Tagasi trennilainel

Algas see päev kenasti norrakeelekursusega, peale mida ma poest läbi põikasin – oli vaja jäätisevarusid täiendada (kuuspakk torbikuid maksab hetkel 24NOK samas kui sama jäts üksikuna 22NOK) – kodus end kärmelt bikiinidesse ajasin ja homemade burksi rõdule sööma kebisin. Selle hetkeni, kui ma kolmandiku oma lõunast kinni pistnud olin, läks ideaalne päevitusilm üle, kohale saabusid pilved ning eine lõpetasin ma taaskord kampsunisse mattununa.

Lohutuseks vaatasin blue roomis jäätist süües “Padjaklubi”.  Varsti saabus mu ellu uus takistus: internet lakkas töötamast. Sel hetkel ma otsustasin, et ju see on märk, et ma ennast liigutada võiks. Ajasin trennirüü (jee, mu uus Victoria’s Secret’i trennitissukas 😀 ) selga, panin kanatiivad marinaadi ja astusin õue. Muss kõrva ja hakkasin jooksma!

Esialgu sündis otsus ca 3km + natuke peale ring teha. 100m ma taipasin, et see 4nädalat on mu võhmaga oma töö teinud. Domineerisid siiski vaimustusetunded: trenni teha on ju jumalik! Õnnehormoonid siginevad kerre ja kõik jutud. Ei taha mina see tüüp naisi olla, kes pärast pulmapäeva end käest laseb. Ja ega Viikingile peki sees mürada ei meeldi. Vaatamata kõigele ma kaalule siiani astuda ei julge 😀

Aga jooksu juurde – mulle ei meeldi olla nõrk, nii et vaatamata suitsetaja võhmale (tundus, et mu kopsud samale tasemele taandarenenud olid, mitte et ma suitsetaks 😉 ) jooksin ma siiski pea 5km ringi. Ja no vaadake, kui õnnelik ma teekonna lõpus olin:

Kodus laotasin mati maha ning tegin lihasharjutusi otsa.

Nüüd olen veerand tunnikest päevitada jõudnud, vahepeal jõudis abikaasa koju, pean teda näljasurmast päästma minema (loe: kanatiivad ahju viskama).

Päikest!

Esmaspäeva omik

Et pühapäeviti poed kinni on, ei ole harv, kui esmaspäeva hommikul võileivamaterjal majast puudub. Vähemalt piima oli, ilma selleta ei saa ma kohvi joodud ja siis on kellad.

Kuskilt oli mulle Smoothie Bowl’i idee silma jäänud ja kuna vähemalt puuvilju meil alati leidub, siis sündis otsus valmistada hommikusöögiks üks selline.

Võtsis siis ühe banaani, maasikaid, mustikaid, kaerahelbeid ja viilu arbuusi ning surasin saumiksriga selle keskel. Peale uhasin maasikaid, lina- ning chiaseemneid, gojimarju, kookoshelbeid, mandlilaaste ja kuivatatud mangot.


Ma tõotan, et maitses see väääääga hästi ja kindlasti teen kausismuutit uuesti.

Champagneria

Norra kolides ja korraliku köögiga elamise saades, tärkas minus ind kokata. Seetõttu külastame me Viikingiga restorane imeharva. Oma osa on kindlasti ka sellel, et ühiseid vabu päevi on harva ja selleks, et head toiduelamust saada, peab minema kallimasse kohta, sellised keskmised on siin alla arvestust.

Juba enne esimest Hemsedali väisamist soovitati mulle sealset tapaserestorani nimega Champagneria. Kolmekesi: mina, Emu ja Viiking.

 Tellisime 7 tapast ja 2 maiusrooga, mida jagasime. Juurde kulus pudel punast, paar õlle Viikingile ja iirikohvid desserdi kõrvale. Esimesena saabusid lauda juustutaldrik ning leib/sai aioliga:

  
Veidi aja pärast saabusid kuumad tapased:

  

  
 Uskuge mind, kogu see toiduelamus oli taevalik, mul ei ole ühegi pala kohta mitte ainsatki nurinat öelda. Champagneriasse lähen tagasi IGA KORD kui Hemsedali satun.

Enne desserte tõnbasime hinge ja tegime pilte:

Iirikas teeb uljaks

 

Mees veits vaguram

Ja siis tehti meie elu magusaks Katalaanikreemi ja šokolaadifondandiga:

Kui needki laitmatud maiused nauditud, tegime jehhat.

 

Ukse ees küüti oodates

 

 

Kevadrullid

Ükspäev otsustasime Viikingiga kevadrulle kokku keerata. Sai mees ilusti nimekirjaga poodi saadetud aga järgmine päev avastasin, et too oli filotaigna asemel hoopis riisipaberit ostnud. No tegelt ma ei dikteerinud, mis ümbris neil rullidel olema peab, lihtsalt eelasin filot 😀

Sisuks läks porgand, paprika, kurk, spargel ja sealiha, mille Viiking eelnevalt pooleks päevaks marineerima pani.

Algul tahtis mu mees köögivilja toorelt taiga sisse keerata aga sellega ma ei nõustunud, seega vokkisin nood ära. Järgmisena leotasime natuke riisipabereid, sättisime sisu nende peale ja rullisime. Valmistoodang:


Suht nagu lootekotid, ütleks ma. Töökaaslase meelest nagu kondoomid.

Et rullid libedamalt alla läheksid, keerasime kokku hoisin kastme, raasukese sojakastet, riivitud küüslauku ning ingverit. Tegemist on äärmiselt olulise osaga – ilma kastmeta poleks see roog SEE. Teeme teinekordki.

Lihavõteteks paslik: Mereannisalat vutimunadega

Olen korduvalt seda salatit valmistanud. Näiteks kui sisetunne ütleb, et täna võiks õhtul midagi kergemat süüa. Iseäranis jumaldan salati juurde kuuluvat mee-sinepikastet.

Vaja läheb:

  • Jääsalatit
  • Tomatit
  • Kurki
  • Avokaadot
  • Suitsulõhe
  • Krevette (olen kasutanud nii isekeedetud tiigerkrevette kui väikeseid soolvees hulpivaid?)
  • Soovi korral oliive
  • Keedetud vutimune
  • Tilli

Doseerida tunde järgi, kõik peale krevettide ja oliivide hakkida, kausis kokku segada.

Kastmeks:

  • 1dl oliiviõli
  • Poole sidruni pressitud mahl
  • 1tl sinepit
  • 1sl mett

Kõik omavahel kokku segada ja vahetult enne söömaasumist salatile kanda.

Ahjupeet

Ma olen äärmiselt suur peedi ja kitsejuustu fänn. Seega paneb imestama, et ma toda rooga alles eelmisel nädalal esmakordselt vaaritasin. Võtsin aluseks selle retsepti ja hakkasin siis vaatama, et pole mul suurt peale peetide, kitsejuustu ja oregano midagi. Sibulad oli Viiking kõik ära kasutanud. Ja sibulakoored… Sai talle selgitatud, et enne lihavõtteid neid ära visata EI TOHI!! Aga ei kuulata mind 😀

Igatahes võtsin ma need peedid, pesin teised ära, lõikasin sektoriteks ja asetasin küüslaugu ja kookosrasvaga(Ai, kui Viiking kuuleb, saad kurjaX) ahjuvormi, mis pooleks tunniks 200kraadisesse ahju rändas. Soola, pipra, oreganoga maitsestasin kah mõistagi.

Toidutegemine läks õige ladusalt, sest samal ajal käis Skype-vestlus sõsaraga. Alati meil ju juhtub midagi ja vaja lugusid jagada. Seda ma võin öelda, et jälle oldi kemplemas käidud..

Okei. 30min sai läbi. Avasin ahjusuu, tõstsin vormi välja, õnnistasin selle roa kitsejuustuga ja saatsin 10minutiks ahju tagasi.

Ja valmis ta saigi:

Hala

Haiged mandlid ei lase toidust rõõmu tunda. Eile tegin sellise piduroa Viikingile et ohhohohooo! Trühvlipasta nimelt. Aga vot minu hammas(loe:mandlid) tahke toidu peale ei hakka, endale pidin bataadist ja porgandist püreesuppi tegema:

 Kahjuks oli sedagi piinarikas neelata. Viiking see-eest pistis KOGU PANNITÄIE pintslisse! Saate aru?!

Iseenesest pole paha, et enne pulmi säärane sunniviisiline juurikasupi dieet on 😉

Plaanid vastu taevast. Still beefDay ;)

Käesolevat nädalavahetust olin ma pikisilmi oodanud. Et saame Viikingiga kvaliteetaega veeta, Oslo restosse minna, nunnutada.

Pool tänasest läks poodlemise nahka. Ega me ostukeskuses viibimist eriti naudi aga mõned tähtsad asjad vajasid soetamist. Pealegi on pühapäeval kõik poed kinni ja süüa tuleb ette osta.

Siis tulime koju, tõmbasime hinge ja oli aeg end õhtuks lille lüüa. Pahaaimamatult. Kahjuks lendasid meie plaanid vastu taevast, sest mitte üheski restoranis ei Oslos ega Lillestrømis ei leidunud vaba lauda kahele. Okei, kõige kohta ei oska öelda aga 5-6 restorani Viiking helistas küll. Ja minul oli SUUR biifi isu..

Ei jäänud muud üle kui et 20 minutit enne toidupoodide sulgemist ajasime kargu alla ja tõime liha koju, et sellest ise dinner valmistada. Selling meie kodune deit siis välja nägi:

SAMSUNG CSC

SAMSUNG CSC

Mulle on alati selling alla mediumi biif sümpatiseerinud. Viikigile ka. Kunagi kui ma omal ajal Tallinna Vanalinnas ühes restos töötasin, tegin tähelepaneku, et idapoolsed ja ka soomlastest kunded tellisid enamjaolt well done steigi, lääneeurooplased toorema 😀

SAMSUNG CSC

Selline laupäev siis, homme teeme trenni ja sööme salatit ning makroone.

Amarandist hommikusöök

Üks, mis mulle väga meeldib, on uute asjade proovimine. Eriti uute toitude. Seetstap pole imestada, et nii kui mu kõrvad amarandist kuulsid ja silmad poes seda märkasid, tuli see pakk minuga koju.

Täna otsustasin hommikueineks amarandiputru valmistada. Keemisaeg on noil seemneil pikk – üle kahekümne minuti – seega tundus paslik sel ajal amarandi kohta guugeldada, sest ega mina ka nendest enne palju teadnud.

Ja mis selgus: amarant ehk rebashein on hinnatud oma toiteainerohkuse poolest, sisaldades proteiini ja kaltsiumi, lisaks kiudaineid, magneesiumi, rauda ja aminohapet lüsiini, mis aitab kehal kaltsiumi omastada. Tagatipuks on need imeseemned veel gluteenivabad ka. Rohkem saab lugeda SIIT

Siin mu vastvalminud puder. Maitsestatud kaneeli, kardemoni, mee ja soolaga. Ja et libedamalt alla läheks, lisasin banaani, mustikaid ja kookoshelbeid:

 

SAMSUNG CSC

 

Filotaignast pirukad

Laupäeval veetsin ma sõna otseses mõttes pool päeva köögis, et meil õhtusele peole minnes midagi kaasa võtta oleks. Jagan siin väikse õpetuse filo-pirukate valmistamiseks. Vaja läheb

  • Filotaigen
  • Õli
  • Punast pestot
  • Kirsstomateid
  • Brie juustu ja/või kitsejuustu
  • Soovi korras trühvli balsamicot
  • Basiiliku lehekesi
  • Seedermänni seemneid

Esiteks rakendasin ma eelmisest õhtust pohmaka külge pookinud Viikingi tainast õlitama. Tüüp pidi enne klõmaka võtma, polnud mõtet tal kaineks saada, õhtul järgmine pidu ju 😉

Mees siis pintseldas seal, kasutusele läks viis kihti:


Mina hakkisin tomateid ja juuste:


Kui viis kihti õli-tainast koos oli, lõikasime kääridega sellest umbes 10x10cm ruudud, asetasime need muffinivormidesse ning taigna täitsime pesto, tomati ja juustuga:

  

Tegin pooled Briega, pooled kitsejuustuga, juhuks kui kellelegi viimane ei meeldi.

Pirukad olid ahjus 200 kraadi juures 10 minutit, välja võttes lisasime veits balsamicot, seemneid ja basiilikut.

Ütleme nii, et pidulauas komplimente tuli.