Hädas

Mul on illlllgelt vaja hunnik (pulma)tavaari Eestist ära tuua. Soovitatavalt augustis. Varem niikuinii ei saa, hiljem on liiga kaua pärast 😀

Algul plaanisin üksi ära käia, aga tundub, et asju on rohkem kui ma kaasa tassida suudaks. Siis tekkis plaan vanaisa vana autoga ära käia. Vaatasin Tallinki hindu ja no kuskil 150€ üks ots, kui ma ei eksi. Pluss bensiin, mis ca 1000km sõitmisele kuluks.

Siis tuli mulle kuldne idee, et läheks lennukiga Eesti, rendiks sealt auto, pressiks selle asju täis ja tuleks sellega Norramaale. Saatsin siis Herzile meili, et kas selline asi on võimalik. Vastus oli selline:

See oleks võimalik, autorendi hinnale lisandub 1440 EUR jättmistasu.”

Ah et selline jäTTTTTTTTmistasu!? Segi s*ttunud!! Rahvusvahelisel firmal võiks ikka parem organiseeritus olla. Selle eest ma ostaks juba auto Eestis.

Igaks juhuks saadan veel mõned hinnapäringud, aga eriti lootust ei hellita.

#hardlife

Pere”draama”

Eile õhtul helistas Viikingile tema õde ja küsis, kas vend oleks nii lahke ja tuleks talle autoga tööle järele.

Läksime koos. Teekond kestis maksimum viis minutit, sel ajal vahetati muljeid möödunud nädalavahetusest. Nagu öeldud/kirjutatud, veedsime me selle Kristiansandis, mehe õde oli uue kuti juures. Viiking: “Väga mõnus oli, kahju ainult, et väike õde seal polnud,” mina: “Ei ole kahju!” Nii, jälle teised rabatud, kuidas ma ikka niiviisi ütlesin. SÜDAMETU Varikas selline.

Kui me Viikingiga kahekesi jäime, küsis ta, miks ma niimoodi ütlesin, nüüd arvavat tema õde, et mulle nende väike sõsar ei meeldi.

Aga laske mul selgitada. See väike tita-sõsar veedab äia juures iga teise nädalavahetuse. Iga kord, kui me sel ajal Kristiansandis olnud oleme, koosneb päevaplaan lapsekesest vaimustumisest, mänguväljakutel käimisest ja uneajal vait olemisest. Ma saan aru küll, et see on suguvõsa ainus titt ja ammu oleks aeg uuel põlvkonnal neid meisterdada (Viikingi põlvkonnal siis), aga ikkagi. Mul pole laste vastu midagi, mu mehe väike õde on üks armsamaid tittesid aga ma tõesti eelistan vabu päevi muudmoodi veeta.

Õigustasin ennast küll, aga Viiking ikka tõreles minuga 😬. Täna hakkasin veits põdema – äkki läksingi üle piiri – küsisin sõbrannalt arvamust, a ta arvas suht nagu minagi ja ma sain maha rahunetud. Lõpp hea, kõik hea.

Jälle juhtus minuga midagi

Eile oli viies päev operatsioonist. Öeldi, et 4.-6. päev on ühed hullemad. Nõustun, sest valu on omadega kõrvades ja asi kohati nii hull, et jäätist ka piin süüa.

Sellegipoolest ostsustasin eile korteri ära koristada. Sekka vaatasin ohtralt “Padjaklubi”. Kohe esimesest hooajast panin ketrama.

Enne Viikingi tulekut valmistasin talle sealiha-nuudlivoki, vaatasin kuidas ta seda sööb, käisime issi saadetud pakil järel ning täiendasime koduseid jäätisevarusid.

Kodus tagasi, läks valu piisavalt hulluks, et mu undama ajas. Võtsin “graafikuväliselt” valuvaigisti. Peagi läksime tudile, ehk siis mina lugesin tunnikese voodis ajakirju. Nii tore – “Pere ja Kodus” oli lugu eestlannast, kes Mauil elab. #kadedus

Ja siis äkki tunnen, et neelatama peab kahtlasel palju. Siis juba veremaitse. Tõusen püsti ja neelan ja neelan. Paanika! Haav veritseb! Äratasin Viikingi, kes 2min pärast juba kiirabi kutsunud oli. Ise haarasin mahlapulga, et ehk see ohjeldab verejooksu. Õnneks aitas, lebasin paar minutit, ise suures ärevuses, kiirabi jõudis. Läksime õue, sain masinasse ja enam ma seitsa ei jaksanud, natukese aja pärast istuda ka mitte. Sain pikali, kanüüli veeni, jublaka näpuotsa ja minema me sõitsimegi. Viiking jäi maha, et hiljem järele tulla. Selgus, et vererõhk oli väga madal, sellest ka nõrkusetunne.

Haigla on me kodus kuskil 2km eemal. Vastu võttis mind trobikond meedikuid, lugesin kokku, et tipphetkel oli 11 pead mu ümber. Ilmselt polnud neil öisel ajal kellegi teisega tegeleda 😀 Siis hakati mind surkima. Kolm korda enne kui veri kätte saadi. Ahjaa, mainiks ka seda, et ega kiirabiautoski kanüülipaigdamine esimese korraga õnnestunud. Samal ajal vaatas paar tükki (1 neist õpilane) mu kurku ja keegi lisas kleepse mu rindkerele.

Juuksed jäeti kleepsu ja naha vahele 😒

Kõik olid HÄSTI sõbralikud. Panid teki peale, hoidsid kätt – väga meeldiv ühesõnaga.

Siis saabus kurgu-nina-kõrvaarst, hindas olukordaja teatas, et vaja üles tema kabinetti tulla ja mõni protseduur teha. Sai mindud.

Järgevalt asetati mulle üks peenike metallist toru kurku ja imeti sellega kaks vereklompi, mis haavale pidama jäänud olid. Hääl mis sealt tuli, oli rõve. Palusin kõrgemaid jõude, et ma uuesti veritsema ei hakkaks. Õnneks mind võeti kuulda.

Järgmiseks saadeti mind palatisse, sest üheks ööks jäetakse patsient sellistel puhkudel sisse, anti haiglaürp selga ja lasti uinuda 🙂

17.mai

Ega mina ka seda päeva kajastamata jätta saa. Tegemist on Norra iseseisvuspäevaga mida suursugust tähistatakse. Minu töö puhul tähendab see, et kindlasti on tööpäev. Ega ma ei kurda, palka sai topelt, nagu ka kolmel eelneval päeval 😉

Too päikeseline päev algas kell 6:00 muffinite viimistlemisega – kreem peale, lipud sisse.


Paar tükki viisin tööle AMle ka. Viiking viis mu kohale, ise läks töökaaslastega Oslosse Champagne Breakfast’ile. 2h toimusid ettevalmiatused ehk toppisime Norra lippe igale poole. Kell 12:00 saabusid AM ja kaks üliiiiiägedat Rootsi noort (kes kahjuks ainult üheks päevaks meile appi saadetud olid).


Kliente oli muidugi murdu, kõik sehkendasid ringi, kassa lakkas töötamast, tellimused tulid valed – ühesõnaga kiskus kaoseks. Sinna juurde siis kaks rootslast, kelle jaoks oli kõik uus.

Oma 5aastase ettekandjastaaži jooksul suutsin ma esimest korda klientidele joogi peale ajada. Õnnestuseks oli see punane vein ning kannatanud olid püha viha täis. Ma saan aru, et ma tegin midagi jubedat, aga nende riietel olid vaid pritsmed ja kõige suuremalt mölises üldse üks naine, kes pihta ei saanudki. Ja üldse ilusti on võimalik ka lahendus leida. Käskis mul kinni maksta ta sõbranna abikaasa pintsak, saatsin ta manager’i jutule ja too lubas mingit tšekki vms neile.

Kõik olid oma tited kohale vedanud, enamused neist käituda ei osanud, kriiskasid. Jube! Ainult üks – ühe pubi omanikest väga värske lapselaps- oli nunnu ja vagur. Ta oli vist mingine nädal vana ja uhke issi siis jalutas temaga ringi, et ema rahus süüa saaks.

Siis tuli ilmsiks, et üks laud oli jehhat teinud ja 140€ maksmata jätnud. Selle peale läks AM, kes niigi terve päev grumpy olnud, närvi. Süüdistas mind ja rootslasi. Tegelt oli see ta enda laud.

Lõpuks hakkas rahvas minema valguma. Jäi veel 20ne reserveering 15-16a poisse. Tellisid nad ainult cocat ja sprite’i. Söögid olid ka juba tellitud kui turvamees avastas, et laudade all neil hoopis teist tüüpi kangema kraamiga pudelid on. Ja siis tuli välja, et tegemist on kohalike vutistaaridega ja et üks meie koha omanikest nende treener on. Too astus sisse, rivistas kogu seltskonna üles ja sõimas läbi. Kõigi ees!

See situatsioon meenutas aegu kui meiegi järjekordse sigadusega hakkama olime saanud ja iluvõimlemise treener meid vastutama pani 😀

Kell 20:00 lasti mind koju. Rootslased pakkusid küüti või siis küsisin ma ise.

Välisukse ette jõudsime Viikingiga samaaegselt ning koos seisime probleemi ees, kus fonolukk ei töötanud ja tavalist võtit kummalgi polnud. Rõduuks oli ka lukustatud, nii et sinna ronimine päästnud poleks. Olin sunnitud naabritädi aknale koputama. Sisse me saime. Ilmselt oli tädike terve päev erinevaid elanikke sisse lasknud 😀

Õhtuks tegin ühe seenepasta ja oligi uneaeg käes.

Viikingi 29

Kolm päeva pumadest ja juba uus pidupäev!

3.mai sai siis mu värske abikaasa aasta vanemaks. Kingitusest ta keeldus ja ma võtsin kuulda ka – pole vaja tarbetuid asju osta. See-eest olin meile pärast pulmi toa Swissôtelis võtnud, et midagi kena siiski oleks 🙂

Päev varem olin terve õhtu T.-ga Tallinna peal tuuritanud. Tagastasime inventaari ja nii muuseas sai koogike, lilled ja säraküünlad, mis ma administratuuri hoiule jätsin, ostetud. Viiking võttis seni hotellis vanni.

Sünnipäevahommik. Mul kell 7 uni läinud. Natuke üritasin veel, aga asjata. Panin oma puuvilla-hipi-kombeka selga, sõitsin alla, naasesin tuppa, torkasin küünla koogikesse ja asusin süütama seda. Läidan ja läidan seda aga ei midagi. Pool pakki tikke läinud juba. Mis toimub!? Olin valmis guugeldama, et mis imemoodi neile tordi-särakatele tuli otsa saada. Viiking hakkab ka selle väävlika peale ärkama juba. “Tudiduu, maga edasi,” ütlen talle.

Lõpuks tegin otsuse, et jooksen poodi ja ostan normaalsed küünlad. Stock kinni, Kaups kaugel, aga olin valmis minema, õnneks nägin, et poolel teel oli uus mini-Rimi avatud. Müüjanna abiga said siiski samasugused särakad leitud-ostetud. Lippasin tagasi hotelli. Ja mis ma näen, meie ukse ees käib ringi töörõivais naisterahvas ja räägib raadiosaatjasse: “26.korrusel on tunda põlemislõhna.” Segan kohe ennast vahele: “See olin mina, ma tahtsin ainult küünalt põlema panna. Mu mehel on sünnipäev.” Inimene rahunes maha, hakkas astuma juba, ma jätkasin tikutõmbamisega. Siis aga ilmusid meie ette kaks mundris meest, üks neist: “See on paberipõlemise lõhn.” Too naine põhjendas neile, mis toimub, aga ega see mehepoegi ei rahustanud: “Kõrghoones on lahtine tuli rangelt keelatud. Alarmid hakkavad kohe tööle ja sellest tuleb suur jama.”

Lõin käega. Sisenesin tuppa, lähenesin voodile, soovisin sünnipäevalapsele õnne ning ulatasin lilled ja koogikese (küünlata mõistagi).

Nunnutasime ja jutustasin talle oma hommikused seiklused.

Varsti läksime hommikusöögile. Hiljem saime linnas õega kokku, siis Lauraga, sest ta oli pulma oma mingisuguse kaamerajupi unustanud ja tundsime, et peaks selle tagastama 😀

Järgmisena tuli CCst alkoholiülejäägid ära tuua. Kuna seda oli liiga palju, et isa juurde viia, võtsime takso ja sõitsime maale vanaema juurde.

Teel saime ühe pulmakülalisega kokku, kelle käes oli ühe teise, norrakast külalise telefon.

Kui maale vanaema juurde jõudsime, oli grill juba püsti pandud, vanama, kes muidu iial ei joo, soovis abielu puhul miskise maasikase vahuveini avada. Keeldusime. Viiking ainult jõi õlle natuke.

Vanaema oma tervise pärast mu pulma ei tulnud, seega sai muljetada. Me õega olime kõigest, mis lähiajal üle elatud, apaatsed. Vegeteerisime siruliasendis murul teki peal.

Pärastlõunal asusime linna tagasi. Seekord rongiga. Jaama oli paar kilomeetrit teed, kuid meie õnneks tuli üks külamees vanaema poodi viima ja pakkus meilegi auto kaubikuosas küüti. Kulus marjaks ära, sest Viiking otsustas, et 12 pudelit veini saame me Norra kaasa võtta ja sellise laadungiga me pool tundu jalutada ei oleks soovinud.

Õde oli too päev taakord kodutu aga rongisõidu ajal leidis internetist sobiva rendikorteri Rotermannis. Balti jaamast sai siis trammile mindud ja “kodudesse” jõutud.

Enne õhtuseid plaane lebotasime Viikingiga vannis. Kuna maal sai paljajalu käidud, oli selline teenuf kui rusikas silmaaauku. Siinjuures palun tähele panna Viikingi nägu:


Õhtusöögiks saime õe, Ikevaldi, isa ja tema kaasaga kokku Komeedis. Kõik oli chill.


Kõhud täis, meil õega iirikad peale rüübatud, saatsime issi ja kaasa koduteele ja siirdusime Empi. Kujutate ette, baar, kus ma 2-3aastat tagasi nädalas 5õhtut/ööd veetsin, oli Viikingile tutvustamata. Talle seal meeldis. Mängisime neljakesi piljardit. Ühel hetkel haaras laval ohjad Ikevald, kuskilt ilmusid tema bändikaaslased ja hakkasid kontserti andma.

Paraku ei lasknud see apaatsus meil kaua väljas olla ning kuskil 1:00 paiku me lahkusime.

Vot selline sünnipäev.

Pass

Kuna meil siin Hawaii reis terendab, hakkasin ma muretsema, kas mu pass USAsse pääsemiseks kõlbulik on. Mul nende dokumentiga alati mingi teema olnud, et kaovad ära vms. Viimasega, mis ma muuseas alles 2014aasta septembris Eesti Saatkonnas Oslos teha lasin, juhtus sojakastmeõnnetus. Olin mina oma roosa Fjellräveni seljakotiga, milles kogu söödav tavaar, pass (sest käisin pangas) ja rahakott, poodlemas. Miskipärast ma selle sumadani maha “kukutasin”. Aga siis ma veel ei taibanud, mis sellega kaasneb. Kodus sai asi selgeks ja kui ma õigesti mäletan, siis ma vist lausa nutsin natuke. Mina! Ma ei nuta muidu KUNAGI!

Kui ma sellest veidi üle olin saanud, mõtlesin, et poh, niikuinii varsti abiellun ja teen uue passi uue perekonnanimega.

Siis aga selgus, et pulmareisile minek leiab aset ikkagi vana passiga, piletid sai ju vana passi dokumendinumbrit tarvitades ostetud.

Helistasin siis Eesti Saatkonda, sealt paluti USA Saatkonnaga ühendust võtta. Võtsin. Öeldi, et nemad Eesti passe ei tea ja Eesti Saatkond peab selle kõlblikuks tunnistama. Johhhaiidiiii!!!

Palun ingleid, et ma ikkagi Ameerikamaale saaks 🙂

Suudlemine tööpostil

Üleeile, kui ma parasjagu tööd “rabasin”, astus uksest sisse motorüüs Viiking. Oli teine hooaja esimest tuuri tegemas ja mõtles, et tuleb tervitama mind.

Vaadake, mu mees on ikkagi altraktiivne kuju ja kliente meil väga ei olnud, ainult üks laud poolpimedaid(!) vanureid, seetõttu otsustasime me veidi musutada-kallistada. Kahjuks polnud see mokkamööda vahetuse vanemale, kes on äärmiselt ebaaktraktiivne tüse veidi üle kolmekümne meesterahvas.

Nii kui ma Viikingist veidi eemaldusin, sain pragada: “Sa ei saa siin baaris suudelda. Mõtle, inimesed tulevad sisse ja Te suudlete keset restorani… jne jne” Madre mia! Me isegi ei suudelnud tegelikult, kerged musid ainult. Mida see tüüp Speinis teeks, kui näeks, et KÕIK kahe põsemusiga tervitavad?

Aga vot kui seesama boss täispeaga mulle klientide eest ennast vastu hõõrub, siis see on suva.

Tegelikult me ju teame, et ainus pobleem, mis sel tüübil oli, on see, et temal kellegagi suudelda ei ole. Ja kleintidelt olen ma kordi komplimente saanud, kui armas paar me Viikingiga oleme 🙂

“Kuidas sa elad siin niiviisi?!”

Eile oli mulle tööajaks määratud 18:00 – 02:00. Et aga boss varem jehhat teha soovis, pakkus mulle võimalust poole viieni hommikul rabada. Einoh, ega ma lisarahast ära ei ütle.

Kui siis aeg kodu minna kätte jõudis, lunisin ma ennast ühe kolleegi auto peale, mis siis, et ma just sel päeval hooaja esimese rattaga tööle väntamise ette võtnud olid. Töökaaslane on umbes 37aastane naisterahvas. Kergendas mu elu siis sellega, et sõidutas mind need 5km ülesmäkke otse koduukse ette.

Ma: “Siin ma elangi!”
Tema: “Kuidas sa elad siin niimoodi…. Kortermajas…”
Mina: “Mismõttes?”
Tema: “No siin on ju nii palju inimesi üheskoos.”

Ma ei osanud nagu reageerida. Kas ta nägi kortermaja elus esimest korda? “Vabandasin välja”: “Me oleme alles noored ja alustame elu, küll maja ka ükskord tuleb.” 😉

Nädalavahetud vol1: Hemsedal

Ma olen varem ju rääkinud, et ma suusatamist terve oma elu vihkasin. Kuni siis Viiking mu kaasa vedas ja ma veidi positiivsemalt sellesse suhtuma hakkasin. Ja mäesuuskamise kohta arvasin ma alati, et see võib lahe olla.

Eelmine nädalavahetus õnnistati mind vabade päevadega ja ei olnud enam midagi mõelda – suusad vanaisa vanasse autosse ja Hemsedali poole teele! Viiking käis veel mulle mütsi ja kindaid saoetamas. Prillid sain ka. Roosad muidugi 😉

3h sõitsime, pool ajast kemplesime, sest ma ei suutnud Viikingile andestada, et ta kaamera maha jättis. Jah, meie “tülid” ongi taoliste asjade üle 😀 Enne keskööd me siiski kohale jõudsime. Vastu võttis meid Emu, kellega KOHESELT peole suundusime. Hea, et shotivõtmiseks aega anti.

Gängsta-Emu
Pidu oli selline, kuhu me Viikingiga muidu ei satu: popmuusika ja segased hullud inimesed. Mehi oli 3x rohkem kui naisi ja need vähesed emasedki olid nooh.. ebaaktraktiivsed. Esmakordselt tuli Norras minu juurde tüüp, kes kohe pakkus, et mulle joogi ostab. Ma olin kohe üllatunud, et selles ülivõrdõiguslikus ühiskonnas mehed jooke välja teevad. Keeldusin. Aset leidis see Viikingi silme all. Tantsisime Musikesega, õige pea märkasime, et üks minuvanune kutt meile kahtlaselt lähedale hoiab ja iga hinna eest minuga silmkontakti saada üritab. Järsku ütleb mu mehele midagi. Mis selgus? Kutt arvas, et konkureerib Viikingiga minu pärast! Ma olin shokis! Iial varem pole midagi säärast minuga juhtunud. Ega jah, kes arvaks, et minusugune plikavälimusega abielluma hakkab ja Viikingiga oleme me koguaeg nii armunud ka, et kõrvalseisjale tunudb, et samal õhtul tuttavaks saime 😀 Kirsiks tordil oli see, et kui me minekule asusime, pakkus ta ennast kaasa..

 

Hommikul aknast

Snap jalamil
Hommik. Kerge pohm aga ei midagi hullu, pärast sööki panime kohe mäele. Mu eksi vanemad(J&J) tulid ka meiega. Tegelikult ainult ta ema. Laenutasime varustuse ja seisime tõstuki rivvi. Üles mäkke vaadates mõtlesin ma vaid, et jumal küll, see ei ole võimalik, et me nii kõrgelt lihtsalt alla suusatame, ma kukun sodiks ennast! Rõhutan, et kõik oli minu jaoks esmakordne ja isegi tõstuki pealt õnnestus mul MAHA KUKKUDA ja kogu tähelepanu sellega endale saada. Algul hoidsin kinni ja lohisesin järele, siis peatati tõstuk ja ma andsin alla 😀 Teise katsega sain üles.

 Seal “üleval” selgus, et minna on veel 5x samapalju. Järgmine tõstuk oli taevale tänu selline, kus inimese kombel istuda saab.

   Esimeseks rajaks valisime muidugi kõige lihtsama. Vaikselt hakkasime laskuma, eks”ämm” ja Viiking pidid mu järele alalõpmata ootama, sest ma kukkusin liialdamata iga 10m tagant. Lihtsalt ei saanud seda nippi käppa, kuidas slaalomit suusatada. Mõõda vihisesid 5aastased norra lapsed.. Raja lõpus hakkasin ma taipama, kuidas olla ja sestpeale ma mäesuuskamist armastan! JUMALDAN!! Ma pole never varem sellist adrenaliini tundnud. Kirjeldamatult äge!

Läbisime veel 4-5 korda sama raja, seejärel veidi raskema, mis üheks kohas nõnda järsk oli, et ma rängeimat kukkimist kogesin. Ausalt arvasin, et ma ei saagi pidama. Pidevalt lasin Viikingil ennast filmida-pildistada ka 😀

 Et möödunud oli juba mitu tundi ja füüsiline tegevus nälga tekitab, tegime burxi-õllepausi.  Pärast seda veel 2 laskumist ja läksime alla tagasi. Emu elamisse komme sööma 😀 Muuhulgas sai otsustatud, et hommepäev J&J juurde sõidame, mistõttu laupäevane pidu kell 21:00 lõppema peab. Probleeme sellega pole, sest skiafterparty algab juba kell 13:00.

  
 Järgmise päeva kohta teen eraldi postituse, läheb muidu liiga pikaks 🙂

Raharöövlid

Mandlisaaga jätkub. Esmaspäeval helistasin meeleheites suisa erakliinikusse ja sain täna kell 12 aja. Hiljem helistasin tavalisele kurgu-nina-kõrvaarstile ja sain soigumise tulemusena homseks ka aja.

Siis tekkis vajadus erakas tühistada. Eile laisklesin ja mõtlesin, et aega on. Täna aga saatsin meili ja minu suureks üllatuseks teatati, et ma oleks pidanud 24h varem selle va meili saatma. Kästi 980nok (pea 100€) heaga välja käia.

Aga no ega Varikas pole allaandja. Kirjutasin neile, et minule varem keegi seda ei maininud ja ma ei maksa! Ei vastatud mu meilile. Igaks juhuks helistasin kursuse vahetunnil neile ja tegin kindlaks, et ma ei peagi maksma 😀

Ju see siis ikkagi ei ole nii range reegel, kui nad nii kergelt alla annavad. Lihtsalt mõtlesid, et vaat kui tore oleks see tonn ikkagi saada. Varasemalt on mulle tuimalt arve koju saadetud, kui ma arsti juurde nägu pole näidanud :/