Siiamaani heietan kui nunnu on see värskelt tatsama hakanu 😍
Päevi täidavad veel Tiglkåk ja autokool. Esimene hakkab vaikselt valmis saama. Vahepeal elasin Tiglkåkis, sest siis sai õhtul lapsed magama pandud ja Emu hoolde jäätud ja me Viikingiga saime seinu värvida, köögimööblit ehitada, plaatida jm. Lisaks säästis see aega Beni lasteaiast toomise arvelt. Ja vahepeal kui Lihavõtteaegu linn hullus ja koroonat igaks juhuks ette kartma hakkas, pandi Viiking kodukontorisse. Too seati püsti Tiglkåki tulevasele kohvikualale. Kodus keset tuba töötamine ajaks kõik hulluks – laste jaoks issi nagu on kodus aga nagu ei ole ka. Lõpuks ei saa keegi midagi tehtud. Tean, mullu läbi elatud – ütleks et keerulisim aeg mu lapsevanemastaazist.
Autokooliga on nii, et järgmisel nädalal peaks Moldesse eksamile minema. Võimalik, et ma siiski lükkan selle edasi, sest raamatulugemine mitteemakeeles ja veel spetsiifiliste terminitega võtab vähe rohkem aega ja netitestidega pole ma veel alustanudki. Oehhh kui tore kui selle tehtud saaks ja Tiglkåki ka käima. Mis ma siis kogu selle süllekukkunud vaba ajaga peale hakkan? 😆
Tiglkåki vuntsides on mind aina häirima hakanud kodumaja lõpetamata tööd. Vannituba ajab ahastusse! Me tellisime 2,5kuud tagasi sealseks remondiks vajamineva ja täna tuli kõne, et homme hommikul kell 7 tuuakse asjad ära. Wohhooo! Black Fridayst saadik vannitoaplaadid mis me esikus seisavad juba õige harjumuspäraseks saanud. Lammutama hakkas Viiking juba hilissügisel. Vot nii kaua olema seintetu ja pooleldi põrandaplaaditu vannitoaga läbi ajanud.
Teine asi on esik. No ei saa ma ennast kokku võetud, et pool seina ära värvida. «Pole aega,» tahan jälle öelda. Tegelikult mulle üldse ei meeldi selle vabanduse kasutamine. Kõigil on sama palju aega. Ma pean lihtsalt valima, kas ma jalutan, sorteerin pilte, valmistan ette õhtusööki, värvin midagi Tiglkåkis või teen trenni selle 2h jooksul, mil Kaaren päevaund teeb. Kõike ei saa ning seetõttu on mul pidev nimekiri asjadest mis tegemata on🤦♀️ aga vat palgatöö ei tuleks kõneallagi. Selleks poleks mul päriselt ka aega! 😃
Isegi kui me siin pooleldi sees elades Tiglkåkis askeldasime, oli tempo alla arvestust. Möödunud nädalavahetusel tulid pärale ämm ja mr.Bean ja nende paari päevaga saime palju rohkem tehtud. Jõudsime lausa nii kaugele, et mööbel ja muud esemed said õigetesse tubadesse paigutatus. Suurenes kohe ka õhin, sest koheselt tekkis tunne, et oleme peaaegu valmis. Tänusõnad ka Emule, sest kui ta lapsi (või vähemalt ühte neist) ei valvaks, ei saaks üks meist (mina või Viiking) midagi tehtud. Ben on tihti meil kaasas, ta juba piisavalt asjalik ja suur, et aru saada mida puutuda tohib ja mitte. Ja loomulikult tahab ta ka alati võõbata või naelu kuhugi lüüa. Siis annamehi talle suvalise puutüki kätte ja saame ise kõrval midagi tehtud.
Ilmast kah! Meil on reaalselt pool aastat talve olnud ja kuigi mulle muidu meeldib ja valdav osa on see õiget tüüpi winter wonderland olnud, siis aprilli lõpuks mul ausalt kopp nii ees, et kui Viikingit töölt lastaks, oleks ammu minema pagenud.
Nagu teate on reisimine mulle tähtis teema. Ja ma olen niiiiiiiii tänulik, et kui üks nõnda tähtis asi elust ära kukkus, siis tuli asemele Tiglkåki projekt. Miski, mis meid tegevuses hoidnud on ja et see miski veel nii õigel ajal ja õiges kohas juhtus, on lihtsalt õnnistus🙌
Lisaks tunnen ma end megaõnnistatuna, et me selle koroonaaja just siin läbi elame. Meil on elu siiani nagu tavaliselt. Va need lühikesed kodukontori perioodid. Ma ei leia mitte ühtegi mõjuvat põhjust miks praegusel ajal linnas elada? Olen kuulnud mõnest kes 30ruuduses korteris kuskil Oslos kuude viisi kinni istub. Mis elu see on? Viikingiga ikka räägime, et siin võib koroona üldse meelest minna kui autos raadiot käima ei pane. Paradoksaalsel kombel ei levi meil see va covid, mis siis et maske ei kanta. Meil toimus eelmisel nädalavahetusel isegi üks lasteüritus ja no ikka ei levi 😃
Lõppeks jah, tuleb tõdeda, et pean ajaplaneerimist õppima, muidu jääb igasugu asju tegemata. ✨
varikasblog.wordpress.com 