Pärisprobleeme* mul pole, aga…

…igasuguste asutustega kemplen küll igapäevaselt. Ma nimetaks seda oma päevatööks, sest kõik asjad juhtuvad ju alati minuga.

Kõige hullemat ei viitsi ma isegi täies mahus lahkama hakata, sest lahenduse leidmine võib võtta kuni kuus kuud, aga ütleme nii, et NAV arvab, et haiguslehel olles mulle neli korda vähem raha maksta on täiesti okei. Praeguseks olen igatahes poolel teel, et õiglus jalule seada. A las ülejäänu jääb.

Kui on vaja ultraheli aega, et välja uurida, kus platsenta e EMAKOOK asub, siis kaob saatekiri jäljetult. Ja mitte nii, et ma oleksin mingi paberi saanud, oh ei, ta kaob jäljetult virtuaalselt. Ämmakas väidab, et saatis selle sünnitusmajja, sünnitusmaja väidab, et pole saanud. Varikas helistab nädala pärast uuesti sünnitusmajja – ikka pole kätte saadud. Saadan ämmakale sõnumi, vastab, et tema saatis ära, käin veel visiidil kah ära, ütleb mulle silmnäkku, et on ära saatnud. Helistan paari tunni pärast sünnitusmajja, KEEGI POLE NäINUD, KEEGI EI TEA. Saadan sõnumi ämmakale, et ikkagi ei ole seda va saatekirja. Ämmakas vastab, et ta ikkagi saatis selle juba 3.jaanuaril ära…

Kogu see HELISTAMISEvärk oli üldse raske, sest meil kukkus Beniga kahepeale mu telefon vetsupotti. Oli too niigi armetus olukorras, sest ma sõitsin sellest suvel jalgrattaga üle, õnnetuseks pidurdasin just sel hetkel, kui telf tagaratta all oli. Pool aastat ei raatsinud uut telefoni osta (aeg läheb kiirelt noh), nüüd ei jäänud enam muud üle. Uurimustöö tehtud, tellisin ühe õuna ära. Netilehel kirjas, et kohale jõuab 2-4 päeva pärast. Eile oli kolmas päev ja sain meili, et telefoni saab kätte homme STRØMMENIST. Saatsin range kirja, et kuna te omaalgatuslikult kauba valele aadressile saatsite, siis teete mis võimalik, et telefon homme ikkagi mu kodukohas oleks, et oleks 2-4 päeva, nagu netilehel lubatud.

Vahepeal otsustasin ma Emmaljunga ära müüa. Läks nagu soe sai, 10+ tahtjat ja hinnaks veel 700euri, kuigi käru kohe 3a vana. Tuli siis üks pere Ålesundist kohale, proovida ei soovinud, panid käru autosse, vippsisid raha ja sõitsid minema. Paari päeva pärast algas hullem kamm. Nende laps ei saavat kärus hingata, istumisosa olevat praak. Me olime suht kohe, et ok, dav, tooge siis tagasi, ma maksan raha ka tagasi, pole hullu. Aga ei, nemad tahavad, et me neile uue istumisosa ostaks. Ma andsin kempluse Viikingile üle, teiselpool oli ka kemplejaks pereisa. Nädal vähemalt jaurasid, kuniks teatasid, et tagastavad käru. Kui vana istumisosa olid nad nõus meile koju tooma (110km), siis käru üleandmiseks nõudsid, et me neile poolele teele vastu sõidaks. Keeldusime. Kui sa midagi ostad, ei saa sa eeldada, et kui sulle ei meeldi, siis pood tuleb ise sinu juurde. Viimaks saatsid nad selle käru bussiga meile. Paraku oli buss pool tundi liiga varajane ja Viiking jõudis peatusesse kui too juba uuele ringile läinud oli. Maruvihasena saabus koju. Siis selgus, et 3h pärast on buss koos käruga uuesti Åndalsnesis. Teisel korral läks õnneks ja raha sai tagastatud. Veits toibusime, aga lahti me neist inimestest ikka ei saanud. Peagi tuli sõnum, et nad unustasid mingid jullad kärule külge. Sellised mille külge kott riputada. Palusid, et ma neile postiga need saadaks, olid 50euri maksnud. Täna sain ma need siis saadetud, läks aega, sest telefon, milles aadress oli, uppus ju ära. Nüüd peaks rahu olema. Ülehomme tulevad uued ostjad ja ma hoian hinge kinni ja palvetan. Tõesti ei saa seda praagiks nimetada, lihtsalt olid keerulised inimesed.

Uuele lapsele pole ikka veel nime. On see normaalne, et ma ikka veel ei muretse?

Veel haiguslehe probleemidest. Kuna mul kaks töölepingut, peab tohter iga kord uut haiguslehte kirjutades need mõlemasse kohta saatma. Ühel hetkel avastan, et haigusleht 10.detsembrist 5.jaanuarini on saadetud kaks korda samasse kohta, sellesse töökohta, mis ei olnud täiskohaga. Hakkab jälle helistamine NAVi ja polikliiniku registratuuri külastamine. Üks ajab ühe, teine teise peale. See jama veel nii vähe kestnud, et ma pole veel marutama hakanud, annan neile veel natuke aega.

Igapäevaselt painab mind veel list, mis tegemata on. Ise kirjutan endale ja see on väga vajalik, sest raseduse ajal pidigi mäluga natuke teisiti olema. Näiteks tuleb mul sünnitusplaan kirjutada, mingeid ankeete veel NAVile saata, pilte sorteerida jne. Paar päeva tuleb Viikingita ka hakkama saada, läks Ålesundi tähtsaid asju ajama.

SAMSUNG CSC
Pilt ka ühest heast ajast, mil me Viikingiga värske abielupaarina Hawaiil paarutasime

Kõigele vaatamata on meeleolu õnnis. Sellised pisiasjad mind juba rivist välja ei löö. 2020 on juba praegu hea aasta ja läheb veel paremaks!

*Pärisprobleemid on (surma)haigused, see, et süüa/katust pea kohal pole, see, et partner on s*tt ja nii, eksju.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s