Wohhooo – me oleme MAJAOMANIKUD!

Viimane nädal-kaks on möödunud tingimise tähe all. Varasemalt olen vist maininud, et kolimine on nüüd kindel, allkiri töölepingule antud, edasi algasid eluasemeotsingud. Esmalt: kas üürida või osta? Me kõik peale Beani olime ostmise poolt. Rentida selleks, et objekti omanik saaks selle ees igakuist pangalaenu tagasimakset tasuda – tänan ei! Beani argument oli, et meil võib hiljem maja müümisega raskusi olla. Jah, tõsi, nii kiirelt nagu Oslos oma kinnisvarast seal külakeses lahti ei saa, aga kus meil kiiret. Esiteks me üldse ei tea kauaks paikseks jääme.

Nii, tagasi sinna kus me kinnisvaralehte “lappama” hakkasime. Sõelale jäid kolm maja, kõik eri külades, üks neist 400m Viikingi uuest töökohast, teised kaks eemal, üks ca 20km ühele poole, teine ca 20km teises suunas 😀

Mina hoidsin koheselt selle poole, mis 20km eemal, mida me ka külastasime ja millel on väljarenditav osa. Ütlemata mokkamööda oli ka sealne 55ruutmeetrine elutuba. Viiking oli rohkem kahevahel, kuid pärast pikki arutamisi jõudsime tõdemuseni, et no mida meil veel sealt osta oleks? Jah, ses majas saame me kõvasti tööd teha aga meie eelarve juures (või mida me maakohta investeerida raatsiks) saamegi me vaid remontimist vajavaid objekte omale lubada.

Möödunud nädalavahetusel tegime oma pakkumise. Kas räägin hindadest ka? Räägime ikka 😀 Mind alati huvitab. Maja oli müügis 1,6millioni* eest. Teada oli, et vaja on teha mingi välistöö, mis 50 000 – 100 000 maksma läheb. Lisaks soovime me seest kõik ära vuntsida – uus põrand, uus vannituba, uus köök. Kui saab, siis viimane avatuks teha. Niisiis, teades, et vana omanik maja juba augustist saadik müüa üritab, ülesime, et 1,1milli ja ostame ära. Vastus tuli järgmisel päeval: “Ei, liiga kaugel meie soovitud summast.” Okkeii. Siis ilmus keegi teine soovija, kes pakkumise 1,2´le tegi. Kahtlane! Keegi polnud huvitatud, aga järsku ilmus välja. Ausalt öeldes kahtlustame me, et kellelegi maksti, et ta hinda üles pushida aitaks. Igal pakkumisel oli oma päev ja kellaaeg, millal see nö lukku läks. Venitasime iga kord nii kaua kui sai. Päevad nägid välja sellised, et Viiking helistas töölt nii mulle kui oma emale, et arutada, mis järgmiseks. Häiris, et maakler selliseid võtteid kasutas.

Üleeile (?) tegime pärast kaalutusi pakkumise 1,3´le. Eile saime sõnumi, et 1,35 blablablaa. Ma vaatasin ainult seda numbrit ja hakkasin ohkima: “Krt, jälle pakub keegi rohkem!” Saatsin Viikingile sõnumi, milles vaid emoji, mis ma asjast arvan. Olin parasjagu rongist väljumas ja ämma juurde sammumas, et Ben enda valdustesse tagas saada, kui tuli kõne Viikingile: “Said sa ikka aru? Nad ütlesid, et 1,35 ja läheb müügiks!” Jiipiii, nüüd sai kõik uue tähenduse, kuidagimoodi pressiti meil veel 5000 välja, mees tõotas neile, et see meie absoluutne viimane. Väike hädavale 😀

1.aprillil saame võtmed kätte, kolimine leiab aset tõenäoliselt mai jooksul 🙂 Hästi elevil oleme selle projekti osas, et saame jälle põrandat panna ja seinu võõbata. Oh ja siis uus mööbel! Nii tahan suuuuurt diivanit ja suuuuurt söögilauda.

 

*Hinnad NOKides