Kuidas elanud oleme?

Elu on näidanud, et kõik käib (minu puhul) intervallidena. Vahepeal oli kirjutamisega see mõõnakoht. Tagant ma end neil puhkudel üldse mitte ei utsita ning niimood tuligi pea kolmekuuline vahe sisse.

Oh, kus mul oleks kirjutada. A vahest olen ma selline, et kui midagi liiga palju on, löön pigem käega kui et hakkan pihta 😀

Mis siis maikuust toimunud on? Hmm, hakkasin kohvikus 100%liselt tööle. See polnud algul mu esimene soov, aga praeguseks on selgunud, et just nii minema pidi.

Veebruar, märts ja aprill töötasin 50% kohvikus ja 50% hotellis. Vahest nii, et 7ks kohvikusse, 14:55 vabaks, jooksuga/kiirkõnniga/rattaga vändates hotelli, kus alustasin 15:00 ja lõpetasin 23:00. Mis seal ikka eksole, töises 16h 😛 muus osas oligi suva, aga Benist nii kaua eemal olla oli õige raske. Tema käitumine peegeldas samuti emmepuudust.

Ta meil selline laps, kes peab end kõige paremini üleval siis kui terve pere koos. Nädal mõlema vanemaga Kristiansandis, nädal Eestis – musterlaps! Nädal emandata Oslos ja kemplusi saime kõik tagantjärele kogeda. Ei oleks üldse tohtinud nii väikest emast eraldada. Enam nõnda ei tee kah.

A tagasi töö juurde. Oli teada, et juunist tahavad nii kohvik kui hotell mind 100% endale. Ja kuigi ma oleks oma vaheldusrikast tööelu jätkanud, on täisajaga lepingul siiski eelised ja tuli teha valik. Kohviku omanik kibeles lepingut allkirjastama, ma: “Noooo ma ei tea, hotell tahaks mind ka täisajaga. Ja nad maksavad rohkem,” (pluss seal on nädalavahetuse ja õhtutundide lisad). Ülemus: “Jaah, neil on rohkem raha,” Ok, mõtlesin, et ega siit midagi ei tule. Kõik see jutuajamine käis töö ajal. Aga paari minuti pärast tuli ta mu juurde: “Ma maksan sulle X-summa fikseeritud palga kuus, kui sa jääd.” See summa oli kuskil 30% kõrgem kui varasem töötasu.

Siiski manasin kahtleva näo ette ja ütlesin, et mõtlen. Pärast tööpäeva astusin reipal sammul otsejoones hotelli ja küsisin, mis neil mulle pakkuda oleks. Ütlesid, et mai-september 100% leping, hiljem vähemalt 50%.

Õhtul tekstisin managerile mis aastapalka kohvik mulle pakub ja küsisin, kas trumpab üle. Tüüp oli rabatud, ütles, et seda ta küll ületada ei saa ja nii ma siis kohviku kasuks otsustasin. Jättes siiski alles oma ekstrahjelp’i tööotsa hotellis 🙂 sest seal on chill! 4 eestlast/eesti venelast ja no ikka omas keeles omad naljad😁

Õnneks saabusid chillid noored suvetöötajad juunikuus ka kohvikusse. Elavad sellist elu, mida ma kadestan: töötavad suve Norras ja reisivad ülejäänud aasta ilma peal. Väga äge, ainult et mina olen selleks liiga materjaalselt mõtlev ja liialt järeltulijate olemasolu hindav.

Kohe-kohe saab Benist lasteaialaps. Augustist täpsemalt. Sellest hakkasin ma tegelikult eraldi postitust kirjutama.. kuu tagasi😂 kui lõpetatud saan, annan lugeda.

Remondi osas on mul täielik motivatsioonipuudus. Viimane piisk oli see va kalasaba parkett mida ma kuudeviisi kokku liimisin. Viikingi ees on lihtsalt piinlik! Kõik teame ju neid peresid-kodusid, kus mees muffigi ei tee, oma lähikondlanegi utsitas meest 5(?) aastat remonti tegema, ikka midagi tehtud ei saanud. Mul just teistsugune eksemplar, tuleb töölt, sellist asja pole iial, et ta lebosse viskaks, koheselt hakkab millegi pooleldiolevaga tegelema. Beni tuba, aias umbrohi, autopesu, motika putitus, põranda-/laeliistud – you name it, misiganes parasjagu pooleli on. Ja siis olen mina, kes tahaks ainult hilist siestat pidada ja sarju vaadata.. MIS MUGA JUHTUNUD ON!!?😱

Vist see, et ma pole loodud kell 5:30 ärkama. Ei teagi kas ma kunagi selle lõokese eluviisiga ära harjun🤔 on üldse võimalik?

Praegu lõpetan, Viiking sai just millegi sellisega hakkama, mis mul harja punaseks ajas😤

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s