Aastavahetus

31.detsembril olime me kutsustud Viikingi parima sõbra juurde kodupeole. Kohal oli neli paarikest (kellest kolm ilustikenasti kihlatudki :D) ja kolm tüdrukut, kellest üks siis mu õde.

Viiking oli mulle mitu päeva sõnu peale lugenud, et me jumala eest sõsaraga kemplema ei hakkaks. Mõned pildid lillelöömisest:

Neiude elust vannitoas ei puudunud ka Skinny-B

 

 

Õde kleepis mulle mõned nääpsud külge

 

Kella kuueks läksime kohale, neiud istusid diivanil reas, rääkisid jutte, kutid olid köögis kokkamas (võrdõiguslik Norra). Šampad saime kohe ette. Peatselt algas söömaaeg, eelroast taipasin piltigi teha:

Mu meelas Viiking oma uue aksessuaariga

Pärast sööki hakkas pidu hoogu saama. Eks vägijoogid tegid oma töö. Jagati medaleid – ma sain aasta hääleka, Viiking aasta juuksekasvataja ja õde aasta uustulnuka tiitli.

Kellegi polaroid oli seal kõigile mängimiseks 😀

  

Meie kutid. Norrakad. Maailma parimad 😉

 

Meid süüdistati põranda litritega ülekülvamises

Siin mu søsar selle kurikuulsa kintsusilitajaga

Kell kümme justkui aeg peatus, sest sisse astus… Turvamees. Kes mind ja mu õde vähegi teab, on kursis tõsiasjaga, et meile ääretult SEE laul nalja pakub.

Ma RABASIN kohe

 

Saluudi ajaks vedasime end õue, mere äärde, kus turvamees mõned raketit taevasse lasi.

Õue minnes roosa pudel ikka ühes

 

MusiLove

 

Ja siis jätkus pidu kohe eriti pööraselt, kõik tantsisid ja laulsid nagu homset poleks. Kella seitse hommikul läks veits lappama:

Kella kaheksa ajal olime külmiku kallal ja õgisime, seejärel saime sängi.

Kell 12 ärkasime jubeda pohmelusega:

Ainsaks rõõmuallikaks maigutava kalanäo video.

No mis mul tagantjärele kosta – see aasta pidingi möllu panema, järgmisel aastal hakkab see va pereloomine ju.
(Vanandan piltide halva kvaliteedi pärast, kaasas oli vaid telf)

 

Järelkajad kemplemisest

Täna oli see kardetud esimene tööpäev pärast kemplemise ööd. Ma olen kohutav põdeja ja kõik need neli päeva soiusin, et kuidas ma oma töökaaslastele küll otsa vaatan.

Aga alustagem algusest. Kell 12:30 viis Viiking mu tööle. Seal ma siis üksipäini töötasin. Korra tuli ülemus ja teatas, et lahkub ja naaseb kell 18. Kergendus!

Kella 16 paiku tuli einestama üks tuttava näoga naisterahvas. See sama naisterahvas oli kogu meie teisipäevaöist kemplemist pealt näinud. Ja ma pidin neile siis head nägu tegema ja naeratama. Imekombel õnnistasid nad mind päris hea tipiga.

Kui boss tuli ja me mõnda aega koos töötanud olime, taipas ta, et ma ikka veel rivist väljas olen, pöördus ta mu poole: “Vaata mulle otsa. Ma ei ole Su peale pahane. Noh selle öö pärast.” Ma:”Jah, aga ma ei suuda ise endale andestada.” Ja siis ta kallistas mind ja kurtsin talle, et ma olen mitu päeva nii parakates olnud, et pärast SEDA ÖÖD ostukeskuses käies, arvasime me õega, et iga turvamees ongi seesama turvamees, kellega me kemplesime. Pärast pihtimist hakkas kergem.

Viikingiga kemplemas. #meesmärgistatud

Aga mitte kauaks, sest peagi tuli dringile mu kunagine töökaaslane, kes oli muidugi minu praeguse kolleegi poolt juba kemplemisest informeeritud. OH ÕUDU! Aga mis seal imestada – väike linn, kõik tunnevad kõiki. Kella 21 paiku asus tööposti meie turvanaine, kes alati minuga (kõigiga) väga sõbralik on. Täna enam mitte. Ilmselt on neil fesaris turvameeste/-naiste grupp, kuhu raudselt minu ja mu õe pilt postitatud, juures tekst meie teisipäevaöistest vägitegudest. KEMPLEMISEST!

Oh god!! Vähemalt pääsesin nende heiterite juurest minema.

(Homme pean tagasi minema 😦 )

Eilsest kemplemisest

Mu õde tuli pühapäeval Norramaale. Me polnud ligi 7 kuud näinud ja juhtus see mida karta oli. Teisipäeva õhtuks olime teineteise nii üles kütnud (peomeeleollu), et läksime mu töökohta pidutsema.

Siin me veel kodus.

Viiking tuli ka. Algul iirikad siis õlled, shotid. Ja juba olime õige ülemeelikud, jutustasime teistele oma seiklusi, Viiking leidis uusi sõpru, sai neilt shotte.
Tekkis idee järgmisesse peoasutusse minna. Seltskonnas oli meid 5. Riburadapidi kontrolliti meid sisenemisel, kõik pääsesid puhtalt aga mu õde takerdus sinna. Tumedamat sorti turvamees, ei tunnistanud tema pangakaardi sisselaskmiseks pädevaks. Algas kemplmine, mis lõppes sellega, et kõik me otsustasime sellest paigast lahkuda. Paar mahlakat kommentaari sai veel turvamehele susatud.Tee viis meid pärast väikest vahepala kolmandasse peoasutusse. Jälle oli probleem, et mu õe pangakaart polnud piisav dokument. Kuidagiviisi saime siiski sisse. Taaskord tumedamat sorti turvamees nõudis tõestuseks mu õe Facebooki kontot näha. Ja algas shottide ja õllede kaanimine.Edasi hakkas kõik järjest hägusemaks minema. Läksime õega WCsse, turvamees tuli järele. Mingid kutid tulid juttu tegema, Viikingile oli vastukarva, läksin olukorda siluma. Siis hakkas keegi mu õele jooke välja tegema ja niisama külje alla ujuma. Mu töökaaslasel ajas see kopsu üle maksa, sest nädal varem oli keegi meie ühele teisele kolleegile miskit jooki sokutanud, ning ta sõimas kõik bulgaaria keeles läbi.

Siis me veel mäletasime

Veel hiljem lahkus Viiking – oli teisel järgmisel päeval tööle vaja minna. Õde sehkendas mingi karja kuttidega, mina istusin mingite tüüpide lauas, järksu hakati mind koju utsitama – olevat liiga purjakil! Keegi kutsus meid majapeole edasi.

Ma lihtsalt ei suuda meenutada palju aga viimane mida mäletan, on see, et me KOHUTAVA KEMPLEMISE ja kisa-kära käigus taksosse saima. Koju jõudmis ei mäleta, Viiking igatahes aitas mu unevalmis saada, õde näppas külmikust filo-pirukaid, õgis voodis..

Järgmine hommik algasid kohutavad süümekad ja me kumbki ei mäleta kogu õhtut. Ma ei julge isegi mäletada, ei taha teada, mida hullu me veel tegime.

Keskpäeval helistas ülemus, kellelt ma noomida sain.

Ja veel päev hiljem tuli õe telefonist ilmsiks video, et me ei olnudki ainult seal peoasutuses, vaid olime tänavatel ka lällamas käinud..