17.mai

Ega mina ka seda päeva kajastamata jätta saa. Tegemist on Norra iseseisvuspäevaga mida suursugust tähistatakse. Minu töö puhul tähendab see, et kindlasti on tööpäev. Ega ma ei kurda, palka sai topelt, nagu ka kolmel eelneval päeval 😉

Too päikeseline päev algas kell 6:00 muffinite viimistlemisega – kreem peale, lipud sisse.


Paar tükki viisin tööle AMle ka. Viiking viis mu kohale, ise läks töökaaslastega Oslosse Champagne Breakfast’ile. 2h toimusid ettevalmiatused ehk toppisime Norra lippe igale poole. Kell 12:00 saabusid AM ja kaks üliiiiiägedat Rootsi noort (kes kahjuks ainult üheks päevaks meile appi saadetud olid).


Kliente oli muidugi murdu, kõik sehkendasid ringi, kassa lakkas töötamast, tellimused tulid valed – ühesõnaga kiskus kaoseks. Sinna juurde siis kaks rootslast, kelle jaoks oli kõik uus.

Oma 5aastase ettekandjastaaži jooksul suutsin ma esimest korda klientidele joogi peale ajada. Õnnestuseks oli see punane vein ning kannatanud olid püha viha täis. Ma saan aru, et ma tegin midagi jubedat, aga nende riietel olid vaid pritsmed ja kõige suuremalt mölises üldse üks naine, kes pihta ei saanudki. Ja üldse ilusti on võimalik ka lahendus leida. Käskis mul kinni maksta ta sõbranna abikaasa pintsak, saatsin ta manager’i jutule ja too lubas mingit tšekki vms neile.

Kõik olid oma tited kohale vedanud, enamused neist käituda ei osanud, kriiskasid. Jube! Ainult üks – ühe pubi omanikest väga värske lapselaps- oli nunnu ja vagur. Ta oli vist mingine nädal vana ja uhke issi siis jalutas temaga ringi, et ema rahus süüa saaks.

Siis tuli ilmsiks, et üks laud oli jehhat teinud ja 140€ maksmata jätnud. Selle peale läks AM, kes niigi terve päev grumpy olnud, närvi. Süüdistas mind ja rootslasi. Tegelt oli see ta enda laud.

Lõpuks hakkas rahvas minema valguma. Jäi veel 20ne reserveering 15-16a poisse. Tellisid nad ainult cocat ja sprite’i. Söögid olid ka juba tellitud kui turvamees avastas, et laudade all neil hoopis teist tüüpi kangema kraamiga pudelid on. Ja siis tuli välja, et tegemist on kohalike vutistaaridega ja et üks meie koha omanikest nende treener on. Too astus sisse, rivistas kogu seltskonna üles ja sõimas läbi. Kõigi ees!

See situatsioon meenutas aegu kui meiegi järjekordse sigadusega hakkama olime saanud ja iluvõimlemise treener meid vastutama pani 😀

Kell 20:00 lasti mind koju. Rootslased pakkusid küüti või siis küsisin ma ise.

Välisukse ette jõudsime Viikingiga samaaegselt ning koos seisime probleemi ees, kus fonolukk ei töötanud ja tavalist võtit kummalgi polnud. Rõduuks oli ka lukustatud, nii et sinna ronimine päästnud poleks. Olin sunnitud naabritädi aknale koputama. Sisse me saime. Ilmselt oli tädike terve päev erinevaid elanikke sisse lasknud 😀

Õhtuks tegin ühe seenepasta ja oligi uneaeg käes.

“Räägime jutte!?”

“Milliseid?” saan vastuseks. “Igasuguseid” ütlen tavaliselt.

Igast asjades ma nüüd rääkima hakkangi.

•Tegin üleeile üle pooleteise aasta külmkapis suurpuhastuse ning tõdesin, et alkovaru on meil korralik:

 •Tänu ühele kontaktile saan pulmaks veini -50% hinnaga ostetud.

•Sel nädalal lõunatasin esimest korda rõdul. Lebotasin&peesitasin&päevitasin kintsu:

 •Eilne hommik algas nii hästi – Viiking helistas töölt ning küsis mu püksisuurust, sest ta on mees, kes paneb tähele (antud juhul seda, et enamus mu teksad mulle liiga suureks jäänud on). Kõne lõppedes möödus 3min, sain sõnumi: “You are gonna have very much new stuff now“. Koju jõudes:

 No on ju THE BESTEST MAN EVER!!!!

•Ja selle parima mehe heaks teen ma MISIGANES. Et pärast pulmi ka midagi toredat oleks, viin Viikingi Swissoteli. Seal peatume 2.-4.mai. Mees ise ei tea asjast midagi. PS! 3.mai on tema sünnipäev 🙂

•Tellisin uue kaalu majja. Uhkema, kui varasem, uuega saab rasvaprotsentigi mõõta.

•Emu asub maikuus tööle imelisse Geirangerisse, kuhu me raudkindlalt Viikingiga talle suvel külla sõidame:

Geirangerfjord

•Alati olen enne 25.eluaastat (ja lapsi) oma keha jäädvustada soovinud. Sellepärast sai bookitud aktifotosessioon, mille nimel ma usinalt trennitan.

•Ma raban enne pulmi metsikult tööd teha, sest ma jumaldan seda kurnatud tunnet vahetult enne puhkust.

•Tööl meil jälle uus meeskokk, seekord poolakas. Kuulis, et abiellun: “Ära seda tee! Pärast abielu läheb kõik pekki. Ma olin enne abiellumist naisega 8a koos, nüüd oleme 4a abielus olnud ja kõik läks allamäge.” No sorry, ära abiellu vale naisega siis.

Suudlemine tööpostil

Üleeile, kui ma parasjagu tööd “rabasin”, astus uksest sisse motorüüs Viiking. Oli teine hooaja esimest tuuri tegemas ja mõtles, et tuleb tervitama mind.

Vaadake, mu mees on ikkagi altraktiivne kuju ja kliente meil väga ei olnud, ainult üks laud poolpimedaid(!) vanureid, seetõttu otsustasime me veidi musutada-kallistada. Kahjuks polnud see mokkamööda vahetuse vanemale, kes on äärmiselt ebaaktraktiivne tüse veidi üle kolmekümne meesterahvas.

Nii kui ma Viikingist veidi eemaldusin, sain pragada: “Sa ei saa siin baaris suudelda. Mõtle, inimesed tulevad sisse ja Te suudlete keset restorani… jne jne” Madre mia! Me isegi ei suudelnud tegelikult, kerged musid ainult. Mida see tüüp Speinis teeks, kui näeks, et KÕIK kahe põsemusiga tervitavad?

Aga vot kui seesama boss täispeaga mulle klientide eest ennast vastu hõõrub, siis see on suva.

Tegelikult me ju teame, et ainus pobleem, mis sel tüübil oli, on see, et temal kellegagi suudelda ei ole. Ja kleintidelt olen ma kordi komplimente saanud, kui armas paar me Viikingiga oleme 🙂

Strømmeni hull

Meil siin linnakeses elab üks segane, kelle hobiks on Rema1000´s üks suurem sõõm cocat juua, väljavalitutele läheneda ja neile NÄKKU krooksuda. Isiklikult nägin seda pealt. Sõsar oli tunnistajaks.

krooks

Eile hilisõhtul õnnistas ta mind oma saabumisega mu töökohta. Midagi ta ei tellinud, lihtsalt istus ja jõi oma kaastoodud Coca-Colat.

Ülemus juhtus ka majas viibima ning talle oli see oma joogi tarbimine vastukarva, mistõttu lähenes ta hullule ja haaras tolle pudeli enda valdustesse. Ja oh jumal, mis siis sai – krooksuja läks täiesti endast välja. Temalt oli võetud ta ainumas abivahend, mis krookse esile kutsub. Ma pidin naerukarmpidesse surema!

Pärast lühikesi läbirääkimisi sai omanik oma coca tagasi ja põgenes ummisjalu.

Kahtlustatkse

Teatasin eile bossile, et mul teisipäeva hommikupoolikul arstiaeg. Õhtul tööl pöördus ta teiste ees minu poole:”Sa hakkad varsti abielluma ja lähed järgmine nädal arstile. Ma arvan, et Sa oled rase, Varikas.”

Haha, tegelt lähen ma perearsti vastuvõtule, põhjuseks mandlid 😀

Tule taevas appi, mis tööpäev

Saan hetkel ainult tööpäeva algusest kõnelda.

Viiking tõi mu kenasti tööle, nagu nädalavahetustel ikka. Aitas ettevalmistusi teha. Premeerisin teda kapslikohviga. Filtrikohvi panin ka hakkama, teavitasin veel kolleegi, et värske kohv valmis. Tuli teine siis vaatama ja ega ikka ei olnud küll. Kordasime protseduuri aga masin ei reageerinud. Taipasime, et masin rikkis! No kuidas see päev kohvita küll üle elada? Jätsin asja sinnapaika.

Enne kui me ametlikult avatud olime, tatsas sellest 10cm uksepraost tuvi sisse. Jalutas edasi-tagasi, äkitselt hakkas tiiba ripsutama. Ripsutas nii kaua, kuni aknaklaasi ja seina vahele kinni jäi:

Käisin õues pildistamas 😀

Kokk haaras noa ja ähvardas temast päevaprae teha. Keelasin ära. Kuigi see lind lõpuks välja saadi, kuigi talle tundus seal meeldivat, lasi silma looja ja nii.

Jõudis kätte moment kui uksed klientidele valla lasti. Ja siis selgus, kassast on raha jehhat teinud.

Ingnosin kõike ja hakkasin külmikuuksi seepeale pesema…

Eks näis mis kõige vägevam veel mu teele sel päeval saadab.

Rein Alexander

Kolmapäeval töötasin poole kuuest õhtul poole viieni hommikul. Rahvast oli vähe, tegevust tuli otsida. Kuni ühtäkki ma kella poole kahe paiku tagaruumidest baari loivasin. Mingi keskealine mees vaatas minu poole ja viipas mu enda juurde: “Ma olen teist korda elus siin, eelmine nädal olin samuti ning sa jäid mulle kohe silma. Lisaks su sõrmus. Sul on selline attitude et sa kõnnid ringi pea püsti ja ei pane tühikargajaid tähele. Sa oled täpselt selline nagu naine olema peaks aga tänapäeval sellised enam pole.” Liskas küsis, kust ma pärit olen, rääkis, et ta palju reisinud jm. Tõdesin, et alles kolm nädalat tagasi selle sõrmuse sain ja tänasin kõigi nende komplimentide eest. Tema jätkas: “Hoia seda, milline sa oled ja õnnitle oma kihlatut, tal on sinuga väga vedanud. Ma austan teie suhet aga sa oled siin kõige ilusam naine ja ainus kellelt ma kontakte küsida ei saa.” Lõpetuseks suudles mu sõrmusega kätt, mina tänasin veelkord.

See oli ausalt ilusaim kompliment, mille ma elus saanud olen. Lisaks ei olnud see härra purjus. Koheselt tuli mu juurde töökaaslane: “Kelli, kas sa tead, kes see mees on?” Mina: “Ei, kes siis?” Tema: “Rein Alexander, Norra tuntud ooperilaulja!”

Enam ma oma emotsioone vaka all hoida ei suutnud! Keksisin ja kilkasin tööpäeva lõpuni ringi. Hommikusöögilauas jutustasin Viikingilegi, kes samuti  sedalaadi komplimendi heaks kiitis.

PS! Lugu pole praalimisena mõeldud, lihtalt üks meeldiv juhtum mu elus.