Neljapäev Eestimaal

Hommikul kohtusime Giannis fotograaf Lauraga. “Te olete nii ilusad inimesed,” tuli kohe peale tutvumist Laura poolt. Ma ise ei osanud fotograafiga enne pulma kohtumist vajalikuks pidadagi aga kuuldavasti teevad osad paarid enne tähtsat päeva suisa proovi-fotosessiooni. Igatahes Laura oli väga tore ja olime oma valikus kindlad.

Kohtumiselt viis tee meid edasi otse prindikotta, kust me tunni möödudes, olnud valinud õige paksusega ja sädelusega kartongid, suure lauaplaani, nimesiltide, ühe foto ja Viikingi kõnedega tulema saime:

Tänutäheks, et me FBs Print Grupist check-in’i tegime, saime hinnast -20% alla☺️

Tuli oli takus tegelt sest AM oli pärale jõudmas. Napilt enne teda jõudsime Viikingiga apartementi. Õde “kolis” ka tagasi, kõhud olid tühjad, otsustasime lõunaks koha otsida. Eelnevatel päevadel ei leidnud ma kuidagi Viru Lyoni üles, nüüd vahtis tolle uks mulle silmnäkku. Sai helistatud V. Ja T.-le ja noh, Tallinn on väike eksole, nood olid just parasjagu Virus kullapoodides sõrmuseid vaatamas – hakkavad ka teised abielluma 😉 Potsatasime kõik koos suure laua taha, neiud tellisid Caipirinhad ja pastad, kutid burksid ja õlled aga vat mina olin enne pulmi vee ja peedi-kana peal:

Pärast kurdeti, et portsud väiksed aga ma olin õnnelik 😄

Kuna me Eestis pidevalt takso teenuseid kasutame, oli sõsarale tekkinud üks kindel juht, kellele mu õde meeldima hakkas. Lausa nii palju, et too ennast tema pluss üheks meie pulma sokutada üritas. Meie neiudega läksime viimasesse pulmakleidiproovi (ja järele sellele). Mehed soovisid Kristiine keskusesse minna. Tellisime neile siis selle sama takso, kes mu õest sisse võetud oli, ise läksime trammi peale. Vahepeal olgu mainitud, et norrakad olid täiesti šokis, et Tallinnas tramm keset autoteed peatub 😆.

Kleit selga aetud, norralannad ja kallis õeke heaks kiitnud, spontaanselt beebiroosa-sinine kintsupael ka ostetud, sammusime üle tee Swedbanki – sulli oli vaja.

Siis tekkis probleem kuidas takso saada ning kuttide juurde Kristiinesse saada. Taas ulatas jumal abikäe, keset valgusfooririvi silmasin taksot, pressisime end sisse ja olime 10min pärast meestega ühinenud. Selgus et nood pidid Kristiinesse jalutama, sest õe isiklik taksojuht neid peale ei võtnud, raputas pead ning keeldus autoakentki avamast… ja me nr pandi musta nimekirja, enam meil taksot sealt loota pole.

Soetasime Prismapoest 60 minimuffinit, sest no tõesti ei leidnud mina aega, et ise massiselt pulgakooke vorpima hakata. Küünalde ja pildiraami saime ka rikkamaks. Siis oli meil Viikingiga siesta-unisus, naasesime koju, teised jäid poodlema.

“Ole hea mees ja tee minust üks pilt uue hommikumantliga”

Koteris oli Osavnäppude Ring – Viiking løikas nimesilte välja, mina kørval kaagutamas, et korralikumalt løikaks

Varsti saabusid sõsar ja AM, käsutasid mind lille lööma ning ajasid paduvihmaga linna tuuritama. Mis edasi saab, selgub järgmine kord 😉

AM, ma ja øde. Tuuritamiseks valmis.

Kolmapäev Eestis

Kell 10:00 istusin kenasti laua taha, kust ma 2h hiljem Meie Logoliste prantsuse maniküüriga lahkusin. Vahepeal rääkisin maniküürijale pooled oma elulood, tema:”Uskumatu, mis elu! Mul suguvõsas kõigil nii igavad elud!” Keset kõike seda kirjutas mulle AM, et jäi lennukist maha..

Ilmataat oli armuline – päike siras taevas kui korterisse tagasi jalutasin. Peagi võtsime takso ja sõitsime lennujaama, sest Viiking, Emu, V. ja T. AM oli endale homseks uue pileti läbi Helsinki sebinud. Peatselt nägime kaabudega tüüpe, kaelustasime kõik läbi, võtsime maxitaxi ja tulime korterisse. Kuna ilm nõnda kaunis oli, kamandasin meid õue. Õde läks oma tavaariga uude korterisse. Näitasime Viikingiga ta parimale sõbrale ja tolle kihlatule vanalinna, mis päädis sellega, et me Dublinisse oma taguotstega maandusime. Hetkeks mõtlesin, et kuidas see sõsarake meid leiab, telfi ega netti tal polnud, aga äkitselt peatus otse Dublini ees takso, kust astus välja ei keegi muu kui mu oma õde. Jälle pidime kiirkorras oma lõuna sisse ajama, sest kell 15 oli kleidiproov.

Kleidilt võeti mõõdud ning lasti mind tulema. Tagasi jõudsime nii, et meie norrakad ikka veel Dublineris õlut libistasid. Tegime pärast ühe jalutustiiru ja läksime laiali. Õhtul saime Ikevaldiga kokku, teel jõudsime ära eksida, sest ma ei mäletanud aadressi täpselt. Igatahes kohale jõudes ja juttu puhudes, tuli välja, et pulmaisa meilt nii viktoriiniküsimuste väljamõtlemist kui võikumaterjali, kirve kui auhindade hankimist ootab. Kust kurat ma keset linna kirve võtan!?! Lahkudes olime Viikingiga pettunud. Tundus, et maksame suure summa aga peame poole teenusest ikka ise tegema.

Sõime õhtust Lidos. Ainult sellepärast, et sealt saab KOHE. Solarisest ostsime midagi head ka kaasa.

Uni tuli kiirelt.

Pruutneitsi

Saime talle täna Hipsterist kleidi ostetud. Muidu olid seal üsna hiinakad hilbud aga midagi normi leidsime ka. See kleidike sai 55€ soetatud:

Ainult et kloostrimüüride vahel saab külm olema 😁

Esmaspäev Eestis

Ärkasime õega eile enne kukke ja koitu. Viiking, õilis inimhing, viis meid vanaisa vana autoga lennujaama, kust ma meeleheitlikult pulmadeks matti huulepulka ja parfüümi leida üritasin. Esimese sobivat eksemplari ei eksisteerinud, lõhnad seevastu sain. Otsustasin viie mini kasuks:

Tallinna lennujaamast sõitsime 3D  kulmudesse, kuniks mina oma näoraame sain, kosutasid õde ja iss kuskil taitoitu. Pärast läksime rendikorterisse, millega ma rahul EI OLE. Vannitoas peeglituli ei põle, korter on külm aga no mis seal ikka. Maakler pakkus Pikal tänaval teist korterit aga ma ei viitsi munakividel kolida.

Kell neli hakkasin Jenniferi käe all pulmameiki ja -soengut saama. Tegemist oli ülitoreda tüdrukuga, jutt jooksis, tulemusega olin ka väga rahul. Siis saime õega Estonia ees kokku ja läksime poodlema. Šampuseklaase ma ei leidnud, see-eest matt huulepulk ja pulmahommiku hommikumantel on nüüd olemas 😀 viimast ma osta ei plaaninudki, aga sõsar informeeris mind selle vajalikkusest. Tõesti noh, mis ma muidu kandnud olekski?

Üks snapisfie kõigest

Siis läksime Dublineri sööma. Ma olin viimati kell 6:30 hommikul söönud ja meganäljane. Tellisime nii eel- kui pearoad, sõime ennast kooma ja läksime Kaupsi magustoitu ostma. Teel apartementi:

Øhtud øega jutte rääkides on parimad

Oma øde saadab selliseid snappe inimestele..

Miks ma enam näohooldusesse ei lähe

Alati kui ma Eesti satun, kasutan juhust ja käin 3D kulme saamas või hambaarstil või lasen endale näiteks geelküünised panna.

Eelmine kord otustasin elus esimest korda kosmeetiku juurde minna. Valisin välja Sinise Salongi ja broneerisin aja.

11.veebruaril kell 9:00 olin nagu viis kopikat kohal. Väljavalitud protseduuri kirjeldus: Niisutav, noorendav või tundliku naha klassikaline näo-, kaela- ja dekolteehooldus. 50 min 45€. Hakati siis askeldama mu kallal. Masseeriti, kooriti, kreemitati. Enne veel anti teada, et tangidega kallaleminemist ma ei vaja aga 55euri tuleb mul välja käia küll, sest kasutusele lähevad eriti head kreemid. Kergelt puiklesin aga jäin nõusse.

Protseduuri kohta mul ühtki halba sõna öelda pole, oli selline mõnud lebotunnike. Natuke kibelesin minema, aga seda ainult sellepärast, et ees ootas pulmakleitide proovimine.

Enne kui ma minema sain, rääkisime veel näokreemidest ja sain kaasa mõned testrid. Takkatippu teatati, et mina – 23aastane – võiksin vaikselt juba vananemisvastaseid tooteid kasutama hakata.

Maksma minnes otsustasin, et ei ole ikkagi ilus minult 10euri rohkem võtta, aga kuna ma väga kaagutada ei viitsinud, jäin selle 55euroga nõusse ja tõmbasin uttu sealt.

Nüüd jõuan ma sinna, mis on tegelikult oluline: paar päeva hiljem hakkas mu näonahk lihtsalt maha kooruma. Ma ei tea, kas selline reaktsioon peabki näohooldusele kaasnema või mida? Meikida ei saanud, kõik jäi koledalt… Näos kuiv ja kiskuv tunne ei lasknud elada. Uhasin mitu päeva järjest kehavõid näkku, tundub, et nahk “neelas” kõik endasse. Viimaks koorisin ja siis hakkas see kuivus üle minema aga täiesti korras pole siiani!

Loo moraal: Jumal tänatud, et ma sinna hooldusesse vahetult enne pulmi ei läinud.

Tüdrukutega

Palju juttu see postitus ei sisalda, rohkem ikka pilte 😉 Neljapäeval, pärast kleidiproove, saabus esimene sõbranne. Tuli teine Soomest kohale. Istusime temaga tunde, jõime, rääkisime jutte, käisime vahepeal poes ja ootasime teisi, et ühe vanemakssaamist tähistada. Vahepeal mekkisime kohalikke hõrgutusi:

Tõesõna üks parimaid jäätised, mida sisse ajanud

Okok, need pole kohalikud 😀

Kell pool kaheksa olime juba rahutud, et teisi pole. Aga iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem ja peagi sõime neljakesi torti, mille Bday girl, meisterdanud oli.

Kahjuks pidi 1 pilti tegema

 

KallisSeganeHull M.

B on hea suunaja pilditegemisel

 Üheainsama kõik-koos pilde saime:

Feromoonid

Kohe esimesel päeval käisin SmartPostis feromoonlõhnal järel. Kaua ma selle proovimisega oodata ei mallanud. Järgmisel päeval läksime tüdrukutega linna tuuritama. Uhasin seda feromooni nii käsivartele, kaelale kui kõhule.

Algas kõik Rockstarsist, kuhu osad meist sisse ei saanud. Ühegi isasega ma seal ei kohtunud, kellegagi ei rääkinud, seega midagi ka ei täheldanud.

Liikusime Empi, meie kunagisse hiilgeaegade joomispaika. Paar jooki, mõned jutud ja kui minek käes, möödusime sissekäigu ees kuttides. Üks neist osutas minu poole: “Tema on teist kõige ilusam!” Ok, midagi suurt see ei tähendanud. Tänasin.

Paari sõbrannadevahelise ebakõla saatel jõudsime omadega Protesti. Jõudsin seal 3 minutia istuda, kui kaks noormeest end mu kõrvale sättisid. Tegid juttu, kärmelt läks teema sõrmusele. Ei, mitte kihlakale, vaid sellele mis Viiking mulle esimesena kinkis:

Tüüp: “Aa, promise ring, jah?”
Näitasin kihlasõrmust: “Ei, see on.”
Kutt võttis mu käe, uuris sõrmust: “See ei ole ju kuld. See ei ole valge kuld ka. Feik!!”
Ei viitsinud taielda taga, las arvab mis soovib. Seepeale kiitis ta mu huule- ja küünevärvi. Edasi hakkas ta mu sõbrannaga jutustama.

Kõrvallauas istus üks kunagine silmarõõm. Pigem olin mina tema silmarõõm, sest ta võttis meie kahe aasta tagus suhtlemist palju tõsisemalt ega saanud üle, kui mind korra eksiga koos nägi. Sest ajast pole me sõnagi vahetanud. Minu vabandamised (mille eest?) ei aidanud. Imekombel naeratas ta seekord mulle. Äkki tundis feromoone? 😀

Vahepeal leidsin oma sugulase, kellega välja jutte rääkime läksime. Selle ajaga jõudis üks sõbranna koju pudeneda ja teine selle sõrmuseuurijaga minema kaduda.

Tagasi siseruumides asusin iirikat ostma. Vaatan, et mingi nerd tuleb järele, küsib, mis ma joon. Vastus ei aidanud, sest ta ei teadnud mida iirikohv tähendab. Kui lauda läksin, tatsas ta mulle kaasa. Hakkasime siis rääkima, kiirelt tuli tema poolt: “Sul poissi on?” Mina: “Kihlatu on.”  Ma kohe naudin pärast mõninga lootuse andmist selle teatavaks tegemist 😀 Küsisin: “Niiet, oled 26 ja tajad naist leida, jah?” Tema: “Jah!” Ja siis hakkasin õpetama, ta oli ikka totaalne nohik, naerma ajas. Ilmselt ei joo-ei suitseta-ei seksi-tüüpi. Ma: “Tead, mis teie, Eesti meeste, viga on? See et te ei palu kätt. Naine tahab abielluda… jne”, kaagutasin seal. Tema noogutab ja paneb justkui iga sõna kõrvataha.

Peagi läksin uuesti õue sugulasega jutustama. Nerd pöördus enne lahkumist mu poole: “Ma tahaksin endale Norra sõpra. Kas sa couchsurfareid võtad vastu? Saaksin su FB?” Andsin talle siis kontakti, muigasime sugulasega.

Pärast läksin tantsima ja heldene aeg, paar meest proovis ligi liibuda, üks suisa katsuda. Veerand tunni pärast mulle aitas. Istusin selle ainsa järelejäänud sõbranna kõrvale maha ja lõpetasin oma joogi, siis lahkusime.

Hommikul tunnistas seesama sõbranna: “Issand, Varikas, sul oli eile ikka korralikult lööki!”
Ma: “Feromoonid!”
Kusjuures terve peoöö olin ma unustanud, et ma seda kasutanud olin.

Norra tulles panin feromoone jälle peale, ise ootusärevuses, kuidas Viikingile mõjub. Ja mis selgus? Oma mehele ei mõju. Ei märganud Viikingi puhul mingit erinevust 😀

Ööseiklusi jagasin ka Viikingiga, kes käskis mul tunnistada, et mulle selline tähelepanu meeldib. Jah tõsi, aga ainult vaadata võib, mitte katsuda 😉

Hommik

Kell on ainult  kümme aga juba on nii palju juhtunud. Istun siin Gardermoenis ja ootan pardale pääsemist. Liiga vara tulin kogemata. Hommikul saime Viikingiga tunnikese koos veeta. Nii imelik – viimase nädala jooskul oleme ainult paar tundi koos olla saanud. Pole kerge. Me tahaks ju 24/7 koos olla.

Ärkasin 6:20. Nunnutasime veits ja läksin pessu. Viiking ärkas kell 7, sõime koos, peagi lahkus mees tööle, mina jäin kohvrit pakkima. Ikka viimasel minutil, nagu kombeks. Pidin pulmakutsed kaasa haarama aga vot ei leidnud ümbrikuid. Õnneks avastasin nad valest sahtlist, kuhu ilmselgelt Viiking nad pannud oli 😀 Järsku läks juba kiireks. Kahmasin riideid ja kreeme jne kaasa. Leidis sahtlis euromünte-sente 20€ väärtuses. Need ka kotti. Siis saatis sõnumi Viiking, oli teine tööarvuti koju unustanud, ise otsapidi Oslos. Egas midagi, võtsin selle rüperaali ja sõitsin Lillestrømi, mees tuli ka sinna. Jeei, saime veel 10minutit kaelustada, seejärel saatis ta mu Gardermoeni rongile.

Oh, sain ära räägitud. Eks ma siis istun edasi siin Eesti ehitajate keskel ja ootan.

Eestiiiii!!!!

Homme on säärane meeldiv päev, et Varikas seab sammud Gardemoeni ja lendab Eesti. Viiking jääb kodu. Teha on mul oooooiiii, kui palju. Maandun kell 13:40 kui ma ei eksi. Kell kaks on mul juba Kadriorus 3D kulmude aeg. Siis maandun oma kodinatega rendikorterisse Vanalinna. Edasi saan kokku sõbranna K’ga ja hakkab Suur Pulmakleitide Proovimine. Hea õnne korral ostan ühe ära ka. Õhtul lööme ennast korralikult lille ja teeme ühe restokülastuse. Mina sooviks väga Noasse minna, aga juba hakkas sõbrants sõrgu vastu ajama

Järgmine päev olen varane linnuke ja kell 9:00 olen juba Sinises päevaSPAs kosmeetiku juures. Pärast jätkuvad kleidiotsingud, kui ma esimesel päeval seda õiget ei leidnud. Ilmselt ei leidnud 😀
Õhtul tuleb pidu!! Kolm sõbannat lisanduvad apartementi, hakkame ühe 22ndat tähistama. Koogisöömiseks olen valmistunud – iga päev trenni teinud 😉 Edasi lähme kontserdile. Tõenäoliselt.

 

Et ikka Eestis kena olla

Veel pean ma Eestist kaasa ostma:

• Kupud. Lugesin neist vaid põgusalt aga kohe oli selge, et neid ma tahan.
• Taruvaiku ja/või männisalvi. Ei suuda ma enam giniga kurku kuristada, et oma kroonilisele mandlipõletikuga elada.
• Pulmakleit mõistagi. Selleta ma Maarjamaalt ei lahku.
• Artdeco kulmupliiatsid. Need mu lemmikud (tegelt teisi pole proovinudki 😀 ), kahjuks olen ma iga jumala eelnev kord need soetada unustanud.
• Lugesin “Anne ja Stiilist” artiklit feromoon-parfüümidest. Otseloomulikult tekkis soov ka Viikingiga inimkatseid teha. Tellisin lõhna Smartposti, pean sellele vaid järele minema.
• Eesti komme!
• Emu hakkas juba tellimusi esitama: küll on ühel vaja suitsu, teisel suitsuvorsti.. Vaatame seda.
• Viikingit võiks millegi muu kui feromoonidega ka üllatada.

Järgmine päev on reede. Mis päev see on? Loomulikult tööpäev! Hiljemalt 16:00ks peaksin Tallinnast kodus olema, Viikingi kupatan ka varem koju – vaja tagantjärele nunnutada ju. Kell 20:00 alustan tööl, kell 4:30 lõpetan. Õudne! Ei tea, kuidas ma selle üle elan, pole enam 20aastane.

Kuidas me pulmas käisime

Üheks põhjuseks, miks me Viikingiga juunikuus Eestimaad külastasime, oli mu sõbranne E. pulmapidu. Laulatus toimus Viljandis, pidu kuskil Läti lähistel. Eelmisel päeval olime saabunud Tallinnasse, lennujaamast rendiauto enda valdustesse saanud, õhtul Viimsisse spasse ööbima läinud.
Hommikul asusime me teele igati aegsasti. Minu meelest. Paraku mida lähemale me Viljandile jõudsime, seda selgemaks sai, et meie õigel ajal kohale jõudmine on küsimärgi all. Edasi läks juba koomiliseks – meikinud ma polnud, tegin selle läbi häda autos, kuldsete tattookleepsudeta ma ennast tol päeval ei näinud – need said ka sõidu ajal keele abiga paigaldatud:

Kui me viimaks Viljandis olime, tormasime ummisjalu ostukeskusest tualetti otsima. WC oli tasuline. Sularaga polnud mul eurosenti ka mitte! Sai automaadini lipatud, R-kioskist paberraha müntideks vahetatud, tagasi vetsudesse, kus me pidulikud riided selga ajasime ning mina veel viimase kuldse kleepsu oma käsivarrele lajatasin. Viiking jäi veel ennast sättima, minu järgmine missioon oli lilled osta. Müüja oli väga tore, aitas valida, juhendas kuidas me Viljandi Jaani(!!!) kirikusse saame.
Seks ajaks oli laulatuse alguseni 15minutit. Sõitsime autoga mingi jupi, parkisime auto ja tormasime kirikusse, mis meie suureks üllatuseks oli… tühi! Siis taipasin, et kiriku nime olin ma puhta vale meelde jätnud: E. ja D. pulm toimus siiski Viljandi Pauluse kirikus. Pooleldi nuttes ja hädaldades, pooleldi enda üla naerdes jooksin ma oma kontsadega mingil kivisel teel, kaugel see õige kirik õnneks polnud, kohale jõudsime TÄPSELT siis, kui pruutpaar sisse astuma hakkas. Külalistele oli antud käsklus lilli taeva poole hoida, neile oldi just öeldud, et nüüd astub pruutpaar sisse, kõik ootasid ja vaatasid ukse poole, kust siis kõigi üllatuseks hoopis meie Viikingiga sisse astusime, saades kogu kirikutäie tähelepanu 😀 Ma ei suuda seda kirjeldada – naljakas, kohati piinlik, noo meiega juhtub. Kohe kui me kohad sisse võtsime, sujus ülejäänu kenasti 🙂
Kiidaks veel Viikingit, kes ilusti eesti keeles kaasa laulis, saamata essugi sõnadest aru.